Ma Elasin Sada Aastat Tagasi

Minu kõige esimene jutt...Mille kirjutasin 7 aastaselt.

MA ELASIN SADA AASTAT TAGASI (lühijutt)
Vihmapiisad toksisid vastu aknaklaasi ning kraavidest olid saanud ojad. Äike oli kindel, et see oktoobrikuu õhtu oli tema alluvuses. Inimesed jooksid paanitsedes kõikjale varju ja loomad kükitasid põõsaste all. Tol õhtul ei olnud mitte ainsamalgi elusolendil, kellel oli eluase toas, välja asja. Kõik inimesed istusid toas küünlavalgel ning jõid teed ja kohvi. Vaid paar mutikest istusid verandal ja pomisesid tusaselt midagi omaette.
Küla kõige kaugemas nurgas oli vana mädanev maja. Keegi ei elanud selles. Keegi ei tundnud sellest huvi. Kuni ühel päeval jõudis rikka naise kõrvust läbi jutt, et tolles majas kunagi elas perekond. Kes hukkus I maailmasõjas. Naist hakkas maja ning selle ajalugu huvitama.
Läksid päevad ja läksid ööd. Mitte üksi päev ega öö rikas naine ei maganud. Ta muutkui planeeris. See maja oli saanud tema kinnisideeks. Kuna maja kuulus vanaprouale Madeley’le ning vanaproua ei jaksanud enam maja eest hoolitseda, siis müüski ta maja naisele.
Oktoobrikuu pärastlõunal koliski naine pool mädanevasse majja. Naine astus uksest sisse. Midagi kahtlast oli toimumas... Naise silme ees jooksid mälestused sellest majast ja külast. Naine oli enam kui kindel, et ta on hulluks minemas, kuid sellest hoolimata jätkas ta oma rutiini. Ta istus akna juurde ning vahtis ämblikuvõrku, milles ämblik rahulikult kärbseid püüdis. Naine ei kartnud ämblikke, kuid sellest hoolimata pistis kisama. Vaene naine ei saanud enam aru, mis toimus. Ta polnud kunagi ämblikke kartnud, ega ei kartnud ka nüüd, kuid hakkas iseenesest karjuma.
„Ma olen hulluks minemas!“ korrutas naine endale
Ta astus trepi peale ning ilma libastumata lihtsalt kukkus. Enda ees nägi pool nähtamatut inimest seismas. Ta sulges silmad. Soovis et inimene kaoks, kuid seda ei juhtunud. Inimene seisis kindlalt tema ees.
„Emme, miks seal väljas paugub?“ küsis äkki kogu naise ees
Naine arvas, et ta on tõesti hull. Kuid kogu nügis pidevalt naist küsides:
„Emme, miks seal väljas paugub?“
Naine oli hakanud aru saama, et kogu peab teda enda emaks. Naisel hakkas hirm. Ta tõusis ning läks ülesse korrusele. Juba poole trepi pealt oli kuulda norskamist.
„Halloo!On siin keegi?Ahoii!“ hüüdis naine
Magamistoast tuli välja samasugune nähtamatu tugev mees.
„Naisuke, ma olen sulle öelnud,et kui sõda käib,siis on kõige parem magada.“
„Ma ei ole su naine ja ma pole selle poisi ema, mis siin toimub?“ küsis naine mehelt.
„Naine, sa oled hulluks läinud!“ hüüdis mees
„Ei, ma ei ole!“ karjatas naine.
Ta minestas ja justkui imeväel jäi magama. Unes nägi ta taas end, meest ja last perekonnana.
Kui naine oli ärganud, taipas ta, et ta on majas elanud ning tal on olnud perekond. Naine oli õnnelik, et sai endale perekonna. Ta kallistas meest ja last õnnest. Aknast lendas kuul otse naise rindu. Nool läbi tema lapse ning mees kukkus teiselt korruselt alla korrusele surnuks. Naine teadis, et see on tema kahe elu lõpp, ning sosistas vaikselt oma pojale:
„Tea, et ema armastab sind!“
Poiss sulges silmad ja surnud ta oligi.
Naine sosistas veel endamisi :
„Ei tea, kas ma sünnin kolmandat korda veel?“

LÕPP

Lõpp mulle meeldis ja algus ka, aga keskmisest osast ei saanud ma küll mitte midagi aru