Please be mine | 7

teree , kirjutan Jonas Brothersi'st juttu , mul on seda juttu mingi 80 osa hetkel kirjutatud , mõtlesin , et hakkan siia ka osade kaupa postitama . kaks hooaega sellel jutul , algul panen esimese üles , et aimu ssaada , mis täpselt juhtub ja värki , : )
loodan , et meeldib ,

Tutvustus : Mina olen Jaanika ja ma olen 18, Annaliisa on mu õde ja ta on 17. Elame Los Angeleses ja Jonased olid varem meie naabrid, kuid kolisid 3 aastat tagasi ära ning me ei kuulnud neist midagi.


1.
Mina ja Annaliisa läksime trennist koju, kui märkasime meile vastu kõndivat tuttavat. Arutasime omavahel tükk aega, kes see olla võiks, kuni ta tuli ise meie juurde.
"Hei, pole ammu näinud," ütles ta.
"Hei," vastasime talle, kuigi meile ei meenunud, kes ta on. Mäletame teda ähmaselt mitme aasta tagusest naabritena elamisest.
"Kuidas teil läinud on ?" küsis ta.
"Tavaliselt, nagu ikka. Kes sa oled üldse ?" küsis Annaliisa, kes oli uudishimulik.
"Ma Kevin. Tõesti ei mäleta ? Me olime naabrid."
"Aa jah, sa oled see meie vana hea naaber, tuleb meelde küll," vastasin särades, seda tegi ka mu õde Annaliisa.
"Mis teed siin ? Te kolisite siit 3 aastat tagasi ära ju," küsis Annaliisa.
"Otsustasime perega suveks siia puhkama tulla ja mõtlesin just teie kohta natuke uurida, et kas elate veel üldse siin," ütles Kevin meile sõbralikult naeratades.
"Okei, meil on kiire. Hiljem näeb võib-olla," ütles Annaliisa suhteliselt ülbelt.
"Okei, tsau siis," vastas Kevin natuke imestunult.
Kõndisime vaikides kodupoole.

"Miks sa nii ülbe olid ?" küsisin õelt.
"Polnud ju üldse, miks ma peaks mingi suvakatega ilgelt sõbralik olema ?"
"Ta pole ju mingi suvaline. Kas sa siis ei mäleta, kuidas me vanasti nii hästi läbi saime ja väljas käisime koguaeg ?"
"Aga nad ise kolisid ära ja pole mingit ühendust võtnud. Miks ma peaks neile nüüd järsku ilge sõber olema ?"
"Äkki neil oli mingi mõjuv põhjus, miks nad ära kolisid ja meile midagi ei öelnud. Ega nad ei pea meile kõike oma elust ju ette kandma," vastasin ma.
"Aga me olime ju head sõbrad, või noh, mulle tundus vähemalt, et olime. Ja sõpradele ikka öeldakse kui sa ära kolid. Natuke imelik on kui su endine naaber, kes midagi ütlemata ära kolis, nüüd järsku 3 aastat hiljem välja ilmub," ütles Annaliisa natuke kurjal toonil.
"Okei, anna neile vähemalt võimalus selgitada."
"Mida iganes. Kui nad üldse kunagi välja ilmuvad."
"Ma ei viitsi sinuga sel teemal enam vaielda. Ma lähen parem ära magama," ütlesin ja heitsin voodisse pikali.




Hommikul ärkasin Annaliisa karjatuse peale. Küsisin, et mis tal viga on ja ta näitas käega akna poole. Läksin akna juurde ja vaatasin välja. Meie akna all seisis kolm poissi. Need olid Jonased, nagu arvata võiski. Avasin akna, et nendega rääkida.
"Tsau, mis teete siin?" küsisin rõõmsalt.
"Tulime teid välja kutsuma, kui ikka tahate," vastas Joe naerdes.
Annaliisa tuli minu kõrvale ja ütles, et ta ei kavatse nendega kuskile tulla. Vaatasin alla ja nägin, et vennad vaatasid imestunud nägudega meie poole. Annaliisa jooksis vannituppa samal ajal kui ma vendadele ütlesin, et sean ennast valmis ja tulen kohe õue.

