You make me fall in love [Lõpetatud.]

Lahketüdruk on täna eriti lahke

11.
Jah, see oli Joonas, kuigi hoopis teistsugune kui enne. Kuidagi olid tema mustaks värvitud juuksed sätitud nii, et tukk, mida poisil enne polnud olnud, langes tema silmadele. Ta sobis bändi imehästi ja meeldis Miale nüüd veel rohkem kui enne. Joonas ütles kujuteldavale publikule, kes tegelikult täiesti olemas oli:

„See on täiesti uus laul, mis sai lõplikult valmis täna keskpäevaks. Selle nimi on „That Bastard Kissed My Girlfriend“.“

Mia tundis südames torget. See laul oli ju temast! Ta kuulas laulu ja see meeldis talle. Mia arust sobis Joonase käredavõitu hääl bändi palju paremini. Ja kui Joonas veel karjuma hakkas, pidi Mia õnnest peaaegu kiljuma. Mida edasi, seda paremaks asi läks, Ta sai teada, et Joonast tabas nende lahkumineku järel tõeline inspiratsioonilaine. Nimelt oli suurem osa bändi repertuaarist täiesti uus ja seetõttu veidi toorevõitu, aga laulja suutis lauludega imehästi toime tulla. Ja Miat tabas valusa noolena iga uus laulupealkiri – „I Miss Her So Much It Kills Me“, „She Was My Life Before I Died Inside“, „I Love Her But It’s Too Late To Say It’s Alright“… Mia teadis, et kõik need lood räägivad temast ja Kasparist. Pärast pooltteist tundi oli Joonase hääl läinud veel kähedamaks kui see tavaliselt oli ja poisid otsustasid lõpetada. Tanel pidas Joonase kinni, kui see lava taha minna tahtis ja viipas Miale. Joonas seisis kulmu kortsutades Taneli kõrval, aga kui ta nägi, kes tema poole astus, läks ta näost täiesti valgeks. Enne, kui ta Tanelit takistada jõudis, lipsas see koos tema kitarriga lava taha ja jättis Joonase Miaga omavahele. Joonas ei suutnud midagi öelda, ta ei teadnud üldse, mida teha. Mia aga teadis. Ta kallistas Joonast aralt ja ütles poisile tasakesi väriseva häälega:

„Jossu, anna mulle andeks, anna mulle andeks, palun…“ ja hakkas nutma. Ta polnud paar päeva Joonase pärast nutnud, lihtsalt kurvastanud, aga kui ta nüüd oma kõige kallimat inimest inimest jälle nägi, pääsesid pisarad valla ja miski ei suutnud neid tagasi hoida.

Ja Joonas vastas nii Joonase moodi:

„Mia, sa ju tead, et ma armastan sind rohkem kui midagi muud?“

Mia noogutas ja nuttis edasi. Ta ei suutnud uskuda, et saab Joonast kallistada ja et poiss temast üldse välja teeb.

„Mia, lähme. Meil on vaja rääkida.“

Ja nad läksid. Nad läksid sinna kohvikusse, kus nad alati käinud olid, ja istusid samasse lauda, kus nad lati istunud olid. Joonas hingas sügavalt sisse ja hakkas rääkima.

„Kui ma sind Kaspariga nägin, ei suutnud ma üldse midagi teha. Ma lihtsalt nutsin suurema osa õhtust. Ma ei tulnud reedel kooli, vaid teesklesin haiget, et sind mitte näha, sest ma arvasin, et sa tuled kooli. Õhtul tuli Tanel minu juurde ja rääkis, kuidas kõik oli: et sa pidid talle just ütlema, et mina olen olemas ja… Ma olin enda peale täiega vihane, sest ma olin kes teab mida ette kujutanud. Ja kui Tanel mult küsis, kas ma laulda oskan, olin ma suht segaduses, aga kui ma asjale pihta sain, siis olin ma kohe nõus. Nädalavahetusel oli mul selline mõnus make-over ja täna olin ma sellepärast kodus, et oma lood ära lõpetada. Mul polnud aimugi, et sina meie proovi tuled, aga… Need laulud on täielik tõde. Mia, ma proovisin endale öelda, et sa tegid valesti ja ma peaksin sinust lahku minema, aga ma ei saanud hakkama. Ma armastan sind ikka veel, Mia…“

Mia vaatas poisile vesiste silmadega otsa.

„Joonas, kui sa teaksid, kui palju ma sind igatsesin… Iga päev oli mingi selline hetk, kus ma tahtsin ära surra, sest ma tahtsin nii väga, et me jälle läbi saaksime. Kui ma sind täna nägin, sain ma aru, et… et sa oled mulle kallim kui ükskõik kes teine…”

Mia ja Joonas silmitsesid teineteist pikalt ja Joonas võttis Mia käe enda pihku. Nad liginesid teineteosele ja just enne seda, kui nende huuled kokku puutusid, seisatas nende laua juures tüdruk, näol kuri ilme, ja köhatas..

12.
„Joonas, kas sa ei saanud aru, et sa e i t o h i selle plikaga läbi käia!” ütles ta.

Mia tõstis pea ja vaatas otsa Joonase vanemale õele Katariinale. Enne oli Katariina Miale sõbraliku ja sooja inimesena tundunud, aga praegu tundis Mia tema vastu sügavat antipaatiat.

Joonas vaatas oma õele tüdinud näoga otsa ja lausu:

„Katu, ma arvan, et see ei ole küll sinu asi, millise tüdrukuga ma suhtlen. Ja mina tahan suhelda Miaga.”

Katariina hääletoon muutus veel kurjmaks kui enne:

„Joonas, sa tuled otsekohe koju ja ei käi…” ta heitis põlastava pilgu Miale, „selle tüdrukuga enam läbi.”

„Katuuuu, lõpeta! Ma olen talle juba andeks andnud!”

„Ja oled sa kindel, et seda enam ei juhtu?”

Nüüd sekkus Mia vestlusse.

„Kuule, mul on tõesti kohutavalt kahju selle pärast, mis juhtus, aga see on möödas! Ma jään Joonast ilmselt elu lõpuni selle eest tänama, et ta mulle andeks andis ja…”

„Ole vait! Kas sa tead, et sa tegid mu vennale haiget? Kui sa oleks teda näinud! Ta lihtsalt nuttis enda toas ja proovis isegi…”

„Sellest me ei räägi, vähemalt praegu mitte,” segas Joonas vahele, „Mia, ma räägin sulle teine kord. Aga, Katu, palun, mine ära.”

