Läbi tule ja vee, kuid mitte asjata

''Palun laske mul talle veel kolm sõna öelda'' mu kätel oli valus sest neid tiriti ja hoiti kinni, hullumaja pluusiga olid mu käed tugevalt seljale aheldatud ''Ma ei ole hull!'' seda oli nii raske väita, kuna tegelikult ei saa ma lihtsalt endast aru aga hull ma küll ei ole. Kõik mu aastatega kogunenud pisarad langesid nüüd võidu mööda mu põski.
''Viige ta palatisse 15'' kuidas saab nii ilusate mustade juuste, elekantse välimusega naine olla nii külma südamega, nii jäik.. ''ja antke talle rahusteid!'' karjus ta veel järgi justkui minu hirmutamiseks.

''Keitlyn, kuuled sa mind? Keitlyn...'' See oli minu armastatu hääl, ma olen alati teadnud et keegi tahab teda minult ära võtta ja ainus viis meid igavesti koos hoida on taevas. Henry oli vannitoas ja pesi oma hambaid, see oli ideaalne võimalus meid igavesti kokku liita. Võtsin köögist noa ja liikusin sellega Henry poole ''Henry, nüüd on meie aeg'' tõmbasin selja tagant noa ja hakkasin kiiremini tema poole liikuma kuid napilt enne tõmbas ta ukse kinni ja pani haaki,

_______
jutt jäi vägaväga poolikuks, siit mingeid järeldusi teha ei saa... aga pm. ma pean minema
ok, aga seda saate öelda kas mu kirjutamisstiilil vms on mingeid vigu, et ma suht algaja ja siin kõik prood, seega palun komenteerige

Me ei ole proffid, vähemalt mina mitte :)
Huvitav jutt on, aga ühe vea leidsin -
antke - andke

kuigi veits segaseks jäi ka noh jah

tõmbasin selja tagant noa ja hakkasin kiiremini tema poole liikuma kuid napilt enne tõmbas ta ukse kinni ja pani haaki,

''Mis siis nüüd on? Kas sa ei taha seda aega kui saame igavesti koos noored olla?'' tagusin täiest jõust jalgade ja kätega ust ''Vasta!''

''Jah, ja palun tulge kiiresti!'' ta vajutas tugevalt mobiili paremal pool olevat punast nuppu ja lootis kogu oma elu nimel et nad saabuvad kiiresti...

Ja järgmine asi mida ma mäletan oligi see, et mulle tulid järgi neli meest. Mulle pandi selga valge hullusärk ja lohistati autosse.

''Preili, preili, palun ärgake. Kell on täpselt kolm läbi kümme minutit, on söömis aeg''.
Kust see hääl tuli? Nüüd nad lausa ajavad inimesi hulluks mitte ei too siia hulle. Igatahes oli see hääl liiga reaalne et olla Ophelia oma. Kuskil seinas käis tugev klõps, vaatasin sinna poole. Seal olid kellegi silmad mis vaatasin seinast. Taganesin vastasseina, ka seal käis klõps ja silmad ilmusid tillukesest august mind vaatama. ''Kes te olete? Mida te tahate?'' roomasin käpukil toa keskele ja kiigutasin seal end edasi-tagasi. Korraga kadusid mõlemad silmapaarid ja avanes uks mis oli raskelt maskeeritud. Peaaegu polnud seda näha, kuid kerge riide lõike koht andis sellest hea ülevaate. Tuppa sisenesid kaks tõmmu meest ja üks naine, äärmiselt sõbralik naine oma kuldsete juuste ja sinakate silmadega ''Tere, mina olen Heidi ja ühtlesi ka selle haigla üks õdesid, ma aitan sul siin kohaneda ja tutvustan sulle reegleid, sobib?'' ta naeratas vägagi siiralt ja heasüdamlikult, ''Mhmh'' pomisesin keset tuba istudes ja neid jõllitades. ''Mulle küll sobiks'' kergitasin oma keha maast üless ja läksin tema poole. Need kaks meest lähenesid kohe ähvardava kiirusega ja ma olin sunnitud seisma jääma ''pole vaja'' kajas kuldsete juustega naise hääl üle ruumi, ta oli täpselt nagu Ophelia minu ettekujutustes, kõik klappis. Ma teatsin et ta tuli mind siit päästma... See lihtsalt pidi tema olema.

