Boys Next Door[lõpetatud!]

Ma... ma ei oska midagi öelda...
Eee... noh, huvitav on ja värki... ajab natuke juhtmeid sassi ja muud sellist...
Oeh.
UUUT ! xD ( Jälle. )

argh , mulle nii meeldib . Embry tundub mulle nii kena, ning Ebril jube koletis . Ma loodan ,et Ebril on ikka see värdjas, ning EMbry hästi hea, ning mitte üldse paha . (:

uuuut

Mulle meeldib, üliväga. Sõnakasutus ja kõik näited olid superhead, võrdlused ja asjad ka.
Mina ei teaks samuti, keda uskuda ja mida teha. Tahan juba teooriast kuulda!

Teooria tuleb siit
See on hästi lühike ja mõttetu osa, aga kui te palju kommite, panen ruttu uue ja ma võin garanteerida, et see on põnev
**
VII

Nädal möödus tavatult ruttu, kuid naabermaja kuurist kostuv kopsimine ei lakanud , muutes selle pimeda aja äärmiselt piinarikkaks. Mul polnud kõige õrnematki aimu, millega Embry kuuris tegeleda võis, kuid üht teadsin ma kindlalt – see oli seotud meie, õieti tema plaaniga, plaaniga tappa Ebril. Plaaniga, mis pidi õige pea teoks saama.
Ebril oli koolis mu kõrval istudes vaiksem kui kunagi varem ning ma teadsin, et ta taipas, et midagi on tulekul. Oli see minu suhtumine temasse, mis selle ära andis või midagi muud, ma ei teadnud, kuid selge oli see, et Ebril aimas, et surm on talle lähenemas. Ta nägi välja nii kurb, et kõigil tekkis tahtmine teda lohutada. Paar mu sõbrannat nii tegidki. Üks mu klassiõdedest tegi katset ka Embry tagurpidi irvet õigetpidi pöörata, kuid sai oma heade püüdluste eest tasuks vaid sõimu. Ega ma ei imestagi. Vähemalt ei hakanud Ebril kedagi sõimama, vaid naeratas ja tänas kõiki, kes tema muremaski pärast muret tundsid. Ma hindasin ta vastupidavust, sest tüdrukud, kes ta ümber lipitsesid, muutusid kiiresti nii tüütuks, et ühel hetkel palusin ma neil lihtsalt uttu tõmmata. Ma vajasin rahu ning aega mõtlemiseks ja olin kindel, et Ebril vajas sedasama.

Ja siis, kolmapäeva öösel, õuest kostvad helid lakkasid. Embry oli oma tööga valmis jõudnud, tehes seda koguni päev varem, kui ma olin oodanud.
Neljapäeval pöördusin ma oma isa poole ning palusin tema käest Davidi telefoninumbrit. Ma ei saa eitada, et nii mõneski mõttes oli see taktikaline viga, kuna mu isa mõistis mind valesti. Olin otsustanud Davidiga kõigest paar sõna vahetada, kuid mu isa tegi ühest neetult väikesest sääsest ühe neetud suure elevandi. Ta müksas mind, irvitas rämedalt ning tegi nägu, mis oli nii perversne, et selle kirjeldamine ei ole minu jaoks võimalik. „Nii et ta on sulle silma jäänud, või kuidas?“ naeris ta. „Ma teadsin, et sa ei suuda ta sarmile vastu panna. Tal on küll omapärased vaated, kuid kahtlemata on ta hea noormees. Mis sa sellest arvad, Ann?“ Tõlkeks neile, kes veel aru ei saanud, mida ma öelda tahan: mu isa arvas, et ma olen Davidist sisse võetud. Seda ma ei olnud. Mind huvitas ainult see, kas temast võiks mulle mingit kasu olla, mitte see, et ta on kahtlemata hea noormees. Nagu ka mitte see, et tõenäoliselt oli tal riiete all vähemalt nelipakk.

Peale mangumist, mis kestis umbes viis minutit, valisin ma viimaks Davidi numbri. Ta laskis mul kaua oodata ning tõstis toru alles pärast üheksandat kutsungit. Kohe näha, et „kiiresti ja stiilselt“ ei ole tema märksõna. Et liigset ajaviitmist vältida, tervitasin ma teda lühidalt, üheainsa sõnaga, ning prahvatasin kohe välja küsimuse, mis juba nädalavahetusest saati mu keelel oli olnud.
„David, mida sa tead inimese terviklikust ürgalgest?“ pärisin, sest just see oli teema, mida ma paari raamatu abil uurinud olin.
Esialgu valitses teisel pool liini vaikus ja ma hakkasin juba lootust kaotama, kui David lõpus sõna võttis. „Keegi on oma nina raamatusse pistnud,“ kommenteeris ta lõbusalt, kuid pöördus siis mu küsimuse juurde.„On veider, et sa seda minu käest küsid,“ lausus ta. „Selle küsimuse esitamisega annad sa mulle teada, et reaalselt on sul juba vastus käes.“ Turtsatasin vihaselt. Ma tahtsin oma arvamust kontrollida ning selleks läks vaja tükk maad tõsisemat juttu. „Jah, olgu, tean küll. Ma lugesin, et inimese terviklik ürgalge koosneb inimese heast ja halvast poolest, mis moodustavad teineteisega segatult inimloomuse. Samuti lugesin ma, et kui üks pool teise üle domineerima hakkab, võib allaheitlikum pool tervikust eralduda ning võtta isikulise kuju, nii et tulemuseks on kaks eraldi indiviidi, kes võrdselt oma tahet täidavad.“ Ma ei mõistnud pooltki sellest, mida ma rääkisin ja kordasin vaid raamatust pähe õpitud sõnu, kuid ilmselt kõlasin ma üsna targalt, sest Davidi vastus kõlas tunnustavalt.

