La Morte..

xD ma olen juba mõned readk ija saanud nüüd läheb seal seletamiseks -.-

Ootan !

you have no idea how good it is to hear :)

nii. nüüd. teen edasi oma ajakirja, ehk paar päeva ei tule rohkem peatükke






Rose haaras Pauline käest ning toimetas ta koju, enda koju, kust nad alles mõni aeg tagasi lahkunud olid. Sisenedes märkasid nad isa, kes aknast nähes juba neid ukse juurde vastu võtma tõttas. Link läks alla ja Rose koos tütrega, kes nüüd Jane’i kehas oli, sisenesid. Ilma teretuseta tiris ema oma lapse elutuppa ja lükkas ta diivanile istuma, jäädes ta ette seisma. Isa järgnes neile arusaamatu ilmega järele vaadates ning võttis tütre, mida ta eriti uskuda ei tahtnud, vastas toolil istet. Rose oli närvis ja hakkas edasi-tagasi käima, vaikselt huult närides ja mõeldes, kust pihta hakata. Lõpuks ta seisatas, kui Pauline teda juba väga kaua pahaselt jõllitanud oli, jäädes näoga oma tütre poole. Ta vaatas teda pingsa ja tõsise näoga. Küll aga ei olnud ta kaua oma koha peal. Võtnud kätte taas loitsuraamatu, otsis ta kasutatud nõiduse üles ja luges selle igaks juhuks läbi, näpuga samal ajal järge ajades, et kindel olla, kas kõik on nii, kuidas ta arvab.
Nii… eeldused, kuidas toimida, sõnad, kirjeldus, tulemus… nii, hästi, mõtles ta endamisi, kui luges teksti kiiresti läbi. Seni veidi tõsine olnud ilme muutus üllatunuks ja ahastavaks. Seni käes olnud raamat vajus raskuse tõttu kokku ja kukkus ta käte vahelt maha. Suured silmad oli kinnitunud Paulinele.
„Ema, mis on?! Ema?!“ vaatas ta talle kulmukortsutusega otsa, vehkides ta silme ees käega, kuid too ei pilgutanud silmagi. Lõpuks, poole minuti pärast, tõusis ta püsti ning jalutas kööki, lasi kraanist vett, mida näkku pritsis. Veel joosta võimaldades, toetas ta käed kraanikausi äärtele ja vaatas imestunult vedelikku voolamas. Ta mõtles asja uuesti läbi, tuletas meelde kõik loetud faktid, mis on kindlad tulema ja need, mis võivad esineda. Kui vesi suure survega juba minuti jooksnud oli, võttis ta südame rindu, vajutas käepideme kraani kohal alla ning sammus aeglaselt elutuppa, kus kohe Pauline ees olevale diivanilauale istus, jäädes seljaga oma mehe, näoga tütre poole.
„Sa oled nüüd minusugune,“ sõnas ta lõpuks pärast pikka pausi. Pauline vaatas talle tuimalt, mõistmatult otsa.
„Sa ei vanane,“ alustas ta rahulikult, jäädes tütrele, kelle näoilme oli tinglikult muutumatuks läinud, otsa vaatama.
„Sa ei saa oma kehast loobuda,“ jätkas ta tasakaalukalt ning kindlalt ning tegi ühe pikema pausi, mil enne rääkimist tõi kuuldavale sügava ohke.
„Sa ei saa kunagi surra,“ mida öeldes langetas pilgu, jäädes oma nüüd ristatud sõrmi silmitsema. Tal oli valus seda oma tütrele ütelda, ent ta pidi tõe kuuldavaks tooma.
„Sa oled kinni kahe maailma vahel. Sa näed vaime ja inimesi nagu sa vanasti ainult inimesi nägid. Nad on sulle samasugused,“ proovis ta end võimalikult hästi väljendada, ent kartis, et midagi jäi ikkagi arusaamatuks. Seejärel pidas ta veel väikse pausi.
„Sa ei saa seda muuta,“ lausus ta nüüd vägagi vaikselt, et Roger isegi ei kuulnud teda ja vaatas kulmukortsutusega naise poole, kes tema ees seljaga oli. Pauline nägu oli tardunud õust, mis teda valdas. Pea oli mõtteist tühi. Äkitselt läks tal silme eest mustaks, või nii ta vähemalt arvas. Kui ta oleks endiselt oma elavas kehas olnud, olekski ehk nii olnud, kuid nüüd oli ta surnud keres, seega ta kujutas lihtsalt ette pilti oma elust, kui tal midagi taolist varem juhtunud oli. Ta vajus diivani seljatoele ja vaatas ilmetu pilguga tühjusesse, kui märkamatult suu lahti vajus. Rose’ilgi ei olnud enesetunne kuigi palju parem. Tema pidi olema see, kes seda oma tütrele ütleb.
Pauline näoilme ei muutunud oma kolm minutit. Ta unustas samuti silmi pilgutada. Rose vaatas tõsise näoga talle otsa, teadmata mida kommenteerida. Lõpuks ta sai oma suu kinni pandud ja tõi pilgu taas lähemale, fokusseerides nüüd maja seina. Pupilli nähtav suurus muutus ja ta tõi aeglaselt pilgu taas emale, pead vaikselt pöörates. Ta ilme oli eimidagi ütlev. Naise teod pidid tema enda eest rääkima.
Ta tõusis püsti, noogutas, vaatamata kellelegi otsa ning sammus välisukse poole. Selle avanud, väljus ta õue, kust edasi hakkas jalutama oma uue kodu poole, millesse ta vaid mõni päev tagasi kolinud oli. Irooniline oli seda mõtelda, kui palju oli vahepeal asju muutunud.
Rahulikult jalutas ta edasi, möödudes nii mõnestki inimesest, või nii ta vähemalt arvas. Kui aus olla, siis ta ei teadnud, kas need olid vaimud või inimesed. Tal oli aga väga kahtlane tunne, kui üks inimene otse tema poole kiirel sammul kõndis ja ei vaadanud üles. Pauline valmistus sekund enne põrkumiseks, kuid too läks temast lihtsalt läbi.

