''Lee'' Lõpetatud!

keegi ei loe ?
ma ei kirjuta endale. ilmselt kolin ma mujale enda jutuga siis ..

MINA KAAA LOEENN!!

Ja tahaks tegelt uut osa.

Suutsin geniaalse pealkirja välja mõelda. Vii
Griffu & Kärolyn - mu ülitoredad ainsad lugejad. :)

'' Lee '' # 8

’’Lõpuks,’’ tuli Nora uksele. Noogutasin. ’’Kus sa vaheajal olnud oled?’’ küsis ta nüüd. ’’Kodus,’’ vastasin lihtsalt. ’’Midagi põnevat ka teinud oled?’’ jätkas Nora pärimist. ’’Mitte eriti,’’ ütlesin. ’’Kas viga on sinus või minus?’’ küsis tüdruk nüüd. ’’Viga?’’ küsisin. ’’Sa oled nii vaikne. Kas midagi on valesti?’’ küsis Nora. ’’Mkm, ei ole midagi,’’ vastasin ja naeratasin võltsilt. ’’Davaiks, lähme õue,’’ tegi Nora ettepaneku. ’’Olgu,’’ vastasin vaid. Jalutasime kiigeplatsile. Juba kaugel nägime Marellet, Isabellat, Greete ja Henrit. Marelle viipas käega. Kõndisime neile lähemale. ’’Tsäääu mus,’’ oli Henri tervituseks. Mus? Nora? ’’Tsäääääu,’’ ütles Nora vastu. Pööritasin kergelt silmi. ’’Lee on mu mus,’’ ütles nüüd Henri. Naeratasin ning kergitasin kulmu. Hetkeline vaikus. ’’Tsau,’’ laususin ma. Naeruplahvatus. Ma ei teinudki nalja. Naersin nüüd kaasa. ’’Kiigume,’’ laususin ma ning liikusingi kiige poole. ’’Mina ei tule, kui Lee hoogu teeb,’’ üritas Henri nalja teha. Marelle naeris selle peale. Nojah siis. Tegime päris suure hoo, kiik lendas suhteliselt kõrgele. ’’Ma istun parem, üritan siin ellu ka jääda,’’ ütles Isabella. Naeratasin kergelt ning tegin seejärel hoogu juurde. ’’Vaaau, kui suur hoog,’’ võis kuulda eemalt. Marteni suust. Peale seda oli kuulda kerget naeru sarnast röhitsust. Polnud naljakas tegelikult. ’’No tereee,’’ lausus keegi tuttava häälega. Ma ei saanud hästi aru, kes see oli. Olin parajasti õhus, ei näinud midagi. Juuksed lendasid näo ette. Pooled vahetusid - Henri, kes seisis minu vastas, läks kõrgele ning mina madalamale. Viisin hääle näoga kokku – Karl. Seda oligi veel vaja. ’’Me tahame ka peale tulle, ärge tehke hoogu,’’ rääkis Robi. Mõne aja pärast oligi hoog väiksemaks jäänud. Kutid hüppasid kiigele. Karl, Marten, Robi ja Chris. ’’Mina lähen maha igatahes,’’ ütles Isabella. ’’Ja mina,’’ lisas Marelle. ’’Mina ka,’’ lõpetas Nora. ’’Olgu nii,’’ mölises Karl, kes oli end minu kõrvale seisma sättinud. Natukese aja möödudes oli hoog päris hull, kiik läks väga kõrgele. Robi ja Chris istusid samaaegselt maha. ’’Mökud,’’ ütlesin neile. Karl ja Marten tõid kuuldavale naeru. ’’Kuulsite, mökud,’’ kordas Karl. ’’Sina ka, möku,’’ lisasin mina. Marten naeris. ’’Ja mida sa üldse piiksud?’’ pärisin temalt. Kõik poisid naersid nüüd koos. Ma pole nalja jõudnudki teha veel. ’’Kuidas seal üleval ilm on ka?’’ küsis Nora. Polnud ÜLDSE vaimukas. Mida veel.. pomises Robi omaette, kuid piisavalt kuuldavalt. Keegi ei vastanudki midagi. Läbikukkumine vä? ’’Kui hoog kunagi peatub, siis ma lähen jooksuga metsa alla,’’ tõi Chris kuuldavale need sõnad. Naeratasin omaette. ’’Mida tegema?’’ küsis Karl. Hakkasin naerma. See polnud ju naljakas. Ära naera! Nüüd peatus ka hoog. Nora naeratas Karlile. Ta jäi vastuseta. ’’Kuhu lähme?’’ esitas Marten küsimuse. ’’Lähme soovime kõigile häid lihavõtteid!’’ rääkisin mina. ’’Aga davaMitte mina. Palju ootate, kui tahate, et ma ütleks, et mina lähen ka maha. Mina pole siuke tibi. Ma ei karda ei suurt hoogu, poisse ega midagi muud ka. i, sina esimesena,’’ pöördus Robi minu poole. Läksime kõnniteele, Kertu tuli vastu. ’’Häid lihavõtteid, kallis!’’ ütlesin talle. ’’Oii, sulle ka, mus,’’ vastas ta mulle, naeratas ning kõndis edasi. ’’Karl,’’ Matemaatiks õpetaja tuli vastu. Peas kuri nägu. ’’Ei, seekord jääb ära,’’ ütles poiss. ’’Ma teadsin kohe, et sa ei julge,’’ laususin talle. ’’Häid lihavõtteid!’’ ütles Karl siis õpetajale. Õpetaja vaatas teda hetke, tegi karmi näo. ’’Kas sinu arust on lihavõtted? Ma jätan su näo meelde. Järgmine kord soovin mina sulle häidlihavõtteid!’’ rääkis ta siis ning kõndis minema, tähtis nägu peas. Naersin. ’’Polnud naljakas,’’ seletas Karl. ’’Oli,’’ ütles Nora. Ilmselt lihtsalt selleks, et saaks rääkida kellegagi. Miks Karl Noraga üldse ei suhtle? Nad on ju reidis väljvalitud siiski. Kõndisin, kui järsku komistasin millegi otsa. Oleksin peaaegu kukkunud, kuid Marten jõudis mu käest haarata. ’’Vaata ette, tibuke,’’ ütles ta mulle. ’’Ma ei ole su tibuke,’’ ütlesin selle peale. ’’Grr, kiisu, tasa,’’ Kiisu? Mida ta endast arvab? ’’Ma ei ole mingi kuradi kiisu!’’ käratasin tüübi peale. ’’Vabandust no, ma püüdsin ainult sinuga kena olla,’’ vabandas poiss. ’’Valesti kukkus välja siis,’’ vastasin. Nüüd pano Robi mulle jala ette ning võttis seejärel minust kinni. ’’Ära kuku nüüd,’’ lausus ta. Panin nüüd hoopis talle jala ette nii, et ta kukkus. ’’Ära kuku nüüd,’’ ütlesin talle ning naeratasin totralt. Tüdrukud irvitasid. ’’Rrrrrrr’’ tuli kuuldavale Karli suust. ’’Mis on?’’ pärisin ma.