„Sa oled oma kodutöö väga hästi ära teinud. Ehk liigagi hästi. Kui küsida tohib, siis milleks sul veel mind vaja läheb?“
„Ma tahan teada, kas see on tõsi,“ ütlesin otsekoheselt, „sest see kõlab neetult jaburalt.“
„Kas sa küsiksid seda minu käest, kui sa juba ei usuks?“ küsis David ning nagu tavaliselt, ei osanud ma midagi vastata. Katkematu „hmmm“ ei ole eriline vastus.
„Vaatame tõele näkku: tervikliku ürgalge teooria on umbes sama vastuoluline kui maailma loomise lugu, kuid ometi on selles tõetera. Igal inimesel on hea ja halb pool ning samuti on igal inimesel keha ja hing. Tervikliku ürgalge teooria samastab halva poole kehaga ning hea poole hingega.“
Hingasin sügavalt sisse ja neelatasin, soovides, et võiksin oma kurku millegagi kasta. See oli ootamatult kuivaks muutunud. Ma olin jõudnud tõele lähemale kui varem. Sigade ette visatud pärlid olid nüüd peaaegu minu käes, tuli need vaid üles korjata.
„Ma lugesin, et kui keha ja hing, mille vahel käib võimuvõitlus, üksteisest eralduvad, saavad nad taas võrdseteks. Mis juhtub aga siis, kui...“ Hammustasin huulde. „...kui üks üritab lahusolekust hoolimata teise üle mõjuvõimu säilitada?“ Tajusin Davidi hääles kõhklust. Ilmeksimatult teadis ta, mida ma teada tahtsin, kuid kartis, kuidas see mulle mõjuda võib. Tões oli midagi hirmsat.

„Kuigi üksteisest eraldunud, on keha ja hing määratud lõpuni koos eksisteerima. Teineteisest eraldunud kujul üksteisega vastuollu minek viiks paratamatult sündmusteni, mille käigus hukkuks üks või mõlemad.“
Toru mu käes oli kuum. Olin seda liiga kõvasti pigistanud ning pigistasin veelgi, meenutades Embry ja Ebrili sõnu.
„Ma ei tea, kuidas see juhtus...kuid ühel hetkel teadsin ma, et Ebril ei ole mu vend. Et mul ei ole kunagi venda olnud. Peab tunnistama, et ma olin rohkem šokeeritud kui sina. Koguni nii šokeeritud, et ma üritasin Ebrilit tappa.“
„Ta vajas mind. Mina vajasin teda. Me vajasime üksteist. Aga nüüd...nüüd näeb ta minus ainult takistust. Minust pole talle enam kasu. Ta on saavutanud kõik, mida ta soovinud on, ega talu mõtet, et ka mina tahan midagi saavutada. Iseseisvalt, ilma temata. Seepärast on ta otsustanud minust vabaneda.“
Enam polnud mingit kahtlust. Ebril ei olnud koletis. Samuti polnud seda ka Embry. Nad olid mõlemad osake samast algest. Nad olid hea ja halb, keha ja hing.
Küsimus oli vaid selles, kumb oli kumb.

Tänasin Davidit abi eest, mis siis, et pigem aitasin ma end ise, ning lõpetasin kõne.
Ma teadsin, mida ma tegema pidin. Ma ei saanud lasta Embryl Ebrilit tappa. Nad olid üks ja kumbki neist ei väärinud surma. Lootsin siiralt, et minu võimuses on see ära hoida ja lasta neil taasühineda.
See aga, mida ma reede südaöösel, olles naabermaja kuuri astunud, nägin, põrmustas kõik mu lootused.

Jeeejjj
Kui suure vahega need osad muidu ilmuvad??
Huviga ootan uut

Omg, omg, omg.
Ma ei suuda. Oodata. Uut osa. Ma armastan seda, üliväga!
Võrdlused ja kõnekasutus oli taaskord ülihea.

PALUN EDASIII!

See oli juba põnev.. mis siis veel järgmises osas toimuma hakkab. :D
Paaaaaaalun uut. :)

Ma palun kõigilt, kes Embryle pöialt hoiavad, siiralt vabandust
**
VIII

Ta süda oli õrn, kuid kasvas vääralt –
Ta koges pettust, reetmist ohtral määral.
Ta tunded olid puhtad, kuid need näisid
Kui kastepiisad kaljukoopas, jäised.
Sest kõigest, mida kannatand, mis möödund,
Ta süda oli kivistund ja löödud.
Just nagu välgust lõhkeb kaljusein,
Nii purustas ta südame nüüd lein.
Lill kasvab kaljurahnul karedal,
Kus hämar vari kaitset pakub tal,
Kui tuleb äike, välk lööb seltsis puruks
Graniidimüraka ja lille urus,
Ei õiest järel leheliblet jää,
Mis teda meenutaks, nii hääbub sääl,
Ja teda kaitsend kaljust pole mingit
Muud jälge, kui vaid killud ümberringi.