____
Sorri et eelmisest osast polnud midagi aru saada ja et seegi osa nii lühike on aga ma luban et homme kirjutan pikema. (endale on tore lubadusi anda)
Ja siis et komentaarid on VÄGA oodatud, kuna minu jaoks olete te ikkagi profid kuna mul see pm. esimene lugu, teine läks jah..

sellises kirjas siis need hääled mida ta kuuleb,sellises ta unenäod, niipalju kui neid on votnii.. sellises siis tavaline tekst et jah..
____________

Ma teatsin et ta tuli mind siit päästma... See lihtsalt pidi tema olema.

Ta võttis oma pruunide kätega minu õlgade ümbert kinni ja juhatas mu toast välja, kaks meest käisid tal järgi ''Ophelia, kes need on?'' ''Ophelia?'' ta puhkes teeseldult naerma ''Sul on vist õige lühike mälu, ma olen Heidi'' nüüd on siis ka see kindel, et ta ei taha et keegi tema siinviibimisest teaks, kindlasti võltsis ta endale dokumente et kinnitada igale küsijale, et ta on Heidi kes töötab vaimuhaiglas, mitte Ophelia kes räägib inimestee tõtt. ''Saan aru'' sosoistasin talle kõrva et need kaks seal taga ei kuuleks, ta vaatas korra minu poole ja naeratas, sellega on siis kõik korras. Olime kõndinud juba päris kaua aega valgel põrandal kui jõutsime väikse ukseavani, pistisn oma peakese sealt sisse ja uurisin ümbrust ''See on siis meie söökla, pärast ma tutvustan sulle ka teisi maja ruume. Aga vaata seda tumeda peaga naist seal, tema on sinu toanaaber.'' ta osutas näpuga ühele kõhnale, valgele naisele. Ta mustad juuksed olid näljast juba poolenisti peast ära kukkunud ja krimpsu tõmbunud. ''Ma lähen nüüd'' ütlesin talle ja vabastasin ennast ta käest.
Kõndisin aeglaselt oma uue naabri poole. ''Tere'' ütlesin kõhklevalt ja enda arvates sõbralikult. Ta tõstis oma krimpsus nahast-luust pea ja ta rohelised silmad puurisid ennast minu silmadesse. ''Sa pead ta tapma, ta on sinu suurim vaendlane'' Istusin sipelga kiiruste liigutustega toolile ja kugistasin alla kõik mis oli taldrikul, vähemalt olin ma poolele teele jõudnud kui mu vihavaendlasest naaber istus otse minu vastu ja teretas ka mind, arvasin juba, et ta on tumm... Aga näed nüüd, jälle eksisin, õigemini ei eksinud mitte mina vaid tema sellega et jättis mulle vale mulje.
Ta küll vaatas toitu kuid maitses seda äärmiselt vähe, see oligi põhjus miks ta oli nii kleenuke ''Kas sa ei karda et see toit mürgitatud on?'' Kähises ta oma vanal häälel otse mu kõrva. Terve kartulipuder läks mulle kurku ''Peaks olema?'' köhatasin ja ajasin silmad punni. ''Noo ma ei tea, aga kunagi ma telekast nägin kuidas üks lehm suri, tead, see oli väga jube ja ma arvan et nad mürgitasid ka teda natuke'' ok, see nüüd küll terve mõistusega inimese jutt pole aga kindlasti on see tal lihtsalt foobia mitte mingi hullus... ''Näed, seal ta ongi, ma kogu aeg korrutan talle et ta ei läheks üksi kolama kööki aga ta teeb seda kogu aeg'' ''Kes seal on?'' mina ei näinud kohe kindlasti seal kedagi kuhu ta oma sõrmega näitas ''Fau, minu lehm, kas sa siis ei näe? Või pole sa ennem lehma läinud?'' nüüd olen ma veendunud, et ta on ikkagi hull..
''Kas sa jäed magama?'' küsisin oma naabrilt ''Muide, ma ei teagi mis su nimi on'' sonisin kohe järgi. ''Ma ei saa enne magama jääda kuni Fau on turvaliselt siin minu kõrval, miks sa muidu arvad et mul siin maas padi on?'' keerutasin silmi ja teel nende 360kraadisel pöördel jäid mulle ette sinised seinad, valge põrand, valge lagi, punased öökapid, roheline vaip ja väike valge padi mu naabri voodi ees. ''Mu nimi on Katrin, muide''

kas keegi teab kuidas saab neid jutte kustutada ? paluunn... ?