Astusin uksest välja ja poisid juba ootasid mind küsivate nägudega.
"Mis tal veel viga oli ?" küsis Joe natuke kurvalt.
Enne kui ma vastatagi jõudsin, nägin...

2.
Enne kui ma vastatagi jõudsin, nägin kuidas Annaliisa tõmbas elutoas kardinad akna ette. Vaatsime kõik sinna poole, kuid siis ütles Kevin "Las olla, lähme jalutame."
"Ma küsiks uuesti, et mis tal siis viga on ?" kordas Joe oma küsimust.
"Ta on solvunud, et te ilma sõnagi lausumata ära läksite ja nüüd järsku välja ilmute ja tahate sõbrustada," ütlesin vastuseks.
"Nii ikka ei saa," ütles Joe ja juba kõndiski meie maja poole.
"Kuhu sa omast arust lähed ?" hüüdis Nick talle järgi, aga Joe astus juba tuppa.




Kui Annaliisa nägi Joe'd tuppa sisenemas, siis läks ta ruttu vannituppa ja pani ukse lukku.
"Jaanika rääkis mille pärast sa solvunud oled. See on tõsiselt lapsik," ütles Joe vannitoa ukse tagant.
"Mis see sind veel huvitab ?"
"Sest sa olid ja loodan, et oled ka praegu mu sõber," ütles Joe sõbralikult.
Annaliisa tegi vannitoa ukse lukust lahti ja kõndis Joe'st mööda kööki, kus ta laua taha istus. Joe kõndis talle järgi ja võttis tema vastas istet.
"Räägi mulle, milles tegelikult asi on ?" päris Joe uuriva pilguga.
Annaliisa pööras pilgu Joe'lt lauale ja hakkas vaikselt rääkima:
"Noooh...ma...või tähendab, et sa meeldisid mulle nagu siis ja lasid lihtsalt jalga ning see tegi haiget."
"Sa oleksid võinud ju mulle midagi öelda," pobises Joe talle vaikselt.
"Sa ei tunneks minu vastu kunagi midagi." Annaliisa punastas ning langetas pea Joe pilgu eest.
"Misasja sa ajad ? Su jutt on ebaloogiline. Sa oled alati olnud üks tähtsamaid inimesi mu elus."
"Ma ei usu seda. Sa võid nüüd teiste juurde tagasi minna. Ma tahaks üksi olla."
"Kuidas soovid," vastas Joe mornilt.




Kuulsime, kuidas välisuks lahti läks ja vaatasime kolmekesi sinna poole. Nägime kurba Joe'd välja tagasi tulemas.
"Mis juhtus, et sul selline nägu ees on ?" küsisin kaastundlikult.
"Küll su õeke sulle endale räägib. Lähme nüüd ka kuskile või ?"
"Lähme lõbustusparki, seal saab lõbus olema," ütles Kevin, lootes Joe tuju parandada.

Kevin võttis mul käest kinni, kuid ma eemaldusin temast kähku ning nägin pettumust Kevini näol. Kohe kuulsime Kevini telefoni helisemas ning sellele vastates kasutas ta sõna...

3
Kohe kuulsime Kevini telefoni helisemas ning sellele vastates kasutas ta sõna mida ma ei osanud oodata.
" Tsau kallis.. ei , ma pole kodus .. olen koos vendade ja Jaanikaga õues.. ei, ta meie vana naaber.. okei, mina sind ka, tsau. "
Mu suu jäi ammuli, seda kõike kuuldes. Ka Nick ja Joe jõllitasid mind, kuid Kevin ei teinud väljagi.
" Kuhu me siis lõppude lõpuks lähme ? " küsisin pilku maas hoides.
" Ma tahaks ära koju minna, vabandust, te võite edasi minna. " vastas Kevin sellepeale.
Samal ajal kui Kevin lahkus, hakkasin teistelt pärima Kevini telefonikõne kohta.
" Ma ei saanud mitte midagi aru, võtab mult käest kinni samas kui endal on tüdruk olemas, " laususin.
" Ega meiegi aru saanud, miks ta sinuga nii tegi, " pobises Nick.
" Jah, sa pead temaga ise rääkima, " sõnas Joe veel juurde.
" Ah, vahet pole, liigume siis? " küsisin ükskõikset nägu tehes.
Lõbustuspargis käidud, saatsid nad mind koju.




