Kõik koos.

ää , ma ei tea kas teile meeeldiks see , a ma panen ülees ikkagi , äkki meeldib kellegile ;d ma niiisama vabast ajast kirjutan seda , kui muud teha pole , ; )


1.
Jalutasime tšikkidega niisama õhtul väljas. Meil hakkas toas igav ja otsustasime värsket õhku hingama minna.
"Gaash, kui igav," pläristas Rebeka järsku. Jäime Siiri, Karmeni ja Helluga talle nagu-meil-poleks-eks näoga otsa vaatama. Tüüp hakkas meie üle naerma.
"Tooore, et me sulle nalja pakume," rääkis Hellu Rebekale. Nad nagu koguaeg nokivad üksteise kallal, nagu mingid katkud. Ja see on tõsiselt naljakas.
"Ää.. ärge hakake jälle pihta eks?" sõnasin ma neile.
"Äm, okeii?" küsis Hellu minult. Hakkasin selle peale naerma, kuidas ta seda küsis.
"Jajah, mida iganes," sõnasin, kuni märkasime kedagi jalgrattaga eestpoolt vastu tulemas.
"Ouu kuulge! Karjume talle midagi, päris kompu teine," kergitas Karmen kulmu. Bhahaha, mida veel no.
"Oookei. Hei sobiks öelda?" naeris Rebeka Karmeni üle. Ta naeris ja noogutas. Tüüp oli meile juba päris lähedal, kuid ta hakkas teistpoole ära pöörama, kuhu me teel polnud. Karmen jooksis talle järgi ja karjus:"HEIIIII!" Ei hakanud me kõik naerma ju, mkm.
"Imelik oled," naeris Hellu Karmeni üle.
"Ph, sa kaa! Kui loomad on mängus, sa nagu tahaks nad ära süüa," itsitas ta Hellule.
"Mida iganes," olid Hellu sõnad, kui ta vastu posti kõndis, kuna ta vahtis oma jalgu. Tema arust oli nii huvitav jälgida, kuidas jalad liiguvad. Ei no tere talv, tegelt ka. Me olime taas naerukrampides.
Õues juhtub alati midagi, seepärast tšillime ka õhtuti väljas. Miks just õhtul, sest me oleme hommikuti suured unekotid. Magame umbes mingi kella kaheni vist ja siis ajame oma asjad korda, pluss välja minekuks kulub vähemalt tund ja pool. Kellel on vaja meik teha, kes suskeldab juuste kallal ja kes valib mingi mitu tundi riideid. Ja, me oleme omamoodi imelikud, kuid need oleme meie, kes suudavad igas olukorras naerda.

"OUU! VAATA KUHU SA KÕNNID!" kisas Hellu mulle.
"Sorri, ma ei näinud!" punastasin ma. Ma nagu kõndisin Hellu seljataga ja niisama hakkasin tantsima, sammud läksid sassi ja kukkusin talle otsa, mille tagajärjel lendasime koos maha. Kuid taaskord oli see olukord, kus me mõlemad naerma hakkasime.
"Karmeeeeen! Pane muusika kõvemaks, see nii hea laul," karjus Rebeka kuskilt tagant kaugemalt.
"Ph, mida sa seal eemal teed? Tule siia, siis kuuled paremini, mu mobla ei lähe enam kõvemaks," karjus Karmen vastu talle. Rebeka võttis jooksusammud sisse ja jõudis meile järgi.
"Miks sa nii maha jäid?" küsis Siiri, kes kaifis hetkel samamoodi seda laulu, mis parasjagu käis, oma pead õõtsutades.
"Tossu pael tuli lahti ja ma ei saanud seda kinni, krt!" targutas ta omaette, vaikselt muusikale kaasa elades.

"Ma ei viitsi enam kõmpida. Lähme istume sinna teeääres olevale pingile," sõnas Siiri ja jooksis selle poole, meid järgi oodates. Siiri järsku lõpetas jooksmise ja hakkas tagasi meie poole tulema.
"Miks tagasi tulid?" päris Rebeka Siirilt.
"Äöä, seal on mingi poistekamp ees," sõnas Siiri sellepeale. Karmeni ilme muutus üsnagi, seda kuuldes.
"Seda enam on vaja sinna minna," tegi ta meile silma ja hakkas sammu kiirendama. Aah, Karmen on lihtsalt poiste järgi hull no.
"MEIE KÜLL EI TULE!" kisasime talle järgi, kuna ta oli meist nii palju ees. Ta ei teinud meist väljagi. Me jäime sealt natuke eemale, pingile istuma, kus nägi neid väga hästi.

