Soulmates #4

Tere. Olen selle foorumi uus liige - Superstar. Mulle meeldib õudsalt küll kirjutada, aga kahjuks olen ma väga väga palju jutte poolikuks jätnud. Kas ma olen sattunud mõttepuudusse, või lihtsalt keegi ei innusta mind edasi kirjutama. Ja nüüd ma siis otsustasin, et otsin endale foorumi, kus keegi mind ei tea ja kirjutan siia oma juttu. Ja kui teie - austatud lugejad - mu kõige uuemat juttu loete ja mind edasi sunnite kirjutama, siis võib ka juhtuda, et see jutt leiab ka endale palju pikki osasid. Hetkel hakkan kirjutama esimest osa, aga kõigepealt on mul soov teada, kui paljud teist üldse viitsiks mu juttu lugema hakata?
Ette tänades,
Superstar. (#)

mina, kindlalt

Kõigepealt pean ma vabandama, et ma midagi jutu kohta rohkem ei maininud ja palusin niimoodi teilt vastust, kas te lugeda tahaksite. Ja siis pean vabandama ka, et nii kaua läks esimese osaga. Ma üritasin midagi.. pikemat kokku plöksida. Ma loodan, et teile siis meeldib. Eks ma siis ootan teie arvamusi ja muidugi ka kriitikat. Ning kui mõne vea leiate, andke ikka märku ja ma parandan ära. :)
Superstar.

#1:

See kõik leidis oma alguse kolmeteistkümnendal juunil. See oli üks vihmane päev. Reedene päev. Päikest polnud kordagi näha. Olid vaid tumedad pilved ja palju vihma, mis taevast justkui alla end kallas. Ja kui vihm natukesekski järgi jäi, algas see mõne minuti või sekundi pärast uuesti. Kuid ühte noort tüdrukut see ei huvitanud. Väiksest saati oli talle vihm meeldinud. Ta lausa armastas seda. Ning ta armastas vihma ka tol, väga koledal päeval. Juba hommikul ärgates oli temal ainukesena hea tuju, kuna väljas sadas. Kogu tema ülejäänud perekond oli veidi pahur, sest nende plaanid olid rikutud. Peaaegu. Ema ja isa pidid siiski tööle minema, sest neid vihm ei takistanud. Kuid noore tütarlapse samavana õde oli väga vihane. Tema kohting, mis pidi pargis lageda taeva all toimuma, oli ära jäetud. Ja seda just vihma tõttu. Kuid vähemalt oli üks noor neiu õnnelik. Ta kepsles tihti akna juurde, et näha, kas vihma ikka sajab. Ja sealt see kõik oma alguse saigi..

"Hanna, kas sa palun jätaksid selle vihma imetlemise juba? See on täiega nõme asi. Tobe vihm.. nüüd ma ei saagi Zoe'iga kokku saada. Ja kõik selle vihma pärast.." torises heleda peaga tütarlaps, lonksates pisikeste sõõmudega kohvi, mis südametega kaetud tassis auras.
"Ära torise, Anna. Sa võid ju Zoe'i meie juurde ka kutsuda. Mul pole selle vastu absoluutselt midagi," vastas Hannaks nimetatud tütarlaps. Ikka ja jälle kergitas ta akna ees olevat kardinat, et kontrollida, kas vihma ikka sajab. Just sel päeval meeldis talle vihm kõige rohkem, kuna seda sadas ühtlaselt ja kuidagi armsalt. Vähemalt Hanna jaoks tundus see nii olevat.
"Oh, päriselt? Sa siis ei ole vastu sellele, kui me Zoe'iga minu toas oleme ja sina pead omapead jääma?" kargas teine tüdruk baaripukilt püsti, ajades südametega kohvitassi ümber ja pool auravast kohvist endale peale.
"Autch, autch.. ma ikka oskan," kiljatas ta seejärel ja hüppas hooga kaks sammu lauast eemale. Hanna, kes ikka veel aknast välja piilus, keeras end oma õe poole ja hakkas itsitama, kuid ta tegi seda vaikselt. Tegelikult ei meeldinud talle oma õe üle naerda, kuid vahel lihtsalt tuli selliseid asju ette.
"Mine tee end korda ja kutsu Zoe'i siia. Ma koristan ise köögi ära," pakkus Hanna lahkelt ja pooleldi tantsiskledes läks köögikapi juurde, kummardus, avas kapi ukse ja tõmbas sealt vana kaltsu välja.
"Tänks Hanna, sa oled parim!" rõõmustas Anna ja keksis märgade riietega teise tuppa. Hanna vaid naeratas omaette ja hakkas ühte tundmatut viisi omaette ümisema. Ta oli alati selline olnud. Hanna koristas kiirelt köögi ära, pesi lapi puhtaks ja viskas selle tagasi kappi.
"Ja mis ma nüüd ette võtan?" küsis ta iseendalt ja naeratas taas. Seejärel tõstis ta oma parema käe nimetissõrme püsti ja kõndis tagasi akna juurde. Vihma ikka veel sadas, kuid kaugemalt oli näha ligenemas üht kuju, mis järjest lähemale kaksikute majale tuli.

