Pisike Tüdruk .

Pisike tüdruk istus trepi peal vaikselt ja mängis oma nukkudega. Tüdruk oli kõige rohkem nelja-viieaastane.Tal olid helepruunid juuksed, mis olid kergelt lokkis, ulatudes tüdrukule õlgadeni. Seljas oli väike tume kleit, mis sobis ta lokkidega hästi. Iga täiskasvanu lõi ahhetama, nähes seda väikest last.
Tüdruk istus trepi peal, pomisedes midagi, käes väikesed nukud. Talle meeldis nukkudega mängida. Trepp oli kivist, ning kell oli alles nii vara, et paista trepile, seepärast oli see külm. Et soojem oleks, otsustas ta minna värava juurde mängima , kus päike paistis. Tüdruk üritas vaadata päikest , kuid see oli nii ere , et ta pigistas silmad kinni ja hõõrus neid.
Üle tee asus erkroheline maja. Majas elasid kaks poissi, kellega ta alatasa mängis. Aias oli väike taksikoer, keda ta kartis. Seepärast läks ta tänavale oma kriitidega , joonistama , kuni poisid õue tulevad.
Vahepeal , kui ta oli jõudnud tänavale joonistada suure kollase päikese, ning selle kõrvale väikese maja, möödus temast vana naine. Naise maja asus tema omast mõnekümne meetri kaugusel. Tüdruk istus tänaval ja vaatas naisele otsa.
„ Tädi , kas ma täna kommi saaksin ?“ Päris ta naerataval toonil.
Naine jäi seisma , sobras oma kotist, hetk hiljem leides paar kommi ulatas ta need tüdruku kätte.
„Aitäh tädi ! „ ütles tüdruk kilgates .
Lõuna ajal tulid ka poisid õue. Lapsed otsustasid mängida peitust , minnes poisi aeda. Poisse oli 3. Mart , Marc, ja Siim . Lapsed leppisisd omavahel , et Siim läheb loeb . Ülejäänud peitsid end tema hoovi.
„Leitud ! „ hüüdis valge peaga poiss. Tüdruk porises , õnneks ta ei olnud esimene. Ta tõusis põõsa tagant püsti , tegi oma kleidi puhtaks ning laks poisi järel. Lõpuks olid kõik leitud.
Pärast mängimist läksid kõik sööma. Kell oli kolm. Ta oli selle järgi aru saanud , et väike seieri osuti on kolme peal. Ja kolme ta tundis. Issi pidi sel ajal koju tulema. Ta läks kraanikausi juurde. End kikivarvukile ajades üritas ta vee lahti keerata. Seejärel ta pesi oma käed ära, pani kraani kinni ja jooksis taha aeda. Ta oma aias kasvasid vaarikad. Tüdruk armastas vaarikaid.Põõsa juures , valis ta välja kõige suuremad ning pistis need suhu. Kuuldes uksepaugutust , jooksis ta tuppa , leides isa sealt.
„Isssssiiiiii ! „ hüppas tüdruk talle sülle.
Isa võttis kilekotist välja jäätise ja andis selle tüdrukule. Jäätis oli šokolaaditükkidega , nii nagu tüdruk armastas. Kekseldes läks ta tänavale tagasi , leides poisid kraavi ääres istumas.
Isa tuli tüdruku juurde , ja kummardus ta ette maha.
„Ma pean uuesti tööle minema, ole tubli sel ajal.“ Rääkis , naeratdes tüdrukule.
„Jah , issi. „ vastas ta sõnakuulelikult.
Auto jäi ta maja ees seisma , ning too Isa sisenes autosse. Tüdruk läks keset teed , jäädes lehvitama talle.
Väljas oli palav. Pisike läks tuppa , ema juurde. Koos nad võtsid tüdrukule lühikesed püksid ja pluusi. Tüdruk otsis igalt poolt ka sente, pistes need endale taskusse. Õues ootas teda Marc , kes oli uhke oma sentide üle. Paljajalu käsikäes läksid Marc ja Tüdruk väikesesse putkasse, ostes endale Digimoni nätse ja muud sellist. Tüdrukule meeldisid kleepsud. Eriti ilusad olid need tema külmkapil. Kahjuks nägi neid tädi Annika, kes viis nad rattaga koju. Tüdruk oli ta peale pahane , kuna enda arvates oli ta küll suur , et poes käia. Pealegi, ta oli marcika ja käest kinni.
Tuppa jõudes läks ta ema juurde. Näidates oma nätse ning kleepides seejärel kleepsud külmkapile , istus ta laua taha , kus ema kohvi jõi ja aina telefoniga rääkis kahtlast juttu. Naise näost oli näha , et ta oli kohe nutmas.
„Emme , kus issi on? „ küsis ta oma heleda häälega.
„Tule siia , „ ütles ema.“ Issi ei tule enam tagasi,“ ja mööda naise põske voolas pisar.
„Issi peab tagasi tulema.“ Oli tüdruk ahastuses.
„Issit pole , saa aru.!“ Hakkas ema lahinal nutma.
Pisike ei saanud aru. Issi oli ju alles, ja rääkis temaga.
Tüdruk hakkas kisama ja nutma. „ Isssii , kus sa oled? Issi , sa ei tohi nii teha. Ma tahan Issiit“
Tema issi oli tema jaoks kõige olulisem maailmas ja nüüd Issit pole. Pisikese tüdruku maailma varises hetkega kokku. Miks peab nii olema?