''Lee'' Lõpetatud!

Väga algaja olen, hästi mõttetu osa ka, põhiliselt ainult aktus ja blabla .. aga andke nippe, kuidas paremaks muuta. : )
Üldiselt peaks laavstoori tulema ..


PEALKIRJATU #1

''Leeeee! Ma nii igatsesin sind.'' lausub Nora ja kallistab mind tugevasti. Vastuseks kõlab ainult kerge ''oeh''. ''Kus sa olid kõik need 3 kuud? Sa polnud arvutis, kodus ka mitte, telefon polnud ükski päev sisse lülitatud.'' pärib Nora. ''Oooeh, nii pikk jutt. Nüüd on meil aega.'' ütlen vastuseks. Nora teeb vaid päriva grimassi. ''Lähme sisse, aktus hakkab varsti.'' ''Mhm.'' ütleb Nora vastuseks.

''Lee!'' hüüatavad Marelle ja Isabella koos ning kallistavad mind siis. ''Heiiii.'' ütlen neile vastuseks. ''Ärge pärige midagi. Aktus algab kohe.'' ütlen nende küsimuste ennetamiseks. ''Pärast oled meie päralt.'' muigab Marelle. Kuna istuma nagunii ei saa, seisame peaaegu taha.Esimese klassi lapsed tulevad saali, istuvad lavale, nagu igal aastal tavaks. Maakoolide asi, eks. Umbes pensionieas, okei veits noorem, hallipäine - tegelikult brünett, päkapiku kasvu direktor alustab enda ÜLI HUVITAVAT kõnet, nagu alati, kokutades. Ta peaks vist tõesti logopeedi juurde või kuhugi minema, loll komme see kokutamine aktustel. Kui ma nii räägiks, siis ma ei räägikski üldse. Umbes tunni aja möödudes saab see kõne läbi, igast jorsid alustavad enda esinemistega. Nora koputab mulle õlale, ''vaata seda mammit'' ning püüab näidata meist natuke eemal istuvale vanemale naisele. Ta nina on nagu Buratinol, silmi põhimõtteliselt polegi ja suu on väga enda kujust väljas, üldse kurja näoga naine. Ta sai vist aru, et temale näidati näpuga, ta vaatas meie poole. Ma ei tahtnud ebaviiskas olla, kuid.. ma hakkasin täiest kõrist naerma, püüa sa naeru kinni hoida, kui selline otsa vaatab. Kõigi pilgud olid suunatud mulle ja Norale. Naer ei tahtnudki järele jääda. Õpetajad vaatasid meid väga kurja pilguga. ''Tüdrukud, püüdke aktuselgi mitte nii matslikult käituda.'' torises õpetaja Kivisild meile. Tema ütlus ei rahustanud meid üldse maha, pigem hakkasime rohkem naerma. ''Tüdrukud, nüüd aitab teie eputamisest, minge ukse taha ja naerge seal nii palju, kui tahate. Kui olete lõpetanud, võite tagasi tulla.'' ütleb õpetaja Kivisild meile uuesti karmil toonil. ''Okei'' suutsin läbi naeru talle vastuseks öelda. ''Me oleme lahedad. Ainult meie suudame endale nii marki teha.'' ütlesin Norale. ''Täpselt. Kõik vahtisid sind. Ma vähemalt ei naernud nii kõvasti.'' vastas Nora. ''Ära õienda, ise naerad veel hullemalt.'' ''Ära plõgista siin.'' lausus Nora ja hakkas siis naerma. ''Mh, lõpeta, ära kätiu nii matslikult.'' püüdsin talle öelda kurjalt ning hakkasin siis isegi naerma. ''Lähme tagasi nüüd, meie naerud on naerdud. Kuulame seda huvitavat aktust.'' seletasin Norale. ''Jajah, ikka. Vaata, et sa enam ei naera.'' ütles ta ning hakkas ise uuesti naerma. Kõmpisime uuesti saali poole, üks nohkar komistas saali sisendes ning kukkus siis pikali. Saime jällegi kõhutäie naerda. Püüdsime teha tõsised näod pähe ning läksime seisime õpetaja Kivisilla taha.Ta vaatas enda öökulli silmadega meile enda arust hoiatavalt otsa. PURSKASIN naerma. Õpetaja on ikka totaalne kloun, palkaks ta endale lõbustajaks kohe. Nora püüdis teha tõsist nägu, ise naeru kinni hoides. Kindlasti olid paljude kurjad ja ülbed, mõnede muigavad pilgud meile suunatud, kuid ma ei pannud seda eriti tähele.. nägin ainult endast natuke eemal seisvaid poisse, kes naersid minu üle. Poisse oli 3. Üks neist oligi siis see kutt, kes pidi see aasta tulema meie kooli, kümnenadasse. Tal on pruunid, natuke lokkis juuksed, paks pole ta ka. Vaatasin teda vist päris kaua, kui Nora mind toksas. Sain alles siis aru, et olin mõttesse vajunud. Ka poiss vaatas mind. Kergitasin vaid kulmu ning pöörasin pilgu ära. ''Head kooliaasta algust!'' olid direktori viimased sõnad ning aktus oli läbi, lõpuks saab koju. Uksest välja saamisega tuleb küll natuke raskusi, keegi ei liigu kusagile. Ma vihkan seda, kui palju inimesi on koos, kõik nühivad.. äh, rõve. Kuna inimesed ei liikunud kuhugi, siis eputasime ja kiljusime Isabellaga veits. Oleme lahedad, ma tean, pole vaja öelda. See uus poiss oli seisi minu kõrval, jälgis mind ning naeratas omaette. Ma parem ei ütle midagi.. Lõpuks hakkasin inimesed liikuma, pääsesime välja.

''Tsaaau, ma ei näinudki sind ennem saalis, ei kuulnud ka.'' naljatas Henri ning kallistas mind seejärel. ''Oo, sitakott, tsau. Ma küll sind ei näinud ega kuulnud.'' muigasin. ''Kus olid suvel? Ma juba arvasin, et sa jäid auto alla või midagi sellist.'' Henri ja tema must huumor.. ''Väga pikk jutt, väga shitt jutt. Niiet, piis, meen. Homme näeb'' ütlesin talle ning kõndisin siis ära. ''Okei, tipsid, ma lähen nüüd koju, mittemidagi tegema.'' ütlesin ma Isabellale, Norale ja Marellele. ''Mh, niuks. Pärast välja tuled ikka?'' päris Marelle ning tegi eindselfeissi. ''Vaatab'' muigasin ma ning hakkasin siis kodu poole jalutama.