Tuppa jõudes nägin Annaliisa uudishimulikku nägu.
" No oli lõbus ?" küsis Annaliisa.
" Nii ja naa, " vastasin morjendatult.
" No näed, suutsid sinu tuju ka ära rikkuda. Parem hoiduda neist, " ülbitses Annaliisa jälle.
" Ah, jää juba vait. " Läksin Annaliisa silme alt ära, et mitte tema juttu enam kuulata.
Oma tuppa jõudes, kuulsin telefoni helinat. Ekraanil seisis tundmatu number.
" Kas sa saaksid siia tulla ? "
" Kellega räägin üleüldse ? " küsisin.
" A , ma Nick. Saaksid tulla siis ? "
" Pole tahtmist küll. "
" Kevin tahab sinuga rääkida, kuid ta ei tahtnud ise helistada, " vastas Nick rahuloleval toonil.
" Ütle talle, et saan aru ja pole midagi. Tsau, " lõpetasin kõne.

Läksin alla Annaliisa juurde, tahtes teada, mida nad Joe'ga rääkisid.
" Mis teil Joe'ga toimus siis ? "
" Arvasin, et ta on juba kõigile rääkinud, mis ime, et sa veel ei tea. " vaatas Annaliisa mind üllatunult.
" No eks ma arvan, et ta ikka teab millal mida rääkida ja mida mitte. "
" Vanasti küll aind rääkis kõik edasi, mis talle rääkind olin. "
" Inimesed muutuvad, kuid sina ei tunnista seda ju. "
Annaliisa kõndis sellepeale minema ning ma ei saanud ikka midagi teada. Mõtlesin minna välja jalutama. Väljas kohtasin Joe'd, kes tahtis meile tulla, kuid ei julgenud.
" Mis passid siin ? "
" Tahtsin Annaliisaga rääkida, kuid arvan, et ma parem ei tee seda, muidu lähme jälle tülli. " mossitas Joe.
" Ma tahaks ka teada, mis teil oli. Üritasin ennem temaga rääkida, kuid ei midagi. "
" Hakkas jälle vinguma jah ? " küsis Joe ükskõikse näoga nagu teda ei huvitaks see.
" Üritas sedamoodi näida jah. "
Joe näis kuidagi masenduses ning soovis koju minna.

4
Joe näis kuidagi masenduses ning soovis koju minna. Ma jäin edasi jalutama. Tagasi koju minnes, olin ma vägagi üllatunud, nähes Annaliisa näol naeratust.
" Millest see hea tuju ? " pärisin üsnagi üllatunult. Alles oli elusolvunud.
" Ma tulin hea idee peale. Võtan aru pähe ja lähen palun Joe käest vabandust. Sain aru, et olin liiga karm. " keksis Annaliisa mööda tuba ringi.
" Oh, lõpuks, oli ka aeg. Kuid mis teil siis üldse oli, ma ei tea siiamaani. " uurisin ma.
" No.. vanasti, kui nad veel siin elasid, hakkas Joe mulle meeldima. Ja järsku kolis ära, isegi ei öelnud midagi ja see tegi haiget. " üritas Annaliisa oma pettumust varjata.
" Sa oleks võinud ju mulle rääkida tookord. Mina pidin kannatama sinu hulluhoogude pärast, " laususin vastu naeratades.
" Mis oli see oli, vabandust. Kuid mul nüüd kiire, tsau, " hüüdis õde.
Enne kui ma midagi vastugi jõudsin öelda, oli ta juba kadunud.
Jäin siis üksi majja, oma mõtetega. Mõeldes miks Kevin nii käitus. Kuid minu asi pole surkida tema elus. Tegi miks ta tegi, see on tema asi. Kuid oma mõtteis uurisin ikka.




