Lõpetamata lugu | 14. osa+epiloog. Lõpetatud! :D

*mossitab totaalselt* Poolvampiir?

Lugu on endiselt hea.

Nora on Alist neli aastat vanem? Ma ei saanud sellele ennem pihtagi xD

Ma õppisin oma eile saadud keeleõpetuse õpiku pähe ja ütlen: arvutis ei kasutata taandridu. Nende asemel on tühi rida. Vohh.

Albus on ikkagi äge. Ma eelistan teda Sethile. Pealegi, mulle pole kunagi vampiirid meeldinud.
Mina olen järelikult A-team'is. Kes S-team'is on?

Edwardi ja Bella mainimine tähendab seda, et nad ilmuvad varsti juttu. *ohkab*

Kindel , et jääd vaid raamatute juurde?

ksNoh, mida sa ka ei vali, palun siis uut osa, eks?

Seth on lahe tegelikult, minu arvates pole tal häda midagi
Uut osa tahaks...ja sõda xD

Seth on lahe jaa.

Minge oma Sethiga metsa. Ainuke Seth, kes mind huvitab, on tiivuline mutant.

Kuhu uus osa jääb?

Hei, sellest sinu viimasest postist on peaaegu kuu möödas. Nüüd peaks sul juba palju kirjutatud olema.

Nüüd on rohkem kui kuu möödas ja uus osa on siin Mul tuli selline lollipeksmise tuju, huvitav, kas süüdi on minu 38 palavik? Igatahes, minu haiguse tõttu sündinud peatükk on teie ees, lühem kui harilikult (ainult u 1500 sõna, ma pean end tõsiselt käsile võtma.), aga see-eest mitu korda ajuvabavam.
Niiet laseme lampidel süttida.



Samal ajal, kui rändurid teel on, toimub maailmades hullumeelsed asjad. Kui jätta seljataha reaalsus ja silmad sulgeda, jõuame Kolmandasse Maailma. Rahvast rõhutakse ja väiksemgi ülestõus surutakse osavalt maha. Võimuhullus on paljude pead vallutanud, näiteks Lovelace lasi enda maja üle kullata, Lilith ja Lora tõid turule veremüügi ja Voldemort alustas bändi. Nad vallutavad edetabeleid nii mugu- kui ka võlumaailmas, kummalisel kombel paistis tema muusika kõigile peale minevat.

Ja avades taas silmad, leiame me end juba mujalt, üpris tavapärasest ruumist, kus pole erilisi kaunistusi, laua ääres istuvad kolm inimest ja nende ees toolidel omakorda umbes 30. Kõik erinevas vanuses, mehed ja naised, nende eesärk oli vaid üks- puhastada Euroopa fantaasiamaailmast.