Niii hea ! :)

Nii lohutav on kuulda, et kellelegi meeldib. :)

Mida ma muutma peaksin?

Muutma? ... Osade üleslisamise kiirust.

UUT!!!

mina lugesin ka prAEgu kõik osad läbi
jamh, osade üles panemis kiirust peaksid muutma Muud midagi.
hea on, vot :d

kärolyn ütles mida muutma peaksid shiis.


et uut ootan minaa

Oeh, mul on päris palju osasid juba valmis, aga pole olnud aega siia lisada.
Natuke igavavõitu osa, kuid loodan, et meeldib siiski. :)

# 9

Mõtlemine. Leppimine.

’’Kuri kiisu,’’ irvitas Karl. Andsin talle kõrvakiilu. ’’Ma ei ole kiisu!’’ ütlesin selgituseks. ’’Ai. Ma tegin ainult nalja,’’ ütles Karl üsna kurjal hääletoonil. Ma ei mõelnud üldse. Ma ei tahtnudki nii teha. Ära ole kuri, palun. Vaikus. Keegi ei tahtnud midagi öelda.. või ei julgenud. ’’Äh, olge nüüd. Asi pole nii hull ju, tehke lepitusmusi ja kõik on korras,’’ katkestas Marelle vaikuse. Mida veel!? Hea idee, tõesti. Karl vangutas pead. Nora kõndis Karli kõrvale ning võttis tal käest kinni. Karl naeratas rahulolevalt. Aga.. kuidas.. ennem.. Karl sosistas midagi Norale kõrva, mille peale poiss jällegi naeratas. Läksin kõige ette ning kõndisin pea maas. Tagant oli kuulda naeru. Pöörasin ümber ning hakkasin kodu poole kõndima. Just, kõndima. Mul on sellest kõigest kõrini! Tahan ära! Mulle aitab kõigest ja kõigist. ’’Lee, kus sa lähed?’’ päris Nora. Ja nüüd hoolib minust? Ma ei kuulanud neid, ainult kõndisin.

