La Morte..

Mida on karta ühel suurlinnas elaval kümnaastasel plikatirtsul? Kui sa oled ameeriklane, vastaksid vähimagi kõhkluseta – kollid. Nad petuvad igal pool – kapis, voodi all, unenägudes, su mõtteis. Kui sa oleksid venelane, vastaksid pärast pisikest mõttepausi – ehk saab paari aasta pärast tubakas ja alkohol otsa. Kuid see lugu pole mõeldud ei venelastele ega jänkidele, ega nõrganärvilistele. Reaalses maailmas on kümnaastastel hullemad hirmud, kui olematud probleemid.










Küsimus painas väikest Paulinet juba kaua. Paari aasta eest, kui ta ema suri, oli paratamatu tulema teadmine, et nad peavad peatselt ära kolima suurest majast äärelinnas. Kahjuks või õnneks venis asi nõnda pikaks, et kartus jõudis tüdruku hinges väga sügavale pugeda.
Esmalt ei tundunud mõte kuigi halb. Saaks tsiviliseeritumasse kohta, uusi sõpru, uue elugi ehk. Kuid mida edasi aeg läks, seda rohkem hakkas Pauline kartma, et tema minevik jälitab teda. Isa ei mõistnud õnneks midagi. Jah. Aastatepikkune harjutamine oli teinud temast lausa meisterliku tunnetevarjaja.
Aeg sundis takka. Oligi aeg asju pakkima hakata. Tüdrukul ei olnud palju asja kaasa võtta. Kõigest... midagi. Ta oli lubanud isale otsast peale alustada. Kõik asjad aga seondusid tal millegi valusaga, südantrebiva faktiga – ta ema oli surnud. Parem oli ta üldse unustada.
Veok sõitis maja ette ümber väikese dekoratiivse puu hoone ees. Pauline jooksis oma punaste pidukingadega ja põlvini kleidiga isa juurde, proovides võimalikult väikseid samme võtta, et teda abistada ja teadet edasi anda. Jõudnud mehe magamistuppa, suutis ta koperdada ukse ette tõstetud väikese koti otsa. Refleksid toimisid ning ta suutis käed kiiresti ette panna. Neile toetudes tõusis ta hetke pärast püsti ning naeratas vastupandamatult armsa naeratusega. Seejärel tõttas ta isa juurde. „Auto on kohal,“ lausus ta siis oma sõnumi.
„Jah, kullake, võid oma asjad võtta ja sinna viia.“ Isa hääl oli nii abivalmis ja hooliv tol hetkel. Pauline noogutas Rogerile ning pööras ringi, hakates minema sammuma, kui ta pidi tegema järsu peatuse ja taaskord süütu näoga isa silmitsema.
„Mul pole midagi viia,“ sõnas ta vabandavalt. Isa pilk kinnitus hetkeks tütrele ning vaatas teda veidi üllatunult, kuni tal tuli meelde oma nägu kontrollida.
„Sel juhul võid võtta ukse eest minu asjad ja need sinna viia,“ tähendas ta asjalikul häälel ning noogutas ukse ees seisvatele väikestele pampudele, mille otsa tüdruk äsja koperdanud oli. Pauline naeratas pingutatult ja sammus vaikselt ukseni, kust kaks väikest kotikest kaenlasse võttis ning nendega alla läks. Roger pööras taaskord end akna poole, jäädes siseõud hetkeks silmitsema. Seni hell ja hüvastijättev nägu muutus hetkega õelaks naeratuseks, kui ta pea vasakule, uksest eemale pööras.
„Kõigest paar aastat veel, kallis.“

Siia on järge tulemas.
Eksole???
Väga hea on. (:
Su kirjutamisstiil meeldib mulle.

aww, kui armas seda kuulata on
see jah. mu raamat. valmimisel. üsna sketch on see, aga siiski. point on mõistetav. panen järgmise peatükki?

Sa veel küsid...
Muidugi ! (A)

Möödas oli kolm päeva kolimisest. Harjumine nõudis mõlemalt aega. Seni kolmekorruseline hektaritesuuruse õuga maja oli asendatud kahekordse tihedalt üksteise kõrval asetsevate rajooni majaga. Pauline tundis end veidi klaustrofoobikuna. Tal polnud ruumi olla üksinda, eraldatuna maailmast, teistest, olla rahulikult iseenda ja oma mõtetega. Enne oli selleks olnud mets maja kõrval, kuid siin oli ainult üks maja teise otsas. Lähim roheline paik oli kahe ja kolmeveerandi kilomeetri kaugusel ja see oli ka park. Park, kus oli pidevalt palju rahvast. Isegi öötundidel ei võinud seal üksinda aega viita, alati oli mingi hingeline. Antud olukorras küll pigem noorikud, kes seal joomas käisid. Pauline aga ei hoolinud kes või kus seal oli, vaid see, et seal OLI keegi. Ainus viis põgeneda teiste eest oli minna oma fantaasiamaailma, mis oli siiani olnud kõige ohutuim paik. Kuid nüüd ei saanud ta selles enam nõnda kindel olla. Mitte nii kindel kui selles, et ta peab kuhugile põgenema.
Pärast järgmist koolipäeva tuli ta koju ning suundus otsejoones enda tuppa, kus pani oma lemmikplaadi mängima. Selleks oli Scorpionsi „In Trance“, kuna see üks lugu aitas tal keskenduda, segamatult omi asjuga tegeleda. Kui muusika oli käima hakanud, ronis ta oma voodisse, teki alla ning mõtles hetke, otsustades lõpuks siiski, et ta teeb seda ning sulges silmad. Kerge värelus ning ta lamas tuimalt enda voodis.