„Lähengi. Ja sina tuled kaasa!” vastas too ja krahmas Joonase pluusist kinni. Mia aga lõi mõtlematult Katariinale vastu näppe, et see poisist lahti laseks. Katariina tegigi seda ja haaras nüüd hoopis Miast kinni.

„Kas sa arvad, et sa oled mingi väike kangelane või? Näita siis! Tule välja, kohe praegu!”

Mia, kes oli nüüd Katariina peale tõesti vihane, tõusis püsti. Ta oli Joonase õest veidi lühem, aga teda see ei huvitanud. Ta astus Katariina järel välja, kuigi Joonas teda takistada püüdis. Joonas ei saanud oma õest aru. Muidu oli ta nii lahke ja tore tüdruk, aga nüüd… Nüüd tundus ta maruvihasena.

Mia ja Katariina põikasid kõrvaltänavasse, kus oli pime ja neid ei nähtud. Mõlemad viskasid joped seljast vaatasid üksteisele vihasena otsa.

„Sa pead mu vennast eemale hoidma!” sisistas Katariina. Mia ei vastanud, vaid andis Katariinale kõrvakiilu. Selle peale haaras Katariina tal juustest, aga Mia kannatas valu välja ja hammustas vastast õlast. Joonas püüdis neid lahutada, aga see ei õnnestunud. Katariina lasi Mia juustest lahti ja Mia surus end üha rohkem peale, virutas, kuhu juhtus, ja Katariina muudkui taganes. Kogemata juhtus aga keegi neid nägema ja kutsus politsei. Kui kõrvaltänav äkitselt valgeks lõi, Mia kohkus. Katariina surus Mia vastu maad ja kui märkas politseid, kahvatus, aga jäi paigale. Politseinik astus autost välja ja heitnud pilgu veristele tüdrukutele, ütles ta:

„Te tulete minuga kaasa,” ja haaras Katariinast kinni. Too hüüdis politseinikule:

„Mina ei teinud midagi, tema tuli mulle täiesti lambist kallale, ma isegi ei tunne teda! Ma lihtsalt kaitsesin ennast…”

Joonas seisis tõsisena seina ääres. Ka temal oli paar küünega tõmmatud kriipsu põsel, kuna ta proovis tüdrukuid lahutada. Kui ta kuulis, kuidas tema õde Miat laimas, hüüdis ta:

„Ei olnud nii, Katariina, ja sa tead seda väga hästi!”

Katariina vaatas vihasena oma venna silmadesse.

„Kuidas ta võis mulle nii teha? Kuidas ta võis mind reeta?” mõtles ta.

„Nii, kõik kolm, jaoskonda, see asi tuleb meil selgeks rääkida,” ütles politseinik ja Katariina, Joonas ja Mia istusid autosse…

Ohsa pagan.
Süüpeer.
See on nii tore, et nad ära leppisid ja värki.
Mulle ei meeldi see Katariina.
Aga heaheaheajutt on.
Ja teeme nii, et Lahketüdruk paneb täna veeeeel osasiii.

Uuuut !

m6nus (H)
uut (;

13.

Politseijaoskonnas teavitati juhtunust esmalt tüdrukute vanemaid ja seejärel asuti kõiki küsitlema. Joonas rääkis, et neil Miaga oli olnud leppimine pärast tüli, aga tema õde oli teda manitsenud, et ta oma tüdrukuga enam ei suhtleks. Kuigi sellel hetkel Mia Joonase tüdruk polnud, oli Joonas siiski temasse armunud ja pidas õe juttu absurdseks ning ignoreeris seda. Ta kirjeldas kohvikus toimunud sõnavahetust, Katariina kutset, mille Mia pimedas vihas vastu võttis. Ta kirjeldas kaklust ja oma tulutuid katseid tüdrukuid lahutada. Mia kinnitas tema juttu.




Katariina aga rääkis kõike absoluutselt teistmoodi. Ta jutustas, kuidas ta oli mööda linna jalutanud ja järsku oli tema juurde astunud tüdruk, kes üritanud temalt kotti käest rebida. See aga ei õnnestunud, sest Katariina oskas ennast kaitsta. Nii kakluseks läkski.

„Ja vaadake, mida see jobu tegi! Kuidas mu vend sai üldse temasugusega käia!” pahvatas Katariina vihahoos. Politseiametnik kergitas kulmu ja küsis:

„Kas te siis valetasite enne, kui ütlesite, et te seda tüdrukut ei tunne?”

Katariina neelatas. Ta oli end ikkagi sisse rääkinud! Ta ohkas väsinult ja muutis oma tunnistust. Nüüd rääkis ta haledat lugu sellest, kuidas Mia oli ta venna oma sõrme ümber mässinud ja siis teda teise poisiga petnud. Joonas olevat sellest masendusse sattunud ja mitu päeva nutnud. Politseinik saatis Katariina uksest välja.

Kui Katariina oli aga alles tunnistama läinud, jõudisd jaoskonda Mia ning Joonase ja Katariina vanemad, kes olid väga mures.

„Mia, kullakene!” hüüdis Mia ema kohe ja haaras tütrel ümbert kinni. „Mis sinuga ometi jälle juhtus? Sa kohe tõmbad pahasid inimesi ligi, kas pole nii?”

„Ema, seekord olin mina ka süüdi,” pobises Mia vastu.

„Ma läksin Joonase õega Joonase pärast kaklema.”

Mia ema, kes oli harjunud nägema oma tütart vaikse ja rahulikuna, oli sellest teatest väga üllatunud. Talle öeldi telefonis, et tema tütar on seoses kallaletungiga politseijaoskonnas.

„Mia, sina? Ja Joonase pärast?” Mia ema tõmbus tütrest eemale ja vaatas talle silma.

Veendunud, et Joonase peret pole lähedal, küsis ta Mialt:

„Sa armastad teda ikka veel, eks?”

Mia noogutas ja pühkis pisaraid, mis kippusid põsel olevatele kriimudele haiget tegema. Vanemad läksid kuulama, mis lastest saab, ja Mia ja Joonas jäid taas kahekesi. Katariina astus ülekuulamistoast välja ning heitis neile põlastava pilgu. Ta istus neist eemale pingile ja võttis taskust välja oma iPodi, mida ta kuulama asus.