Hanna tõmbas ruttu valged kardinad ette ja piilus läbi mustrite ligenevat kogu. See liikus üpriski kiirelt ning mõne sekundiga seisiski ta juba akna vastas, piiludes kissitavate silmadega Hannat. Tütarlaps võpatas ja hüppas akna kõrvale, surudes end tugevasti vastu seina. Kostusid koputused aknale. Hanna hingeldas ja ei julgenud ennast liigutada. Peas keerlesid tal erinevad mõtted, kellega võib tegu olla, kuid siiski ei suutnud ta seda välja nuputada. Koputused kostusid ikka veel aknale. Neiu võttis julguse kokku ja vaatas lõpuks aknast välja. Teiselpool akent oli täiesti läbimärg noormees, kes tundus olevat Hannast veidi pikem. Ta tumemustad juuksed olid ta näole kleepunud ning vihmapiisad langesid talle peale üha rohkem ja rohkem. Kuid Hanna ei osanud midagi teha. Poiss jättis koputamise järgi ja naeratus ilmus ta näole. Hanna punastas, ta tundis seda isegi. Kogu ta keha läbistas kuum judin, mis sundis teda poisiga rääkima. Tüdruk avas akna ja vaikis.
"Eh.. hei," kokutas noormees, "kas ma saaksin teie juures niikaua peavarju, kuni vihm ära lõppeb?" Poiss oli viisakas ja tundus olevat ka otsekohene. "Palun?" lisas ta veel lõpetuseks ning Hanna lausa sulas ta häälde. Aga ta ei osanud poisile kuidagi vastata. Ta ei teadnud, kes see poiss oli. Polnud teda kunagi varem näinud, kuid miski poisi silmades väitis Hannale, et teda võib usaldada. Neiu avas suu, kuid sõnu ei tulnud. Hääl oli ta kurku justkui kinni liimitud.
"Ma palun.. olen eksinud ja mul pole.." hakkas poiss uuesti rääkima.
"Jah, muidugi. Tulge.. ukse juurde," sai tüdruk lõpuks sõnad suust välja, segades poisi lauset.

