Järjekordne lühijutt. See pole midagi erilist. Tavaline. Mõttetu. Igav.
Aga arvamust õviksite sellegi poolest avaldada.
’’ Liiga hilja . ’’
Mida sa teed, kui sa maha kukud? Sa istud hetke maas ning kirud ennast, kui ettevaatamatu võid olla. Oigad valust. Istud veel natuke. Tõused püsti ning lähed edasi, nagu poleks midagi juhtunudki. Kiusu pärast võid veel teeselda, et said meeletult valus ning siis tulevad kõik sinu juurde ja hakkavad poputama. Seda sa tahadki! Sa tahad, et kõik sinu juures oleksid. Tahad tähelepanu keskpunktis olla. Tead, sa oled valelik! Valedega loodki sa enda maailma. Oled sa ennast ikka õige nime all tutvustanud? Ma ei saa selles kindel olla.
Sa oled nendega. Sa teed neile haiget. Aga nad andestavad sulle.
Sul on tema. Tema, kellest sa ei hooli. Tahad vaid, et sinust hoolitaks. Tema hoolib. Ta ei saa aru, kui võlts sa oled. Sa naerad tema naljade üle, kuigi tegelikult ei olegi need sinu jaoks naljakad. Sa räägid, kui palju hoolid temast, kuigi tegelikult ei hooligi. Sa oled nii kuradi valelik! Sa mängid temaga. Ja tema, kurat, ta ei taipa seda. Kuidas võivad inimesed nii pimedad olla? Kuidas nad ei taipa, kui halb sa oled? Nad ei saa aru, et sa ainult mängid
Mina. Minust ei hoolita. Minul ei ole kedagi. Mina olen siiras. Mina hoolin temast. Tema, kes on sinu oma. Üritan olla tema lähedal, üritan anda talle kõik, mida ta tahab. Ta arvab, et olen sõber. Ta ei saa aru, kui tähtis ta mulle on. Ta on sinu oma.. sa oled ta enda haardesse võtnud. Tema jaoks oled sina terve maailm. Sinu jaoks on ta vaid mõttetu nukk, kelle viskad kohe nurka, kui leiad uue ja parema. Kuidas te saate arvata, et ma olen halb? Te kõik arvate, et ma tahan talle halba, tahan talle haiget teha, sest räägin, kui valelik sa oled. Kõik on nii pimedad. Te olete pimestatud tema kurjusest. Ta on teid ümber enda sõrme keeranud. Ma üritan teid vaid aidata. Ma ei taha, et te haiget saate. Tead, kui sa aru saad, kui palju ma hoolin, siis ära tule minu juurde. Siis on hilja. Siis olen mina kuri. Siis ma ei hooli. Sa avastad mind liiga hilja.
Sa saad haiget. Siis sa taipad, et mina hoolin tõeliselt. Et mina ei teeks iial nii. Sa tuled minu juurde, palud vabandust. Ma andestan sulle, aga ma ei unusta mitte kunagi. Ma ei tahagi sinuga enam olla. Ma ju tean, et sa tahad minuga vaid mängida. Sa oled õppinult temalt – sellelt halvalt tüdrukult. Väga edukalt oled tema kurjuse üle võtnud. Tead, kui kahju mul sinust on? Ma võin ego olla, kui arvan, et ma olen sulle liiga hea. Aga tõesi, sa ei vääri mind! Te oleksitegi võinud kokku jääda. Te oleksite sobinud. Te olete mõlemad nii kurjad.. nii halvad. Ma ei unusta mitte kunagi, kuidas te mind mõnitasite. Kui pilkavalt vaatasite.. kuidas sa üldse suudad nüüd tulla minu juurde ja öelda, et hoolid minust? Sul peaks hoopis häbi olema! Kuidas sa veel julged mulle otsa vaadata? Kui irooniline! Sa ju ei hooli minust.
Aga kui su tunded on tõelised? Ma ei tea seda. Ma ei usalda sind enam. Sa ei tahtnud mind enne, ega sa nüüd ka ei saa. Said aru, et mina olen temast parem. Ma ei ole selline bitch, nagu tema. Nüüd sa tahad mind. Olen nagu aseaine. Nüüd olen mina, kes ei taha sinuga olla! Ma leian parema. Kellegi, kes hoolib TÕELISELT. Ma ütlesin kohe, et kui ära minu juurde tule, kui ta sulle haiget teeb. Mina sind ravima ei hakka.