Ma polegi ennast veel eriti kirjaldunud, te ei tea, kus ma elan.. te ei tea minust eriti midagi - ainult seda, et ma naeran palju mõttetute asjade peale. Igatahes elan ma väikeses kohas, inimesi on siin alla 1000. Koolis on rahvast vaid üle 200. Pisike maakool. Nüüd lähen kaheksandasse, olen 14. Mul on pikad blondid juuksed, pruunid silmad, olen suht sale ning suhteliselt tõmmu ka. Elan koos ema, isa, pisikese tüütu õe ning enda nunnu kutsuga.
Mu parim sõbranna on Nora, õlgadeni tumepruunid juuksed, rohekas-sinised silmad, piitspeenike, iseloom on tipsil ülihea, ta kuulab mind alati ära, lohutab, supersõbralik ja üldse hääkas.
Marellel on oranžikad lühikesed juuksed, pruunid silmad ning.. pontsakas. Ta on vahest väga tüütu, räägib koguaeg teiste jutule vahele ning möliseb vahets üldse liiga palju. Muidu teeb häid nalju ja tore.
Isabellal on blondid, alaseljani juuksed, ülisinised silmad, piitspeenike - nagu Noragi. Nii hea huumorisoon. Kui ta kelleskti hoolib, siis väga palju. Ta on tundeline.. nagu minagi - mõlemad nutame mõne kurva filmi lõpus.. me nutame päris mõttetute asjade peale. Isabella on nii nunnu.. nii sõbralik, nii kallis.

Jõuan koju. Kedagi pole, sellega olen ma harjunud. Vahetan miniseeliku mugavate teksade ning valge topi roosa nunnu pusa vastu välja. Lülitan arvuti sisse, login msni kohe. Pole 3 kuud arvutis käinud. Olin terve aja vanaema juures, kes elab ka ilusas maakohas. Pidin talle abiks olema suvel.. mmjah, sellest ka vastused kõigi küsimusele ''kus sa olid?'' Vanaema on mul küll sõbralik ja tore, kuid ta pakub mulle 25/8 süüa. Appi, ma ei ole mingisugune siga või miskit, et ma koguaeg söön. See ajab nii närvi. Kui ma peaksin sööma nii palju, kui tema pakub, siis kaaluksin ma 200 kilo juba. Järgmine suvi ei lähe ma kindlasti enam sinna! Pealegi on mul suvel sünnipäev.. my super sweet 15! Ma ei kavatse SEDA SÜNNIPÄEVA veeta koos enda vanaema, isa, ema ning tüütu õega. Lootke ainult.

Nora, Henri ja Chris hakkavad kohe rääkima msnis...

Ma siis loeks, kui jutt oleks minevikus. xD
Ma ei armasta olevikus olevaid tekste.

Suht lahe :d
ajas naerma ;d

Espada
Niuuuks, jäin heast lugejast ilma .:/
Bbrit
Hihii , siis on armas.

Tahaks öelda, et jutt pole päris väljamõeldis.. aga igatahes, jätkan ?

Griffu
Tore, kui tore algus on . :)

Ma teen siis jutu ümber, mineviku vormi , kui teile parem nii lugeda on .. ?

Ma vist ei suudagi sellele pealkirja mõelda. Väga mõttetu osa ka! Arvamusi, palun!?
Kaldkiri - mõtted

'' Pealkirjatu '' #2
Kõik kolm pärisid mu suve kohta ja blabla. Käisin korraks reidis ja orkutis ka. '' Lee? '' kõlas hõige alt. Mu ema on lõpuks koju jõudnud. ''Jah, emmä?'' hõikasin talle tüdinenult vastu. ''Kuidas siis esimene koolipäev läks, kullake?'' kõlas uus hõige ema suust. Mis ajast teda see huvitab, kuidas mul koolis läks? Tal on midagi vaja.. ''Mm, politsei kutsuti mulle.'' ütlesin vastu talle. Sammud tulid trepist üles .. ''Mida? Sa oledki alati olnud rikutud laps. Juba esimesel päeval kutsutakse sulle politsei, sa ei suuda vist üldse korralikult käituda.'' karjus ema mu peale. Rikutud laps? Nojah, sina oled siis rikutud ema. ''Appiii, väike nali ainult.'' vastasin talle. ''Väike nali? Ma loodan südamest, et see on viimane kord.'' ütles ta poolkarjudes. Poole tunni pärast tulevad sammud uuesti trepist üles. ''Lee kallis, käi korraks poes ära.'' palus ema inglihäälel. Alles ta karjus minu peale ja nüüd tahab, et poodi läheksin? ''Mhhh.. okei no.'' vastasin talle, et ennetada uut vihahoogu. ''Ma annan sulle nimekirja ka siis.'' lausus ema nüüd. Noogutasin ainult vastuseks.

Leib, sai, juust, vorst, või, piim. Nii vähe asju? Mitte midagi head mulle? Nimekirja saab alati pikemaks muuta.. Leib, sai, juust, vorst, või, piim, apelsinimahl, šokolaadiküpsised & jäätis. Olin just leivaletis, kui märkasin kedagi tuttavat seismas enda kõrval. See uus kutt. Vaatasime hetkeks üksteisele otsa, ta naeratas. Jäin hetkeks teda vaatama, vaatasin talle vist kurja näoga otsa.. uh, kui loll! Miks ta naeratas? Ilmselt mõtleb ta nüüd, et ma olen ülbe ja kuri. Lee, sa oled jobu! Hakkasin kõndima just juustuleti juurde, ehk siis tema poole, tema aga hakkas kõndima minu poole. Põrkusime kokku. Nüüd hakkasin kõva häälega naerma. Ka tema naeris. Me ei lausunud teineteisele midagi, lihtsalt naersime ning kõndisime siis edasi. Kõik toimus nii kiiresti, samas väga aeglaselt. Sõnad jäid kurku kinni, ma ei suutnud öelda talle ''vabandust'', miski hoidis seda kinni.. Võtsin vajalikud asjad ning suundusin siis maksma. Panin kõik asjad ühte pisikesse kilekotti. Hakkasin kodu poole minema. Poe ees aga otsustas kilekott, et ta läheb katki. Kõik asjad kukkusid välja, põhi kukkus alt ära. See kutt nägi kõike pealt.. appi, kui mark. Kuidas see kõik võib minuga juhtuda, ühe päeva jooksul? Täielik ebaõnn! ''Vajad ehk abi?'' küsis see kutt minu käest. Vaatas enda sügavpruunide silmadega mulle otsa, ma lihtsalt jõllitasin teda. ''O-o-oleks tore.'' kokutasin talle vastuseks. Mis minuga toimub? Lee!? Halloo, kuidas sa suudad endale sellist häbi teha? Kutt andis mulle enda kilekoti ning aitas ajad sinna sisse saada. ''Aitäh.'' suutsin talle siiski öelda ning naeratasin siis. Või naeratasin ma kogu selle aja? ''Pole tänu väärt'' ütles ta enda maheda häälega mulle vastu. Võtsin kiire sammu kodu poole.

