You make me fall in love [Lõpetatud.]

Mingi vanem jutt, pealkiri oli enne teistsugune, pikem
1.
Tol hommikul ärkas Mia, nagu tavaliselt, kell pool seitse hommikul. Ta ringutas ja ajas vaevaliselt silmad lahti. Väljas sadas lund. See tegi Mia tuju paremaks. Ta tõusis ja heitis pilgu peeglisse. Ei midagi uut. Need samad pikad läikivad kastanpruunid juuksed ja sama värvi silmad, seesama sale keha, seesama lõbus pilk silmis. Tüdruk lipsas vannituppa end pesema.

Pool tundi hiljem ärkas oma voodis Joonas. Ka tema heitis kiire pilgu peeglisse. Lühikesed tumeblondid juuksed, sinised silmad, enesekindel naeratus. Ka tema jalutas vannituppa.

Kooli jõudis Joonas kell kaheksa. Ta kohtas seal oma sõpru ja asus nendega arutama nädalavahetuse juhtumisi, kui Mia samuti kooli tuli. Ta kallistas Joonast ja vajutas poisi huultele kerge, aga mahlaka suudluse. Joonas punastas veidi, aga jätkas juttu ja kui Mia oma riideid ära panema läks, lõi poiss talle laksu vastu istmikku. Mia näitas talle keelt ja astus naerdes eemale. Ta kuulis Joonase kõlavat häält oma selja taga laulmas üht Gym Class Heroes’i laulu:

“Take a look at my girlfriend,

‘cause she’s the only one I’ve got…”



Jõudnud oma klassi garderoobi juurde, nägi Mia, et tema parim sõbranna Karin riputas oma jopet nagisse. Karin oli samuti äärmiselt ilus tüdruk – sügavpruunid õlgadeni juuksed, rohekassinised silmad, asjalik nägu.

“Tšao, kallis!” küsib Mia.

“Tšao. Mis tegid eile?”

“Ma…” Mia lause jäi lõpetamata. Garderoobi uksest astus sisse Joel, nende klassivend, kitarrikott seljas.

“Tšau, Karin, Kuule, sa tuled siis täna?”

“Jah, tulen ikka.”

“Mmm… okei siis. Mingi nelja ajal sobib?”

“Jep.”

“Okei. Näeme siis.”

Ja Joel astus garderoobist välja.

“Oota, ma ei saanud pihta praegu. Te Joeliga sebite vä?” küsis Mia kohe, kui Joel oli kuuldekaugusest väljas.

“Ei. Ma lähen täna ta bändiproovi, ma teen nendest kooli lehte artikli. Viitsid kaasa tulla äkki?”

“Okei.”

Ja jutustades läksi nad tagasi fuajeesse, kus Joonas Mia ümbert kinni võttis ja seejärel terve seltskond klasside poole astus.

Peale tunde läks Joonas jalgpallitrenni, Mia ja Karin asutasid end Joeli kodu poole teele – bändiproov pidi toimuma tema garaažis.

“Räägi mulle, mis bänd see on üldse,” palus Mia Karinit.

“Selline suht mõnus punk-popi värk. Nende nimi on Sym-Pathetic. Mingi sõnamäng vist, sest sympathetic on inglise keeles vist mingi toetav või pooldav ja pathetic on hale. Ma ei teagi, kust nad selle nime võtsid. Kõik poisid on mingi kuusteist-seitseteist aastat vanad, kokku neli poissi. Joel on kitarr ja taustavokaal, Tauri on trummid, Kaspar laulab ja mängib soolokat ja Tanel on bass. Suht kenad kõik,” jutustas Karin ja viimase lause juures puhkesid mõlemad naerma.

“Ära mulle sellistest asjadest räägi, ma olen hõivatud, eksju!” hüüdis Mia ja tüdrukud itsitasid taas.

Nii jõudsidki nad Joeli maja juurde. Garaažist kostis juba trummihääli ja basskitarri.

Tüdrukud astusid ettevaatlikult sisse.

Joel hüüdis rõõmsalt:

“Hei, poisid, naised tulid!”

Poisid naersid. Kolm neist – Joel, Tauri ja Tanel – tulid Miaga tutvuma, Kaspar nokitses midagi võimude juures. Lõpuks pööras ka tema ringi ja Mia vaatas kõige ilusamatesse pruunidesse silmadesse, mida ta eales näinud oli…

Ja teine ka kohe


Kaspar naeratas laialt, surus Mia kätt ja jutustas:

“Tere, mina olen Kaspar. Sina oled siis Mia, jah? Karin rääkis sinust. Väga meeldiv sinuga tutvuda.”

Mia vastas teeseldud reipusega:

“Jah, sinuga ka, Kaspar,” aga samal ajal sagisid tema peas meeletu kiirusega ringi mõtted, mida ta proovis kõigest jõust vältida. Ei saa ju armuda kellessegi, kui sul on oma poiss juba ligi aasta olemas! Kui väga ta ka ei proovinud Joonase peale mõelda – tema välimuse, kõnnaku, hääle peale – ikka asendusid tumeblondid juuksed ronkmustadega ja kõlava ning veidi käreda hääle asemele tuli tume ja rahulik bariton.