Joonas ohkas ja ütles Miale vaikselt:

„Mia, seal kohvikus Katariinal jäi lause pooleli, midagi minu kohta, mäletad?”

Mia vaatas Joonasele otsa. Mida poiss öelda tahtis?

14.

„Mia, ma rääkisin sulle, et ma olin pärast sinu ja Kaspari nägemist täielikus masenduses. Sel õhtul, kui ma koju läksin, olin ma kindel, et sa ei armasta mind enam. Ma… proovisin ennast ära tappa.”

Mia jäi Joonast vahtima? Mida oli poiss öelnud? Ta oli proovinud ennast tappa? Mia ei suutnud oma kõrvu uskuda.

„Jah, ma tõesti proovisin ennast ära tappa. Ma võtsin pool purki ema unerohutablette ja vajusin suht ära, aga Katariina tabas mind teolt ja toppis mulle sõna otseses mõttes näpud kurku.”

Mia vaatas Joonast pikalt ja siis kallistas teda. Kui nende vanemad tagasi jõudsid, tõmbusid nad teineteisest eemale.

„Me otsustasime, et keegi kellelegi süüdistust ei esita. Ainult vabandate üksteise ees, eks?”

Mial oli oma vihahoo pärast piinlik ja ta astus Katariina juurde, kes selle peale ikka veel veidi ärritunult iPodi kinni lülitas.

„Katariina, sorri, et ma selle asja pärast nii närvi läksin ja sulle haiget tegin. Viimasel ajal on lihtsalt selline stress olnud, et iga asi ajab vihaseks.”

Joonas astus Mia kõrvale:

„Katu, ma tõesti armastan teda, hoolimata kõigest.”

Katariina langetas pea, vaikis veidi ja naeratas siis.

„Anna andeks, et ma sinust nii mööda arvasin. Ma olin nii kindel, et sa tegid seda meelega ja ma tahtsin, et Joonas sinuga enam ei suhtleks, aga ta armastab sind. Ma ei saa sinna midagi parata,” ütles ta ja sirutas üsna rahulikult käe.

„Sõbrad?”

„Sõbrad,” vastas Mia ja surus Katariina kätt. Ta tundis ennast palju paremini.

Järgmine päev möödus nagu iga teine umbes paar nädalat tagasi möödunud oli. Nad käisid taas Joonasega käest kinni ja rääkisid teineteisega. Päev muutus eriliseks alles bändiproovis, kui Tanel mingite paberitega uksest sisse jooksis. Üks oli flaier, teine mingi kiri.

„Talendikonkurss! Me peame talendikonkursile minema!”

„Mis talendikonkursile?”

„Siinsamas Pärnus toimub talendikonkurss! Ja me lihtsalt peame sinna minema!”

„Ja miks me siis sinna minema peame?” küsis Joonas muigega.

„Sellepärast!” vastas Tanel ärritatult ja andis teise paberilehe – kirja – Joonase kätte. Joonas hakkas seda lugema:

„Tervist, sümpaatsed haledikud!

Niisiis, Pärnus toimub talendikonkurss, jah? Ma olen enam kui kindel, et teie ka esikohta saada püüate. See jääb aga ära. Ei, ma ei oma teie nimeõigust, lihtsalt… Ma olen teist peajagu parem! Ladies, may I introduce The Condemned… Mida see tähendab?”

„Condemned peaks vist olema süüdi mõistetud või kõlbmatuks tunnistatud või midagi,” vastas Tanel.

„Aaa, okei. Nii, edasi läheb… The Condemned on energiline punkrokk, mis teie haleda popi hetkega seljatab. Mis sõnavara… Edu teile siis, teil läheb seda väga vaja. Lugupidamisega (või ka mitte), Kaspar.”

Edasiiii . :)

Laisk olin vahepeal, nüüd paar osa siis jälle

15.
Pinev vaikus kestis peaaegu minuti. Kõik mõtlesid kuuldu üle pikalt järele.

„Misasja?” küsis Tanel viimaks. „Me viskasime ta siit välja ja ta läks tegi kohe uue bändi või?”

„Tundub nii,” vastas Joonas süngelt. Mia mõtles Kasparile. Korraks meenus talle Kaspari must tukk, aga ta surus selle mälestuse alla.

„Te ei tee ju popmuusikat! Teie stiil on ju rock ja metalcore. Kaspar pani suht mööda.”

„Tüüp tegi nalja vist omast arust. Popi pole me kunagi teinud, Kaspari ajal oli pigem rock kui punk, Joonas tõi metalcore’i ka sisse. Mõni mees kujutab endale mõttetusi ette,” arutles Tauri. „Ja me pole mingid lady’d! Sellel mehel on probleeme.”

„Aga te ju osalete seal konkursil?” küsis Mia.

„Millal see on?” küsis Joel.

„Järgmine laupäev,” vastas Joonas, heitnud pilgu flaierile.

„Siis lähme kindlalt. Ma registreerin meid ära,” ütles Tanel. „Aga nüüd, lapsed, proovi!”

Ja Sym-Pathetic asus mõnusa hooga lugude kallale. Mia istus toolile ja ümises viise kaasa, niipalju kui ta oskas. Kui proov lõppes, mindi laiali, et õppida ja ehk enne hilist õhtut natuke harjutada.

Reedel sai ka esimene koolipoolaasta läbi ja nüüd algas Sym-Patheticu jaoks tõeline proovide aeg: harjutati igal võimalusel ja ükskõik kelle pool. Mia ja Karin pidid siis kõike kriitiliselt kuulama ja hindama. Ja tüdrukud mõistsid, kui palju poisid seda konkurssi võita tahavad. Bänd pingutas väga ja proovid kestsid üldiselt mitu tundi – algasid tavaliselt ühe või kahe ajal päeval ning kestsid nelja või viieni. Joonase hääl muutus järjest kandvamaks ja ta võis kaks tundi laulda, ilma et tema hääl kähedaks läheks. Pärast kahte tundi pihustas poiss endale köharohtu kurku ja laulis edasi, kuigi Mia teda vahel manitses, et see võib tema häält kahjustada. Joonas kirjutas ka uusi lugusid. Viisid olid üsna rasked, sest Joonasele meeldis end proovile panna.