Silmalaud plaksatasid lahti ning naeratust oli raske lahti rebida. Tuttav koht – kodu. Koht, mis oli tema puhkepaigaks aastaid olnud, oli seal. Kuid esmalt tundunud rõõm muutus peagi ärevusega. Ta kõndis ettevaatlikult ukseni ning asetas käe lingile. Mõttes kaitset palunud, vajutas ta piidale ning lükkas ust. Hirm puges ta naha vahele ning miski sundis teda taganema. Tema palvetele oli vastatud, sest hetke pärast avanes uks. Avajaks oli miski, mida ei tohiks keegi oma elu jooksul näha. See oli MISKI, mitte keski, see oli kohutav. Piin silmadele. Valu kõrvadele. Pilt, mis sööbib su mällu igavesest ajast igavesti. Pauline teadis, et tal ei ole siin maailmas enam pelgupaika. Tema ainus maailm oli vallutatud... millegi sõnadega seletamatu haiglaslikkusega. Ta jooksis kiiresti minema, metsa poole, kuhu ta vanastigi lidus. Pärast mõninga aja möödumist aeglustas ta sammu. Silme ees oli puu, iidne mänd, jõu allikas. Ta lonkis kergendatult selleni, asetades käed sellele ümber ning hetke seistes. Pärast vajus ta tüve najale istuma, lastes silmadel puhata, sulges need. Pildid nähtud jõledustest virvendasid silme ees ning tüdrukul tekkis tahtmine endal silmad välja urgitseda. Kuid nähtut ei suuda ka see muuta. Ainus asi mis päästab, on surm. Pauline ei kartnud surma, ta kartis surma puudumist. Mis saaks siis, kui seda ei tulegi? Kui sa peaksid igavesti elama? Igavesti iseendaga? See mõte tekitas külmavärinaid, mis tõi ta tagasi. Avas silmad ning silmitses enda ümber ringi. Ta tundis õhus võõrast lõhna. Võõrast, kuid samas tuttavat. Justkui on sulle tuttav apelsini lõhn, kuid see on vedelenud mõned päevad solgivees. Pauline tõusis hirmunult püsti ning kompis enda selja taga asuvat puud, kuni ta käsi katsus midagi. See sundis teda kätt kiiresti eemaldama. Värin läbis tüdruku keha. Ta ei liigutanud hetkeks. Küll aga ei suutnud ta eirata tunnet, mis ütles, et teda jälgitakse. Jah, ta tundis kellegi pilku endal. Hinganud sügavalt sisse, pööras ta pead aeglaselt paremale. Niipea kui ta pilgu tõstis, ei suutnud ta end tagasi hoida ja kiljus.

Hea ! ^^
Ei oska midagi muud öelda.
Tglt tahaks teada tema ema surma asjaolusid...
Palju sul seda üldse kirjutatud on?

suundus otsejoones enda tuppa, kus pani oma lemmikplaadi mängima. Selleks oli Scorpionsi „In Trance“, kuna see üks lugu

Tegu on siis plaadi või looga? Jäi arusaamatuks.

Muidu ootan uut !

seda kahjuks teada ei saa suri ära. heartattack näiteks
plaati mõtlesin. lemmikplaat ja see lugu, millega algas, aitas tal rahulikult omade asjadega tegeleda
13 peatükki on praegu lõpetatud.







Kui jalad taas mõttele allusid, hakkas ta taaskord jooksma. Ta tahtis põgeneda, kuid seekord kaugemale. Nõnda ta ei pannudki kogu jõudu jooksmisele, vaid sõnade lausumisele. Paar lauset ning ta jalad muutusid nõrgaks, ta kukkus maha ning kaotas teadvuse.
Silmad avanesid, ta oli taas enda uues väikeses majas, oma toas, hetkel turvalisena. Ajanud end istukile, tõi ta kuuldavalt sügava ja vabastava ohke. Küll aga jõudis talle kohale, et ta oli ängistatud, surutud pimedusse, üksindusse. Polnud hingesugulast, polnud kodukohta, polnud plaani B. Pauline tundis end liiga vanana selle noore keha jaoks. Äkitselt märkas ta, et plaat on mängimise lõpetanud. Ta ajas end voodist püsti ning kaotas hetkeks tasakaalu. Natuke ühel kohal seisnud, suutis ta taas muusikakeskuseni kõndida, et see korduse peale ning uuesti mängima panna. Seejärel otsustas ta asjade üle korralikult mõtelda. Vinnanud end taas voodisse, sättis ta padjad mõnusalt seljatoeks ning sulges silmad, et keskenduda. Nõndaks.
SEE oli seal... Kuid mida ma õigupoolest otsisin? Kas ma mitte ei tahtnudki seda? Oli ikka mu eesmärk minna puhkama? Mida tema sealt tahtis? Miks mu FANTAASIAmaailm on vallutatud? Kas loogikareeglid kehtivad ka teistpoolsusele? Miks see kõik nii keeruline on? Okei, okei. Aitab küsimustest. Nüüd aga vastused. Jah, ma läksin sinna puhkama... Enda meelest vähemalt. Kuid mida ma lootsin? Ma ju teadsin, et midagi taolist ootab ees, teadsin. Ometi oli seda valus näha. Tunnistada, et ma olen siin täiesti üksinda... Ei! Ma ei taha seda nii! Ei taha! Ma pole nõus kannatama.. Mul pole kolmandik elustki möödas, kuid ma näen ainult kannatust. See pole mu soovitud tulevik, ei, ei ole. Mul on õigus valida. Ja ma valin kiire lõpu, mitte igavese kannatuse. Kuid kas ma julgen seda ka päriselt teha? Pean julgema. Eesmärk annab mulle jõudu. Annab.. annab......
Ja ta jäi magama.
Ärgates oli ärev. Ta teadis, mis teha tuleb. Kell vasakul öökapil näitas nelja päeval. Tüdruk oli kõigest poolteist tundi maganud. Plaat mängis jätkuvalt. See rahustas veidi. Ta koondas taas oma mõtted. Hing oli veidi hirmunud, kuid valmis, julge. Ta sättis padjad taas normaalselt ning asetas pea neile. Sulgenud silmad ja midagi podisenud lebas ta keha taas elutult voodist. Ta võis tunda temperatuuri laskumist.

Plaks. Ta seisis taas oma endise, õige maja ees. Adrenaliini oli alles nüüd veres tunda ja see pani ta õhetama. Kuid mõttejõud oli piiritu ning ta suutis südame rindu võtta, seades sammud taas tuttava, kuid võõra maja poole. Ukselävel ta peatus ning mõne hetke pärast koputas ta valjult puidule. Reflekselt astus ta uksest paar sammu tahapoole ning ootas ukse avanemist. Möödusid paar sekundit, veel samapalju. Minut, teinegi. See pani Paulinet kulmu kortsutama. Ta astus taas paar sammu ette ning seekord vajutas lingile. Vaikust katkestas kerge kolin majast, mis tekitas tüdrukus hirmu. Ta astus taaskord paar sammu tagasi. Seekord uks avanes. Reageerib ainult sissetungile?? läbisid tüdruku mõtteid. Kuid see.. see MISKI seisis taas ukseavas. Aga Pauline oli valmistunud. Pilgul lasi ta aga küll kiiresti esimesel võimalusel langeda. Vaatepilt polnud sellegipoolest ilus. Tahtmata, jooksis üks pisar mööda tüdruku põske alla. Ta kuulis lühikese aja möödudes üht mühatust. See sundis taaskord teda pilku tõstma. Mida ta ka tegi. Ühtäkki, kui ta seda kuju lähedamalt vaatas, ei näinud see enam nii kohutav välja. Perspektiiv oli muutunud. Ta ei kartnud enam. Vaatepildis puutus kohutavus. Lõhn tungis tüdruku ninasse. Midagi selles oli tuttavat, mis sundis seda aina rohkem tundma. Teisalt oli see aga midagi peletavat. Pauline ei suutnud mõista, kuidas saab üks lõhn nõnda mõjukas olla. Järsku oli ta hirm kadunud. Ta jõllitas enda ees olevat... asja.. olendit. See tundus veidi häiritud olevat ning nihkus ukseavast kõrvale, tehes möödumiseks ruumi. Tüdruk mõistis vihjet ning sammus nagu oma koju sisse. Kõik oli samasugune. Äratundmisrõõm valdas teda. Olend oli sulgenud ukse ning see ehmatas Paulinet, kes vaikusega üsna kiiresti ära harjus. Ta nihkus olendi järgi elutuppa, kus diivanil istet võttis ning laualt enda eest teetassi järele ulatus. Vaikus oli piinlik. Olend istus tüdruku vastas ja jõllitas nüüd teda. Lapse nägu lõi muigele, kuna talle meenud tuntud muinasjutt „Alice imedemaal“, mis oli hetkel tema olukorrale üsna sarnane. Kuid siiski ei saanud ta sotti, miks oli koletis ta ees nõnda tuttav? Nõnda rahulik ja... hoolitsev? Ta rüüpas lonksu teest, mis oli tema üllatuseks mõnusalt jahtunud. Maitse oli tuttav. Meenutas midagi.. midagi, mida ta polnud kaua aega saanud, kuid siiski oli meelde jäänud. See ängistas teda, et ta ei suutnud juhtnööre kokku viia. Kuhugi pidi see ju viima. Kui ta pilgu joogilt tõstis, nägi ta midagi kahtlast. Võib-olla viirastust, võib-olla mitte. Kuid sellest aitas. Väike ’klikk’ käis tal peas ära ja ta jäi suu ammuli elukat jõllitama, suutmata uskuda oma mõistust, aju, tööd, tulemust.

