Meil ei ole aega

Ma ei tea, mida ma teen, aga ma pidin selle juttu kirjutama. See tuleb ainult kahe osaline ja siis keskendun uuesti teistele juttudele. Normaalset pealkirja ei suutnud välja mõelda ja jäi see:)


Heitsin pilgu päikeseloojangule. See tuletas mulle midagi meelde. Midagi, mida tahtsin unustada. Ometi ei tahtnud ma pilku ära pöörata, sest...Ma teadsin, et varsti ma seda ei näe. Ma võisin näha midagi muud, kuid eeldatavasti mitte midagi sellist. Ma ei teadnud, mis oli mind ees ootamas, kuid teadsin, kes mind ootas.
Vaevaliselt viisin pilgu päikeseloojangult ära. Ma ei tohtinud oma aega sellele kulutada, sest aeg polnud raiskamiseks. Mitte kunagi polnud teada, millal meie aeg otsa saab. Vihkasin, kui inimesed ütlesid, et meil on veel palju aega. Kust kuradi kohast nad seda teadsid? Ilmselt nad ei teadnudki, vaid uskusid ja lootsid, kuid vahel asjata. Aeg sai otsa.
Mõnikord, tegid inimesed valikuid ja otsustasid ajakulgu veidi kiirendada. Ehk polnud elul neile midagi enam pakkuda või tegid nad seda süütundest. Nagu mina.
Istusin voodile, mille omanik olin viimased kaks aastat olnud ja sulgesin silmad. Koheselt meenus mulle kaks kuud tagasi juhtunu, mis ikka veel tegi mulle nii suurt valu. Endiselt soovisin aega tagasi keerata ja võtta oma sõnu tagasi. See oli võimatu unistus.
"Michael, ma pean sulle midagi ütlema," lausus minu tüdruk Claire mulle vaikselt.
Me olime minu toas. Mu käed olid ümber Claire'i ja ma naeratasin talle ootavalt. Mul ei olnud aimugi, mida ta mulle öelda tahtis, kuid midagi halba see ju olla ei saanud. Meil oli kõik hästi ja nii see pidigi jääma.
Ometi oli tüdruk kõhklev ega vaadanud mulle otsa. Ta keerutas sõrmede vahel üht oma heledat lokkis juuksesalku ja tundus millegi üle aru pidavat. Ma ei olnud teda kunagi nii tõsisena näinud ja see tegi mind murelikuks.
"Claire, kas midagi halba on juhtunud?" küsisin viimaks.
"Mitte just halba, aga.." Ta jättis lause pooleli ja jäi vait.
"Ehk siis midagi head?" pärisin, olles imestunud, et ta selline oli.
Tavaliselt oli ta alati väga jutukas ja naeris koguaeg. Me olime üheksa kuud koos olnud ja selle aja jooksul, oli harva olnud hetki, mil ta oli pahas tujus. Täna ta polnud küll halvas tujus, aga miski tegi talle muret ja mulle see ei meeldinud.
"Minu jaoks on see hea," sõnas ta vaikselt. Kogus end hetke ja jätkas:" Sinu jaoks ei pruugi see nii hea olla."
"Mis on sinu jaoks hea, on ka minu jaoks," laususin ja naeratasin talle.
Neiu ei vastanud mu naeratusele ja raputas pead. "Seda ütlevad nad kõik ja jooksevad siis minema."
Vaatasin talle arusaamatult otsa ning ta naeratas mulle nukralt. Ma tõesti ei mõistnud, milles ta rääkis.
"Michael, ma olen rase," lausus Claire. "Me saame lapse."
Kulus hetk, enne kui mõistsin selle lause tähendust. Tõusin voodilt püsti ja jäin teda ärritunult vaatama.
"Me oleme nii noored, sa ei mõtle teda ju alles jätta," laususin, tundes, kuidas ma iga sõnaga järjest rohkem ärritun.
"Sa oled kaheksateist ja mina saan ka lapse sündimise ajaks kaheksateist," vastas Claire ning nägin ta silmis pisaraid.
Ühtäkki tahtsin teda kallistada ja öelda, et kõik saab korda. Samas olin kindel, et ma ei saa isaks olemisega hakkama ning nähes Claire nägu, teadsin, et aborti teha ta ei kavatse.
"Me ei saa ju sellega hakkama," ütlesin ärritunult. "Me mõlemad käime koolis ja su vanemad lööksid mind sellest kuuldes maha," jätkasin.