Ja jõudiski kätte laupäev, 29. detsember, Pärnu talendikonkursi esimese vooru toimumise päev. Kogu kontsedimaja oli täis ümisevaid ja laulvaid noori. Kaks ja pool tundi enne ürituse algust tegid poisid veel kontserdimajas proovi, sättisid pillid häälde ja laulsid hääli lahti. Nende prooviaja lõpus astus saali The Condemned täies koosseisus. Nad jäid ukse juurde seisma, aga ainult Kaspar astus, kitarr käes, lava ette. Sym-Pathetic kõlas paremini kui eales varem. Enesekindlus lõi kõikuma...

16.
Joonas neelatas Kasparit nähes, aga kui ta nägi ebakindlat ilmet tema näol, naeratas ta poisile vaevumärgatavalt ja laulis edasi. Kaspar aga kogus ennast, lõi selja sirgu ja kutsus kerge peanõksuga teised oma bändi liikmed enda juurde. Kui Sym-Pathetic laulu lõpetas, hüüdis Joonas ülevoolava sõbralikkusega mikrofoni:

„Tervist, mees! Ära muretse, me juba lõpetame.”

„Jobu,” ütles Kaspar endamisi, vaatas närviliselt saalis ringi ning nägi Miat ja Karinit. Tema nägu läks veel kraadi võrra süngemaks. Ta astus kiirete sammudega lava poole, kust Joonas, Tauri, Tanel ja Joel juba maha tulid.

„Kuidas läheb siis ka?” küsis Joonas, üritades Kaspari pahasust pisut hajutada.

„Ei ole kohe üldse sinu asi,” sai ta vihase vastuse.

„Okei, okei, don’t kill me,” ütles Joonas piisavalt valjusti, et Kasparilt veel üks salvav pilk välja teenida, ning astus sõprade juurde. Koos mindi lähimasse söögikohta, et enne suurt hetke end lõdvaks lasta.

Tagasi jõudsid nad pool tundi enne ürituse algust, ajaks, kui esinemisjärjekord välja loositi. Kokku oli 26 esinejat, millest pidi jätkuma umbes neljaks ja pooleks tunniks. Sym-Patheticu järjekorranumbriks sai 7. Kuuik istus saali ja ootas. Täpselt kell 14.00 astus lavale õhtujuht lavale ja üritus algas.

„Tere, mina olen Joosep. Palun vabandust kõikide ette tulevate apsakate eest, sest see amet on mulle uus. Tavaliselt tegelena ma – nagu kõik tänased esinejad – laulmise või bändi tegemisega. Mul on suurim rõõm tutvustada teile reegleid ja ajakava. Niisiis: me ei vilista esinejaid välja, me ei laima kedagi ja me ei loobi kedagi mitte millegiga. Eriti mitte mind.” Saali läbis naerulagin ja pinge alanes.

„Üritus kestab umbes seitsmeni. Igal esinejal on 10 minutit, et ennast tõestada. Täna kümmet finalisti välja ei selgitata, teile saadetakse edasi pääsemise või mitte pääsemise puhul kiri. Nii, meie žüriisse kuuluvad…”

Joonas loobus Joosepi kuulamisest. Teda isegi ei huvitanud, et Joosep on kuulus. Ta muutus närviliseks ja ei suutnud üritust jälgida. Kui ta kuulis, et nüüd valmistub Sym-Pathetic, käis tema kõhust värin läbi. Ta suudles Miat kergelt ja läks koos teistega lava taha. Seal jõi ta vett, ümises hääle uuesti lahti ja jalutas närvide rahustamiseks edasi-tagasi. Kui ta kuulis Joosepi häält, mis eelmist esnejat tänasid, ütles ta bändikaaslastele:

„Okei, let’s do it!”

„Ja nüüd astub lavale Sym-Pathetic, valmistub Marit Viismann,” ütles Joosep ja Joonas, Tauri, Tanel ja Joel sammusid rahulikult lavale ja haarasid pillid või Tauro puhul trummipulgad. Kõlas aplaus. Joonas vaatas Miale otsa, naeratas ja lausus mikrofoni:

„Tere. Meie oleme siis Sym-Pathetic. Mina olen Joonas, minu paremal käel on Tanel, minust vasakul seisab bassipoiss Joel ja trummide taga kolistab Tauri. Meie esimene laul on Erase Our Lives.”

Joonas alustas kitarrisoologa. Kui lugu käima läks, unustas Joonas närvitsemise. Ta mängis ja laulis ning nautis seda kõike. Varsti sai nendele määratud 10 minutit läbi ja Sym-Pathetic lahkus kestvate ovatsioonide saatel lavalt.

Kui poisid Mia ja Karini juurde tagasi jõudisid, oli too Marit just lõpetanud. Mia kallistas Joonast.

„Te olite nii head!” ütles ta poisile.

Joonas naeratas ja istus. Mia kinkis ka teistele poistele kallistuse ja siis jäädi Joosepit kuulama.

„Teie astub The Condemned ja valmistub Jürgen Aavik,” ütles õhtujuht ja kuuik muutus valsvsaks. Kaspar astus naeratades lavale ja tutvustas bändi liikmeid. Kui nad mängima hakkasid, pidi Mia möönma, et hoolimata lühikesest harjutamise ajast olid nad head. Enne viimast laulu ütles Kaspar:

„See laul läheb tüdrukule, kellega ma suhtlesin lühikest aega. Me tegime teineteisele haiget, aga ma ei suuda teda unustada. Mia, see laul on sulle.”

Mia läks näost kriitvalgeks…

17.
Joonas vaatas Miale ebakindlalt otsa. Tüdruku pilgus oli midagi nii lootusetult kurba, et Joonas tõotas endale sellel hetkel, et et ei lase Kasparit enam elu sees Mia ligi. Mia põselt voolas alla pisar ja Joonas võttis tal ümbert kinni ja suudles teda laubale. Laul ei aidanud tüdruku tuju tõstmisele kuidagi kaasa - see oli väga kurva meloodia ja veel kurvemate sõnadega. Kui see läbi sai, saatis Kaspar Ma poole õhusuudluse, aga vastuseks sai Joonase keskmise sõrme. Selle peale kissistas Kaspar vihaselt silmi ja lahkus kiiresti lavalt.

Ülejäänud üritus möödus Mia jaoks poolenisti transis. Ta ei suutnud enam midagi mõelda, veel vähem öelda, sedavõrd oli too laul talle hinge läinud. Kui kell sai veerand kaheksa, üritus lõppes ja Sym-Pathetic koos oma kahe suurima fänni Mia ja Kariniga asus garderoobi järjekorda. Kuidagi õnnestus Mial teised ära kaotada ning joosta kokku inimesega, keda ta kõige vähem näha tahtis: Kaspariga.
"Mia, oota! Ära mine ära," ütles Kaspar tüdrukule ja, teadmata isegi miks, jäi Mia paigale.

