Surnud ei tule tagasi.

Kui teil on parem pealkirja pakumine siis laske käia.
Niisiis..

Proloog
Ma olen Samaya, ma olen täiesti tavaline 18 aastane tüdruk.Ma ei ole puhas ameriklanna ma olen iiri indiaanlane see tähendab, et ma olen poolenisti iirlane ja poolenisti indiaanlane, mu ema oli Kachin'i hõimust ja isa oli punaste juueste ja tedretähnidega pikk mees .Mul olid õde ja vend.Olid?
Lugege aga edasi.
1. peatükk
Vaheaeg on just alganud ja mina, Samaya otsustasin sõita enda tädi Miranda ja tema pere juurde Magnolia Springs'i.Mamps, paps, Jake ja Isabell otsustasid minna Iirimale vanaemale ja vanaisale külla- kuna ma juba käisin märtsi vaheajal mammal ja papal külas- tahtsin mina Magnolia Springs'i sõita.Mulle meeldib seal, seal on rahulik, väike linn erinevalt Phoenix'ist, kus me nüüd elame.
Niisiis ma olen nüüd lennuki peal, stjuardess näitab parasjagu, kuidas päästevesti kinnitada ja hapniku maski kätte saada, ma veedan siin lennuki peal poolteist tundi oma kallist elu ja kindla peale on see poolteist tundi IIIIGAAV.
Aga ma eksisin, rängalt.Ma istun ühe kuuma kuti, Matthew kõrval ja ta isegi rääkis minuga, kuna ma võpatasin, kui lennuk startima hakkas.Mina tobedik muidugi kiljatasin ja rabasin tooli käetoest aga Matti käsi oli juba selle hõivanud.
„Oihh, vabandust,“ laususin ma häbelikult ja tuntsin, kuidas mu põsed õhetama lõid ning panin kiiruga käe endale sülle.“Pole midagi, ma ise kardan ka seda õhkutõusmist ja maandumist,“teatas ta naeratades oma täiusliku särav valget naeratust.“Muide ma olen Matthew, sõbrad kutsuvad mind Mattiks.“ ütles Matt ja sirutas oma kergelt lihastes tõmmu käe.“Ma olen Samaya, sõbrad kutsuvad mind Sammyks,“ teatasin mina sirutades kätt tema käe suunas ja naeratasin, enda šokiks avastasin, et ta minuga räägib.Sel hetkel hakkas minu selja taga olev poiss oma Nindendot klõbistama, kui äkki küsis Matt mult “Kuhu sa lendad, kui see saladus just pole?“
„Ma sõidan Mobile ja sealt Magnolia Springsi, tädi ja ta perele külla suveks“ vastates valasin klaasi apelsiinimahla, mis ei olnud eriti värske ja külmast olekust VÄGA kaugel.Ja siis ta naeratas jälle oma täiusliku naeratust ja lausus “Magnolia Springsi?Lahe, ma elan Springsis.“
Ma ei uskunud oma kõrvu, võibolla isegi ma näen teda suve jooksul.Minu kõrval istuv tüdruk hakkas Witchi lugema ja ta ema otsis kotist mingi kilekoti välja, kus paistis olevat mingid kodus tehtud võileivad ja küsis oma tütrelt,et kas ta süüa tahab, tüdruk raputas.Ma tean, mis see tüdruk tundis, see on nii piinlik kui emad nii teevad.Ja see peaks seadusega keelatud olema, sest see on piinlik, piinlik.Selle ajaga oli kell juba jõudnud pool 12 saada.Järgmisel hetkel teatas stjuardessi hääl peakohal olevatest kõlaritest „Lugupeetud reisijad, me oleme jõudnud Mobile'i.Palun kinnitaga rihmad, me hakkame maanduma.Täname, et valisite American line'si ja meeldivat siin viibimist.“ Ma hakkasin oma rihma otsima paanikas ja kui ma selle kuidagi käega kobades üles lõpuks leitsin olin ma juba jõudnud paanikasse sattuda ja ma ei saanud rihma kinni.Ja äkki teatas mulle Matti hääl „Rahu, ma aitan sind.“Ja siis ta võtis mu rihma ja pani selle kinni, ma ei suutnud Matti poole vaadata, nii ma vaatasin üht last, kes oli jälle röökima pistnud, kuna ta Barbie oli tagasi kotti pakitud.“Nii, korras.“ teatas Matt, kui ta oli mu rihma kinni saanud.Mina oskasin öelda ainult „Eeemm, äitähh.“Ja järgmisel hetkel ma jälle kiljatasin aga õnneks seekord ma ei krabanud kramplikult käetoest kinni.“Kõik on ju korras, me oleme veel täitsa elus,“rahustas Matt mind, ma imestan, et ta nii rahulik oli kui ta poolteist tundi tagasi, kui me õhkutõusime sama kramplikult kinni hoidis ja nüüd oli ta täiesti rahulik.Püüdis vist vaper olla.Kui me juba oote ruumis olime, otsis Matt midagi taskust.Kui ta käe taskust välja sikutas oli tal käes pastakas ja kortsus tšekk, ta keeras sellel valge poole ja kirjutas midagi ja siis ulatas selle mulle. „Helista mulle, kui sul tädi juures igav hakkab, lähme kinno või mida iganes,“ lausus Matt naeratades ja lihvitas mulle hüvastijättuks.
Mina sammusin nüüd oma tädi ja ta pere juurde ja tädi kallistas mind ja küsis „Kuidas lend läks?“ Ma naeratasin ja vastasin „Hästi, välja arvatud kahel hetkel, kui lennuk õhku tõusis ja maandus.Teate küll, milline jänes ma selliste asjade suhtes ole,“ tuletasin ma neile muiates meelde. Kui ma tädi Mirandast lahti lasin nägin ma neid mulle otsa vahtimas ja noogutamas.Ja siis lausus onu Brad “Väga lahe, et sa terve oled ja kohale jõutsid, lähme otsime nüüd Sammy asjad kokku ja hakkame Springsi sõitma.Meil on vaja veel kaks tundi autos loksuda.“Ja me hakkasime pagasi lindi suunas lonkima.Tädi Mirandal ja onu Bradil on kolm poega ja kaks tütart. Davidi, mu kõige vanem nõbu haaras mu käes oleva seljakotti tehes suured silmad,kui ma seljakotti käest lasin ja küsis mult „Issver, mis sul siin kotis on?Võtsid Nevadast liiva kaasa?“
„Ei,“ vastasin ma ja pööritasin silmi „Kõigest tuletõrje hüdrandi.“ Vahepeal võib see David tõeline tüütus olla.Ülejäänud kamp Elizabeth, Mary, Kevin ja Justin, tädi Miranda ja onu Brad ainult naerma selle peale ja me hakkasime lennujaama pea väljapääsu suunas kõmpima. Järgimsel hetkel korjasid Kevin ja Justin mu kotid pagasilindilt ja viskasid nad üle õla.Samal hetkel küsis Mary mult “Kas see kena kutt oli Matthew Maccon?“
Ma hakkasin just talle ütlema, et ma tean ainult, et ta nimi on Matthew, kui Lizzie juba ütles „Jah, see oli küll tema.Ma kuulsin, et ta käis selle Sharoniga, tead küll, see blondiin, kes ennast üles poos, kui Matthew ta maha jättis.“
„Misasja?!“ ei suutnud ma just kuuldut uskuda. “Jaah, see oli kõigile kohutavaks uudiseks. Kuigi ma ei olnud eriti kurb kui kuulsin, et see loll blondiin ennast üles poos."
"Hey" saatis onu Brad Lizzile kurja pilgu ja näpistas enda tütart kui too kadunukesest nii rääkis. Kuid Lizzie kehitas ölgu ja hõõrus seda kohta kust oli on Brad näpistand teda ja jätkas."Pärast Sharoniga juhtunut muutus Matt täesti teiseks inmeseks aga ju ta on siis jälle endine Matt.Ilmselt ta tuli enda vanaema juurest tagasi koju, muidu tal sellist kohvrite hunnikut poleks olnud.See oli 5 aastat tagasi, pärast lõpuballi, kui see blondiin ennast üles poos.“
Kahe tunni pärast jõutsime Magnolia Springsi, kuna ma olin magama jäänud hakkas keegi mind metsikult raputama, et ma üles ärkaksin. “Sammy!“ hõikas tädi Miranda hääl, ilmeslt nad olid juba tükk aega mind üles üritanud ajada, sest mu seljakott ja ka mu teised kotid oli kusagile viidud.“Sammy, äratus, me oleme kohal.“ teatas mulle Justini hääl


