Temaga koos olles.

Proovin kirjutada midagi, kui igav ja muud teha pole ja kui mõtteid tuleb. Loodan, et olete rahul kui mul siit midagi üldse tuleb. :)


Oli taas päikseline soe hommik. Tuli taaskord kooli minna, kus mul üldse ei meeldinud olla, kuni üleeilseni. Kooli sööklasse minnes, oma laua taha istudes, sõbrannadega juttu ajades, märkasin uut poissi meie koolis. Tal olid imeilusad lokkis blondid juuksed, mis päikese käes sätendasid nagu pärlid. Tema tumedad silmad, tema kõnnak, tema olek. See kõik lummas mind. Ma teadsin, et ma pean temaga kuidagi jutule saama ja ma pidin selleks midagi tegema. Kuna ma ei saanud sellest tundest lahti mis mind valdas sel ajal kui ma teda kohtasin. Ajaloo klassi kõndides märkasin ma teda enda ees kõndimas, paar inimest ees pool. Panin tähele tema põsesarnu, mis olid nii ligitõmbavad. Oleksin tahtnud kohe ta juurde joosta ja teda silitada. Kuid kahjuks mu klassiõde Silvia, haaras mu tähelepanu endale ja niisiis kaotasin ma ta silmist. Silvia pani tähele, et ma teda pilksasti põrnitsenud olin ja niisiis ta lausus mulle: "Mis sulle meeldib see uus kutt?"
Ma kiiruga vastasin: "EI!" Kuigi sisimas ma teadsin, et selles poisis on midagi, mis mind nii ärevaks teeb.
Koolipäeva lõpus, läksin võtsin koolihoovist oma ratta, istusin sadulale ja sõitsin rahulikult, mõeldes vaid sellele poisile, tahtes tema nime teada. Ema pani kodus mu ärevust ja rõõmsameelsust tähele ning ta ei jätnud küsimata mis selle põhjuseks on.
"Millest see rõõmsameelsus tingitud on?" küsis ema uudishimulikult, teades, et ma ei tahtnud üldse kooli minna.
Tegin ehmatava näo pähe, teada andes, et pole midagi uut, mida ta teadma peaks ja laususin: " Lihtsalt, koolipäev lõppes varem ära, mis on minu jaoks alati hea uudis! "
Õnneks ema jättis pärimise ja läks oma asjaajamisi edasi tegema. Mina aga läksin elutuppa, võttes oma tulipunase koolikoti kaasa, et õppimiseks valmistuda. Kotti avades, leidsin ma sealt kirja, mis oli Silvialt.

"Kallis Julia, ma tean küll sind juba, ma tean, et sulle see uus poiss meeldib. Ma mõtlesin, et sa tahad temaga niikuinii tuttavaks saada ja ma juhtumisi saan taga juba vaikselt päris hästi läbi. Mõtlesin, et äkki kui sa soovid, ma võiksin teid tutvustada!
Ta pole matas eriti tugev ja kuna sina oled, siis mõtlesin sind talle õpetama soovitada, kus saaksite paremini juttu ajada. Loomulikult kui sa nõus oleksid.
Homme räägime sellest pikemalt.
Silvia. "