mida ma pean selleks tegema, et te kasvõi ''kohutav'' ütleksite ?

ma ei tea, mida sa pead tegema, et ma kohutav ütleksin
aga see mis sa praegu teed paneb mind igastahes ütlema:
Huvitav, Hea, Põnev, Ettearvamatu (Y), Ootan Uut Osa (!!!!),

nii et ära proovigi neid jutte siit ära kustutada, eks...
või muidu

''Mu nimi on Katrin, muide''

''Ok, aga võib ma jäen nüüd magama?'' keerasin ennast näoga tema poole, igaks juhuks, kunagi ei või teada millal ta mulle kallale tuleb ja nii on lihtsalt kergem reageerida, ma arvan. ''Kas sa siis enda looma ei ootagi?'' ''Katrin, mul ei ole looma'' haigutasin sügavalt ja viskasin pilgu temale, et näha kas ta ikka on omal kohal ''On, kohe kui sa uksest sisse tulid nägin ma sinuga kaasas...'' vaikus, ma magasin, ma ei kuulanud isegi tema viimast lauset ära...
Sa pead ta tapma, tapa ta, tapa...
Sügisene tee ja erinevat tooni erinevate puude, erinevate kujudega lehed tantsisid tuules. Oli vaid üks pink mille kohal põles veel post tulukesega. Tee lõpus, maailma lõpust, selle maailma lõpust tuli tüdruk. Ta mustad silmad sätendasid juba enne kui ta valguse kätte jõudis. Temaga kaasas oli hunt, üleni must ja tema valged kihvad paljastusid mind nähes.
Kiljudes ärkasin, ma tean mida ma tegema pean. Ma tean,
ometigi üks kord elus ma tean mida ma tegema pean. Pinge näris minus ja ma hakkasin juba kergelt värisema. ''Hei'' terve mu pea lõi klaariks. Vaatasin kõrvale ''Mis loom minuga kaasas oli? Ma ei kuulnud eile su juttu lõpuni'' nügisin teki endalt ära ja jooksin Katrini voodi juurde. ''See oli, oeh, vaata enda voodi peale ometigi'' ''Katrin, ÜTLE MULLE SEDA!'' haarasin oma peast ja asetasin selle põlvedele. Just selle pärast ma oma jalad ta voodile tõmbasin.
''Ahh.. see on see sammune must hunt. Ma arvan et tema pärast Fau siia ei tulegi''
Kõik, nüüd sain ma kõigest aru. MIKS?! Pugesin Katrini selja taha ''Mida ta teeb?'' ''Sinu hunt või?'' ''Ta vahib sind, täiega pinksalt, nagu ma ei tea, tal on mingi imelik asi ma pole enne nii julma looma näinud''

Fakt on see, et ma ise tapan ennast. Hunt peab olema Ophelia oma. Ophelia tapab mu, läbi minu. Aga miks ei ole hunt ta enda juures?

''Aga kes selle õe juures on kes mind sööklasse tõi, ta nimi oli vist Heidi?'' juhul kui temaga kedagi kaasas ei ole, ongi tema Ophelia. Aga kuidas see võimalik on? ''Ah.. tema, temaga ma pole kedagi näinud. Aga ma arvan et tal on nii tige loom et ta ei saa teda kaasa võtta, muidu tapaks ta meie loomad'' Kiigutasin ennast edasi tagasi ''Ei, mida see hunt teeb?'' ''Kuule, sul on juu endal ka silmad, vaata sinna'' ''Katrin, ütle mulle palun kuidas sa neid näed?'' ''Ma ei tea, lihtsalt näen. Ma hakkasin neid peale seda nägema kui endasse vaatasin, hästi sügavale endasse.'' ''Aga... kuidas?'' ''Ma ei tea, lihtsalt keskendusin'' ta keeras mulle selja ja jäi magama.

