Chu's fate and the hints [Lõpetatud]

Kui oli oma kümme minutit möödund, jõudsid kaks inimest ühe koopa mineva ava juurde. Tegemist polnud tegelikult koopaga, aga see tee viis maa alla.
„See ongi see koht?” Küsis Steffeny ja kükitas. Tüdruk noogutas.
„Oota korra, ma lasen siit väikse signaali, et teile abi juurde saada,” lausus Steffeny ja võttis taskust ühe väikse raketi. Võtnud tikud, süütas ta otsa ja astus sammu eemale. Käis vaikne raketi hääl ja rakett lendas kõrgele taevasse, tehes taevasse punase tulekese. Samuti oli näha selgelt raketist lastud tossu. Kõik inimesed, kes kuskil linnas olid, nägid seda punast tulukest ja oskasid sinna tulla. Enamasti need inimesed olidki needsamad ninjad, kes ellujääjaid otsisid.
„Lähme nüüd sisse,” lausus Steffeny.

Sisenedes koopasse, nägi ta tühja ruumi. Nad liikusid natuke edasi, kuni tulid nähtavale esimesed inimesed. Nende seas olid haavatud ja ka terves. Kaks neist haarasid kohe vibud välja ja sihtisid Steffenyt. Steffeny uuris neid ja sai aru, et tegemist oli ninjadega.
„Rahu. Ma tulen rahus. Ma olen Steffeny ja olen pärit Domusest. Ma töötan ninjana ja mind saadeti siia, teie juurde.” Lausus tüdruk, haarates taskust ühe medali sarnase asja ja suunas selle kahe ninja poole.
„On küll Domuse ninjamärgi moodi.” Pomises üks meestest „Olgu tule.” Laususid siis mehed. Steffeny kõndis nende juurde ja sosistas „Palun ärge reageerige halvasti. See on Villi kontroll.” Ta pani oma sõrme mõlema mehe otsa vastu, kui käisid punased triibud üle meeste. „Mõlemad olete puhtad.” Lausus tüdruk. „Mul on veel 5 inimest, kes tulevad arvatavasti siiapoole. Nad on ka ninjad ja ohutud inimesed,” alustas Steffeny.
„Pole vaja. Me oleme juba siin,” lausus Jack, kellega olid veel 4 inimest kaasas. Steffeny naeratas.

Paar minutit hiljem olid nad ühes üksikus ruumis. Seal ruumis olid 3 linna juhti ja 4 ninjat. 3 neist olid ninjad. Nendeks olid „Steffeny, Rick, Rock ja teine kuulaja.” Teised kaks olid aga ruumis ja kontrollisid inimesi, ega nad ometi villid pole.
„Loodan, et me teid ei häiri,” lausus Steffeny siis ja võttis märkmiku välja
„Palun rääkige, mis siin juhtus,” küsis Steffeny nendelt inimestelt.
„Olgu,” lausus üks nendest ja hakkas rääkima.
„See toimus kõik ainult umbes 6 tundi tagasi. Linn oli täiesti energiline ja rõõmsaid inimesi täis. Ma läksin välja, et teha oma igapäevase jalutuskäigu. Ma jalutasin ringi, kuni märkasin, et eemal värava pool käis suur pauk ja liiv lendas kõrgele õhku. Kogu rahvas vaatas sinnapoole. Käis ainult mõni hetk, kui sealt samast värava juurest jooksid sisse suur hunnik ninjasid. Nad lõikasid kõiki, kes ette jäid. Nad läksid igasse prakku, et iga inimese ära tappa. Ma olin hirmunud ja jooksin kiiresti siia samasse, kuna see oli lähim turvatsoon,” rääkis üks meestest. Steffeny segas vahele „Turvatsoon?” Mees noogutas.
„Jah, linnas on kokku 25 turvatsooni. Arvatavasti osad tsoonid on avastatud, kuid vähemalt see koht pääses eluga. See oli õudne. Ma vaatasin väiksest praost, kuidas ninjad jooksid ja tapsid süütuid. Nad laamendasid, lõhkusid maju ja lõikasid kõrisid. See oli nii õudne.” Lausus mees ikka nuttes. Kõik, kes seal ruumis olid, tuntsid kaasa.
„Siis ma nägin, kuidas meie linna kõige tähtsam tegelane, James Smith, tuli oma paleest välja ja kõndis ninja salga poole. James Smith ei tapetudki ja siis... ja siis... MA NÄGIN TEDA!” viimane lause tuli mehe suust röökides. Ta näos olid hirmunud silmad.
„Keda?” Küsis Rick siis järsku.
„Ma nägin Homicida Clarust” Lausus Mees vaikselt.
„Keda?” küsis Steffeny üle.
„HOMICIDA CLARUST!” Röökis mees, kui järgmisena mees lendas maha, surnuna. Peas võis näha nuga. Kõik tõusid korraga püsti ja tõmbasid mõõga välja, kuid ennem läks uksepeal olevast mehest mõõk läbi. „Spioon,” lausus Jack selle mehe tagant ja tõmbas oma suure mõõga välja, mees kukkus selili.
„Hominicida Clarus? Kes tema on?” küsis Jack ja toetus ukse ääre vastu.
„Ta on väga kuulus sarimõrvar. Keegi ei tea tast õieti mitte midagi, Teatakse ainult tema nime, seda et ta on väga ohtlik ja ta on väga tugev.” Lausus Steffeny vaikselt.
„Ta on inimene, kelle käsutuses on mitusada teist ninjat.” Lisas Rick juurde.
„Ta ise on mõõgakasutaja,” lisas üks kuulajatest veel juurde
„Ja ta ei halasta,” lausus Rock vaikselt.
„Tundub huvitav tüüp olevat. Tema tahaks ära võita.” Pomises Jack muigega.
„Ta tapaks su. Sul poleks võimalustki.” Lausus järsku üks kahest mehest, keda kuulati üle.
„Ei tea, kui ma pole proovinudki.” Lisas Jack ja läks tagasi teisi ruumi, ukse oma taga kinni lüües.
„Igastahes me nägime, kuidas see mees kõndis Smithi juurde ja nad vahetasid paar sõna. Ma kuulsin ainult paari sõna. Need sõnad olid ‚minge’ ja ‚kõike’. Need olid Smithi sõnad. Igastahes Hominicida läks Smithi juurde, sidus ta kinni ja võttis ta endaga kaasa. Kõik teised jätkasid elanike tapmist, kuni see ongi linnast järele jäänud. Me oleme siin kartusega end varjanud.” Lausus üks ülekuulajatest. Steffeny ohkas. „Rock. Võta peamajaga ühendust, räägi kõik info. Ma tahan teada, mis me peaksime tegema.” Lausus Steffeny Rockile, ise ohates.
„Kas Donald MacFly on veel elus?” Küsis Steffeny järsku. Teine ülekuulaja raputas „Ma nägin enda silmaga, kuidas ta tapeti.” Steffeny ohkas. „See on kõik.” Lausus ta. Kõik kuulajad lahkusid ruumist. Sisse tulid nüüd ka Jack ja Nick.
„Ühtki Villi ei ole siin.” Lausus Jack muigega ja istus äsja lahkunud meeste toolile.
„Mis me teeme siis?” Küsis Nick ohkega.
„Me peame siia jääma, seda gruppi kaitsma ja ootama Martini uusi juhendeid.” Lausus Rock, kes oli just Martiniga rääkinud. „Martin lubas rääkida sellest kõige tähtsamate liikmetega. Nendeks on siis peanõukogu. Ta lubas kohe ühendust võtta, kui midagi olulist on vaja teada.” Lausus Rock ohkega. Kõik istusid ruumis vaikselt.

Möödus neli tundi, kui kõik tegelesid samas ruumis erinevate asjadega. Jack magas, ise istus toolil, Steffeny tegeles küüne viilimisega, Nick ja Rick vaidlesid vaiksemal viisil, Rock mängis omaette kaarte, ja teine kuulaja, kelle nimi oli Gnom, vaatas igavledes seljakotti, mis ise oligi telefon, või siis sidempidamis vahent. Peagi hakkas telefon helisema, Rock haaras kohe telefoni. Midagi tükk aega vaikselt pomisenud ja kuulanud, pani ta toru tagasi oma kohale ja pööras pilgu teistele. Kõikide pilgud olid Rockil.
„Meie missiooni muudeti ja kõikidel, kes siin ruumis on, on ühine missioon, ” lausus Rock ohkega.
„Räägi,” lausus Jack siis lõpuks, asetades jalad laua peale.
„Kuulajad saadeti kõikjal kohe tööle ja saadi informatsiooni, et ühte kahtlast gruppi on liikumas nähtud. Üks ütles, et ta nägi selles grupis Homicidat. Informatsiooiga jõuti üpris kaugele. Nad on jõudnud kõrbest juba väljuda... arvatavasti ja viimane informatsioon saadi meist 10 tunni kaugusel, kuubal,” lausus Rock. Kõik võpatasid
„Kuubal?” tuli ühine küsimus.

Oli kuulda laule ja tantse. Näha oli kerjamisi, rahva liikumist ja poode, kus üritati kõiksuguseid asju müüa. Kuulda oli kõike.
„Mütsid, kõrbe mütsid.”
„Banaanid, värsked banaanid lähedalt ‚Tronžnik linnast’”
„Kullast ja hõbedast ketid.”
Need olid kõigest näited, mis võis kuulda. Seda kõike kuulsid kuuene seltskond, kes liikusid kaamlite seljas mööda peamaanteed.
„See on kuuba?” küsis Nick ja uuris tänavat. Kõigil kuuel olid seljas valged, või siis hallikad kõrbereisi riided.
„Tuleb jah nii välja,” lausus Steffeny ja uuris ise samal seda suurt linna.
„Mis sa kuubast tead?” küsis Rick Rockilt.
„Kuuba on üpris suur linn ja elanike arv on samuti päris suur, See on viimane linn, enne põhjapoolt kõrbest väljumist. See linn on üpris vaene, ning siin elab väga palju lihtrahvast, ninjasid eriti ei olegi. Teil on oodata siin palju ville,” lausus Rock ja uuris tänavat, kus tavalised inimesed uurisid möödujaid.
Nende 6 inimese taga oli veel terve suur hunnik inimesi. Need olid ellujääjad ‚Hon’ linnast.
„Me jääme siia?” küsis Nick Steffenylt. Seffeny noogutas.
„Me jääme mõneks ajaks. Me peame siit informatsiooni uurima, et saada vihje, kuhu poole me edasi peaksime liikuma,” pomises Steffeny Nickile. Nick ohkas.

„Oled sa kindel?”
„Jah. Nad peavad ninjad olema.”
„Mida? Nad on ninjad?”
„Võimatu, siin pole 20 aastat ninjat olnud.”
„Põgeneme”

Sellised sõnad hakkasid kostuma rahva seast. See asi oli kahtlane.
„PÄÄSTKE MU TÜTAR. PALUN TEID!” Jooksis üks naine rahva seast Nicki juurde ja hakkas teda puutuma. Teised rahvad jooksid samuti kõikide ninjade juurde ja hakkasid neid nügima, tõmbama.
„PALUN.”, „Halastage.”, „Antke.” Selliseid asju võis kuulda rahva seast. Käis suur lärm ning kõik olid isegi natuke segatuses.
„Mis me nüüd teeme?” Küsis Nick, endal väikene paanikas oleku nägu peas.