Ma olin täiesti tumm. Ma teadsin, et ta aimab midagi, et ma panin seda poissi tähele aga, et ta mind kohe tutvustama hakkab, see oli minu jaoks suurepärane.
Kuid ma ikkagi mõtlesin, kuidas ta temaga tuttavaks sai.
Igastahes, käes oli juba uus hommik. Ma tahtsin nii väga juba kooli minna, et teda näha, kasvõi sekundiks, et mu päev imeline oleks. Niisiis, võtsin ma maja äärest oma ratta, hüppasin peale ja hakkasin kooli poole sõitma, juuksed lehvimas ja naeratus näol. Kooli jõudes nägin, et Silvia ootas mind matemaatika klassi juures, et küsida, mis ma sellest kirjast arvasin. Ma teadsin, et ta ootab, et ma midagi lausuksin, niisiis ma seda tegin ka.
"Tsau Silvia!" hõikasin ma ärevusest, silmi kissitades.
"Tsau Julia, said sa mu kirja kätte?" lausus ta pilksasti mind vaadates.
"Jah. Kuid mulle jäi pähe kinni üks küsimus. Kust sa teda tunned?" küsisin ma maha vaadates ja jalga edasi-tagasi lohistades.
Silvia vaatas mulle terve meie jutu ajal otsa, kuid mina, arg, vahtisin põrandat, kui minu unelmate poisist juttu oli. Silvia hakkas naerma, ning lausus: "Kus sa elanud oled, ma rääkisin sulle ühel korral, et see uus poiss käib koos minuga füüsika tunnis. Ta istub kohe üle pingi. " kihistas Silvia, "ma muide juba rääkisin talle, et mu parim sõbranna aitaks teda matemaatikas. Ta oli nõus, ta võtab abi igaltpoolt vastu, peaasi, et ta matemaatika selgeks saab."
Vaikselt Silviale otsa vaadates, naeratasin ma talle ja küsisin: "Aga kuidas ma tean, millal tal soovi õppida on ja ta ei tea milline ma välja näen, et mind ülesse otsida. " Olin ma segaduses. Ma olin nii ärevil, et mu nägu õhetas isegi.
Silvia võttis mul käest kinni ja naeratas rahulolevalt, öeldes, et: "Ära muretse, ma pidin su ta kohe tema juurde viima!" "Kohe?" vastasin ma, "mul algavad tunnid ju ja sa tead kui kurjaks füüsika õpetaja saab, kui ma sinna ei lähe."
Silvia oli ikka veel rahuloleva näoga ja lausus: "Ma rääkisin õpetajaga, et kas sa saaksid selle tunni ajal aidata uuele poisile matemaatikat õpetada. Ta oli vägagi nõus, et sa saadki oma olümpiaadi jaoks harjutada siis." " Oeh, " ohkasin ma kergendusest, " aga kus ta on siis?" "Ta ootab sind kooli tagahoovis."

Niisiis, ma hakkasin vaikselt kooli tagahoovi sammuma, süda puperdas, ei suutnud keskenduda, mõeldes vaid, et ma saan lõpuks teda lähedalt näha, temaga rääkida. See oli mu eluunistus siiani, mis saab nüüd tõeks. See tundus nii ebareaalne mulle. Kuid, mis siis, kui ma talle ei meeldi? Mis siis, kui ta ei tahagi minuga rääkida, vaid peale matemaatika? Mis ma siis teen? Ei.. Ma pidin rahunema, ta nagunii räägib minuga, vaatab mind, küsib mu kohta. Mis mul muretseda on. Ma olen ennemgi võõraid mingis aines aidanud ja kõik on korras olnud. Seda viisi mõeldes sammusin ma siis tagahoovi, kus ma nägin teda, pingil istumas ja MIND ootamas. Seda oli nii hea õelda, MIND OOTAMAS! Ta kuulis mu samme ja pöördus näoga minu poole. Ma võtsin ennast kokku ja ütlesin hästi rahulikult, tavaline ilme näos: "Tere, minu nimi on Julia!" kui ma selle ära sain öelda, olin ma vägagi rahul, sest alguse asi oli möödas, oodates vaid tema sõnu.
"Tere-tere! Mina olen Markus, meeldiv tutvuda." naeratas ta mulle ja pakkus istet. Oi-oi-oi-oi, ta pakkus mulle istet, nüüd siis on ta ka veel pealekauba tema võlule dzentelmen. Mul oli nii vedanud, et ma temaga tutvuda sain. Ma muudkui põrnitsesin tema tume pruune silmi, tema lokkis blonde juukseid säteldamas päikese käes, tema käed, mis pöörasid vihiku lehte. Kuid minu ilusaid mõtteid katkestades sõnas ta: "Nii.. Millest me siis alustame?" vaadates mulle muiates otsa.
"A oih, võtame alguseks midagi kergemat, et pärast raskemast jagu saada, mida sa ei oska." Ma muudkui mõtlesin, et kuidas ma suudan temaga rääkida, kuidas ma suutsin oma suu lahti teha ja öelda vaid seda jampsi mida ma tegelikult öelda ei tahtnud, vaid lihtsalt temaga rääkida ja rääkida. Jälgisin kuidas ta õpiku lehte keeras ja oma juukseid silus. Ning ootasin millal ta midagi lausuks.
Markus oli ka tahtnud koguaeg midagi öelda, kuid nähes kui hajevil ma olen, tuli talle võimalus küsida: "Kas sinuga on kõik korras? Sa tundud kuidagi hajevil olevat. Saan ma kuidagi aidata?" lausus ta nii maheda häälega kui võimalik.
"Ei-ei! Kõik on korras, ma siin.. tahtsin küsida, kuidas sulle siin koolis ka meeldib?"