Êndiselt hea. ^^
Mingiks tegevuseks ka läheb?
Pikk see sul plaanis on?

läheb-läheb :d üsna segaseks läheb XD psühh teema on, ma ütlen mida edasi, seda hullem
kui pikk..mhmmmmm....... hea küsimus. ma pole kulminatsioonini jõudnud veel ma arvan. jah. ma tean, kuidas ma lõpetada tahan. aga sinna on pikk teee xD

Selge.
Jään ootama.

Ärgates oli tuba jahedam kui tavaliselt. Pauline oli täiesti ärkvel, kuigi kell ta kõrval näiteks kaheksa läbi neliteist minutit. Kuidas aeg lendas reaalsusest väljaspool. Pikemalt mõtlemata tõusis ta kärmelt püsti ning see pani tal hetkeks pea ringi käima. Sammuke tahapoole ning maandus voodil, seal korraks istudes. Mõtetetulv haaras Pauline endasse ning ta ei suutnud millestki aru saada. Seejärel valitses peas vaikus. Tasapisi hakkasid asjad meenuma, nüüd loogilises järjestuses. Mõtetega sammu pidades mõistis ta jälle kõike ning noogutas kaasagi, olles jällegi haaratud oma saavutustest. Lõpuks tõi teda tagasi olevikku pidev vali koputus uksel.
„Pauline! PAULINE! Oled sa seal?! PAULINE?!“ Raske oli mitte ära tunda isa häält.
„Jah, isa, olen siin.“ Vastas ta väga süütult, nagu kümneaastased seda ikka teevad.
„Kas ma võin sisse tulla?“ jätkas isa viisakalt, mille peale Pauline noogutas ning vastas:“Aga muidugi.“ Ta sättis ennast mugavamalt istuma ja silus seelikut sirgemaks, kui isa sisse astus ning tema poole tõsise näoga sammus. Voodini jõudes noogutas ta sellele küsivalt. Tütar vastas jaatava noogutusega, jätkuvalt sama armas nägu peas.
„Anna andeks selle ukse pärast... Ma.. Sa lihtsalt ei vastanud tükk aega, ma kartsin, et midagi on juhtunud.“ Oi, kui kahetsev ta hääl oli.
„Pole midagi, issi, ma.. siin.. ise.. mõtlesin natukene..“ sõnas ta sama vabandavalt. Tekkis piinlik vaikus, kuid nõnda avalikult ei julgenud Pauline sügavaile mõtteisse minna. Õnneks ta ei jõudnudki.
„Sa süüa soovid, teen midagi?“ täitis ta lapsevanema kohustusi ning naeratas.
„Ei aitäh, ma vist lähen magama,“ vastas tüdruk ning teeskles haigutust veenmaks. Isa tõusis taas püsti ning sammus ukseni. Seal pöördus ta ringi ning naeratas veel korra Paulinele. Enda järel sulges ta ukse ning jalutas rahulikult alla. Laps ootas kuniks samme enam kosta ei olnud ja ohkas kergendatult. Tahtmata vajus ta taas pikali ning jäi lage silmitsema. Silmad sulgusid iseenesest, kuid tüdruk suutis need siiski lahti hoida. Kogu see reis oli üsna väsitav olnud. Ometi oli tal vaja tagasi minna ja ta teadis seda. Nii palju oli küsimusi ja nii palju tahtis ta saada vastuseid. Kuidas? Miks? Millal? Kes? Kui kaua? Mis eesmärgil??? Sellest ta ei suutnud lihtsalt aru saada. Kuid järgneval päeval oli vaja kooli minna. Kas tõesti tasub ohverdada? Samas, kui on terve koolijärgne aeg vaba. Midagi annaks isegi tundide ajal korraldada, kui igav on. Või valetada hommikul isale ja ütelda, et on halb olla? Milline oleks õige käitumisviis, mis tooks kõigile kasu....
Jah, ma lähen kooli, teen kaasa, kui igav tund tõotab tulla, vajun raamatu taha ära. Äkki mind märgatakse? Tavaliselt mitte, aga ei või iial teada. Mis siis saab, kui.... EI! Seda ma teha ei saa.. kuid jällegi.. kui suur on tõenäosus, et nad jälile saavad? Ma võin sellest veel puhta nahaga välja tulla. Ja kõik oleksid õnnelikud. Ehk peaks sellest Janale rääkima? Ta saaks mind veidi kaitsta.. võib-olla... ehk ka mitte. Mida ta ikka teha saab? Ütelda, et nad mind ei liigutaks, kui ma teadvusele ei tule?? See kõlaks veidi... lapsikult. Aga mul pole rohkem aega.. Praegu ma ei jõua enam. Koolitööd ootavad, kakskümmend minutit, pesus on vaja käia, veerand tundi, juustega läheb veel kümme minutit... magada ma pean ka saama. Koolis teen kiiresti antud ülesanded ära ja siis nad ei torgi mind. jah. Nõnda teengi. Kõik on hästi... ja silmalaud vajusid järjekordselt plaanimata kinni.