"Mia, kui sa teaks, kui kahju mul selle kõige pärast on," ütles Kaspar, aga ta ei jõudnud kaugemale Joonas astus Mia kõrvale.

"Lähme, musi," ütles ta ja justkui õrrituseks andis ta tüdruku huultele kerge musi. Kui enne oli ta püüdnud Kaspariga hästi läbi saada ja too oli kõik katsed tagasi tõrjunud, siis nüüd oli ka tema vaenulik. Ta võttis Mial ümbert kinni ja suundus temaga sinna, kus teadis teisi ootavat. Mia vaatas veel tagasi, aga läks siiski koos Joonasega minema. Kaspar jäi üksi, vihase ja kurvana rahvamassi keskele seisma. Ta ei teadnud, kus tema bändikaaslased olid, ja sellel hetkel ei huvitanud see teda eriti.

Järgmisel päeval kogunesid kõik keskpäeva paiku Joeli juurde. Iga poole tunni tagant kontrollisid nad, ega neile pole kirja tulnud. Ülejäänud aja nad sõid, laulsid, lollitasid ja naersid. Mia ei mõelnud enam eelmise õhtu peale, sest ta ei tahtnud jälle kurvaks muutuda. Õigupoolest oli tema üks hullemaid lollitajaid. Tema jätkas naerdes oma etendust, kui teised naerukrampides põrandal püherdasid.

Lõpuks, kella seitsme ajal õhtul, oli seltskond maha rahunenud ja ajas vaikselt juttu. Pool kaheksa joosti jälle arvuti juurde, et postkasti kontrollida, ja seekord oli seal uus kiri.

"See on talendikonkursi korraldajatelt!" hüüdis Karin ja kõik pressisid end ekraanile veel lähemale. Joel, kes arvuti taga istus, oli sunnitud põhimõtteliselt nina vastu ekraani olema. Ta tegi kirja lahti...

"Tere, lugupeetud Sym-Pathetic!

Suur tänu, et osalesite Pärnu talendikonkursil! Meie zürii on kümme finalisti välja valinud..."

Piinaja . ;/
Edasiiiiiii .

Okei, ma kauem piinajat ei mängi, lõpetame selle jama ära siis, panen viimased osad ka üles
18.
...ja Sym-Pathetic on nende hulgas. Palju õnne!"

Kõik kuus karjusid õnnest ja hüppasid üksteist kallistades mööda tuba ringi.

"Me saime edasi!" hüüdis Joel emale, kes kahtlustavalt ukse vahelt sisse vaatas. Naine tuli nende juurde ja soovis õnne.

"Ou, see kiri läheb edasi veel!" hüüdis Mia arvuti juurest ja teised kogunesid taas sinna.

"Finaal toimub Pärnu Kontserdimajas laupäeval, 5. jaanuaril kell 14.00. Palju edu!



Pärnu talendikonkursi korralduskomitee"

Uuesti hakkasid kõik hüppama ja karjuma ja varisesid peale paari minutit naerdes põrandale.

"Kas te teate, mida see tähendab?" küsis Tanel veidikese aja pärast.

"Me oleme hullud?" küsis Joonas vastu ja jälle naersid kõik.

"Ei, tola!" hüüdis Tanel lõbusalt.

"See tähendab, et me peame palju proovi tegema, lapsukesed."

Nüüd olid kõik rahunenud ja muutusid vähehaaval tõsisteks.

"Homme," ütles Tauri ja tõusis püsti, tema järel ka ülejäänud. Ülejäänud õhtu möödus rahulikult, aga magama mindi alles poole nelja ajal öösel. Ei tea, kas ärevusest või millestki muust, aga neil polnud und.

Esmaspäeva hommikul oli esimene ärkaja Mia. Ta haigutas ja vaatas enda ümber ringi. Kõik magasid põrandal. Mia turtsatas, kui nägi Joeli, kes oli Tauri kätt mängukaruks pidanud ja seda hellalt kaisus hoidis. Selle turtsatuse peale ärkas Joonas.

"Tsau," ütles ta Miale uniselt ja suudles tüdrukut õrnalt. Mia naeratas ja tõusis püsti. Sama tegi ka Joonas. Mia heitis pilgu kellale - see näitas 10.30, järelikult olid Joeli vanemad juba tööl. Joonas ja Mia tegid vaikselt oma asemed korda ja Joonas, kes Joeli kodu juba tundis, läks kööki kohvi tegema.

Kohvilõhna peale ärkasid varsti ka teised. Ükshaaval marssisid nad kööki, teretasid Joonast ja Miat, kallasid endale kohvi, võtsid koort ja suhkrut - kõik ühtemoodi. See ajas Mia lõpuks naerma, nii et Joel, kes viimasena kööki jõudis, Miat imelikult silmitsema jäi.

"Ei midagi," vastas Mia enne, kui Joel küsida jõudis. "Mul on lihtsalt hea tuju. Kuule, ma lähen käin käbe kodus. Ma tulen mingi tunni aja pärast tagasi." Seda öelnud, rüüpas ta kohvitassist viimase sõõmu, andis Joonase põsele musi ja lahkus rõõmsameelsena köögist. Tanel vaatas küsivalt Joonasele otsa, see aga kehitas õlgu ja hakkas naerma.

Niipea, kui Mia oli Joeli majast piisavalt kaugele jõudnud, võttis ta taskust oma telefoni ja luges veelkord üle sõnumi, mille saabumise peale ta üles ärganud oli.

"Tere, Mia! Ma loodan, et ma sind üles ei ajanud. Ma tahan sinuga rääkida. PALUN tule poole kaheteistkümneks sinna kohvikusse, kus me kunagi käisime, eks? Kaspar."

Terve hommiku oli Mia mõelnud, kas minna või mitte, aga oli lõpuks siiski otsustanud Kaspari vähemalt ära kuulata. Rõõmsameelsena Mika "Happy Endingut" ümisedes astus ta kohviku uksest sisse ja nägi Kasparit tagumises lauas telefoni näppimas. Mia ohkas ja astus poisi juurde. Üle Kaspari näo valgus rõõmus naeratus, kui ta tüdrukut nägi.