Paari tunni möödudes jõudsin koju. Sain mõelda. Tühjus. Kedagi pole, nagu alati. Tegin endale mõnusa lõunasöögi – spagetid. Mmm.. Pesin nõud ning läksin enda tuppa. Otsisin häid CDsid ning hakkasin tantsima. Imelik, eks? Üks loll tantsib üksi. Mitte päriselt. Ma ei tahagi teisi. Mulle pole selliseid sõpru vaja, kes minu üle naeravad. Ma vajan üksindust, praegu. Ma ei tea, mis edasi saab. Ma ei tea, mida ma edasi teen. Ma pole sellele mõelnud. Liiga palju on mõelda, aga samas pole millestki mõelda. Pea on tühi, aga samas nii täis. Ma ei oska enam mõelda. Kohutav tunne on. Masekas. Mul pole sõpru ka nüüd. Ma pean sellest üksi üle saama. Lõpetasin tantsimise ning viskasin voodile voodi kõrval. Seal seisid raamatud, mille olin hiljuti raamatukogust võtnud. Terve vaheaeg olen igavlenud, oleks võinud vähemalt raamatut lugeda. Jõudsin veidike enampikali. Vaatasin lakke, valge, tühi. Vaatasin riiulisse, mis seisis mu , kui poole peale. Otsustasin minna arvutisse. MSNi. Nüüd ma pean kellegagi suhtlema. Keegi on mind lisanud. Tundmatu. Vahet pole, lisan vastu.
Sanderrrr ütleb:
Tsau
(L) llllee ütleb:
M, tsau. Kes oled?
Sanderrrr ütleb:
Sander.
(L) llllee ütleb:
Jaa, see ütleb mulle palju. Kas ma tean sind üldse?
Sanderrrr ütleb:
Ma nägin sind täna, aga sina mind ilmselt mitte.
(L) llllee ütleb:
Misasja? Kus? Värskas? Sa mingi uus ?
Sanderrrr ütleb:
Võib ka nii öelda. Sa oled mind näinud, aga ilmselt ei mäleta. Me olime pisikesed.
(L) llllee ütleb:
Ilmselt jah. Aga, reit on ?
Sanderrrr ütleb:
Milleks sul seda vaja? Sa ei saa suhelda, kui ei tea, milline inimene on?
(L) llllee ütleb:
Saan ikka, aga lihtsalt.. sa oled tundmatu. Ma ei tea ju, kes sa oled.. suht kahtlane.
Sanderrrr ütleb:
Varsti ilmselt saad teada. Aga ma lähen. Näeme.
(L) llllee ütleb:
Olgu nii . 

Kahtlane. Sander? Sander, kes? Näeme? Salapärane. Ma ei viitsi enda pisikest pead sellega vaevata.
Alt oli kuulda kolistamist. Kass? Nii kõvasti kolistab? Läksin vaatama. Ema. Oih, ma olin ema unustanud. ’’Kuidas sina koju said?’’ oli ta esimene küsimus. ’’Tulin,’’ ütlesin talle ning naeratasin. Ma naeratasin? Mul oli ju halb tuju.. vist mitte. Naeratasin uuesti. ’’Jälle sa naeratad omaette,’’ ütles ema pehme häälega. ’’Sul õppida on?’’ küsis emps. ’’Eii,’’ vastasin talle. ’’Teeme midagi,’’ tõi ta siis lagedale. Teeme midagi? See ei ole minu ema! Minu ema pole kunagi huvitanud, mida ma teen, kus või kellega ma olen. Ja kõie vähem oleme me midagi koos teinud. ’’On sinuga kõik korras?’’ küsisin. ’’Mismõttes? Miks ei peaks olema?’’ küsis ta vastu. ’’Sa pole minuga kunagi nii hooliv olnud. Me pole kunagi midagi koos teinud,’’ seletasin. ’’Anna andeks,’’ läks ema hääl kurvaks, ’’ma olen olenud halb ema, ma tean. Ma ei saanud varem aru, kui tähtis sa mulle oled. Ma ei teadnudki varem, mida tähendab ema olla. Ma tahan olla sulle parem ema, ma tahan, et me saaksime hästi läbi. On see võimalik?’’ lõpetas ta enda mõtte. Emal voolas pisar üle näo. Ka mina muutusin kurvaks. Ma olen vist öelnud, et ma olen emotsionaalne? Mulle lähevad paljud, teistele tähtsusetud asjad hinge. Pisar voolas ka üle minu näo. Kallistasin ema. Nüüd saan ma alles aru, kuidas ma temast hoolin. Ema pühkis pisarad ning naeratas. ’’Tule,’’ lausus ta siis mulle. ’’Kuhu?’’ ’’Ära päri, küll näed. Pane jope peale,’’ seletas ema.