Mia segased mõtted lõikas nagu noaga läbi Joeli hüüe:

“Okei, dudes, teeme musa!”

Ja nelik alustas tempokat ja mõnusat lugu. Esmakordselt nägi Mia sellist pühendumist. Poisid mängisid oma pille nii professionaalselt ja Kaspari ning Joeli hääled kõlasid nii hästi kokku, et Mia otsustas veel enne esimese loo lõppemist, et see on ta lemmikbänd. Terve loo aja heitis Kaspar tüdrukule naeruseguseid pilke ja Mia tundis end järjest rohkem süüdi. Ta avastas, et talle meeldib, kui Kaspar teda oma musta tuka alt jälgib. Kui lugu lõppes, Karin ja Mia plaksutasid.

“See oli "Fall Down" ja järgmine laul on "Hear Me Out Now",” teatas Kaspar ja Sym-Pathetic alustas järgmist lugu.

Pärast seda, kui bänd oli oma kaheksaloolise repertuaari ette mänginud, istusid poisid maha ja Karin asus neid intervjueerima. Mia kuulas poisse suure tähelepanuga ning naeris nende naljade üle.

Kell oli pool kuus, kui Mia ja Karin poistega hüvasti jätsid. Vahetati numbreid ja sooje kallistusi – kusjuures Kaspar kallistas Miat tugevamini kui teised – ja tüdrukud lahkusid.

Tol õhtul kirjutas Mia oma päevikusse:

“… Täna käisin ma Kariniga Joeli bändi kuulamas-vaatamas. Nende solist on lihtsalt mingi eriti ilus no. Ta nimi on Kaspar ehk Kassu. Kui ma teda esimest korda nägin, oli täielik paanikaosakond, täiesti hull. Tal on mingid eriseksid pruunid silmad ja mustad juuksed, selline mõnus pooleldi-emo soeng. Hästi kena. Ta naeratas mulle koguaeg ja põhimõtteliselt lõi mulle külge. Ma ei tea, mida ma teen, sest Kaspar on mingi vähe ilus, aga ma ju armastan Joonast liiga palju. Ta on lihtsalt pool mu elu ju!

Ausõna, täiesti hulluks ajab selline asi. Kõige rohkem ma kardan seda, et Joonas näeb mu näost homme kohe ära, mis eile juhtus. Põhimõtteliselt ma ju armusin Kassusse ära ja see on nõme. Ma ei taha Kassut armastada ju! Okei, ma katsun asja üle natuke järele mõelda. Vähemalt lähme me homme peale tunde (ehk siis nelja paiku) Joonasega kohvikusse, mis on hea. ”

Mia heitis üsnagi masendunult voodisse ja uinus peale pikka vähkremist alles hilja öösel.

Järgmisel hommikul äratas teda SMS:

“Tsau, Mia! Ma olen Kassu. Viitsid sa täna mingi nelja ajal kohvikus istuda nats? Saaks rääkida, sa tundud täitsa huvitav tüdruk. Saada mess vastu, pliis!”

"Mida ma nüüd tegema peaks? Kahe poisiga samas kohas ja samal ajal kokku saama?" küsis Mia endalt.

Üüüh, heaaa.
Lahketüdruk paneb äkki veel osasi ? (A)
Mõnus jutt on. :)

Hea jällegi Uusi!

3.
Mia teadis, et tema ja Joonase kohtingud on tõesti ainult nende kahe omad, järelikult sinna Kassut kaasa viia pole hea. Samas ei tahtnud ta Kaspari kutset tagasi lükata, sest Kaspar on ju nii lahe ja…

“LÕPETA!” karjus ta iseendale mõttes. “Kuidas sa saad üldse kahelda, kas minna välja poisiga, kellega sa juba üksteist ja pool kuud käid või poisiga, kellega sa eile tutvusid?! Mingi täielik jobu oled või? Saada Kassule mess, et jääb ära, ja kõik on hea.”

“Sorri, Kassu, aga mul on täna teised plaanid. Homme neljast äkki?” toksis Mia oma mobiili ja saatis selle Kasparile. Ta tabas end mõtlemast:

“Siis on Joonasel jalkatrenn, vähemalt pole mul midagi karta,” ja väristas hirmujudinais õlgu. Mida ta ometi mõtleb? Miks peaks ta Joonast kartma? Joonas on üks leebemaid poisse, keda ta teab. Pealegi, ega nad seal kohvikus ju amelema ei hakka. Nad lihtsalt tutvuvad. Ja kui Kassu peakski midagi üritama, siis Mia hakkab vastu.

“Või noh… ma vähemalt proovin,” lisas ta veel ja asus kiiresti hommikuste toimetustega tegelema.

Kooli jõudes oli ta juba otsustanud, et ei lase Kasparil enda ja Joonase vahele trügida. Ta ju ikkagi armastab Joonast rohkem kui kedagi teist.

Mia nägi Joonast juba kaugelt. Ta jooksis poisi juurde ja kallistas teda tugevamini kui tavaliselt.