Poiss noogutas sellepeale õnnelikult ja lahkuski akna juurest. Hanna lõi endale käega vastu otsmikku. Ta oli äsja teinud midagi, mida ta ei teeks mitte kellelegi teisele, keda ta ei tea. Kuid miks? Kas tõesti tundus poiss nii veetlev ja imeline tema jaoks? Hanna pea oli erinevaid mõtteid täis, üks hullem, kui teine. Ei, need ei olnud seotud varguse või kuriteoga. Ta mõtles sellest poisist. Ta mõtles temast hästi. Kostusid taas koputused, kuid need olid vaiksed. Hanna vaatas koheselt akent, mis oli ikka veel lahti. Siis tal meenus ja tütarlaps lükkas akna kinni. Neiu läks kiirete sammudega koridori, et maja lumivalge uks avada. Kaksikute vanemad olid alati ilu ja puhtust armastanud, ning nende arust oli lausa lummav, kui tuled koju ja sulle vaatab vastu ilus, puhas, valge uks. Poiss koputas veel, seekord veidi tugevamini. Hanna vajutas ukselingi alla ja tõmbas valge ukse lahti. Poisi käsi oli just valmis koputama ning ta tundis end veidi ebamugavalt, kohati ka pealetükkivalt. Kuid tal oli ju vaja vihma eest varju saada ning kaksikute maja oli hetkel lähim, kus ta inimesi liikumas ennist nägi. Ja nüüd ta seisiski vastamisi ühe neiuga, kes seal majas elas. Hanna imetles poisi nägu. See oli nii puhas, teravate joontega, ühtlane ja väga kaunis. Ning need helesinised silmad, mis ta juuste alt välja paistsid, lisasid noormehele veelgi seda iludust juurde. Hannale meeldis see poiss. Kuigi nad alles kohtusid, teadis ta, et nad hakkavad hästi läbi saama.
"Kas ma.. edasi võin tulla? Või jäämegi siia nii.. ?" uuris poiss kohmakalt. Tal oli veidi piinlik ning Hanna luges seda ta silmadest. Kuid neitsik oli suutnud juba endalegi häbi teha, nii et poiss polnud ainuke, kellel oli imelik olla.
"Jah, loomulikult," naeratas tüdruk veidralt ja astus sammu kõrvale, et poiss edasi saaks tulla. Noormees naeratas samuti ja tuli sisse, lükates enda seljatagant ukse kinni.
"Võta oma.. jalanõud jalast ja lähme.. edasi," kokutas Hanna. Läbivettinud poiss noogutas ja lükkas enda märjad jalanõud jalast, nihutades need vastu seina. Hanna keeras end ümber ning sammus elutuppa lootes, et poiss järgneb talle.

Hanna istus aeglaselt nahkdiivanile, kuid poiss jäi veidi eemale seisma.
"Istu, palun," üritas neiu lahke olla ja suunas oma pilgu noormehele. Ta riidetest tilkus vihmavett põrandale.
"Aga.. ma ei saa.. märgade riietega," vastas poiss. Hanna tõmbus näost punaseks. Ta suutis end taas häbistada.
"Vabandust.." hakkas ta vabandama ja krapsas diivanilt püsti. "Ole siin.. ma lähen otsin sulle midagi.. oma isa kapist." Hanna näkitses oma alahuult, oodates poisi vastust. Kuid teine ei saanud aru, miks tüdruk ikka veel ootab.
"Ma siis.. lähen," surus neiu oma hambad kokku ja tormas trepist üles. Tema õe toast kostus vaikset muusikat, mis Hannale eriti ei meeldinud, kuid oma õe pärast oli ta suutnud sellise valikuga leppida. Neiu läks oma vanemate magamistuppa ja avas oma isa riidekapi. Ta otsis sealt välja ühed isa hallikad dressipüksid, puhta helesinise pluusi ja dressipüksidega kokku sobiva dressipluusi. Hanna lükkas kapiuksed kinni ja kihutas tagasi allakorrusele, riided süles. Ta oleks peaaegu trepiastmel kukkunud, kuid suutis siiski tasakaalu hoida. Sel ajal, kui Hanna üleval oli olnud, uudistas poiss uhkes elutoas ringi. Ta vaatas läbi iga viimsegi perepildi, mis seinal seisis ja märkas igat tehnikavidinat. Kuuldes, et tütarlaps alla tuleb, suunas ta kiirelt oma pilgu trepile. Ta pani isegi tähele, et neiu oleks peaaegu kukkunud ning oli valmis juba teda püüdma jooksma, kuid õnneks midagi sellist ei pidanud ta tegema. Hanna kõndis poisi ette ja ulatas riided talle.
"Veidi suured võivad olla, aga ma loodan, et pole hullu.. sa võid vannituppa vahetama minna," surus tüdruk riided poisile sülle ja viipas käega ühe ukse poole. Noormees noogutas ja kõndis ukse suunas. Jõudes ukse juurde, pööras ta end ümber ja küsis: "Kas sa lausuksid mulle palun oma nime?" Hanna punastas, taas.
"Hanna-Liisa, aga sa võid mulle Hanna öelda," muigas nooruk. "Ja sinu nimi?" Poiss avas vannitoa ukse ja vaatas korra veel tagasi Hanna poole.
"Joosep," ütles ta siis lühidalt ja justkui puges vannituppa peitu.