Salapäraseks kisub.
Ja ega´s muud midagi - jälle uut.

psühh, ma räägin kõigile - psühh







Järsku oli ta silmad lahti, jõllitades lage, mis kusagilt eemalt läbi udu kergelt näha oli. See pani teda kulmu kortsutama, kuid mõistis peagi, milles asi oli. Kell näitas kaks läbi kakskümmend kolm minutit. Pauline peatus hetkeks ning kuulis eemalt kerget norskamist. See pani ta muigama ning kindlalt mõistma, et Roger magab sügavalt. Ta hüppas kergelt voodist püsti ning võttis riided seljast, need tooli najale pannes. Sammus rahulikult vannitoa poole ning pani vanni vee jooksma. Samal ajal kallas ta veidike vannivahtu vette ja otsis kapist ühe rätiku välja. Seda teinud sulpsas mõnusalt sisse ning lõõgastus. Vesi oli veidi tulitav, kuid sellega võis peatselt harjuda. Nõnda paar minutit vaikuses olnud, hakkas tüdrukut miski häirima ning ta avas silmad. Suurele enesekontrollile hoolimata ei suutnud ta pikka karjet tagasi hoida, kui märkas, et vesi oli punast värvi. Silmagi pilgutamata oli ta vannist väljas ning haaras rätiku endale ümber. Tundes kahtlast materjale vaatas ta sellel ja nägi, et see oli üleni kleepuvat rohelist lima täis. Ta karjus jällegi ning pillas selle maha, joostes nüüd märjana enda tuppa, kus talle isa vastu tuli ning lapse sülle võttis. Kergelt nuuksudes kattis tütar pea isa pluusi sisse. Roger jalutas voodini, kus maha istus. Vaikselt kussutas ta last ning hellitas teda. Pärast mõne aja möödumist proovis ta vestlust alustada.
„Nii.. Räägi mulle, milles asi oli?“ Tüdruk vaatas märgade silmadega talle otsa ning ei lausunud midagi. Selle asemel tõusis vasak käsi, mille nimetissõrm osutas vannitoa poole.
„Lähen vaatan, või tuled kaasa?“ küsis ta siis edasi väga tasakaalukalt ning rahulikult. Pauline tugevdas haaret isa kaela ümber, andes seda märguks. Roger mõistis ning tõusis rahulikult taas püsti ja jalutas vannitoa poole, tütart kindlalt süles hoides. Ust liigutas natuke avatumaks ning astus sammu sissepoole. Rahulikult tegi ta veel paar sammu end pesemisosa poole suunates. Seal märkas ta maas ühte kollast rätikut ning veega täidetud vanni. See pani teda kulmu kergitama.
„Kas siin oli midagi õudset?“ proovis ta pettumust hääles varjata. Sellepeale pidi tüdruk pilku tõstma ning enese imestuseks nägi ta.. tähendab ei näinud ta mitte midagi erakordset. See oli kõigest pettekujutelm olnud. Kuid kelle poolt? Miks? tekkisid uued küsimused. Kerge ohkega vabastas tüdruk end isa haardest ning võttis maast rätiku, end selle sisse kerides.
„Vabandust... Ma vist nägin halba unenägu..“ seletas ta vaikselt ja kahetsevalt. Isa naeratas julgustavalt lapsele.
„Juhtub, ka parimatega,“ sõnas ta ning suudles siis tütre laupa. „Saad sa nüüd siin ise hakkama, või tahad ma jään seltsiks?“ lausus ta sõbralikult. Pauline raputas pead.
„Ma olen juba piisavalt tüli tekitanud. Mine ja puhka end välja.“ Ka tema oli hooliv isa suhtes. Nõnda palju ta teda mõjutada ei soovinud. Isa tegi lapsele veelkord pai ning lahkus naeratades. Tüdruk ohkas ning pööras pilgu vannile. Sinna ta küll uuesti tagasi ei roni. Ta kummardus ning kompis vanniseina pidi allapoole, kust korgini ulatus. Selle eest ära tõmmanud, sirutas ta end taas välja ja vaatas veetaset langemas. Seejärel võttis ta duši ning tegi sellega juuksed märjaks, ise vanni kohale taas kummardudes. Upitanud shampoonini, kallas ta seda veidike kätele ning hõõrus siis juustesse. Peatselt pesi ta sellegi maha ning kuivatas siis juuksed ära. Kapi pealt võttis ühe potsiku ning pritsis palsamit kiharattese, seda igale poole lastes. Ta vaatas end peeglist. Enda üllatuseks nägi ta tumedaid rante silmade all ning peegeldust silmades, mis liikus. See kohutas teda ning sundis pilgu eemaldama. End üleni ära kuivatanud, liikus ta taas magamistoa poole, kus ka kiiresti põhku puges. Päev oli olnud pikk ja öö väsitav. Aeg puhata.
Kahjuks aga ei soosinud ka unenäod teda....

Ma juba kujutan seda raamatuna ette...

kuidas siis nõnda? nagu.. füüsiliselt loed raamatut või, et mis edasi saab?

Ma näen raamatut oma vaimusilmas. Selline tume... selline tumedam pruun, hägune kuidagi... ja peal on mustaga mingid sümbolid.

xD tuli kohe Nicholas Flameli saladused ette

Asoo.

enivei. järgmine osa.





