Annie. [1]

Tund oli juba umbes viisteist minutit peal, kui minu juurde jõudis paari pinki eemalt saadetud lennuk ja selle küljes veel väike kirjake.Ma võtsin selle kirja sealt ning lugesin läbi.Kirjal seisis:


"Annie, kas sa minuga täna kinno ei viitsiks tulla?Muide.Kuitsun mina, Christofer."


Naetratasin Christoferi poole vaadates ning pooleldi kirjutades.Mina kirjutasin:


"Heheee..Tänan kutsumast, aga mul on tänaseks muud asjad.Äkki homme?"


Ning saatsin kirja lennukiga Christoferi poole.Õnneks õps ei näinud kuna ta on sõnaotseses mõttes p i m e, kui tal prille ees pole.Vaatasin korra veel Christoferi poole ning ka tema vaatas mu poole ning sosistas:"Okei."Mina noogutasin talle vastuseks, et sobib siis, et okei.Kõik on korras.


Nüüd juba jõudis õpetaja mu juurde ning ütles kurjakuulutavalt:


"Missis Annie.Näita kodutöö ette.Ma tahaks näha kas sul kodutöö on ikka tehtud."


Virutasin talle vihiku.


"Mhmm.Mhmmm.Mhmmm.Kõik on korras, viie saad."


Õpetaja naeratas ning läks klassi ette tagasi:


"Avage õpikud leheküljelt sada seitsekümmend viis, lugege läbi ja kodune töö on see jutustama õppida.Ma panen kiiresti selle tahvlile ka ja pa pean hakkama vereproovi analüüsile minema.Olge siis head."


Olid õpetaja viimased sõnad enne uksest väljumist.Kuna tunni lõpuni oli veel viisteist minutit hakkas klassis igasugune kirjade, lennukide vahetamine, siglimine ja igast värki.


Peale tunde jalutasin ma Christoferiga koos koju ning me pihusime juttu.


"Tuleksid sa homme minuga siis kinno?"


"Eee..No eks ikka."


"Tule ja jaluta minuga natuke siit kõrval teed mööda, seal on sulle üllatus."


"Okei."


Me jalutasime natuke aega mööda seda kõrval teed, kuid peale seda ma ei mäleta enam midagi, sest Christofer kattis mu silmad rätikuga.


"Kuhu sa mind viid?"


"Tee nüüd silmad hoopis lahti."


Tegin oma silmad lahti ja ma seisin siis ühe laia/suure tamme kõrval, mille tüve ümber oli seotud pael ja paela otsa kiri.


"Ava see kiri."


Avasin siis kirja nagu Christofer käskis ja seal seisis:


"Sa meeldid mulle.Vaata nüüd puu alla maha ka.Seal on sulle üks pisike üllatus.
Sinu Christofer."


"Tõesti?"


"Jaa."

Vaatasin ta silmadesse ning tema minu silmadesse.Ma tegelikult arvasin ja lootsingi mis juhtub ja juhtuski.Ta suudles mind õrnalt mu huultele ja see suudlus oli tõeliselt hell.

Cute story

Annie. /2


Me suudlesime veel tükk-tükk aega seal kauni ja suure tamme juures.


"Christofer ma ei saa"Ma pean minema."


Kiskusin end ta kätevahelt lahti ning pistsin jooksu.



"Annie!Annie!Annie."


Kõlasid kaugusesse Christoferi hüüded.Ma mõtlesin juba korra minna tagasi, kuid jooksin ikka edasi ja edasi kuni jõudsin koduni.Kodu ukse ees keerasin ukse lukust lahti ning jooksin tuppa, siis jooksin tagasi koridori ja panin ukse tagasi lukku ning jalutasin suurde tuppa, seal oli kiri vanematelt, vaatasin kirja ning seal seisis:


"Annie.Me ju ütlesime, et läheme mingi aeg reisile.Nüüd oli see aeg.Tuleme kuu aja pärast.Raha on kaardil.
Südamega emme ja issi."



"Mida värkkkkkki!?"küsisin endalt, kuna see värk tuli minujaoks liigagi kiiresti.Lihtsalt jõuan koju ja kiri ongi laual valmis.Täitsa perses ikka.Kogu see värk ajas ikka täitsa hullumeelselt närvi.