''Jõudsid ka lõpuks. Kuidas nii kaua läks?'' päris ema, kes oli end mugavalt teleka ette diivanile seadnud. ''Nnjah, iga inimene vajab veidike rohkem aega poeskäiguks.'' ütlesin talle lihtsalt vastu, et ta midagi pärima ei hakkaks. Ladusin asjad külmkappi. Jooksin siis kiirelt trepist üles, miski vibreeris just sel hetkel laua peal. Mu telefon! ''Halloo?'' vastasin ma telefonile. ''Tsauä. Kell 8 rannas täna. Sa oled väga oodatud!'' kõlas Nora hääl telefonis. ''Kes tulevad?'' pärisin ma. ''Hmm, küll siis näed, kui kohale tuled.'' vastas ta mulle salapärase häälega. ''Okei, näeb siis. Tsaaau.'' ''Tsau'' ütles ta vastuseks. Mis kell praegu üldse on? 17.54. Leidsin riiulist ühe raamatu, mida otsustasin aja veetmiseks lugeda. Lugesin seda päris kaua, sest kui kella vaatasin, näitas see täpselt 19.40. Hüppasin ruttu voodilt püsti ning otsisin kapist endale mugavad riided. Helesinised altkitsad teksad, roosa topp ning valge pusa peale. Sättisin veidike soengut. ''Hell yeah, i'm ready.'' pomisesin omaette. Läksin alla, panin papud jalga ning tegin juba ukse lahti, kui kuulsin ema häält. ''Ja kuhu preili läheb?'' ''Oih, emps. Randa lähen.'' vastasin talle. ''Kellega?'' päris ta. Mis ajast teda üldse see huvitab, kus ja kellega ma käin? ''Nora ja teised ka.'' ütlesin vastuseks. ''Olgu.'' ütles ta lihtsalt vastuseks.

Läksin randa. Kedagi polnud. Võii.. rannamajas põles õrn tuli. Läksin vaatama. Süüdati laelamp. ''Üllatuus!'' hõikasid kõik sõbrad/sõbrannad koos. ''Appi. Niiiiii armas.'' ütlesin ise naerdes. Kõik soovisid õnne ning andis pisike kingituse. ''Palju õnne sünnipäevaks, musii.'' ütles Nora. ''Sina, sitapea, oled selle kõige taga?'' vastasin talle naerdes. ''Mina, sitapea, olen selle taga.'' vastas Nora ning kallistas seejärel mind. ''Let the party begin!'' hõikas Isabella. Muusika hakkas mängima, kõik hakkasid tantsima. Niinii hea üllatus. Elu parim sünnipäev. Polnud mingit joomist, ainult kerged siidrid, ei midagi enamat. Kõigil oli lõbus. Kell tiksus 12. Chris tõi rannamajja üli suure tordi, millel põles 14 küünalt. Kõik hakkasid sünnipäevalaulu laulma. Midagi nii armsat pole ma veel kuulnud/näinud. ''Soovi midagi.'' ütles Chris mulle ning ma puhusin küünlad tordil ära. Mida ma soovisin?

Lee is my favourite nameeeeee:@ ma loen kunagi läbi ka, hetkel jäi ainult see minu Lee silma:P

''Pealkirjatu'' #3

Ma soovisin seda, mida sa kunagi teada ei saa.. võibolla siis, kui see täitub. Pidu jätkus aga täies hoos ning mingiks ajaks jõudsin koju ka. Kooli on ka vaja jõuda ju.

7.00 trrrrr-trrrrr. Vajutasin äratuskella kinni ning olin hetkega püsti. Mis minuga lahti on? Mulle ei meeldi ju äratuskella helin, mulle ei meeldi nii vara üles tulla. Varem olin vähemalt 15 minutit veel voodis, kuid nüüd.. ? Ma olen ärevil?! No way! Ärge ajage naerma! Või olen ikkagi? Lee, mis lollid mõtted! Jooksin kiiresti pessu, seejärel otsisin kapist vähemalt tund aega riideid, mitte ükski polnud sobiv, ma nägin kõigis nii paks ja kole välja. Lõpuks leidsin teksaseeliku, roosa nunnu ja topi ja valge pusa peale. Sättisin soengut, natuke ripsmetušši, puudrit.. valmis ma olingi. Võtsin enda koolikoti ning läksin alla. ''Lähed peole või?'' päris ema kohe mind nähes. ''Ommik jah.'' vastasin talle. Istusin laua taha. ''Kus pidu toimub siis?'' päris ema uuesti. ''Kui mul seelik seljas on, siis ei pea ma kohe peole minema.'' ütlesin emale, ise apelsinimahla kallates ning võileibu tehes. Ema muigas. Heitsin pilgu kellale 7.41. Misasja? Nii vähe? Enda arust otsisin küll tund aega riideid.. nojah, kiire mutt olen siis. Naeratasin omaette. Varsti lõpetasin söömise ning läksin hambaid pesema. Kell tiksus juba kaheksa lähedale. Panin papud jalga, heitsin pilgu peeglisse ning ütlesin kiire tsau empsile. Sammusin bussijaama poole. Ma polegi öelnud, et elan väikeses külakeses, siin pole põhimõtteliselt ühtegi normaalset inimest. Kõik normaalsed elavad Värskas, siit on sinna umbes 6 kilomeetrit. Armas, eks? Nojah, elan üle. Põhimõtteliselt.. minult võiks küsida, palju ma üldse kodus olen? Teoreetiliselt elangi Värskas, Nora juures. Ta on nagu õde, keda mul pole kunagi olnud. Bussijaamas näen juba Kellit ja Aliisi. Naabritüdrukud. ''Tsauuu'' lausuvad mõlemad. Vastuseks ütlen vaid kerge ''tsau''. Seisame umbes 4-5 minutit vaikuses.. no, kes vaikuses, kes mp3-e kuulates. ''Mm, buss vist ei tulegi täna.'' lausub Aliis. ''No oleks tore ju. Päris armas oleks esimesel päeval kooli hilineda ka.'' vastasin. ''Ei oleks üldse mark ka.'' lisas Kelli. Kelli käib kuuendas, tal on helesinised silmad ning blondid õlgadeni juuksed. Aliis käib aga üheksandas, tal on rohekad-vahest ka pruunikad silmad ning tumepruunid õlgadeni juuksed. Aliisil on välimust niinii palju antud, sitaks ilus tšikk. ''Lõpuks'' laususin, nähes bussi tulemas. Läksin esimesena bussi peale, nagu alati, polnud vabu kohti. Jälle peab seisma. Bussi peal olid mingid räigelt haisevad mutikesed. Kust sellised tulevad? Kodus pole seepi või mis mure on? Tegin põlgava näo pähe, keerasin näo teisele poole ning panin käe näo ette - see ehk leevendab natukenegi haisu. Kaks tüüpi vaatasid mulle otsa ning naersid. Chris ja see uus kutt. Wtf? On naljakas, kui see rõve hais tahab mind ära tappa? Hmm, mitmendat korda see uus kutt juba minu üle naerab? Tubli, Lee! Huvitav, kus ta elab? Ja kust Chris teda teab? '' ''Mis on?'' päris Chrisilt. ''Naljakas on, muud midagi.'' ütles ta vastuseks. Pööritasin silmi ning tegin tigeda näo pähe. Uus tüüp kergitas kulmu. Mis nüüd siis? Ei meeldi miski?