Ootan uut osa! =)
Kriitikat nagu eriti polegi... lõike võiks rohkem ja paremini eraldatumat olla. Oleks kergem lugeda. hetkel vedasin teksti siniseks tõmmates endal järge kaasa.
Sellised plaks ja in love jutud tunduvad alati tobedad, kui aus olla. (Vähemalt mulle.) Kuid minu arust on sul potentsiaali see asi ilusti ära kirjutada ilma väga ilaseks minemata.
Seega tõesti... uut!
(Ja kiiremas korras. )

Üritan uue osa tänase päeva jooksul valmis saada. :)
Ja tegelen ka siis nende lõikudega.
Jeap, need on tobedad ja ütlen ausalt, et tegelt mul polnud plaaniski sellist plaks ja in love juttu teha. Ma lihtsalt pole sellist tüüpi kirjutaja. :)
Aga ma hakkan siis kohe-varsti uut kirjutama ning mul on hea meel, et keegigi loeb.

Sõnastuse kallal võiks nokitseda veel natuke.
Aga muidu mulle üliväga meeldis ja Joosep on ülinunnu nimi, muide.
Uut. (:

Meeldis :)
Mina muide otsisin selle foorumi sama mõttega ;D
Et teada saada, kas mu jutud kellegile ka meeldida võivad.
Igatahes jätka, eks?

Nunnu, mina loen

To Kärolyn: Aitäh. Ma tõesti ei tea miks, aga mulle meeldib igast lisand asju osadele sõnadele lisada. Eks ta ole veider muidugi, aga samas pole selles ka midagi imelikku, kui väljas sajab kõvasti vihma janii. Ja nagu ma enne ütlesin, siis ma tegelen nende lõikudega ka. Aga tänan muidu.
To Liina: Jeap, mul on vahest imelik sõnastus. Aitäh, ning ta tõesti on, mulle endale ka meeldib. Üritan täna teise osa ära lõpetada.
To Audrey: Tänud. Tegelikult oleks ma saanud reitti ka kirjutada, aga mul on seal piisavalt jutte poolikud, et ma oleks lihtsalt suure sõimu saanud, et miks ma uue kirjutasin. Ja sellepärast otsisingi uut kohta, kus keegi mind ei teaks. Loomulikult ma jätkan. :)
To EmoInTheCorner: Siis on ju tore, kui sulle meeldib. :) Ning see lause võib tõesti.. veider tunduda, aga lihtsalt juhtus nii. Võibolla oleks tõesti, kuid siis oleks võinud jutt minna liiga.. samasuguseks, kui koguaeg piinlik jms.
To Triinu: Aitäh. :)

Vabandan, et ma eile seda valmis ei jõudnud. Lihtsalt.. poole kirjutamise pealt tuli midagi muud ette. Ja täna pole ka mul eriti aega olnud, aga nüüd ma lõpuks sain valmis selle teise osa. Pole midagi erilist, aga noh.. see on ju alles algus ka.
Ootan teie arvamusi. :)
Superstar.

#2:

Hanna näole ilmus imearmas naeratus. Talle meeldis see nimi. See iseloom. See poiss. Kõik tundus temajaoks nii perfektne. Kuid kas asi tõesti nii oli? Võibolla poiss teeskles? Hanna ei tahtnud mõelda halvale, sest tema Joosepis midagi halba ei leidnud. Tema jaoks tundus poiss olevat ideaalne. Joosep vahetas riideid, Hanna võttis taas sisse oma koha pehmel nahkdiivanil. Tüdruk ootas kannatamatult Joosepit. Tal polnud aimugi, mitu minutit juba möödas oli, aga see tundus olevat rohkem, kui viis minutit. Hanna jaoks oli see aeg juba igavik, kui ta Joosepit ei näinud. Miks küll? Kas tüdruk oli leidnud tõesti oma armastuse? Esimesest silmapilgust? Kuid see on ju lapsik. Vähemalt Hanna oli nii varem arvanud ja samuti ka ta õde, Anna. Kummagil pole varem olnud selliseid juhtumeid. Kuigi Anna on omanud juba kahte poissi ning hetkel on tal käsil kolmas, kellega ta loodab midagi väga suurt aretada, ei ole ka tema oma sõnul midagi sellist varem kohanud. Või äkki oli see imestus nii suur Hanna jaoks, et ta ajas selle segamini armastusega?