Endiselt hea. (Y)
Ootan põnevusega uut.

A nüüd mõned kirjavead.
Sa kirjutad nt "antke" (ma tean, et need osad RAW võimisiganes), kuid tglt andke. Sellest saab aru, kui paned sõna algvormi - andma. Kui seal nõrk, on ka käändes nõrk täht.

Ja siis see inglise keele mõju tänapäeva noortele... Seda ma panin tglt juba varem tähele. BloCkeerima. BloCkkima/bloCkima. Tglt on eestikeelne sõna blokeerima ja blokkima. ;D

tean jah, et andke on see õige vorm. Seda ma nimetan tõesti kirjaveaks.

Aga see blokeerima blokkima. See on tõesti ingliskeele pärast tulnud .

Vabandust sellepärast.

Aga siis seda, et uus osa tuleb kas homme, täna õhtul välja või peale järgmise nädala esmaspäeva.

Homme sõidan ma inglismaale, niisiis ei tea, kas enne seda kirjutan järgmise osa välja.

Kõik ohkasid. Nad ei olnud oodanud, et rahvas hakkab niiviisi käituma.
"Siin pole 20 aastat ninjasid olnud?" küsis Nick Ricki käest, ise oli segaduses.
"Tundub nii," tuli vastus Rickilt.
"Mis iganes probleem siin on, pole meil aega siin passida. Me peame ühe inimese päästma ja see ongi kõik. Meil pole mõtet nina mujale pista," Tuli Jacki suust.
"Tõsi, mis tõsi," vastas rick.
Kõik tõusid hobuste peal püsti ja tõukasid end lähima maja katusele. Nende plaan oli põgeneda rahva hulgast.
"Kuidas me kavatseme reisida? Meil pole enam hobuseid," küsis Rick järsku.
"Kõrb lõpeb selle linna taga. Me võime oma erivõimeid kasutada ja liikuda palju kiiremini kui hobused. Niisama me ei jõuaks nendele elusees järgi. Samuti ei tohiks enam liiv liikumist takistada," tuli Steffeny poolt vastust, kui too hoidis ühte väikest aparaati käest, kust tuli laserekraan välja.
"Mis see on?" küsis Nick siis järsku.
"See on D3 laserRop. See antakse kaasa, kui missioon on väga ohtlik või oluline. Meie missioon pidi ohtlik ja oluline olema, kuna meil on vaja satelliidi ühendust, aga nagu näha, on meil nüüd seda veel olulisemaks asjaks vaja. Neid ei ole palju ja neid üritatakse juurde teha. Sellega on võimalik pea-aegu kõike teha," tuli Steffeny poolt vastus.
"Näita"
"Ei" lausus Staffeny kohe Nickile ja vajutas seal ekraanil veel otsekui nupule. Kui aus olla, siis see masin oli käekell ja seda oli sellepärast lihtne kasutada.
"Muide. Kuulajad andsid teada, et neid nähti veel Londoni tänavatel." Lausus Rick järsku.
"Londoni? Mis see on?" küsis Nick.
"London oli kunagi linn planeet Maal. See oli suur ja võimas linn. See pidavat mingis Inglismaa nimelises riigis olevat. Siinsed inimesed tahtsid teha ka ühe võimsa linna ja tegidki ühe Londoni ühe jõe kõrvale. Linn kasvas ja kasvas ja nüüd ongi see suur linn. Teate, et see on linn, kus elab üle 10 miljoni inimese. Põhikeel on seal inglise keel. Ma arvan, et te peaksite seda oskama," lausus Steffeny. Ta oli kõik selle informatsiooni maha lugenud, lihtsalt kokkuvõtlikult.
"Liigume põhja." Lausus Steffeny peagi ja kõik hakkasid jooksma, hüpatas katuselt katusele. Kõik liikusid suures tempos. Osad aktiveerisid leveleid, et veel kiiremad olla.
"Me pidime Londonis paari uue kuulajaga kohtuma. Me oleme selle tempoga seal tunni ajaga." Karjus Steffeny, et kõik kuuleksid

Mööduski üle tunni, kui nähtavale tuli London. Kõik 4 ninjat olid ammu kõrbest väljunud ja nad olid juba troopika alal.
„London asub troopikas?” küsis Nick, kui kõik jäid ühe kõrge puu otsas seisma, iga üks omal oksal.
„Tundub nii,” tuli Steffeny poolt vastus.
„Miks?”
„Kust mina tean.”
„Vahet pole, kus me pidime kuulajatega kohtuma?” küsis Rick Steffenylt. Steffeny ohkas selle peale.
„Linna keskel, seal kus kaevud on,” lausus Steffeny. Rick noogutas ja kõik kadusidki järsult puu otsast, liikudes londoni väravate poole.
„Olemegi ko...” alustas Nick rõõmsalt, kuni ta märkas väravat. Värava uks oli praokil ja näha oli surnud turvamehi.
„Võimatu,” tuli Ricki suust vaikne hääl. Pilt oli sama, mis ‚hon’ linnaga. Värav oli tühi ja mitte ühtki elavat hinge polnud. Ainuke erinevus oli see, et seal oli laipa näha, mida ‚hon’is isegi polnud.
„Neetud,” lausus Rick, kes vajus põlvedele. See pilt oli šokeeriv, kuna nad teadsid, mis nad näevad väravat ületades. Üle müüri oli juba näha maju, mis oli osadest kohtadest puru. Kui tavaliselt oli kuulda inimeste lärmi ja toimetamisi, siis seekord oli kõik vaikne.
„Tulge,” lausus Steffeny, kes ise hakkas julgelt läbi värava kõndima. Läbinud värava, märkaski seda sama pilti, mis ta oli oodanud. Tänavatel oli laipasid täis. Paljudes kohtades oli verd. Steffeny vaatas tänavat. „EI,” kiljatas tüdruk ja pööras ümber. Kuna lähim inimene talle oli Jack, siis ta surus oma pea Jacki rinda ja haaras poisi ümbert kinni. Kuigi poiss oli tavaliselt isekas ja ülbe, oli ta sellistes olukordades teistsugune. Ta pani käed ümber tüdruku ja vaatas ise samat pilti. Rick ja Nick vaatasid samuti ringi, tundes samal ajal kadedust Jacki üle. Siiski ei teinud nad olukorras probleemi.

Vihma hakkas sadama. Vihm puudutas vastu maad, puhastades tänavad verest, mis maas oli, ajades vere kanalisatsioonidesse. Kõik neli liikusid kesklinna poole.
„Me peaksime otsima ellujää...” hakkas tüdruk ütlema, kuid Jack katkestas „Me ei saa midagi teha. Me peame otsima Homicida Claruse ülesse, et takistada teda,” lausus Jack. Kõik liikusid kurvalt kesklinna poole edasi. Peale mõnda kõndimist, jõudsid nad kesklinna. Nad nägid kolme laipa, kes kandsid kuulaja riideid.
„NEETUD!” Ütles Rick kõvasti ja lõi kaevu äärekivi, mis oli lahti ja kukkus kaevu sisse. Oli kuulda suurt sulpsi, kui kivi kukkus kaevus olevasse vette.
„Mis me nüüd teeme?” Küsis Nick. Steffeny ajas enda käe ette ja kella sarnasest asjast tuli laserekraan välja. Ta vajutas paari nuppu, kui nähtavale tuli sõna ‚Please wait, connecting...’. Kõik ootasid vaikselt. Tegemist oli hädaolukorra ühendusega.



„Jah? Mis on?” Küsis Martin järsku, kui ilmus Martini pilt „Kuulajad on surnud. London on langenud Homicida ohvriks,” Lausus Steffeny vaikselt.
„Millest sa räägid?” küsis Martin siis.
„Me läksime Londoni, nagu sa käskisid ja läksime linna keskele, et saada kolme kuulajaga kokku, kuid üllatuseks oli linn hoopis Homicida ohvriks vajunud,” lausus Steffeny pahasemalt.
„London on juba 30 aastat mahajäetud olnud. Kuidas saab London praegu kellegi ohvriks vajuda?” vastas Martin. Kõik vaatasid segaduses ekraani. Rick jooksis lähima surnud inimese juurde ja pööras too ümber. Nähtavale tuli nukk. Nick kükitas ja pani oma näpu verre ja pistis keele otsa tolle sisse ja maitses seda.
„TEGEMIST ON NUKKUDEGA!” karjus Rick eemalt ja jooksis ise teiste juurde.
„See pole veri. See on... tavaline punane värv.” Lausus Nick.

Järgmisena maandusid nende kõrvale terve salk mehi. Nad piirasid neljase grupi sisse.
„Lõksu sattusite.” Lausus üks meeste salgast. Osad naersid, kõikidel oli hea tuju.
„Mis see peaks tähendama?” Küsis Jack, tõmmates oma suure mõõga seljatagant välja.

Chu’s fate
IV ja V osa
Part 7

Vihma sadas, oli kuulda suurt vihmapiiskate peksmist vastu maad. Enne kui nelik taipas midagi, olid nad juba ümber piiratud ja mitukümmend inimest olid nende ümber. Ennem kui nad midagi taipasid, oli Nicki kõhust läbinud mõõk, ennem kui nad midagi taipasid, olid tänaval voolamas tõeline veri.
„Neetud,” pomises Nick, kui too kukkus teiste kõrval maha, mõõga otsast kukkudes maha, pani tapja oma mõõga suu juurde ja tõmbas keelega üle verise mõõga. Alles nüüd, kui Jack oli midagi küsinud, pööras ta pilgu kõrvale. Tema pilk peatus Nicki juures. Pilk läks natuke kõrvale ja seal ta nägi Homicidat. Hamicida oli pikk mees, mustad, või vähemalt tumedad juuksed ja must ülikond. Tema mõõgaks oli samurai mõõk.
„NICK!” röökis Steffeny kõva häälega. Ricki näos võis näha hirmu, Jacki näos oli viha ja Steffeny näost võis lugeda pisaraid ja kurbust.