Me läksime kuhugi metsateele. Tee oli päris pikk ning õues oli külm. Jõudsime mingi ojani, jõeni.. kuidas kellelegi. Päike paistis õrnalt läbi puude, vesi sädeles. Jõe ääres oli võrkkiik. Isegi kosk oli. Imeline. Miks ma varem pole midagi sellist näinud? ’’Ma käin siin vahest, kui mul on halb. Siin tulevad kõik positiivsed mõtted pähe,’’ rääkis ema. ’’Super,’’ suutsin vaid öelda. ’’On tõesti. Ma leidsin selle juba ammu, siis kui mina olin väike. Olen siin alati käinud,’’ lausus ema. Nautisime hetke vaadet ning läksime siis koju. Kell oli tiksunud juba natuke üle 6. Istusime diivanile, parasjagu käis mingi jõuluteemaline film, mida jäime vaatama. ’’Süüa tahad?’’ küsis ema järsku. ’’Võileiba, kui viitsid teha,’’ vastasin. ’’Ma tahtsin ise ka võieliba tegelikult,’’ vastas ema ning tõi lagedale enda pehme naeratuse. Film sai läbi. Läksin pessu, kuivatasin juuksed ning tegin juuksed kohevamaks. Märkasin riiulil enda uut digikat. Ma polegi seda eriti kasutanud. Miks mitte nüüd? Arvate nüüd, et ma olen mingi reidipede? Olen lahe, teen endale mingi ägeda soengu ja siis teen reidikaid? Valesti arvate! Tegelikult.. arvake, mida tahate. Mul ükskõik. Märkasin enda voodil olevat kassi. Tegin temast iga nurga alt pilte. Mulle meeldib fotograafia, ehk tulevikus saab minust fotograaf? Tegelikult pole ma nii kaugele mõelnud. Fotograafia on lihtsalt hobi, ma arvan. Laadisin kohe pildid ka arvutisse, töötlesin neid natuke ning mõne vingema pildi kassist panin orkutisse. Msnis rääkisid päris paljud. Isegi need, keda ma eriti ei tea. Kummaline. Vaatasin igasuguseid pilte. Kell oli saanud 10, otsustasin varakult magama minna, et homme poleks silmaalused mustad.

’’Lee, ärka! Kell on 7.50,’’ kõlas ema hääl. Olin kohe püsti. Vaatasin kella, et kindel olla. 7.53. Ma ei jõua! Käisin ruttu pesus, valisin kapist mugavad riided, kammisin juuksed ning natuke ripsmetušši. 8.01. Jooksin ruttu alla, jõin natuke vett, tossud jalga, jope selga, kindad kätte, sall kaela ning jooksin bussijaama. ’’Magasid sisse või?’’ kõlas kellegi hääl. Võõras hääl.

ma teadsin, et kellelegi ei meeldi.

Mulle meeldib, väga.

padjanägu - kes? ei, ta ei ole vampiir, kui sa seda arvad.
jezzy - nii lohutav on seda kuulda. :)

nii, ma juba ammu loen seda aga eks ma siis kommenteerin nüüd ka .

mulle hullemalt meeldib. oeh, maisaa .
uut

Vägagi meeldibˇˇ

ma olen nii laisk postitaja arvutis on 21 osa, siin vaid 9.. noojah

igaljuhul, siin ta on .. - künnes.

Keegi uus? Silmad.

’’Täpselt nii,’’ vastasin hingeldades, vaatamata otsa sellele, kelle suust hääl tuli. Buss tuligi. Läksin ees ning see Keegi minu taga. Kaks vaba kohta, kaheses pingis. Uh, hea. Istusin akna äärde, heitsin pilgu aknast välja. Ikka needsamad puud, need põllud. Miski pole muutunud. Ainult taevas oli koguaeg erinev. Praegu katsid taevast tumedad pilved, mis tähendasid vaid üht – lumi.

Lumi on hea, kui ta on pehme. Ja kui mul on hea tuju. Mulle meeldib lumi. Mõnus. Kui vaatad kõrgele, taevasse, siis langevad lumehelbed otse silma – pole eriti mõnus, aga see, kuidas lumi langeb.. neid tuleb sealt kõrgelt miljonite kaupa, kõik nii kerged. Nemad ei tea, mis neid ees ootab. Nad ei tea, kas nad maanduvad kellegi jopel, sallil, kindal või hoopiski maapinnal. Nemad pole süüdi, kui nad hõljuvad kellegi juustele ning juuste omanik siis nad ära pühib. Inimesedki ei tea sündides, mis neid ees ootab. Nad ei tea, kas nad sünnivad heasse, hoolivasse, rikkasse perekonda või hoopiski sinna, kus nad on kõige vähem oodatud.