Teist sugune. Kõik ajas naerma. liigagi palju. [tegelt väljas ongi nii]
miski nagu on mis paneb edasi lugema või nagu tahtma uut osa niiet

UUUT!

keegi nagunii ei loegi seda, a noh, suva aitääh sulle ka .

2.
Nägime, et Karmen oli poiste juurde jõudnud ja jutt jooksis, nagu aru oli saada.
"Wtf? Kas ta just kallistas kedagi?" ehmatas Rebeka seda vaatepilti nähes.
"No ta on meil kiire," naersin ma, edasi neid uurides.
"Mida asjaaa, kas Karmen näitas just meie poole?" küsis Hellu meilt.
"Ju vist, kuna nad tulevad siia kõik," oli Siiri paanikas.
"Mina igatahes nendega ei räägi," sõnasin ma kindlalt. Ma nagu olin selline arg inimene, no mis teha.
Poisid tulid lähemale ja lähemale. Karmen oli kõige ees. Appi, nad jõudsid meieni, kohe kohe seisavad nad siin meie kõrval. M, mitu poissi seal üldse on? Loeme kohe. 1, 2, 3, 4 ,5 ,6... ää, jah kuus. Omg.
"Heiii tšikid!" karjus Karmen meile.
"Tsauuu," vastasime me tuimalt ja arglikult. Karmen pilgutas meile silma ja hakkas neid tutvustama. Karmen tutvustas ka meid neile.
"Räägime siin omaette," sosistas Hellu meile, kes polnud ühtegi korda poistele otsa vaadanud, vaid oma jalanõusid jõllitanud.
"Ei sosista seal, rääkige meiega kaaaa!" nurus üks Martini nimeline poiss.
"Mida?" küsisin ma, tema ette vaadates, mitte talle otsa vaadates.
"No ma ei tea, millest hetkel siin rääkisite. Sulage seltskonda no," vudistas poiss, minu kõrvale istudes, kus oli veel vaba koht.
Teised poisid tulid ka meile lähemale, nähes, et Martin meie kõrval istub. Me panime tüdrukutega vaikselt muusika käima, kuid nähes poiste ilmeid, siis neile see muusika vist ei istunud.
"Paremat pole?" küsis üks tumedapäiline poiss, kelle nimeks oli Siimu.
"No mis te kuulate siis?" küsis Siiri, kes polnd veel suud lahti teinud, kui poisid siin olid.
"No mingit tantsu muusikat, mis lükkab peotuju sisse," naeratas ta Siirile. Siiri jäi kohmetult talle otsa vaatama ja siis pööras pea ära ja sõnas:"Sorri, mu mobailis pole seda musa, küll aga on Kristelil," ning näitas minu poole näpuga. Pidi ta seda tegema no.
"Paned siis?" küsis Siimu, mind küsiva näoga vaadates.
"No, okei,"
Lükkasin tümpsu sisse ja poisid võtsid seljakottidest joogid välja. Kellel olid õlled, kellel oli viin.
"Päris joodikud mõned," naeris Rebeka Siirile. Poisid kahjuks kuulsid seda.
"Tahate ka? Siis olete samasugused," naeris Reiko nimeline poiss.
"Sorri, me ei lange teie tasemele," vastasin ma kindlalt toonil. Teised tüdrukud mu ümber hakkasid naerma. No midaaa.
"Mis on?" küsisin ma, ikka veel tõsine olles.
"Me ei saa aru, kuidas sa suudad nii tõsine olla hetkel," muigas Martin mu kõrval.
"Tümps käib, hea seltskond, no mida veeel!" naeratas ta.
"Jajah," sõnasin ja tõusin püsti, läksin Karmeni juurde, kes üldse meiega ei rääkinud, vaid tsillis poistega. Me ei pane seda talle kunagi pahaks, sest selline ta meil on.

"Juua?" küsis Karmen, kes märkas, et ma tema juurde tulnud olin. Ta oli ainuke meie seltskonnas, kes jõi ka vahest harva alkoholi.
"Eee.. ei?" naersin ma vaikselt tema üle, kes ta hakkas ühe poisi kukile ronima, kuid libises alla.