Rick ja Steffeny tõmbasid kohe mõõgad välja ja tõukasid end Nicki poole. Homicida tõukas end tahapoole. „Nick, nick. Oled sa elus? Nick! Ei, eieiei...!” hakkas Steffeny kohe nicki juures ütlema, kui ta samal ajal ajas Nicki kõhuli olekust selili.
„Mis te jamate? Ta on surnud,” tuli Homicida irvitus. Jack tõukas end suure kiirusega homicida juurde, läks tast kiiresti mööda ja hakkas selja taga virutama Homicida poole. Homicida ainult pani mõõga viltu seljataha, ümber pööramata, mille järel kaks mõõka tabasid, sädemed lendasid korraks igale poole. Võis näha Homicida kerget irvitust, kui ta pani teise käe taha, haaras Jacki mõõgast kinni ja tõmbas Jacki, koos tema mõõgaga üle Homicidi ja lasi enne maha virutamist lahti. Jack lendas tohutul kiirusel vastu maha seina, purustades seina ja lennates veel vastu teist maha seina.
„Neetud,” pomises Jack vaikselt. Ta polnud seda oodanud. Liigutused olid liiga head olnud.
Kui Rick pööras pilgu Hemicida poole, märkas ta Homicida näos naeratust, kuid järsku oli ta kadunud, ilma et ta oleks märganud.
„Mida?” Ta suunas oma mõõga ette, kui kaks mõõga tabasid järjekordselt. Seekord olid need Ricki ja Homicida. Tõmmanud mõõgad eemale, tabasid need peagi kohe uuesti. Ilma midagi lausumata, aktiveeris Rick ‚level 1’.

Rick tõukas teistest eemale, Homicida järgnes talle.
„Kuhu sa põgened väikene?” küsis Homicida, kui Rick liikus teistest palju kaugemale.
„Ma ei taha, et teised viga saaksid,” lausus Rick siis vastuseks.
„Olgu. Ma võitlen suga 1v1,” tuli irvitav vastus. Peagi olid mõlemad eemal, valmis võitluseks.

Selle jutu ninjateema meenutas mulle automaatselt Narutot xD
Igatahes, iseenesest on jutu idee üsna huvitav. Kirjuta siis kähku uus :)

„SUREE!” Karjus Rick, kui lõi mõõga Homicida poole. Homicida astus sammu kõrvale ja järgmisena maandus mõõk tugevalt maa sisse, tekitades suuremat sorti prao ette ära, nii et liiv lendas kõrgele õhku. „Sa oled nõrk. Miks sa ei näita oma tõelist võimu? See ei ole ju midagi...” Lausus Homicida ja põlgega Ricki kõhtu ja surus pea tugevalt mastu muud. Verd lendas haavast, mis oli tekkinud pähe, samuti tuli suust Verd.
„Neetud.” Lausus Rick vaikselt ja tõukas end Homicidast eemale. Liiv hakkas tagasi maha jõudma. Nii Homicida, kui ka Rick olid liivased. Võitlus oli juba natuke aega kestnud, kuid nagu arvate, on Homicida kõvasti ülekaalus.
„Saad, mis tahad. LEVEL 2” Lausus Rick järsku, kui ta silmaringid ja selle värvid muutusid punaseks. Ta irvitas ja järgmisena oli oma koha pealt kadunud. Ta virutas mõõga vastase selatagant vastase poole, kuid too astus sammu tahapoole ja mõõk lendas jälle maa sisse, teges jälle oma 50 meetrit prao ja liiv lendas jälle kõrgele õhku, tehes liivakihi, nii et raske oli näha. Järgmisena läks Rusikas otse Ricki ees Ricki näo poole. Rick tõmbas pea kõrvale, nii et rusikas läks mööda.
„LOHAKAS!” Lausus Homicida ja haaras Ricki pea tagant kinni. See oligi tema algne plaan. Ta tõmbas poisi pea tugevalt vastu enda põlge. Verd lendas jälle, seekord suust ja ninast enamasti. Homicida lõi tugevalt põlve teist korda vastu Ricki nägu.
„Sa sured, kui sa ei näita oma tõelist tugevust.” Lausus Homicida, ise irvitas samal ajal.

„Me peame minema ja otsima Ricki ülesse. Me peame teda aitama.” Lausus Steffeny, pisarad voolamas.
„VÕTA ENNAST KOKKU,” lausus Jack ja lõi, mitte tugevalt, vastu Steffeny põske.
„Sa ei saa aru vä? Rick praegu ohverdab ja riskib oma eluga, et meile aega võita. Ja need tõprad, kes meid jõllitavad maha lüüa. Seejärel peaksime me Nicki aitama. Tahad, et ta sureks? Ta pole veel surnud.” Lausus Jack.
„TAPAME NAD. HOMICIDA NIMEL!” Karjus üks mees ja kõik hakkasid keskele jooksma. Jack virutas korda mööda inimestele kõhtu ja kuhu iganes, et kaitsta Nicki, Steffeny tegi sama, pisarad samal ajal joostes.
„LEVEL 2” Karjus Jack irvega „nuclear Slash,” lausus Jack vaikselt, kui tema suur hiigelmõõk muutus üleni punaseks. Nende kolme ümber tuli barjäär, mis takistas neid hetkeks vigastuste eest ja järgmisena käis suur, hiigel pauk. See pauk oli plahvatus, mis tuli täpselt sealt, kuhu Jack oli oma mõõga löönud.

Natuke ennem pauku, kui Rick lebas maas, köhis samal ajal verd suust välja ja Homicida lausus „Kahju. Sa ei taha oma tõelist võimu mulle näidata... Ma siis pean su tapma.” Ja hakkas juba virutama, tuli eemalt suur pauk. Homicida pööras pilgu sinnapoole. „Mida... Ei...” lausus Homicida, kui see, kus plahvatus käis, oli koht, kus olid suur osa tema meestest ja seal olid ka kolmik sõpru. Homicida teadis, et kellelgi tema meestest ei ole siukest võimet, sellepärast sai ta aru, et tegemist oli Ricki sõpradega.
„Nüüd sa sured.” Lausus Homicida vihaselt ja virutas oma mõõga Ricki poole. Rick veeretas end kõrvale, nii et mõõk läks tast mööda. „LEVEL 4” Lausus Rick ja tundis, kuidas ta jõudu juurde sai. „Tappev lõige.” Lausus ta ja tõmbas mõõgaga, millel oli punane terav otsa homicida juurest läbi. Homicida tundis, kuidas talle käsivarde tuli haav. Ta oli eest ära minemisega hiljaks jäänud.
„Neetud.” Lausus Homicida. Ta uuris haava ja teadis millega oli tegemist. Haav ei parane ise ära ennem, kui ei ole vastumürki saadud. Nii võib kergelt verest tühjaks voolata. Mees rebis ruttu enda särgist suure tüki ja sidus selle tugevalt haavale. „Neetud.” Pomises ta vaikselt.
„Mitte, et see ainult ei takista haaval paraneda. See samuti imes osa su jõudu ära.” Lausus ta ohkega. Homicida hakkas hingeldama.

Jälle eemal, kus oli äsja suur pauk olnud, seal olid kolmik ikka veel elus. „Tundub, et enamus said surma.” Pomises Jack vaikselt, ise hingeldas tugevalt. Ümbruses oli näha palju verd ja laipu. Samuti oli näha vigastatud sõdureid. „Neetud.” Tulid eemalt vaikseid oigeid.
„SURE!” karjus üks mees ja hüppas Ricki poole selja tagant. Steffeny hüppas ette ja surus mõõga läbi mehe. „Sul vedas praegu.” Jack muigas ja lausus „Tänan. Keegi pole täiuslik.” Ta hingeldas ikka edasi. Mõned mehed üritasid kolmikut maha võtta, kuid asjatult.
„Pidin liiga palju siseenergiat kasutama.” Lausus Jack irvitusega. Peagi olid nad kindel, et keegi ole võimeline neid ründama.
„Kaome siit ja aitame Nicki niipalju, kui võimalik. Siis lähme Rickile appi.” Lausus Jack. Steffeny noogutas ainult selle peale.

Kaugel eemal käis kolinaid. „Sure sure sure sure, SUREE!” Karjus Homicida ja lõi tugevalt vastu Ricki mõõka. Rick üritas Blockida, kuid suutis seda vaevaliselt teha. Kuigi Rickil oli Level 4, oli siiski mõlema tugevuse erinevust märgata. Kaotades tasakaalu, kukkus ta mullasele alale pikali. „SUREE!” Karjus Homicida „Ultimate slash.” Lausus Homicida tugevalt ja virutas mõõga pigali oleva Ricki poole. Rick pani enda mõõga ette ja peatas Homicida mõõga, kuid oli näha, et Rick ei jaksa enam kaua võidelda. Vähemalt nii tundus hetkel.
Rick võttis korra jõu kokku ja tõukas Homicida mõõga eemale, ise tegi tagurpidi kukerpalli, jõudes püsti asendisse, ning seejärel ta pani oma mõõga tuppe. Tõmmates selle kiirelt sealt välja, tuli mõõga otsast lõikiv kiir ja see kiir lendas suure kiirusega Homicida juurde. Homicida pani mõõga sellele kiirele ette ja peatas tolle liikumise „Ohoo, sa oled võimeline sellist asja tegema?” Ta surus mõõka ettepoole ja purustas kiire, mis oli võimeline väga paljudki lõikama. Rick köhis korra verd.
„sul oli halb õnn, et mina sattusin olema sinu vastane.” Lausus Homicida irvitusega. Rick vaatas ette ja lausus „Eks me näe seda.” Ta pani oma sõmed mõõga algusesse, kust ta kinni hoidis, kuid kus siiski oli metall ning hakkas õlessepoole tõmbama. Mõõk muutis värvust punaseks. „Mida?” Küsis Homicida vaikselt. „See on mõõk, mis on pärandatud mulle mu vanemate poolt. See on mõõk, mis ei tohi kunagi kaotada.” Pomises Rick ja ja lõpetas oma näpu tõmbamise mõõga tipus, teraviku juures.
„Huvitav. NÄITA MIS SA SUUDAD,” karjus Homicida, oma elevust suutmata vaos hoida. Ta muigas ja jooksis Ricki poole. Rick jooksis Homicida poole. Kõis kõva kõlin, mis tuli mõõkade puutumisest ja siis oli näha, kuidas verd lendas.

See „Sure sure sure sure, SUREE!” koht oli naljakas :) Kriba siis uus osa, sest ma tahan teada, kelle veri see oli, mis lendas xD

Chu’s fate
IV ja V osa
Part 8.5

„Sa jääd siia,” tuli Jacki poolt vastus natuke peale seda viimast verist lööki.
„Mida?” tuli seekord Steffeny poolt küsimus
„Sa tahad öelda, et mina pean siia jääma, kui Rick võitlen samal ajal enda elu nimel? Ma pean abitult siia jääma?” Jack muutus agressiivsemaks.
„Kas sa kurat aru ei saa, et kui me mõlemad lähme, siis Nick jääb üksinda ja kes teda valvab? Mina? Praegu on parim, kui ta jääb naise kätesse... Juba traditsiooni pärast. Sina tead esmaabist kõige paremini”
„Aga mis siis on, kui Rick on suremas ja minu abi läheb kohe vaja?”
„Aga kui ta on vigane, tähendab et Homicida on veel elus ja arvatavasti terve ja tapaks su järgmisena. Mis kasu siis sinu surmast oleks? Mis kasu sellest oleks ah? Kes pärast mind aitab, kui mul esmaabi vaja, kui Rick on suremas ikka veel ja vajab sind kõige rohkem?” Steffenyl olid juba pisarad väljas.
„Lõpeta ära. Nad on olulised sõbrad ja...” alustas Steffeny, kuid Jack lõi järgmisena vastu tüdruku põske, teisisõnu andis kõrvakiilu sarnase hoobi. Muidugi ei kasutand ta kogut oma jõudu. Tüdrul oli vait ja omamoodi šokis.
„Sa enne mõtle. Kui sulle sõbrad tähendavad nii palju, siis sa peaksid mõtlema sellele, kuidas on parim võimalus neid päästa. Rumala peaga otsuste tegemine on lollim viga, mis loll võib teha. Meil ei oleks kedagi, kes siin valvaks ja juhiks Homicida tähelepanu eemale, et sa Ricki ravitseda saaksid. Samuti usu rohkem Rickisse.”
„Mine siis,” pomises Steffeny vaikselt, mille järel Jack järgmisena ruttaski minema. Steffeny vajus Nicki kõrvale kurvalt istuma, pisarad voolasid põskedelt alla. Ta haaras mõõga kätte, kuid hoidis seda lõdvalt. Nick oli liikumatult.