Jäin mõttesse, buss oli sõitnud alles umbes 1 minuti, aga see aeg, kui ma mõtlesin, see tundus nii tohutu pikk. Ma ei märganud midagi, mis minu ümber toimub. Esimese klassi lapsed olid hakanud vaidlema millegi üle, aga ma ei saanud aru, mille üle täpsemalt. Tagant võis kuulda sosistamist ning naermist. Las naeravad nii palju, kui tahavad. Vahet ei ole, mille üle. Teate – naer on hea. See teeb tuju heaks. Oleneb ka sellest, mille üle nalja teha ning kes seda teeb. Naeratus. Naeratus on midagi suurepärast. Naeratad kellelegi, ta naeratab vastu. Tuju läheb kohe palju paremaks. Või hoopiski kui keegi naeratab sulle. Nii soe tunne. Naeratus tähendab nii palju. Milleks kõndida tuimalt inimestest mööda, kui saab ka naeratada ning sellega ehk kellegi päeva heaks teha? Lihtsalt.. naeratage!

Heitsin pilgu kõrvale. Ehmusin natuke. Ma ei tunnetanud üldse, et keegi võib minu kõrval istuda. Ma ei mõelnudki sellele. Tumepruunide sirgete juuste ning tumetume pruunide, sulatavate silmadega poiss istus seal. Võõras. Julgesin viia selle võõra, ennem kõlanud hääle võõra inimesega kokku. ’’Mis on?’’ küsis ta järsku. Kohkusin natuke. Ma isegi ei tea, miks. Hääl klapib. Need silmad. Sulatavad tõesti. Vaatasin poissi vist päris kaua, kui ise aru sain, et olin jõllitama jäänud. ’’Midagi,’’ sain selle sõna suust, kui mul tuli meelde poisi küsimus. ’’Paistab teistmoodi,’’ ütles ta seejärel. Naeratasin. Poiss naeratas vastu. Ülekuumenemine. Sulamine. Ta naeratas. Oeh. Buss jõudis koolimajani.

Midagi pole muutunud, kahjuks. Ikka needsamad igavad tunnid, õpetajad. ’’Tsauu,’’ kuulsin Nora suust. Ta tõttas mind kallistama. ’’Kus sa eile läksid? Kas ma tegin midagi?’’ päris tsikk. ’’Ei,ei, ma ei viitsinud olla seal lihtsalt. Mul oli paha olla ka,’’ vabandasin ennast välja. Eelkell käis. Juba. ’’Olks, lähme tundi ka nüüd?’’ küsis Nora. See tüdruk, keda mina tean, on tagasi. Tegelikult pole ta kusagil käinudki ju? Mina käisin küll sügaval mõttemaailmas, ma polnud vahepeal mina ise. Nüüd olen. Aga ma olen muutunud, ma ei tea küll kuidas, aga ma olen muutunud. Ma mõtlen selle veel välja. Klassist vaatasid vastu kõik tuttavad näod. Pilk jäi peatuma Marellel – ta on tuka lõiganud ning juukseid natuke kärpinud. See soeng sobib talle ideaalselt. ’’Sa oled nii nunnu,’’ laususin talle ning võtsin koha tema taga, viimases pingis, Chrisi kõrval. ’’Aga mina?’’ küsis Nora pettunult. ’’Sorri, mus,’’ ütlesin. Nora püüdia teha solvunud nägu ning hakkas siis naerma. Naeratasin, sest Nora ’’solvunud’’ nägu oli nii feik, nii nunnu. Matemaatika õpetaja tuli klassi. ’’Täna teeme siis peastarvutamise ära,’’ seletas ta. Klassist kostusid misasja, normaalne siis, essal päeval juba töö? Naeratasin. Miski pole muutunud. Ikka needsamad vingujad. ’’0:989’’ kõlas esimene tehe. ’’O shit, ma ei oska. Vastus on null või ei saa?’’ hädaldas Chris. Naeratasin, sest ega minagi ei osanud. Ma tõesti ei mäletanud, kas seda saab jagada. ’’Ütlee,’’ nurus Chris. ’’Tahad vastust teada ikka?’’ küsisin ma. ’’Ei, tead, niisama küsin,’’ ’’Ma ei tea,’’ ütlesin. Hakkasime Chrisiga naerma. ’’Nii, neljas tehe,’’ kõlas õpetaja suust. ’’Misasja, teine ju,’’ ütlesin üle klassi. Klass naeris. ’’Kuula vähem mind,’’ üritas õpetaja karmi häält teha ning naeris ka ise kaasa. ’’Hajameelne, nagu ikka,’’ lisas ta. Hajameelne? Ma ei teadnud seda, vist. Tõin kuuldavalt mingisuguse naerukiljatuse, mis kõlas kohutavalt naljakalt! Hakkasin veel rohkem naerma, Chris samuti. Lihtsalt naersime. Mina naeran Chrisiga? Me pole kunagi varem kahekesi naernud. Esimene muutus. Tunnikell helises. Kahju.