Kui olete rohkemast huvitatud siis antke märku.
Ootan ka kriitikat

2.peatükk

Kui ma silmad lahti tegin paistis väljas päike, ma tuntsin kuidas päike mu jalgu küttis, sest mul olid tume sinised teksased jalas.Ma ronisin autost välja ja lõin oma pea ära, ma olen nüüd täiesti ärkvel ja mu suur loll pea valutab.Kui ma ringi vaatasin ei näinud ma mitte pisikest puu maja metsa sees vaid suurt kivist maja ja küsisin enda sugulastele otsa vaadates „Mis juhtus majast metsa sees?Maha põles? Või järv ujutas üle?“Ilmselt oli see loll küsimus sest Justin ja David purskasid naerma ja David lausus „Ei midagi sellist.Emps sai linnas parema tööpakumise ja loomulikult ei saanud meie sellele vastu kui oleks tahtnudki.Siit on palju mugavam Daphnesse kooli sõita, kooli buss tuleb ukse taha.“Justin noogutas ja ütles „Paps otsis nii suure maja kui võimalik, sest iga suvi oled sa ju tavaliselt meie juures.Ja suguvõsa kokkutulek on ka iga 5 aasta tagant meie juures“Tädi Miranda hõikas maja trepilt „Poisid, juhatage Sammy enda tuppa.Kui sa oma asjad oled lahti pakkinud siis saame sööma hakata.Ma loodan, et sa ei ole taimetoitlaseks hakkanud, sest Brad teeb pastat ja poisid hakkavad liha grillima.“Justin hakkas kohe protestima „Ma alles grillisin eile nüüd on Davidi või Kevini kord.“Siis ma teatasin kõva häälega „Ei ma ei ole taimetoitlaseks hakanud.“Ja Tädi Miranda naeratas mulle ja viipas käega, et me majja läheks.
David pööritas silmi ja hakkas majasuunas kõmpi, trepini jõudes haaras kaks kotti endaga kaasa.Ja hõikas „Kuulge, äkki liigutaks nüüd ennast.Ma ei jõua ka ju lõpmatuseni neid kotte käes hoida kuhu Sammy väidetavalt tületõrje hüdrandid kaasa pakis.“
„Kas ta selle ära ka unustab kunagi?“küsisin ma Justinilt Davidi poole vaadates.“Ilmselt mitte aga lähme nüüd.Ma loodan, et Mary või Lizzie sulle enda tuba näitab, sest ma pean muruniitma hakkama, David peab bändi proovi minema ja Kevin hakkab grillima nagu sa ennist kuulsid.“
„Kas ma saan endale täiesti isikliku toa selleks suveks?“küsisni ma imestunult trepilt üles minnes.“Jaah, saad küll.Sinu toal on isegi isiklik vannituba.Mary küll tahtis endale seda tuba aga emps ei andnud järgi ja nii sa endale saad selle maja kõige mõnusama toa välja arvatud empsi ja papsi tuba, mis on mega suur.“
Ma astusin uksest sisse ja mõistsin, et maja on seest veel suurem kui väljast paistab.Otse uksest paar sammu eemal on suur tammepuust keerdtrepp.Ja just sel hetkel kuin ma olin enda jaki nagisse topinud nähes suurt vaeva, sest viie inimese jakid olid juba suurem osa riidenagist okupeerinud, tormas tädi Miranda meie juurde, pisarad mõõda põski alla jooksmas ja lausus vaikselt “Mul on sulle üks väga halb uudis.Lennuk, milles su vanemad ja õde-vend olid, kukkus ookeani“
„Kas nad ikka jäid ellu?“ küsisin ma kiiresti ja ma tuntsin kuidas hirm minusse vaikselt hiilis.Tädi Miranda raputas aeglaselt pead ja mul hakkas pea ringi käima õnneks püüdis Justin mu kinni enne kui ma oleks pikali kukkunud.Ma tuntsin kuidas pisarad mööda mu põski veerema hakkasid.“Mitte keegi ei jäänud ellu, lennuk kukkus alla Atlandi ookeani vahetult enne Iirimaale jõudmist.Ilmselt ütlesid lennuki mootorid üles.“Ma vajusin seina äärde ja nutsin, tädi Miranda ja Justin istusid kumbki ühele poole mind.Tädi Miranda võtis minult ümbert kinni ja ütles vaikselt “See on kohutav ja ma tean, et sul on hirm, kohutav hirm nagu minulgi kui su vanaema suri.Kui ma midagi veel teada saan siis ma ütlen sulle.“Siis aitasid nad mind püsti „Justin ole hea ja ole Sammy juures.Ta vajab seltsi preagu “ Justin noogutas emale ja me hakkasime trepist üles minema.
Kui me trepist peaaegu üles olime jõudnud jooksid Mary ja Lizzie meile vastu, mõlemal jooksid pisarad mööda põski alla „Ohhh Sammy, meil on nii kahju,“ sõnas Mary ja kallistas mind.“See on nii kohutav, ma loodan, et sa jääd nüüd meie juurde, sest sul on siin enda tuba ja sa kindlalt hakkad meiega Daphnes keskkoolis käima.“ütles Lizzie mind kõvasti kallistades ja mu pisaradi ära pühkides.Mul on vedanud, et mul on sellised nõbud, ma armastan neid kõiki väga ja nii uskumatu kui see ka pole ma armastan ka Davidit, temaga ma ju kasvasin koos üles.Kui mu päris paps meie juurest jalga laskis ja me emaga Springsi kolisime tädi Miranda juurde.Ma olin siis 5 aastane ja David oli 8 aastane.Ja ilmselt nemad nüüd ongi minu perekond, ma olen selles päris kindel, et see ka nii on.Tüdrukud võtsid mult ümerbt kinni ja juhatasid mind enda tuppa, Justin avast mu toa ukse.Toa seinad olid beežikad ja põrandat kattis heleroosa vaip katte,ma nägin esimese asjana hiiglama suurt baldahiinvoodit.Tüdrukud panid mu voodi peale istuma.Ma hakkasin toas ringi vaatama, kogu mu toas olev mööbel oli hele.Mõlemal pool mu voodit oli väike öökapp ja öökapi peal oli laualamp.Vasakul öökapil oli meie suguvõsa grupipilt.Seal nad olid kõik mu ema Lillian, mu kasuisa Micheael kuigi ta oli mulle rohkem isa kui see inimene, kes meie juurest jalga lasi, vend Jake, õde Isabell ja mina Samaya, tädi Miranda, onu Brad, David, Justin, Kevin, Mary, Lizzie vanaema Margareth, vanaisa Jon, mu teine tädi Jessica, onu James, Maddy ja kaksikud poisid Chistopher ja Sebastian, Sebastiani naine Charlotte ja nende pisike tütar Kelly.Kõigil muretud ja naeratavad näod peas teadmatud tulekul olevast kurbusest, millest ei tule 4 inimest elusan tagasi.See pilt oli tehtud kolm aastat tagasi.Paremal oleval öökapil oli tava telefon ja paar raamatut.
„Kas sa tahad midagi juua?“ küsis Justin mult kui ta akna oli avanud ja mõnus soe õhk tuppa sööstis .“Jah, too talle midagi magusat.Räägitakse, et kurbust aitab peletada magus,“seletas Mary meile, tark ja samas koomiline nägu peas.Justin noogutas ja lahkus toast “Kas me aitame sul asju lahti pakkida nii kaua kuni Just sulle juua toob?“jätkas Lizzie mu kottidele pilku visates.“Ahh, lase tal nüüd rahulikult sellest kohutavast uudisest enne toibuda“ lausus Mary ja virutas enda õele Cosmoga vastu pead.Ma hakkasin naerma ja laususin“Ei, kõik on nii korras kui hetkel olla saab.Hakkame siis asju lahti pakima.“Mu reaktsioon ehmatas neid vist sest nad jäid mind tükiks ajaks vaatama kuni koputati uksele „Sisse“ ütlesin ma .Kui uks lahti läks, astusid Kevin ja David sisse ja kukkusid mind kohe kallistama.
„Me kuulsime mis juhtunud oli.Ma helistasin kohe Jasonile ja teatasin, et ma ei tule bändi proovi.Mees oli suht pettunud aga sai aru“ teatas David ja istus minu kõrvale voodi peale.Siis tuli Justin käes 6 klaasi ja suur pudel Sprite'i „Emps teatas mulle, et me peame uuesti poodi minema, sest ta avastas, et piim, kurk, paprika, ja tomatid on otsa korral ja palus mul Sammylt küsida kas ta ka meiega poodi tahab tulla.“
„Loomulikult tahan ma teiega kaasa tulla, kui ma pean oma asjad lahti pakima nii, et ma jään vist siia“vastasin ma Justinile tema käest klaasi vastu võttes.