“Tsau tibu, millest selline õrnusehoog?” küsis Joonas oma tavalise naeratusega. Sellest piisas, et Kaspar Mia peast pühitaks. Mia lihtsalt seisis ja kallistas oma poissi ning sosistas talle:

“Ma lihtsalt armastan sind, muud midagi.”

“Kallis, mina sind ka,” vastas Joonas, vaatas Mia silmadesse ja naeratas jälle. Mia vaatas seda poissi, tema oma poissi, ja mõtles:

“Kuidas võisin ma üldse mingist Kasparist mõelda?”

Ja ta suudles Joonast keset koolimaja fuajeed, õpilased ümberringi kõndimas. Seda Mia ja Joonas ei märganud. Sel hetkel olid vaid nemad kaks.

Peale tunde kõndisid nad vaikselt käsikäes kohviku poole. See oli kuidagi nende oma koht, seal veetsid nad tihti aega ja just seal oli nende sõprusest midagi enamat saanud. Ka nüüd veetsid nad kahekesi seal mitu tundi aega, õppisid, sõid, jutustasid ja lihtsalt vaatasid teineteist. Joonas ja Mia olid selle aasta jaanuari lõpust saati koos, aga käitusid ikka veel nii, nagu oleksid nad värskelt armunud. Neil ei olnud koos kunagi igav ja nad võtsid alatihti midagi huvitavat ette, nii et mingit rutiini ei saanudki tekkida. Nad võisid teineteisega kõigest rääkida. Nad teadsid üksteise perekondadest, sõpradest ja hobidest absoluutselt kõike.

Kui kell hakkas kaheksa saama, otsustasid Mia ja Joonas koju minna. Mõlemad pakkisid oma asjad kokku, Mia astus tänavale, kui Joonas jäi arvet maksma. Täna oli tema kord. Mia ootas kohviku ukse ees, kui…

4.

… Kaspar temast mööda kõndis. Miat nähes poiss seisatas.

“Hei, Mia. Mis sa siin teed?”

“Ma… me käisime vennaga söömas.”

“Okei. Homme siis saame siin kokku?”

Mia heitis kiire pilgu sisse. Joonas võttis laua äärest oma koolikoti.

“Jah. Kuule, ma pean minema. Tšau!”

Kaspar vaatas tüdrukut natuke imelikult, aga astus mööda tänavat eemale. Ta keeras nurga taha just siis, kui Joonas kohvikust välja tuli.

“Nii. Tibu, kas juhtus midagi? Sa oled nii ehmunud,” küsis ta.

“Ei, kõik on okei,” vastas Mia ja naeratas.

“Miks ma Kassule ütlesin et ma oma v e n n a g a väljas olen? Ma oleks pidanud ju ütlema, et ma olen oma p o i s i g a. Mida ma ometi praegu teen?” mõtles Mia terve kodutee.

Järgmisel päeval enne nelja oli ta üsna närviline. Ta oli juba kohvikus, Kasparit veel polnud. Ta oli juba seitse-kaheksa korda mõelnud lahkumisele ja selle mõtte sama palju kordi maha laitnud. Kui minut puudus neljast, astus Kaspar säravana kohviku uksest sisse ja näinud Miat, astus ta tüdruku juurde.

“Hei, Mia,” ütles ta tasa.

Kõnetatu tõstis pea ja naeratas, nähes neid sõbralikke silmi, mis teda musta tuka alt jälgisid.

“Tere, Kassu. Istu siia,” juhendas Mia ja aina naeratas. Kui keegi oleks temalt küsinud, kes on Joonas, poleks ta osanud vastata. Praegu oli Kaspar tema tähelepanu keskpunkt.

Nad rääkisid kõigest. Kaspar jutustas oma vanematest, kellel oli tihti kiire, aga kes suutsid talle kõik anda, mida ta soovis. Ta rääkis oma vanemast vennast, kes oli talle kitarrimängu selgeks õpetanud. Ta kirjeldas oma endist tüdruksõpra, kes oli teda teise poisiga petnud.

“Ma täiega vihkan neid, kes on ennast kellegagi sidunud ja siis suvakatega ringi tõmbavad. Mõnikord ma soovin, et kõik oleksid üksteisega ausad. Petmine on ju nõme, eks?”

“Mmmmmmmm… jah, muidugi. On küll,” venitas Mia vastuseks. Talle meenus järsku Joonase naeratus ja ta tundis ennast süüdlasena. Ta oli pool õhtut Kaspariga flirtinud, ilma mingisuguseid süümepiinu tundmata.

“Tead, ma arvan, et me peaks minema hakkama,” ütles Mia tasa.

“Okei. Teeme arve pooleks?”

“Sobib.”

Kui Kaspar ja Mia viimase kodu juurde jõudsid, oli Mia end taas poisi lainele häälestanud. Ta naeris poisi naljade peale valjusti.

Nad jõudsid Mia maja juurde.

“Mul oli väga tore,” ütles Mia.

“Mul ka,” vastas Kaspar. “Homme bändiproovi tuled?”

“Ikka,” sai ta vastuseks.

“Tead… Ma tahtsin küsida, et… kas sul on poiss-sõber?”

Sel hetkel tegi Mia oma senise elu suurima vea.