"Algab EKO-i neljas koosolek," teatas kuivetu naishääl ja haamriga löödi vastu lauda. Kathleen oli küllaltki ilmetu näoga ja peaaegu olematu kehaehitusega. Temast lausa õhkus igavust ja üksluisust, kuid tema peas olid võimsad teadmised. Küllaltki tüüpiline ja kibestunud vanatüdruk.
Tema kõrval olev Sharon oli aga silmipimestav ja ilmselt põhjus, miks enamik liikmeid ühinenud olid. Noorel neiul olid pikad lokkis helepruunid juuksed, päevitunud nahk, kavalad sinakad silmad ja ümarapoolne nägu. Ta oleks olnud ideaalne modellikandidaat, kuid ometi tegeles ka tema raamatutega.
Laua ääres olev ainuke poiss aga pööritas silmi. Mis nimi oli Euroopa Kaitsmise Organisatsion? Ei mingit isikupära. Tema oli pakkunud Koristame Need Raisad Ära Grupp ja ka Vastulöök'i, mis oli iseenesest päris normaalne nimi, aga ei, Sharon oli korra ripsmeid plaksutanud ja enamik oli tema poolt hääletanud. Masendav. Daniel toetas oma lõua vastu kätt, lükates tüütu musta tuka silme eest ära. Lihtsalt, et temast mingi ettekujutus oleks- Daniel oli gooti stiili austaja, keha peale oli tal kokku 9 auku pluss kolm tätoveeringut ja alati oli ta üleni mustas. Mis tegi temast omamoodi soliidse tegelase.
"EKO on püüdnud kinni 5 uut sissetungijat," alustas Kathleen oma piniseval häälel,"Palun tooge nad sisse."
Väike uks avanes ja turvameestest saatjatega astusid sisse uudishimulik Eragon, raevunud John Mandrake, tüdinud Darren Shan, üleolev Alea ja rabelev Ilomac Kangepukk. Nad kõik, peale Darreni ja Ilo hakkasid korraga rääkima.
"Kes selle sigaduse eest vastutab?" nõudis John kohe, pikad juuksed salkudena nina ees tilpnemas."Teid veel pannakse selle eest vastutama ja kuidas veel, mul on ministeeriumis sellist võimu, millest te unistada ei oskagi.."
"Te veel näete, milleks druiidid võimelised on," lausus Alea teistest üle,"Nad hävitavad teid silmagi pilgutamata.. kui ma vaid oma Saimani tunneks.." lisas ta vaikselt omaette.
"Kus me oleme?" päris Eragon kõigist üle, tegemata välja kaaslaste kisast ja Ilo järjekindatest katsetest vabadusse pääseda.
Kathleen lõi haamriga mitu korda vastu lauda."Vaikust!" nõudis ta oma kõige ärritunuma häälega, mis oleks võib-olla ainult kassipoja värisema pannud.
"Teid toodi siia kohtu ette," rääkis ta nagu loeks seda teksti kuskil maha,"et kaitsta tavainimesi selle okupatsiooni eest. Me tahame teada, miks te siin olete, kuidas te siia saite ja palju teid on?"
"Me ei tea midagi," trampis Ilo jalgu. Turvamees tema kõrval tugevdas oma peas olevate ahelater haaret."Arvate, et mul oli plaanis järsku kuskil.. kuskil kohas olla, kus mingid möirgavad asjad tahavad sind alla ajada?" lõpetas ta hädiselt.
"Vastake, või me paneme karminad meetmed tööle," nõudis Sharon kõige mesisemal häälel ja lasi nende poole ühe naeratuse teele. Mehed sulasid, Alea aga kergitas ainult kulmu ja ütles külmalt:"Neid võid sa ära petta, aga minuga see ei õnnestu."
Kathleen soris paberites ja hakkas ette lugema, samal ajal kui neil suud kinni seoti:
"Alea, ka Katalina ehk Maatütar. Moira triloogia, autor Henri Lœvenbruck. Prantsuse kirjanik. Lugu orvust, kes kogemata pärib võluvõime, sõda tuleb ja nii nagu ikka. Pange kamber number viite." Hämmeldunud Alea viidi minema, samas kui keegi saalis sosistas, et peaks seda raamatut lugema.
"Eragon. Pärandi triloogia, autor Christopher Paolini. Pärit USA-st... Poiss leiab sinise kivi, mis osutub lohemunaks, Impeeriumi saatus oleneb temast ja nii edasi. 16. kamber, ma usun." Ta köhatas kergelt ja jätkas:
"John Mandrake, tuntud ka Nathanielina. Bartimaeuse triloogia, autor inglise kirjanik Jonathan Stroud. Väike poiss kutsub oma esimese deemoni välja, tulevad väiksed sekeldused, päästab ministri ja saab hea töökoha nagu me siin ennem kuulda võisime. Muidugi veel seiklused jätkuvad.. aga ta saab kamber 9.
Darren Shan, autori pärisnimi on Darren O'Shaughnessi, pärit Inglismaalt. Sarjas on 12 raamatut. Darren varastab vampiirilt ämbliku, halvad parima sõbra ja nii edasi.. laseb ennast samuti vampiiriks muuta, varsti on ta keset sõda ja kogu maailma saatus oleneb temast, kuna oli üks ettekuulutus. Tüüpiline. Kamber 7.
Ja viimane, Ilomac Kangepukk. Sõrmuste isand, autor järjekordselt inglane, J. R. R. Tolkien. Ma usun, et kõik teavad, millest see räägib, nii et ei hakka siin aega viitma. 12. kamber."
Ka ülejäänud viidi minema salapäraste uste taha, sealt alla keldrisse, mis oli sama keeruline nagu labürint. Mitte keegi polnud sealt pääsenud. Nad üritasid vastu punnida, kuid miski ei aidanud. EKO-l olid omad viisid, kuidas neilt informatsiooni välja pigistada, sest nad ju teadsid kõigi nõrkusi.

Karjed. Lõõmav tuli õgis elumaju ja mõnel juhul ka inimesi. Emad palusid meeleheitlikult laste elu pärast, mehed võitlesid oma perede nimel viimse tilgani. Paljud tõuklesid, et saada sealt ometi minema. Sõdurid ei halastanud kellelegi. Õhk oli hirmust tiine.
Galbatorix liugles võidurõõmsalt üle Uru'baeni ning nautis vaatepilti. Tal oli see viimaks õnnestunud ja tänu võlgnes ta ainult ühele mehele.
Iseendale.
No ja natuke võib-olla Mustale Võlurile ka. See rüüsteretk sinna.. reaalmaailma, nagu see mees seda nimetas, võis päris huvitavaks kujuneda. Väidetavalt polnud sealsed inimesed kunagi lohet näinud ega uskunudki nendesse. Lollus!
Muidugi oli kõige parem, et see tüütu Eragon oli õhku haistunud koos oma loomaga.
Galbatorix maandus ühel kõrgendikul ja vaatas ringi. Must lohe pani tiivad kokku.
"Lööme kaasa?" küsis Shruikan, hääles selge igatsus.
"Mitte veel," vastas mees."Varsti saame midagi palju paremat teha.. suuremat sõda.. oma piire laiendada."
"Jään ootama," vastas lohe turtsudes ja lõi sabaga mõned hulljulged pealetungijad minema.