Kui Fau siia ei tule, kuna hunt teda tappa tahab. Ophelia tahab, et mina tapaksin Katrini. Ja katrin on ainuke kes suudab loomi näha. Järelikult pole mina normaalne ja Ophelia juhib mind... Aga kui ta tahtis et ma Henry tapaks? Kas Henry hakkab siis ka loomi nägema? Või suudab TEMA Ophelia peatada?

Keskendusin, keskendusin. Sulgesin silmad ja vaatasin nii sügavale endasse kui sain. See kestis kõigest paar minutit aga kella järgi kestis see neli tundi, kell oli palju.
''Tere hommikust, palun tulge sööma'' pistis oma pea ukse vahelt sisse mustade juuste ja hallide silmadega naine. Umbes kolmekümnendates.
Aga ma ei näinud ikka loomi, seega oli sellest kõigest liiga vähe. Ära mitte üritagi, sa ei näe endasse, kuna ülejäenud osa olen mina ''MUIDUGI!'' karjusin ma ja hüppasin voodilt püsti. Naine kes ikka uksel oli ehmatas ja jooksis minema. Täna õhtul proovin ma uuesti, seda mida siiani pole suutnud.
Äratasin ka Katrini üless ja jutustasin talle naisest kes oli meid sööma kutsunud. Vahetasime mölemad oma magamis riided tavaliste riiete vastu ja hakkasime taas mööda valget koridori valguse poole suunduma.
Täna oli hommikusöögiks kaks juustuvõileiba, kelloksid piimaga ja pudru. Päris mitmeesine mõtlesin oma kandikut vaadates. Aga kui Ophelia selle ära mürgitas?
Enamus ülivõimetega inimesed polnud veel valgusesse jõudnud ja valgest koridorist oli nende samme kuulda. Kuna peale minu ja Katrini kedagi polnud vahetasin kiirest oma söögi meie naaberlaua ühe kandikuga. ''Kas ta sööb?'' küsisin veel Katrinilt, et see ülivõimetega inimene surema ei peaks. ''Noo, natuke, ega talle eriti ei meeldi'' ''Noo siis on hästi'' Võtsin kandikult pudru kausi kõrvalt ilusa läikiva lusika. Niipalju kui see veel peegeldas nägin sealt kohutavat vaatepilti, ennast, aga ma polnud tavaline. Mu silmad olid otsekui tuhmunud ja silmaalused sinised, sisse vajunud. ''Issand jumal'' viskasin lusika otsapidi putru ''Mis on?'' ehmus Katrin ''Ma olen kohutav''
Tõusin ja sammusin kiirustades meie palatisse. Teel jäi mulle ette üks vanem naine, ta silmad põletasid mind, ometigi ei puudutanud ta mind ültse. Aga tunne oli küll selline nagu oleks ta mulle põleva koni näkku vajutanud.
Avasin oma toa ukse ja suundusin oma kotti sobrama. Siin see ongi. Pilt minust kus olin ka varem nurgas ühte kahtlast musta laiku märganud. Uurisin seda täpsemalt, ''Mida sa uurid?'' oli Katrini voodil Ophelia, elavas kehastuses. Ta ei olnud Heidi, ei, ta oli palju jubedam kui oleksin suutnud ette kujutada. Ta oli nagu MINA.

nüüd tuli vist piisavalt pikk ?
haa... et ma ei tea mis edasi saab..

Simple Girl : aitäh vms, ainuke vist, kes komenteerib ka vahepeal.. ühekorra

Veic muigama pani see koht :"Nii julma looma jne"

tean, sellel ajal käis mingi kahtlane laul, ja siis mul ka mingi kahtlane lause. tegelt ma vihkan selliseid lauseid. aga enivei, täkiuu et viitsisid midagigi kirjutada

Ta oli nagu MINA.

