See on siis selline sissejuhatav esimene osa ja peabki nii lühike olema.
1.Peatükk - "Kullake, palun!"
Kui keegi oleks Liisi Mäetulele öelnud, et temaga saab kõik korda, poleks ta seda uskunud. Seda tõestasid armid 16-aastase tüdruku käsivarrel ning pisarad, mis hetkel mööda neiu kahvatut nägu alla voolasid.
Ta oli kaotanud enda jaoks ühe tähtsa inimese. Oma ainsa hoolitseja. Vanaema. Liisile meenusid soojad, kortsus käed, millega memm kindaid ja sokke kudus. Harva ka mütsi. Meenus ta tasane ja pehme hääl, mis alati ütles Liisile, et ta on kodus. Meenusid ka need hellad sõnad ja tundeavaldused, mida vanaema Liisile alati ütles. Enamasti käisid need tütarlapse kadunud vanemate kohta.
Liisi peitis oma pea patja, mis tegelikult juba läbimärg oli. Ta lasi pisarad valla ning nuuksus endamisi, laskmata end häirida sellest ühest pilgust, mis teda ainiti jälgis. Pilk oli must, sünge. Noormehe pikk mantel andis teada, et tegu pole lihtsalt tavalise noormehega, vaid isikuga, kes võttis elu tõsiselt.
Nooruki näol polnud ainsatki varju muigest või naeratusest. Ta oli nagu vari, mida ümbritses tugev kaitsekilp, mis hoidis tema ja rõõmu vahel vahet.
Ta koputas neiu õlale ning hetkeks tundus nagu poleks noorik seda isegi tundnud.
„Ma ju tean, et sa tead, et ma olen siin,“ kostus madal mehehääl.
„Ma tean, et sa tead. Aro, lase mul palun natuke olla,“ vastas tüdruk nuuksudes. Ta ei tahtnud seltsilist.
Aroks nimetatud noormees istus voodile ning asetas oma käe Liisi õlale, tunnetades vappumist, mis tüdruku nutmist tunnistas.
„Kullake, palun! Luba mul endaga olla, ma tahan sind aidata ja sa ju tead, et midagi peab muutuma. Sa tead ju, et sa võid alati minu juurde tulla,“ otsustas Aro vastata.
„Ma pean selle üle veel mõtlema,“ kõlas nutune tüdrukuhääl, andes teada, et tegelikult oleks ta sellega isegi nõus.
„Olgu,“ ütles ta veel vaikselt ning pani pea õrnalt poisi õlale.
Aro naeratas ning silitas tütarlapse valgeid kiharaid: „Tore!“
Pealkiri: Kui aega saaks peatada... (1/...) 
30/11/2012, 20:09
Ootan uut