"Tere," ütles poiss kohmetunult ja viipas tooli poole. Mia istus.

"Mia, ma tahtsin sinuga kokku saada, sest Ma tahtsin sinuga asjad selgeks rääkida. Ma olin tõeline jobu, et ma sulle haiget tegin ja Tanelile ka. Ja Joonasele. Lihtsalt, iga kord, kui ma joon, lähen ma täiesti segi ja Ma tõesti armastasin sind. Sa olid esimene tüdruk, kellesse ma päriselt armusin. Ma vihkasin Joonast, sest ta oli sinu poiss, aga kui ma teid üleeile seal konkursil koos nägin, siis ma sain aru, et mul pole enam midagi teha." Kaspar pani telefoni lauale ja vaatas Miale otsa.

"Ma tean, et ma tegin sulle tohutult haiget, aga ma pidin seda kõike sulle rääkima, sest ma tahtsin uut aastat puhtalt lehelt alustada. Palun, Mia, anna mulle andeks..."

Mia istus Kaspari vastas, pisarad silmis, ja vaatas Kasparile otsa...

19.
Ta ei osanud enam midagi öelda, aga ta tundis, et ta ei suuda kauem Kasparit vihata. Talle kangastus silme ette Kaspari pilk tol õhtul, kui Joonas oli ta poisi juurest ära viinud. Juba selle pilgu pärast ütles ta peale pikka vaikust:

"Kaspar, mina ka ei taha enam, et me mingid vihavaenlased oleksime..."

Ukse klõpsatust kuuldes pööras ta ümber ja nägi kogu Sym-Patheticut uksest sisse tulevat. Joonas vaatas tüdrukut selle kurva kutsika pilgul, mida Mia kartis - sellest pilgust sai ta alati aru, kui oli poisile haiget teinud. Ta vaatas pisarsilmil Joonasele otsa ja sattus segadusse, kui Joonas tema juurde astus ja talle käed õlgadele pani ning talle põsemusi andis, nagu poleks sellest midagi, et Mia talle valetanud oli.

"Noh, Kaspar, räägi," ütles Joonas kerge terava tooniga hääles.

"Ma tahtsin teilt kõigilt vabandust paluda, et ma selline siga olin. Joonas, ma tean, kui tähtis Mia sulle on ja ma poleks pidanud vahele segama. Tanel, sorri, et ma sulle niimoodi tappa andsin. Andke andeks, et ma niimoodi bändist minema marssisin ja mul on sügavalt hea meel, et Joonas kohe asemele astuda sai. Sym-Pathetic kõlab nüüd palju paremini kui enne."

Kaspar jäi tasa ja vaatas punastades maha. Laua ümber tekkis piinlik vaikus. Lõpuks sirutas Joonas käe Kaspari poole:

"Vabandus siitpoolt vastu võetud. Sõbrad?"

Kaspar vaatas Joonasele hämmastunult otsa. Ta ei suutnud uskuda, et Joonas tahtis tema sõber olla, pärast kõike, mis juhtunud oli! Ta surus Joonase kätt ja naeratas.

Nüüd järgisid ka kõik ülejäänud Joonase eeskuju ja Kaspar oli üle pika aja tõeliselt õnnelik.

"Kuulge, mis me täna öösel teeme? Aastavahetus ikkagi. Ilutulestikku peaks äkki ostma?" küsis Tauri äkki.

See ettepanek võeti ühehäälselt vastu ja kõik asutasid end minekule. Kaspar kohmetus uuesti, kui kuuik minema hakkas.

"Tuled?" küsis Joonas temalt ümber pöörates. Kaspar vaatas Joonast imestusega ja tõusis. Kui ta teiste juurde jõudis, ilmus ta näole jälle naeratus. Ta tundis end taas selle sõpruskonna liikmena.

Õhtul kogunes see seltskond taas Joeli juurde. Joeli vanemad olid tuttavate juures ja nii oli maja ainult noorte päralt. Kõik seadsid kõik end diivanile istuma ja teler keerati lahti. Joel asus söögipoolist serveerima, kuni teised aastavahetuse programmide vahet lõksutasid. Kella kolmveerand kaheteistkümneks olid kõigil kühud täis ja mindi õue. Joel ja Tauri tassisid ilutulestikuraketid õue ja hakkasid nende kallal sehkendama nagu väikesed lapsed. Paari minuti pärast lendasid esimesed raketid taevasse. Joonas võttis Mia ümbert kinni, Mia toetas pea Joonase õlale ja nad vaatasid seda sädelust.

Lõpuks, paarkümmend sekundit enne kahteteist, sai poistel ilutulestik otsa.

"Palju kell on?" küsisid nad.

"Tulge käbe, mingi kümme sekundit veel!" hüüdis Joonas, kes väheses valguses oma käekella silmitses.

"Kümme, üheksa, kaheksa..." hakkas ta järsku lugema. Teised ühinesid kohe.

"Seitse, kuus, viis, neli, kolm, kaks, üks..." "Nulli" enam ei kostnud, kui keegi seda ka ütles, mattus see juubelduskisa alla. Kõik kallistasid kõiki. Lõpuks, kui Mia ja Joonas kahekesi jäid, küsis Mia poisilt tasa:

"Jonsu, miks sa Kassule andeks andsid, pärast..."

"Tüdruk, kas sa siis ei tea, et vanad patud jäävad vanasse aastasse, et uutele ruumi teha?" küsis Joonas vastu ja naeratas...

20.
Mia naeratas vastu ja kallistas Joonast. Ta armastas poissi sel hetkel rohkem kui eales varem. Kui kõik jaheda ilma sunnil sisse tagasi minema hakkasid, võttis Joonas Mial õlgade ümbert kinni ja Mia pani oma pea poisi õlale. Koos joodi-söödi veel üht-teist ja seejärel mindi magama.

Järgmisest päevast hakkasid taas pihta pikad ja pidevad proovid. Poisid veetsid tunde, et lugudele viimast lihvi anda ja neid perfektseks siluda. Õhtuti, kui hääled kähedad ning sõrmed ja käed valusad olid, lõõgastuti. Kõik pidi finaali ajaks viimase peal olema.