õust,
Võtsid sõnast õud? Siis oleks õigem õudusest.
Aga meeldis ! :)
Ikka veel segane... ma ei saa aru, kuidas asjad niimoodi eksisteerida saavad. Ebaloogiline. Mingi 10aastase mõistusega tüdruk täiskasvanud naise kehast ja ise ei tea naise elust midagi ja... ma´i tea.

õud on teine kui õudus ma vaatasin õsist käänamise järgi, so don't argue with that
ahjaa, kurjam. mm.. aga ei. tegelikult ikkagi. jah. just. just nii. naise keha on surnud ju, pole millegagi vaja tegeleda seal

Selge. A mis nende vahe on siis? (A)
Midaiganes. xD Ta ju elab ja liigub ja teda nähakse !

õud on rohkem see tunne, õudus nagu asi ja isegi, kui see ei ole nende vahe, siis ma kasutasin seal sõna õud and that's it
jah. ja siis?

Minu jaoks seega ikka ühesugune tähendus.
Enivei.
Ma ei saa pihta ju! Asi peab loogiline olema - kuidas suudab 10aastane käituda täiskasvanuna? Ta peab seda ju tegema, kui ta täiskasvanu kehas on ja... no EI OLE loogiline. ja kui ta kohtub tänavatel selle naise sõpradega... ta ei tunne neid ju.

ta kõndis lihtsalt julmalt koju ju xD ei ainult mõned inimesed, või noh, surnud siis kõndisid talle vastu.
ja pealegi, kas ma ei kirjutanud esimesse või teise peatükki, et ta on alati end liiga vanana selle keha jaoks tundnud? üleüldse, varsti ei tunne teda keegi ära (6)
ja ma teeksin oma ajakirja praegu edasi, kui ma oma arvutisse pääseksin ilma, et see viiruste tõttu kokku ei jookseks. aga siis ma tahan raamatut kuulata ja ei saa kahte asja korraga teha xD üleüldse, hiljemalt ülejärgmises peatükis peaksin ma raamatu poindini jõudma, kust ma üldse selle idee sain - x-files

Aokei.

jups.