"Sa ütlesid mulle, et ei jäta mind kunagi," sosistas Claire vaikselt ja lasi pisaratel voolata.
"Ma ei jätagi sind, lihtsalt laps..." alustasin.
Claire katkestas mind ja pühkis pisarad oma põskedelt. "Laps on osa minust ja ka sinust."
"Jah, aga me ei plaaninud seda." Vaikisin hetke, enne kui jätkasin. "Meil on ilma temata parem."
Proovisin teda kallistada, kuid tüdruk tõrjus mu kõrvale ning vaatas mind vihaselt. "Meil on ilma sinuta parem," sõnas ta ja hakkas ukse poole kõndima.
Haarasin ta käest ja sundisin ta peatuma. Neiu ei rabelenud vastu ja vaatas mulle külmalt otsa, erinedes tavapärasest Claire'st uskumatult palju.
"Ma ju armastan sind," ütlesin. "Aga laps on suur vastutus. Me võime näiteks viie aasta pärast lapse saada."
Neiu tõmbas end ärritunult lahti ja silmitses mind vihaselt. "Mul on ükskõik, kas sa oled mu kõrval või mitte, aga sellest lapsest ma ei loobu."
"Claire..." laususin paluvalt.
Ent neiu raputas pead. "Michael, sa võid mind küll armastada, aga kui sa lapsega ei suuda leppida, siis on meiega kõik." Viimased sõnad ütles Claire väga vaikselt.
"Ehk ongi nii parem," laususin pahaselt.
Nägin Claire'i näol pisaraid ja siis jooksis ta uksest välja. Ma tundsin, end uskumatult halvasti ja mõtlesin, et ehk peaksin talle järgi jooksma. Olin juba valmis seda tegema, kui kuulsin tänavalt mingit müra ja karjumist. Viisin pilgu aknast välja ning märkasin, et mingi punane auto oli kellegile otsa sõitnud. Kehitasin ükskõikselt õlgu ja siis meenus mulle Claire, kes äsja oli välja tormanud. Tundsin, kuidas mu süda kiiremini lööma hakkasin ning ma lausa lendasin trepist alla.
Väljas ootas mind ees kohutav vaatepilt. Tee ääres lamas Claire ning polnud mingit kahtlust, et just talle oli otsa sõidetud. Tema blondid juuksed oli sassis ning tema oimukohal nägin midagi punast, mis oli kahtlemata veri. Ma üritasin tema juurde minna, kuid keegi haaras mu õlast ja peatas mu.
"Midagi pole enam teha, ta on läinud," lausus mulle tundmatu mehehääl. Minu maailm kukkus kokku.
Järgnevad tunnid ja päevad möödusid, kui unes. Ma olin justkui ärkvel, kuid ma ei kuulnud kedagi ega näinud midagi. Ikka ja jälle meenus mulle meie tüli ja ma süüdistasin ennast. Minu pärast oli Claire...ja meie laps surnud. Kõiges olin süüdi ainult mina. Ma ei mäletanud midagi tema matustest, ei tahtnudki mäletada. See kõik oli nii kuradi valus ja ma soovisin ainult, et valu kaoks. Mu vanemad ja sõbrad püüdsin mind toetada, kuid keegi ei mõistnud, mida ma tundsin. Ma polnud kellelegi lapsest rääkinud, sest ma uskusin, et Claire ei tahtnud seda. Pärast kahte kohutavat kuud, olin viimaks selgusele jõudnud, mida ma pidin tegema. Oli ainult üks viis, kuidas ma sain Claire'lt vabandust paluda.
Tõusin voodilt ning otsisin sahtlist kirja, mille asetasin oma kirjutuslauale. Olin oma lauda koristanud ja valge ümbrik koos kirjaga oli nüüd väga nähtaval kohal. Nad pidid selle kiiresti leidma. Lootsin, et mu vanemad mõistavad mu otsust, kuigi see oli raske. Teineteist toetades saavad nad ehk hakkama ja mõistavad, et nii oli parem. Mu sõbrad...ka nemad saavad hakkama. Nad nägid mind pärast Claire'i surma ja saavad aru, et nii pidigi minema. Claire ja mina kuulusime kokku. Mul ei olnud mingit õiget elu enne Claire'i ja pärast teda, polnud samuti. Minu elu oli koos temaga.

Lahe :)