Lõpuks jõudis see teo kiirusel sõitev buss kooli. Garderoobist ei ole mul midagi vaja, seega lähen otse ajaloo klassi. Vana õpetaja uues kuues, ehk siis uus ajaloo õpetaja ning vana logopeedia õpetaja. Mitte, et ma logopeedias käiksin, lihtsalt. Pidime ennast tutvustama, kui lõbus, eks? Nagu ta ei teaks, kes on kes. Ta jagas õpikud ning alustasime kohe ka esimese peatükiga. Oli küll tuju õppida. Üldse und polnud, mkm. Kunagi sai tund ka läb, järgmiseks tuli inka. Peale seda musa, vene keel, lota ning mate. Jagati õpikuid, töövihikuid ning õppisime. Nii lõbus. Õnneks oli ainult 6 tundi. Peale tunde passisime Nora, Isabella ja Henriga niisama gardekas. Nali ja naer. Igatahes kaotasin ma ajataju ning oleks tänu selle peaaegu bussist maha jäänud. See teeks selle lõbusa päeva veel värvikamaks. Lee jäi esimesel koolipäeval bussist maja - see kõlab nii kuninglikult. Jooksin bussi peale. Uus kutt istus minu koha peale - viiendas reas üksikus pingis. Nii pettunud olin kohe, minu koht. Niuniu. Ei tea, mis ta nimi on? Äkki Karl? Kergitasin omaette kulmu. Siiski mu lemmik poisi nimi. Istusin tema kõrvale, kahesesse pinki. ''Sul koolikotti polegi?'' päris tema. Kurat! Eiiiii, pole võimalik. Ei, mitte nüüd. Palun, ei. Lee, sa oled totaalselt tubli! Ma nii armastan ennast. Lõin käega endale otsa ette. ''Minenoooh, ma olen tubli.'' ütlesin talle vastuseks. ''Sul on 2 minutit aega.'' püüdis ta mind vist lohutada. ''Siis on ka tore, kui ma enda nõmeda koolikoti pärast bussist maha jään.'' laususin poisile. ''Bussijuhti nagunii pole, ta apteegis või arsti juures. Tal läheb väga kaua aega veel.'' seletas kutt. ''Õnneks pole bussi uks ka kinni.'' ütlesin ma tigedalt. ''Kui kinni on, siis teeme lahti.'' ütles ta ning läks otsime seda nuppu, kust ust lahti saab. Natuke otsimist ning oligi leitud. Jooksin koti järgi, jõudsin bussi peale ka veel. Istusin tagasi viiendasse pinki. ''Mis su nimi on?'' küsis tüüp uuesti. ''Lee aka. Totu'' vastasin talle. ''Okei, Lee aka. Totu.'' ütles ta ning naeratas. Vaatasin talle küdiva näoga otsa. Ja sinu nimi, mister Tundmatu? Ta vaatas korra aknast välja, seejärel vaatas minu otsa. ''Karl, muidu.'' Pole võimalik! Omgomgomg, ma hakkan ennustajaks või midagi taolist. Naeratasin. ''Mis on?'' küsis Karl. ''Mis mis on?'' küsisin vastu. ''Kas mu nimi pakkus nii palju nalja?'' päris poiss uuesti. ''Eiei, ei ole midagi. Üks asi tuli meelde lihtsalt.'' vastasin talle. Minu peatus. Ütlesin bussijuhile aitäh, hüppasin bussi trepist alla, komistasin ning kukkusin maha.

HAHA :D:D Aga armas ;D

Täpselt, haha .
Ainult bbrit. loeb seda ? :/

mina loen ka!!:)
Hea jutt va mõned kohad Lee sõnakasutuses;)
aga ikkagi, mulle meeldib :)
ajab naerma ja teeb tuju heaks

Simple Girl kirjutas:

mina loen ka!!:)
Hea jutt va mõned kohad Lee sõnakasutuses;)
aga ikkagi, mulle meeldib :)
ajab naerma ja teeb tuju heaks

Tooksid mõne koha välja ? (A) Siis oskaksin parandada ehk midagi .. : )
Aga muidu on tore, et tuju heaks teeb. ;D

MIna kaa loen! Hea jutt on. Lee on äge nimi. Lii on liiga tavaline ja Laa on liiga ebatavaline aga Lee on äge. Vot. Ja Karl on nunnu. Muidugi ta meenutab mulle jälle kedagi... Ohjah..

Kärolyn, mulle ka meenutab kedagi. ;D Aga muidu on tore, et sina ka loed. ;*

Helen kirjutas:

''Sina, sitapea, oled selle kõige taga?'' vastasin talle naerdes. ''Mina, sitapea, olen selle taga.'' vastas Nora ning kallistas seejärel mind.

näiteks
aga see pole väga suur miinus;)

'' Pealkirjatu '' #4

Õnneks ei saanud ma valus, jalga välja ei väänanud. Geenius oled, Lee! Üks kuri urin kuluks mulle ära. Tõusin ruttu püsti, ei vaadanud tagasi ning lihtsalt kõndisin koju. Kuidas ma homme kooli lähen? Kuidas ma Karlile otsa vaatan veel? Minuga juhtub alati midagi, kui tema näeb. Kohutav. Mõne minuti pärast jõudsin koju. Ema polnud. Pika, pehme ja valge karvaga kiisu tuli mulle ainult vastu. Hõõrus ennast mu jala vastu, nagu tal ikka kombeks. Võtsin ta sülle ning viisin elutuppa. Vajusin ka ise teleka ette, klõpsutasin kanaleid. Mitte midagi head. Või kelle arust on ''Metsik kass'' hea? Kõmpisin ülesse. Lülitasin arvuti sisse, läksin e-kooli. Armas, ei tööta. Nojah, mis õppida jäi? Palju õnne mulle, ma ei mäleta. Okei, mõtleme loogiliselt.. matast jäid mingid kordamisülesanded, ajaloost ilmselt mingi esimene peatükk, inkast ei jäänud midagi vist, musast pole midagi, vene keelest jäi mingi tekst lugeda ning lotast ei jäänud midagi. Pool tunnikest ja mul on õpitud. Küll ma olen kiire, või mis?[ Logisin msni. Keegi ei räägi, olgu. Head sõbrad ka siis. Istun hetkeks niisama arvutitoolil ning vahin arvuti ekraani. Mida ma teen siin pommiaugus? Vaatan toas ringi. Pilk peatub vanal, koledal, halval digikal. Ma tean, mul on uut digikat vaja. Kui ma midagi tahan, siis saan ka. Ema arvab ju, et ta saab mind rahaga ära osta. Võtan lahti photopointi kodulehe ning hakkan endale sobivat digikat otsima. Nii suur valik.. nii palju häid digikaid. Kõige enam tahaks vist siiski Canon EOS 450D-d. Järelikult saan ka selle. Juba kuulengi ukseklõpsu. Emps jõudis koju. Praegu pole õige hetk öelda talle seda. Panen muusika mängima ning hakkan mingit tantsukava looma. Tantsides pole vähemalt igav. Mõne aja pärast kõlab koputus uksele. ''Lee, miks sa mulle ei vasta?'' päris ema piiludes ise uksest sisse. ''Millele ma vastama peaksin?'' küsin ma vastu. ''Ma kutsusin sind sööma,'' lausus ema. ''Ma ei kuulnud. Ma tulen kohe.'' ütlen empsile. Ta noogutas ning lahkus siis. Keeran muusikat natuke vaiksemaks ning lähen siis sööma. ''Kuidas koolis läks, kallis?'' alustab ema juttu. No midaiganes, ta on hoolivaks muutunud? Kui see bussi trepilt kukkumine välja arvata, siis oli normaalne. ''Hästi,'' ütlesin talle vastu ning naeratasin feigilt. ''Aitäh,'' ütlesin emale, kui olin söögi lõpetanud. ''Mis ajast sa nii viisakas oled?'' päris ema selle peale. ''Ma olen alati viisakas olnud. Väga maitsev toit oli,'' seletasin emale ning läksin üles. Terve arvuti alumine riba on oranže tulukesi täis, olgu, kolm tükki olid kirjutanud. '' Kommenteeri seda pilti või pane 7/10. '' Misiganes. Mingi suvakas kirjutab ''tsau.'' Arva, kas ma vastan talle. Ning.. Nora. Huh, kui tore, logib just siis välja, kui mina hakkan kirjutama.
Kell on juba päris palju, käin pesus ning lähen siis magama. Kustutan öölambi. Kõlab koputus uksele. ''Head ööd,'' lausub ema ise ukse peal seistes. Mis tal viga on? Head ööd? Kui tema poeb, siis mina ka. ''Emme, kuule, ma tahaks uut digikat,'' ütlen inglihäälel. ''Muidugi saad. Head ööd veelkord.'' ''Head ööd,'' ütlen ' emmele ' vastu.