võttis aega, mis ta võttis. tuli nii väike kui tuli, aga nüüd edasi läheb lihtsamalt






Noor naine jõudis koju. Ta märkas oma hinge bioloogilist isa mehe toas, voodi peal teadvusetult pikali. Ta nägi sama noor kui tookord ettekujutluses, mil ta end korduvalt tappis. Ta väristas õlgu ning sammus enda tuppa, mis hetkel nii kõle tundus. Ta viskus voodile pikali ja ohkas valjult. Mida ma küll oma eluga peale hakkan? mõtles ta pingsalt, masseerides oma meelekohti, mis kuidagi ei aitanud. Kogu soov elada oli kadunud, ent surra ta ka ju ei saanud. Või nõnda väitis vähemalt tema ema talle. Kas teda usaldada või mitte, ei jõudnud ta otsusele, kuna oli nii palju vastastikkuseid väiteid. Ta oli osalt pahane oma ema peale, et too oli seda protseduuri üldse teinud, enne kui oli kõigi sellega kaasnevate miinustega tutvunud, kuid ta oli ju seda ise tahtnud. Taaskord ahastanud, pigistas ta käed rusikasse ja äsas endale piki lõugu. Ta tundis liikumist, kuid ei mingit valuhoogu. Ta tundis, kuidas nahk veidi marraskile läks, kuna sõrmedes leidus sõrmuseid. Ta tõusis püsti ja jalutas peegli juurde, mis ühel ta seinal rippus. Lõual oli väike laik punaseks läinud ja nahk oli koledamaks läinud. Kui ta nüüd pilgu üldiselt endale viis, märkas ta enda kahvatuhalli nahka, samas ka tumedaid rõngaid silmade all. Ta ahhetas taaskord ja lõi vihast küünarnukiga peeglisse, mis murema sellest kohast hakkas. Tal ei olnud tõepoolest enam mingit elusoovi. Pärast hetkelist mõttepausi liikus ta vannituppa, keeras vee suurimale survele, kõige külmemale, kuna sealt tuli see kõige kiiremini, ning pikemalt aega raiskamata hüppas ta sinna sisse. Silmad lahti vaatas ta vihaselt otse üles, jõllitades lage. Puhkus kõik õhu välja, ent siiski ei tundnud ta mingit lähenemist surmale, lämbumisele. Kui möödunud juba kaks minutit oli, tõusis ta kiiresti püsti ja ahastas veelkord valjult.
"Mul ei ole vaja hingata," sõnas ta endale valjult välja. Otsis kapist püksirihma ja kinnitas ühe otsa paigalseisva tuuliku külge. Pea läbistas aasast ja hüppas tooli pealt maha. Ta oli valmistunud kraksatusest ja vabanemisest, kuid ta lihtsalt rippus seal. oma vöö küljes, kui lõpuks sõlm lahti tuli ja ta maha kukkus.
"Mu luud ei murdu," lausus ta seekord veidi vaiksemini ja kiirustas akna juurde, mille avas. Juuksed lendasid tuules, kuid ta ei lasknud end sellest heidutada ja hüppas sealt alla. Teine korrus oli oma paar meetrit maapinnast kõrgemal, kuid see ei muutnud midagi, kuna ta jäi ikkagi samasse olukorda - poolellu. Ta turtsatas korraks ja ronis üles, mööda puud ja hüppas aknast sisse. See tõi naeratuse ta näole, vähemalt oli lõbus. Edasi läks ta taas vannituppa ja otsis midagi teravat. Vaatas kappidesse ja leidis žiletitera. Sellega tõmbas ta üle enda kõri, kuid ei mingit veritsemist. Tekkis lihtsalt haav, mis lahti jäi.
"Veri on nüüdseks juba hüübinud," tegi ta teise järelduse. Seejärel tegi midagi idiootset: tõi küünlaid, sulges ukse ja kutsus vaimu välja. Natukene ta mööda tuba lendas, kuid ei midagi muud, mis tema surelikkust mõjutanud oleks.
"Hingetasandil mind mõjutada ei saa. Mul ei jää tõepoolest enam midagi muud üle, kui Surmaga isiklikult kohtuda," jõudis ta järeldusele, kui käed puusa asetas ja õrnalt naeratas. Pilk läks peeglile ja ta nägi sealt endiselt vaimu, kelle oli välja kutsunud. Lausunud mõned lihtsad sõnad, kadus tolle kujutis aga kiiresti. Kerge ohke saatel lahkus ta vannitoast, sisenes isa tuppa ja otsis kapist ühe fotokaamera. Tal polnud kunagi võimalus seda ise kasutada, ühelt poolt oli ta liiga noor ja teisalt polnud tal ka võimalust ja põhjust. Seekord polnud temal aga ühegi vabandusega pistmist ja ta riputas selle endale kaela, valmistudes minemaks viimsele teekonnale.