Järgmine tund oli inglise keel. Õpetaja päris vaheaja kohta ja blabla. ’’My holiday was naughty,’’ kostus Mareki suust. Naersin omaette, vaikselt. Nora, kes istus nüüd minu kõrval, tõi kuuldavale naerupahvaku. See nakatas ka mind. Me ei suutnud midagi öelda, ainult naersime. Tegime naermise käigus igasuguseid häälitsusi, mille peale me veel rohkem naerma hakkasime. Ka see tund sai peagi läbi. Kahju, jällegi. Muutunud pole see, et ma naeran üleloomulikult palju.

Kolmas tund oli geograafia. Võtsin koha akna äärde, kolmandasse pinki, võtsin asjad kotist välja ning suundusin ukse juurde, seal põrkasin kokku Henriga, kes kallistas mind. Tohoh, mille eest see? ''Selle eest, et sa olemas oled,’’ ütles ta, justkui oleks ta kuulnud küsimust mu mõtetes. Äkki oskab ta mõtteid lugeda? Edward! Äkki on Henri vampiir? Naersin enda totaka mõtte peale, kõndisin paar sammu uksest kaugemale, kui võis kuulda kella. Suundusin uuesti klassi. Henri oli võtnud koha minu kõrval. Ta joonistas paberile mingi perekonna. Kergelt alaarenenud, aga mis siis – nunnud olid ikkagi. Mõnel oli ainult silm kõver või käsi teisest pikem. Õpetaja dikteeris meile juttu, meie kirjutasime kõik vihikusse ülesse. Henri aga tegi midagi muud. Mida, seda ma ei tea. Ma olin keskendunud tunni teemasse. Poiss koputas mu õlale. Ta oli paberist selle ’’perekonna’’ välja lõiganud ning nüüd tegi ’’nukuteatrit’’. Hakkasin kõvasti naerma. Nii nunnu. Rääkisime Henriga päris kaua, kui järsku märkasin, et õpetaja oli minu juures. Nägu oli väga uudishimulik peas, justkui huvitaks teda meie jutt. Kindlasti läheb räägib nüüd teistele õpetajatele edasi – sealt need külajutud siis tulevadki. ’’Jah, teie soov, palun?’’ ütlesin talle pärisin nipsaka häälega. ’’Räägi edasi, palun,’’ vastas tema, püüdis teha minu häält järgi. ’’Ei õnnestunud,’’ ütlesin seepeale. ’’Lee pani ära!’’ hüüdis Oliver. Mõni naeris, mõni ei saanud arugi, mis toimus. Õpetaja jätkas tunniga. Varsti oligi kuulda tunnikella.

Vene keel. Jee, lemmiktund. ’’Mängime potit,’’ tegi Marelle ettepaneku. ’’Davai,’’ kõlas Nora, Henri, Chrisi ning minus suust. Tunnikell helises, õpetaja tuli klassi ning haaras Marellel kaardid käest. ’’Kes teil lubas kaarte mängida? Saadan kohe direktori juurde!’’ pistis too karjuma. ’’Mõnel on päris halb päev,’’ pomisesin omaette, kuid kuuldavalt. ’’Sinusugune beibe ei tule siin ülbitsema!’’ pöördus ta karjumisega minu poole. ’’No sorri, ma ainult mainisin,’’ jätkasin. ’’Ukse taha! Kohe!’’ karjus ta edasi ning veel kõvemini. ’’Olks, pärast näeb äkki,’’ ütlesin ning kõndisin ukse taha. ’’Nonoh, tubli oled!’’ lausus see uus poiss, kes oli parajasti enda klassi poole teel ning naeris siis. ’’No täpselt,’’ vastasin ma, ’’tund on alanud juba, muidu,’’ jätkasin. ’’Ma eksisin ära veits,’’ lausus ta siis. Naeratasin. ’’..aga nüüd leidsin ülesse,’’ lisas ta. Naeratasin jällegi. Poiss suundus saksa keele klassi, mis asus vene keele klassi kõrval, vaatas minu poole ning kõndis vastu seina. Pahvatasin naerma. Istusin ukse taga veel umbes 10 minutit, kui õpetaja tuli mind tagasi kutsuma. Püüdsin õpetajaga suhteid parandada ning rääkisin nii palju kaasa, kui oskasin. Õpetaja naeris mu ’’naljade’’ üle, kuigi ma ei teinudki nalja. ’’Jookske nüüd’’ ütles õpetaja järsku. Olin koheselt püsti ning suundusin joostes juba treppide poole. Teiselt poolt treppidelt tuli üheksas klass.