Kõikjal oli nüüd vaikus. Isegi seal, kus oli alles olnud lahinguväli, oli vaikus. Maapind oli täielikult muutunud ja ültse oli ümbrus väga teistsugune. Liikumist polnud. Sinna jõudis peagi Jack, kes vaatas silmad pärani ümbruses ringi. Ta võttis seljatagant hiigelmõõga ja pani teraviku maha, hakates liikuma edasi, lohistades vaikselt ja õrnalt mõõka järgi. Tema pilk läks paljudele kohtadele, kus oli võitlus arvatavasti käind. Kõikjal oli toss ja udu.
„Ta oli hea võitleja,” tuli eemalt hääl, kuid ometi polnud Jack kindel kumb see oli. Ta kartis halvimat.
„Kuid mina olin temast parem.” Lausus Homicida ja vaatas Jackile otsa, kes udukogust välja ilmus.
„Rick? Ta on...?”
„Jah, ta on surnud. Suurima tõenäosusega.” Lausus ta irvitades.

Hehee, miks ma küll aimasin, et see nii läheb :)

Chu’s fate
IV ja V osa
Part 9

-----
Sorry, et nii kaua aega läks, aga siis üle pika aja, uus osa
-----

Oli tükk aega vaikus. Jack ei osanud midagi öelda. Muidugi ta oli omakorda kurb ja kõige rohkem vihane, kuid samas ta teadis, et see on ninja saatus ja et ta ei saa midagi selle vastu teha. Ta isegi ei teadnud Ricki kõige paremini. Jack ohkas vaikselt, pilk oli kleebitud Homicidale. Peagi pööras ta pilgu maha, täpsemalt siis tema mõõga teraviku otsale, mis oli maa sisse väikse augu teinud.
„Mis sa nüüd kavatsed teha? Muga võidelda ja mu tappa, või põgeneda, kuna sa tead, et sul pole mingit võimalust mu vastu?” küsis Homicida irvitades. Jack mõtles hoolikalt. Üks vale otsus ja ta võib juba olla surnute listis. Ta mõtted läksid esimesena põgenemise juurde, kuid loobus sellest kohe, sest ta teadis liigagi hästi, et tal on lahkudes tähelepanu maas ja kõige haavatavam, ega Homicida ei lase tal ju põgeneda.
Poisi pilk liikus pidevalt, kuid kõige rohkem jäi see seisma Homicidal, kes vaatas irvitades Jacki.
„Otsusta juba ära, mis sa teed. Niikuinii ootab sind ees surm.” Jack sai sellest lausest ainult kinnitust, et põgenemine on mõtetu. Seejärel jäi järgi ainult võitlemine, kuid mis oleks kõige parem võitlemisstiil hetkel? Kas mõõgavõitlus, või siseenergia võitlus? Ometi läksid ta mõtted narutole, mis ta kunagi oli lugenud. Siiski oli siseenergia sarnane seal olevale Chakrale. Jack teadis, et kui ta kavatseb selle idioodiga võidelda, siis ta peab minema kohe kõrgemasse levelisse. Siiski ei tahtnud ta eriti maksimum levelisse minna, kuna sellel on omad suured tagajärjed. Suurema leveli juures on alati mingisugune tobe nõrkus juures, või mingi tobe tagajärg ja sellepärast ei taha keegi enda suurimat levelit eriti kasutada. Tavaliselt ikka üritatakse kasutada võimalikult madalat levelit. Nüüd jõudis ta mõtteis kuskile. Kui iga leveli juures on mingi nõrkus, siis peab ka Homicidal mingi nõrkus olema. Keegi ei ole täiuslik.
„Hei sina persevest. Mul on sulle küsimus...” Küsis Jack siis.
„Küsimus ja mulle? Olgu, ma vastan su viimasele küsimusele.” Lausus Homicida irvega.
„Mis on su maksimum level ja millise leveli juures sa oled?” ta muigas ja teadis, et too ei vasta talle.
„Haha... Miks sa seda teada tahad? Olgu, ma vastan sulle. Mul on 3 levelit ja ma olen praegu level 2 juures. Kuid sa ei taha, et ma level 3 peale läheksin...” Ta hakkas kõvasti naerma, kuid Jacki mõtlemine kohe arenes.
Esimene asi, mis ta teadis, oli see et ta peab saama Homicida level 3-mele. See oli ta ainus eluvõimalus. Kuid samas, kui ta on level 2 ja ta on nii tugev juba, siis peab olema see level 3 midagi väga tugevat ja võimsat. See tähendab, et ta peab ruttu selle nõrkuse välja nuputama ja ta ruttu peatama, muidu on ta surnute nimekirja lisatud. Aga enne seda peab ta Homicida kuidagi level 3 saama, või veel parem, tapma ta juba level kahena ära, enne kui ta saab level 3-meks. Tema mõtted levisid edasi, kuid need pidid seiskuma, kuna Homicida ütles.
„Mul on igav. Sa mõtled liiga kaua. Kui sa ei tea, mida teha, siis mina tean ja ma purustan SU KOHE!” Ta tõukas end Jacki poole ja virutas enda mõõga Jacki poole, mille järel Jack kiiresti oma hiigel mõõga Homicida mõõgale ette tõmbas ja ühe käega toetas otsa teraviku juurest.
„See oli ilus liigutus poiss,” lausus Homicida ja lõi mõõka mitmelt poolt Jacki poole, kuid õnneks Jack suutis kõik ära blockida. ‚neetud, ta löögid on nii tugevad’ oli Jacki mõtted, kui ta blockis lööke.

„Gatža” lausus Homicida järsku ja selle asemel, et mõõga eemale tõmmata, tõukas ta oma mõõga otsaga Jacki mõõga ülesspoole ja siis lükkas mõõga ettepoole, nii et mõõga ülemine, mitte terav osa liikus riski Jacki mõõga teraviku poolega ja lõi samal ajal sädemeid laiali, kuid siiski käis see vaid hetke, kui Homicida mõõk oli surutud südame piirkonda ja läks pea-aegu Jackist läbi. Jacki hambad ja huuled olid kokku surutud. Ta köhis järgmisena, nii et suust tuli korralikult verd Homicida rinnale. Homicida ainult irvitas.
„Rick suutis vähemalt mõndagi aega võidelda,” lausus Homicida irvitusega. Jack hingeldas ja haavast, kus oli ikka mõõk sees voolas järsjest rohkem ja rohkem verd.
„Minu võit,” üritas Jack öelda, ise hingeldas.
„Mida?”
„MINU VÕIT” röökis Jack kõigest jõust ja järgmisena purskas ta kehast igalt poolt musta auru, mis lendas igale poole laiali. Jacki käsi võttis tugevalt Homicida mõõgast kinni ja hoidis seda paigal, Jacki sees, et too ei saaks mõõga välja tõmmata. Ta teadis, et kui ta tõmbaks mõõga välja, oleks Jackiga kõik, kuna see avaks ilusa augu, kust saaks veri ja kõik muu välja voolata. Teise käe sirutas ta välja, mõõk käes. Kogu see aur, mis ta sees oli läks mõõga ümbes ja selle sisse. Samal ajal läks tema osa auru ümber tema teise käe, mis hoidis mõõgast kinni.
„Mis toimub?” Küsis Homicida natuke segaduses olles ja üritas mõõka välja tõmmata.
„Mis toimub? LASE LAHTI!” Röökis Homicida.
„Minu võit...” lausus Jack, kui tast enam auru ei tulnud ja kõik oli läinud tema jubamusta mõõka. Nüüd läks tema hiigelmõõk täiesti üleni mustaks, nii et isegi läiget polnud näha. Mõõga peale tekkis aga järsku valge luukere märk. „Deadly slash.” Homicida juba lootis, et too üritab lüüa kõigest väest Homicida ja valmistus end kaitsma, teades et see poleks talle probleem.
Üllatus üllatus, löök ei tabanud isegi Homicida lähedale, vaid hoopis kuskile mujale. See läks vastu mõõka, mis oli surutud Elveni sisse, purustades järgmisena Homicida mõõga pooleks.
„MIDA? Ei... võimatu... EI... EIII!” Alustas Homicida šokeeritud, lõpetades karjumisega. See oli tema mõõk, mis oli katki tehtud. Järgmisena oli näha, kuidas mõõga sise-energia hakkas purunenud mõõgast välja auruma. Aur oli täiesti valge, ning mõõga värvus läks hallikamaks, kui ennem oli mõõk täiesti valge olnud.
Jack astus paar sammu tahapoole, tundes kuidas kogu energia hakkas kaduma, kuidas tal keha läks külmaks ja silme ees olev pilt hakkas värisema. Ta tundis, kuidas ta mõõk läks raskeks ja ta ei jaksa seda eriti enam kanda.
„Sa kahetsed seda,” lausus Homicida vihasemalt, kui kunagi varem.
„Ma...” alustas Jack vaikselt, kukkudes tagurpidi istuma, kuid mitte lamangusse, et mitte mõõka, mis ta seest oli läbinud, tagasi väljapoole ei liiguks.
„SA SURED,” karjus Homicida, kõndis ise Jacki poole.
„ütlesin, et...” jätkas Jack vaikse irvitusega, vajudes nüüd külili pikali, katkist mõõka nihutamata.
„Mis sa ütlesid kärbes?” küsis Homicida irvitusega ja pani oma jala Jacki pea peale.
„sa kaotad... kuid tundub... et ma suren... Relva kaotus, on kõige suurem kaotus,” lausus Jack irvitades. Homicida oli veel vihasem.
„Sa lits... NÜÜD SA SURED.” Ta tõmbas välja enda täiesti tavalise noa ja lausus irvitades „Kahjuks ma pean seda tõesti kasutama. Siiamaani ma pole pidand seda kunagi kasutama. Palju õnne, sa oled esimene, kes saab tunda mu just in case nuga. Isegi kui see on mu tavaline nuga, ajab see praegu asja ära.” Lausus ta ja kükitas, pannes noa kõrile.