George Gordon Byron

**
Kuuris oli võikalt pime ja umbne, kui ma sisse astusin ning selleks, et valgust saada, pidin ma süütama taskulambi.
See, mida ma nägin, üllatas mind ühteaegu nii ootamatult kui ebameeldivalt.
Kuur, mis veel loetud päevad tagasi oli olnud täis enneolematul hulgal rämpsu, oli peaaegu tühi. Kastivirnad, mis varem maast laeni ulatusid, olid kadunud. Kuigi olin kuuri sisemust varem vaid ühe korra näinud, mäletasin ma hämmastava detailitäpsusega iga viimast kui eset, mis nüüd puudus.
Ukse vastas asuva seina külge oli kinnitatud raske palk, mille küljes rippusid ahelad. Selle ette oli asetatud laudadest kokku klopsitud kast, mis oli kaetud valge linase riidega. Kummalgi pool kasti seisid küünlajalad, mõlemas seitse küünalt. Hetkel need veel ei põlenud, kuid ma kujutlesin juba, kuidas need peagi süttivad ning kogu uberikku tontlikku valgust heidavad.
Ahhetasin ja surusin käe suule, kui mõistsin, mida ma enda ees nägin. Embry oli ehitanud endale altari ning Ebril pidi sellel altaril surema. Jah, Embry polnud endale tõepoolest palvekoda ehitanud. Selle asemel oli ta ehitanud põrgukoja.

„Sa jäid hiljaks,“ sosistas Embry hääl mu kõrva ääres. Šokeerituna pöörasin ma end ümber.
Embry seisis mu selja taga ning ta ei olnud üksi. Ebril rippus kaltsunuku kombel tema käte vahel, olles ilmselgelt poolteadvusetu, kuigi ma ei mõistnud selle võimalikkust. Teadsin, et ta ei maga, seega pidi põhjus olema milleski muus.
Embry naeratas, meenutades sel hetkel inimese kuju võtnud kuradit ning kortsutas siis endale nii omasel viisil kulmu.
„Mida sa ootad?“ tahtis ta teada. „Pane küünlad põlema, siin on liiga pime. Ma kavatsen seda korralikult teha ning selleks vajan ma valgust.“ Ma ei tea, mis jõud mind tegutsema pani, kuid hoolimata oma sisemusest, mis mulle vastu karjus, võtsin ma end kokku ning süütasin küünlad, nii, nagu Embry mul teha palus. Kui ma peale viimase leegi süttimist oma silmad tõstsin, oli Embry Ebrili kummaliselt tuima keha ahelate külge kinnitanud. Ta rippus posti küljes nagu abitu hernehirmutis ning tema blondide juuste vahelt kumas midagi punast. Ilmselt oli Embry teda millegi kõvaga vastu pead löönud.
„Astu kõrvale,“ pomises Embry, „ja seisa kaugemale. See on must töö, umbes nagu vampiiri tapmine. Tead ju küll, kuidas nad verd purskavad, kui neid vaiaga torgatakse. Iseenesest poleks seda keerulist rituaali vajagi, aga mulle meeldivad sellised asjad. Kas tead, et muistsed asteegid...“ Ta ketras edasi ja edasi, kuid ma ei kuulnud enam ainsatki sõna, mis ta suust välja paiskus. Kõik, mida ma nägin, oli Ebrili nägu ning ainus, mida ma kuulsin, oli vaikne oie, mis tema huulte vahelt valla pääses. Ta hakkas teadvusele tulema.

Peagi avas Ebril silmad ning vaatas hägusel pilgul üle valgustatud, kuid sellest hoolimata hämara kuuri. Tundus, nagu oleks ta näinud ainult mind, sest ta pilk ei jäänud sekundikski Embryl pidama. Ebrili jaoks ei olnud poissi seal.
„Ma palusin sul teha õige otsuse,“ lausus ta äärmiselt murtud häälel, „ning see on parim, mille peale sa tulla suudad?“
Ma ei suutnud vastata ning mul ei avanenud selleks ka võimalust.
Sel hetkel, kui Ebrili sõnad otsa said, tõmbas Embry oma jakihõlmade vahelt välja noa.
See ei olnud tavaline nuga, mida köögis kartuli koorimiseks kasutatakse. See oli nuga, mida kasutatakse loomade nülgimiseks. Tundsin selle otstarbe kohe ära, kuna mu isa kuulub kohalikku jahiseltsi ning ka minu majas leidub paar sellist terariista.
„See kõik lõpeb nüüd ja praegu,“ lausus Embry ähvardaval toonil ning vaatas Ebrilile otsa. „Liiga kaua olen ma kannatanud, kuidas sa mu tee peal ees oled. Nüüd saavutan ma viimaks vabaduse!“ Ta tõstis noa õhku.

„Embry, ei!“ karjatasin ma ning ei hoolinud sel hetkel enam millestki. Mind ei huvitanud enam, kumb neist oli hea ja kumb halb, kumb keha ja kumb hing. Ainus, mis mu meeles mõlkus, oli teadmine, et Embry sooritab kohe mõrva ning et see ei ole mitte ühegi nurga alt vaadates ei õige ega õiglane.
Üritasin end liikuma sundida, kuid jalad ei kuulanud sõna ning ma seisin tardunult paigal, kisendades meeleheitlikult, kui Embry nuga Ebrili ihusse lõikas.
Hetkel, mil nuga Ebrili ribide vahelt sisenes, purskas tema kehast vett, mis valge linaga kaetud altari läbimärjaks muutis. Hetk hiljem asendus vesi verega ning seejärel kuulsin ma Ebrilit karjatamas.
Ta karjus nii kõvasti kui suutis ning see heli oli inimlikum kui ükski heli, mida Embry iial tekitanud oli. Embrys ei olnud säilinud enam kübetki inimlikkust, ma nägin seda ta näost, ning rutakalt valmistus ta uuesti Ebrilit pussitama.
Sel hetkel ma teadsin, kes on kes. Embry, kes oli kogu aeg kannatajat mänginud, oli ürgalge halb poolus ning hoopis tema oli see, kes elu ei väärinud. Kui üks neist pidi elu jätma, pidi see olema just tema. Otsustasin, et saan ehk teda suremise juures aidata, kuigi mõte kellegi teise poolt sooritatavast eutanaasiast oleks mulle märksa rohkem meeldinud.