Annaliisa oli jõudnud Jonaste ukse taha. Uksekella lastes, avas ukse Kevin.
" Heips, mis sind siia toob ? " vastas Kevin natuke ülbel toonil, nagu Annaliisa oli tookord temaga ülbe olnud.
" Vabandust eelneva pärast. " kokutas Annaliisa, mõeldes, et ta jälle midagi valesti ei ütle, kuid talle Kevin eriti ei meeldind. Ei ennem ega ka nüüd.
" Kas Joe on kodus ?"
" JOEEE ! " hõikas Kevin uksepeal.
Joe tardus uksel, nähes Annaliisat seal seismas.
" Mis sind siia toob ? " küsis Joe ükskõikselt.
" Tahaks rääkida, kui soovid, " vastas Annaliisa, pilku maas hoides.
Järsku tuli Nick ukse peale. " Terekest, ma nüüd lähen veidikeseks ära, " ja juba oligi ta ukse lävelt kadunud.
" Hm , igatahes , saaks siis rääkida ? " kordas Annaliisa oma küsimust.
" Ennem kui mina rääkida tahtsin, ei olnud sul küll soovi minuga rääkida ja nüüd järsku tahad. A ma ei tea, kas ma nüüd enam tahan rääkida. " vastas Joe ülbelt.
Annaliisa läks jälle trotsi täis.
" Vahet pole siis, kui ei taha siis ei taha, tahtsin vabandada ja suhteid parandada, aga okei siis, ise tead. " nähvas Annaliisa.
" Oota, tule tagasi. " hüüdis Joe, püüdes vabandavat nägu teha.
Annaliisa jäi seisma ja pööras end Joe poole. Joe lähenes talle.
" Kõik korras siis ? " küsis Joe oma suurte armsate silmadega.
" Minugi poolest. Peaasi, et te jälle järsku ära ei koli, ilma et meile ütleks. "
" Tavai, oleme kokku leppinud. " naeratas Joe Annaliisale ning kutsus ta tuppa.




Kuuldes uksekella, tormasin ust avama. Ja seal seisis Nick. Nick tuli sisse ning alustas juttu.
" Loodan, et võisin ikka siia tulla, kodus kõik masetsevad ja ma ei suutnud seal enam olla. " naeratas Nick mulle.
" Ja, ikka. Oled alati oodatud ! "
" Aga tahaks nagu rääkida ka millestki. Kevinist, " lausus Nick, mind uuriva pilguga.
" Pole vaja Nick, tõsiselt. Pole minu asi tema probleemidesse sekkuda. Ja pealagi, ma ei tahaks ka sellisesse masendusse langeda, nagu sul seal kodus kõik, " hakkasin naerma ning Nick naeris kaasa.
Tuli meelde, kui hea oli Nick'iga alati rääkida. Vahet pole millest, tema austab alati mu soovi. Ta oli ja loodan, et on ka edaspidi mulle ja mu õele parima sõbra eest, nagu varem.
Täiesti ootamatult oli Nick muusika põhja pannud ning mulle tantsima hakanud. See oli lihtsalt nii naljakas. Ta ei osanud üldse tantsida, lihtsalt kargles omaette seal ja ajas mu iga oma uue liigutusega veel rohkem naerma.
" Nick, lõpeta, sa ei oska üldse tantsida, " naersin ma kõht kõveras ta üle. Nick'i kavalat ilmet nähes, teadsin, et tal on plaanis midagi. Ning järsku ta tiriski ka minu endaga kaasa tantsima. Olime siis mõlemad totrad ja lihtsalt jooksime mööda maja muusika taktis ringi. Naersime nii, et põsed olid valusad ja kurk hakkas kuivama.
" Hahaha , tantsi edasi, ma toon juua , " naersin ikka veel tema üle.
Mahla klaasi valades, ehmatas mind seljatagant Nick, mistõttu ma ehmatasin ning klaasid läksid ümber. Nick alati oskab selliseid asju teha. Kuna ma hakkasin tema üle veel rohkem naerma, üritas ta mind naermas ka hoida. Ta laskus põlvili ning hakkas koristama, ise muusika taktis maas püherdades.