-------------------------------------------------------
Varsti kirjutan edasi, kui aega ja ideid on. :)

"Heh, kõik on väga sõbralikud mu vastu. Õpetajad on ainult natuke liiga karmid, võrreldes mu eelmise kooli õpetajatega. Aind see veel natuke häirib, et kõik mind vaatavad, kui ma neist mööda kõnnin. Kuid eks see pika aja peale läheb üle, ma uus siin ju ka. Loodan, et me ikka suhtleme peale matemaatika ka. Vähemalt üks sõbergi mul siin koolis siis. " Naeratas ta soojalt mulle. Mul oli nii hea seda kuulda, et ta tahtis minuga sõber olla. Ma olin eluõnnelik! Ma lihtsalt ei suutnud oma õnne varjata. Ta nägi kui rõõmsaks see mind tegi ja naeratas juba natuke rohkem.
"Me peaks äkki matemaatikat ka väheke nüüd õppima. Selleks me siin ju oleme." ütlesin ma. "Jah, ma arvan ka! Kuna me siin nüüd õpime, siis saaks lõuna aeg kokku, ootan sind oma söögilauas. Paremini tutvuda ning mitte matemaatikast rääkida." lausus ta õnnelikult.
"Jaa-jaa. Otse loomulikult!" hõiskasin ma säravalt talle vastu naeratades. Tänane päev oli minu jaoks siiamaani nii hästi alanud kui võimalik. Niisiis me jagelesime ja naersime ning õppimisime seal, matemaatika üle. Kuid aeg hakkas lõppema. Ja pidime üksteisest lahkuma. Ma nägin, et tallegi ei meeldinud see, et peab minema, nagu mullegi. Ütlesin veel viimased sõnad, "Eks peab vist siis minema. Lõuna aeg näeme. Tsau!" ning naeratsin talle. Ta oli samuti õnnelik. Ta hõikas vastu: "Jaa!"

Algas teine tund, milleks oli muusika. Pidime töövihikut täitma, Beethoveni kohta. Kuid ma ei suutnud pastakatgi tõsta, mul oli mõtteid aind Markusele. Tema hääl, tema pilk - millega ta mind pilksamisi vaatas. Ma polnud töövihikut avanudki ja õpetaja märkas seda. Ta sammus minu juurde, küsides: "Neiu Julia! Miks te pole oma tööd alustanud? Järgmine nädal on meil selle peale töö ja ma ei tahaks, et sa läbi kukuks." ta oli üsnagi tõsine, kuna see aine ei olnud mul eriti hea. Mulle üldse ei meeldi vanaaega õppida, nagu ajalugugi, et mis too sel ajal tegi ja mis siis toimus ning miks seda inimest mälestatakse. Kuid ma pidin oma töövihiku avama ja korraks oma mõtted lõpetama, et muusika tunnile keskenduda. Lõpuks pidime avama lauliku. Hakkasime laulma laulu nimega "Esmakorde kohtumine" , ning selle pealkirjaga meenus minu ja Markuse esimene kohtumine. Kuna ma jäin jälle oma mõttetesse kinni, sai õpetaja juba kurjaks. Pidin kaasa laulma, kuid see ei seganud temast mõtlemast. Need laulu sõnad oleksid nagu täpselt meie kohta käinud. Ma lihtsalt ei suutnud teda oma peast välja visata.
Tunni lõpuks, kui kell tirises, algas mul kehaline. Silvia tuli minu juurde ja mainis, et ka Markuse klassil on kehaline, et temagi on seal. Ning ta ei jätnud küsimatta, kuidas meil hommiku poolikul läks.
"Noh.. Kuidas läks? Jõudsite üldse matemaatika kallale ka või sebisite seal üksteist?" kihistas Silvia naerda. "Ei, ei olnud üldse nii.. keegi pole öelnud, et ta mulle meeldib nii, et ära aja sellist juttu. Kuid.. alguses me tutvustasime end üksteisele ja siis läksime matemaatika peale üle. Muideks, ta kutsus mind lõuna ajal enda söögilauda sööma, et me tutvuks paremini, et ma olen nüüdsest tema sõber. Suudad sa seda uskuda Silvia? Ta tahab Minuga sõber olla.. Kes poistest tahaks üldse minuga suhelda.. vahi milline ma olen. Sirged pikad brünetid juuksed. Keskmise kehaehitusega. Välimust pole üldse. Mida ta minus näeb? Ütle mulle ah?"
"Julia ära aja.. meie kooli poisid kõik vahivad sind alati, kuid sa ei pane neid kunagi tähele. Niisiis kaotavad ka nemad huvi. Mis sa tõesti pole midagi tähele pannud? Ja sa oled üüratult ilus. Osad klassiõed on mul isegi maininud, et sa võiks modelliks hakata vms. Tõsiselt.. "
Appi, ma olin täiesti sõnatu. Ma polnud terve oma elu teadnud, mida teised inimesed minust arvavad, kuna see mind ei huvitanud, kuni tänaseni. Ise seda küsimattagi arvasin, et nad vahivad mind sellepärast, et ma mingi friik seal töllerdan. See tõstis mu enesekindlust kuhjaga. Ning suudan olla vabam Markusega, teades mida teised minust arvavad, et tema arvamus halvem siis pole.
"Kuid-kuid.. Mis sa arvad, kas ma võiks meeldida Markusele?" sõnasin ma seda punastades ja maha vaadates.
"Otse loomulikult Julia. Kui ta sind juba oma söögilauda kutsus."
naeratas ta mulle oma imeilusa särava naeratusega.