Eemmm..inimese äkki nagu kriblaksite muljeid, kui neid muidugi on

Aitähh!!

Suht sobib küll pealkiri.
Mulle meeldis ja ootan uut!

Nii juba läheb

3.peatükk

Kui me Spride pudelile otsa tegime, suurem osa jõid poisid ja mina ära.Ma sain piisava suhkru laksu kätte ja mul hakkas natuke parem.“Ega teil midagi selle vastu pole kui ma teiega kaasa tulen?“ katkestasin ma saabunud vaikuse ja kõik pöörasid mulle enda pilgus, murelikud pilgud.
„Oled sa ikka kindel, et sa meiega poodi tahad kaasa tulla.Äkki sa tahad natuke üksi olla?“ küsis Mary mult minus natuke kaheldes.
„Ole nüüd täiesti rahulik, ma tahan kaasa tulla.Saan mõted mujale,“ rahustasin ma Maryt.“Okei, läksime siis,“ ütles David ja tõusis voodilt püsti.
Me ronisisme kõik Davidi autosse.Lizzie ja Kevin olid millegi pärast jagelema hakanud.
„Ma arvan, et sa ei peaks minu asjadesse enda tatist nina topima.Mis sul sellest, et ma Heatheriga käin, sa peaksid õnnelik olema, et su parim sõbranna käib su vennaga.“seletas Kevin Lizziele.
„Muidugi on mul midagi selle vastu, sest sa oled täielik luuser,“ teatas Lizzie vihaselt „Ma ei saa aru, mis Heather sinus küll näeb, sa oled ju täiega loll ja tüütu.Ajuvaba luuser.“ ei jätnud Lizzie ütlemata.“Võta oma sõnad tagasi või ma teatan emale, et sa mind ajuvabaks luuseriks nimetasid,“ ütles Kevin maruvihaselt.
„Kas sa ähvardad mind vä,“ küsis Lizzie naerdes pilkavalt.Selle peale läks täielikuks madinamks. Kevin hakkas Lizziet kätega taguma ja Lizzie pistis kiljuma.Ma olin valmis karjuma hakkama, sest ma olen harjunud Belli ja Jake pidevaid jagelemisi katkestama aga David jõudis minust ette ja käratas „Kevin lõpeta Lizzie tagumine, Lizzie lõpeta Kevini mõnitama.Ma panen teid muidu maha ja sõidan edasi.“Siis saabus kuldne vaikus.Ma vaatasin korda mööda Lizziele ja Kevinile otsa ja tegin vaikusele jälle lõpu „Mis teil kahel viga on?“küsisin ma neilt kulmu kortusutades.Aga ma ei saanud vastust, sest David vaatas meid tahavaate peeglist kurjalt, kui Lizzie ja Kevin suu lahti tegid, et mulle vastata. Selle ajaga olime me juba poodi jõudnud ja nüüd me otsisime parklas kohta.
Pärast kolme tiiru parklas leitsime lõpuks koha.Auto pargitud, ronisime autost välja.
„Tere, Matt!“ hõikas Mary üle parkla ja lehvitas.Matt hõikas vastu „Tere, jah,“ja pöördus minu poole „nii, et nemad ongi su sugulase?“
„Jah, on küll.On sul mingi probleem sellega?“ vastasin ma, nagu oleks ta mu nõbusid mingiteks olluskiteks pidanud.“Sorri, mu ebaviisaka küsimuse pärast.Ma ei mõelnud tegelikult nii ebaviisakas olla.“ vabandas ta.Ja siis hõikas David „Kas sa tuled ka või jääd sinna?“ Nagu ma ennist ütlesin, võib see David täielik põmmpea vahel olla.“Ma jään siia“hõikasin ma sellele põmmpeale vastuseks.David kehitas õlgu ja läks teistejuurde.
„Niisiis, kuidas sul läinud kah on?“ küsis Matt mult, kui me pargi pingi suunas kõndisime.
Ma kaalusin tükkaega kas ma räägin talle lennuõnnetusest või mitte.Ma otsustasin talle rääkida.“Nooh, kui sa väga teada tahad siis ega väga toredalt ei lähe.Kui ma sugulastega nende koju jõutsin sain ma teada, et mu vanemad ja õde-vend said surma lennuõnnetuses.“ütlesin ma Mattile ja ma tuntsin, kuidas pisarad veeresid mööd mu põski alla.“Oooh, mul on kahju, Sammy.Minu sügav kaastunne“ vastas Matt.Siis küsisi ta mult „Kas sa viitsid minuga pitsat sööma tulla?“
„Jaah,hea meelega aga enne ma peaks mõnele enda nõbudest seda teatama.Muidu nad võivad arvata,et sa röövisid mu ja seda sa vist eriti ei taha, et sind tagaotsitavaks kuulatataks.“vastasin ma pooleldi naerdes.Matt hakkas naerma ja lausus „Ega vist.“Ja siis me hakkasime poodi kõndima, et mõni mu põmmpea üless leida.Õnneks polnud see raske, nad olid just kassas parasjagu kui ma mobiili välja taskust otsisin ja Maryle helistama hakkasin, tuli meie juurde Justin.“Sa võid nüüd selle mobla taskusse tagasi panna, me võime tagasi auto juurde hakkata minema“
„Issand jumal, kas sa pead mind niimoodi ehmatama.“ teatasin ma võpatades ja pillasin enda mobiili maha.“Sorry, ma ei tahtnud sind ehmatada“ vabandas Justin kui ma enda mobiili poole kummardusin, samal hetkel kummardus ka Matt ja meie pead põrutasi kokku, see tegi põrguliku valu.Sel ajal kui meie endi peadest kinni haarasime ja ma enda mobiili kätte võtsin olid ülejäänud kamp meie juurde.Ma tõusin püsti ja teatasin neile „Ma lähen Mattiga pitsat sööma.Lihtsalt, et te teaksite.Muud midagi.Tšau!“ Selle asemel, et neilt vastust ootama jääda keerasin ma ennast ringi ja hakkasin kiiruga ukse suunas kiirustama."Lähme," teatasin ma Mattile.
„Oota nüüd, kuhu sa kiirustad?“küsis ta mult naerdes, mulle järele koperdades.
„Ma ei taha, et nad protestima hakkaks.Muidu ma pean nendega tagasi minema ja ma ei saagi sinuga pitsat süüa, sest siis topivad Brad ja Miranda mind otsast lõpuni pasta ja lihaga täis ja ma tean, et päras seda ma ei jõu ennast liigutada.“laususin ma Mattile vastuseks..
Me istusime autosse ja sõitsime parklast välja.