Ma röögatasin ning hüppasin kogu oma jõudu ning meeletut raevu kokku võttes Embryle kallale, paisates ta põrandale pikali. Virutasin talle rusikaga näkku nii mitu korda, et ei suutnud enda poolt jagatavaid hoope kokkugi lugeda ning sirutasin käe, et nuga tema haardest kõrvaldada, kuid veel enne, kui ma seda teha suutsin, tabas mind kirjeldamatu valusööst.
Midagi külma puudutas mu nahka ning järgmisel hetkel näis terve mu keha tules olevat. Mu kõht tekitas korraga nii meeletut valu, et tundus, nagu tahaks see mind tervenisti endasse neelata ning ma hammustasin selle meeletu piina survel huulde.
Embry näol oli võigas naeratus ning nuga tema käes tilkus verest. Teadsin ilma küsimatagi, et see oli minu veri. Embry oli mind pussitanud.
Kõlas vali raksatus, kui Ebril end kogu oma jõudu kokku võttes ahelatest vabaks murdis ning Embry poole sööstis. Ma lamasin külmal kuuripõrandal, hoides käsi oma veritseva haava peal, mille kaudu mu elu minust välja voolas ning vaatasin uskumatusega pealt, kuidas Embry ja Ebril, ühe mündi kaks poolt, kumbki oma isikliku eesmärgi nimel võitlesid. Nad mõlemad soovisid vabadust, vabadust teineteisest, kuid Ebril vääris seda natuke rohkem.

Võideldes õudusega, mida tekitas tajumine, kuidas mu keha aeglaselt sureb, oli mu pea ometi piisavalt selge. Ma teadsin, et Embry ja Ebril ei saa enam kunagi üheks. Ma teadsin, et päikesetõusu ajaks on üks neist surnud.
Üks neist ning samuti ka mina. Ilma mingi kahtluseta oli Embry tabanud mu elutähtsaid organeid. Oli ime, et ma veel teadvusel olin.
Ebrili löögi mõjul lendas nuga Embry käest ära ning maandus mu jalgade ette. Sel hetkel peegeldus Ebrili silmis meeleheitlik palve ning ma teadsin, mida ta minult ootas. Ta ei suutnud seda ise teha. Mina pidin seda tegema.

Ebril surus Embry kogu oma keharaskust kasutades vastu maad ning jäi ootusärevalt paigale.
Noa käepide leidis mu käe ning korraga leidsin ma end pigistamast relva, mille tera ikka veel mu oma verest niiske oli. Järgmisel hetkel muutus kõik mu jaoks segaseks. Mäletan vaid seda, kuidas ma Embry poole sööstsin ja kuidas Ebril viimasel hetkel kõrvale hüppas. Ma mäletan, kuidas tera mu käes langes, üha uuesti ja uuesti, lõigates midagi pehmet, kuid ma isegi ei vaadanud enam, mis see oli. Surm oli nii minu ümber kui minu sees ning enne, kui mul oli võimalus näha, kuidas ta oma musta rüü kahinal saabub, kaotasin ma oma viimase jõuraasu ning vajusin näoli vereloiku, mis immitses Embry juba elutust kehast.

Kadestusväärne.
Su sõnavalik, kirjeldused, kõik.. Ahh, perfektne.
Jumaldan.

Eee...
Hästi kena... veresaun oli.
Mulle meeldis, et kõik surma said. Kui said. xD
Eks natuke kahju oli, aga... jahm.
Ja ma nõustun Liinaga - kirjeldused on tõesti suurepärased. :)
Oeh.
Uut.

gosh, ma tahan uut.

pAPAPAPAPAPAPAPPAAARARARARA.
UHUUUUUT!

Tegemist on eelviimase osaga, mis peaks ära seletama ka mõned küsimused, mis esialgu veel vastusteta on. Loodan, et neid selle osa käigus juurde ei teki
**
IX

Ärkasin haiglas kolm päeva hiljem, arvates esialgu, et kõik, mida ma kogenud olin, oli kõigest mu haiglase vaimu võigas sünnitis. Või õieti ei arvanudki ma seda. Ma lootsin, lootsin sõna otseses mõttes. Ma lootsin, et tuleb keegi ja teatab mulle, et olen näiteks auto alla jäämise tagajärjel kaks nädalat koomas lamanud. Selliseid asju juhtub mõne vaesekesega iga päev, miks siis mitte ka minuga?

Oma nutuste vanemate käest, kes mu virgumist nähes peaaegu rõõmust minestasid, kuulsin ma tõde – ehk siis valet. Keegi, arvatavasti mõni lahke inimene, näiteks politseinik või kiirabiarst ning miks mitte ka psühhiaater-psühholoog oli selle neile ette söötnud. Veekalkvel silmade pilkudes jutustas mu isa mulle mu ema lohutamatute õnnest tulevate nuuksete saatel, mis pigem surmaagooniat meenutasid, kuidas meie naabermajja kolinud vaimselt haige poiss mind ründas ning kuidas ma ta enesekaitseks tapsin.