Öösel ärkas ta korduvalt üles ning kui kell sai kuus ja ta jälle silmad avas, loobus ta üritamisestki. Selle asemel sammus oma laua juurde, lisas valgust ning hakkas koolitööga tegelema. Kotist urgitses välja päeviku ning vaatas, mis õppida on. Kõigest paar ülesanded matemaatikas ning loodusõpetuses lugeda. See tõi naeratuse tüdruku näole. Ta otsis kotist matemaatika õpiku ning vihiku välja ja otsis õige lehekülge üles. Enda imestuseks nägi ta seal ühte väikest kokkumurtud paberilehte. Ta avas selle A4 suuruseks ning pööras teistpidi. Suurelt oli peal kiri „LAHKU SIIT!“. Pauline turtsatas vaid sellepeale ning võttis kotist pinali, millest ühe pastaka ning kirjutas samale paberile „Pole plaaniski!“ kuigi ta tegelikult tahtis küll kuhugi maalähedasemasse kohta minna. Ta asetas paberi kõrvale ja avas nüüd vihiku, et sinna ülesannet lahendama hakata. Küll aga oli seal vahel teinegi paberileht, mille ta lahti murdis. „LAHKU!“ oli seal veelkord peale kirjutatud. Pauline kergitas kulmu ning vastas lihtsalt: “Ei!“. Ta hakkas paberit vihikult ära võtma, kui imestusest püsti tõusis ja tooli sellega maha kukutas. Paber hakkas keskelt mustaks minema, nagu oleks seda põletatud ja söövitatud korraga. Ometi ei paistnud midagi paberi all viga saavat. Pauline tagurdas maas lebava tooli taha ja vaatas kergelt paaniliselt ringi. Ta jooksis kiiresti vannituppa, kust klaasiga vett tõi, et seda lehe peale visata. Seks ajaks, kui ta tagasi jõudis, oli aga laual ainult raamat ja vihik. Pabereid ei olnud. Mida kuradit?!? Ei mõistnud ta juhtunud sündmusi. Kas tõesti tahab keegi meid siit majast välja saada? Ehk on ema selle taga? Miks ta peaks?.... Ta istus taas toolile, mille püsti tõstis ning jõi klaasitäie vee ära, tühja anuma nüüd riiulile asetades. Pea teistest mõtteist tühjendanud, hakkas ta matemaatikale keskenduma. Ülesanded olid üsna lihtsad ja viie ülesande lahendamiseks läks ainult kolmteist minutit. Ta asetas vahendid taas kotti ning otsis sealt loodusõpetuse õpikut. Selle leidnud, hakkas ta seda lauale panema, kui nägi, et s e a l oli nüüd üks paber. Ohke saatel asetas ta õpiku teise nurka ning võttis paberi kätte, et see lahti murda. Ta sai vaevu seda teha, kui midagi tilkus talle pidžaamapükste peale. Ta ei lasknud end sellest esmalt häirida, kuid kui sealt juba nirena voolama hakkas, pidi ta püsti tõusma ning vannituppa jooksma, et see kraanikausi kohal lahti teha. Teel sinna pani ta tule põlema ning kummardus ise ka kraanikausi kohale, et pluusilt vedelik sinna kukuks. Ta ei jõudnud õieti märgatagi, kui tundis teravat valu käevarrel. Esmalt ei lasknud end ka sellest häirida. Ta oli paberi lahti saanud ning märkas alles siis, et see oli üleni must, peale oli punasega kirjutatud „excessum“. Vedelik tilkus valgesse kraanikaussi kindla nirena ning hetke pärast märkas Pauline kõrval veel teist juga. Ta vaatas, kuhu see viib ning pööras oma randme teistpidi, kui märkas seal pikka sügavat haava. Sealt see valu tulnud oligi. Ta hirmus üsna sügavalt ära, kuid suutis karjatust tagasi hoida. Paberi viskas ta maha ning pani kiiresti vee jooksma, käe sinna alla asetades. Pidev roosa vesi voolas mööda torusid alla. Küll aga ei tahtnud lõhe kuidagi verd peatada. See tegi tüdruku närvilisemaks. Ta vaatas hirmunult ringi ning upitas siis kapini, kust plaastrikarbi võttis. Ühe käega selle lahti teinud, kallas ta kõik kapi peale ning otsis piisavalt suurt, mida ta aga ei leidnud. Ohkas pettunult ja võttis kaks kõige suuremat. Hammaste abiga sai ta need paberist välja ning sulges kraani kiiresti teise käega. Sekunditega sai ta mõlemad plaastrid randmele pandud, kuid veri voolas kergelt ikkagi vahekohtadest välja. Kergendatult ohkas ta ning vajus siis maha istuma. Tema pilku riivas seesama paberileht, mille pärast kõik toimus. Excessum. Pauline teadis, et sellel peab mingi tähendus olemas, kuid mitte temale teada olevas keeles. Ta haaras paberi taas endale pihku. See ei tilkunud enam, haav oli sulgunud. Raskustega vinnas ta end püsti, väsimus tikkus taas peale. Küll aga sai see kiiresti peletatud, kui pilk vanni suunas tõusis. See oli üleni verd täis ning sees ulpis tema enda surnukeha, mis ei olnudki nii surnud, kuna silmad jälgisid teda. Õel naeratus tungis huulile ning sekundi murdosa kiirusega oli kujutis tema juures ning tungis tema kehasse. Pauline ei mõistnud midagi, kuid sisenemine võttis talt hetkel tasakaalu. Järsku oli ta vannitoast läinud. Ta seisis all esikus. Toad olid rahvast täis, kõik oli teistmoodi sisustatud. Keegi ei märganud teda ning seal polnud ka kedagi, keda ta tunneks, kuigi pilk peatus ühel noormehel, kes talle kuidagi tuttav oli. Sellest hoolimata tiris miski teda üles, tema praeguse toa poole. Ise midagi tegemata liikus ta käsi käepidemele ning avas selle. Tuba oli üsna heledalt sisustatud, kuid pikemalt ei saanud ta seda imetleda. Ta liikus vannitoa poole, avas selle rahulikult. Tasakesti pani ta selga piduriiete asemel öösärgi ning astus pooleldi vett täis vanni. Serva pealt võttis noa. „Anna andeks,“ märkas ta end ütlemas ning torkas siis noa sügavale kõhtu, võttis selle välja ja tõmbas üle kaela, rahulikult vette vajudes. Pauline tahtis karjuda, kuid see ei õnnestunud, ta oli kehas vangis. Ta tundis südamelöökide aeglustumist, seda valu, vere voolamist kõrva, ninna, kopsudesse, see ajas südame pahaks. Midagi ei saanud liigutada, kuigi ta tahtis sealt ära minna. See ei olnud tema, ta teadis seda, kuid see valu piinas teda sama hullult, kui ta oleks seda ise teinud. Nõrgumine, valu, suremine, kuivamine.... need tunded ajasid ta hulluks, kuid lõpuks ta loobus. Kas on surm tõesti ainus viis rahu saamiseks? Tundub, et oli.
Möödusid minutid, kuni lõpuks süda täielikult seiskus. Ta tundis, et saab jälle liigutada, see pani teda rõõmust naerma. Ta hüppas kiiresti vannist välja ning oleks haaranud rätiku järele, kui poleks märganudki et ta ei tilgugi. Ta kortsutas kulmu, kuid liikus vannitoa ukse poole. Heitnud pilgu tagasi, nägi ta verevannis lebavat enda keha. Miski oli valesti. See pidanuks keegi teine olema. Kuid jälle see pilk, see naeratus, millega teda jälgiti. Kas ta jääbki teiste mälestustesse jõlkuma? Ikka samamoodi surma uuesti kogema?? Ta ei tahtnud seda. Kuid miks ei olnud vannis õige inimese surnukeha, ta teadis, et see ei saa olla tema ise, see peab olema keegi teine, kes teda sealt ära ajab. Miks ta seda nõnda näitab ja ei lase siis lahkuda? Kuid kas Pauline oleks tõesti nõus nüüd lahkuma? Ja seda piisavalt mõjukalt esitama, et ka isa nõustuks? Ei, ei olnud, mitte veel. Ja tundus, et kes iganes teda sealt ära ajas teadis seda. Jällegi oli ta tema juures ja tungis ta kehasse. Nüüd oli kõik aga teistmoodi. Ta kõndis allkorrusel ringi ja vaatas hoolikalt inimesi. Toosama noormees aga jäi jälle Pauline'le silma. Ta nägi nõnda tuttav välja, kuid kes see oli, ta ei suutnud mõistatada. Jõudnud kööki, sai ta kalendrit silmitseda. Keha liikus edasi kuid Pauline süda jättis ühe löögi vahele, kui nägi, et see oli 1945 aasta september. Ta vaatas hirmunud pilguga ringi, kui kõik teda äkitselt jõllitasid. Sellepeale kostis aga tüdruku hääl:“Vabandust,“ ja ta kõndis edasi, kõndis taas elutuppa ning otsejoones tuttava noormehe juurde.
„Kullake, millega sa jälle hakkama said?“ küsis ta hell hääl. Ta teadis seda häält, pidevalt kuulis. Mõistus tõi talle jälle üllatunud ilme näole, kui ta mõistis.

