Tänu igavusele saate veel ühe osa.
Ja soovin siis arvamusi ja kriitikat ja vigade parandusi jms.
Superstar, (#)
#4:
Hannal hakkas süda lööke vahele jätma. Kogu ta keha muutus kuumaks ning tüdruk hakkas higistama rohkem, kui kunagi varem. Zoe'i pilk oli ikka veel Joosepile naelutatud. Joosep oli hirmunud ja seisis kramplikult oma kohal. Hanna pilk käis poisilt poisile. Ta ei suutnud otsustada, keda jääda vaatama. Ta tahtis näha mõlema igat liigutust ja emotisiooni. Tüdrukul hakkas pea ringi käima, kuid ta üritas seda eirata.
"Ütle mulle nüüd, Joosep, mida sa siin teed?" urises Zoe'i. Joosep kissitas silmi, kuid ei vastanud.
"Räägi, tattnina, mida sa teed siin? Tahad Hanna ka halvale teele viia või kuidas?"
"Mina pole süüdi, et Diana selliseks muutus! Ma olin kõigest vahendaja!" röögatas Joosep vastu.
"Mis kuradi vahendaja? Sina pakkusid talle seda kuradi tabletti!" tõmbas Zoe'i käega läbi juuste. Ta silmadest peegeldus vastu viha ja hämmeldus korraga. Joosep oli hirmunud, kui peksa saanud peni. Hanna tahtis midagi vahele öelda, kuid ta hääl oli justkui kadunud.
Zoe'i astus kaks sammu Joosepile lähemale.
"Mida sa siin teed siin? Pakkusid juba Hannale midagi? Heroiini? Kommi? LSD-d? Või tahtsid talle ka Ecstasyt pähe määrida, nagu Dianalegi tegid? Vasta tattnokk!" karjus Zoe'i nii, et tema hääl üle terve maja kajas. Sellepeale tormas kohale Anna, kuid ta jäi ukselävele seisma. Ta ei saanud aru, mis toimumas on ja ei tahtnud ka vahele ilmaasjata segada. Hanna süda tuksus ebaühtlaselt ning ta keha muutus üha higisemaks.
"Ma ei andnud talle midagi! Kurat küll! Ma lähen minema siit!" sisistas Joosep vastu ja hakkas Zoe'i poole kõndima. Kuid teine ei lasknud tal lahkuda. Kuna Zoe'i oli Joosepist veidi pikem ja hulga tugevam, haaras ta tema särgist kinni.
"Sa ei lähe kuhugi, enne kui räägid ära, mida sa teed siin!" ajas ta nina püsti ning ei lasknud Joosepist lahti. Hannasse kogunes viha. Ta oli Joosepis pettunud. Kohe kõvasti. Ta lihtsalt ei tahtnud enam midagi kuulda. Ta tahtis, et poleks üldse hakanud vihma sadama ning Joosep poleks tulnud.
"Zoe'i! Jäta järgi! Las ta läheb ära! Ta pole mulle midagi andnudki!" röögatas Hanna äkki.
Zoe'i lasi Joosepist lahti ja vaatas imestunult Hannale otsa. Hanna tõusis püsti. Ta pea pööritas ikka veel ja üha tugevamaks läks. Sellele lisandus ka keskmise valuga peavalu, mis neidu väga häirima hakkas.
"Näita taskud ette!" käsutas blondi peaga poiss Joosepit.
"Miks peaks? See pole üldse sinu asigi, millega ma tegelen!" tõrkus Joosep. Ilmselgelt polnud ta taskud päris puhtad. Hanna hakkas hingeldama. Tema enesetunne halvenes. Anna märkas seda ning ta sammus oma õe juurde. Ta haaras Hanna käest kinni. Hannal läks silme eest mustaks ning ta jalad jäid nõrgaks. Ta vajus kokku.
"HANNA!" kiljatas Anna, üritades oma õest võimalikult tugevalt kinni hoida, et ta maha ei kukuks. "Zoe'i! Tule aita mind ja jäta see Joosep rahule!"
Nimetatud poiss jooksis oma tüdruksõbra juurde ja tõstis ta kaksikõe endale sülle. Poiss asetas ta õrnalt voodile ja Anna tõmbas talle teki peale. Joosep seisis nendele seljaga, julgemata end ümber pöörata.
"Zoe'i, too kraadiklaas, tead küll, kust. Ja pudel külma vett ka, minu toast," palus Anna oma poissi. Zoe tormas koheselt toast välja, müksates möödudes Joosepit. Joosep pööras end ümber ja silmitses voodis lamavat neidu.
"Mis temaga juhtus?" küsis ta siis aralt.
"Ma ei tea. Ma tõesti ei tea. Aga palvetage aind, et temaga kõik korda saab, sest muidu olete teie kaks süüdi. Lollakad poisid!" kirus Anna ja kohendas patju oma õe pea all.
Zoe'i saabus palutud asjadega üsna pea. Veepudeli asetas ta öökapile ning kraadiklaasi andis Anna kätte. Joosep seisis ikka veel sama koha peal. Anna asetas kraadiklaasi Hannale kaenla alla.
"Oleks parem, kui sa minema läheks ja enam kunagi tagasi ei tuleks, tatikas!" urises Zoe'i Joosepile vihaselt.
"Ei lähe ma kuhugi! Enne tahan ma kindel olla, et Hannaga kõik korda saab!" sisistas poiss vastu.
"Jätke järgi juba! Zoe'i, lähed ise minema, kui ei oska olla. Palun, üritage täna läbi saada, Hanna pärast!" segas Anna vahele. Poisid jäid vait ning saatsid teineteisele vihaseid pilke. Paar minutit oli nende vahel vaikus. Siis hakkas kraadiklaas piiksuma. Anna eemaldas selle oma õe kaenlaalt ja vaatas seda imestusega.
"Kolmkümendüheksa koma viis," pomises ta seejärel, "Issand! Ta on üle kuumenenud!"