Griffu. kirjutas:

Lõikeeeee, tahan lõikkeeee !!! *möirgab meeleheitlikult* Pane lõigud ja siis ma loen läbi ja kirjutan uue kommentaari

on pisut parem? (:
ja mis teema sul lõikudega on?

veel kommentaare, kes loevad - muidu kolin ära siit.
:'D

Ei koli sa kuhugi.
Hea jutt on (: Aiii laik it.
Ja nagu ikka, ma ei oska midagi tarka kirjutada siia, niiet.
Lihtsalt, uut tahaks. :)

oojaa, tänan, swessu.
veeeel kommentaare. mida rohkem kommentaare, seda kiiremini uus osa tuleb. keegi ju loeb seda veel?

11


Naer. Paha laps.

Hüppasin treppidest alla, vähemalt viis astet jäi vahele. Jalg jäi kuhugi kinni. Tegelikult ma ei tea, mis juhtus. Ma lihtsalt kukkusin. Koperdasin, see oleks õigem sõna. Polnud valu. Üheksas klass jäi mind juhmilt vaatama. Pahvatasin naerma. Kohutavalt naljakas! Üheksas pöördus sööklasse, naeru saatel. Kükitasin maas, naersin. Üksi. Kohutav läbikukkumine. Aga nii kuradi hale ja naljakas läbikukkumine. Kaugelt oli kuulda juba Marelle ja Nora naeru – muidugi minu üle. Chris ja Henri liitusid nendega. ’’Noh, kondinõrkus või?’’ päris Chris minu juurde jõudes. ’’Peaks jah piima jooma,’’ vastasin. Ajasin end püsti ning suundusin koos teistega sööma.

Kartulid, hakklihakaste. Läksin sellesama, kuuese laua juurde, kust oli alati üks inimene puudu. Meile meeldiski nii. Tegelikult mahuks lauda ka 20 inimest, kui vaja. Pinke on 2 – mõlemal pool üks, pikk pink. Raske arvata, kes lauas veel olid. Nora, Isabella, Henri ja Chris + mina. Ainult meie lauas oli üks koht, ainuke. Istusime maha ning hakkasime sööma. Märkasin seda uut poissi. Tüdrukute pilgud klammerdusid temal. Kõik sõid teda silmadega. Kergitasin kulmu.

Kutt otsis vaba kohta, kuni jõudis meie lauani. Ta naeratas. Istus maha. Lihtsalt niisama. Ei küsinudki. Tüübil on iseloomu. Kõigi pilgud peatusid hetkeks temal. Chris ja Henri muigasid. Nora jälgis poissi teravalt. Ilmselt kommenteeris mõttes, nagu tal kombeks. Isabella vaatas poissi mesise näoga – nagu tahaks ära süüa, või midagi sellist. Kõik asusid uuesti sööma, peale minu. Poiss istus otse minu vastu. Vaatasin ta sügavpruunidesse silmadesse.. tundsin, et mind jääb aina vähemaks, et ma lähen järjest kuumemaks, et ma sulan. Need silmad olid nii sügavad, nii tumedad, sulatavad. Keegi ei lausunud midagi. Kedagi nagu ei huvitanudki. Tegin korra suu lahti, tahtes midagi öelda, kuid sama kiiresti panin selle ka kinni. Sõnu jäi väheseks, kuid samas polnudki neid. Ma ei osanud midagi öelda, midagi teha. Hakkasin sööma, kartulid olid juba üsna ära jahtunud. Hammustasin kartulit. Maitsetu, vastik, mage. Oleksin tahtnud selle kohe välja sülitada. ’’Suht head kartulid,’’ pöördusin ma sellega lauas olijate poole. ’’Ongi ju,’’ vastas mulle Chris. ’’Päris hea maitse sul siis,’’ ütlesin veel. ’’Ei, asi on sinus. Ainult sinul on halvad kartulid,’’ nähvas Chris vastu.