Very good

Tänan

Nii . Esmalt. Selleni, kui oma vanemad kaotas, oleks võinud minna natuke rohkem aega. Rohkem tutvustust, asjade seletamist. Kõik läks kuidagi väga kiiresti.

Jõudis kohe sinna, sai kohe teada, et vanemad surnud. Arvas kohe, et jääb nende juurde. Enne tuleb ikka paberid vormistada jms. Ta ei võtnud seda väga tõsiselt ka ju . Nuttis paark korda ja kõik oligi korras. Terve perekonna kaotas muudab tervet elu ju . Ükspuha, kui palju sa tahaksid enda sugulaste juures elada, ikkagi on raske. Kurb. Seal oli kuidagi see nii kerge ja tühine asi.

Hetkel, väga ei meeldi .

Tänan aususe eest.Ega kõigile ei saagi meeldida.

"4.peatükk"

Mattiga oli lähe.Nagu poleks midagi juhtunudki, naersime ja sõime pitsat.Kuid, kui ma lõpuks kell 8 õhtul tagasi oma sugulase juurde jõutsin.Tuli kõik mulle jälle meelde.Ma kõmpisin maja uksest sisse ja teatasin kõva häälega „Ma olen tagasi.Ma lähen nüüd enda tuppa.“Ja jooksin trepist üles otse enda tuppa.Kui ma enda tuppa jõutsin viskusin ma enda voodile ja vahtisin valgeks värvitud lage.Keegi koputas mu toa uksele „Tule sisse“ lubasin ma koputajal sisse tulla ja istusin voodi peale, tõmbasin jalad krõnksu ja põimisin käed ümber jalgade ning toetasin lõua põlvele.Uks läks lahti ja sisse tuli tädi Miranda silmad punaseks nutetud ja punast kartulit meenutavat nina.Istus siis minu juurde voodile ja küsis „Miks sa tagasi nendega ei tulnud?“ Ma kehitasin õlgu vastuseks, sest ma tõesti ei teadnud, miks ma nii isekalt käitusin.Mu pere kukkus lennukiga alla ja mina läksin ühe kobeda kutiga pitsat sööma.
„Kas ma pean sügisel Iirimaale kolima?“ küsisin ma pisaraid kuivatades ja nina luristades.
„Ma ei tea, kellele su ema hooldusõiguse enda surma korral saab, kuigi sa oled juba 18.Testamendi lugemine toimub esmaspäeval. Siis saab kõik selgemaks.“lausus tädi Miranda ja ronis minu kõrvale voodi peale ja võtis mult ümbert kinni.“Ma loodan, et ma saan siia jääda.Ma ei taha Iirimaale kolida.Mulle ei meeldi seal, seal ainult sajab.“ teatasin ma oma pead tädi Miranda sülle pannes.“ lausus tädi Miranda ja ronis minu kõrvale voodi peale ja võtis mult ümbert kinni.“
„Kas sa tahad süüa?“ küsis tädi Miranda mult pärast 10 minutilist vaikust.“Pole vaja.Ainus mida ma praegu tahan on, et seda lennuki õnnetust poleks kunagi juhtunud ja et mu pere elus oleks ja praegu oleksid nad vanaema ja vanaisa juures ja Yorkshire'i pudingut näost sisse ajaksid.“Ma märkasin silma nurgast, et tädi Miranda naerades mu juukseid silitama hakkas ja siis ütles vaikselt „Ma kujutan ette kui kohutavalt tühi kõik su sees on, ma saan sinust täiesti aru.“Ma ei suutnud midagi talle vastata, lihtsalt vaatasin ainiti suurt valget antiik riidekappi ühe ukse nuppu ja tuntsin kuidas pisarad mööda mu nägu voolasid.
„Ma lasen sul nüüd magama minna.Kindlasti oled sa väga väsinud.“lausus tädi Miranda.Ma tõusin istuli ja noogutasin.
Kui tädi mu enda suurde tuppa üksi jättis, vedasin ma ennast voodi pealt maha.Põlvitasin enda kottide juurde, suureks imestuseks avastasin ma, et vaipkatte oli pehme, mitte kare nagu Pheonixis mu päris toa vaip ning hakkasin enda asju välja kotides võtma ja neid kappi panema.Kui ma asjad olin lahti pakinud, võtsin oma pesemis asjad ja läksin vannituppa. Keerasin vanni vee jooksma ja asusin sel ajal mil vesi vanni täitis hambaid pesema.Ma märkasin, et ka vannitoa vaip oli hele roosa ja väga pehme.Kui ma vannis olin ära ligunenud, komberdasin tagasi enda tuppa, sulgesin akna ja heitsin magama.
Hommikul,kui ma ärkasin paistis päike, mis mu voodisse kardinal olevaid liblikaid joonistas.
Ma tõusin istuli ja ütlesin endale „Ma loodan, et see oli üks jube õudusunenägu“ ja läksin vannituppa hambaid pesema.
Kui ma alla kööki jõutsin tungis mu ninna mõnus söögi lõhn.Onu Brad oli enda kuulsat omletti riisis ja papaiaga valmistanud.Samal hetkel astus tädi Miranda kööki „Omeltti?“ küsis ta mult panni peal olevat omletti õhku lennutades.Tädi Miranda oli Spingsi parimas restoraanis kokk ja ta oskas igasuguseid trikke söögiga teha.
„Jaah, onu omletti tahan ma iga kell,“ ütlesin ma talle pliidi kohal olevast kapist taldrikut otsides, samal ajal otsis tädi Miranda mulle sahtlist kahvli ja veekannu nuppule vajutas.
Ma tegin endale karamelli teed piima ja meega, haarasin omelti taldriku ja suundusin enda tuppa.
Kui ma oma omeltti alla kugistasin ja mõnuga karamelli teed nautisin ja raamatute väikest virna paremal öökapil silmitsesin hakkas mulle silma üks raamat „Videvik“.Ma küünitasin selle järele aga kuna raamat oli kõige alumine virnas siis kukkusid muidugi kõik teised raamatud kolinaga öökapilt maha aga ma ei vaevunud neid maast üless korjama, sest ma ei hoolinud enam mitte millestki.
Ma tuntsin, kuidas miski minus surema hakkab.Ma lasin tee tassil vaibale kukkuda.See raamat ei tundunudki enam nii huvipakkuvat, mitte miski ei tundunud enam huvipakuvat.Ma avasin akna ja istusin akna lauale, mitte nii nagu tavalised inimesed istuvad vaid jalad ripusid aknast välja, ma ei kartnud, et ma alla kukkun.Siis aga kuulsin ma kuidas Mary mu toa uksele koputas ja küsis „Sammy, kuule kas sa meiega järve äärde ei tahaks kaasa tulla?Sa oled siin juba pool päeva kükitanud.Paps arvas juba, et sa oled ära läinud või midagi.“ Ma ausõna olin juba mõelnud selle peale, et lihtsalt laseks jalga.Selle asemel, et vastata Maryle kobisin ma akna pealt ära, sulgesin akna, tõmbasin kardina ette ja ronisin voodisse teiki alla.Ma ei tahtnud mitte kedagi näha ega mitte kellegagi rääkida ega mitte kusagile minna.See kõik näis nii mõtetu, elamine näis nii mõtetu.Uksele kopsimine muutus nüüd kõvemaks.“Sammy!Sammy, kas sinuga on kõik korras,“ sattus ukse taga olev Mary paanikasse.
„Justin, ta ei vasta mulle,“ kaebas Mary närviliselt.
“Küll ta vastama hakkab,“ kõlas Justini murelik kuid samas väga närviline hääl.
Tümps!Tümps!Tümps!Nüüd nad juba lõhkusid seda ust.Kuna ma olin ukse lukku keeranud oli see nende ainuke võimalus.“Sammy!“ lõugasid kordamõõda Justin, Mary ja nüüd ka nendega liitunud David, Lizzie ja Kevin.
„Minuga on kõik korras.Jätke mind lihtsalt rahule!“ karjusin ma neile vastuseks enda kõrvu kätega kattes.Ma ei suutnud enam nende lõugamist ja tagumist taluda.See oleks nagu mingi õudukas olnud.“Jumal tänatud, ta siiski vastas meile.“ kuulsin ma Lizziet kergenult ohates.
„See tähendas vist, et sa ei tule meiega järve äärde,“ oletas Kevin.Kuna ma midagi ei vastanud jalutasid nad ähkides ja puhkides minema.Ometigi, mõtlesin ma, saan ma puhata ja sulgesin silmad.
Ma ärkasin, kohutava lärmi peale, mis kostus kõrvalt toast, mis oli Kevini tuba, Limp Bizkiti „Keep rollin“ nii kõvasti, et onu Brad pidi ta muusika keskuse konfiskeerima, sest Kevin ei keeranud vaiksemaks kui tal kästi vaiksemaks keerata.ma kuulsin kuidas onu brad midagi karjus täiest kõrist ja siis vaikuses ma kuulsin kuidas onu Brad Kevinile teatas, et ta konviskeerib muusikakeskuse määramata ajaks.Selle peale kostus ainult Kevini suust rea rämedaid vandesõnu ja siis teatas onu Brad Kevinile, et selle peale saab ta lisaks veel 3 nädalaks koduaresti.Siis lõi Kevin enda toa ukse pauguga kinni ja onu Brad hõikas „Selle eest, et sa mu nina ees ukse kinni lõid saad veel 2 nädalat.“Ja siis kõndis ta minu ukse taha „Sammy, ma tean, et sa ei taha mitte kellegiga rääkida ega muud sihukest aga me kõik oleme siin kui sa rääkida tahad,“lausus ta rahulikult nagu vana karu „Aajaa homme tuleb testamendi lugeja.Ta peab mingile tähtsale istungile minema esmaspäeval ei saa siis Pheonix'ist siia sõita.“ Ma kuulsin, kuidas ta minema kõndis. Einooh, tore ma pean homme enda nägu kõigile näitama ja teesklema, et mulle see tobe testament korda läheb.