Nii et see oligi tõsi. Embry oli surnud ja ma ei pidanud teda enam kunagi nägema. Ebrili järele suutsin ma pärida alles õhtul, mil mu pea piisavalt selge oli, ning olin üsna pettunud, kui keegi mulle temast rääkida ei soovinud. „Mul ei ole lubatud midagi öelda,“ lausus inetute kitsaste huultega õde napisõnaliselt ning surus ebasõbraliku käeliigutuse saatel mulle veeni läbipaistva vedelikuga täidetud süstla. Vaikimine oli minu jaoks üsnagi halvaendeline. Kus Ebril oli? Kas ka tema oli surnud? Mulle meenus tema väide, et tema suremise korral sureb ka Embry. Kas see võis ka vastupidi toimida?
Järgmisel hommikul, kui mu palatiuks avanes, ei kergitanud ma isegi pead, oodates, et saabub õde söögiga. Ma ei tahtnud söögist kuuldagi, kuna olin valuvaigisteid nii täis topitud, et suutsin tunda vaid iiveldust. Läbistav torkehaav ei ole naljaasi.
„Sa oled üleval,“ pani üks tuttav hääl mind võpatama. Tõstsin ehmunult silmad ning tabasin Ebrili kogu, mis mu palatiukse kõrval seisis, käsi puusas ning huultel arglik naeratus.

Ta nägi välja samasugune nagu minagi – vigastatud, ning mulle meenus, et ka tema oli sarnaselt minule Embry noahoobi osaliseks saanud. Tema keha kattis sinine hommikumantel, mis sellel kummalisel hommikul ta seljas kohutav välja nägi ning tema vasak käsi rippus lahasesse mässituna ta kaelas. Tõenäoliselt oli luu murdunud, kui Ebril end ahelatest vabaks kiskus.
„Tere hommikust,“ oli kõik, mida ma öelda suutsin. „Ma küsisin sinu kohta, kuid nad ei öelnud mulle midagi. Ma arvasin, et sa oled surnud, kas tead.“ Ebril silus parema käega oma juukseid. „Ma arvasin sinu kohta sedasama,“ lausus ta tuhmilt ning rõõmutult.
Ta istus minu kõrvale ning ei öelnud paar minutit midagi. Viimaks murdsin ma ise vaikuse, öeldes seda, mida ma terve viimase öö jooksul mõelnud olin. Maganud ei olnud ma silmatäitki, kuigi uinutikogus oleks võtnud maha ka täies elujõus hobuse. Tõenäoliselt olen ma unerohtudele immuunne. See selgitaks ka seda, miks valuvaigistid mu valu täielikult pidurada ei suutnud, doosi suurusest hoolimata.

„Sa valetasid mulle,“ ütlesin ma ning üritasin võimalikult vihane välja näha. „Mitte ainult sina, vaid ka Embry. Te mõlemad valetasite mulle.“ Ebril vaatas mind uurivalt. Ma ei tea, mida ta minu silmades nägi, kuid viimaks ta ohkas, aimamata, et ma blufin. Ma ei teadnud mitte midagi. Mul oli vaid aimdus, kuid hetk hiljem sai see aimdus kinnitust.
„Embry ei valetanud sulle. Tõsi, mina valetasin, kuid ma tegin seda su enda hüvanguks. Sellest hetkest peale, kui sa Embryga kohtusid, olid sa ohus ning vaid nii võisin ma sind kaitsta. Ma ei saanud sulle öelda, et ma olen Embry hing, mis eksisteerib väljaspool tema keha. Ma teadsin, et pärast seda, mida Embry sulle näitas, poleks sa mind uskunud ning nii ei jäänudki mul muud üle, kui väita midagi muud. Väita, et Embry oli see, kes mind lõi. Teatud mõttes on see muidugi tõsi, kuid mitte selles kontekstis, mida ma sulle esitada püüdsin.“

Hingasin pahinal välja, teadmata, mida öelda. Nii et Ebril oli algusest peale minu silmis tõde väänanud. „Ma ei uskunud kunagi, et Embry sind lõi,“ ütlesin ma viimaks ning see oli tõsi. Ma ei olnud enam võimeline valetama, tundsin end selleks liiga jõuetuna. „Sa ei pidanudki mind uskuma,“ lausus Ebril. „Ma pidin vaid su hinge kahtlust külvama, et ärgitada sind tõde otsima. Ma teadsin, et olles seda kuulnud, ei lepi sa Embry selgitusega ning jõuad välja tõeni. Ma uskusin seda, sest sa oled just sedasorti tüdruk, Ann. Kas tead, miks Embry sind kohates ei soovinud, et sa minuga kohtuksid?“ päris ta. Raputasin pead ning meenutasin enda ja Embry esmakohtumist, mis oli kõike muud kui meeldiv. „Sinust kiirgab seletamatut tõejanu ja arukust, mida leiab veel vaid vähestes,“ vastas Ebril iseenda esitatud küsimusele. „Juba sel hetkel, kui Embry esmakordselt sinu silmadesse vaatas, sai ta sellest teadlikuks ning ta aimas, et sama juhtub ka minuga. Embry valis su välja mulle surmahoobi andmiseks, aimamata, et sa annad surmahoobi hoopis temale. Embry valis su surma külvama, kuid oli lõpuks ise see, kelle surma sa külvasid. Embry ei uskunud sellesse, millesse mina: sellesse, et sa tapad vaid selle, kes seda väärib. Embry uskus lihtsalt, et sa tapad. Just selle pärast olengi mina praegu siin ja mitte tema.“

Ta võttis oma mantlitaskust välja prillid, mida ma kord juba näinud olin ning mälestused, mis mulle kangastusid, ei olnud just eriti meeldivad. Vaistlikult tõmbusin ma eemale, kartes seda, mida ma näha võin, kuid need ette panen.
Ebril vaid naeratas. „Ära karda,“ lausus ta, mõistmata, et mul oli põhjust hirmu tunda. Ma ei tahtnud seda, mida ma möödunud nädalal näinud olin, enam iialgi uuesti näha. Ma tahtsin seda lihtsalt unustada.
„Nende prillide klaasid on erilised,“ lausus Ebril, justkui poleks ma sellest veel teadlik. Lõppude lõpuks, kas ei olnud mitte needsamad prillid näidanud mulle jubedusi, mida arvasin seni vaid raamatutes eksisteerivat? „Õige nurga all kuu –ja päikesevalgust murdes näitavad need meile asju, mida surelikud harilikult ei näe,“ jätkas Ebril. „Tol öösel, kui sa minu tuppa sisenesid ja need prillid ette panid, paistis kuu eriti selgelt. Just seetõttu nägid sa seda, mida sa nägid. Ma tean, et Embry kinnitas sulle, et see, mida sa nägid, on minu tõeline olemus. Tegelikult oli see hoopiski tema oma.“