Läksin kartuleid ära viskama, minu järel lahkus lauast ka see uus tüüp. Suundusin otse sinna, kuhu tuleb visata kahvllid ning tühjendasin enda taldriku sinna. Viskasin ka kahvli kartulite järele. Panin taldriku ära. Minu tagant kostus naeru. See poiss naeris. See naer.. see läks otse südamesse, või ma ei tea, ma ei oska seletada. Midagi ennekuulmatut, uskumatult armsat. Kuidas see võimalik on? Ma viskasin kartuli sinna, kuhu käivad kahvlid. Hakkasin ka ise naerma ning läksin siis tagasi enda laua juurde. ’’Mis juhtus?’’ küsis kohe Nora selgitust. Ma ei suutnud rääkida, ma hakkasin aina rohkem naerma, kui mõtlesin juhtunule tagasi. ’’Viskasin kartuli kahvlite hulka,’’ vastasin. Kõik hakkasid naerma. Oleksin tahtnud maha viskuda ja naerda, naerda, naerda. Ka teised lõpetasid söömise, vaatasid mu kartuli üle ning lahkusid sööklast. Mina ikka veel naerdes.

Võtsime vene keele klassist enda kotid ning suundusime edasi kunstiõpetusse. Joonistasime talvepilti, guaššidega. Tahtsin just võtta sinist värvi, kui ajasin punase värvi ümber. Terve mu VALGE pusa oli punase värviga koos ning lisaks ka minu töö. Tubli! ’’Kuidas sa suudad koguaeg kõik ära rikkuda?’’ käratas kohe õpetaja. Ega ma meelega ei teinud ju. ’’Närvama ikka ei hakkaks kohe,’’ pomisesin. ’’Sinusugune tatika ei tule minuga õiendama siin!’’ käratas õpetaja veel kõvemini ning vihasemalt. Tundus, nagu oleks ta tahtnud mind lüüa. Õpetaja ongi tuntud, kui närvihaige. Talle oleks vaja head psühhiaatrit. Ta võttis laualt mu töö, kortsutas ära ning viskas prügikasti. ’’Vähe ülbe vä,’’ laususin selle peale. ’’Direktori juurde!’’ karjus õpetaja. Tegin juhmi näo pähe. ’’Ei kuulnud või? Kohe!’’ jätkas õpetaja enda närvitsemise maratoni. ’’Eks ma siis lähen. Kui ta küsib, et miks saadeti, siis ma ütlengi, et mitte millegi eest,’’ seletasin. ’’Vait!’’ käratas õpetaja kõvemini kui kunagi varem. Ta niigi punane nägu läks veel punasemaks, higi valgus laubalt alla. ’’Sina ei ülbitse siin! Mida sa endast arvad?’’ jätkas ta. ’’Marss, välja! Direktori kabinetti!’’ käskis närvipundar.

Tõusin püsti ning jalutasin välja. Looda sa, et ma direktori juurde lähen. Koukisin taskust välja enda telefoni, kõrvklapid ning hakkasin muusikat kuulama. Kuulsin kusagilt mingit häält. Kuid kust? Ma polnudki päris kindel, et hääl kusagilt tuli. Äkki ma kujutasin ette? ’’Kuuled ka või?’’ ütles nüüd keegi päris kõvasti. ’’Ah?’’ küsisin segaselt. Märkasin jälle seda poissi. ’’Oi, sorri, ma ei kuulnud. Mida sa ütlesidki?’’ selgitasin olukorda. ’’Tegelt ei midagi,’’ vastas poiss ning kõndis minema. Tegin mingisuguse grimassi ning kuulasin siis muusikat edasi. Järsku tulid kõik klassidest välja. Sain aru, et tund oli lõppenud. ’’No Lee. Paha tüdruk!’’ irvitas Marten. Järgmine tund oli loodusõpetus. Kirjutasime terve tund vihikusse. Ei midagi head. Kell helises. Astusin klassist välja. Poisid hakkasid naerma. No mida nüüd? ’’Iseloomuga tüdruk vä,’’ ütles Robi, kes tuli mulle parajasti vastu. ’’Kust kõik teavad juba?’’ küsisin temalt ning naeratasin. ’’Kool on väike,’’ ütles ta siis, justkui seinale. Ta ei vaadanud minu poolegi, kõndis lihtsalt ära. Robi pole ju selline. Mis kõigiga lahti on? Kõik on äkki nii ülbed ja.. nii enesekindlad.

Palun kommentaare?
Lisaks valmis just viimane osa, jee.

Mulle tundub, et see jutt meeldib mulle.
aaa, ja ma pole veel kõiki osasid läbi jõudnud lugeda.