“Ei,” ütles ta lihtsalt.

Ja siis suudles Kaspar teda.

Oioioiii..
Heahea jutt on.
Kirjuta edasi ikka eeeks.
I so like it.

mulle meeldib
uut (;

Suurima vea- oioi On oodata dramaatilisi seiku vist UUT

5.

Suudluse lõppedes ei osanud Mia kohkumusest midagi öelda. Vaikuse katkestas Simple Plani laul “Welcome To My Life”, mis oli Mia telefonihelinaks. “Joonasmusu ;* helistab,” seisis ekraanil. Kohkumusest viskas Mia Kasparile vaid kiire “Tšau!” ja kadus tuppa.

“Jah?” vastas ta telefonile.

“Tšau, Miakallis. Kus sa oled? Meil sai trenn varem läbi, ma käisin teil, kedagi ei olnud.”

“Ah, ei midagi, niisama… käisin poes.”

“Okei. Kas sa nüüd oled kodus?”

“Jeps.”

“Okei. Äkki ma tulen siis sinna, õpime koos?”

“Mmm… Okei, tule.”

Mia tundis ennast Joonase ees kohutava süüdlasena. Kuidas ta võis lasta Kasparil ennast suudelda? Mis tüdruksõber ta selline on?

Korraga ta kahvatas. Talle tuli meelde, millest nad Kaspariga rääkinud olid.

“Ma tahtsin küsida, et… kas sul on poiss-sõber?”

“Ei.”

“Mida põrgut ma teen!? Miks ma Kassule valetasin? Mis minuga toimub?” mõtles Mia segaduses ja enda peale vihasena.

Joonas jõudis Mia juurde, kui Mia ängistusest nuttis.

“Mia! Miamusi, mis juhtus? Miks sa nutad, kallis?” hüüdis ta kohe, kui oli Miat näinud. Ta tormas tüdruku juurde, võttis ta kaissu ja lohutas teda.

“Mia, kuule, palun ära nuta nüüd. Mis juhtus, miks sa niimoodi nutad?”
“Palun, kallis, ära küsi. Ma ei saa ise ka enam aru, mis toimub.”

“Okei, Mia, ma ei küsi mitte midagi. Ma olen täitsa tasa, sina ära nuta rohkem,” sosistas Joonas ja suudles Miat laubale. Siis ütles ta:

“Mia, sa oled täitsa kuum. Kus kraadiklaas on? Ma arvan, et sul on palavik.”

Vastuseks sai ta vaid käeviipe riiuli poole ja peale veidikest otsimist tuli poiss kraadiklaasiga tagasi. Ta istus Mia kõrvale ja ootas kannatlikult, kuni Mia end kraadis.

“38,3! Mia, sa oled täiesti haige! Õppima me nüüd küll ei hakka! Ma olen sinu juures, kuni sa magama jääd. Katsu magada, see aitab.”

Mia lebas voodil, pea Joonase süles, ja juba viie minuti pärast ta magas.

Kui ta silmad avas, nägi ta kella. Kellraadio numbrid näitasid 11.30. Ta tahtis juba püsti hüpata ja välja uurida, mis toimub, aga lõikav pea- ja kurguvalu hoidis teda voodis. Ta nägi oma kirjutuslaual kahte kirja. Üks oli emalt, teine Joonaselt.

Ema oli kirjutanud:

“Joonas rääkis, et sa oled haige, nii et me ei ajanud sind täna hommikul üles. Ole tubli tüdruk, süüa saad köögist. Helista, kui oled ärganud! Ema.”

Joonase kirjas aga seisis:

“Kallis, ma loodan, et midagi tõsist ei ole ja et sa varsti terveks saad. Ma tulen peale tunde läbi, ole seni voodis ja ära ennast väga piina, eks?

Miljon musi,

Sinu Joss.”

Mia naeratas ja tema süda läks soojaks. See poiss hoolib temast tõesti! Mia helistas emale ja teatas, et ta on ärganud. Seejärel tüdruk sõi üht-teist ja veetis päeva telekat vaadates ja tukkudes. Kell neli, kui Mia juba Joonast ootas, kelle jalgpallitrenn sellel ajal lõppema pidi, tuli talle SMS Kasparilt.

“Mia, kus sa oled? Bändiproov hakkas juba pihta, sind pole. Kobi siia ja ruttu ;D Sinu Kassu.”

6.

Mia ei tahtnud hetkel Kasparist midagi kuulda. Ta oli otsustanud, et ei suhtle poisiga enam. Selleks oli Joonas talle liiga kallis. Ta ei vastanud SMSile. Samas helises uksekell ja Mia läks avama. Uksel seisis Joonas, kes Miat nähes teda kallistas ja rõõmsameelselt siise astus.

“Laps, kao voodisse, sa oled haige. Näed, ma tõin sulle pirne, ploomimahla, arbuusivett ja šokolaadi,” asus Joonas kohe rääkima ja nad läksid Mia tuppa. Seal võttis poiss nimetatud asjad oma koolikotist välja ja ladus lauale. Mia vaatas teda ja mõtles endamisi:

“Ma armastan seda poissi… Ma armastan teda rohkem kui kedagi teist!” Ja see oli sellel hetkel tõsi.