Oeh...
Tõesti... psühh.
Aga mul on utnne, et Pauline hakkab juba vaikselt oma mõistust kaotama.
Kuid ootan uut!
Ja lõigud võiksid kuskilt välja imeda. (A)
Ma juba väsinud ja järg kippus kaduma.

xD ma räägin. mu väärastunud mõttelaad.
edasi tuleb rohkem kõnesid sisse, siis onrohkem lõiguline. wordis on teine laius ka, siis ei tea sellega arvestada. vaatad, et läheb ilusti uuelt realt






Ta jõllitas uskumatult meest enda ees. Nüüd mõistes nägi ta täpselt samasugune välja nagu praegu. Kõik oli ülepingutatud tema jaoks. Ühe kümneaastase tüdruku elus sellised vanemad? Mis tema siis veel olema peaks?? Ta karjatas kehaväliselt ning märkas silmi lahti tehes, et oli taas iseendana vannitoa põrandal. Plaastrid olid randmel. Ta olid suutnud reaalsusesse tagasi tulla. Kuigi paber ta käes oli siiski reaalne. Ta tõusis püsti ja kõndis enda tuppa, lauani, kus tühja pilguga õpikut vaatas. Ei, enam ta ei suutnud õppida. Võttis õpiku kätte ja asetas selle sama puutumatult kotti tagasi. Kell näitas kuus läbi kakskümmend seitse minutit. Kooli alguseni oli veel aega, piisavalt. Muusikakeskusel vajutas taaskord „play“ nuppu ning viskus voodisse pikali. Podisenud paar sõna jäi ta silmapilkselt peatuma. Kiri paberil ei olnud talle midagi öelnud, kuid tähendama see ju pidi midagi. Ta tõusis taas püsti ning lülitas sisse arvuti. Vannitoast tõi paberi ära ning vaatas seda jälestava pilguga. Kui lõpuks interneti lehe lahti sai, trükkis google otsingusse excessum. Palju mõttetuid lehti oli muidugi esimesel lehel. Teisel aga hakkas talle kohe üks leht silma. Seda avades oli toodud ära sõna vasted tüdruku emakeeles. Surm, lahkumine, kõrvalepõige. Tulevik, minevik, hoiatus? Surm ei tundunudki enam nii hirmuäratav kui enne. Kuid ei, mitte veel. Liialt palju lõpetamata asju. Tähenduse teada saanud, sulges ta arvuti ja viskus taas voodile. Seekord lausus ta sõnu pikemalt ja keha muutus hetkega elutuks.
Silmi avades oli ta taas kõige lähedasemas kohas – vanas kodus. Ta jalutas nüüd juba kergema südamega ukseni, mille ise avas ja sisse läks. Enne selle sulgemist oli olend taas tema ees. Naeratus tungis Pauline näole ja ta kallistas elukat. Seejärel keksles elutuppa, kus ta etteaimatavalt leidis tassi teed. Ta võttis selle kätte ja rüüpas mõned lonksud, enne kui taas lauale asetas. Tema vastas istus nüüd olend, keda ta enne kallistanud oli. See vaatas teda mõistmatu näoga. Pauline mõistis ning alustas küsimustega pommitamist.
„Ema, kuula nüüd ja räägi. Miks sa seda tegid? Kas isa sundis sind? Kaua sul see veel aega võtab, taas normaalseks saada? Kuidas ta seda tegi? Mida sa lootsid sellega saada. Kelle keha sa endale võtad? Kas see julm ei ole??“ küsis ta alustuseks ning jäi siis ootama. Ema ohkas seepeale.
„Kallike.. ära isa süüdista, temast räägin ma sulle mõni teine kord. Mõte, et ma pean sinust lahus elama ei andnud mulle rahu,“ See kõlas veidi imelikult ning pani tüdrukut kahtlema, kas ta ikka siiralt räägib. „Paar aastat läheb veel. Seoses selle kehaga... Seal oleks mul sinu abi vaja. Isaga ka. Asi on nimelt selles, et.... kuidas nüüd üteldagi... Tema arvab, et ma teen temaga koostööd, et me saaksime mõlemad surematuks ja elu lõpuni elada.“
Oot-oota nüüd, misasja? Surematuks?? Sellest sa enne küll midagi ei rääkinud! Mis mina siia puutun?? Oli tüdruku pea kohe mõtteid täis.
„Aga tegelikult.. ma teadsin, et sa tuled tagasi ja et sa mõistad, miks ma seda teen. Meie peame sinuga koostööd tegema. Tema arvab, et kui aeg saab täis, siis mina võtan sinu keha. Lihtsamalt öeldes – me tapame su ära. Kuid ei! Kullake! Ei! Seda mõtet ei talunud ka mina. Ma suutsin küll väga rõõmsa näo pähe teha, ta jäi uskuma. Aga plaan on mul hoopis teistsugune......“

Meeldis. (Y)
Asi hakkab juba põnevamaks muutuma !
Ootan huviga uut. :)
Pauline isa ei meeldi mulle...

mmmmma pean selle varsti uuesti läbi lugema, kui praegused tekitatud probleemid lahendatud on et kust mis otsi kokku tõmmata xD
ja kui uut osa tahate, siis ütelge. muidu ma arvan, et see on liiga psühh, kellelegi arusaamiseks. mille üle ma ei imestaks. andke teada, kuidas oleks parem lugeda jmt.