‚Tundub, et mu elupäevad on loetud, ma olen olnud viimasel ajal nii ülbe. Arvatavasti kui ma jääksin ellu, oleksin ma seesama ka edasi, kuid tundub et siiski, mu elupäevad on loetud. Antke andeks, aga ma ei suuda seda meest tappa, kuid ma eemaldasin ta relvad, nii et teil on kergem, või te saate nüüd põgeneda. Antke andeks... Ja aitäh kõige eest.’ Mõtles Jacki muiges nägu, kui tundis oma kõril nuga.
„Sure.” Lausus Homicida... „Hoia oma nuga minu sõbrast eemale,” tuli hääl eemalt. Homicida tõstis pead ülesspoole, kui nägi ta nägi järsku õhus lendavat isikut, kes virutas jalaga Homicida otsaesist. Homicida lendas pea ees, keha tagurpidi kaugele, Jackist ja sellest äsja väljatulnud isikust eemale.

Lahe Ja kuidas sai Naruto sinna uude maailma?
Kirjavigu veits oli, aga muidu kaikki kunnossa. Tee siis uus osa

Ossaaa :D
Ma ei viitsinud üldse lugeda algusest, kuid jah Osad tunduvad väga huvitavad ja üldse,

xD Ei tea. Ma mõtlesin, et kurat, naruto on nii lahe anime ja siis lõin selle siseenergia, mida on võimalik vajadusel kasutada. See on nagu võluvägi ja siis teadsin, et see on naruto sarnane ja naruto on lihtsalt tavaline anime ja mai tea mis värk, mis planeet maalt kaasa tiriti vms xD... Niisis seal planeedis paljud teavad Naruto animet


Enivei, aitäh. Üritan millalgi järgmise valma kirjutada :)

btw, ma märkasin et lõpus on eriti palju vigu xD. Viimastes ridades, aga ei viitsi muuta

Chu’s fate
IV ja V osa
Part 10

PSH: Järgmises osas tuleb võitlusest pilt ka juurde. Pilt on minu joonistatud paberil. Väga algeline ja koba ja mõtetu, aga noh, parem kui mitt emidagi ....


Jack oli maas pikali. Ta oli väga raskes seisundis, kuna ta oli saanud otserünnaku. See tähendas, et tal oli hetkel väga suur ja kriitiline haav, kuid siiski oli seesama mõõk, mis haava tegi, ikka veel Jacki sees ja tänu sellele, ei hakanud Jack veel surema. Jack üritas teha silmad lahti, lootes näha tema hetket päästjat, kuid ainukesena mida ta nägi, oli päästja jalgu. Ta ei suutnud ülesspoole vaadata, kuna ta oli külili, mitte selili.
Eemal olev Homicida hakkas naerma ja tõusis püsti „Sellel raisal praegu vedas. Pea-aegu oleksin ta juba tapnud, kuid siiski suutis keegi ta päästa,” lausus Homicida, lüües mustimatest kohtadest liiva ära ja tõmbas noa ääres üle riiete, tehes selle puhtaks.
„Räägi enda eest. Praegu on siin ainult üks tõbras, kes on jäänud oma relvast ilma ja lisaks kaotas ta ainukese võimaluse ära.” Pomises too inimene. Jack teadis, et too ei saa olla Steffeny, kuna tegemist oli tuttava mehise häälega.
„Hah, ma imestan, et sa veel elus oled. Ma tapsin su ju ära,” pomises Homicida, tehes haava oma sõbe otsa ja lasi kukkuda kolm tilka verd teise kätte. Jack taipas sell hetkel, kellega tegu oli.
„Sa mõtled seda haava?” ta suunas vasaku käe sõrme parema käe õlast allpool haava juurde.
„Noh, natuke valus on, aga verd lendas palju, muidu väikene haav. Ega sa ometi ei sure sellise haava peale?” ta irvitas ja vaatas Homicidat.
„Pekki...” pomises Homicida selle peale. Talle oli see suur üllatus.
„Miks sa siis kohe edasi ei võidelnud?” küsis Homicida irvitades.
„Su sõbrad mõtlesid, et tulevad sulle appi. Sa ei märganudki, et terve see aeg oli liiv kuidagi liiga kaua lendamas?” Homicida vaatas nüüd kohe eemale, kus ta nägi hunnik inimeste laipe. Need kõik olid olnud Homicida abilised.
„Neetud...” pomises Homicida.
„Njah. Alguses mõtlesin, et sa tuled kohe otsa, kuid üllatuseks sa ei tulnud. Ma siis mängisin nendega, kuni nägin sind ja Jacki.” Lausus Rick muigega „Aitäh Jack, et sa aega võitsid ja et sa ta relva hävitasid,” pomises Rick.

Jah, tegemist oli terve see aeg Rickiga, kes polnud surma saanudki. Ei tea, miks Ricki võitlemas ei märgatud. Võibolla oli see, et Jack ja Homicida olid liiga hõivatud võitlusega, või oli vaikne võitlus?
„Tundub, et ma pean su siis nüüd ära tapma,” tuli Homicida suust järgmine lause. Rick hakkas selle peale nerma „Sina mind enam tappa ei saa. Sul pole relvagi.”
„Küll sa näed, kui sa järgmisena laip oled.” Pomises Homicida.
Rick teadis liigagi hästi, et Homicida oli tõsine. Ta mängis lolli, kuid ta teadis, et relva kaotus oli kõigest väike miinus Homicidale, kuid tal on kindlasti mingi salaplaan olemas ja ta ei ole veel võidetud.
„Hakkame siis pihta,” lausus Homcida ja surus käe kokku, kus oli kolm veretilka, kui need hakkasid käe sees paisuma ja tulid rusikas käe pragudest välja ja läksid otsekui vedelikuna, või lihtsalt aurusarnase kujuga ümber tema rusika. „Olgu peale. Mul ei ole ju valikut,” lausus ta muigega ja pomises „level 3...” tema muskid kasvasid kõikjal ning siis toimus midagi väga kummalist. Tema juuksed kasvasid pikemaks ja pitemaks ja pikemaks, tehes maha suure juustehunniku. Nüüd aga võtsid nad kuju. Nad keerlesid kokku ja moodustasid neli jalga ja kaks käesarnast pikka juga kõrvale.
„Las ma arvan kohe. Need kaks juga su kõrval võivad muuta ükskõik mis esemeks ja on tugevamad kui ükski tavaline relv. Teisisõnu ta võib võtta kirve kuju ja see võib olla teravam, kui sinu vana mõõk ja samas need tagumised ja esimesed jalad on suure kiiruse jaoks?” küsis Rick muigega.
„Bingo. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et sa sured!” Lausus Homicida ja hakkas ise täiest kõrist naerma. Nüüd aga toimus veel suurem muutus. Homicida juuksed kasvasid natuke veel kõrgemaks, nii et Homicida jalad ei puudutanud maad. Mees hakkas värisema. Suust hakkas vahtu ja verd tulema. Käe ümber olev punane aur hakkas igale poole minema. Terve ümber keha, kuid mitte ümber juuste. Terve keha kattis lõpuks helepunane aur, millel oli oma otstarve. See oli enamasti Homicida siseenergia. Homicida silma värv kadus. Järele jäi aint must täpp ja must ring. Silmade alt hakkas verd alla voolama. Kuid ometi ei läinud tilkagi seda auru juuste ümber, mis olid jalgadeks ja relvadeks.
„Niisiis sa ohverdad end jah? Sa annad kõik siseenergia juustele, et nood teeksid sinu eest töö ära. Sa ainult soovid ja nemad teevad huh? See punane aur praegu ongi sinu siseenergia, mis tootab ja võtab su kehast kiiresti energiat. Sa näed kole, rõve ja vastik välja. Kuid sa sured.” Lausus poiss ohkega..
„Võimalik. Kuid see maksab su elu. SA SAAD SURMA.” Mees tõstis pea ülesse ja hakkas kõva haleda häälega röökides naerma. Rick vaatas rõvedusega meest, kellel olid nüüd jalgadeks juuksed ja relvadeks kaks keerlavat juusteteravikku.
‚Kui ta suudab mu kohe ära tappa, siis ei sure ta midagi. Ta muudab end tagasi ja elu läheb edasi... Vähemalt ma arvan nii, kuid ometi... Ma pean ettevaatlik olema,’ mõtles Rick, ise jälgis naervat Homicidat.
Homicida vaatas oma enamvähem täielikult valgete silmadega Ricki ja vaatas talle otsa. Tema silmadest voolas ikka verd. Oli näha, kuidas nüüd veresooned silmad paisusid, muutes silmad kergelt punase triibuliseks, kuid siiski ei olnud kaugelt eriti seda märgata. Homicida oli nüüd täielikult lõtv. Ainult tema kaks juustest tehtud uut kätt liikusid vaikselt.
„Sure!” lausus Homicida irvitusega, kui see vajus kõrvale. Käis raksatus, nagu oleks ta kaelaluu murdnud ja vaatas viltuse pilguga Ricki.
Rick suunas mõõga rohkem Homicida poole. ‚Pean valmis ole...’ hakkas Rick mõtlema, kuid enam Homicidat tema vaateväljas polnud. Homicida oli aint sekund tagasi vaateväljas olnud.
„Mida kuradit?” pomises Rick, kui taipas nüüd, mis toimus. Ta tõukas end etepoole ja kummardus, kui märkas et keerlev terav ots lendas tema selja kohalt üle, täpselt sealt kus oli hetk tagasi Ricki pea olnud ‚ta on kiire’ käis Ricki mõtteist läbi. Enne kui ta jõudis midagi märgata, oli tiirlev teravik muutunud kirveks ja käsi liikus allapoole. Siiski Rick ei jäänud magama, vaid tõmbas taskust noa välja ja pani selle kirve teravikule ette.
„Sa oled hajameelne,” tuli mingi võõram hääl seljatagant. Rick sai kohe aru, et see oli Homicida teise kuju uuem hääl. Homicida suu ei liikunud ültse, vaid see hääl tuli nagu läbi tema keha. Nüüd meenus ka Rickile, et Homicidal oli olnud kaks relva, mitte üks. Järgmisena tõmbas Rick tagumikku ülesse, kui kahe jala vahelt läks mõõgasarnane asi läbi. „Kurat.” Lausus Rick. Ta teadis, et hetkel on ta halvas olukorras... Kirves üleval pool ja mõõk, mis võis vabalt ülesse tõmmata, kahe jalge vahel. Rick pani ühe käe maha ja tõukas end ülesse poole. Tema üks jalg tõusis ja põlv puudutas seda mõõga sarnase mitte teravat osa. Sinna toetunud, tõukas ta teise jala maast lahti, et hüpata kirve ja mõõga sarnase vahest läbi. Ta lasi noa lõdvaks ja järgmisena lendas ta täpselt kahe vastase moondatud relva vahelt läbi ise keereldes samal ajal, ning see kirves lendas tugeva jõuga allapoole otse mõõka sisse.
„Aah...” Lausus Homicida selle peale.
„Olgu. Aitab siis naljast.” Pomises Homicida siis vihaselt.
Rick oli maandunud kükitavasse asendisse ja siis tegi ta tagurpidi spagaate, võttes Homicidaga suurema kauguse. Jäädes seisma lõi ta mõõga ette.
„Sure.” Lausus Homicida siis vihaselt.
Järgmisena ei olnud Homicidat enam omal kohal, vaid oli näha aint korraks musta välgatust tema poole liikumas, kuid ega enam sedagi enam.
‚tagant? Ei,’ tuli Ricki mõtteist läbi. Rick tõmbas mõõga tahapoole, nagu hakkaks ta ümber pöörama, kuid virutas mõõga hoopis ette, kust järgmisena oli Homicida sisse tormand.
„Kaval trikk. Oleks ma ümber pöörand, oleks seljataga ilus rünnak olnud,” pomises Rick irvitusega.
„Arvad tõesti, et ma olen nii loll?” küsis Homicida, teist nägu tegemata, kuigi ta oli tema mõõga sees. Kaks relva liikusid ülessepoole ja võtsid järgmisena terava otsa kuju, mis hakkasid tohutult kiiresti kiirlema, nagu puur. „SURE!” Karjus Homicida, kui need puurisarnased asjad liikusid Ricki pea poole.