Kui mul oleks olnud aadamaõun, oleks see juba närvilisusest üles-alla hüpelnud. Paraku suutsin ma enda sees kasvavat pinget vaid silmadega väljendada ning Ebril ei paistnud seda märkavatki. Ja kui märkaski, ei teinud ta sellest välja. Mõistsin, et ta soovis edasi rääkida ning teipi, mis oleks tema suu sulgenud, ei olnud mul käepärast.
„Embry ei saanud läbi ei oma sõprade ega ka vanematega ning kui tema vanematel ühel hetkel abieluprobleemid tekkisid, süüdistas ta nendes ainult ennast. Selle asemel, et nende lahendamisele keskenduda, hakkas ta end vihkama ning tegi seda iga päevaga aina tugevamini. Tema viha iseenda olemuse vastu oli see, mis mind tema seest välja tõi. Erinevalt minust, kes ma mäletan iga tema osana elatud hetke, ei jäänud Embryle meie eraldumisest mingit mälestust. Ma kasutasin seda ära ning lõin illusiooni, mis lubas tal uskuda, et ma olen tema kaksikvend. Nii sain ma tema lähedal püsida ning temast kaugenemine ei olekski võimalik olnud. Kõigest hoolimata vihkas Embry end aga ikka edasi ning end vihates vihkas ta ka mind. Ma muutusin nõrgaks ning ei suutnud enam enda loodud illusiooni hoida. Ühel hetkel murdiski Embry sellest läbi ning taipas, et ma ei ole tema vend. Seda, kes ma tegelikult olen, ta siiski ei mõistnud. Kunagi olime me üks, kuid lõpuks oli ta minust nii kaugenenud, et ei suutnud enam iseennastki minus ära tunda. Ning ometi oleks see nii lihtne olnud. Tal oleks vaid piisanud avatud pilguga peeglisse vaadata ning ta oleks näinud sedasama, mida sina tol ööl, kui Embry sulle prillid ette pani. Sa ei näinud mitte minu tõelist olemust, vaid Embry tõelise olemuse peegeldust. Nüüd see aga muutub. Nüüd saad sa teada, kes ma tõeliselt olen.“

Miskipärast tundus see mõte mulle ähvardav, kuid ma ei öelnud seda välja ja lasin Ebrilil tegutseda. Ta marssis akna juurde ning tõmbas järsu käeliigutusega inetud roosad ribikiardinad eest. Valgus, mis toa üle ujutas, oli nii ere, et katsin hetkeks silmad – mulle tundus, et vastasel juhul oleks mu pea lihtsalt põlema süttinud. Ebril võttis õrnalt mu kätest kinni ning nihutas need ettevaatlikult mu silmade eest ära, sundides mind endale otsa vaatama. „Ära karda,“ kordas ta. „Enam pole midagi karta. Pane lihtsalt prillid ette.“
Tahtsin talle öelda, et mul on vähemalt miljon, kui mitte veelgi rohkem põhjust kartmiseks, kuid kui ta minust kaugenes ja ootusärevalt seisma jäi, mõistsin, et ei saa temaga vaidelda, kuidas ma ka ei sooviks. Ebril palus minult midagi ning ma pidin ta palve täitma.
Libistasin prillid ette ning vaatasin arglikult punkti, kus varem oli seisnud Ebril. See, mida ma nägin, võttis mu hingetuks. Ahmisin õhku ja kiskusin prillid eest, kuid julgesin need siiski tagasi panna.
Ebril oli...

Koletis. Koletis ta ei olnud, kuid ometigi ei suutnud ma määratleda seda, kes ta ikkagi oli. Pealtnäha oli ta tavaline inimene, kuid tema nahk oli nii läbipaistev, et võisin läbi selle vaadata ust, mille ees ta seisis. Päikesevalguses vahetasid tema hallid silmad värvi, muutudes merekarva, seejärel päikeseloojangupunasteks ning tema laubal hiilgas kuldtäht, millest kiirgas soojust.
„See,“ lausus Ebril naeratades, „olen mina. Nüüd, kui Embryt enam ei ole, olen ma vaba ja saan eksisteerida temast eraldi. Sellest hoolimata pole ma päris inimene. Ma ei saa kunagi inimeseks, nii nagu oli Embry kunagi ammu.“
Neelasin oma pilguga ahnelt enda ees avanevat vaatepilti. Ebrili läbipaistev keha, tema mitmevärvilised silmad, mis endiselt toone vahetasid ja tema kuldtäht...
Ta oli täiuslikum kui miski muu, mida ma iial varem näinud olin.

Koguni liiga täiuslik. Vaatasin teda nii kaua, et korraga muutus mu pea raskeks ning vajus rinnale. Tundus, nagu oleks kogu unerohi, mis õed mulle sisse olid toppinud, viimaks mõjuma hakanud, ning ma uinusin, silme ees endiselt Ebrili ebaloomulikult kaunis kuju, mis ei olnud midagi muud, kui Embry kunagi nii rikkumata hinge puhtuse kehastus.

