HHH 575, head aega

Sõitsin bussiga kooli ja siis tuli järsku mõte... mina-vormis, aga ei räägi minust . Loodan, et meeldib. Tahaks vägavägaväga tagasisidet kaa =)



Ma käin iga päev bussiga koolis. Mitte, et see mulle väga meeldiks. Minu peatus on üks viimastest enne kooli, aga jala minemiseks on maa siiski liga pikk. Varem viis isa mind autoga kooli, aga kuna tema uus töökoht asub nüüd hoopis teisel pool, *ei hakka ta bensu kulutama, kui on selline hea võimalus bussiga käia*. Jajahh.. väga tore muidugi. Igastahes.. kuna minu peatus on üks viimastest, on buss alati täis ja mina saan ilusasti vahekäigus seista. *Hurray to me!!* Tegelikult.. vahepeal saan istuma ka, aga siis ajaloo õpetaja kõrvale, kes ka selle bussiga käib ning pidevalt enda ninaga nohistab. Issand kui häiriv see on. Õpilased hüüavad teda sellepärast Ninamutiks. Ja kui bussis vaba kohta leidub.. siis ka ainult tema kõrval.

Niisiis.. oli järjekorde koolipäev. Masendav voodist ülesrebimine, pesemine, mõned lusikatäied liiga vedelaks jäänud kaerahelbe pudrust ja aeglane kõmpimine bussipeatuse juurde. Aeglane, kuna jälle olin oma tegemistega liiga kiirelt valmis saanud. Nii ma siis ootasin seal, telefonist tuli Chris Browni laul, mida ma vaikselt kaasa laulsin. See käis mul alati, kui ma seal bussi ootasin. Vahepeal jõudisn laulu lõpuni kuulata ja isegi teist korda mängima panna. Mõni päev jõudsin vaid paar esimest nooti ära kuulata, kui buss juba käänaku tagant paistma hakkas.

Olin juba kaks korda laulu ära kuulanud ja bussi polnud ikka veel tulnud. Tegelt oleks ju päris tore, kui buss oleks kuskil tee peal katki läinud ja minul tuleks koolivaba päev. Unistada ju võib, sest nii ei juhtu nagunii. Mul on mitu korda nii olnud. Eks need, kes varem bussi peale lähevad ikka teatavad helistades, kui midagi juhtunud on. Veidi aega jõuab juba rõõmustada ja haududa plaani, mida terve päev kodus teha, kui tuleb kellegi „rõõmustav“ kõne, et 5 minuti pärast tuleb asendusbuss või midagi taolist. Masendav. Aga nii see on.

Nagu õeldud, olin juba päris pikalt bussi oodanud, kui järsku käänaku tagant sõidukituled paistsid. Panin kiirelt telefoni taskusse ning jäin rahutult ootama, et buss mu ees peatuks, kui taipasin, et see polnudki buss. Mingi tavaline sõiduauto, mis arvatavasti oma juhti tööle viis. Mida lähemale auto mulle jõudis, seda aeglasemaks selle kiirus muutus, kuni peatus täpselt minu ees, niimoodi, et kui sirutaksin välja, saaksin ukse avada. Aken liikus lahti ja juht, kelleks oli keegi tumedapealine noormees, küsis, kas ma ootan koolibussi. Noogutasin talle jaatavalt. Ta pakkus mulle küüti, et viib mu kooli ära. Mõtlesin seal paar hetke. Äkki on mingi pervert, kes mu kuhugi metsa alla viib ja siis ära vägistab. Ei.. selle jaoks olid tal liiga heatahtlikud silmad, vähemalt mulle tundus nii. Noh.. loodame kõige paremat. Istusin siis vaikselt autosse sisse. Seal oli tugev lõhnakuuse lõhn. Kuuseke rippus minu uksekohal oleva väikese nagi küljes ja kõikus aegajalt mulle silma äärde. Üritasin sellest mitte välja teha. Sõidu ajal me midagi ei rääkinud. Ma vaatasin ka terve tee pingsalt kas esiaknast või kõrvalolevast välja, ega tahtnud poisile pilku heita. Natuke ma ikka kartsin ka. Praegusel ajal toimus ju üsna palju neid röövimisi ja vägistamisi ja veel muidu asju, millele ma parema meelega mõelda ei tahtnud.

Varsti jõudsimegi koolini. Ta jäi kenasti ja täpselt kõnniteeääres seisma. Ta vaatas minu poole, kuid ma avasin üsna kiirelt ukse, ütlesin alle aitäh ja nägemist ning tõttasin kooliukse poole. Kui olin juba pooleldi koolimajja sisse astunud, vaatasin korraks tagasi. HHH 575 oli autonumber Jätsin selle igaksjuhuks meelde, kes teab, äkki võib vaja minna.