Niisiis ma kõmpisin kehalisse, teades, et ka tema klass on saalis. Mu süda puperdas.. ma ei suutnud hingata, mõtlesin vaid mis ma teen kui ma kukun, või palli kinni ei püüa ja ta seda kõike näeb. Ei-ei, ma ei tohi nii enam mõelda. Ma pean realist olema. Lähen nüüd ja vahetan riided ära ning olen koos teiste klassikaaslastega ning teen näo nagu ma ei teaks, et ta seal on. Vaatan kas märkab mind ja tuleb ise rääkima. Või ei pane mind peale hommikut tähele ja peab mind mingiks imelikuks. Mu süda puperdas tohutult, kuid ma suutsin seda varjata. Seisin oma klassiõdedega rivis, oodates õpetajat, kes hilines nagu alati. Ja siis sealt ta tuleb.. Markus. Pöörasin pilgu temalt kohe ära kui ta sisenes. Alustasin vestlust oma klassiõe Miiaga. Miia sai aru, et ma kuidagi närvis olen, kuid ta ei hakanud isegi küsima miks, kuna me ei saanud nii hästi läbi ja teda pole kunagi huvitanud mida ma tunnen või mitte.
Iga minut, mil ma teadsin, et ta minuga samas ruumis viibib, mõtlesin ma üha enam tema peale, et mis ta teeb hetkel ja et ma ei või oma närvilisust välja näidata kui juba Miia aru sai. Õpetaja palus mul esimese ülesande ette näidata teistele. Samal ajal kui õpetaja minuga rääkis, panin ma tähele, et Markus nägi mind. Ta istus osadega koos pingile ja vaatas mind pulgi silmi ning naeratas mulle. Mulle tuli meelde, et ma pidin õpetaja antud käsku täitma, kuid Markus vaatas mind ju.. kuidas ma saan seda teha, ma olen niigi närvis. Mis siis kui ma midagi valesti teen.. ma teen tema ees margi täis siis. Kuid ma üritasin rahu säilitada ning alustasin ülesandega. Kõik läks hästi, kuni ma hakkasin oma kohale sammuma. Ma kukkusin , ma olin nii kindel, et kõik läks hästi ja Markus võib minu üle uhke olla. Kuid mida tegin mina. Ma kukkusin.
See kukkumine polnud niisama kukkumine. Ma väänasin oma jala välja, mis oli veel haledam. Tema, minu prints, peab nüüd mind koolis vaatama kuidas ma lonkan, samas kui tema oma võrratu kõnnakuga lummab mind ja teisi.
Kuid minu üllatuseks, tormas Markus minu juurde. Ta oli nii mures.
"Kas sinuga on kõik korras Julia?" küsis Markus suure hirmuga.
Õpetaja võttis selle koha pealt sõna: "Ma isiklikult arvan, et ta väänas oma jala ära. Me peaks ta kooliõe juurde viima."
"Ma saan ise!" lausus Markus.
Mind pidi see lause minestama panema "Ma saan ise!" , mu silmarõõm, tuleb mulle appi, selliseid hetki võiks rohkem olla. Seepeale laususin ma naeratades: "Jah, Markus saab mu ise sinna viia, mul endal ka üks jalg all hetkel. Te võite tundi edasi teha, minuga on kõik korras. Lähme Markus! "

Huvitav ! (Y)
Ootan uut.