“Tahad mingit musa ka?” küsis Joonas siis.

“Jah, pane see plaat, kus on Mushy ja A Vain Attempt peal,” vastas Mia.

“Stress vä?” esitas Joonas pilkavalt uue küsimuse.

“Ei, lihtsalt metalcore ja selline värk rahustab,” ütles Mia vaikselt.

Enne, kui plaat jõudis käima hakata, helises Mia telefon. Kaspar helistas. Mia ei võtnud telefoni vastu ja lülitas oma telefoni välja.

“Kes see oli?”

“Varjatud number oli.”

“Okei.”

Nad istusid Mia voodile ja “Revolutioni” kitarrisoolo vallutas toa. Joonas ja Mia lihtsalt istusid ja kuulasid.

Kella viie ajal tuli Mia ema koju ja ka plaat lõppes. Joonas aitas Mial ära õppida ja veidi enne kuute läks ta koju.

Mia lülitas nüüd oma telefoni sisse. Kaks uut sõnumit. Mõlemad Kasparilt.

“Mia, miks sa telefoni vastu ei võta? Mis toimub?”

“Mia, palun räägi minuga. Mida ma valesti tegin? Palun, kui sa selle sõnumi kätte saad , siis helista mulle.”

Mia ohkas ja valis Kaspari numbri.

“Kaspar, anna andeks, et ma ei helistanud…” ütles ta kohe, kui kuulis, et telefon vastu võeti.

Pärast seda, kui Mia ja Kaspar olid ligi pool tundi rääkinud, pani Mia ohates telefoni enda kõrvale lauale. Mida ta nüüd teinud oli? Ta otsustas kõik oma päevikusse kirja panna.

“Tsau!

Ma olen suht haige ja päevase mõtlemise tagajärjel ma otsustasin, et ma enam Kaspariga ei suhtle. Aga ta saatis mulle nii armsaid sõnumeid, et ma p i d i n talle helistama. Ta ütles, et ta igatses mu järele ja kõike värki. Ma helistasin talle tegelikult selleks, et Joonasest rääkida, sellest, et ta mu poiss on, aga ma ei saanud. See oleks Kassule nii haiget teinud ju! Me leppisime kokku, et kui ma terveks saan, siis räägime pikemalt.”

Tema telefonile saabus jälle SMS. Seekord oli see Joonaselt.

“Pisike, head ööd sulle, maga magusasti ja tea, et ma armastan sind rohkem kui midagi muud! ;*

Sinu Joss.”

Mia hakkas taas ängistusest nutma. Ta oli ennast liiga tugevasti kahe poisi vahele sisse mässinud ja ei suutnud enam välja rabeleda…

meeldib
uut !

Paluks uut :)

Sama hea kui maasikad sulatatud šokolaadis

7.
Paar päeva hiljem ärgates oli kell kaksteist. Ta kraadis ennast ja sai teada, et tal on endiselt palavik – 37,5. Ta veetis aega kududes. Kell kolm helises uksekell. Joonas see olla ei saanud, tema pidi tulema kell neli. Mia komberdas ukse juurde ja avas selle. Ukse taga seisis Tanel, üks Sym-Patheticu poistest.



“Tere, Mia.”

“Tere, Tanel! Kuidas sa mu aadressi tead?”

“Sa ei kujuta, kui palju vaeva ma pidin selleks nägema, aga asi on seda väärt. Ma tulin sulle ütlema, et sa võid praegu oma elu ära rikkuda.”

“Misasja? Oota, tule sisse,” ütles Mia täielikus segaduses. Tanel astus tuppa, võttis tossud jalast ja istus Mia vastu diivanile.

“Mia, ma pean sulle midagi Kasparist rääkima.”
“Mida?”

“Ma tean, mis toimub. Joel sai alles täna teada, et sul Kaspariga midagi susiseb, tema teab, et sa… Joonasega käid. Mina sain omakorda Joonasest täna teada. Joel sõitis täna ära, tema ei saa midagi teha. Aga mina olen Kassu sõber ja mina saan. Ma pean sind hoiatama – pole see Kaspar nii ustav midagi. Tal on viimase paari kuu jooksul neli tüdrukut olnud. Ma küll Joonast ei tunne, aga te olete juba vist juba aasta aega koos ja tema armastab sind, ma usun. Kaspar… Kaspar on teistmoodi. Kui ta ühest tüdrukust lahku läheb, leiab ta suht kohe uue. Palun, kui sa sellest Joonasest hoolid, siis mõtle järele, enne kui sa midagi teed, eks?”