Loodan, et nüüd on parem.Kuigi ma ei usu eriti

Loodan, et meelidb, kuigi ma ei looda midagi.

HAHA . Sorri , see tundus mullle naljakas .

Tegelt. Mulle meeldis see osa.

Oot, kas see pole mitte seesama jutt mis...Sa peaksid Hp fännide hermioninny olema Igatahe sikak hea jutt (Y)

Werewolf Took kirjutas:

Oot, kas see pole mitte seesama jutt mis...Sa peaksid Hp fännide hermioninny olema Igatahe sikak hea jutt (Y)

yeah, ma olen hermioninny Hp fännides

5. peatükk
Hommikul ärkasin ma tädi Miranda hääle peale, kes rääkis ukse taga „Sammy, advokaat on testamendiga siin ja me ootame sinu järgi.Kas sa palun tuleksid nüüd toast välja?“ Kohe ma ennast liigutada ei suutnud, kuigi ma tahtsin väga.Ma oleks nagu ahelatega voodi külge kinni aheldatud.Kui ma aga kella kiikasin öökapil, siis avastasin, et kell on 13:32.Nad on mind juba 32 mintsa seal oodanud! Huvitav, millest nad nii kaua lobisesid?OKEIIIII..ma nüüd üritan liikuda.
Jeppikajeee.Tuli välja, et ma võin täiega tädi ja onu juurde jääda, kuna ma olen 18 täis.Mu vanemad jätsid mulle New Yorgi katusekorteri, Pheonix'i maja ja selle pisikese saarekese Hawaiil.Ma müün selle saare ja Pheonix'i maja maha.Aga mida põrgut ma sellistele asjadele mõtlen?
Kahe nädala pärast on nende ära saatmine, see on ainuke mida teha saab, sest laipu ei leitud.Jumalateenistus mu vanematele ja mu noortele vennale ja õele.Nooh..eks näsi, mida ma edasi teen.Kas minna Mary'i, tädi Mirandaga ja Lizzie Mobile'i shoppama või mitte?Eeeeh..ma siiski jätan vahele.
Ma kihutasin peale selle tobeda testamendi lugemist enda tuppa, lukustasin ukse, avasin akna.Ronisin teki alla ja viilisin küüsi, vähemalt nii kaua kuni Justin teatas mulle ukse tagant, pärast koputamist kui ma ei vastanud „Kuule Sammy, see Matt on siin. Kas ma ütlen talle, et sa ei tunne ennast hästi või midagi sihukest?“Ahh, sellised need meessoost sugulased mul kord on, kullatükid.Eriti Justin.Kuna ma ei kavatse veel niipea rääkida, süüa, juua ega ka kusagile minna ja kindlasti mitte ei soovi ma näha Matti, kuigi ta pole ju midagi teinud aga noo kamoon, ma leinan enda perekond.Laske mul ometi natuke enda ette olla.PALUN??.Niisiis kirjutasin ma mingile keskaegsele tsekile „Ole hea ja tee seda.Mul kama, mis sa talle kokku valetad.Lihtsalt tee nii, et ta minema läheks“ ja lükasin ukse alt kirjakese teisele poole.TÄNAN!Ma kobisin tagasi teki alla ja nutsin enda magama.
Möödus kaks nädalat.

Mu vanemate surmast on nüüd möödas 16 päeva.Täna oli nende ärasaatmis jumalateenistus.Ma eriti ei mäleta midagi, sest ma nutsin, hüsteeriliselt nagu Mary seda kirjeldas.Ma lihtsalt vahtisin Mary't enda lehe rohelised silmad suured peas (nagu Kevin seda kommenteeris.Ma oleks talle hea meelega ühe hea opaduse andnud sel hetkel.Aga ma arvan, et see ei oleks just eriti tore mõte olnud.)Tädi Miranda rääkis mulle, kui me tagasi teel - nüüd ka minu koju sõitsime, - et ma hakkasin kohe nutma nii kui ma kuulsin enda ema nime.Noojaah..pole imestada.Kui te kellegi matusel olete käinud siis teate, kui kohutavalt ebameeldiv see kõik on, vaatad kellegile otsa ja ei saa arugi, kui pisarad mööda põski alla veerevad.Ja kuidas, see jutlustaja räägib..tema jutt lihtsalt teeb südame hellaks.Ta lausub ainult mõned sõnad ja juba kõik naised vesistavad nutta.see on äärmiselt kurnav.Kui me koju jõutsime, läksin vaikuses enda tuppa, panin vanni vee jooksma ja läksin vanni.Vannist tulles jäi mulle silma see suguvõsa kokkutuleku grupipilt.See kukkus mult käest ja pildiraami klaas purunes tuhandeteks pisikeseksteks klaasi tükkideks.Tundsin pehmet vaipa kõigepealt oma põlvedel, siis oma pihkude all ja siis viimaks vastu mu paremat põske surutuna.Valulained, mis olid minus vaid lokusunud, lõid nüüd kõrgel pea kohal kokku ja matsid mind enda alla.Pinnale, ma enam ei suutnud tõusta.