Äkitselt kuulsin, siis uksekella ja jooksin vaatama, kes ukset aga on?Ukse taga oli nagu-ma-arvasin..Christofer.


"Mis sa tahad?"


Küsisin siis.


"Eee..Küsida, mida ma valesti tegin?"


"Midagi."


Ütlesin Christoferile ning virutasin ukse pauguga ta nina eest kinni.Ukse kell helises siis jälle."Enam ma ei ava."Ütlesin endale ning läksin ukse juurest minema.



"Kurrrrrrat külllll!"karjusin ma enda peale ning viskasin saatekava laualt närvitsedes põrandale.


Järgmisena loopisin ma veel suuremast närvitsemisest telekapuldi maha niiet see veeres mööda lauda ja lõhkus veel vaasi ka klirisedes kildudeks.


"Oiiiiiih...Mis mamps ütleb?"


Küsisin endalt ning kratsisin kukalt.

Mulle meeldib.

Kusjuures, sul on head kirjavead : " me PIHUSIME juttu". Nii naljakas oli.

Aga, uut siis! (:

UUUUPS...
Kirjaviga...vist

KRIITIKAT, MIS AITAKS EDASI PALUN:)




Annie. /3



Kratsisin ikka ja ikka kukalt ning lõpuks läksin kööki, tõin kühvli ja harja ning pühkisin killud kühvlile, viisin prügikasti ja jätsin kühvli ja harja kööki.Ja lõpuks tegin köögis midagi lihtsamat endale süüa ning sõin selle ära.Peale sööki helistasin sõbrannadele kuna meil pidi kusagil metsas KUMMITUS majas pidu tulema.


..Niisiiis helistasin esimesena Katjale.


"Tsau Katja!Võiks siis teistele helistada ning minema hakata..visttt?"


"Jaaa ikka.Sul on juba asjad koos vä?"


"Jaa..Me jääme ju ikkagi ööseks."


"Jaa, aga ma nüüd helistan teistele ka."


"Tsau!"


"Tsau!"


Lõpetasin kõne ning helistasin järgmistele, järgmistele ja järgmistele nii sõbrannadele kui ka sõpradele.


Lõpuks oli kell nii kaugele tiksunud, et oli aeg raekoja platsile minema hakata.Seal me pidime kokku saama ja Katja ema pidi meid bussiga kohale viima.


"TILLLLL-TILLLL-TILLLL!"helises uksekell ning jooksin kohe sinna.Seal oli Katja kellega me pidime hakkama Raekoja platsile minema.Läksin välja ning keerasin ukse lukku.


Me jalutasime ja jalutasime ning käisime vahepeal poodidest ka läbi.Ja, siis lõpuks ometi jõudsime raekoja platsile, kus juba Katja ema ja teised bussis ootasid.


Lõpuks jõudsime me bussi ning Katja ema küsis:


"On ikka teil mõtet sinna minna?"


"Jaa..Äkki on seal midagi huvitavat ja-"


"Ja kummitused, kes teevad teile hirmu ja haiget!?"


"Ema mida?Haaahaaa, neid pole olemaski."julges Katja lõpuk oma suu lahti teha.


"On.Kui te vaid..Eee.Pole vahet."


Ütles Katja ema kui me hakkasime juba selle maja juurde sõitma.Kõik see asi miks Katja ema vait jäi oli see, et talle tundus see koht nii tuttavana.


Tegelikult tuli välja, et ta oli ise seal umbes kakskümmend aastat tagasi pidutsenu.Ta kartis, sest tema ajal sai keegi Carmeni nimeline tüdruk seal surma ja kartis nüüd meie pärast..

põhimõte on sama, mis saladustes vist.
kirjavead.
häirib see, et koguaeg on näiteks '' ikka ja ikka '' , '' järgmistele, järgmistele ja järgmistele ''. ja üldse ühes lauses on sõnakordusi ..

natuke..ee..jaaaa..