Tüdruk nihutas end diivanil vähemalt kümme korda. Mitte ükski asend ei olnud tema jaoks mugav ning iga paari sekundi tagant oli tal vaja vaadata vannitoa ust, kuhu taha Joosep enne kadus. Hanna hakkab juba muretsema. Äkki on Joosep hoopis mingi kaval varas? Ehk otsustas poiss Hannat ninapidi vedada? Kuid siiski tükivad paremad mõtted halvematele peale ning Hanna lihtsalt ei suuda poisist koledaid mõtteid mõelda. Ikka ja jälle tulevad talle meelde need helesinised silmad, mis musta juuksetuka alt välja paistsid. Ning see imeline hääl, mis võiks kuuluda lauljale. Joosepit polnud ikka veel tulnud. Võibolla juhtus midagi? Hanna hakkas juba muretsema ning ta otsustas püsti tõusta ja asja uurima minna. Aga just sel hetkel avanes vannitoa uks ja sealt astus välja veidra välimusega Joosep.

Hannal tuli naer peale. Joosep nägi lihtsalt liiga totter välja nendes suurtes riietes. Püksid olid poisil alt üles keeratud, särk ulatus jalgevaheni ning käed olid varukates peidus.
"Noh.. ma üritasin teha kõik, mis ma suutsin, et natuke.. parem välja näha," teatas Joosep õlgu kehitades ja õrnalt punastades. Hanna märkas seda kohe, et poisil oli tüdruku ees häbi ning ta üritas naeru tagasi hoida nii hästi, kui suutis. Neiu ei arvanudki, et keegi tema pärast punastada võib.

"Aga noh.. istume siis. Vihma vist ikka veel sajab," suunas Hanna oma pilgu aknale. Tõepoolest väljas kallas ikka veel vihma. Ning see muutis tüdruku tuju veidi rõõmsamaks. Vähemalt ei pidanud ta poisiga koheselt hüvasti jätma. Hanna istus tagasi diivanile. Joosep istus tugitoolile, mis asus diivani kõrval. Siis meenusid tüdrukule Joosepi märjad riided.
"Kus sa.. oma riided panid?" päris ta ruttu. Joosep muigas.
"Ma panin nad radikale, mis vannitoas oli. Igaksjuhuks," lausus ta seejärel.
"Okei," naeratas Hanna. "Kas sa midagi süüa või juua sooviksid?"
"Juua võtaks küll," vastas Joosep viisakalt.
"Hea küll. Lähme siis kööki," tõusis Hanna püsti. Sama tegi ka Joosep. Kahekesi, vaikuses, kõndisid nad köögi poole.

"Mida sa sooviksid? Mahla? Jogurtit? Teed? Kohvi? Vett? Piima? Keefiri?" pakkus Hanna lahkelt, mõtlemata, kas tal üldse neid kõiki asju ongi.
"Vett. Lihtsalt külma vett," ütles poiss ja toetus õrnalt vastu lauda. Hannat pani see imestama. Milline poiss küll joob teiste pool külma vett? Alati on tahetud kohvi või teed, aga Joosep tahtis vett. Äkki küsis ta seda lihtsalt viisakusest, et neiu ei peaks hakkama midagi valmistama? Kuid ta ei saanud ka midagi teha. Poiss palus vett ja Hanna pidi talle seda andma. Tüdruk võttiski nõudekapist ühe puhta tassi ja lasi sellesse kraanist külma vett.
"Palun," sõnas Hanna, ulatades tassi poisile. Joosep naeratas tänulikult ning võttis ühe suure sõõmu vett.