JUULI








AUGUST




Aeg möödub.Isegi siis, kui see näib võimatu.Isegi siis kui iga mööduv sekund teeb kohutavalt haiget nagu mõni sügav, alles tekkinud haav.Iga sekund venib, kuid siiski möödub.Isegi minu jaoks.

Ma kuulsin, et keegi koputab, kuid ma ei avanud silmi ega liigutanud ennast.Ja siis avanes uks, sisse astus tädi Miranda.
„Sammy, nädala pärast hakkab kool.Kas sa tahad koos teistega Daphnes koolis käia või tahad sa kusagile mujale käia?“ küsis Miranda, avas akna ning istus voodi servale minu juurde ja vaatas mulle otsa.Kohatasin hääle puhtaks, kuna polnud tükk aega rääkinud kellegiga.
„See oleks tore, kui ma saaksin enda nõbudega ühes koolis käia.Kas siis seal on koht vaba, et ma seal saan koolis käia?“ pilgutasin ma, pimedusega harjunuid silmi.
„On, ma ajasin juba asjad nii, et sa saaksid Daphnes käia.“teatas tädi Miranda mulle.
Ma naeratasin esimest korda üle pika aja.Siis enda imestuseks märkasin, et mu toa ukse peal seisid veel 6 inimest ja naeratasid mulle.
„Tere tulemast elavate sekka tagasi, Sammy!“ hõikasid Justin, Kevin ja David ja me purskasime kõik naerma.Tõepoolest, tere jälle teilegi, mõtlesin ma endamisi.Kuigi mu pere on surnud on mul alati olnud nii öelda tagavara pere olemas ja nüüd ma arvan, et nad on mu uus pere.
„Sa pead midagi tõsiselt sööma“ teatas onu Brad muiates kui ta mind enda pilguga hindas.
„Ega ma ära küll ei ütleks,“ laususin ma naerdes.Väga hea oli jälle rääkida ja naerda.

UUT!

Uus tuleb hiljemalt kolmapäevaks .

6. peatükk
Pärast hommikusööki, kui ma Maryga muste nõusid nõude pesumasinasse panime.Koperdas kööki David koos meie koera Storm'iga.
„Kas ma saaksin täna vaba päeva koeraga jalutamisest?“ tundis ta huvi.
„Mina küll ei kavatse selle ilakotiga jalutama minna.Mõtle, kui keegi näeb mind.“teatas Mary oma kuldseid õrnalt lokis juuksi visates.David saatis talle kurja ma-teen-näo-et-ma-ei-kuulnud-seda pilgu Maryle ja vaatasi siis minu poole.
„Ära mitte loodagi, ma eksin ära ju.Ma ei tea, kuidas lähima toidupoenigi minna.“ raputasin ma raevukalt oma tume blonde juukseid samal hetkel, kui helises telefon.Mary jooksis kiiresti telefoni juurde enne kui mina reageeridagi jõutsin.
„Mary kuuleb,“ vastas Mary telefoni vastu võttes „Jaah, ta on täiesti ellu ärganud.Oota, ma annan telu talle.See on sulle Sammy, Matt helistab,“ ütles Mary mulle naeratades ja keksis köögist välja terrassi peale.“Kuuldavus!“ püüdsin nii rõõmsat häält teha kui võimalik, kuigi mu hääl kolas väga veidralt.
„Tere, Sammy.Täitsa ellu ärganud, tõesti.“ tervitas mind Matti hääl.
„Jaah, tundub küll.“ohkasin ma vahtides terrassile, kus Mary Lizzie vee voolikuga kinni sidus ja siis ta basseini lükkas.Kuna Brad seda nägi läks õues ilgeks madinaks.Tore, et ma telefoniga räägin, mõtlesin ma.Ja pööritasin silmi, pliidi kõrvale kapi peale istuma hüpates.
„Kui sul täna midagi plaanis pole siis võiks ju kinno minna.“
„Ma pean koeraga jalutama minema aga muud mul plaani veel pole.“
„Nooh seda me siis teemegi, lähme teie koeraga jalutama ja pärast kinno, mitte koeraga, tema toome ikka koju tagasi.“
„Ok, mis kell sa minna tahaks?“ küsisin ma Mattilt seina kella jõllitades.
„Kuidas oleks pool viis, ma pean emaga poodi minema.“
„Pool viis kõlab hästi, tuled minu juurde?Ma kardan, et ma eksin ära, kui me kusagil kokku saame.“seletasin ma Mattile.
„Ma eriti ei usu, et sa ära eksid aga mul pole selle vastu mitte midagi,“ naeris Matt „nii, et näeme siis pool viis.“
„Jaah, pool viis oleme me valmis“ olin ma Mattiga nõus.
„Pagan, kell on juba neli,“ olin ma nagu välk selgest taevast võrkkiigest püsti.Kuna ma olin liiga kiiresti püsti tõusnud, lõin ma võnkuma ja ma oleks peaaegu murule siruli kukkunud .
„Storm, siia“ kutsusin ma hiiglasliku saksa dogi enda juurde, kuna see suur ila pall tavaliselt tuleb juurde, kunaise heaks arvab.Kui ma selle ilapalli kinni lõpuks sain oli kell 16:11. „Tänan Storm, et sa nii kiiresti otsustasid sõna kuulata.Kui veab, saan ma isegi riided vahetatud.“ rääkisin ma selle lapilise ilakolliga samal ajal talle kaelarihma kaela pannes.Tirisin ta tuppa, panin jalutus rihma otsa ja sidusin ta trepi käepidemele kinni, et ta minema ei paneks.Kui sain bikiinid lühikeste teksaste ja roosa topi vastu ära vahetatud, hakkasin ma otsima ma plätusi kapi põhjast, kuhu ma olin nad suvaliselt loopinud.Kui ma parasjagu köögis külmkapi küljes ripusin ja midagi söödavat otsisin, kostus uksekell ja enne, kui ma midagi öelda jõutsingi - kuna mul oli suu täis porgandit, siis ei saanud ma midagi lõuata, sest ma olen nii korduvalt endale toidupala kurku suutnud tõmmata – hõikas Lizzie, kes vaatas elutoas Oprahi „Ma lähen!“Siis ma kuulsin Stormi kohutavat haukumist ja kui ma olin köögist koridori jõudnud, harutas Matt juba Stormi trepi küljest lahti, Stormi saba vähemalt see osa mis tal oli alles jäänud sellest, kui Justin ja Kevin muruniidukiga mängida armastasid ja ühel korral Stormi saba niita otsustasid.See oli loomulikult õnnetus, sest nad hakkasid kaklema kumb muruniidukit juhtida saab ja ei pannud tähele, et Storm nende tee peal ees istus, niidsid nad vaese Stormi saba maha.
„Kuidas sul ka läinud on?“ küsis Matt mult, kui me tänavale olime jõudnud.
„Nüüd on juba parem.Kuidas sul endal läheb?“ laususin ma talle, kui ma endale päikese prille ette sättisin.
„Ei ole viga.“ vastas Matt kiiresti.
Otsustasin, et uurin talt selle Sharoni juhtunu kohta natuke, sest tahtsin ikka kindel olla, et Mary ja Lizzie mulle ikka tõtt rääkisid.Üritan seda nii, et ta ei kahtlustaks, et ma juba sellest kuulnud olen.
„Räägi mulle, kust sa tulid, kui me tuttavaks saime lennukis,“ alustasin ma ettevatlikult.
„Eeem, vanavanemate juurest.Pidin seal elama mõne aasta.Kindlasti on su kasuõed juba sulle rääkinud, mis 5 aastat tagasi juhtus.“ oletas Matt mind Tead-Küll-Millest-Ma-Räägin pilguga vaadates.“Tean,küll millest sa räägid,“ mõtlesin ma.“Midagi nad nagu mainisid jah, kui nad nägid, et ma sinuga lennujaamas rääkisin,“ noogutasin ma sinisesse teavasse vahtides.
„Nooh räägi mulle mida nad siis rääkisid, et ma saaks edasi rääkida,“ teatas Matt minu imestuseks.
„Eeeh..nad rääkisid midagi, et üks tüdruk Sharon poos ennast üless, kui sa ta maha tahtsid jätta 5 aasta eest ja et pärast seda muutusid sa -ma ei tea, mis mõttes- veidraks ja kolisid vanavanemate juurde.“
„Jaah, nii see peaaegu oli.Sharon tegi vea, kui ta ennast sellise asja pärast oksa tõmbas, ma ei tulnud sellise asja pealegi, et ta nii käitub.“ vastas Matt ebamugavust tundmata.Me olime parki jõudnud ja läksime koerte jalutamis platsile.Ma lasin Stormi rihma otsast lahti ja see elukas tormas otsejoones puud nuuskima.Mina ja Matt istusime pingile ja vaatasime, kuidas Storm ringi nuusib.
„Ma ei mõtle sind, kuidagi solvata aga ma arvan, et ükski meessoost isik pole väärt, et ennast ära tappa.“ ütesin ma.
„Ole rahulik, sa ei solvanudki.Ma arvan ise ka nii.“ naeratas Matt mulle ja paljastas oma pimestavalt valge naeratuse.
Kui me tagasi minu koju jalutasime, et Storm ära viia ja siis kinno minna, nagu me plaanisime.Küsis Matt mult „Kas sa lähed Daphnesse keskkooli või on sul juba keskkool lõpetatud?“
„Jep, ma lähen Daphnesse keskkooli.Mul on veel kaks aasta vaja käia ja siis on keskaga ühel pool.Millega sa ise tegeled?“
„Mul on viimane aasta keskkooli vaja lõpetada.“ naeratas Matt mulle rõõmsalt ja jäi seisma, sest me olime minu maja juurde jõudnud.
„Storm, tule,“ käsutasin ma seda hiiglasliku ilakolli „Ma viin Stormi ära, kohe tulen tagasi.“ teatasin ma Mattile, kui ta aja najale toetus ja käed pükste taskutesse toppis.
„Nii, võime nüüd minna.Ooih..oota, ma lähen toon enda raha kotti,“ teatasin ma, kui ma välisuksest välja hakkasin astuma.Kuid Matt peatas mind ja ütles sõbralikult mujates „Ma ju kutsusin su välja, järelikult maksan mina, jätta enda raha rahule.“ Ma kortsutasin kulmu ja küsisin „Oled kindel?“
„Jaah, täiesti.Hakkame nüüd minema muidu magama filmi alguse maha,“ teatas ta rahulikult itsitades.
„Okei“ vastasin ma ja tõmbasin enda tagant välisukse kinni.