Tegelikult olen nii mina, kui miljonid, miljonid teised inimesed mõelnud- mida ma teeks, kui ma saaksin ise ennast eemalt näha?
Aga see ei olnud mina, see oli keegi teine, kes oli nagu mina. Täpselt nagu mina. Ja selle teadmine oli piisavalt hirmuäratav.
Kogu oma siiani mitte halvatud keha kasutades roomasin ma kiirest seina vastu, üle voodi, nii et tekk ja linad läksid sassi. Aga hetkel pole see isegi natuke tähtis, isegi minu keha pole tähtis kui kõik seda järgi teha saavad. Tähtis olen ainult mina. ''Kuidas?'' kähises mu hääl noana läbi vaikuse.
Ta turtsatas naerma ''Lihtsalt'' tema hääl ei olnud ültse nii kähe ja kole kui minu oma. ''Muide, eile ma käisin Henry juures, ta päris ehmatas, mida sa mu mehele tegid ?'' ta ägestus sellise asja peale nagu olesin mina pidanud vihastuma, mina aga istusin vaikselt vastu seina surutud seiljaga ja ei julgenud isegi pisarat üle põse laskuma lasta.

Järgmine hetk oli uks lahti ja sisse astus Katrin. Ophelia kadus sama kiiresti kui oli ilmunud, ehk oli ta siiski minu ettekujutus? See kõik jääb saladuseks kuni meie järgmise kohtumiseni. ''Kus su hunt on?'' teda pole minuga, ta on koos Opheliaga, aga kui ma seda Katrinile ütleksin siis ma seaksin ta ohtu. ''Kas sa inimesi ka näed? Ma mõtlen selliseid keda päriselt ei ole?'' ''Mm... jah, neid näeb isegi enne kui loomi, piisab ainult natukesest enda leidmisest, see pole raske''
Sulgesin silmas ja asetasin pea põlvedele. Üritasin keskenduda kõigile oma mälestustele, tunnetele, mõtetele. Kõigele. Aga see ei kestnud kaua, ma lihtsalt ei suuda Opheliasse tungida. Avasin oma juba kinni paistetanud silmad ja uurisin tuba. Luup. Kapil. Haarasin selle ja pildi oma kätte. Uurisin, uurisin, enne kui midagi arugi sain, sain aru et siin peab olema päris hea fantaasia. ''Katrin, vaata kas sa näed siin midagi?'' Ulatasin pildi ja luubi tema poole. Ta tõusis oma voodilt ja võttis pildi ning luubi. ''See oled sina ja hunt, miks sa küsid?'' ''Ahh niisama, tahtsin teada kas sa ka näed'' naeratasin talle võltsilt ja sulgesin uuesti silmad. Ei nii seda teha ei saa ''Katrin, saad sa mind aidata?'' ''Noo oleneb kuidas'' ta naeratas julgustavalt ''Osa minust ei ole mina, ja ma pean seda osa eriti sügavalt tuhnima.'' ''Sulge silmad ja keskendu, samal ajal mõtle, see on väga lihtne''
Heitsin selili voodisse ja keskendusin...
Üksik maa, tunduks nagu kõrb. Ainult üks maja, ainult üks kiik, ainult üks tuulelipp katusel keerdlemas.
Väike tüdruk valge pitskleidikese ja katkise mängukaruga jooksis uksest välja. Putukavõrk ukse ees jäi lehvima, talle järgi. Tõenäoliselt maja ainsale elanikule. Ainsale kes elab.
Tüdruk istus kriiksuvale kiigele ja tuul hakkas teda õrnalt kiigutama. Kiik kriiksus. Ümber maja, kiige ega tüdruku polnud ühtegi puud, jõge, maja, inimest. Olid ainult üksikud hinged.
Ärkasin õhku ahmides üless. Vaatasin kiiresti enda ümber. ''Väo, polekski arvanud et sa nii tubli oled'' Ophelia tavaline tige ja julm ilme asendus kurva, nutuse ja haleda näoga. Enam ei olnud ta ültse selline nagu mina. Nüüd oli ta tema ise. Mitte mina, mitte keegi teine, mitte Heidi.
Ta mustad lokid langesid üle õlgade, tema valge pitskleit oli talle täpselt selga valatud, juustes oli tal suur punane lips. Mis sobis nii hästi temaga. Ta paremas käes rippus nukk mis oli täpselt selline nagu tema ise. Mõlema huuled olid veripunased ja nahad justkui portselanist.

______
votnii, sellel jutul küll lugejaid eriti pole, vaadatud on seda küll üle saja korra aga komanteerinud vaid vähesed
Ma ausalt ei hakka teie peades hääli tekitama kui te komenteerite