Teel kooliõe juurde Markus aina küsis ja küsis kas minuga on kõik korras. See tunne oli nii hea, teada, et keegi muretseb su pärast, eriti veel Markus. Ma lihtsalt naeratasin talle vastu ja ütlesin rahulolevalt: "Markus, ära muretse.. kõik on parimas korras ja see jalg pole midagi," ning silitasin ta juukseid. Markusele paistis see meeldivat. Tundus nagu ta tunneks sama mida minagi, kui temaga koos olen. See tunne on lihtsalt nii hea millest ei tahaks eal lahti öelda. Kuid me oleme ainult sõbrad.
Lõpuks jõudsime kooliarsti juurde.
"Nonii, mis meil siis siin on?" küsis arst, vaikselt vastu naeratades mulle. Naeratasin ka talle ning laususin: "Ei, kõik on korras nüüd. See jalg pole hullu," vaatasin Markuse poole naeratades, et ta mu eest hoolitseb. Meie kooliarst oli naissoost ning ta sai väga hästi aru, et poiss mulle meeldib.
"Nonii, ma panen sideme ümber ja siis sa ei tohiks selle peale eriti vajutada, las jalg puhkab!" vaatas ta mulle ja Markusele otsa, et kas me ikka kuulsime.
"Eks ma jätan teid nüüd tuvikesi omavahele," lausus kooliarst naeratades. See sõna, mis arst ütles, tuvikesed. Ta arvas vist, et me oleme koos. Oh mind küll, pidin ma ettearvatav olema, et ta mulle meeldib. Kuid ma pilksasti vaatasin Markusele otsa, mis näo tema teeb selle peale, mis arst ütles. Tema vaid naeratas mulle ja võttis mu enda toengule, et mind koju viia. Keegi pole minu vastu nii armas olnud, kui seda on tema. See on lihtsalt fantastiline, mis tunde see minus tekitab.

"Julia?" vaatas Markus mind ikka muiates.
"Jah?" naeratasin ma talle vastu, hoides temast kõvasti kinni.
"Kuna meie lõunast ei tule midagi välja ja sa pead nüüd koju minema, siis kas sa tuleksid minuga õhtusöögile?" Markus vaatas väga hoolega minu näo ilmet, kas mulle see mõte üldse meeldidagi võiks.
"Ja Markus, jaa" olin ma üliõnnelik.
Markus võttis nüüd mu koti ja pani enda autosse. Ning tõstis minu enda kõrvale, esiistmele. "Kus sa elad?" küsis Markus mulle otsa vaadates. "Nõmme 14, siit otse ja siis paremale ning maja nr.14." Ja nüüd ta siis teab kus ma elan. Ta saab iga kell siia tulla, kui tal soovi. Kuid mida arvatavasti eriti ei juhtu. Nagunii ma suudan õhtul mingi käki kokku keerata, et ta enam ei sooviks minuga kohtuda.

Jõudsime minu majani. Markus jäi veel autosse istuma ning pööras ennast minu poole ja lausus: "Kas kell kaheksa õhtul sobib?" muigas ta mulle. "Otse loomulikult, iga kell!" olin ma õnnest segane, ta sai sellest vägagi hästi aru ning silus mu juukseid ja aitas mu autost välja. Jõudes minu maja ukseni, ütles ta, et ma ennast hoiaks ja siis lahkus. Autosse jõudes, lehvitas ta mulle veel korra ja läinud ta nüüd oligi.
Sammusin tuppa. Ema oli kodus ning hakkas kohe pärima mis juhtus.
"Julia, mis sinuga juhtus? Kas kõik on korras?" vaatas ta ehmunult mind.
"Jaa, ema. Kõik on korras. Ma kehalises vaid kukkusin ja väänasin jala välja. Kuid ma saan käia küll, " rääkisin temaga rahulikult.
"Aga tead mis emps.. Mul on täna Kohting. Saad sa aru, mul on kohting! Seda pole nii ammu juhtunud. Oi emps.. ma olen nii õnnelik. Sa ei kujuta seda ette." seda rääkides pani ema tähele, et ma olen palju õnnelikum. Et sellepärast mulle viimasel ajal kool hakkasgi meeldima, sest seal oli keegi, kes mulle meeldis. Emal oli minu üle väga hea meel.
"Aga see on ju suurepärane! Loodan, et teil läheb hästi. Kuid ma tahaks ikkagi teada kes ta selline on." Küsis ema natuke murelikult, kuid oli mu üle õnnelik.
"Uus poiss meie koolist. Ta on sama vana kui mina, 17. Kui sa vaid tema häält kuuleksid, aii.. ma tahaks seda iga sekund kuulda." pahvatasin ma emale.
"Sa oled vist meil küll armunud. Mul on nii hea meel, et sul hästi läheb." lausus ema väga rahulolevalt ning kallistas mind kõvasti.