Võibolla kritiseeriks sõnakordusi (kuigi teised mainisid seda juba)
Tundub armas jutt olevat.
Lase aga edasi

Audrey-Eks ma ikka üritan ja ma ei taha ära sõnuda, aga see on vist mu esimene jutt mida on juba kiidetud :)

Tore.
Muide... Su reputation on tõusnud -20-elt +60-le??? (Vauuu!)

Audrey-Ma ei taha ülbe olla, aga mind see reputatsioon eriti ei huvita :)

KRIITIKAT, MIS AITAKS EDASI!


Annie. /4



Kui meie kohale jõudsime oli seal palju inimesi.


"Ou tibid.Äkki jääte meiega ühte ruumi muidu hakkate kartma?Haaahaaa."


"Eeem..Ma arvan, et me nüüd kartma ei hakka, aga jääme siiski SUUREMASSE kampa."



"Heaküll Annie."


Peale seda, kui me olime ennast sisseseadnud hakkas pidu juba täieshoos pihta.
Osad plikad lamasid lihtsalt ja mugavalt, kas poiste peal või kaisus.


"Kuulsite?!"


"Mida?"


"Seda liikumist ja uste paugutamist."


"Jaa..Mis siis on..Nii või naa läks keegi välja või tuli sisse?"


"Njahh.Võibolla."


Tegelikult teadsid meie-tüdrukud, et see see ei olnud.Natukese aja pärast käratas Edwar:


"Nägite.Elekter läks korra ära..Ja..seal..ukse..ees..seisis..vaim!"


"Jaa..Kindlasti .."


"Ära usu kui ei taha!"


Natuke aega oli vaikus ning siis hakkasid kõik oma asju pakkima ja jooksid õue.Vot, siis oli see kõige hullem hetk, sellest peost.


Olime väljas naersime, jõime ja lihtsalt rääkisime või nii öelda klatšisime.Järsku läks kõigi pilk majale, mille teise koruse aknast oli näha mingit kogu.Kõik kartsid ja kirjusid..Isegi poisid.


Me kõik mõtlesime, et helistada vanematele või kellegile, aga siis sõnasid poisid:"Ise tahtsite.Haaa,Ja ütlesite, et ei KARDA.Vaaaat."
See ajas meid veel eriti närvi.


"Kardate siis või ei?!"sõnas Kristjan.


"Eee..Ei!"kogelesid tüdrukud.


"Hahaaa.Näha küll pole.


"Mõnitage, aga edasi kui see teile rõõmu pakub."ütlesin ma ning ma jalutasin oma tüdrukute kambaga poistest eemale.


Jaa..Kõigi rahustuseks tuli välja, et majas polnud vaimud, vaid enne neid olnud poisid, kes neile omastarust NII VÄGA NALJA tegid.

paneme uued osad

Tahad juba täna väää?

võiks juu

Okeii.
Moosisid mu ära

einojah, ei tahaks iriseda, aga kohe peab.

trükivigu on kohutavalt. vabandust, aga nii see on.
siis, punktide, komade ja muude kirjavahemärkide järele käivad tühikud.
veidi palju slängi, harjumatu on lugeda, ja ma olen lugenud slängist kubisevaid jutte. ^^
siis see ka, et sa iga rea vahele kolm tühirida jätad, häirib veidi. lihtsalt, ühe osa lugemiseks tuleb kerida, kerida, kerida.
ja viimasest osast, komatamine, ai ai.

aga muidu, EDASI! ^^

KRIITIKAT, MIS AITAKS EDASI.


Annie. /5



"Meil ei ole midagi karta ju."kõnelesin tüdrukutega.


"Teate, mis.Helistame Katja emale, et ta järgi tuleks.Siin on ausalt öeldes igav."


"Hea mõte.Helistame."


Ka Katjale sobis see ning ta koukis oma silmapaistva roosa mobiili taskust välja ning helistas:


"Sorry, et ma sulle öösel helistan, aga pliiis tule meile järgi."


"Tead, mis..Ma tulen."


"Okei ja tee kiiresti."


"Jaa."


"Tsau!"


"Tsau!"


Mee vaatasime tüdruklutega talle küsivalt otsa ja küsisime nagu ühest suust:


"Tuleb?"