Keeeeeeruline.
Ja segane.
Ja kiire.
Ja ootan uut.

xD aga peaksin siis rohkem kirjeldusi sisse panema, et jõuaks seedida asja?

Kah võimalus.

mul on tunne, et järgmine osa tuleb hea

Parem oleks.

minu hea ja sinu hea võivad erineda aga mulle meeldib

ma arvatavasti muudan seda peatükki millalgi. enivei. jah.







Pauline ehk Jane astus majast välja, kaelas kaamera ning pähe tõmmatud nokamüts, mis ta blonde juukseid ilusti koos hoidis. Kõrva tagaosas hakkas kõlama vile, mis vastavalt tema liikumisele muutus vaiksemaks või valjemaks. Ta teadis, et pead see tal valutama ei pane, ent närvidele hakkas see sellegipoolest käima. Ta kuulatas, astus sammu paremale ning heli vaibus veidi. Astus kaks sammu vasakule ja see läks õrnalt valjemaks. Tegi ühe sammu ettepoole, see muutus veel tugevamaks. Sammud seadis ta vastavalt tunnetusele suunda, kus vilin rõhuvamalt undas. Varsti võinuks iga normaalse sureliku pea sellest juba lõhkeda, kuid tema kahjuks ei olnud ta tavaline inimene. Aina sügavamale metsa sisenedes pidi ta sellegipoolest käed kõrvadele asetama, kuna hääl väga pingsalt ulus. Ta seisatas, kuna vilin kergelt vaiksemaks hakkas minema, sammus natukene tagurpidises suunas ja võttis käed kõrvult. Mets oli inimtühi. Pauline seisis kohal, kus undamine füüsiliselt rõhutaset juba muutis. Naine istus maha, toetades end vastu puud, kui hakkas õrnu hääli veidi eemalt kuulma. Sammud, oksteragin, okste murdumine, karjumine, valjult hingeldamine. Ta pööras pilgu paremale suunda, kus nägi noorukit poissi jooksmas ära tagant tuleva vanema mehe eest. Silmad läksid üllatusest suureks, kui seda vaatepilti nägi. Vilin ta kõvus ala ei vaikinud. Kõlasid veel mõned ähvardused ja tsensuuritud sõnad, kui kõlas pauk. Ta ei tõusnud püsti, oli selleks liiga tardunud oma kohale. Keha ei allunud vaimu tahtele. Poiss kukkus üsna Pauline lähedale maha. Tolle taga olev mees peatus ja hakkas end kiruma, mõistmata, mis talle sisse oli läinud.
Äkitselt vilin peatus ja ta vaatas, et nooruki rindkere ei tõuse enam üles-alla. Ta oli surnud. Nüüd ulgus aga tuul üsna ähvardavalt. Ta võis peaaegu seda silmata, tuuleiilide liikumist. Ta jõllitas korraks õhku, ent siis tõusis püsti ja viis pilgu taas surnukehale maas. See liigutas, või nii ta vähemalt nägi. Peagi sai ta aru, et see oli kõigest tolle hing, mis kartlikult ringi vaatas.
"Mmm.. Mis juhtus?" küsis ta väriseva häälega Paulinelt, kes taas kiiresti korraks õhku vaatas. Tuul oli peaaegu vaibunud. Refleksselt tõstis ta käes kaamera üles ja tegi surnukehast pilti. Ta ei teadnud, miks, kuid see oleks tal justkui käe sees juba olnud.
"Sind tulistati," sõnas ta kiiresti nagu see poleks midagi tavalist. Kas tõesti hakkasid tema keha kogemused teda, hinge, mõjutama? Poiss kiljus esmalt valjult, millele järgnesid suured pisaratevood. Pauline ohkas korraks.
"Elad üle," sõnas ta mõtlemata selle mõnitavale kõlale. Noor hing ei olnud enam tema mure, vähemalt ei tundnud ta sedaviisi. Selle asemel vaatas ta veelkord enda ümber ringi, kui hakkas kõrvus taas õrn vilin kõlama. Ta ei teinud sellest välja ja mõtles veidi.
Poiss sai surma, ma teadsin seda ette. Surm käis siin. Jah, ta tegi seda. Mul ei õnnestunud temaga veel otseselt kohtuda. Kuid ma leian võimaluse... Leian... mõtles ta end veenvalt ning hakkas otsima suunda, kus vilin valjeneb. Selle peagi leidnud, enda ees, hakkas ta sinnapoole jooksma, kuid seekord suutis mitte väga hulluks minna. Kui häält ignoreerida, sai ta päris hästi omi mõtteid mõelda ehk välja mõtelda mooduseid, kuidas Surmaga ühendust saada. Ta teadis, et peab olema seal, kus temagi, ent täpsemalt? Mida ta tegema peaks, et Surma päriselt näha või temaga rääkida? Temast kinni haarata? Sellele ei suutnud ta vastust leida.
Kui ta tagasi reaalsusesse oma mõtetega tuli, leidis ta end maantee ääres, või õigemini sellest paar meetrit eemal metsapiiril. Vilin oli jälle väga valjuks läinud ning ta teadis, lihtsalt teadis, et juhtub autoõnnetus. Käed haarasid fotokaamera järele ning mõndade sekundite pärast, kui temast eeldatavasti jäine, konkreetne tuuleiil mööda puhkus, tekkis ta käes olevasse objekti ühe näpuliigutuse tulemusena kujutis.