5.
Ta laskus põlvili ning hakkas koristama, ise muusika taktis maas püherdades. Olles naerust väsinud, otsustasime rahulikumalt võtta, kuid see kuidas ta üritas tõsist nägu teha, ajas mind ikkagi naerma.
"Okei, ma vist hakkan liikuma, tuled ka meile ? " küsis Nick naerust toibumas.
" Okei, ega üksi siin midagi teha pole küll, " naersin vastu. Ma teadsin, et seal on ka Kevin, kuid see mis juhtub, lihtsalt juhtub, elan üle.
Nende poole jõudes nägin kuidas Annaliisa ja Joe naersid seal. Lehvitasin neile ning jäin vaatama kus Kevin on, kuid ma ei märganud teda. Nick sai aru, et ma teda otsin.
" Ta on üleval, kui tahad sinna minna, "
" Ei ole vaja, " vastasin.
Suundusime Nick'iga Annaliisa ja Joe juurde.
" Mis teile nii väga nalja teeb ?" küsis Nick.
" Tead, ma siin kuulan ja naeran, kui blondiin saab mõni peast olla, " naeris Joe. Annaliisa jäi teda vaatama, kuid Joe naeris muudkui edasi.
" Siin pole midagi naljakat, " lausus Annaliisa natuke tõsisemalt, kuid Joe suutis ta oma naeruga naerma ajada.
" Vastik oled Joe, tahtsin solvuda, kuid sa ei lase kunagi, " naeris Annaliisa. Kuid nüüd oli Joe solvunud.
" Jälle mina süüdi, " mossitas Joe ning vahtis oma jalgu. Annaliisa hakkas teda järgi tegema ning me Nick'iga lihtsalt naersime nende üle.

Lõpuks tuli ka Kevin alla ning sattus meie nelja naeru küüsi. Ta lihtsalt seisis trepil ja naeris meie üle ning läks siis kohe kööki. Kevin käitus nagu minagi, nagu poleks midagi olnud.
" Hei Kevin, too juua meile, " hõikas Joe. Kevin tõi aind meile, ülejäänud kolmele, kuid Joe jättis meelega ilma ning tema näo ilmet nähes, hakkasime jällegi tema üle naerma.

" Annaliisa, hakkaks koju minema ? " küsisin õelt.
" Ma veel ei tule, võid ees ära minna, " naeris ta ikka veel koos Joega.
Hakkasin siis ukse poole liikuma, kui Kevin hõikas.
" Oota Jaanika, ma saadan sind, "
" Okei, kui see tüli ei tee, " vastasin sõbralikult.
Kevin avas mulle ukse ning sulges selle enda järel.
" Pole sind ammu näinud, " alustasin juttu, et mitte vaikides teekonda jätkata.
" Kõigest üks päev, " naeris ta selle peale. Vastasin samaga.
Kevin üritas jälle sama asja, mida tol õhtulgi, kui pidime lõbustusparki minema. Seekord eemaldusin taas. Otsustasin selle asja teemaks võtta.
" Ma ei saa sinust aru, miks teed nii, kui endal tüdruk olemas ? " küsisin üsnagi tõsiselt, kuid säilitasin ka sõbralikkust.
" Oeh Jaanika, ma tõesti ei tea. Sinuga koos olles tunnen ma end kuidagi vabalt ja julgen olla mina ise, " vastas Kevin.
" Saan aru mida sa tunned, kuid see pole su tüdruku pärast aus, " üritasin viisakust säilitada.
" Ja, ma tean. Ma armastan teda, kuid.. " katkestas Kevin lause.
" Ja edasi ? Sa võid ju mind usaldada, " vaatasin talle soojalt otsa, et ta end mugavalt tunneks.
" Ma armastan teda, kuid sinu seltsis on mul selline teistsugune tunne, selline eriline. Ma pole seda veel kogenud ning see ületab selle armastuse mida ma tema vastu tunnen. " punastas Kevin, seda öeldes.
" Selle pead sa endas ise aru saama, " vastasin.
" Kuid palun luba mul endal käest kinni hoida, see tekitab turva tunde, " pobises Kevin. Kuid seda ma tegin, ma lubasin.