Eelviimane? Näääh..
Endiselt, ma olen kerges sõltuvuses sellest jutust..
Ja Ebril on kena, vähemalt selline mulje jäi.
Ma ootan viimast osa juba.

Ja ongi lõpp Kiskus vist veidi liiga läilaks, aga ehk pole hullu
Tänud kõigile, kes seda lugeda viitsisid ning ma loodan, et te naudite viimast osa
**
X

Ma pidin jääma haiglasse rohkem kui nädalaks. Arstide sõnul paranes mu haav üsna hästi, kuid nad soovisid mind siiski veel mõneks ajaks jälgimisele jätta ning ma ei esitanud vastuväiteid. Igal pool mujal tundus olevat parem kui kodus, kus olid mu muretsevad vanemad - ma tundsin nende muret sama teravalt, nagu oleks nad seda mulle nina alla hõõrunud – ning mida kaugemal ma enda naabermajast olin, seda parem. Ajapikku hakkas mulle kogu minu ümber toimunu õudus kohale jõudma ning ma kahtlesin, kas suudan veel niipea muretu pilguga sellele paigale pilku heita ning tunda, kuidas mu jalad sealjuures ei värise.

Ebrilit ei näinud ma kuigi tihti – mis puutus talle liikumist piiravate käskude ja keeldude jagamisse, olid arstid üsna agarad – kuigi teadsin, et ka tema on haiglasse jäänud. Ühel õhtul minu juurde hiilides poetas ta mokaotsast, et murdis Embryga kaklemise käigus lisaks oma õnnetule käele ka kaks ribi ning peaks ringi sebimise asemel hoopiski lamama. Selle peale tegin ma ainuvõimaliku teo: vajutasin häirenuppu ning lasin kohale tormanud õel ta voodisse tagasi toimetada. Loomulikult oli ta pärast seda minu peale solvunud, kuid ma täitsin vaid oma kohust. Kas ei ole mitte iga patsiendi kohus igast haiglas toimuvast rahurikkumisest teada anda? Mitte et Ebril mu rahu rikkunud oleks, kuid siiski.
Tõenäoliselt tundis ta ennast üsna üksikuna. Kui ma talle kurtsin, kuidas mu vanemad mind peaaegu hetkekski üksi ei jäta, tunnistas ta mulle, et tema – või pigem Embry – vanemad polnud teda veel kordagi vaatamas käinud. Teadsin, et ta tunneb kurbust, ning ilmselt tundsid ta vanemad sama. Arvatavasti olid nad ametis Embry matuste korraldamisega ning ei kavatsenud enne Ebrili palge ette ilmuda, kui see tehtud oli. Neil oli liiga valus.
Ka minul oli valus. Rohud, mida mulle kas süstidega või tableti kujul manustati, tekitasid minus lõhkuvat peavalu. Kindlasti on see võrratu tunne tuttav kõikidele, kes esmaspäeviti tööle suunduvad, seljataga piduderohke nädalavahetus.

Kolm päeva peale minu ärkamist saabus mind küsitlema politsei, keda arstid seni minust eemale olid suutnud hoida, kuid viimaks pidid nende jõupingutused raugema. Õnneks pinniti mind siiski üsna vähe, arvestades minu tervislikku seisundit, ning ma kordasin teksti, milles me Ebriliga eelnevalt kokku olime leppinud. Ehhee...
Kiremõrv on üsna jama motiiv, ma tean, kuid tõe rääkimine oleks nii minu kui Ebrili hullumaja kinniste uste taha saatma ning nii pidime me suurema osa tegelikult juhtunust välja jätma. Tegelikult – enamuse. Mõelge ise, mida kõike me politseile kokku võisime valetada, eriti armukolmnurga kohta, mida kunagi eksisteerinud ei olnud. Mõrvakolmnurgast rääkimine oleks palju ausam olnud, kuid nagu te juba isegi taipate, ei tulnud see kohe kuidagi kõne alla.
Kui ma olin lamanud haiglas juba nädalajagu, lubasid arstid viimaks Ebrilil liikuma hakata ning sellest ajast peale veetis ta suurema osa päevadest, mis meil mõlemal veel koju saamiseni jäänud olid, minu palatis. Ühel päeval astus aga sisse külaline, keda me mõlemad kõige vähem oodata oskasime.

Ei, Embry ei tõusnud surnust, kuigi kui ta seda teinud oleks, ei oleks ma teinud pooltki nii suuri silmi kui siis, kui ma oma külalist nägin.
„David!“ olin ma üllatunud. „Mida sina siin teed?“ David, kelle näol oli üsna tülpinud ilme, kratsis kukalt. „Su isa sundis mind tulema,“ selgitas ta ning istus mu voodi ees olevale vabale toolile. Ebril oli võtnud sisse koha mu voodiserval. „Ta kinnitas mulle, et sul on ülimalt hea meel mind näha.“ Hetkeks ei mõistnud ma, miks ometi peaks mul Davidit nähes hea olema, kuid siis mulle meenus. Aga muidugi. Ma olin ju oma isa käest tema numbrit küsinud ning nüüd arvas mu vanamees, et ma olen temast sisse võetud. Arvatavasti kuulis ta kõrvus koguni pulmakellade helinat. Hääkellot my ass!
Olin juba valmis Davidile kõike ära seletama, kuid ta tegi käega tõrjuva liigutuse. „Pole vaja, ma juba tean, mida sa öelda tahad, ning et sa teaksid, sul ei ole vaja midagi karta. Ma ei tulnud sind kosima või nii. Tegelikult tulin ma nagu rohkem sellepärast, et su ema palus mul sulle ühe asja edasi anda, kuna ta täna ise tulla ei saa.“
Noogutasin. Minu suureks õnneks olid nii mu ema kui isa tol päeval äärmiselt hõivatud. Ema ootas ees suur aktsionäride koosolek ning isa tema töökoha inventuur. See hoidis mõlemat nii kaua rakkes, et enne külastusaja lõppu ei pääsenud kumbki neist haigla lähedalegi.