"Kust sa siis pärit oled, kui teada tohib?" muutus tüdruk uudishimulikuks.
"Elan kesklinnas. Tulin bussiga vanavanemate poolt, aga bussil juhtus midagi ning ma otsustasin jala tulema hakata. Mõne hetke pärast hakkas vihma sadama ja noh.. siin ma nüüd olengi," jutustas Joosep neiule.
"Hmm.. huvitav," kohendas tüdruk oma punakaid juukseid. "Kas sul õdesi-vendi on?"
"Jaa, on küll. Vanem õde, Anneli. Ta kolis kevade algul Soome. Ja sul?" Joosep tundus olevat väga lahke. Ta naeratas peaaegu koguaeg ning ta hääletoon oli hell.
"Kaksikõde, Anna-Liisa," vastas Hanna rõõmsalt ja rullis oma õrnalt lokkis juukseid ümber näpu.
"Ema-isa? Elavad koos, lahus?" küsis Joosep.
"Koos, sul?"
"Lahus. Elan emaga juba sünnist saati. Isast midagi muud ei tea, kui ainult ta nime ja oletatavat vanust," oli Joosepi hääles kuulda väikest piinlikust ja ebamugavust. Hanna sai aru, et poisile see teema ei meeldinud, kuid siiski oli tal tema elu vastu huvi. Joosep lonksas veel paar sõõmu oma veest.
"Hanna-Liisa!" kostus teisest toast kellegi hõikamist. Kutsutud neiu võpatas korraks, kuid sammus siis köögi uksepeale.
"Jaa?" hõikas ta siis vastu. Ta nägi trepist alla tulemas oma õde. Ka Joosep tuli Hanna kõrvale uurima, mis toimub.

"Oi, sul on külalisi. Miks sa mulle ei öelnud?" Anna kergitas kulme, "lisaks on tal isa riided ka seljas? Oh sind küll Hannakene," muigas neiu ja astus alla viimasest trepiastmest.
"Anna, see ei ole üldse see, mida sa arvad. Joosep tuli lihtsalt vihma eest peavarju küsima ja ega ma ei saanud teda märgade riietega jätta. Teine jääb veel haigeks niimoodi," punastas Hanna. Tema õde vaid naeratas.
"Okei. Vahet pole. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et Zoe'i jõuab iga minut siia," muutis Anna teemat.
"Sellise vihmaga tulebki või?" imestas Hanna sellepeale. Anna hakkas naerma.
"Ega ta jala tule, tobuke. Ta ostis endale hiljuti uue auto, mäletad?" pööritas heledapealine kaksik silmi.
"Aa.. õigus. Aga me lähme siis Joosepiga minu tuppa. Eks?" pöördus Hanna poisi poole.
"Ee.. ma arvan, et ma võtan parem suuna kodu poole.." vastas Joosep kaheldes.

Vägagi meeldib:)

Tavaliselt on juttudes just nii, et alguses on kohe on love ja saavad hästi läbi aga selles jutus on kõik kuidagi reaalsem.
Mina jään küll seda juttu lugema.
Loodan, et sa suudad selle jutu siiski lõpuni kirjutada.:)

Normaalne :)

Tead, see on peaaegu ainus jutt, mille uut osa ma tõesti ootan. Ja kuidas veel ootan. (Peale Electra.) Ja ma usun, et selline fakt ütleb selle loo kohta nii mõndagi. Viimasel ajal mulle enam miski ei kõlba ka, ja nagu näha, toon kohe kõik asjad, mis ei meeldinud, ka välja. (A)
Alguses häiris jälle see värk, et "Oi, ma olen vist leidnud armastuse esimesest silmapilgust, poleks eluseeski arvanud, et selline asi võimalik on." See ei meeldinud. Aga kui tegevuseks läks, oli kõik tore. :)
Ja ootan endiselt uut.
PS! Kuigi see Joosepi reaktsioon polnud just armsaim, tõi see jälle maa peale tagasi ja asi polnud nii tüüpiline. Et oh jess, lähme, vaatame! Reaalne.
Ja see meeldib mulle.

