Head uut aastat!

Mida kauem ma istusin, seda rohke tundsin ma jahedust lähemale tikkumas. Teadsin, et oleksin pidanud koju suunduma. Miks oodata siin, kui ta ei tule nii kui nii? Muidugi see polnud tema süü, et ta ei saanud koju tulla aastalõpuks, kuid ikkagi olin salaja soovinud, et ta tuleb. Tema eelviimane sõnum oli lootust andev. Otsisin mantli taskust telefoni välja ning leidsin sõnumi vaevata üles.

Kellelt: Felix
Sõnum: Pakin juba asju. Lennuk väljub homme hommikul. Olen 31-ks kohal. Armastan sind!
Kuupäev: 29. 12. 12.

Vajutasin järgmist nuppu. Uus sõnum. Teistsuguse tekstiga. Vaatasin ekraani, kuid teksti ei näinud. Alles, siis kui hakkasin tähti eristama taipasin, et pisarad voolavad.

Kellelt: Felix
Sõnum: Sõit on lumetormi pärast ära jäetud. Lennuk sõidab alles 31-s. Mul on kahju, Charlotte, et ma ei jõua. Tõesti on. Armastan sind.
Kuupäev: 30. 12. 12

Pistsin telefoni kiiresti taskusse enne, kui pisarad mu vaatevälja uduseks muutsid. Miks, miks, miks?! Miks ei võinud Felix tulla kasvõi seekordki varema lennukiga? Tundsin viha endas, kuid kurbus ületas selle tunduvalt. See polnud tema süü. Ta tahtis teha nagu klassikalistes filmides: noormees jõuab täpselt südaööl ning suudleb siis tüdrukut. Olime selle naljaga kokku leppinud. Nüüd seda ei juhtu.
Vaatasin üles ning tume taevas mu peakohal oli äkitselt valgetäpiline. Tähed? Ei, lumi. Lund sadas.

Vaatasin lummatult seda maagiat: hiiglaslik ehitud jõulukuusk mu ees sätendamas, inimesed sagimas igasse suunda, teised noorpaarid kella vaatamas – 15 minutit enne südaööd.

Tundsin telefoni vibreerimas ning urgitsesin selle uuesti välja. Äkki on mingeid uudiseid Felixilt? Hoopis emalt oli kõne.

„Jah?“ küsisin vapralt pisaratega võideldes.

„Kullake, kus sa oled?“ küsis ema vastu ning taustal kostus muusika, perekond oli läinud vanemate tööpeole. Kõik peale minu.

„Ootan.“

„Kas sa siia ei taha tulla? Felix ütles ju, et ta ei jõua. Ära külmeta ennast,“ pakkus vanem ahvatlevat pakkumist.

„Ema, ma ootan ja kui siis ei ole midagi, lähen Hannahi juurde,“ ütlesin vaikselt.

„Olgu aga helista, kui oled otsuse teinud,“ hüüdis ema veel torusse enne, kui ära viskas. Pidu ootas.

Hoidsin pisikest asja peos ning jälgisin, kuidas suure kellatorni osutid edasi liikusid. Kümme, üheksa, kaheksa, seitse, kuus, viis, neli, kolm, kaks, üks. Löök läbis meid kõikki, kes platsil seisid. Südaöö oli. Kõik hõiskasid „Head uut aastat!“ ning kallistasid üksteist. Raketid läksid õhku. Aasta 2012 oli lõppenud.

Tõusin püsti. Ta polnud jõudnud. Otsustasin minna ikka Hannahi ja teiste inimeste juurde. Peame rahulikku pidu ja naudime lihtsalt üksteise seltsi. Pöörasin kuusele selja ning hakkasin ära kõndima.

„Charlotte!“ hõiskas keegi mu nime.

Pöörasin kiiresti ringi ning nägin teda. Felix. Noormees seisis lõõtsutades kuuse juures. Samas kohas, kus ma olin olnud. Tundsin uuesti pisaraid tulemas. Astusin sammu tagasi ning märgates mind jooksis Felix mu suunas. Järgmisel hetkel olin ta käte vahel.

„Felix,“ sosistasin vaikselt, pisarad voolamas.

„Charlotte,“ sosistas poiss vastu, emmates mind tugevalt.

Noormees pani mu õrnalt tagasi maha ning vaatas mind oma siniste silmadega. Mina vaatasin pruunidega vastu. Mõne hetke pärast hakkas Felix itsitama ning itsitas ainult rohkem mu ilme peale.

„Mis on?“ küsisin, hakates ka ise rohkem muigama.

„Su silmad on ilutulestikud,“ lausus teine mu laupa suudeldes.

„Loodan, et see on hea asi,“ vastasin kahtlevalt.

„Muidugi on. Alati on.“

Naeratasin ning järgmisel hetkel suudlesime. Tundsin ilutulestiku valgust enda peal, kuid mind see ei huvitanud. Kõik oli suurepärane: suudlus, Felix, ilutulestik, lumi, vana-aasta õhtu.

„Head uut aastat,“ sosistas noormees suudluse vahepeal.

„Head uut aastat ka sulle,“ laususin mesimagusalt.

Jah, kahjuks oli aasta 2012 lõppenud, kuid õnneks polnud maailma otsa saanud. Aasta 2013 oli tulemas. Aasta, kus asjad pidi minema hästi!