David ulatas mulle väikese mustade kaantega raamatu ning esmapilgul oli mul selle äratundmisega raskusi. „Piibel?“ oletasin ma ja üsna valesti. „Mul ei ole sellega midagi peale hakata.“ „Piibel?“ David oleks äärepealt naerma hakanud. „Piibliga koos haiglasse minna oleks sama hea, kui preestrikuub selga tõmmata ning koonduslaagris ringi kõndida. See kuulutaks ainult surma ning sina ju veel surema ei hakka, või kuidas?“ Ta muigas. „Tee see lahti. Su ema arvas, et see peaks sulle meeldima.“
Avasin raamatu ning mu kulmud kerkisid nii kõrgele, et igaüks oleks võinud süüdistada mind Botoxiga liialdamises. Raamat, mida ma oma käes hoidsin, oli „Dunwichi jõletis ja teisi jutte.“ Olin selle juba aastaid tagasi kooli ära kaotanud, kuid äsja oli ilmunud kordustrükk ning üht uue trüki eksemplari ma käes hoidsingi.

Milline iroonia, et olin peale oma üleelamisi saanud enda valdusesse just kogumiku õudusjuttudega. Oleks see kasvõi armastusromaan olnud, aga ei.
Sirvisin raamatut mõne sekundi ning viskasin selle seejärel täiesti jõust vastu seina, ignoreerides nii Davidi kui ka Ebrili ahhetusi.
„Ma arvan, et mõneks ajaks mulle õudusjuttudest aitab,“ naeratasin ma süütult ning see oli tõsi. Isegi tükk aega peale haiglast pääsemist ning siis, kui olin viimaks normaalsesse ellu tagasi pöördunud, ei kavatsenud ma tükil ajal ühtegi õudusjuttu isegi mitte poole silmaga kaeda. Väljamõeldud õudustest lugemine ei pakkunud mulle enam midagi. Tõeline õudus oli see, mida ma omal nahal kogenud olin ning ükskõik millise õudusjutu sisu on sellega võrreldes kirjeldamatult lihtsakoeline.

Praegu on selle loo aset leidmisest möödas juba kolm pikka aastat ning peagi lõpetan ma gümnaasiumi. Ebril ja ta vanemad kolisid varsti pärast juhtunut minema, valides oma elupaigaks ühe igava ja halli magalarajooni, kuid me jäime Ebriliga sellest hoolimata headeks sõpradeks. Noh, ausalt öeldes isegi enamaks kui sõpradeks. Me oleme nõuks võtnud peale kooli lõpetamist abielluda.
Ma armastan Ebrilit ja tema armastab mind ning kuigi ma mõtlen veel praegugi õudustele, mille me koos läbi elasime, ei ole see enam karvavõrdki tähtis. Ainult armastus on see, mis on oluline. Ainult armastus on see, mis viib elu edasi. Tol hetkel ma seda veel ei mõistnud, aga nüüd on viimaks vastupidi: päev, mil ma esimest korda Embry uksekella helistasin ning mil ta uksele ilmus, ei olnud ehk küll minu elu kõige õnnelikum päev, kuid seesama päev pani aluse õnnelikule elule, millest ma peagi osa saan ning seda ei muuda isegi see, et mu isa ikka veel minu ja Davidi suhtes lootusi hellitab. Las hellitab, palju tahab. Ma veedan oma ülejäänud elupäevad ainult koos Ebriliga.

Loodetavasti ei näe ma enam kunagi tema küljes ühtegi kombitsat, sest „Õnneliku abielu käsiraamat“ ei maini kordagi, kuidas sellise olukorraga toime tulla.

LÕPP

õnneliku abielu käsiraamat võiks siis isegi huvitavam olla...
väga-väga hea jutt oli...mulle see isegi meeldis aga seda närvikõdi oli liiga vähe...

Eeeh.
Ma ei oska nagu midagi öelda eriti.
Natuke üllatav lõpp oli. :)
Aga mulle meeldis. Kohutavalt väga meeldis.
Ja... noh, eks see oli tore, et ta Ebriliga abiellub.
Aga mul on endiselt Embryst kahju. Natuke.
Ah, noh, mis siin ikka...
Kordan siis veel, et väga-väga-väga meeldis. :)

Ma lootsingi, et asi nii lõpeb, väga hea, väga hea.
Mulle üliüliüliväga meeldis. :)

Liina-Sa võtsid mul sõnad ära!Bad girl!

Hoh, goah, armastan! Nagu kõiki sinu jutte onju. ^^
Selline super lihtsalt. Esimesest hetkest alates, mil Embry juttu tuli, ma ei sallinud teda. Nii et minu meelest oli talle paras.

Lõpp oli hiiglama armas! Ma ei suuda uskuda, et sa midagi niiii head kirjutasid. Nagu tõsiselt. Üks ülisuper lugu. Raamatuks! See oleks väga võimalik.

Mulle hiiiiirrmsasti meeldivad muidu lood, kus tegelasteks on kaksikud. Eriti poisskaksikud! ^^
VIISPLUSS!

Ahjaa, tean, kust mul see pealkiri tuttav on!
Ma olen näinud mangat pealkirjaga Boys Next Door!!

"Boys Next Door" on üks esimestest mangadest, mida ma lugesin ja selle järgi ma sellele jutule tegelikult pealkirja paningi