Rick vaatas silmad punnis Homicidale otsa. „KURAT!” Ta sai aru, et ta oli tünga saanud. Tegemist oli kellegi surematuga. „Viimane level on sul surematuse level?” küsis Rick ja tõmbas mõõka kõrvale, nii et verd purskas sealt välja otse Ricki peale. „Palju õnne. Sa arvasid ära.” Tuli Homicida suur naer, mis kostus vägagi kaugele.
„Sa oled koletis.” Pomises Rick, kuid ennem kui ta midagi suuremat sai teha. Ta tõmbas mõõga välja ja hüppas tast kaugemale, nii et kaks suurt tiirlevat puuri läksid Elvenist mööda.
„psh...” tegi Rick häälitsust, kui õlal oli haav. Üks puur oli riivanud Ricki õlga.
„Saad nüüd aru? Sul pole võimaluski võita...” Lausus Homicida irvitusega.
„Tõesti? Selljuhul rebi ma su tükkideks ja viskan su lõvidele söögiks. Ela siis oma kondist elu. Kunagi saab sul see energia otsa, sest alles olid sa surelik,” lausus Rick irvitusega. Homicidal oli hetkeks vihast nägu näha. ‚Tundub, et ma panin pihta ja arvasin ta nõrkuse ära. Noh see oleks loogiline kah...’ mõtles Rick ja pani mõõga ette.
„Olgu. Tundub et ma pean minema oma eelviimasele levelile,” pomises Rick siis lõpuks ja muigas „Valmista end ette.”

See Ricki comeback oli päris äge

Well, äge jutt,kuid sul on kirjavigu
Sell tähendab pmst sama head kui sõpra, seega sa vist tahtisid kirjutada sõna 'sel' ? xD

Aitäh :)...

Mõtlesin sel jah
praegu ei vinna parandada... Busy

Nüüd hakkan siis pealkirju teistmoodi tähistama xD.
Esmalt tuleb selle terve pika joru nimi, siis mitmes osa sellest jorust on ja siis tänase osa minimimi

PS: Mina joonistasin selle koba pildi xD



Homicida vaatas Ricki, kuid hakkas siis järsku kõva häälega naerma „Sa tahad mind tappa ja lõvidele söögiks visata? Ära aja mind naerma...” lausus ta naerdes.
„Seda me näeme, mis suga juhtub,” pomises Rick ja lasi mõõka allapoole.
Oli näha, kuidas mõõgast hakkas auru tulema. Alguses see tuli otsast, kuid kiiresti liikus see käepideme poole ja siis juba mööda Ricki keha, nii et Rick järgmisena samuti vaikselt auras.
„Mis see on?” küsis Homicida, ise naeris samal ajal. Siiski ei liikunud Homicida suu mitte natukestki raasu.
„Selle nimi on „Aura of life” ja see on minu ‚level 6’”
„HAHAHAHAHAAAA” Röökis Homicida, suu liikus natuke naerust. „MIS PASK SEE VEEL ON? SURE LIHTSALT!” Ta virutas oma terava tiirleva juuksetest koosneva puuri otse Ricki poole, kuid nüüd pani Rick oma mõõga ette ja peatas tolle tiirleva liigutamast, ainult oma mõõga tipuga.
„MIDA?” küsis Homicida, ise oli natukene segaduses.
„Seda nimetatakse surmaks!” lausus Rick, tõukas puuri ülesse ja tõmbas risti Homicidaga mõõga, nii et aurast lendas tugev sirge valguskiir Homicida poole. Homicida juuksed võtsid ruttu kilbi kuju ja läksid kiirele ette, kuid too kiir lõikas juustest läbi ja järgmisena lõikas see Homicidasse sisse.
„Mida?” küsis Rick nüüd segaduses olles. Kiir oleks pidand lõikama Homicida täiesti läbi, kuid miski pärast tegi ta aint suure haava.
„Vedas.” Tuli hääl Homicida poolt, kuna ega tal suud polnud ju, ise oli nagu laip, rippus juustejalgade toel.
„Peaaegu oleksid sa mu tapnud. Aga õnneks päästis mu elu see punane energia, mis mu ümber on. Ta imes kogu energia ruttu ära endasse, nii et see ei saanud suurt viga teha.” Lausus Homicida hakates naerma, kuid päris Homicida suust tuli verd ainult.
„Mis siis. Sa oled juba samahea, mis surnud.” Tema pilk jäi seisma haaval, kuhu ta oli alles lõikund ja kust voolas nüüd verd välja.
„Olgu. Ma lõpetan su elu ära.” Ta haaras mõõga ka teise käega kinni ja suunas teraviku otse taevasse, nagu oleks lipupost. „Sure.” Järgmisena oli näha, kuidas Homicida liikus tohutul jooksukiirusel Homicida poole. See oli nagu valguskiirgus. Tema käsi läks ilusasti täpselt risti Homicidaga, olles valmis sedasama haava uuesti lõikama. Nüüd järgmisena juba puudutaski mõõk Homicidat. Esmalt purustas ta kõik kilbid ja siis tõmbas mõõk läbi Homicida. Just, seekord läks LÄBI HOMICIDA. Rick jooksis edasi ja jäi eemal seisma, tagasi vaatamata. Asi oli kiiresti käinud. Käis matsatus. „Ma ütlesin, et sa ei saa võita.”
„Neetud mu jalad.” Tuli eemalt karjumine. Ricki silmad läksid pärani lahti. Peale seda oli mees ikka veel elus. Kui arvestada kõik vigastused. Ta pea pöördus vaikselt ja pilk läks Homicidale, kes vedeles maas. Oli näha, kuidas lõigutud juuksejalad kasvasid ja paranesid ja ajasid Homicida uuesti püsti. Paljud juuksekarvad läksid jalgade juurde ja haarasid sellest kinni ja tirisid jalad tagasi Homicida alla ja järgmisena sidusid juuksekarvad nendesamade enda tugevate juustekarvadega Homicida jalad Homicida külge kinni tagasi.
„Hey lits, ma ütlesin sulle, et ma olen surematu.” Pomises Homicida siis ja järgmisena oligi ta kadunud ja oli Ricki ees. Ta virutas tugevalt vastu Ricki nägu, nii et too lendas tahapoole, pea ees. „Oota darling, ma pole lõpetand.” Lausus Homicida naerdes ja ilmus lendava Ricki seljataha, et toda uuesti virutada, kuid Rick kadus lennuasendist järsku ära ja tuli nähtavale eemal, jalad maas. ‚Mida ma peaksin tegema?’ küsis Rick endalt, ‚kas ta on tõesti surematu?’ ta vaatas Homicidale otsa.
„POLE AEGA MÕELDA, HAHAHAHAHAAAA!” Röökis Homicida, kadudes Ricki taha. ‚MIDA MA PEAKSIN TEGEMA?’ küsis Rick röökides enda mõtteis, kui pani mõõga ette ja blockis Homicida rünnakuid, kuid nüüd toimus midagi üllatavat. Juuksed, mis puudutasid Ricki mõõka purunesid hetkega, kuna mõõk oli palju teravam ja tugevamad, kui juuksekarvad.
„Neetud,” mõtles Homicida ja tõukas ennast eemale.
‚Muidugi,’ jõudis Rickile nüüd kohale. „Siiski...” lausus Rick muigega „Ei ole sinu juuksed sinu mõõk. Mõõk on alati levelite põhiosa ja sul on mõõk hävinenud. EHK SIIS, ILMA MÕÕGATA EI OLE SA MIDAGI.” Rick jooksis tohutul kiirusel Homicida poole ja hakkas lööma mõõka Homicida poole. Homicida pani juuksed ette, kuid Ricki mõõk aint viilus neid uuesti ja uuesti. Juuksed kasvasid ja lühenesid. „SURE, SURE, SURE, SURE!” Ta lõikus ja lõikus ja lõikus. Rick märkas seda isegi, et tema ümber olev punane aur vähenes koguaeg. Nüüd tõmbas Rick kiiresti haavu Homicida kehale, kui juuksed hakkasid neid kinni õmblema ja lisaks lõikas Rick kiiresti Homicida juukseid. „NEETUD!” Karjus Homicida ja kiirendas tempot „MIKS MA EI SAA SINU RÜNNAKUT PEATADA? KURAT KÜLL, ÜTLE MIKS?” karjus, või pigem röökis Homicida, kui ta liikus kiiresti tahapoole ja samal ajal üritas ta lööke blockida. Rick järsku kükitas ja virutas mõõgaga Homicida jalad ära, nii et Homicida kukkus pikali. Keha oli lõdvem, kui kunagi varem. „Sure!” Ta lõikas juuksed täielikult ära, mis kohe tagasi üritasid kasvada, kuid Rick lõikas uuesti kohe ära. Lõpuks enam ei kasvand juuksed tagasi, kuna punane aur oli otsas.

„Sa oleksid olnud võitmatu, kui sul oleks mõõk terve olnud.” Lausus Rick hingeldades. Homicida suust voolas ikka verd, kuna too oli külili. Oli näha nüüd Homicida suu liikumist ja sosistamist „Ma olen ikka sust tugevam.” Rick sülitas Homicida peale.
„Sure!” Ta pani mõõga teraviku sinna, kus oli Homicida süda.

Rick surus mõõga Homicida sisse. Oli näha Homicida värisemist, kuidas tolle silmad olid punnis ja ta pomisemist oli kuulda „See on alles... algus...” Homicida silmad läksid tühjaks. Too ei liigutanud enam end, kuna ta oli surnud.

„Sa olid väga tugev, kuid minu, Jacki ja isegi Nicki jaoks olid sa liiga nõrk.” Ricki aurumine lõppes. Tema välimus taastus ja haavadest hakkas verd rohkem jooksma, kui tavaliselt. „Ma olingi oma limiidil.” Hakkas Rick naerma vaikselt ja koperdama Jacki poole. „Me saime hakkama Jack.” Jack oli liikumatu eemal. Ricki pilt ees värises ja muutus järjest tumedamaks.
„Ma ei näe enam eriti hästi...” pomises Rick, kui ta liiva pikali kukkus.