Uus nädal, esmaspäev. Sain endale selle väga tahetud digika. Hea valik. Kõndisin just bussijaama poole, pika ootamise peale ilmub ka buss välja. Kuidagi imelik tunne oli.. kooliärevus. Mida ma räägin? Mulle ju ei meeldi kool, kuidas mul saab siis veel mingi ärevus sees olla? Jõudsin kooli ning kõndisin mate klassi poole, kuna see oli esimene tund. Õppimine, õppimine, ei midagi muud. Õps ei lase meil hetkegi puhata. Umbes 100 ülesannet jäi kodus lõpetada. Vahetunni kell. Lõpuks. Lippasin ees vene keele klassi. Mida ma näen? Kümnes klass on sees.. ja mis kõige toredam, Karl istub MINU koha peal. Kõndisin enda koha juurde, asetasin koti lauale ning hakkasin asju välja võtma. ''Misasja sa teed? Meie tund hakkab tegelikult,'' ütles Karl, ülbelt. Ma oskan ka ülbe olla. ''Päris kindel või? Äkki õpiksid tunniplaani pähe?'' nähvasin vastu. ''Kellelgi tunniplaani on?'' pöördus Karl klassi poole. Merily ulatab talle tunniplaani. ''Näed, see on esmaspäev. Teine tund..'' seletas ta, kuni märkas, et teine tund on keemia. ''.. kkeemia,'' lõpetas ta enda lause. Minu võit! ''No näed! Mina võitsin,'' ütlesin talle ning kergitasin siis kulmu. ''Karl, tubli oled,'' lausus Marten ning kõndis siis klassist välja. No ainult natuke mööda ju. ''Omg,'' pobises poiss omaette. Võttis enda koti ning lahkus siis. Ülejäänud päev oli igav. Mitte midagi ei juhtunud.

Ootasin järjekordselt bussi, mis vist ei kavatsegi tulla. Jälle see vastik tunne, ärevus. Miks? Kool, see on midagi väga vastikut. Buss, tore. Üks vaba koht, Karli kõrval. Olgu nii. Ei põe, istusin ta kõrvale. Heitsinpilgu temale, tema otsustas samal ajal mind vaadata. Pilgud kohtusid. Naeratasime üksteisele. Suundusin garderoobi poole. Seejärel matemaatika klassi. Ülesanded, arvutamine.. kõik see muu jama. Igav. Üldse igav päev, ei midagi põnevat.

Väga hea!!!

Audrey - aitäääh. : )

Kommentaare ? (a)

Vabandan selle '' mine per*e '' pärast. Loodan, et sellest suurt probleemi pole.

''Pealkirjatu'' #5

Teise veerandi viimane päev. Käis just kolmas tund, kirjandus. Tunni lõpus andis klassijuhataja tunnistused ning me läksime kultuurimajja, kus toimus jõulupeo proov. Kõnniteel oleksin mitu korda maha kukkunud, Nora tahtis mind auto ette lükata, kaotasin kõrvarõnga ka. ''Lee, vaata, kes su taga kõnnib,'' lausus Nora mulle. Vaatasin taha - Karl. Seda oligi vaja veel. Jõudsime kultuurimajja, istusime tagant kolmandasse ritta. Mõne aja pärast öeldi, et esinema hakkab esimene klass, mingi tantsuga.. või midagi taolist. Koputus õlale. ''Sa millestki puudust ei tunne?'' päris Karl, kes juhuslikult minu taga istus. ''Mm, peaksin või?'' pärisin ülbelt vastu. ''Olgu, siis ei saa ka,'' ütles ta mulle vastu ning näitas minu kinnast, mida ta endale kätte proovis. Mu kinnas! Kuidas.. ? Maaark. Suutsin kinda ka ära kaotada. ''Saaksin ma selle tagasi nüüd?'' küsisin kutilt. ''Kui ilusti küsid, siis saad,'' ütles ta vastu. ''Mine perse siis, ma ei tahagi seda nõmedat kinnast,'' urisesin vastu. ''Grrgrr, kui kuri,'' ütles ta seepeale ning andis mu kinda. Pöörasin ülbelt näo ära ning vaatasin, mida esinejad teevad. Tool liikus, tahapoole. Heitsin pilgu üle õla. Poiss naeratas.. või irvitas. Tõmbasin tooli tagasi ette. Tool liikus uuesti. Seekord ma taha ei vaadanud, lihtsalt tõmbasin tooli ette. Tool liikus UUESTI. Nora hakkas minu kõrval naerma. See on naljakas tema arust või? ''Olgu, ma lähen ära siis,'' ütlesin vihaselt Norale. Kõndisin vihaselt välja. ''Oota,'' ütles ta, ise ikka veel naerdes. ''kuhu sa nüüd lähed siis?'' jätkas ta siis. ''Ära. Sinna, kust tool koha pealt ei liigu,'' torisesin ma. ''Kutt tegi nalja ju,'' seletas Nora. ''Ütle, kas ma naersin selle peale?'' ''Nojah.. olgu, lähme koju,'' ütles tsikk nüüd. Nii kiire meelemuutus? ''Ma jõuan esimesena,'' laususin, kergitasin kulmu ning pistsin jooksma.