5. jaanuar, lumine ja külm laupäev. Kell kaheksa algas soundcheck, igale finalistile maksimaalselt pool tundi. Sym-Patheticu prooviaeg oli kell pool kümme ja kell üheksa astusid nad kontserdimaja ustest sisse. Esimene tervitaja oli suur talendikonkursi plakat, mis nii bändi kui tüdrukud muigama pani. Otsekohe suundusid poisid lava taha, kus pillid soojenema pandi. Joonas ümises hääle lahti ning koos Taneli ning Joeliga lõdvestas sõrmi, Tauri mudis käelihaseid. Mia ja Karin püüdsid istuda, aga närvilisus ei lasknud. Nad kõmpisid mööda prooviruumi ringi ja püüdsid kõigest väest mitte küüsi närida.

Proov ei läinud kõige paremini - kitarrid olid alles külmad ja Joonase hääl oli natuke ära. Mia ja Karin olid sellegipoolest rõõmsameelsed ja julgustasid poisse lava ees rokkides. Kui soundcheck läbi sai, läks kuuik veel kord Joeli juurde. Joonas keetis endale teed ja võttis köhasiirupit. Kuigi juba üsna varsti oli kohal tavaline lõõpimine ja sellega kaasnevad naeruhood, ei unustanud keegi hetkekski, mis mõne tunni pärast juhtuma pidi.

Kell pool kaks jõudis kuuik taas kontserdimajja. Poisid läksid taas lava taha, et nüüd lõplikult soojenenud kitarrid korralikult häälde panna ning käed soojaks mängida. Mia ja Karin leidsid istekohad saalis.

Kaks minutit peale kahte astus Joosep, kes oli ka täna õhtujuht, lavale. Kõva häälega hüüdis ta saalisviibijatele tere ja sai üsnagi entusiastliku "Tere!" vastuseks.

"Nii, finaal on poolfinaalidest natuke erinev. Esiteks valime me täna välja ka publiku lemmiku ja kõik, kes hääletada tahavad, saavad seda teha pärast kõigi esinejate kuulmist. Iga esitaja esitab kolm muusikapala ja nende põhjal otsustab žürii, kes võidab. Edu kõigile ja alustame! Meie esimene finalist on Heiki Maripuu!" ütles Joosep ja istus lava nurka toolile. Üksteise järel astusid esinejad - põhiliselt soololauljad - lavale, esitasid kolm laulu ja lahkusid. Kõik teenisid valjuhäälse aplausi. Mia ja Karin ei leidnud sealt ühtegi esitajat, kes oleks neile külmavärinaid tekitanud nagu Sym-Pathetic... ja ka The Condemned, pidi Mia endale tunnistama.

"Kaks finalisti on veel jäänud ja esimene neist on The Condemned!" teatas Joosep varsti ja Kaspar astus esimesena lavale. Ta teadis, kus Mia ja Karin istuvad ning naeratas neile. Bändiliikmeid uuesti tutvustanud, noogutas ta trummarile ja too alustas lugu. Mia sättis end mugavalt istuma ja vaatles üksteise järel kõiki bändiliikmeid. Kõik olid oma tegevusele pühendunud ja näisid asja väga tõsiselt võtvat, kuigi kõigi nägudelt peegeldus mõnusat semulikkust. Kaspar hüples ja kargles laval ringi nagu laps ja vürtsitas laulu huilete ja naeruga. Tal oli hea tuju ja ta ei lasknud närvilisusel võimust võtta, kuigi elevus oli tema sees kindlalt olemas ja võttis vahel südame alt õõnsaks. Sellise loomuliku (või väga hästi teeseldud) lapselikkusega esitas Kaspar kõik kolm lugu kaasakiskuvalt, ka bänd ei jäänud temast maha. Mia nautis nende muusikat väga ja oleks neid kuulanud kauemgi kui need kolm lugu kestsid, aga teadis, kes pärast neid lavale astuvad ja kuigi ta seda endale ei tunnistanud, ootas ta Kaspari bändi esinemise lõppu.

Lõpuks sai ka kolmas lugu läbi ja saalis puhkes seni kõige valjem aplaus. Rahvas huilgas, fotograafid klõpsutasid pilte ja kõlas mürisev aplaus. Mia plaksutas kaasa, samal ajal murelikult mõeldes, kas Sym-Pathetic ka nii valju aplausi välja teenib.

"Meie viimane esineja on samuti bänd. Teie ette astub Sym-Pathetic!" hüüdis Joosep, kui aplaus lõpuks vaibus, ning Joonas, Tanel, Tauri ja Joel astusid laialt naeratades ja publikule lehvitades lavale ning võtsid kohad sisse. Joonas tutvustas lavalseisjaid ja vaatas, kas bänd on valmis, ja kui ta neilt kolm närvilist noogutust sai, hingas ta sügavalt välja ja astus mikrofoni juurde.

21.
"See laul kannab pealkirja "Ill Stay By Your Side"," teatas Joonas ja alustas kitarrisoolot. Mõne aja pärast liitusid temaga ka teised ja rahvas silmitses neid huvitatult. Mia ja Karin laulsid kaasa ja ja loo lõppedes huilgasid nagu hullumeelsed. Nad olid küll kõige valjemad, aga mitte ainsad. Joonas muigas ja ootas. Kui saal taas vaikseks jäi, astus Joonas mikrofoni juurde ja ütles sellesse:

"Suur aitäh! Teise laulu nimi on "Into The Night"."

Ka seda laulu teadsid Mia ja Karin peast ja laulsid taas kaasa. Mia jälgis bändi, et neid The Condemned'iga võrrelda. Joonas hüppas samuti laval ringi, kui tal vaja laulda polnud, ja heitis rahvasse tungivaid, kuid samas sõbralikke pilke, mida Mia oli proovinud järele teha. See oli võimatuks osutunud. Joel, kes ei laulnud, jooksis pidevalt ringi ja eputas oma kitarriga. See ajas Mia naerma. Tanel seisis paigal, aga naeratas publikule ja tegi lava ees seisvate fotograafide kaameratesse nägusid. Tauri, kes oli kõige taga, tegi trummipulkadega peaaegu sõna otseses mõttes imesid - loopis neid, žongleeris nendega ja tõi samal ajal kuuldavale oivalisi trummisoolosid.

Ka selle laulu lõppedes kostus saalist juubeldamist ja valju aplausi. Joonas naeris ja astus taas mikrofoni juurde. Saal vakatas korrapealt.

"Tänud veel kord. Viimane laul on pühendusega meie kahele suurepärasele fännile, Miale ja Karinile. Selle nimi on "You're My Angel"."