Jess, Homicida on lõpuks surnud
Kui ta just surnut ei teeselnud xD

Noh, loe selle osa nime.

End of Homicida xD.

See tähendab, et too on surnud xD

Rick avas oma silmad. Muidugi oli alguses tema ees kõik udukogu, kuid üllatavalt kiiresti läks kõik selgeks. Rick nägi nüüd taeva asemel lage. Ta arvas alguses, et ta ikka veel vedeleb kuumas kõrbes ja on seal suremas, või veel hullem, ta oligi juba surnud. Äkki on ta taevas? Tema pea vajus kõrvale, kuid nagu ta aimaski, polnud tema juures kedagi. Rick üritas end istuli ajada, kuid tal ei tulnud see hästi välja. Isegi kui ta oli ninja ja tal olid erivõimed, olid tal omad nõrkused ja siiski ta on ja ka jääb inimeseks. Ta oli veel natuke pikali, kui sundis end istuli ajama. Ta tundis eriti suurt valu kõhu peal, kuhu oli Homicida teda kõige tugevamini lõiganud. Rick istus nüüd voodi serval ja tema pilk läks korralikult üle toa tiirlema. Poiss tundis koha ära, kuna tegemist oli privaatse haiglatoaga, tema enda peamajas.
„Mind toodi juba tagasi huh?” Rick ajas end püsti ja hakkas nüüd väga raskelt kõndima. Ta komistas, kuid ta toetus seinale, kuna just sinnapoole oli ta kukkunud. Ta üritas liikuda mööda seina ääri väljapääsu poole. Tema rõõmuks polnud tuba ültse suur, nii et tal polnud ültse palju minna. Poiss avas ukse lingist kinni ja surus selle alla. Ta lükkas ukse lahti ja ise kukkus kohe ka uksest välja, otse vastu uut seina. Koridorid olid seal üsna kitsad. Ka see koridor oli inimtühi. „Mis toimub? Kas ma olen tõesti surnud?” küsis Rick vaikselt. Ta näpistas end, kui tundis tugevat valu. See näpistus oli olnud üsna tühine, kuna tal oli valus samal ajal veel tuhat erinevat kohta. Siiski laabus nende kohtade valu iga hetkega ja tal oli kergem kõndida. Ta liikus mööda koridori edasi ja edasi, kuni nägi veel üht ust, mis oli pärani lahti. Ta hiilis sinna ukse taha ja vajus ukse kõrvale istuli, selg toetas vastu seina.
„Mismõttes taga on halvad lood?” tuli pärimine toa ruumist. Rick tundis selle hääle kohe ära. Hääl kuulus Steffenyle.
„Ta sai väga kõvasti vigastada ja ta on elu ja surma vahepeal!” lausus Arstitädi ja häälte järgi võis oletada, et too määris mingeid kreeme või rohte kokku.
„Miks siis ainult teie siin olete? Miks siin ei ole rohkem inimesi?” hakkas Steffeny kohe pärima.
„Rahu Steffeny,” tuli uus hääl. Ka selle hääle tundis Rick ära, kuna see hääl kuulus Elvenile. Rick tundis närvilisust enda sees.
„Mismõttes rahu? KUIDAS MA SAAN KURADI RAHULIK OLLA?” küsis Steffeny karjudes.
„RAHUNE MAHA!” lausus Elven nüüd kõvasti.
„Sa arvad, et karjumine ja närvitsemine aitab? Nad juba aitasid kaks nädalat tagasi teda nii, kuidas said ja ta on ikka veel koomas,” lausus Elven siis.
Rick oli vahepeal end püsti ajanud ja nüüd oli ta ukse juures, toetades ukse äärde.
„Nii, et ma olin teadvuseta 2 nädalat?” Tema pilk läk eemal haiglavoodisse, kuid ta ei näinud, kes seal lamas, kuna just Steffeny seisis selle näo ees. Kõikide pilgud läksid Rickile.
„Rick?” küsis Steffeny siis ja vaatas Ricki, kelle nägu oli plaastreid või siis sidemeid täis.
Elven kõndis Ricki juurde ja kallistas teda, kuid mitte tugevalt.
„Sa oled terve?” küsis Elven siis Rickilt. Rick noogutas selle peale. Nüüd tõusis Steffeny püsti ja kõndis Ricki poole. Rick vaatas hoolikalt sinna, kus pidi olema see inimene, kes oli väga vigastatud. Ta arvas juba, et tegemist oli Jackiga, kuid ta kivistus, kui ta nägi seal Nicki. „Nick?” küsis ta siis. Ta ei oleks arvanud, et Nick on sellises olukorras.
„Kuidas on Jackiga lood?” küsis Rick kohe.
„Taga on olukord enamvähem sama, mis Nickiga, kuid tema jääb kindlalt ellu. Lihtsalt ei maksa oodata peatset toibumist,” lausus Elven ja vaatas Ricki. Ta ei hakanud pärima, miks ta voodis polnud.
Steffeny kallistas Ricki, pisarad voolasid.
„Sa oled terve,” pomises Steffeny rõõmsalt.
„Vähemalt sinagi.” Lausus ta, ikka kallistades.
„Miks Nick on nii hullus olukorras? Taga ei juhtunud midagi nii hullu, kui minu ja Jackiga,” küsis Rick segaduses olles. Peale väikest vaikust lisas ta „Ta sai ju ometi ühe lõike kõhtu, kui meie saime poole suuremaid ja raskemaid haavu.

Ricki pilk vajus mälestustesse.

Spoiler:

„Asi on lihtne,” tuli peagi Elveni poolt lause, mis purustas seal oleva vaikuse. Ricki pilk tõusis, mis oli vahepeal maha langenud.
„Sa ei tohiks,” lausus Steffeny ja peagi ka arst kordas Steffeny lauset. „Ta on haavatud ja sa ei tohiks teda muretsema panna.”
„TAL ON ÕIGUS TEADA TÕDE, KUNA TEMA PÄÄSTIS KÕIKIDE ELU!” lausus Elven kõvasti.
„Homicida mõõk oli mürgitatud ühe löögi mürgiga, mis on vägagi tugev. Ma imestan, et Nick praegu veel elus ongi. Ta oleks pidand juba ammu ära surema, kuid ta organism võitles selle mürgiga.
„Miks siis mina mürgitatud pole? Ma läksin kohe peale seda temaga võitlema,” lausus Rick kohe.
„Siis see polnud enam. Homicida sisenes Level ühte ja tema esimene löök tabas Nicki. Teadlased uurisid juba Homicida keha ja avastasid, et kui ta aktiveerib level ühe, siis ta mõõk läheb üheks löögiks mürki täis, mis läheb kohe vastase keha sisse ja hakkab võimalikult ruttu mõjuma. See võib vabalt tavalise inimese poole minutiga ära tappa. Meid võib minimaalselt 5 minutiga. Aga Nick... Ta on ikka veel elus, kuigi selles kõiges on 3 nädalat möödas.” Rick vajus korra mõtteisse. Ta oli siiski olnud kolm nädalat teadvuseta. No sinna tulek võttis samuti aega.
„Vastumürk?” küsis Rick.
„Pole. Ainus vastumürk on tema organism nüüd. Arstid eemaldasid võimalikult palju mürki, kuid ometi jäi väikene osa veel sisse ja see on nüüd ainult aja küsimus, kas ta sureb, või tuleb ta teadvusele,” pomises Elven ja pilk läks Nickile. Rick oli vait.
„KURAT!” karjus korra Rick ja lõi katkise jalaga vastu ust. „Auuu” lausus ta kõvasti siis oiates ja lonkas ühe toolile, kuhu ta vajus istuma.
„See on kõik minu süü,” ta käsi pea vajus kätele.
„Ei ole. Tänu sinule ta veel elab. Sinuta oleks ta ammu surnud,” lausus Steffeny lõpuks midagi.
„Tõsi ta on,” tuli ukse juurest uus hääl, mis kuulus Lizbethile. Elven kohe muigas.
„Sul sai missioon läbi?” küsis Elven. Lizbeth noogutas ja näitas pöialt: „huge success!” ta muigas selle lause peale, kui nägi Elvenit tema poole tulemas. Poiss kallistas teda. Tüdruku nägu muutus punaseks. „PERVERT! MIDA SA MÕTLED ENDA ARVATES???” küsis Lizbeth kohe vihaselt ja virutas käega vastu lõugu, nii et Elven lendas eemale vastu seina.
„Naiss!” sosistas Steffeny ja näitas pöialt. Oli näha Steffeny silmade säramist. Ricki silmad kergelt värisesid.
„Nad on saatnad ise!” pomises ta vaikselt, kui sai tüdrukute pilgud endale „mitte midagi!” lausus ta kohe ja naeratas oma võltsnaeratusega.
„Igastahes. Ma kuulsin, et Nick on halvas olukorras,” pomises Lizbeth, nagu just hetk tagasi poleks midagi juhtunudki.
„Jah, ta on lausa suremas,” lausus Elven, hõõrus enda lõuga ja teise käega katsus hambaid, et kõik ikka alles oleks.
„Saatan,” pomises Elven siis ja vaatas jõllitades Lizbethi.
„Mida?” küsis Lizbeth kohe ja vaatas Elvenit saatana pilguga.
„Ma ütlesin, et: SA O-LED SAA-TAN!” ta irvitas nüüd. Lizbeth vaatas vihaselt Elvenit. Ta kõndis Elveni poole, kuid komistas, nii et ta lendas Elvenile otsa. Üllatuseks läks ta rohkem vastu Elveni õlgi, nii et nad kukkusid pikali, aint et lõpuks oli Elven Lizbethil poolenisti peal.
„Au, au” pomises Elven vaikselt ja avas silmad. Ta pilk jäi enda kätele, mis olid Lizzy rindadel.
„Ahh,” pomises Lizbeth, põsed punased.
„Oh, oh. Elven, kohe siinsamas vä? Teiste ees lausa?” küsis Rick, silmad samuti saatana pilk peal.
„NAISS!” Ta näitas Elveni poole pöialt, kui samal ajal kõrval Steffenyl oli suu ammuli lahti.
„See on eksitus,” lausus Elven kohe, kuid ei liigutanud end.
„Kaua... sa... KAVATSED KÄSI MU RINDADEL HOIDA?” Ta virutas jalaga vastu Elveni lõuga, nii et tolle pea puudutas vastu lage, tegi mõra sisse ja siis kukkus järgmisena alla.
„SURE PERVERT!” Ta lõi jälle jalaga näkku, nii et Elven lendas tugevalt vastu seina.
„hirmuäratav,” vaatas Rick siis ja vaatas lage, kus oli praod sees ‚Ta sai vist poole suurema kahjustuse, kui ma sain terve lahingu jooksul. Ära kunagi jama tüdrukutega.’ Ta jõllitas Elvenit, kellel jooksis ninast verd ja ültse ei liigutanud end.
„Pervert siuke. Käpid tüdrukute kõige tundlikumaid kohti. Sinusugused perverdid peaksid ära surema,” lausus Lizbeth siis, kui Elven oli pikali maas, otsekui kõrbes ja ei liigutanud end.
„Ta vajab vist arstiabi,” lausus Rick irvitusega haiglatädile, kes eemal toimetas, samal ajal kuulas MP3 lugu kõva häälega.
Nüüd pööras ta pilgu kõrvale ja märkas kõike seda, mis eemal oli juhtunud. Rick kergitas kulme ‚ennem, kui oli põrgumürin ja hääl, ei kuulnud ta midagi ja nüüd kui ma midagi vaikselt ütlen, siis kuulis kohe?’ ta köhatas, kui haiglatädi vaatas üllatunult ja küsis „Mis siin just toimus?