Varsti jõudsime Nora maja juurde. Roosakas, kahekordne, suur. Seest on nagu villa. Nora tuba on üli nunnu. Beebiroosad seinad, valged pikad kardinad katavad akent, pisike voodi, hiiglaslik riidekapp, kirjutuslaud, kummut. Põrandat katab valge, ülimalt pehme vaip. Nora võttis enda läpaka. Hakkasime reidist ilusaid poisse otsima. ''Vaata, kui kobe,'' laususin ma, nähes üht pisipilti. Pruunid, natuke lokkis juuksed olid kuidagi nii tuttavad.. Nora klõpsas pildile, et näha seda suuremalt. Ta hakkas koheselt naerma ''Karl,'' suutis ta vaid öelda. Tundsin, kuidas põsed õhetama hakkasid. ''Peet,'' irvitas Nora ning näitas minu peale näpuga. ''Rahune maha nüüd,'' ütlesin tüdrukule. Käisime veel msnis, orkutis ning seejärel läksime alla, teleka ette püherdama. Käisime poes ( seekord ilma äpardusteta ) ning tegime endale spagette. Sõime neid ja naersime. Käisime korraks väljas veel. Tuppa jõudes lülitasime teleka sisse, panime mtv-i peale ning hakkasime tantsima. Sellel hetkel tulid uskumatult head laulud sealt. ''Appi, kui palju kell on juba,'' imestas Nora, ise kella vaadates. Koukisin enda telefoni taskust välja, ekraanil seisis 17.13. ''Alles 5 läbi?'' torisesin mina. ''Alles? Mul pole riideidki veel, rääkimata soengust ja meigist, '' paanitses Nora. ''Ole rahulik, aega on,'' vastasin talle. ''Meil on 47 minutit aega, kui me tahame kuueks jõulupeole kõmpida,'' seletas ta. ''Nii vara ikka ei lähe ju, mingi poole seitsmeks,'' jätkasin ma teemat. ''Tahad terve selle aja seista?'' päris Nora. ''Appi, me saame istuma ka ju. Ära paanitse,'' ütlesin. ''Ruttu nüüd,'' lausus Nora. Sukeldusime ta riidekappi. Tal on nii palju ilusaid riideid. Lee: Nii suur valik riideid, mis ma valin siit? Nora: Nii vähe riideid, mis ma selga panen? Natuke kapis sobranud, leidsin just need õiged riided. Teksaseelik, roosa eest lipsukesega topp ning roosad papud ka. Armas! Nora kulutas kogu aja riiete otsimisele. Tsikk ei saa aru, et talle sobib kõik selga. Lõpuks leidis valged püksid, lilla topi ning mustad kingad. Meik, soeng ning me olimegi valmis.

Jõudsime umbes poole seitsmeks kohale, rahvast oli juba päris palju, kuid kedagi ei lastud saali. Hakkasin saali ust lahti tõmbama, kui kostis mingi nipsakas hääl ''Enne kella seitset sisse ei saa, ä'' ''Midaiganes, eks,'' ütlesin talle vastu ning kõndisin saali. ''Kes siin istuma ei saa?'' küsisin ma Noralt. Nora tõi lagedale midagi naeru sarnast. Istusime akna äärde, suhteliselt keskele. Varsti lasti sisse ka ülejäänud rahvas. Isabella, Marelle ja Chris tulid meie juurde. Minu kõrval jäi koht vabaks. Loodan, et see jääbki tühjaks. Jõulupidu oli alanud. 12.klass korraldas kogu peo. Tavaline. Mitte midagi NII head. Vahtisin päris tuimalt tervet jõulupidu, igav oli. Lõpuks sai see läbi. Algas tõeline pidu.

Jajamh, alguses ikka see olevikuvorm...
Aga ei tea miks, ei olnud eriti viitsimist kõike lugeda, lasin aint pilgu üle käia... Aga muidu näeb hästi lahe jutt olevat
Ära nüüd mõtle, et ma ei viitsinud, sest et mulle ei meeldinud, ma lihtsalt olen selline laisk

Britney - aitäh vist.

Tasub jätkata üldse ?

Teile jääb see arusaamatuks, aga võibolla kunagi saate teada, mida ma kõige sellega mõtlesin. : )