Kell sai just seitse kolmkümmend, kui Pauline kehasse taas elu tuli. Ema oli ta õigel ajal tagasi saatnud. Ta sirutas väsinult ning vahetas siis riided ära, pannes igaks juhuks pikkade varrukatega pluusi käekatteks selga. Kui kõik valmis oli, võttis ta seljakoti ning sammus allakorrusele. Isa ootas teda seal ees. Hommikusöögiks oli praadinud mune ning teevesi lõpetas just keemise. Kallas kahte tassi, kus oli teepakike juba sees. Pauline asetas koti välisukse kõrvale ning istus ühele pukile, isale otse vastu. Roger tõstis ühe taldriku ja tassi tütrele ette. Tüdruk naeratas ning hakkas sööma. Ta proovis vastu olla esilekerkivale vihale enda lihase isa vastu. Ta siiski tahab oma last tappa ju. Tahtejõu mõjul suutis ta siiski naeratuse näole manada. Toiduga lõpetas aga nii kiiresti kui suutis. Tee kulistas ühe korraga alla, hoolimata põletavast kurgust ning jättis isaga hüvasti. Sammud kooli poole seadnud, oli tal aega jälle mõtteis informatsiooni läbi töötada. Ema rääkis plaanist, aga kas ma seda ka päriselt teha saan? Pealegi, see võtab pikalt aega. Suudan ma tõesti nii kaua vastu pidada? Aga mis siis juhtuks, kui me seda kohe teha prooviksime? Ei.. see muudaks teised asjad liialt keeruliseks. Pärast jääksingi üksinda siia. Aga võib-olla ta teeb nalja? Loodab, et ta ongi minu poolel, kuigi tegelikult võtavad isaga mind siiski vahele. Ma pean kuidagi tõesti teada saama, mida ta mõtleb.... Mida ta kardab... Ma tean! Turgatas talle pähe idee, mis tõestaks, kumma poolel ta on. Märkamatult oli ta koolini jõudnud. Vaikselt, teistele märkamatult liikus ta garderoobi, eemaldas üleriided ning viskas koti taas selga, sellega trepist üles jalutades, klassi sammudes. Seal võttis ta tuleva tunni asjad välja ning jäi unelevalt ringi vaatama. Paari minuti möödudes tuli ta pinginaaber Jana, kes samuti istet võttis. Natukene istusid nad vaikuses, kuid selle lõpetas Jana.
„On sinuga kõik korras?“ küsis ta veidi murelikult. Pauline noogutas.
„Kõigest veidike väsinud,“ vastas ta rõõmsamat nägu pähe tehes. Jana aga ei jäänud teda uskuma.
„Koju ei tahtnud jääda?“ jätkas ta veidi rahulikumalt.
„Ei, ei, pole vaja... Aga, kui ma juhtun magama jääma, siis palun ütle, et nad mind kuhugi ei viiks, eks?“ sõnas ta nüüd täie tõsidusega. Janat kohutas see veidi, kuid ta noogutas kuulekalt.
„Aga kui nad tahavad sind üles ajada? Mis ma siis ütlen?“ jätkas ta veidi tahumatu ilmega.
„Siis..... Müksa mind korra ribidesse, ma ärkan peatselt üles, usu mind,“ vastas Pauline jätkuvalt tõsise ilmega. Jana noogutas jällegi. Pauline ei teinud nalja ja Jana oli seda juba mõistnud. Peatselt kõlas kell ning tund algas. Kui tihti on emakeele tund huvitav ja seal õpib midagi uut? Hmm... las ma mõtlen.. kunagi?! Vihastas Pauline oma mõtteis. Ta luges alguses õpikust uue osa läbi ning tegi töövihikust vastavad ülesanded ära. Ta teadis, et peab terve tunni niisama ootama v õ i, ta võib seda aega ka targasti kasutada. Nõnda sättiski õpiku püsti enda ette ning toetas pea kätele, lausus paar lauset ning keha vajus raskusega ette.

Silmad tegi ta lahti, olles ikka traditsioonilises kohas – maja ees. Salakaval ilme ilmus ta näole, kui ta ukse poole sammus. Rõõmsalt ulatus ta lingi poole, kuid uks avanes nüüd juba ise. Ema oli uksel, humaansem kui enne. Nägu hakkas juba inimest meenutama. Ta astus sisse ning jäi teda vaatama. Seejärel tõstis ühe sõrme ootamise märgiks üles, jooksis oma endisesse tuppa, kust seina nurgast ühe peopesa suuruse ämbliku tõi. Sellega jooksis ta alla, kus nägi ema täpselt samal kohal seismas, kuhu ta ta jättis.
„Emme. Sa tead, et ma teeks sinu nimel kõike, et sa tagasi tulla saaksid. Seepärast tahan ma veenduda, et ka sina minu nimel kõike teeksid. Siin.“ Ta võttis seljatagant ämbliku. „Ma tean, et sa ei söö midagi, sa ei maga, sul pole vaja midagi. Sellepärast ei tohiks ka palju olla sinult tahta, et sa selle ära sööd.“ Ta hääl oli nii süüdimatu ja anuv. Ema vaatas elukat õudusega. Tüdruk oli küll õigust rääkinud. Selle söömine ei teeks midagi halba.. Aga see oli elus, see liigutas ja mis kõige hullem, see oli ÄMBLIK. Ainus asi, mida ta kunagi kartnud oli. Aga.. kui tüdruk seda tahtis veendumaks, siis ta pidi seda ju tegema. Vali neelatus rikkus vaikust. Ämblik liikus käest kätte ning teiselt käelt suu juurde. Pauline vaatas kannatamatult emale otsa, kunas ta selle alla neelab. Tegelikult oli tal tahtmine see väike süütu loomake ära päästa, kuid ta pidi teadma, kas ema on talle truu. Suu avanes ja ämblik liikus sinna sisse. Suu sulgus ning kõlas eelnevast veelgi valjem neelatus. Ilma närimata liikus mass kehasse. Pilk tõusis maast ning vaatas tütrele otsa. Pauline oli üsna rõõmus, kuna teadis nüüd, et saab ema peale loota.
„Aitäh,“ lausus ta siiralt ning liikus nüüd, nagu alati, elutuppa, kus teda tee ootamas oli. Ta rüüpas traditsiooniliselt mõned lonksud ning vaatas siis emale otsa.
„Mul on veel küsimusi. Miks me nii kaua ootama peame? Miks see muutumine nii kaua aga võtab? Mis siis juhtub, kui sa juba praegu prooviksid tagasi tulla? Ma võiks ise Ira külla kutsuda ju.“ Hääl oli Pauline’l väga abivalmis ja kindel. Ema aga langetas pilgu ning raputas pead.
„Muutumine lihtsalt võtab aega nagu kõik asjad siin maailmas. Et ma üldse tulla saan on.. on kogemustega. Kui ma praegu tuleksin, siis.. kuidas nüüd öeldagi.. ma ei tuleks.“ Rääkis ta nagu ema tütrega. Kogemuste koht pani teda mõtlema, et isa oligi juba nii-öelda surematu? Ja siis tuli tal meelde terve öine mäng.
„Rose, ega sina ei tea midagi tänasest ööst? Minu toas?“ küsis ta emalt uudishimulikult. Sellepeale muutus ema nägu esmalt inimlikumaks ja siis küsivamaks.
„Ööst sinu toas? Ei. Mis seal siis juhtus?“ tahtis ta ise teada.
„Mmm... aga sa meie majast tead midagi?“ jätkas ta küsimusi, eirates vastamist.
„Ei, mul pole teie maailma objektidega mingit kontakti.“ Vastas ta lihtsalt ning kindlalt. „Ma siis peaksin sulle tutvustama olukorda... Meil aetakse sealt majast ära. Kes iganes seda tahab, ilmutab end mulle koguaeg minu endana. Ma ei mõista seda. Vanni minnes muutis ta vee värvust ning rätik oli üleni.. mingi limaga koos, just nagu...“ ja ta vaikis, viies ehmunud pilgu Rose’ile. Just nagu sina! Oleks ta tahtnud edasi ütelda.