Jõudes koju, kallistasin Kevinit ning läksin tuppa. Kevin jäi sinna natukeseks seisma, kuid siis lahkus. Kuulsin telefoni helinat, kuid ma ei leidnud telefoni. Hakkasin otsima ning leidsin selle diivani padja alt. See oli sellest ajast seal, kui me Nick'iga nalja tegime. Jälle oli erkaanil tundmatu number.
" Kuule, saaksid sa homme siia tulla ? " see küsimus tundus nii tuttav ja niisiis sain aru kes see olla võis.
" Oeh, Nick sina jah ? " naersin toru otsas.
" Oih, jälle unustasin öelda, " naeris ta vastu.
" Võin ikka tulla, kuid mis otstarbel ma sinna tulema pean ? " pärisin.
" Üllatus, " vastas Nick.
" No olgu pealegi. A, seda et ütle Annaliisale, et ta varsti koju tuleks, mul vaja rääkida, tsau. " lõpetasin kõne ning läksin istusin teleka ette. Järsku prahvatas uks lahti ja seal seisis..

6.
Järsku prahvatas uks lahti ja seal seisis Kevin. Ta lihtsalt seisis seal mind jõllitades.
" Kas kõik on korras? " küsisin ehmatusest. Kevin ei vastanud midagi, ta lihtsalt jooksis minu juurde ja suudles mind. Ma ei suutnud mitte kuidagi reageerida, kuid lõpuks lükkasin ta eemale ning vaatasin teda küsiva pilguga.
" Kõik on läbi, ma tahan sinuga olla, " lausus ta ning suudels mind jälle. Koju jõudis ka just Annaliisa ning tema kõrval oli Joe, kes oli teda saatma tulnud. Kevin ei teinud sellest väljagi, et nad seal seisid, vaid suudles mind edasi. Kuid see pilk mis tema silmis oli, see hirmutas mind. Lõpuks mulle aitas, kogu see asi oli nii kahtlane. Lükkasin ta eemale ning karjatasin: " AITAB! "
Joe'l oli ehmunud nägu peas ja küsis ruttu: " kas kõik on korras? " Ma ei vastanud sellele. Käskisin Kevinil minema minna ning ise läksin enda tuppa. Panin muusika põhja, ukse lukku ning istusin põrandal ja püüdsin seda kõike seedida mis juhtunud oli. Ta oli nagu hull, käratas ukse lahti ning kukkus suudlema ja ei lõpetanud ka. Lõpuks jäin sinna põrandale magama.
Ärkasin koputuse peale üles. Ukse taga oli mu õde, Annaliisa. Ta muudkui korrutas, et lase mind sisse, lase mind sisse. Lõpuks tõusin püsti, panin muusika kinni ning avasin ukse.