''Pealkirjatu'' #6

Saali põrand tehti toolidest tühjaks. Mõne aja pärast hakkas muusika käima ja need diskotuled läksid ka põlema. Keegi ei tantsinud. ''Nora,'' laususin talle ning kutsusin teda siis tantsima. Läksime saali keskele ning hakkasime tantsima. Kes vahtis meid, kes võttis julguse kokku ning hakkas tantsima. Lõpuks olid meie seltskonnas Robi, Matu, Chris, Henri, Liselle, Aliis, Greetel. ''Robi, lähme ostame juua,'' laususin kutile. ''Davai,'' ütles ta vastuseks. Sammusime ''kohvikusse''. ''Võtaks midagi kangemat. Näiteks suur Värska vesi,'' esitas Robi oma tellimuse müüjale. Müüja naeratas ning ulatas siis pudeli. Kõndisime uuesti saali. Kohe oli terve kamp minu juures, ''anna juua'' jamaga. Avasin pudeli, jõin vähemalt pool pudelit üksi ära.. samal ajal teistega võideldes. Lõpetasin joomise ning kallasin vett Robile peale. Ta oli nii armsa näoga.. seda oleks võinud filmida lausa. Hakkasin naerma ning pistsin jooksma. Jooksin naiste WC-sse. Peitsin end seal hetke, piilusin ukse vahelt, et Robit poleks. Astusin uksest välja. Robi tui just välisuksest sisse. Jooksin garderoobi poole. Märkasin Karli. ''Aita mind!'' ütlesin.. tegelikult kiljusin talle, läksin ta selja taha ning võtsin tal ümbert kinni. Kust mul selline mõte tuli? Kust need sõnad üldse tulid? Ma ju ei tahtnud neid välja öelda. Nüüd hoian tal ümbert kinni ka veel? Appi! Enam ei saa ma midagi teha, taganeda ei saa, edasi ka ei saa. Robi hoidis sedasama veepudelit käes ning irvitas. '' Tasa, tasa, '' lausus Karl ''viska pudel maha, siis ei juhtu sinuga midagi,'' jätkas ta. Viska pudel maha, siis ei juhtu sinuga midagi? Täpselt nagu mingis politseifilmis, ainult praegu on Robil veepudel käes. Robi viskas pudeli maha, vesi voolas pudelist välja, kõik kohad olid vett täis. ''Nüüd on suht jama,'' ütles Karl, võttis mul käest kinni ning hakkas saali poole jooksma. Läksime trepist üles, rõdule. Vaatasime rõdult alla - seal oli Robi. Ta vaatas ühele poole, teisele poole, seejärel selja taha ning jooksis siis uksest välja. Hakkasin naerma. ''Mis nüüd?'' päris Karl. ''Kõik on nii naljakas,'' hakkasin ma seletama ''Robi ajab mind veepudeliga taga, tulen sinu juurde, hoian ümbert kinni ja siis Robi lihtsalt viskab selle pudeli maha, kõik on märg.'' lõpetan ma enda lause. Karl ainult muigas. Tema muigab, aga mina olen samal ajal krampides. Istusin tooli peale. Märkasin, et Robi tuli trepist üles. Haarasin Karlilt käest. Ma olen nagu väike laps! Tegelikult ma ei ole selline ju. ''Tohohh,'' võis kuulda Karli suust. ''Ma tulin rahus,'' alustas Robi juttu. ''me võime nüüd tantsima minna,'' lõpetas ta enda jutu, tuli minu juurde ning tahtis mind kaasa võtta. ''Näkäkää,'' ütles Karl, võttis mu sülle ning suundus trepist alla. ''Kaaaaaaarl! Pane mind maha!'' hakkasin mina kohe karjuma. Karl vastas sellele muigega. ''Ma ükskord kuulsin,'' ütles ta mulle. Saatsin talle vaid küsiva pilgu. Tüüp suundus lavale, pani mu maha, võttis mu käest kinni ning sosistas midagi DJ-le. ''Üks imekena tüdruk soovib laulda natuke,'' tulid kuuldavale DJ sõnad. Ei! Läbikukkumine! Ma ei saa ju laulda kogu selle rahva ees.. Proovisin ära minna, kuid ma olin liiga kõvasti Karli küljes kinni. Olgu, ole rahulik! Mida ma laulan? Mida ma laulan? ''Teeme nii, et sina alustad laulmist, seejärel otsin mina taustamuusika,'' seletas DJ. Noogutasin meeleheitlikult vastuseks. Mida ma teen? Ma ei taha siin laulda ju.. ma lihtsalt ei julge. Vaikus. Mõtle nüüd! Nii palju laule on ju. ''Well, you done done me and you bet I felt it I tried to be chill but your so hot that I melted'' kõlasid sõnad mu suust lõpuks. Laulsin vaikselt, hääl värises. Kõlas taustamuusika. See andis mulle justkui julgust juurde. Sain hirmust üle. Laulsin kogu südamega, nii hästi, kui suutsin. See, mida ma seal tegin.. see oli midagi, mida ma varem teinud ei ole. Midagi vaimustavat, midagi sügavat. Lõpetasin laulu, sulgesin silmad. Kuulda oli kõva plaksutamist. Ma ei tahtnud, et see lõpeks. Tahan veel. Ma olen nüüd julge. Ma enam ei karda. Tahan uuesti tunda seda, mida tundsin seda laulu lauldes. Avasin silmad. Astusin lavalt alla. ''Suurepärane,'' ''Nii hästi laulab,'' võis kuulda inimeste suust. Chris tuli mind juurde ja kallistas mind. Ma ei saanud aru. Ta lihtsalt kallistas, tugevasti. Vaatasin talle silma. Sealt peegeldus midagi erilist, midagi ennenägematut. Tohutul hulgal ausust, hoolivust. Kuidas? Miks? Algul kartsin laulda, tohutu närv oli sees. See laul muutis nii palju, aga samas mitte midagi. See emotsioon, mis mind valdas laulu lauldes.. see tuli südamest, kusagilt väga sügavalt. Keegi vist ei märganudki seda, ainult mina sain aru. Ma nüüd tean, keda ja mida ma tahan. Aga Chris? Miks ta nii tegi? Appi.. eiii. See ei või nii olla. Ma ei taha, et see nii oleks. Kõik hakkas ringi käima, kohutavalt paha olla. ''Ma vajan õhku,'' laususin Norale, kes parajasti minu kõrval seisis. Ta noogutas. Läksin välja, trepi peale. Kedagi polnud.. vist. Pea hakkas kohutavalt ringi käima. Kõik hakkas kõikuma. Pilt kadus eest ära. Tundsin ainult kellegi tugevaid käsi enda ümber.
''Leee! Lee!'' oli kuulda kusagilt. Avasin vaevaliselt silmad, udune. Pilgutasin korraks silmi, pilt läks selgemaks. ''Mis juhtus?'' pärisin ma Robilt, kes istus minu kõrval pingil. ''Sa kukkusid kokku lihtsalt,'' vastas ta. ''Ja sina püüdsid mu kinni?'' küsisin jälle. Poiss saatis mulle küsiva pilgu. ''Mismõttes?'' kõlas siis tema suust. ''Noo.. ma ei kukkunud ju trepi peale maha. Ma tundsin, et keegi püüdis mu kinni,'' seletasin siis. ''Aa, ei. Karl püüdis su kinni. Ta tõi su siia. Palus, et me su eest hoolitseksime ning lahkus,'' rääkis Robi. ''Kuhu?'' pärisin ma kiiresti. ''Ma ei tea,'' vastas Robi. Eemalt oli kuulda muusikat, uksepilust võis näha tantsivaid inimesi. ''Oled nüüd korras?'' küsis Robi hoolitsevalt. ''Jah.'' vastasin lihtsalt. Robi telefon vibreeris taskus. ''Saad hakkama?'' küsis ta kinnituseks, kas võib korraks ära käia. Noogutasin. Ma kukkusin kogu selle emotsiooni pärast kokku. Nojah. Karl! Ma pean ta leidma. Ma vajan teda. Praegu. Läksin saali. Teda polnud kusagil.. mitte kusagi. Sammusin kiiresti välja, vaatasin ringi. Eemal oli kamp mingeid jorsse. Silmitsesin seda - äkki on Karl seal? Ei! Teda polnud. Ma tunneksin ta kohe ära. Ta on lihtsalt kadunud! Alles ta oli, alles me rääkisime. Ma vajan sind!

Mulle niiniiväga meeldib see jutt. Kõik see kirjastiil ja need mõtted seal vahepeal. Ja sisu ka muidugi.

UUT!!!

Kärolyn - suuur aitäh. :')
See osa tuli nii mõttetu. Aga ma proovin järgmise seiklusterikkama ja põnevama teha.

''Pealkirjatu'' #7

Avasin silmad. Mulle vaatasid vastu tuttavad beebiroosad seinad.. ma tean seda kohta. Ma olen Nora juures. Kuidas ma siia sain? Ma mäletan aiult seda, et ma olin kusagil väljas. ''Hommik,'' ütleb mulle Nora, kes väljus just vannitoast. ''Ommik,'' ütlesin vastu. ''Kuidas ma siia sain?'' küsisin. ''Mmm.. sa lihtsalt.. said,'' seletas tüdruk. ''Mismõttes? Ma mäletan ainult, et ma olin väljas, pime oli..'' rääkisin mina. ''Mäng ei oleks huvitav, kui saladusi poleks'' vastas Nora nüüd. Ma ei öelnud enam midagi. Nora ei ole selline, ta ei varja minu eest midagi. Keegi tahab minuga mängida. Aga kes? Sa süüa tahad? küsis Nora. Mkmmm, ma tahan koju,'' ütlesin talle vastuseks. Tõusin voodist. Jalutasin vaikselt vannitoa poole, vaatasin selja taha, kas võib ikka. Nora noogutas. Pesin, riietusin. Kõik. Proovisin empsile helistada, et ta järgi tuleks. Ei vasta. Ma tahan koju! Nüüd, kohe, praegu! Laupäeval ei ole ta ju... tööl. ''Olgu, ma lähen koju,'' ütlesin nüüd Norale. ''Olgu. Vaheajal näeb ikka veel?''küsis ta. ''Loodan,'' ütlesin vastuseks. Kallistasime ning ma läksin. Kõndida on ju ainult 6 kilomeetrit.Mul on aega. Ma pean mõtlema. Ma küll ei tea millele, kuid ma pean mõtlema. Olin natuke kõndinud, kui kuulsin mingit tuttavat häält. Telefon, muidugi. Ema helistas. Tuleb mulle VARSTI järele. Tema varsti on poole tunni pärast. Mis mul täna viga on? Mul pole tuju. Ma ei tea enam, mida ma tahan. Eile oli kõik selge, aga ma ei saanud seda, mida ma tahtsin. Näengi juba ema autot, ei läinudki väga kaua aega.