Koolipäev möödus üsna rahulikus tempos. Sirli ja Joonasega sai ikka nalja nagu alati. Söögivahetunnil toimus sööklas järjekorde leivasõda ja ajaloo tundi suutsime me Sirliga hilineda, sest kakkusime WC peegli ees üksteisel leivatükke juustest välja. „Kõigepealt suudad koolibussist maha jääda ja siis hilined veel tundi ka? Kas nii need asjad käivadki Emma?“ kostusid koheselt õpetaja suust kui olime Sirliga klassi sisse astunud. Issnad jumal.. suuuur asi, kui ma bussiga kooli ei tule ju. Rohkem midagi väga meeldejäävat ei toimunudki ja peale kooli, nagu ikka, ootasin koos Sirliga bussi, mis alles kell pool 4 väljus. Sirli elas linnas, aga ta lihtsalt ootas seal koos minuga, et mul igav ei oleks. Sirli on üldse hea sõber. Joonas ka, aga ta võttis omale sellel aastal LIIGA palju huvisid, mis tähendab – vähem aega koos meiega. Aga noh.. elab üle. Ülejäänud päeva veetsin kodus, sest trenni mul täna ei olnud. Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel käin ma tavaliselt võrkpalli trennis, aga noh.. täna on teisipäev. Minu meelest on vahepeal nii hea, kui saad peale kooli koju tulla ja siis lihtsalt olla. No muidugi on kodused ülesanded ka, aga siiski. Kodu.

Meeldib! Uut tahan

Aitäh SixxBitch ^^
Ja see on kõik =) Head lugemist!
Komentarid ja kriitika on väga oodatud.





Niisiis.. kodus ma, nagu ikka, tegin veidi aega koolitükke. Nende peale mul kaua aega ei lähe. Ma õpin hästi, niiet raskusi mul kodutöödega ei ole ja mingit tuupimist ma ka ei harrasta, nagu paljud mõtlevad ma usun. Mul on oma emaga kuidagi sisse harjutatud, või sisse kujunenud, et kui ta töölt koju tuleb, see on siis umbes kella 6 paiku, teeme me koos õhtusöögi ja selle ajal räägime sündmustest mis päeval juhtunud on ja lihtsalt igast tühjast-tähnast. Nii hea on tegelikult. Me oleme oma emaga üsna lähedased. Õdesi-vendi mul ei ole, mis, ma usun, meid veel rohkem kokku hoidma paneb. Enne magamaminekut passisin ma muidugi ka arvutis nagu enamus minu vanuseid inimesi vist. Ma arvan, et ma ei oskakski ilma arvutita. Midagi oleks nagu päevast puudu, kui ma kordagi päeva jooksul arvutisse pole saanud. See ei ole tegelikult üldse hea asi, aga noh. Kell oli 11 kui ma voodisse maandusin, telefonist oma magamajäämiseks loodud playlisti käima panin ja siis magama üritasin jääda. Üsna kiirelt jäin kah, minu õnneks.

Hommik läks ikka sama radapidi nagu alati. Täna suutsin ma aga kuidagi aegaselt oma tegemistega valmis ja bussipeatusesse ma lausa jooksin. Bussi polnud käänaku tagant näha ning mingit häält ma ka ei kuulnud, mis teataks, et mingi sõiduk läheneb. Lootsin, et ehk on ka buss täna pisut hiljaks jäänud. Olin seal oma 5 minutit seisnud, kui minu ees peatus, nagu eilegi, tumehall, üsna uus Nissan, numbrimärgiga HHH 575. Täna istusin sinna koheselt sisse, ega oodanud mingit akna avamist. Jälle, seesama piparmündilõhnaline kuuseke põrkus vastu mu põske ja terve tee möödus vaikuses. Aga täna ei olnudki see selline ebameeldiv vaikus, mis eile oli. Auto peatati taaskord ideaalselt kõnnideeäärele. Kui olin autost välja astunud, pöörasin end enne ukse sulgumist noormehe poole ning noogutasin naeratades tänutäheks. Ka tema vaatas minu poole, nagu ta seda vist ka eile teinud oli. Tal oli väga salapärane nägu. Tumedad juuksed, tumedad silmad, üsna teravad näojooned ja hämaras autos tundus ta ise ka üsna jumekas olevat, kuigi see võis ka ainult nii näida. Pöörasin end üsna kiirelt uuesti seljaga tema poole ning suundusin koolimaja uste poole. Tunnid oli varsti juba algamas ning paraku algas tänane koolipäev just ajaloo tunniga. Ma lootsin, et õpetaja midagi mainima ei hakka.

Minu õnneks ta täna mind üldse ei puutunudki. Kedagi vastama kutsudes ta isegi ei vaadanud minu poole, mis oli väga veider, sest tavaliselt ta vahib mind nii pingsalt, nagu saaks mingil moodusel minu mõtetest teada, kas ma olen õppinud või ei ole ja viimasel juhul kutsuks ta mu kohe rõõmuga vastama. Aga nagu juba õeldud, täna mul vedas.

Täna oli mul trenn ka, kus mul miskipärast eriti midagi välja ei tulnud. Võibolla oli asi selles, et täna olid seal ka suuremad ja veidi profimad mängijad, kes vahepeal vinguma ja õiendama hakkasid, kui keegi servi või vastuvõtu või millega iganes eksis. See ajab nii närvi. Ja siis kui sinuga õiendatakse, siis nagu eriti ei julge väga igalt poolt palli vastu ka võtta, mis tähendab – veel õiendamist ja ühesõnaga, mäng on siis metsas.