Ma lugesin peale esimest lõiku edasi aint sp, et tegu oli järjekordse jutuga, mis tundus oma sisult nii absurdne olevat, et sa lihtsalt pead teada saama, milleks selle kirjutanud isik veel võimeline on. Hea näha, et sa LittleMissy soovitust kuulda võtsid ja peategelase ka perekonna surma pärast kannatama panid, kuigi algust see ei muuda. Muidugi võib sellist olekut ka šokiseisundiks nimetada, kuid...

Vahendaja sarja meenutas algus kohutavalt. See tuletõrjehüdrandi nali (vahendajas oli vist parkimisautomaat, aga raamat välja laenatud) ja siis see Mattiga kohtumine oli natukene klišee - reit. Ja seal ka tappis Heather end mingi tüübi pärast ära, kellega Susanah sebima hakkas... Pooleldi ootasin, et tuleb välja, et peategelasele ei sobi sugulaste uus maja, kuna se vana ja seal võib inimesi surnud olla ja et see kool on katolik jne...

Hiljem meenutas asi kohutavalt Videvikku. Eriti see JUULI AUGUST ja aja möödumise tekst. Noorkuu ka väljas -.- nii et pole võimalust vaadata, kui üks-ühele asi oli. (A) Ota, New Moon... brb, (A)

Time passes. Even if it seems impossible. Even when each tick of the second hand aches like the pulse of blood behind the bruise. It passes unevenly, but pass it does. Even for me.

Aeg möödub.Isegi siis, kui see näib võimatu.Isegi siis kui iga mööduv sekund teeb kohutavalt haiget nagu mõni sügav, alles tekkinud haav.Iga sekund venib, kuid siiski möödub.Isegi minu jaoks.

Ise oleks teistmoodi tõlkind mõne koha, kuid üldiselt arvan, et tegu on raamatust üks-ühele võetuga. (A)

Siis kirjavead... Muidu erilist ei täheldanudki, aga antsin, tuntsin... AnDma, tunDma, ka käändes on need sõnad nõrga tähega. Ja kuskil oli käändes tugev nõrgaks muutunud...

Loodan, et nüüd liigseks norimiseks ei läinud, kuid alguses oli tõesti asi väga ebareaalne...

Aga ma usun, et loen edasi isegi. :)
Ehk oli mu tekstist kasu.

Ma ainult ütlen, et kui ei meeldi ära loe Keegi ei sunni..Ma lihtsalt ei postita edasi enam uusi osi..siis ei pea te ennast vaevama ja hädaldama hakkama.