Koju jõudes istusin diivanile, kus kass oli ennast mugavalt sisse seadnud. Ma oleks tahtnud ta lihtsalt sealt maha visata, aga ma ei teinud seda. Ma ei viitsinud. Läksin diivanile pikali. Ma olen kõigest väsinud. Ma pean sellest tujust üle saama. Ma ei taha nii. Ma ei taha kedagi näha, ei taha kellegagi rääkida. Ärkasin mingisuguse paugu peale. Olin diivanile magama jäänud. Ema oli raamatu laualt maha ajanud. ''Ma ei tahtnud sind äratada,'' ütles ta vaikselt. ''Pole midagi. Ma ei tahtnudki enam magada,'' ütlesin talle vastu. Paha tuju on peaaegu kadunud, vist. Jalutasin trepist üles, enda tuppa. Kõik oli samasugune, ikka needsamad helekollased seinad, õrnroosad kardinad, pehme kiiktool, pisike voodi, kirjutuslaud, mis on täis igasugust pahna, riidekapp, riiul. Kõik on endine. Otsisin laualt läpaka. Ma pean kellegagi rääkima. Ma vajan nüüd kedagi. Logisin msni. Nii paljud on sees. Greetel hakkas rääkima. Palju küsimusi. ''Kuhu sa eile kadusid?'' ja blablabla. Rääkisime temaga päris pikalt, kõigest. Greetelil on sinised silmad, mustad pikad juuksed. N.ö murelaps, käib igal peol, joob, suitsetab. Aga ta on tore, sõbralik. Temaga saab olla vabalt, saab rääkida kõigest. Päev mööduski arvutis olles, telekat vaadates ning süües. Nii möödus ka ülejäänud vaheaeg. Istusin kodus, igavuses. Kusagil ei toimunud eriti midagi, tegelikult mul ei olnudki tuju kuhugi minna. Täna on pühapäev, vaheaja viimane päev- Täna PEAB midagi head toiumuma. Läksin enda läpakasse, otse reiti, otsisin seda, mida mul vaja leida oli. Karli. Leidsin ta konto. Mul on vaja ta msni. Ma pean selle saama. Kus on MSN? Pole, lihtsalt pole.’’ Minu lootusrikas ilme vahetus pettumusega. Kuidas saab nii, et MSNi pole märgitud? Ma ei taha nii, mulle ei meeldi nii. Kerisin lehte natuke alla poole, lisainfo.. MSN. Aitäääh, aitäääh, aitäääh. Lisasin ta kohe MSNi.. ilmselt polnud ta sees. Tuli ainult oodata. Võtsin uuesti lahti ta konto, väljvalituks on Nora. Nora? Kuidas? Ei! Ükskõik, kes, aga mitte Nora. Ma ei taha nii! Süda hakkas kiiremini põksuma. Pettunud, kurb.. samal hetkel hakkas laua peal telefon liikuma, see tähendas vaid üht – kellelgi oli mind vaja. Nora helistas. Ma ei taha temaga rääkida, praegu. Tegelikult tahan. Tahan teada, mis ta vabanduseks ütleb. Vastasin telefonile. Nora isegi ei maininud midagi Karli kohta. Kutsus mind ainult enda juurde. Olin nõus. Tema on valelik, siis olen mina ka. Tegelikult.. Karl on mingi suvakas. Mul ei olegi vaja teda. Mõttetu kutt, kes sebib kõiki. Ei meeldi, viskab minema ja üles ka ei korja. Kes ta enda arust üldse on? Tuleb, jätab enda jälje ja kaob. Tüüp arvab endast hästi! Nüüd on mul temast savi. Lähen temast tuimalt mööda, isegi ei vaata tema poole. Teda pole enam minu jaoks .. tegelikult polegi olnud. Ema hõikas mind sööma, kell on 4 juba. Ma pean veel Nora juurde ka jõudma millalgi. Siiski – aega on. Muigasin omaette. Võtsin koha söögilaua taga. Mmmm, makaronid juustuga. Mu lemmik toit. Tõin nähtavale pehme naeratuse. ’’Mida sa naeratad nii kavalalt?’’ küsis ema. ’’Ma ei naerata kavalalt,’’ vastasin talle. ’’Kui mitte kavalalt, siis kelmikalt,’’ rääkis ema edasi. Pööritasin silmi. ’’Tegelikult ma mõtlesin söögile,’’ ütlesin talle, ilma midagi pikemalt seletamata. Kallasin endale veel apelsinimahla ning asusin sööma. ’’Viitsid mind pärast Nora juurde visata?’’ küsisin ma järsku. Ema naeratas õrnalt. ’’Muidugi,’’ ütles ta vaid. Emaga on midagi lahti, ausalt. Ta pole kunagi nii sõbralik ja rahulik olnud. Äkki ta on õnnelik, et ma olen kodus praegu? Okeiokei, ainult nali. Aga tegelikult olen ma ju hea laps. Ma ei joo, ega muud sellist. Aitab kodus koristada, süüa teha.. eeskujulik olen. Tegelikult aitab ainult sellest, et teie usute, et ma olen hea laps.
’’Aitäh’’ ütlesin emale, kui olin söögi lõpetanud. Sammusin kraanikausi juurde ning pesin oma nõud. Seejärel läskin enda tuppa, et end korda teha. Kõigepealt käisin sooja duši all. Valisin kapist endale sobivd riided. Tumedad teksad, helesinine topp ning roosa pusa peale. Ehetekarbist leidsin valged ’pärlikõrvarõngad’. Natuke ripsmetušši, jumestuskreemi. Sättisin tuka ülesse, tõmbasin kammiga veel läbi juuste ning ma olin valmis. Lippasin alla, panin jalga enda valged roosa Nike’i märgiga tossud ning läksin autosse, kus ema mind juba ootas. ’’Sul külm ei hakka?’’ oli ema esimene küsimus. ’’Eii, väljas on nii soe ju,’’ vastasin. Jõudsin Nora ukse taha, koputasin.