" Kuule mis toimub, miks sa Kevinile niimoodi käratasid ennem? "
" MIKS MA KÄRATASIN? Ta lihtsalt lõi ukse lahti, tormas mind maha ning hakkas lihtsalt suudlema, ta oli nagu hull. " rääkisin vihaselt.
" Appi !! Järgmisel korral kui teda näed, lihtsalt eira teda, see on poistele parim karistus. " ülbitses Annaliisa, olles Kevini peale vihane, kes talle pole kunagi meeldinud.
" Ei, ma ei saa nii, ta ütles, et kõik on läbi, ta tahab minuga olla, äkki ta jättis oma tüdruku maha, " paanitsesin ma.
" Aga noh, mis siis on ? Mees olemas, võta või jäta, mis sa paanitsed sii, " itsitas Annaliisa.
" Sind küll, sa kohe oskad alati kõik naljaks pöörata, " naersin vastu.
" No tuleb mis tuleb, saate klaariks kõik, " sõnas õde.
Annaliisa hakkas oma uut lugu klaveril mängima, et mu tuju parandada ja see oli nii ilus. Olen alati arvanud, et ta oskab klaverit imehästi mängida. Ta on isegi mõnest kuulsast klaveristist ka parem, kuid tema tahab aind kodus, nelja seina vahel mängida.
Kui tuju oli juba parem, hakkasime me kokkama.
Leidsime mingi uue retsepti, mida võiks proovida. Kuid kui meie süüa teeme, siis on kogu köök toiduaineid laiali ja kraanikauss ääreni nõusid täis. Naersime ning laulsime oma vanu isemõelduid laulu.
" Ou Annaliisa, " sõnasin.
" Nick'il on mulle mingi üllatus homme, äkki on ta sulle midagi mainind ? " itsitasin ma.
" Oiei, mina ei tea kahjuks midagi. " kergitas Annaliisa kulmu.
Kui kook valmis hakkas saama ning seda ahjust välja hakkasime võtma, kukkus pann Annaliisa jalgele. Annaliisa karjatas: " Autš ! Kuuuuuuuuuuum. " Õe jalad olid kõrvetada saanud. Jooksin ruttu külma vett tooma ning otsisin esmaabikarbi üles.
" Oota, ole paigal. Pane jalad siia külma vette. "
" AIIIIAA , kuidas kõrvetab, " karjus Annaliisa.
" Siruta jalad nüüd välja, et saaksin salvi peale määrida ja sideme ümber panna, siis hakkab parem. " üritasin teda rahustada.
" Mis kuradi parem, äkki jään halvatuks ka veel, " nähvas Annaliisa nagu ikka, kui tal raske situatsioon on.
" Ah jäta need lollused, natuke põletada oled aind saanud, see paraneb ära. Mõnda aega on valus veel, elad üle. " kihistasin ma naerda, tema totra lause üle, et ta halvatuks jääb, kuid Annaliisa oli siiani tõsine.
" Elan üle ?? Nalja teed või ? " nähvas ta.
" Ah, ma ei viitsi sinuga jageleda, kutsun Joe siia, sinu eest hoolitsema ? " küsisin ka natuke nähvaval moel, kuid see muutus naeratuseks, nähes kuidas Annaliisa silmad särama lõid.
" Jah, tee seda. "

Läksin otsisin telefoni üles, kuid mul polnud Joe numbrit ju. Pidin Nick'ile helistama.
" Tsau Nick, kas oleks võimalik, et saaksid Joe toru otsa kutsuda ? "
" Jah, ma kohe, kuid kas kõik on ikka korras? " küsis Nick, saades aru, et mu hääl ei ole selline nagu tavaliselt.
" Ah, õe jalgele lendas kuum plate peale ja sai väheke põletada, kuid tema ajab, et ta jääb nüüd halvatuks ja ei ela seda üle, ma ei viitsi seda virisemist kuulata, las parem Joe jageleb temaga siin. " naersin talle.
" Oeh, kohe kutsun, " naeris ka Nick.
Joe jõudsi nüüd telefoni otsa.
" Mis mu naisukesega juhtus, Nick rääkis midagi? " küsis Joe hirmunult.
" Oeh, lihtsalt tule siia, tegele temaga ise, " naersin.
" Kohe jooksen. "

7.
Joe jõudis just meile, tal oli ka Kevin ning Nick kaasas.
" Kullake, mis juhtus? " päris Joe Annaliisalt.
" Mis juhtus, mis juhtus, ma jään halvatuks. " torises Annaliisa.
" Mida sa jahud, paar päeva ja oledki korras, " torisesin talle vastu, kuna tema vingumine käis vahest nii närvidele.
Lahkusin teiste juurest, et Kevin mind enam ei jõllitaks. Nick nägi, et midagi oli minuga lahti ning tuli minu juurde.
" Kas kõik on korras? " küsis ta.
" Võiks paremini, kuid jah, ära muretse, " rahustasin teda, et ta liiga palju ei päriks.
Võtsin elutoas diivanil istet. Minu kõrvale istus Joe.
" Oleks väike palve, " lausus Joe kõige armsamal viisil, nagu ta oskab.
" Kas ma võiksin Annaliisa täna röövida? Et arsti talle mängida, " naeris Joe.
" Loomulikult, miks sa seda üldse minu käest küsid, " naersin talle vastu.
" Lihtsalt, et sa muidu üksi siin, kuid tule ka meie poole. " vudistas Joe.
" Ei, ma jään koju, kuid tänan kutsumast, " noogutasin talle soojalt. Joe kallistas mind ning võttis Annaliisa sülle, kes vingus, et ta ei saa käia. Annaliisa totrus ajab vahest lausa naerma.
Niisiis jäid Nick ja Kevin veel minu poole. Üritasin nendega vestelda, et vaikust vältida, kuigi pea oli mõtteid täis.
" Ja mis meie teeme siis? Ühinete ka minuga siia teleka ette, võimis ? " naeratasin neile.
Nägin kuidas Kevin mind koguaeg jõllitas, kuid seda tegin minagi, jõllitasin vastu, sellisel armsal moel, kuid see hakkas mind häirima juba ning kutsusin nad istuma.
" Yay, it's TV timeee, lalala.. " laulis Nick omaette, ajades meid Keviniga naerma. Nüüd avas ka Kevin suu.
" Jaanika, võin täna siia jääda? " Mul jäi suu lahti, muidugi mitte päriselt, vaid mõttes.
" Võid ikka, ja sina Nick, mis sa plaanid? " küsisin väsinud moega.
" Ma arvan, et ma lähen koju, kuid ära homset ära unusta eks, tulen ise su juurest läbi, " naeratas Nick sõbralikult ning lahkus. Jäimegi siis Keviniga kahekesi sinna diivanile istuma. Lõpuks ei suutnud ma seda vaikust enam taluda.