huh , niii mõnus .
selline teistsugune , et jah nagu oleks päriselt , reaalsem , mitte et oo ma armastan sind kohe alguses . :)
ootan uut osa ,

JOOSEP, EI LÄHE ÄRA!
Ta on armas. Ja see on nii äge, et nad Hannaga mõlemad sellised häbelikud on.
Palun uut. (a) :D

To NeverToLate: Aitäh. Ma üritangi midagi reaalset kokku plöksida. :) Ja ma mõtlengi siin, et pühendan end ainult selle jutu lõpetamisele.
To Audrey: Tänud.
To nasicc: Oh, milline au. Mul on tõsiselt hea meel, et sulle mu jutt meeldib. Ma võin sulle lubada, et seda 'õiget armastust' ei tule veel niipea. Hetkel nad lihtsalt.. oletavad. Järgmises osas saate teada, miks Joosep lahkuda tahtis. Tänud. :)
To kurmuzu: Mulle ei meeldigi sellised.. muinasjutu laadsed jutud, kus kõik ja kohe alati hea ja super on.
To EmoInTheCorner: Jap, ma üritasin kaksikutele sarnaseid nimesid panna. Ja siis jäidki Anna ja Hanna. Selle Liisaga on jah nii, et tegelt ma tahtsingi midagi muud mõlemale panna, aga ei tulnud midagi paremat ja siis sattusidki mõlemad Liisaks. Ning mulle meeldib ka, kui ühe perekonna lapsed hästi läbi saavad. See on palju mõnusam, kui tülitsemine. Ma usun, et keegi ei taha, et Joosep veel lahkuks. Seda ei oska ma veel öelda. Üritan täna uuega jaole saada.
To Liina: Haha, kohe nii karmilt? Kuna ma tean, miuke Joosep tegelikult on, siis ma ei saa samaga vastata. Aga Hanna on jah selline.. pisut häbelikum, eriti veel võõraste ees. Teen siis täna uue valmis.

Nagu ikka, ootan teie arvamusi. :) Ja kui viga märkasite, andke ikka teada, parandan ära.
Superstar. (#)

#3:

Hannal hakkas kurgus kipitama. Talle ei meeldinud üldsegi see mõte, et Joosep lahkuma peaks. Kuid samas ei osanud ta poissi ka kuidagi kinni hoida. Ka Anna näost võis imestust välja lugeda.
"Joss, palun ära mine.." ütles Hanna. Joosep ajas silmad suureks.
"Sa.. sa ütlesid mulle.. Joss. Miks?" värises poisi hääl vastu. Hanna ajas parema kulmu kortsu.
"Ma ei tea. See on nagu.. lühendus su nimest. Hüüdnimi," selgitas neiu. "Sa ei saa ju praegult lahkuda. Vaata millist vihma tuleb ja su enda riided on ka veel märjad."

"Vahet pole. Ma lähen siiski," lausus Joosep kuidagi külmalt ja kõndis raskete sammudega Hanna kõrvalt minema. Anna vaatas kõike vaikselt pealt. Tal polnud midagi sellise käitumise kohta öelda. Kuid ta tahtis midagi öelda. Sest ta teadis, et kui Joosep oleks tõesti lahkunud, ei saaks Hanna poissi oma mõtetest niipea veel välja.
"Sa ei pea minema sellepärast, et Zoe'i siia tuleb," nähvas Anna äkitselt. Neiu sõnad olid teravad ja otsekohesed, mis sundisid Joosepit seisma jääma. Poiss surus käed rusikasse.
"Ma ei lähegi tema pärast. Ma ei teagi, kes ta on."