Mia istus tummana Taneli vastas ja ei suutnud oma kõrvu uskuda. Kas Kassu oli tõesti selline seelikukütt!? Tanel tõusis püsti ja lahkus. Mia mõtles Taneli sõnade üle pikalt ja otsustas Kaspariga igasugused suhted lõpetada. Tema mõtetest äratas teda uksekell. Ta avas taas ukse ja seal seisis Kaspar, kes oli ilmselt midagi joonud. Kaspar ütles:

“Tead, Mia, ma mõtlesin viimaste päevade sündmuste üle järele. Kõik see käis nii kiiresti… Ma mõtlen see, et me paar oleme ja…”
“Kaspar, me pole paar. Me oleme ainult korra suudelnud ja see on kõik...” Hetkel tundis Mia Kaspari vastu vaid vastikust. Ta proovi veel midagi öelda:

“Kaspar, mul on…

“Jah, Mia, ma armastan sind, tõesti. See oli armastus esimesest silmapilgust. Tõesti, Mia, ma armastan sind.”

Ja justkui selle kinnituseks krabas ta tüdrukust kinni ja suudles teda. See suudlus oli õllehaisune ja ebameeldiv. Tüdruk üritas end lahti rebida, aga Kaspar hoidis teda liiga tugevasti kinni. Mia ehmus, kui kuulis värva klõpsatust. Ta vaatas sinnapoole ja nägi, kuidas Joonas õue astus, Miat teise poisiga suudlemas nägi, näost valgeks läks ja uuesti lahkus. Poisi silmad olid pisarais…

8.

Mia andis Kasparile kõrvakiilu ja tormas tänavale. Joonast polnud enam näha. Mia jooksis uuesti oma hoovi ja karjus Kasparile näkku:

“Kas sa tead ka, mida sa praegu tegid? Mu poiss käis siin ja nägi meid!”

See ehmatas Kaspari kaineks.

“Sinu poiss? Sul on poiss? Aga sa ju ütlesid, et…”

“Jaa, aga… ma olen teisse mõlemasse armunud! Vähemalt olin…” vastas Mia vaikselt, Kasparit vihaselt piieldes.

“Mille kuradi pärast sa mulle valetasid?” küsis Kaspar maruvihasena.

“Ma ju pidin sulle just ütlema, et mul on poiss…” kaitses Mia ennast.

“Sa ei tohi mulle valetada, Mia!” karjus Kaspar… ja lõi Miat rusikaga näkku.

Mia hakkas nutma ja ütles veel kord:

“Ma ju pidin sulle just ütlema, et mul on poiss, kui sa mind suudlema hakkasid!” karjus Mia. Nüüd oli ka tema vihane.

Aga Kaspar lõi teda nüüd juba jalaga. Mia lendas pikali ja Kaspar peksis teda julmalt. Tanel, kes juhuslikult mööda kõndis, jooksis väravast sisse ja lõi Kaspari eemale. Kaspar hüüdis paar roppu sõna ja läks eemale. Mia lebas maas ja tema ninast jooksis verd. Ta hoidis kätega kõhtu kinni ja tema jalgadel olid punased jäljed, millest tõotasid tulla koledad sinikad. Tanel astus Mia juurde ja aitas nutva tüdruku tuppa. Mia värises – tal oli külm ja ta kartis. Tüdruk ei hoolinud valust, ta ei pannudki seda tähele. Tema ees kordus aina uuesti ja uuesti pilt Joonasest, kuidas tema naeratus näolt kaob ja silmadesse ilmuvad pisarad, kuidas ta ära jookseb…

“Joonas!” sosistas Mia ja hoidis Tanelist tugevamini kinni, et mitte maha kukkuda. Tema jalad läksid nõrgaks teadmisest, et ta oli murdnud oma unelmate poisi südame. Ja Kaspar… temast ei tahtnud Mia enam mitte kui midagi teada. Ta vihkas seda poissi, lihtsalt vihkas teda!

Tanel talutas Mia diivanile ja võttis enda taskust salvrätipaki, millega tüdruku nina korda saada. Ta rääkis Miaga tasa:

“Mia, nüüd sa nägid, milline Kaspar olla võib. Muidu on ta parim sõber, keda sa üldse endale tahta võid, aga kui talle valetada, läheb ta lolliks. Ja ma ei tea, mida ta joonud oli. Sa võid kindel olla, et ma räägin temaga sellest. Räägi Joonasega asjad selgeks ja…”

“Ta nägi meid,” ütles Mia ja hakkas uuesti nutma.

“Ai. Sellest on kahju. Ma usun, et kõik saab korda. Sina ära kaota lootust, eks? Mul on kahju, et nii läks. Kui ma oleks varem tulnud, siis…”

“Tanel, ära süüdista ennast. Miski pole sinu süü. Kõik on minu süü, ainult minu süü…”

Tanel kallistas Miat.

“Mia, ära räägi nii. Ole tasa nüüd.”

Mia vaatas Tanelile otsa. Ta tõusis istuli – ninaverejooks oli seisma jäänud – ja üritas teda suudelda. Ühtäkki tundus Tanel talle nii oma ja kallis. Tanel aga pani näpud Mia huultele.

“Mia, ma ei ole sulle rohkem kui sõber. Sul on Joonas ja sa saad ta tagasi, ma tean seda, mina olen sulle lihtsalt sõber. Eks?”

Mia noogutas.

“Tead, ma hakkan minema nüüd, aga ma annan sulle oma numbri, sobib?” ütles Tanel siis ja tõusis.

“Mhmh.”