Meeeldis ! (Y)
Põnev ! :)
ootan uut ! :)

Ehmatusest tõusis ta kiiresti püsti ja hakkas taganema. Rose ei mõistnud, milles probleem oli. Küll aga Pauline tegi seda. Kui ema mitte mõistes püsti tõusis, tõstis tüdruk hoiatusest näpu ning vaatas enda ümber ringi. Tal polnud väga palju kohti kuhu põgeneda, sellepärast ta loobus ning lausus kiiresti paar kahtlase kõlaga lauset ning suundus pimedusse. Traditsiooniliselt avas ta mõne hetke pärast silmad, traditsiooniliselt oli ta paigas, mida ta viimati reaalsusest mäletas. See päev oli aga kaugel traditsioonilisest. Ta oleks pidanud ärkama koolipingis õpiku taga, Jana kõrval. Ta avas küll silmad ja oli seal, kuid keha ei olnud. Klass oli tühi. Ta vaatas paaniliselt ringi, mõistmata, mis toimub. Ta teadis ainult seda, et kui selline asi juhtuma peaks, on tal aega kolm tundi naasmiseni ning kui ta selle ajaga seda teha ei saa, jääb ta igavesti kadunuks. Paanika valdas teda nüüd üleni. Ta hõljus klassist välja ja vaatas ühele poole koridori otsa ja teisele poole. Ta ei märganud enda klassist kedagi. Ta käis läbi kõik klassid ja koridorid, kuni lõpuks märkas kahte õpilast garderoobis. Ta liikus kiiresti nende juurde.
„Mis toimus? Kus te mu viisite? Kus kõik on??“ hüüdis ta teel sinna sellele mõtlemata, et nad ei kuule ju teda. Nendeni jõudes ta juba mäletas ning jäi siis nende juttu hoopis kuulama.
„Kuidas selline asi juhtuda sai? Lihtsalt paugu pealt nii ära surra??“ Rääkis üsna kurvalt ta klassiõde.
„Jah, ma ka ei mõista. Kahju... Kuigi ta oli nii vaikne ja me keegi teda eriti ei tundud, klassiõde siiski..“ vastas teine. Tõsi ta on. Kõigest paar päeva ju koolis käinud ja juba sellised jamad.
„Äkki tal oli enne ka südamega mingeid probleeme?“ pakkus esimene plika.
„Võib-olla, siis oleks vähemalt põhjendatud.. Sa matustele lähed?“ küsis ta esimeselt. „Ma ei tea. Äkki emme ei lase. Tahaks minna küll tegelikult,“ rääkis ta päris ärevalt, justkui oleks see veepargi külastus.
„Mina ka!“ vastas teine samamoodi. Pauline ei mõistnud, kuidas nad surma sellise õhinaga suhtuda saavad ja hõljus minema väljapääsu poole. Seal märkas ta veel kaht klassikaaslast.
„Mis sa arvad, kas ta jääb elama?“ küsis üks. MISASJA?? Ma polegi veel surnud????? Ründasid rõõmusõnumid Pauline mõistust. Ta tantsiskles ühe koha peal ja hõljus lähimasse haiglasse. Tal oli veel kaks ja pool tundi aega, jõuab vabalt. Haiglas hõljus ringi, otsis tuttavaid inimesi, käis kõikides koridorides, kuid ei märganud kedagi. Veerand tundi ja tal olid kõik palatidki läbi otsitud, ikka ei midagi. Kusagil ei olnud tast jälgegi. Paanika hakkas taas ta üle võimust võtma. Ta läks välja ja võttis suuna järgmisele haiglale, kust ei leidnud samuti vähimatki tõendit enda kohalviibimisest. Ta otsustas proovida ka surnukuuri, kus nägi küll ühte tuttavat meest töötamas, aga mitte kedagi kindlat. Ta pidi veel koju vaatama, äkki viidi ta sinna, kuigi võimalus oli üliväike. Rahulikult hõljus ta läbi ukse sisse ning vaatas ringi. Kõik oli rahvast täis, palju inimesi, palju täiskasvanuid. Just nagu tookord, kui talle oli minevikku näidatud, kui ta surma pidi läbi elama. Ta vaatas kergelt paaniliselt ringi, kas näeb mõnda noort tüdrukut, kes kõike talle ennist näidanud oli, kui kedagi alla kahekümnendate ei paistnud silma. Mis kuradi tagasitulek see on?!? Karjus ta mõtteis endale. Ta hõljus üles enda tuppa, kus nägi ühte tüdrukut, kes oma nukuga parasjagu rääkis. Rahulikult liikus ta temale lähedamale, kuniks oli plikast vaid paari meetri kaugusel. Laps tema ees jäi järsku paigale ja tõstis kartlikult pead. See oli tema ise! Tema nägu, tema käed, tema keha. Mida ta seal tegi?? See oligi tema olnud terve see aeg? Nagu elaks ta kahes ajas korraga, paralleelselt? See niitis ta jalust ja ta istus õhus. Kõik oli hullumajaks kätte ära läinud kõigest paari päevaga. See ei olnud võimalik. Ta hõljus kiiresti taas majast välja, kus nägi silmanurgast õelat ja kurja pilku teda saatmas. Väljast nägi kõik endine välja. Maja sisemus oli vaid muutunud. Ta pidi enda surnukeha kiiresti üles otsima, aega oli liiga vähe järele jäänud. Ta hõljus mööda linna edasi-tagasi, seal ringe tehes ja hoonetes käies. Kui oli lootust juba kaotamas, läks tagasi kooli, kust uuesti klassid üle vaatas. Nördinult istus ta enda koduklassis asuvasse pinki, nagu tavaliselt, toetas pea kätele ning lausus paar lauset.
Silmi avades oli ta taas teises maailmas. Ukse peal ootas teda juba ema, kes ikka veel mõistmatult teda jõllitas. Pauline hakkas tema poole sammuma, üsna kurja pilguga. Rose tuli ukseavast eemale, lastes tütrel siseneda. Ta ka tegi seda, kui peatus taaskord esikus, jäädes vanemat vihaselt jõllitama.
„MIKS sa seda tegid??“ pidi ta küsima. Rose ei paistnud jätkuval mõistvat.
„Mida tegin??“ küsis ta.
„Miks sa tahad, et me sealt ära koliksime??“ jätkas ta ülbelt, kuna ema nõnda lolli mängis.
„Kullake, mina pole midagi teinud!“ proovis ta end välja vabandada, kuid Pauline veendumused olid liialt kindlad.
„Mida ma tegema pean, et sa mind usuksid? Too kasvõi terve ämbliku perekond siia!“ sõnas ta veidi irooniliselt, kuid oli valmis tõestuseks ükskõik mida tegema. See pani Paulinet järele mõtlema. Mis siis, kui ta tõesti räägibki praegu tõtt? Äkki keegi seadis talle lõksu? Ning taaskord ei suutnud ta imestada, kuidas ta nõnda pime võis olla.