Hhea. (Y)
Põnev on... muud ei oska öelda.

läheb jälle normaalsemaks?

läheb komöödiaks kätte ära






Kuuldus palju signaale, tule heli, kisamisi ja paanikat. Pauline silmade ees laius põleng. Mitu autot üksteise otsa põrkunud. Alul ei saanud ta aru, mis toimub, miks toimub, kuid hetkede möödudes nägi ta põhjust - rodu kõige parempoolsemas otsas oli üks auto vastupidise suunaga. Ilmselgelt oli ta enda õigest rajast kõrvale põrkunud, mistõttu ka teised talle sekundi jooksul otsa sõitnud, tekitades endast ahelõnnetuse. Pilgu viis ta nüüd kaamerale, kust klikkis ühele nupule, et näha tehtud pilte. Noolega edasi-tagasi liikudes läksid ta silmad suureks, kuna kuidagi oli pannud ta peale vastava viisi, et pilti tehes tuleks sekundis palju pilte vastaval nupul sõrme peal hoides. Õnnetusest oli tal kolmteist pilti, iga ülilühikese aja järel üks. Kiiresti lastes tulnuks sellest lühifilm.
Surm oli aga märkamatult mööda läinud ja kerge vilin kõrva tagaosas hakkas esile tükkima. Ta justkui teadis intuitiivselt, kuhu suunas liikuda. Võtnud suuna vasakule, kesklinna poole. Helina kõrvus suutis ta aga kiiresti tahaplaanile suruda, liikudes enesekindlalt otse edasi, tegemata välja sireenidest, mida politsei- ja kiirabiautod tekitasid. Käed käisid mööda külgi hoogsalt, peatumata kordagi. Teda ei takistanud ristiminevad teed, valgusfoorid, autod, teised liiklejad. Ta võis tunduda ükskõikne, kuna nii mõnigi vaatas vihaselt tagasi, kui Pauline temast julmalt mööda oli kõndinud, teda õlaga riivates. Kui oli möödunud oma kakskümmend minutit, jõudis ta ühe kõrge hoone ette. Ta tundis, et on kohal. Võttis istet ühe kivist ääre peal. Pilgu viis ustele, kust hakkasid kostuma trampimise ja karjumise hääled. Kõlas pauk ning uksest tormasid välja kaks meest. Üks nendest oli oma kahekümnendates, üsna noor, üleni mustas, sokk pähe tõmmatud. Teine oli vanem, halli pea ja küürus seljaga. Vanemal mehel oli käes väike kilekott, millest paistsid erinevad pudelid, nooremal aga riidest kott, millest upitas välja raha. Ilmselgelt oli siin tegemist pangarööviga. Noorem mees vaatas arusaamatult ringi, teadmata, mida edasi teha. Peagi hakkasid kostuma sireenid, mis kuulusid politseile, kes nende poole kihutas. Vaatepilt oli Paulinele isegi veidi koomiline. Naeratus ilmus ta näole, üle pika aja.