" Äkki seletaksid hommikust juhtunut ? "
" Asi on lihtne, jätsin tüdruku maha, kuna see tunne temaga polnud nii suur, kui sinuga koos olles ning ma ei julgenud sinu juurde tulla, kuid võtsin julguse kokku ning marssisin paanikas sinu juurde sisse. Vabandust, kui sind ehmatasin. " punastas Kevin.
" Oh sind totut, " naersin ta üle ning läksin talle lähemale ning suudlesin teda. " Nii, et kõik okei? " küsis Kevin pilku maas hoides. " Jah, " naeratasin ma.
" Lähme meile, rahva juurde? " küsis Kevin ning silitas mu juukseid.
" Miks ka mitte, saabki vähe õe vingumise üle naerda. "

Nende poole jõudes, käis neil kolmel padjasõda ning kõik kohad olid sulgi täis. Me Keviniga naersime nende üle ning sattusime ise ohvriteks. Järsku lendas meile padja kuhi peale ning me ühinesime nendega.
Annaliisa koguaeg seal patjade vahel kobises, et ta jalad said haiget, kuigi endal polnud häda midagi. Joe alati kiusas teda sellega, et kui ta veel vingub, siis ta musi enam ei saa, siis ta jäi alati vait ja kõik jälle naersid.
Sealt segaduse seest ära tulles, mõtlesin pesema minna, juuksed oli kõik padjasulgi täis ka.

" Hei, teie seal! Ma pesema ja ei tule vannitoa ukse taha lollitama, eriti sina Joe, ma mäletan küll kuidas sa vanasti mul ukse taga laulsid. "
Kui Joe'le see meelde tuli, puhkes ta naerma.
" Ära muretse, see oli ammu, " naeris Joe ikka, kuid ma ei tahtnud eriti uskuda, et ta seda ka nüüd ei tee.

Vannituppa sisenedes, panin ukse lukku. Sain 15 minti ära oldud kui juba ukse taga hakkas mingi koor laulma. Nad kõik kisasid nagu väiksed plikakesed. Naersin seal nende üle ning ümisesin kaasa.
Kui pestud sai, nägin et padjad olid siiani igalpool laiali, kuid neid polnud kuskil näha.
Järsku kuulsin ühest toast jutukõminat, sisenesin sinna. Seal oli kottpime, lülitit ma ka ei leidnud. Üritasin nende häälte järgi nad üles otsida. Lõpuks koperdasin kellegi otsa ning too tõmbas mind mingite patjade sisse. Suled läksid kõik suhu ja jäid märgadesse juustesse kinni. Üritasin sulgi suust ära võtma hakata, kui keegi suudles mind. Teadsin, et see oli Kevin. Kuid suled oli järsku kadunud suust, mis ta sõi need suled ära ?

A-R-M-A-S-T-A-N seda juttu ja sa tead seda Jannu ! (ˇL)

huh, ma südamest tänan! :)
ja mina A R M A S T A N sinu juttu, votnii!

UUT!
Jumala ägee jutt