See peale Katja noogutas ning ütles:


"Aga poistele sellest, ei ühtki sõna.Lubate?"


"Jaaa."


Me istusime tüdrukutega maha, puhusime juttu, sõime snäkke ja asju mis meil kaasas olid ning tegime kuni Katja ema tulekuni huvitavaid asju.


Varsti paistis kaugelt värava juurest Katja ema buss.Ja poisid küsisid seepeale ise suht hirmunud:


"Mis toimub?"


"Kutsusime Katja ema järgi."


"Te ei pidanud ju kartma!?"


"Eii pidanudki."


Laususime me ja jalutasime bussi poole ja vahtisime järgi mida poisid teevad.


"Tulge!"


"Juba tuleme."

Tegelikult, see jutt on täiesti tuttav. Vähemalt, kui edasi läheb .
Jaamh, vist "Saladustes" oli mingi lugu selle kohta, ema vms viib lapsed majja , kus ta ise pidutses aastaid tagasi , ja siis tapeti mingi tibi ära . ; d
Aga ma ka ei tea ju, mida sa kirjutad, lihtsalt tundus .
Ja soovitaks ise samuti, nii palju pole mõtet reasid vahele jätta, ja enne postitamist kiejavead üle kontrollida vms , või siis öelda, et jamh, et kirjavigu on, elaga üle .
Aga muidu , Edasi ,! : )

Vähemalt kriitika mis AITAB edasi.

KRIITIKAT, MIS AITAKS EDASI.



Annie. /6



Tegelikult, meie kõigi rahustuseks tuli välja, et need nii nimetatud kummitused olid hoopis teised poisid, kes seal enne meid olid.Einojahh..See oli super naljakas.



.........
Olime vist tund aega sõitnud ja siis me kohale jõudsimegi.Kuna kõik, kes seal käisid elasid peaaegu, et lähestikuu paistsid praktiliselt kõikide maj või siis noh..korter.


"Katja..Ta kutsub mind kinno."


"Päriselt või?Ei usu!"


"Päriselt jaa."


"Ähh...Meil Augustiga küll..hästi ei-"


"Lähe?"


"Just nimelt!!"


"Edu sulle siis."ütles Katja mulle, kui ma bussist maha läksin ning kodu poole paarkümmend sammu kõmpisin.Ust lahti keerates koukisin ma kuidagi samal ajal telefoni pükste taskust välja ning helistasin emale.Kuna noh..Süda valutas nende pärast.


"Noh, kuidas teil seal läheb?"


"Väga hästi."


"Tooge ikka MULLE ka midagi!"


"Ikka..ee.Jahh."


"Tahaks ka praegu teiega seal olla."


"Unista, unista.Küll kord su soov täitub."ütles ema ning ta oli kõne kinni pannud.
Varsti oli taas kuulda ukse kella.Esialgu mõtlesin küll,et ei lähe avama, aga siiski..vot läksin.


"Ja halloo."

Ei mingit vastust sest ukse taga polnud kedagi ega midagi peale tulipunase roosi.
Võtsin roosi maast kätte ning lugesin seda kirja mis seal oli.Seal seisis:


"Kõik taevatähed su juurde tulgu,
ja punased roosid su käes pudenegu,
pea meeles kallis, ma ütlen, et:
"Armastan sind ning igatsen....
su magusaid huuli......Christofer."



"AAAAAAAAAAAAAAAAAAAH!"tõmbasin korra hinge ning kukkusin laibana põrandale maha..

Viimane rida oli nagu fraasiga .

mai tea . Meenutab ikka ja jälle jubedat saladuste osa , mida ma õõudsalt kartsin vaadata .

Üldiselt hea. Uksekell on kokku btw .

Võib-olla küll
Aga okei et suht meeldib
PS:Kui ma õieti aru sain.

Jaah .. hea osa oli ,
Aga read on sul väga hästi muidu paigutatud , lihtsalt soovitan neid tühje ridu vähemaks võtta , ükskõik olgu osa pikk või lühike . Nii oleks parem .
Ja sul jutu pealkirjas , 1. osa , soovitaks selle ära muuta , ; )