Mehed jõudsid trepist alla ja olid nüüd kõnniteel. Vanem, hallipäine mees võttis enda kotist ühe pudeli välja, keeras korgi pealt ja tegi sellega ümber nende mõnemeetrise raadiusega ringi, kuni pudel tühjaks sai. Seejärel otsis tikupaki ja tõmbas ühe põlema, mille vedelikule viskas. Selle käigus aga jõudis tuul selle ära kustutada ja mees mühatas veidi, süütades järgmisegi, mille veidi lähemalt nüüd vedelikult viskas. Sekundi murdosa vältel oli tõusnud leek, mis levis kiiresti mööda vedelikku, mis nähtavasti oli alkohol, näiteks atsetoon. Politsei oli jõudnud maja juurde, väljunud oma autost, kui nägid tuleringi, mis neid sammu võrra tagandas. Vanamees naeris veidi, mis muutus kiiresti üle köhimiseks. Peagi aga suutis ta taas rahulikult hingata ja otsis nüüd teisegi pudeli välja. Sellelt eemaldas ta korgi ja võttis väikesed anumad. Noorem abiline läks mehe juurde, võttis väikseid kapslite taolisi anumaid, avas need, lastes targemal ise need täita. Vanal aga käed värisesid ja pool vedelikust läks mööda. Osa sellest nooruki käele, muu maha või riietele. Esmalt ei toimunud midagi. Need sulges ta kiiresti ja loopis siis politsei suunda, kus mõni nendega ka pihta sai ja klaasanumatesse mõrad tekkisid, mille järel need ka purunesid ja sees olev aine valla pääses. Nendel ei vedanud, kellele see kontsentreeritud väävelhape peale sattus, kuna üsna pea oli nende nahk ja liha sealt kohalt kadunud. Sel hetkel märkas ta isegi, et käed kahanevad. Nahk tuleb küljest ära, käed põletavad. Ta hakkas kiljuma ja jooksis ära, tulest läbi, mistõttu ta riided õrnalt ka põlema süttisid. Ta jooksis kaugele, kus ta arvatavasti aeglaselt ka oma lõpu pärast pikka piinlemist leidis, kuid temale ei keskendunud hetkel keegi, kuna rahakoti oli ta abilisele jätnud.
Kiirabi jõudis paari minutiga kohale. Tuli hakkas vaibuma ja vanamees sattus paanikasse. Tal oli alkohol ja hape otsas. Raha oli tema käes, ent sellega ei pääsenud kuhugi. Liiga palju oli politseid ümberringi.
Pauline, istudes endiselt oma äärel, kõkutas nüüd naerda, kuid käed haarasid alateadlikult kaamera järele. Vanameees tuleringi keskel proovis põgeneda. Ta hakkasid jooksma mööda kõnniteed, seljast kramplikult kinni hoides. Õnn ei olnud talle aga eriti naeratav ja saatuse tahtel libises ta mahavisatud banaanikoorel, lüües ära oma pea tugevasti vastu asfalti. Lõpp oli kiire ja valutu. Pauline oli jällegi enese teadmata teinud hulga pilte, mis ta kaameras ilutsesid.

Mis siin naljakat oli??

taust. kust need mõtted tulid. Heiki teab, saab aru