Kodus ka midagi ei toimunud. Nagu ikka.. õppimine, tunnike emaga, arvuti ja tuttu. Ega ma tegelikult ei tahagi siin oma igapäevaelust rääkida, sest mul lihtsalt ei ole midagi põnevat rääkida.

Sel hommikul läksin ma juba meelega veidi hiljem bussijaama, et jälle tumehall Nissan mind peale võtaks. Ja nii see oligi. Jälle paistis ta käänaku tagant ja järjest kiirust alandades, peatus lõpuks minu ees. Poisi näol oli täna juba naeratus, millest võis välja lugeda, et tal oli hea meel.. või siis naljakas, et mina jälle seal tee ääres ootasin. „Jäid jälle bussist maha?“ küsis ta siis minu ehmatuseks. Me polnud ju veel mitte midagi rääkinud. Noh.. välja arvatud tema küsimus esimesel päeval, et kas ma tahan kooli saada. Igastahes.. ma siis vastasin ka talle ja ütlesin, et jäin jah, et buss on viimastel päevadel veidi varem läinud ja ma lihtsalt ei jõua kiiremini. Poiss vaid noogutas selle peale ning meie ülejäänud sõit möödus vaikides. Või noh.. täna oli ta raadio ka vaikselt mängima pannud.

Kooli jõudsin ma Sirliga samal ajal, mistõttu esimene asi, mis ma sel päeval tema käest kuulsin oli, et kes see kena poiss on? See ajas mind naerma. Aga kui ma talle vastama tahtsin hakata, siis jäin ma vait. Mul polnud ju õrna aimugi kes ta oli. „On üks poiss, kes mind hommikuti kooli toob“ vastasin lõpuks ja üritasin näola manada sellise ilme, et nii ongi ja et rohkem midagi tõesti ei ole. Õnneks sai Sirli sellest pilgust ka aru.

Ma ei hakkagi kahte järgnevat nädalat päevhaaval kirjeldama. Ütlen vaid, et igal hommikul sõidutas see poiss mind kooli. Ühel päeval jäin ma lausa nii hiljaks, et kui ma bussijaama poole jooksin, nägin ma, et tumahall Nissan oli bussijaama märgi juures ja ootas mind. Mu näole ilmus üsna suur naeratus, kui ma autot seal nägin. See oli nii hea tunne, kuigi ma ei teadnud siiani sellest poisist rohkemat ega vähemat, kui ma seda esimesel päeval teadsin. Aga ma millegipärast niiväga ei tahtnud ka, et ise küsima hakata. Mulle sobis niigi.

Tavaliselt, kui ma ta autost väljusin, ütlesin mina aitäh ning tema vaid noogutas väikese naeratuse saatel, näidates, et pole probleemi, või, et pole tänu väärt, või lihtsalt.. minu tänu aktsepteerimiseks. Sel hommikul, kahe nädala viimasel päeval, ütles tema mulle midagi vastu. Ma ei saanud täpselt aru mis ta ütles, sest ma olin juba põhimõtteliselt autost väljas. Kui ma kooli suunas kõmpisin, mõtlesin ma välja, et see kõlas nagu, head aega või head päeva või midagi sellesarnast. Igastahes, ma ei pidanud seda eriti oluliseks ja unustasin selle, astudes kooliustest sisse.

Järgmisel hommikul kõndisin jälle rahulikult bussijaama poole. Ootasin seal. Ootasin veel. Päris kaua ootaisn. Kell hakkas juba kahtlaselt palju saama, aga tumehalli Nissanit polnud ikka veel näha. Ma otsustasin, et kui auto 5 minuti pärast ei tule helistan isale ja ütlen, et jäin bussist maha ja et ta mind kooli viiks. Ma lootsin kõigest hingest, et ta selle 5 minuti jooksul tuleks, aga kahjuks ei olnud teda tulemas.

Järgmisel päeval ei tulnud teda samuti. Ma arvasin, et ehk on ta haigeks jäänud või midagi ja lihtsalt ei saa paar päeva tööle minna, või kuhu iganes ta ka iga päev sõitnud on. Isa oli juba veidi pahane, kui ma talle jälle helistasin ja ütlesin, et olen busssist maha jäänud

Ja nüüd ma käingi bussiga koolis. Saan jälle oma hommikut ajalooõpsi nohistamisega alustada. Masendav kas pole? Ma mõtlesin eile õhtul veidike. Ma olin veidi pettunud, et see Nissanit juhtiv poiss mulle midagi ei õelnud. Aga ma nagu ma ütlesin, ma mõtlesin veidi. Ja lõpuks mulle meenus tema õeldud Head Aega. Ta ju ikkagi jättis minuga hüvasti, sellisel viisil nagu ta seda küll tega, aga siiski.

Head aega siis sullegi.

Nii lühike Aga hea oli..:)

nähh, ma lootsin et pikem.
Täiega hea jutt muidu. lõpp oli vinge