aitäh :) , eks ma ürita igapäev midagi natuke lisada . :)

Niiiii armas. :)

Siis ma jooksin ruttu oma tuppa. Kohtinguni oli jäänud veel kõigest 4 tundi. Ja mul polnud riideidki välja valitud. Kuid samas.. ma ei saa liiga hästi ka riide panna, muidu äkki ta ei mõelnudki seda kui kohtingut, vaid tahtis lõunat tasa teha, et lihtsalt tutvuda. Ah vahet pole, panen ikkagi. Siis näeb, et ma oskan ilus ka olla. Mis see halba ikka teeb. Niisiis ma võtsin oma kapist kõige paremad riided voodi peale ja hakkasin neid ükshaaval proovima. Üks oli tumesinine põlvedeni, langeva riidega kleit. Kuid see oli vist liiga pidulik. Teisena proovisin oma parimat valget seelikut, millel oli pärlid peal, justnagu sätendasid Markuse juuksed päikese käes. Selle seeliku juurde ma jään ka. See sobib täpselt!
Hakates pluusi otsima, koputas ema uksele.
"Ma mõtlesin, et äkki sa tahad minu seda pluusi laenata mis sulle nii väga meeldib." naeratas ta mulle otsa vaadates.
"Oh.. see on hea idee, see sobib täpselt selle seelikuga. Vaja on veel ainult leida perfektne kaelakee."
"Ma tean, mis pane." kõndis ema ühe ehete kapi poole, võttes mu isa kingitud pärlikee, mis sobis seeliku pärlitega, see oli suurepärane.
"See sobib imehästi. Aitäh ema!" olin ma rõõmsas tujus.
Niisiis olid mul riided olemas: valge pärlitega seelik, ema beešikas pool pikkade varrukatega pidulik pluus kuhu peale panen veel siidist rätiku ümber. Ning pärlkaelakee ja sellega koos olevad kõrvarõngad. Ma pole nii ammu nii ilus välja näinud. Tõsiselt ka. Koolis käin ma tavaliselt oma kõige mugavamate teksadega ja siis kas on pusa seljas või t-särk. Kuid see õhtu oli vähemalt Minu jaoks eriline, isegi kui tema jaoks polnud.

Kell tiksus ja tiksus ja liikus iga minut vaikselt kaheksa poole. Kaheksani oli aind 2 tundi veel jäänud. Kuid ma olin ennast juba valmis sättinud. Lõhna tupsutasin peale. Sättisin juuksed korda. Lisasin natuke meiki ka näkku, mida ma teen suht harva. Koolis aind kasutan ripsmetushi. Ma olen nii õnnelik, kui üldse olla saan. Mu unelmate poiss aitas mind hädast välja. Kutsus mind õhtusöögile. Ning ta muudkui naeratab ja naeratab mulle, oma särav valge naeratusega ning selles on nii palju soojust. Tahaks, et tänanest õhtust saaks midagi asja ka. Et me aind ei räägiks sellistest asjadest nagu sõbrad räägivad. Kuid sellega me ka arvatavasti alustame. Kuna tema sõnad olid, et ma olen tema ainuke sõber siin koolis. Kuid kes teab, mis juhtub. Kuna ta on täpselt samuti alati nii rõõmus, kui ta mind näeb ja on minu vastu nii hea. Loodan, et ka tema ei suuda ilma minuta olla.