“Okei. Mu number on…”



Kõigele sellele mõtles Mia nüüd tagasi, telefon peos. Joonase number oli valitud, aga Mia ei julgenud helistada. Lõpuks vajutas ta helistamisnupule. Peale paari kutsingit võttis väga väsinud hääl telefoni vastu. Mial tõusis klomp kurku.

“Joonas… anna andeks, palun! Ma ei teadnud, mida ma teen! Tegelikult oled ju sina mulle kõige kallim ja Kaspar on hoopis teistsugune, kui ma alguses arvasin! Palun sind Joonas, palun anna mulle andeks!”

Pikk vaikus ja siis seesama kurb ja väsinud hääl:

“Mia, kallis, sa tead, et ma armastan sind, aga see viga oli lihtsalt liiga suur… Sa ju saad aru, et sa tegid mulle haiget… Võib-olla saame me veel kunagi koos olla, aga ma vajan aega, eks? Mia, ma tõesti armastan sind, aga praegu... hoiame vahet.”

Joonas pani toru ära ja Mia nuttis lohutamatult. Kaspari, oma sinikate, Taneli ja Joonase pärast. Kõik tegi talle haiget.

Vääga kihvt

Liina, tead, see on kuradima hea.
Eumh, ma ei oska kirjutada siia miadgi, see on niii hea lihtsalt.
Kirjuta edasi ikka, Lahketüdruk.

Nii heaaa....*palub uut*

Okei, ma olen edasi lahke siis

9.
Mia ema tuli peale töölt jõudmist tütre tuppa.

“Mia, kullakene, mis juhtus?”

“Emme, mina ja Joonas läksime lahku…”

Ema kallistas oma nutvat tütart.

“Mia, kallis, ära nuta…” püüdis ta tütart lohutada. Mia kallistas ema veel tugevamini. Nii istusid nad peaaegu kümme minutit. Kui Mia närviline hingamine rahunes, tõmbus ema temast eemale. Mia oli magama jäänud.

Järgmisel hommikul oli Mia kell pool seitse üleval – ta polnud veel päris terve, aga tahtis kooli minna, et Karinit näha ja et mitte tervet päeva üksi veeta.

Kooli jõudes oli Mia rahulik ja tundis ennast nii hästi, kui ta sellises olukorras end tunda sai. Karin oli koolis, tema jope rippus nagis. Joonast ei olnud.

Kui Mia klassi jõudis, tuli Karin kohe tema juurde ja kallistas teda.

„Tsau! Palun anna andeks, et ma sind vaatama ei tulnud, jube kiire oli.”

„No problem, Kann. Kuule, sa Jossust ei tea midagi?”

„Eips. Juhtus midagi või?”

„Nojah.”

Ja Mia tiris Karini koridori ning rääkis talle kõigest, mis oli selle nädala algusest peale juhtunud.

„…Ma sain alles nüüd aru, et see oli ühe-päeva-suhe mingi suvakaga, keda ma õieti ei tundnudki…” lõpetas Mia vaikselt ja hoidis pisaraid tagasi.

Karin oli kogu aja vaikselt kuulanud. Nüüd hammustas ta huulde ja ütles siis:

„Mia, ma ei hakka sinuga riidlema, aga sa tead, et see polnud Joonase suhtes üldse aus. Ma tean, et ta on sinu peale vihane ja tal on selleks õigus. Aga ära anna alla, eks?” Nende sõnade järel haaras ta Mia käest kinni ja nad astusid rahulikult klassi.

Terve päev möödus Mia jaoks nagu unenäos. Venivas ja igavas unenäos. Kõige hullem aga seisis alles ees – koju minnes nägi Mia Kasparit. Poiss seisis temast teisel pool tänavat. Mingi tüdrukuga. Mia ohkas õnnetult ja läks kurvalt edasi. Ta mõtles küll, et läheb Joonase juurest läbi, aga ta ei julgenud. Niisiis läks ta koju ja istus arvuti taha. Joonas oli MSNis. Mia asus õhinal temaga rääkima, aga Joonas ignoreeris teda. Lihtsalt ei vastanud talle. Mia muutus jälle kurvaks. Nüüd nägi ta, et ka Tanel on sees. Poiss lohutas Miat ja ütles, et küll saab kõik korda. Enne kui ta ära läks, ütles ta veel, et tal on Miale üks rõõmus üllatus, aga sellega läheb veel aega. Mia, kelle tuju oli nüüd juba täitsa hea, hakkas õppima, täis uut lootust.

Järgmine päev oli laupäev. Mia läks välja, et kõikidest muredest pisut puhata. Kui ta möödus kohvikust, kus nad Joonasega alati istunud olid, tõusis tal klomp kurku. Ta mõtles tagasi sellele imelisele ajale, mis nad olid koos veetnud, ja ohkas. Ta ärkas oma mõtetest, kui Tanel tema juurde astus.

„Tsau.”

Mia tundis Taneli häälest ära ja hakkas talle vastama, kui ta nägi Taneli nägu…

10.

Poisi silm oli sinine, põsed kriipse täis ja huulel „ilutses” lai ja peale vaadates valusana tunduv haav.

„Mis juhtus?” küsis Mia, murelikult Tanelit silmitsedes.