Kuidagi nii mõnusalt tuttav tunne , kui oled sõpradega väljas ja kõik on lõbus .

mmulle meeldib .

tänuuud , : ))

3.
Hellu hõikas mind järsku. Läksin Karmeni juurest Hellu juurde.
"No mis on?" küsisin ma sõbralikult.
"Äöä, see tüüp tahab su numbrit!" sõnas ta ja näitas Martini poole näpuga.
"Mis teed sellega?" küsisin sellepeale Martini käest, kes ikka sama koha peal istus, kuhu ta algul istunud oli.
"Mm, helistan sulle ja kutsun õue?" küsis ta küsimusega küsimusele. Mõni tahab päris vaimukas olla no.
"Ja kui ma ei anna?" pärisin seepeale, oma kohale tagasi istudes ning Siirit ja Rebekat silmitsedes, kes suht nagu mingit näpu võitlust tegid. Nojah, andekad ka nad ju, haha.
"No ega vahet pole, ma saan selle nagunii, kui tahan," naeratas ta kavalalt.
"Noooojah, eks näib siis, kas saad," naersin ma selle peale.
Panin tähele, et üks ja sama laul käib koguaeg ning hakkasin uut laulu panema, kui Martin mult telefoni ära võttis.
"Heiii, minu oma see!" sõnasin ma närviliselt, tahtes seda tagasi.
"Nüüd on minu. Ennem tagasi ei saa, kui numbri annad," lausus ta ja taas naeratas sellepeale. Ei jah, omast arust hull lahe vend vä? Haleeeee no.
Ma pahvatasin järsku naerma, kui nägin, et poisid tahtsid Karmenit kraavi visata ja too kiljus.

Mõni tund hiljem.
Martin sai mu numbri ja Karmen suutis end natuke vipsi juua. Hellu, Siiri ja Rebeka olid ka hoogu sattunud jutustamisega vahepeal, isegi mina. Siiri ja Hellu tantsisid vahepeal kuskil teeääres seal ja lehvitasid mööduvatele autodele.
"Õõõh! Mu pea lõhub nii hirmsasti," vingusin ma teistele. Jaa, mu pea valutas. Mingi tunnike tagasi hakkas valutama vist, kuid siis oli nõrgem see valu, nüüd ma ei kannata seda enam.
"Karmen, Siiri, Rebeka, Helllu! Ma tahan koju nüüd," vingusin ma edasi. Poisid kõik karjusid, et eiii, eii, et me ei lähe kuhugi. Kuid lõpuks sain tüdrukud nõusse.
"Helistan sulle siis homme!" sõnas Martin ja läks teiste poiste juurde, kes olid liiga heas tujus.
"BAIII HOUMIIIS!" karjusid poisid meile järgi, kui koju hakkasime minema.

"Äää, Karmeen?" küsis Hellu Karmenilt, kes istus muru peale maha ja ei jõudnud liikuda enam.
"Mhh?" naeratas ta säravalt otsa talle.
"Tõuse püsti nüüd, meil pikk tee koju," sõnasin ma talle ja aitasin ta püsti. Nii kui ta püsti sai, kukkus tagasi murule.
"Ei noooh toore, sina enam ei joo!" ütles Siiri rangelt Karmenile. Võtsime kõik kambakesi Karmenist kinni ja tassisime ta oma koju.

Saime kõik ilusti koju, kuigi jalad on jumala läbi, päris pikk maa oli kõmpida ka no. Mingi ühest linna otsast teise linna otsa.
Kell oli vist mingi pool kaks öösel, kui ma koju jõudsin. See meile tavaline aeg, kui õhtuti väljas käime. Päeval oleme kodus, õhtul tsillime õues.
Nägin ema vannitoast tulemas.
"Head ööd!" sõnasin talle ning suundusin enda tuppa ja võtsin peavalu rohtu ning kerisin magama.

Hommikul, või õigemini päeval ärgates, oli peavalu õnneks kadunud. Hakkasin oma telefoni padja alt võtma, et vaadata mis kell on. Ekraani vaadates, nägin kahte vastamatta kõnet, hakkasin uurima kes helistajaks oli. Oh jummel, no kes siis ikka, Martin, Martin. Ta helistas ka mingi kell neli hommikul. Inimesed magavad sellel ajal, daah.