Mia ja Karin hakkasid kiljuma. See oli nende lemmiklugu! Endale aru andmata tormasid nad lava ette ja hakkasid täie auruga kaasa rokkima, tõrjudes piltnikud tahapoole. Varsti muutus fotografeerimine võimatuks, sest ka teised saalisviibijad tulid lava ette hüppama. Bänd sai sellest entusiasmi juurde ja mängis veel paremini kui enne. Kui laul läbi sai, kestis aplaus ligi minuti. Kui Joosep lõpuks kella vaadates lavale tuli, jäi aplaus vaiksemaks, kuni vaibus.

"Minge puhkama, te olete selle ära teeninud," ütles Joosep Joonasele ja seejärel rääkis juba mikrofoni:

"Nonii, kõik esinejad on kuulatud! Kahekümne minuti jooksul saate hääletada oma lemmiku poolt, umbes poole tunni pärast autasustame parimaid!"

Rahvas valgus välja. Mia vaatas imestades aknast välja - oli juba hämar! Jah, üritus oli juba kaks tundi kestnud, avastas ta seinakella silmitsedes. Karin haaras tal käest kinni ja nad jooksid koos lava taha, kus mõlema bändi poisid neid juubeldades vastu võtsid. Mia kallistas Joonast ja ütles talle:

"Musi, te olite niiiiiiii head!"

Joonas naeratas ja suudles tüdrukult õrnalt, teenides sellega ära järjekordse juubelduse. Mia istus Joonase sülle ja võttis kotist veepudeli. Tal oli rokkimisest ikka veel palav ja ta kurk kuivas. Võtnud suure sõõmu vett, ühines ta seltskondliku vestlusega, kus ta palju naerda sai.

Kahekümne viie minuti pärast jätsid Karin ja Mia poisid lava taha ja istusid saali. Nüüd olid nad taas närvilised. Nad vaatasid üksteisele pidevalt otsa ja ohkasid. Nüüd polnud enam midagi teha.

Kui žürii saali astus, oli see juba jälle rahvast pungil. Žürii esimees ulatas Joosepile ümbriku võitja ja publiku lemmiku nimedega. Seejärel astus Joosep lavale ja haaras mikrofoni.

"Tere jälle! Žürii on välja selgitanud võitja ja teie hääletasite publiku lemmiku. Esmalt kuulutamegi välja selle viimase. Kahe esineja vahel käis tihe rebimine ja otsustavaks sai see, et... üks neist tunnistati konkursi Grand Prix omanikuks. Publiku lemmikuks sai..."

Ja ongi läbi! Aitäh, kõik võivad nüüd siia igasuguseid kommentaare loopida

22.
"The Condemned!" hüüdis Joosep järsku. Mia võpatas. Ta plaksutas The Condemnedile ja huilgas Kariniga võidu. Samas oli ta närvipingest minestamas.

"Niisiis, on aeg välja kuulutada võitja," ütles Joosep nüüd. Mia ajas selja sirgu ja hoidis pöidlaid kõvasti pihus.

"Pole kahtlustki - selleks on Sym-Pathetic!" hüüdis Joosep ja kiljus mikrofoni, samal ajal Mia ja Karini poole kelmikaid pilke heites. Tüdrukud märkasid seda ja naersid, samal ajal voolasid pisarad nende põskedelt alla. Nad karjusid, kiljusid ja nutsid üheaegselt. Joonas, Tanel, Tauri ja Joel võtsid laval säravate nägudega auhinna vastu. Joonas astus mikrofoni juurde, et lausuda paar tänusõna.

"Aitäh minu bändikaaslastele, kes tegid võimalikuks selle, et ma täna siin laval seista saan. Aitäh konkurentidele, kellega sain täna headeks sõpradeks, te olete superlahedad! Aitäh kõigile, kellele me meeldime! Ja aitäh nendele kahele tüdrukule seal viiendas reas, me armastame teid, Mia ja Karin. Teie uskusite meisse ka siis, kui meie ei uskunud. Suur aitäh!"

Mia pühkis heldimus- ja õnnepisarad näolt ja naeratas õnnelikult. Rahvas hakkas väljuma, aga mitte garderoobi, vaid lava taha viiva ukse juurde. Kui Sym-Pathetic sealt väljus, puhkes taas aplaus ja vilekoor. Bändipoisid lehvitasid kõigile. Mia jälgis umbes kümne- või üheteistaastasi tüdrukuid, kes peaaegu poiste küljes rippusid.

"Veame kihla, et neid huvita muusika absoluutselt," ütles ta üle õla Karinile. Või ka mitte, seal seisis hoopis Kaspar.

"Ma arvan ka," vastas ta Miale ja kallistas tüdrukut.

"Te olite väga head," ütles Mia ja naeratas.

"Mhm, seda küll, aga oli paremaid," sai ta vastuseks ja noogutas peaga Mia selja taha. Joonas, kelle jakki ikka veel väikesed tüdrukud näperdasid, astus nende juurde. Just siis küsis üks tüdrukutest:

"Kuulä, kas sul köörlfrend on vä?"

Joonas turtsatas ja võttis Mia ümbert kinni.

"Ärge nüüd nutma hakake, aga on küll," ütles ta ja suudles justkui kinnituseks Miat pikalt. Tüdrukud ohkasid pettunult ja astusid eemale.

"Joonas, see oli karm," ütles Mia poisile. Joonas naeris ja ulatas tüdrukule tema jope.

"Mis teha, see on showbusiness," vastas ta ja naerdes astusid nad kahekesi jahedasse talveõhtusse...

Ülihea oli :)

lugesin kogu jutu ühe jutiga läbi,



VAU! sa tõesti oskad.

mulle meeldis sinu stiil, mida ka mina kasutan - iga lõigu vahele tühi rida. tere tulemast klubisse. ^^

einoh, ei pidanud pettuma. pöörane ja ekstravagantne, aga samas lihtsakoeline armastusjutt. vaatad otsa suurimale fännile,

Lugesin uuesti läbi, ning avastasin, et polegi seda peale viimast postitust kommenteerinud.
Noh, kunagi pole hilja...vist.
See on..niii... ma ei tea sõna siia.
Suurepärane? Super? Andekas?
Kõik need jäävad lahjaks selle võrreldes, mida see mulle tähendab.
Ilus..
Ma ei tea..
Sorry, Liina, aga ma lihtsalt ei oska midagi paremat öelda.
Seeya.