„Kui ma sinu juurest ära tulin, läksin ma koju ja mingi viie minuti pärast tuli Kaspar sinna ja andis lõuga, sellepärast et ma sind tol päeval hädast välja aitasin. Ja ma tahtsin sinu käest ühte asja paluda.”

„No?”

„Tule esmaspäeva õhtul meie proovi. Ma tean, et sa ei taha, aga usu mind, sa ei pea pettuma. See ongi see üllatus. Ja seekord toimub proov teie kooli saalis. Ära valguse kätte tule, istu kuskile taha ritta. Siis läheb hästi kõik.”

Mia mõtles veidra palve peale järele ja otsustas siiski vähemalt korra vaatama minna. Ta jumaldas üllatusi.

„Okei, ma tulen.”

„Jess,” ütles Tanel ja jättis Miaga sõbralikult hüvasti.

Mia läks rõõmsameelsena koju. Tanelil oli temale selline mõju – tema sõbralikkus, siirus ja soojus tegid Mial alati tuju heaks. Mia, lihtsalt selleks, et midagi mõttekat teha, koristas oma toa täiesti ära. Kõik asjad, mis talle vähegi Joonast meenutasid, pani ta eraldi sahtlisse. Joonase meenutamine ei einud talle haiget, iga kord, kui ta poisile mõtles, läks tema süda soojaks. Kõik oli nii, nagu siis, kui Joonas temaga oli, aga praegu… polnud Joonast. Mia lõpetas kraamimisega alles kell pool üks, siis vajus ta rampväsinuna voodisse ja uinus.

Pühapäeval ärkas Mia kell pool kümme telefoni helina peale. Karin helistas. Tüdrukud leppisid kokku, et Mia läheb Karini juurde piparkooke küpsetama. See meeldis mõlemale tüdrukule väga, eriti nende glasuuriga kaunistamine.

Mia heitis toast lahkudes viimase pilgu Joonase pildile oma öökapil. Poiss naeratas talle. Mia naeratas pildile vastu ja lahkus.

Kui ta Karini juurde jõudis, oli Karin juba käsipidi taignas. Mia pani jope, salli ja kindad Karini voodile ja liitus Kariniga. Mõne aja pärast olid mõlemad tüdrukud küünarnukkideni jahused ja ka põskedel ilutsesid valged triibud.

Kui taigen otsa sai ja viimane pannitäis ahjus küpses, hakkasid Mia ja Karin glasuuri tegema. Seejuures said tüdrukute põsed ka munaga kokku, mis neile mõlemale suurt lõbu valmistas. Ja lõpuks olid nii Mia kui Karini riided ning näod ka glasuuriga segamini. Aga seda naljakam kõik oli. Enne Mia kojuminekut klõpsutasid tüdrukud ka paar pilti ja naersid enda üle.

Õhtul kirjutas Mia oma päevikusse:

„Tsau. Tänane päev oli supernaljakas! Ma käisin Karini juures ja me tegime piparkooke ja kaunistasime neid. Muidugi me rääkisime ka päris palju ja ka Karin arvas, et minu ja Joonase vahel saab kõik korda. Tegelikult ma seda ise eriti ei usu. Kuidas saabki kõk korda saada, kui me ei suhtlegi? MSN-is ta ignoreerib mind, mu kõnesid vastu ei võta, siis ka mitte, kui ma varjatud numbrilt helistan. Kooli ta ka reedel ei tulnud… Ma tegelikult igatsen teda täiega. Viimasel ajal ma ei taha enam üldse üksi olla, sest ma hakkan kohe Joonasele mõtlema…

Ma loodan, et Joonas tuleb homme kooli ja ma saan temaga korralikult rääkida. Ja seda ma tahaks ka teada, mis üllatus Sym-Patheticul on. Okei, ma kebin magama nüüd.“

Ja see üllatus oli täiesti ootamatu. Kui Mia kooli saali ukse juurde jõudis, ootas Tanel teda seal. Ta ütles:

„Sulle teadmiseks niipalju, et Kaspar ei ole enam meie bändi liige. Astu sisse ja hoia madalat profiili… ehk siis ära näita ennast.“

Mia astus kahtlevalt sisse ja istus tagumisse ritta. Lava poolt ei võinud keegi teda näha, sest prožektorid olid otse sinna suunatud, aga tema nägi kõike oivaliselt. Mia jälgis huvitatult toimuvat. Tanel võttis basskitarri kätte ja mängis paari nooti. Ka Joel ja Tauri tulid lavale, ainult solist oli veel puudu. Joel hüüdis lava taha:

„No come on, iluspoiss, kebi lavale nüüd, hakkame pihta!“ ja Mia pidi kiljatama, kui uus Sym-Patheticu laulja ja soolokitarrist lavale astus.

„Joonas!?“ oli ainus mõte Mia peas…

See oli sinust tõesti lahke
Ja nagu laps palub kommi palun mina uusi osi

Ägeeee...
Mõnusalt hea jutt on.
Keit tahab veel osasi saada Lahkelttüdrukult.

UUUUUUUT! :D

Omg , nii hea jutt ! :)
Uut osa palun ja kiiresti .