Pool tundi hiljem.

„Mu pea valutab,” pomises Elven vaikselt.
„Miks sa teda ültse kallistama läksid?” küsis Rick irvitusega
„Ma pole teda üle kuu näinud, alates viimasest missioonist,” lausus Elven pead hõõrudes.
„Samuti ei saa ma missioone praegu, kuna ma võtsin puhkeaega, aga see hakkab varsti läbi saama,” pomises Elven vaikselt.
„Miks sa ültse tuled kaasa? Sa oled ju haavatud?” küsis Elven.
„Natukene. Aga ma tunnen end juba tervemana,” Elven kehitas õlgu ja nad jõudsid toa number 113 juurde. Ta koputas, kui kuulis hüüet, mis meenutas sõna „sisse.” Ta avas ukse ja sisenes. Tema pilk jäi kõikidele sõpradele, keda ta ültse teadis. Kõik tegelesid millegiga, millega nad koguaeg tegelevad.

„Tere,” lausus Elven ja vaatas kõikidele otsa. Kõikidel oli muie näol.
„Tere Elven,” tuli ühine hääl kõigilt. Rick sisenes ja naeratas ja lausus „Tsäo guys” kõik hakkasid irvitama Ricki näo peale, kuna ta oli ikka sidemeid, kuid seejärel tuli aplaus „Tubli olid!” tuli kuskil hüüe.
„Sa olid väga tubli, et suutsid Jacki, Nicki ja Steffenyt kaitsta lõplikult Homicida käest. Sinuga oleksid nad surmalapsed olnud. Vähemalt Jack ja Nick kindlalt.
Rick punastas kergelt „Aitäh.”

„Nii, tundub et kõik on koos. Alustame siis kaua aega planeeritud salajase koosolekuga,” lausus Elven muigega.
Järgmisena lükati akna ette metall helikindel luuk. Kõik kohad kindlastati, uksest pragudeni.

Oh, kui pikk! Ägenz

See Lizbeth...tema vägivaldsus tuletab mulle jubedalt Sakurat meelde xD

„Niisiis,” alustas Elven, vajudes ühele toolile istuma.
„Tundub, et kõik on koos ja alustame siis meie väga salajase koosolekuga. Nimelt tundub, et see aeg hakkab lähenema,” pomises Elven vaikselt. Paljud noogutasid.
„Nagu näete, Villid on hakanud tegutsema liiga kahtlaselt,” jälle oli näha noogutamist
„Ja mis kõige tähtsam. HQ on ise kahtlane. Vägagi... kummaline.”

Kohal oli umbes 15 inimest. 15 parimat sõpra, enam-vähem parimat ninjat ja nende sõprust oli võimatu purustada. Need olid: Elven, Steffeny, Rick, Nick (kes seal ei olnud), Jack, Robin, John, Yuri, Lizzy, Thomas, Daisy, Robert, George, Jimmii ja Nik-nak. Vähemalt need olid nende pärisnimed.

„Mis sa mõtled selle all?” küsis John. Elven ohkas ja alustas:
„Alustame sellest, et me oleme saanud viimasel ajal kummalisi missioone.” Ta tõmbas välja taskust ühe musta koti.
„Nagu näiteks?” küsis George nüüd.
„Nagu näiteks olen ma saanud, 2, 5, 6 missiooni, mis on seotud kristallidega,” pomises Elven vaikselt.
„Kui mõtlema hakata, olen ma saanud 5 missiooni seoses kristallidega,” lausus Lizzy vaikselt. Oli kuulda pominaid, mis vihjasid sellele, et ka nemad olid saanud.
„Muidugi neist kahel korral ma ebaõnnestusin, tänu villidele,” lausus ta ja hõõrus kukalt. Tuli irvitus.
„Aga sinna ma jõuda tahtsingi. Villid on aktiivsemaks hakanud. Alguses isegi mina ei märgand, kuid see on nii. Samuti on hakanud igasugused klannid tegutsema,” lausus Elven, kui kohe lausus Jack juurde „ja mitte ainult seda. HQ on viimasel ajal olnud vägagi kahtlane. Nagu Homicida kohta antsid nad valeinformatsiooni ja lisaks valetasid nad asukoha, mis oli lõksuks tehtud,” pomises Steffeny.
„Misasja?” küsis Elven, ise kah imestunult.
„Ma sain kuulaja kinni. Ma sain talt informatsiooni, koos tõestusega, et täpselt nii, nagu kuulaja oli juhendanud, täpselt nii HQ ka ütles,” pomises Steffeny.
„See tähendab, et... HQ töötas Homicidaga?” küsis George. George oli teadlane. Ta käte vahel oli märkmik, kuhu ta kirjutas koguaeg materjali.
„Võimalik,” lausus Elven, vajudes veel suurematesse mõtetesse.
„Peab olema. Nad sättisid meile lõksu valmis ja nad TEATSID, et me tuleme,” Steffeny rõhutas teatsid sõna.

Oli väike vaikus.
„Vaatame kõik ükshaaval üle. Alustame villidest,” pomises Elven.
„Kahtlane. Nad on olnud aktiivsed. Ja minu viimase missiooni juures nad takistasid mind kõigest väest püüdmast kristalli. Seal oli palju level ühtesid ja mitu level kahte. Ometigi suutsin ma nad peatada, siiski. Kahtlane,” lausus John.
„Kui mõtlema hakata, siis meie viimasel missioonil kohtasime ka palju level ühtesid ville pluss üks level kaks vill. Vill väitis küll teist, kuid see arv oli liiga palju, ÜHE linna jaoks!” lausus Lizzy, mille peale Elven noogutas. Lizzy hakkas järsku punastama. Talle meenus see osa, kus ta oli nutnud, Elveni juures.
„Ääääm,” kadus Elvenil kohe Lizzy vaatamise peale mõte ära.
„Ka minu missioonil on olnud palju ville. Eriti kristalli osas. Tavaliselt nad on juba seal kohal, kuid nad ei ole ise saanud kristalle mingi asja tõttu kätte, või vastupidi, nad on saanud kätte. Paaril juhul pole näinud ville, kuid siis ei tea villid sellest arvatavasti midagi,” lausus Jack mõtiskledes.
„Robert ei tea mitte midagi sellest kristallist,” lausus Robert lõpuks. Kõikide tähelepanu läks temale.
„Asi on lihtne. Robert on villid, villid on Robert. Sinu vanaema sureb, Robert teeb tast villi, saadab villi kristalli järele, vill sööb ja tapab teel inimesi. Lõpuks saab tast level kaks, või isegi level kolm. Vill läheb toob kristalli ära ja viib selle oma bossile. Nii on lood,” lausus Robert mõtiskledes.
„Mis asja? Nagu me ei teaks seda,” lausus Jack ülbelt.
„Ma tahan sellega öelda seda, et kui keegi ajab kristalle taga, siis Robert JA ÄRME unusta HQ-d. Robert teab kristallidest. HQ on meile aastaid väitnud, et Robert ei tea kristallidest midagi, kuid kaks varjanti, kas nad on eksinud, või NAD ON VALETANUD. Teine varjant on tõesem,” lausus Robert.
„Sul on õigus,” lausus Thomas „Kuna Robert teab sellest, või saadab selliseid suuri numbreid neid tooma, on kristallid talle suureks tähtsuseks, mis tähendab... Et kas midagi hakkab toimuma, või juba toimub. See tähendab, et Robert hakkab mõtlema ka valitsuse heaks töötavate ninjade eemaldamisele,” lisas Thomas juurde.
„Ärme unusta, et Robert ega ka valitsus pole loll. Valitsus teab väga hästi, et ka meie pole lollid. Nad oleksid esimesed, kes midagi aimavad, või kahtlast märkavad,” lausus Yuri
„Kuid... Nad alahindavad meid,” lausus Rick vaiksemalt.
„Täpselt,” tuli Steffeny suust. Rick kohe säras.

„Edasi, klannid,” pomises Elven peale vaikust.
„Kahtlane. Eriti Homicida tragöödia alles,” lausus Rick vaiksemalt.
„Üks asi, milles saame üsna kindel olla, on see, et Homicida töötas kas Roberti või valitsuse heaks.” Lausus Steffeny
„Pigem valitsuse heaks.” Lausus George kohe
„Miks sa nii arvad?”
„Lihtne. Valitsus oli see, kes jagas teile valeinformatsiooni õige? Järelikult Homicida pidi olema sellest teadlik, et me ei tea Londoni varemetest midagi ja et me, vabandust, TE jääksite lõksu ja saaksite surma.”
„See tähendas?”
„Valitsus tahab meist lahti saada. Või vähemalt teist.”
„MIS SEE OLI?”
„Rahu,” lausus George irvitusega Steffenyle ja jätkas: „Kuulake hoolikalt. Minu info järgi, pidite te olevat helistanud valitsusse ja teile öeldi rahulikult, et London on juba kaua aega aint varemed olnud ja et nad pole teile midagi palunud edasi öelda. Siiski aga kuulaja tõestas teile seda, et valitsus andis TEILE vale info. Mis tähendab, et...”
„valitsus on reetur,” pomises Elven lõpu.
„Täpselt!”
„Niisiis, valitsus palkas Homicida klanni meid tapma?”
„Tundub nii.”

Oli jälle vaikus.
„Tundub, et siis on aeg ka meil tegutseda,” pomises Elven. Tuli noogutusi.
„Tundub, et me peame alustama meie kaua aega sätitud salajast plaani. Ja tundub, et aeg on küps,” Lausus Elven siis, tõustes püsti.
„Kuulake hoolikalt. Ma tahan, et kell 3 öösel, oleksid kõik keldris, oma asjad kokku pakitud. Me lahkume täna öösel. Nüüd hankige kõige vajalikuma info, mis on võimalik veel hankida.” Ta tegi musta koti lahti ja viskas igale inimesele ühe tapleti. Kõik neelasid selle alla.

„LÄKSIME!” Lausus Elven tõsiselt.

Kõik lahkusid ruumist. Tundub, et nad olid midagi sarnast oodanud kaua aega. Kas tõesti toimus midagi suurt. Mis saladused seal ringi tiirlevad?

Esimese raamatu lõpp

-------

Umbes 24000 sõna kokku. Vähemalt Wordis xD.