*kehitab õlgu*

Olgu, ma siiski halastan Vabandan, et nii reageerisin

Hoiatan/vabandan ette juba.Tõin jälle natike Videviku sisse

7. peatükk
“See film oli õõudne,“ kommeteerisin ma, kui me kinosaalist välja kõmpisime, õlgu väristades „Tõsiselt.“ kinnitasin ma, kui Matt naerma kukkus.
„Nii õudne see ka nüüd polnud.“ muigas Matt, kui ta džentelmennilikult mulle ukse avas.
„Noojaah..ju vist on ka õudsamaid.“ tunnistasin ma, kui me Matti parklas seisva Audi suunas kõndisime.
„Nii..mis sa nüüd tahad teha?“ küsis Matt natukese aja pärast autos, kui me parasjagu parklast välja keerama hakkasime.
„Ma ei tea, mis kuhu siin veel minna on?“
„Noo meil on siin teiselpool linna piiril nüüd suur lõbustuspark ja spaa.Tahad äkki lõbustusparki minna ja ennast ogaraks röökida?“ naeris Matt
„No see on täitsa hea mõtte ju, lähme ja röögime ennast ogaraks.Kui ma juba sinuga välja tulin siis lõbutseme täiega, sest järgmine nädal peab piinamisasutusse naasma.“ naeratasin ma Mattile, kes nüüd Audit ümber pööras, sest me olime linna poole keeranud, kuid nagu ma aru saanud olin, oli meie sihtkoht teises suunas.
„Mhmm, ma mõtlen samamoodi.“ noogutas Matt ja paljastas oma pead pööritava säravvalge naeratuse.
„Sa teed seda jälle, “ laususin ma Mattile otsa vaadates ja Matt saatis mulle kiirelt küsiva pilgu, et me teelt välja ei kihutaks ja kortsutas kulmu „Teen, mida?“
„Naeratad mulle nagu sa tahaks mind ära süüa.Kas sa püüad kedagi jäljendada, kes „Videviku“ raamatust pärit?Edwadit?“küsisin ma käsi rinnale ristates ja teda põrnitsedes.
„Sa oled Videvikku lugenud?“küsis ta õrritavalt.
„Loogish ju, kõik on seda lugenud.Meil oli see kohustuslikus kirjanduses lisaks loetavatele raamatute nimekirjas.“ seletasin ma talle aga tema ainult turtsus naerda.
„Sellele tüübile ei jõua ma isegi mitte lähedale, ta on minust paaalju parem.“ teatas ta mulle.
„Haha..olen nõus, et kindal peale pole olemas kutti, kes käituks nagu too vampiiristunud "modell" aga sa oled tõsiselt kobedam, kui Robert Pattison.Kui sa oleks vampiir siis tahaksin ma, et sa mind kohe hammustaksid,“ naeratasin ma Mattile.Ma poleks vist viimast lauset pidanud ütlema, sest selle peale surus Matt pidureid, kui auto kohale kriginal seisma jäi ja mulle murelikult otsa vaatas ja enda taevasiniseid silmi kohkunult pilgutas
“Mis nüüd, “ küsisin ma, Mattile otsa vaadates ja samal ajal käsi rusikasse surudes, tundsin kuidas mu pikad küüned peapesa vajusid „ütlesin ma midagi valesti?“ küsisin ma, jälgides Matti.Kartsin, et ta oli vihane mu peale, kuigi ei saanud eriti aru miks ta vihane peaks olema.Aga selle asemel, et mu peale karjuma hakkata ütles Matt mulle nagu vana rahu ise
„See, et sa ütlesid, et kui ma oleksin vampiir tahaksid sa, et ma sind kohe hammustaksin.See tuletab mulle meelde, mis Sharon endaga tegi minu pärast.Ma ei taha, et keegi minu pärast jälle sureks.Ära enam kunagi ütle nii, palun.“
„Anna andeks, ma ei mõelnud seda ju tegelikult nii,“ vabandasin ma ja langetasin pea, tundsin kuidas mu põsed kuumama hakkasid.Kuna meie taga sõitev auto suure vaevaga seisma jäi, litsus Matt korraga gaasi ja Audi sööstis kohalt.Ma tahtmatult purskasin naerma, sest mulle tegi nalja, kuidas tagumises autos istuja rusikat lahtisest aknast meie poole vibutas.
Ja naeratas oma säravvalget naeratust.
„Ahhh..ega ometi jälle,“ nihelesin ma enda istmel, enda tume blonde lokke raputades ja togisin Matti näpuga.
„Jaah jälle, mul ei ole plaanis sind nahka pista nii, et lõpeta mu togimine.Muidu sõidame veel teelt välja.“ tõgas Matt ja naeris, tegemata välja, mis ma äsja olin öelnud.
„Sa oled uskumatult õel,“ torkasin ma sarkastiliselt ja raputasin ma metsikult pead nii, et mu juuksed Matti õlga riivasid.Matt ainult itsitas, kui me lõbustuspargi ees olevasse parklasse keerasime ja nüüd autole kohta otsisime.
„Näed, seal on üks armas kohake,“ hüüdsin ma nii, et Matt mu kõrval võpatas.Ja mina ainult itsitasin.
„Püsi palun paigal.“ kamandas Matt mulle, kui ta auto seisma jättis ja enda poolset autoust lahti tegi, et välja ronida.
„Jah, sir,“ kuuletusin ja antsin talle au.Veel enne, kui ma turvavöö lahti sain, läks minu poolne autouks lahti ja ma nägin, et ukse juures seisab Matt parem käsi ette sirutatud - nagu nendes vanades filmides, kus mees ülatab naisele käe, et teda autost välja aidata - ja naeratas mulle, päike ta naeratust veel säravamaks muutes ja lausus „Preili Samaya.“ Ma kihistan natuke ja ülatasin talle oma parema käe „Aitäh.“ oskan ma ainult talle öelda.Kui ma autost välja hakkasin astuma komistasin ma, sest mu kinga konts oli kuidagi kinni suutnud jääda ja ma viskusin Mattile otsa.Matti tõmmud, tugevad ja väga musklis käed püüdsid mu veel enne kinni, kui ma asfalti prantsatada jõudsin.“Oihh,“ punastasin ma ja vaatasin Matti seljas olevat beežikat T-särki, sest kartsin talle otsa vaadata.
„Kas ma võin paluda, et sa enda luid ei murraks?“muigas Matt, kui ta mu jalule aitas.
„Võid aga ma kahtlen, et sellest midagi kasu oleks, ma saan sellega nagunii hakkama,“ torisesin ma, kui enda helesinist vahtra lehtedega seelikut prahist puhastasin.
„Hakkama nüüd siis minema,“ ütles Matt ja viipas käega, et ma tema juurde läheks.
Kui Matt meile piletid ära ostis, ootasime me tükk aega suhkruvatti järjekorras, kuni ta mulle järjekordse käsu andis.
„Oota sa siin edasi, ma kohe tulen tagasi,“ teatas Matt, saatis oma jalust rabava säravvalge naeratuse mulle ja poetas mulle 10 dollarit pihku ja sulandus edasi tagasi kõndiva rahva hulka ära.“Mida ta nüüd küll plaanitses,“ mõtlesin ma endamisi põrnitsedes asfaldit, kuhu päike oli järjekorras ootavate inimeste varjud joonistanud.Järjekord muudkui kahanes, kuni ma lõpuks sain kaks suurt kleepuvat tugevate bambus tikkude otsa keerutatud roosat vatti.
Ma otsisin Matti rahva hulgast, kui ma teda aga ei märganud, otsustasin ma kõnnitee ääres olevale pingile istuda ja ühele kleepuvale tornil mu käes kahandama hakkata.Kui ma parasjagu olin endale järjekortse suhkruvatti endale suhu vedanud, helises mu mobiil.Helistajaks oli Mary.
„Kuuldavus,“ võtsin ma mobiili vastu.
„Kus te olete, te ju pidite ainult kinno minema.“ kaebles Mary.
„Me otsustasime lõbustusparki külastada, vabanda oleks vist pidanud teile kellelegi helistama.“
„Arvad, jah?“ sähvas mulle vastuseks Mary hääl.Ma langetasin pea ja põrnitsesin asfaldit, ma tundsin, kuidas mu põsed õhetama hakkasid „Emps oleks ääre pealt FBIsse helistanud aga ma peatasin ta.“
„Palun vabandust.Tänan, et sa tal FBIsse ei lasknud helistada aga miks te kohe ei helistanud?“
„Nooh, me loodsime, et sa oled kohe-kohe jõudmas ja tegelikult oli see Just, kes meid helistamast takistas.Ära küsi miks, sest mul pole aimugi“ lisas Mary kiirelt.Ma kuulsin, et keegi käskis Maryl telefoni enda kätte anda.
„Tere, Sammy.Kas sul on aimu kuna sa koju jõuad?“ küsis tädi Miranda hääl.
„Tere, ma ei tea täpselt. Kui Matthew siin oleks, siis ma küsiksin kuna ta mu koju plaanib tuua aga ta pole veel tagasi jõudnud.“
„Kus ta siis on?“
„Pole aimugi, käskis mul suhruvatti järjekorras püsida ja surus mulle 10 dollarit näppu.“
„Nooh okei.Ega siis midagi.Tuled kuna tuled, peaasi, et sa ikka koju jõuad.“ möönis ta mind nagu emad ikka teevad „lõbutsege siis hästi.Tšau.“Lõpetasin parajasti samal hetkel, kui Matt seisis seal samas, kus me nüüd juba 20 minutit tagasi seisime ja ringi vaadates mind otsis.
„Ma olen siin“ hõikasin vaba käega õhus vehkides.