Hanna saatis tulivihase pilgu oma õele. Anna kehitas sellepeale õlgu ja asetas käed rinnale risti. Joosep seisis ikka veel keset tuba. Maja oli vaikne, kui hakkasid kostuma ühtlased koputused välisuksele.
"Zoe'i tuli!" kiljatas Anna kõvasti ja rõõmsalt ning keksis koridori.
"Hea küll, ma jään siis," keeras Joosep end ümber ja naeratas Hannale oma südantsoojendavat naeratust. Hanna muutus kohe õnnelikumaks ja sammus Joosepi kõrvale.
"Zoe'i, kallis!" kostus Anna ütlust koridorist.
"Lähme siis.. ülesse?" tegi Hanna uuesti oma ettepaneku. Poiss noogutas sellepeale. Anna ja Zoe'i olid ikka veel koridoris. Hanna ja Joosep läksid trepist üles. Joosepi samm oli kiire ning Hanna üritas tal järel püsida, ise imestades, mis poisile sisse oli läinud. Kuigi Hanna tahtis öelda poisile, et ta sammu aeglustaks, ei julgenud ta seda mingipärast teha.

Tüdruk avas oma toa ukse ja Joosep lipsas uksest sisse, Hanna tema järel. Neiu istus koheselt oma voodi äärele. Joosep jäi keset tuba seisma, imetledes tütarlapse hiljuti renoveeritud tuba. Hanna näol püsis ikka veel naeratus ning peas keerlesid tal taas erinevad mõtted. Kõik olid seotud Joosepiga. Ta tahtis poisilt nii palju küsimusi küsida, kuid need olid tal kurgus kinni. Joosep astus kaks sammu muusikakeskusele ligemale.
"Kas ma võin käima panna?" nõksatas ta siis peaga sellele. Hanna noogutas. Poiss vajutaski üht nuppu muusikakeskusel, mis pani koheselt plaadi mängima. Tüdruk tundis õrna piinlikust laulu pärast, mis algas ja punastas. Ta kartis, et poisi jaoks on see naeruväärne. Aga Joosep ei öelnud midagi vaid liigutas pead muusika rütmis kaasa.
"MCR-i fänn?" küsis Joosep äkki. Hanna surus hambad kokku ja naeratas.
"Jah."

Joosep ikka veel seisis. Muusika mängis. Noored ei vahetanud omavahel isegi ühtegi pilku. Joosep jõllitas vaid aknast välja. Hanna silmad olid suunatud maha. Ilmselgelt oli neil mõlemal piinlik ja kumbki ei osanud midagi öelda. Hanna tõstis oma pilgu Joosepile. Ta vaatles tema pooleldi märgi juukseid ja libistas oma silmad üle poisi keha, jäädes seisma tema jalgadel. Neiu pani korraks silmad kinni, ning tema mõttesse ilmusid kohe Joosepi imelised silmad.
"Kas kõik on korras?" äratas poisi hääl Hanna mõttest. Tüdruk avas oma silmad ja noogutas, viies oma pilgu Joosepi silmadele.
"Lausa suurepärane," vastas ta siis õrna muigega.

"Sa võid istuda, kui tahad," lisas ta ruttu, et mitte välja näidata ebaviisakust. Joosep naeratas sellepeale, kuid seisis siiski edasi. Hannale tulid meelde Anna ja Zoe'i. Ning Joosepi veider käitumine. Ta lihtsalt ei suutnud unustada poisi veidrat reageeringut, kuuldes Zoe'i nime. Hanna pidi teada saama, miks poiss tegelikult lahkuda tahtis. Kuid just sel hetkel, kui neiu oma suu avas, et midagi öelda, läks tema toa uks lahti. Ukselävel seisis Zoe'i.
"Tšau Hanna. Ma tulin siin tšekkama, kes su külaline on," lausus poiss ja suunas oma pilgu Joosepile, kes end koheselt ümber keeras. "Ee.. Joss? Mida kuradit s i n a siin teed?"

gaaaaaaaaaad KUI hea.

RUTTTTU uut. eks ,

Nii põnev hakkas ja sa oskad kirjutada...
hmm...kas Zoe on poiss või tüdruk?
Kirjuta ruttu edasi

To kurmzu: Aitäh. Ja ma vaatan, kas viitsin/jõuan veel täna kirjutada.
To Triinu: Tänud. :) Zoe'i on poiss. Ma vaatan jah.