Kell on paarikümne minuti pärast juba kaheksa. Appi.. ta tuleb varsti. Ma pean rahunema.
"Emaaaaaa!" hüüdsin ma teda paanikas.
"Ja Julia! Kas kõik on korras?" küsis ema itsitades.
"Kuidas ma välja näen? Ega ma pole liiga pidulikult? Kas ma ikka meeldin talle? Ütle palun, et kõik läheb hästi. " paanitsesin seda öeldes.
"Jaa Julia, rahune.. kõik läheb hästi. Ja sa näed suurepärane välja. Ta jääb sinuga igatpidi rahule." üritas ema mind maha rahustades ja veendes, et ma näen tõesti hea välja.
Ja nüüd oligi aeg käes. Uksekell käis. "Ema, mine ukse vastu. See on tema! Ma ei taha, et ta mind veel näeb. Ütle, et ma kohe tulen."
"Olgu, kullake!" hõikas ema vastu.

"Tere, minu nimi on Markus. Ja te olete vist Julia ema?" naeratas poiss mu emale.
"Jah. Meeldiv tutvuda. Astu sisse, Julia peaks igahetk tulema." kihistas ema.
"Tänan!" muigas Markus.

Ema pani tähele, et ka Markus oli ennast väheke üles löönud ning oli närvis tänase õhtu pärast.
"Muide.. Julia näeb täna väga ilus välja." mainis ema Markusele, naeratades talle.
Markuse suu oli sooja naeratuse sisse võtnud.
"Ma lähen vaatan kuhu Julia jääb, olen kohe tagasi. Sa võta seni kaua istet, mis sa seisad püsti." lausus ema viisakalt.

"Julia! Mis sa teed siin. Tule juba alla, Markus ootab sind."
"Ema, ma ei saa.. ma olen nii närvis!" paanitsesin ma, mõeldes, et äkki ma ei näe hea välja.
"Kõik on hästi ju, mida siin paanitseda. Markuse suu oli küll naeratusega täidetud, sind oodates. Nii, et tule nüüd alla, kõik läheb hästi. Ma hoian sulle pöialt." rahustas ema mind maha.
Niisiis sammusin ma trepist alla, Markus vastu vaatamas ja ehmund näoga vahtimas mind. Ma mõtlesin, et kas ma näen tõesti nii jube välja, et ta mind vaatab.
"Julia! Sa.. näed Võrratu välja, pole sõnu." vaatas poiss mulle otsa, nagu oleks kalliskivi otsa astunud. Seda oli nii hea kuulda, neid sõnu. Mida ma poisi käest olen ammu oodata tahtnud. Ja nüüd tema, see kes mulle südamesse pugend on, lausus seda Mulle. Sellest tuleb küll imeline õhtu.
"Ah mis sa nüüd.. Sa näed poole parem välja. See ülikond sobib sulle!" pilgutasin talle silma.
"Tsau ema! Hiljem näeme." hõikasin veel emale, talle närviliselt otsa vaadates.
"Olgu teile lõbus!" hõikas ema vastu.

