Liiga hilja !!!

Tüdruk kõnnib õhtul mööda maanteed, vastu oma sõbrannale. Ta näeb eemalt juba teda tulemas, jookseb vastu talle. Nad kallistavad.
„Mari, kas sa Jaanust oled täna näinud?“ küsib Helen talt.
„Helen, mis vahet seal on, kus ta on? Vähemalt ta sind ei tülita.“ Vastab sõbranna talle.
„Ma kardan et ta tuleb jälle ja lihtsalt solvab mind, Mari, sa ei tea kuidas need sõnad haiget teevad, juba kooliajal juhtus see, ta oli esimene kellega tuttavaks seal koolis sain, aga peale seda rohkem ei suhelnud, ainult laimasime üksteist, Kauri ja Martiniga sain ikka läbi. Aastaid on möödas ja ta ikka vihkab mind, Ma ei saa aru, mida ma olen talle teinud?“ muutus tüdruk kurvaks.
„Helen palun ära piina end sellega!“ vastas tüdruk talle ja kallistas teda.
„Mul on lihtsalt kõrini sellest, me ei pea ju sõbrad olema, aga me ei pea üksteist sõimama ka pidevalt.“ Tuli tüdrukule pisar.
„Mul on kopp ees juba, täna kui ma teda näen, ma nõuan talt selgitust. Mul ükskõik kellega ta koos on, olgu või Martini ja Kauriga. Ma nõuan selgitust.“ Ütles Helen kindlalt. Nad kõndisid edasi, käisid poes, naersid, Helenil läks üldse Jaanus meelest. Nüüd lähevad nad bussijaama suitsu tegema, natuke aega on seal kui järsku Jaanus sõidab neist autoga mööda ja karjub jälle talle, jobu, debiilik, loll jne. tüdrukul viskab koppa ette, ta tõuseb püsti, Jaanus pöörab just ringi ja läheb uuele ringile. Ta sõidab mäest alla, samal ajal kõnnib Helen talle vastu. Järsku Jaanus jääb pidama, Helen seisab tal ees. Jaanus tuleb autost välja ja hakkab järjekordselt karjuma.
„mida sa oled jobu ve, seisad keset teed, ma oleks su alla ajanud.“ Karjub Jaanus talle. Ka Martin ja Kaur tulevad autost välja. Helen ei oska midagi talle vastata.
„Nuh, kurdiks jäid või keelt pole ve? rääkida ei mõista ve?“ poiss lööb käega ja läheb autosse tagasi, ka Kaur istub sisse, kohe ka Martin. Enne kui Jaanus veel sisse istub ütleb ta tüdrukule.
„Tule tunni aja pärast siia samasse, mul on vaja sinuga rääkida!“ ütleb ta Helenile ja läheb autosse tagasi ning sõidab minema. Helen on siiani šokis, Mari tuleb ta juurde ja viib ta pingile istuma.
„Ta tahab muga tunni aja pärast rääkida!“ ütleb ta vaid.
„Kus?“ Küsib Mari.
„Siinsamas.“ Vastab ta. Mari noogutab. Tund aega läks kiiresti. Varsti oligi Jaanus tagasi. Ta parkis auto bussijaama ülesse ja tuli välja ise autost, ka teised poisid tulid välja. Sinna tuli veel üks auto. Heleni expoiss ja exsõbranna, ta vihavaenlased, kuna petsid Helenit.
Helen ja Mari lähevad samuti bussika üles.
„Nuh ma ootan hakka rääkima, tegelt ei, ma räägin ennem“ ütleb tüdruk, ta tõmbab korra hinge ja hakkab uuesti rääkima.
„Ma tahan teada, mis sul minu vastu on, miks sa mind nii väga vihkad, olen ma sulle midagi teinud?“ hakkas tüdruk küsimustega poissi pommitama.
„Helen, ei sa pole mulle midagi teinud, mul on omad põhjused ja ma ei vihka sind.“ Ütles poiss kurvalt, Helen vaatas teda imelikult.
„Vou, kas sa õppisid mu nime ära, vapustav, kas ma polegi enam junn jne v?“ iroonitses tüdruk. poiss raputas pead.
„Helen kuula ta ära.“ Ütles Kaur vahele.
„Nuh kuulame siis!“ ütles Helen vaid. Jaanus ei öelnud midagi vaid võttis Heleni käsivarrest kinni ja lihtsalt suudles teda. Tüdruk lükkas ta eemale.
„Mis see oli?“ ei saanud ta aru.
„Helen, Jaanus ei ole sind kunagi vihanud, lihtsalt asi on selles miks ta kooli ajal koguaeg sõimas sind on see et sa ei pööranud üldse talle tähelepanu.“ Rääkis Martin.
„oota misasja? Mis mõttes tähelepanu, milleks?“ ei mõistnud tüdruk ikka.
„Helen kas sa ei mõista, sa meeldisid mulle kooliajal, samuti Kaurile.“ Rääkis Jaanus.
„Mulle meeldis ka Kaur.“ Ütles Helen vaid.
„Näed ma ütlesin et tunne oli vastastikune.“ Kilkas Kaur.
„Ole vait!“ karjus Jaanus talle. „Helen, sa ikka meeldid mulle, kõik need kuus aastat oled meeldinud, Helen ma armastan sind!“ ütles poiss.
„ei, Jaanus see pole tõsi, palun ütle et see pole tõsi!“ tüdruk taganes veelgi. Ta jooksis sealt eemale, teepeale. Auto just tuli ja ta jäi alla sellele. Jaanus jooksis kiiresti sinna.
„Helen, ei palun ei, Andesta mulle, need sõimud ja kõik, palun Helen, ma vajan sind!“ karjus poiss maas lebavale Helenile ja nuttis.
„Jaanus, liiga hilja!“ ütles vaid tüdruk.
„Liiga hilja!“ ja suri.