Niisiis Markus aitas mu autosse, kuna mul olid konts kingad jalas ja mu jalg ei olnud eriti sugugi parem, siis ma võisin temale toetuda. Teda puudutada, see tunne.. mm.. tahaks seda iga sekund tunda, tema naha soojust, tema tugevaid käsi, minu ümber.
Jõudsime auto ukseni. Ta avas mulle ukse ning aitas mu istekohale. Milline dzentelmen, mõtlesin ma endamisi. Sellist poissi oleks koguaeg vaja.
"Kuhu me suundume üldse?" küsisin ma, et mingitki teemat alustada.
"Mu isa restorani. Sain meile head kohad. Loodan, et sa jääd rahule." sõnas Markus natuke närviliselt.
"Pole tähtis kuhu me lähme, peaasi, et meil lõbus on." sõnasin, kuigi tegelt selle lause ossa kus ütlesin: peaasi, et meil lõbus on, tahtsin üldsegi sõnada: peaasi, et me koos oleme.
Kuid seda ei saa ma eal öelda. Kui midagi täna ei juhtu. Ma panin tähele kui närvis ta oli. Ta meenutas mulle mind, kui ma kodus teda ootasin.
"Kas kõik on korras? Sa tundud kuidagi pinges olevat." püüdsin rahulikult küsida.
"Ei-ei! Kõik on korras, ma lihtsalt.. " kokutas ta.
"Mis? Sa võid mulle rääkida." püüdsin ma uurida mis lahti.
"Ma.. seda, et.. ma tahaks, et see oleks nagu kohting võinii, kui sulle see sobib. Sa lihtsalt.. ma ei oskagi seda nüüd öelda.. Esimesel päeval kui ma sind nägin, pugesid sa mulle kuidagi südamesse. Mõtlesin koguaeg kuidas sinuga juttu teha, kuid alati kui sa minust möödusid, vaatasid sa maha. Ma mõtlesin, et sul minust suva, sa ei vaadanud mulle isegi otsa. Ja siis ma loobusingi, kuni selle päevani, kui sain teada, et sina mulle matemaatikat õpetama hakkad. Tänu Silviale sain ma nüüd sinuga kohtingu. " punastas Markus seda mulle öeldes ja vaadates mu näo ilmet, kas mulle meeldis see mõte.
"Tead.. me oleme ikka nii sarnased. Minuga oli sama lugu. Ajast mil ma sind esimest korda nägin, ei suutnud ma sind peast kuidagi visata. Ja kui ma sinust mööda kõndisin ja maha vaatasin, siis aind sellepärast, et ma arvasin, et sa ei paneks mind tähele kui ma sulle naerataks vms. Ja minagi loobusin sellest mõttest, kuigi ma aina mõtlesin sinule ning ootasin millal juba kooli saab, et sind näeksin. Ma olen ka Silviale ühe suure tänu võlgu, et ta aru sai, et sa mulle meeldid ja sokutas mu sulle matemaatikat õpetama.
Sa ei kujuta ette kui närvis ma see päev olin, ma tahtsin sinult igasuguseid asju küsida, kuid ma ei suutnud. Ma lihtsalt õpetasin ja vaatasin sind seal. " punastasin ka ja pöörasin pea akna poole.
Niisiis me mõlemad punastasime ja vaikisime, kuni jõudsime restoni.

"Muide.. Julia näeb täna väga ilus välja." mainis ema Markusele, naeratades talle.
Ema nagu kupeldaks.

Markuse suu oli sooja naeratuse sisse võtnud.
Kahtlane väljend..

Tglt oli seal veel selliseid... väikseid möödarääkimisi ja imelikke kohti, kui üldjoontes meeldis. (Y) :)
ootan uut !

ma usun , :) ega ma üldse teist korda kirjutan üldse lugu . ;D et siin võib jah väheke imelik olla .
aga noh tore , kui arugi saab ja meeldib. (:

Kui Markus oli auto ära parkinud, lubas ta mul enda peale toetuda ning aitas autost välja. (Nii viisakat inimest pole ma ammu näinud).
Niisiis me suundusime oma laua juurde. Ma olin nii pabinas, kuid mitte nii palju enam, kui algul. Kuna ma teadsin nüüd, et ka temal on samad tunded mis mul. See tunne, mis mind valdab on lihtsalt imeline. See, et sa oled kellelegi tähtis. See, et sa võid kellegi peale iga minut mõelda. Sellest kohtingust algas nüüd minu tee õnnele.

"Julia! Mis sa soovid?" küsis Markus, et jutu teemat alustada ja söök ära tellida.
Ta tundus samamoodi pabinas. Ei julgenud midagi öelda, arvates, et ütleb midagi valesti.
"Ma võtan sama mida sinagi!" naeratasin ma talle.
"Loodan, et sa oled kindel, kuna minu maitse on üsnagi vürtsikas." kihistas Markus naerda.
"Siis oleme me sarnased!" naeratasin ma talle vastu.
"Mis? Sa armastad ka vürtsikaid toite?" muigas Markus ja võttis mult käest kinni. Tema käe soojus, mm... ta võiks mul terve tänase õhtupooliku käest kinni hoida. Minu hetkeline unistus, oli tema soojust tunda enda vastas.
Ta justkui sai sellest aru. Ta pigistas mu kätt juba tugevamini.
"Jah. Lapsest saati juba." õrnalt vastu naeratades. Mõtlesin alatasa, et mis meil veel sarnast õhtu jätkul välja tuleb.







_____________________________________
ideed saavad vahepeal otsa, nii et vahepeal võib vahe sees olla, enne kui uuesti kirjutan.

LÜHIKE!
Uut ja pikemat.
Muidu oli praegu nii, et see armsus ei jõudnud end veel lahtigi kruvida, kui juba kokku end pakkis.

Julia, tuttav nimi

Jube hea.

mulle meeldib