Tänapäevases Londonis, kuigi väheke teises dimensioonis, valitses hoopis teine meeleolu. Tänavatel olid ummikud, kuid autodesignaal ei summutanud seda heli. Sajad tuhanded fännid hüppasid rokkmuusika viiside järgi. Lava ees käis kõige hullem rebimine ja ilmselt ei pääsenud seal keegi ilma sinikateta.

When it's going dark,
I crash in killing joy.
Mess in my head.
With your damn dust,
I'll dance on you're grave

Laval elasid muusikasse sisse Lucius, Bellatrix, Voldemort ja Draco. Kõigil oli peal võimas maskeeringuloits (Mitte keegi poleks neid ära tundud. Vaevalt Lord Voldemort oleks oma tavalise välimusega kõigi teismeliste tüdrukute ihaldusobjektiks saanud.) ja lava ümbritses tugev kaitseväli, et võlurite loitsud läbi ei pääseks. Kuid nagunii keegi poleks uskunud, et just need inimesed on nii populaarse bändi loonud.
Laul läks edasi. Kontsert oli kestnud kolm tundi ja hakkas lõpule jõudma.
"Tänan, London!" karjus Lord Voldemort, nägu õhetamas. Fännid karjusid lisalugusid ja üks esitati, kuid siis mindi lärmakalt laiali. Nelik istus (Nüüd juba oma tavaliste ilmetega) limusiinis ja lõi shampuseklaase kokku.
"Ma ütlesin, et see on hea lõõgastus lisaks tapmisele, isand," lipitses Bella ja naeratas laialt Mustale Isandale. Lucius ja Draco vahetasid lõbustatud pilgu, kuid ka nemad nautisid esinemisel tähelepanu. Kuigi nad reisid ebamugavalt nagu mugud, pidid nad tunnistama, et maitset neil väärtusetuil sopaverelistel oli.
Must Isand noogutas väärikalt."Kuid siiski, midagi jääb puudu. Ma arvan, et teeme ikkagi ühe vahepeatuse ja laseme Thamesi silla õhku. See oleks päris hea punkt õhtule. "
Kõik noogutasid ja lõid uuesti klaase kokku.
"Musta Isanda terviseks!" hüüdsid alamad.
"Ja Deathsingers'i terviseks!" lisas Voldemort, naeratades oma huultetu suuga.

Alguses polnud midagi peale pimeduse. Siis süttis jumalal lamp ja maailm sai valguse. Praegugi vaatas seesamune Looja pingsalt igikestvat lampi ja lootis, et varsti kerkib veel üks tema pea kohale. Kuigi ta oli Jumalate Ühingus juhtival kohal kui üks kõige pikemalt kestnud tsivilisatsioone, polnud ta unustanud teiste hoiatust
Inimesed hävitavad end ise ja sa ei saa sinna midagi parandada. Alguses proovivad nad end näljaga välja suretada, siis sõdadega. Seejärel luuakse hämmastavalt palju religioone, mis omaarust on hullult nutikad ja teistest erinevad. Kui aga sünnib vaba kirjandus, on lood halvad. Sünnib kõrvalmaailm nii paljude erinevate dimensioonidega, et seda ei saada ükski jumal käsutada. Varsti käib mingi klõps kõigi peast läbi, või viskab Emakesel Loodusel üle ja nagu naksti oledki alguses tagasi- pead hakkama orangutange välja õpetama.
Jumal – olgu ta nimi Maasu, sest nii ta armastas end kutsuda lasta- keerles ümber Maa ja ohkas sügavalt, tekitades Filipiinidel väikse tsunami. Ta üritas kõigest väest aru saada, mis hullumeelsus siin toimub. Teistele ta ei julgenud rääkida, sest ta poleks suutnud kannatada nende silmis siirast kahjurõõmu, et ka Kõikvõimas Maasu on lõpuks ometi ämbrisse astunud.
„Anna neile veel iseseisev mõtlemisvõime,” pomises Maasu müriseval häälel. „Keskaeg oli parim, siis nad kuulasid oma juhte ja ma sain puhata. Aga nüüd? Kui nad ise ka teaksid, mida nad teevad.. „
Ja siis, nagu miljoneid aastaid tagasi, süttis Maasul lamp ja maailm säras korraks valguses. Jumal keeras lambi kähku peast lahti, kustutades üleliigse valguse ja uuris seda naeratades. Ta hüppas püsti ja sukeldus Maale lähemale, jäädes ühele pilvele seisma. Ta tõstis käelabad enda ette.
„Näita Norelle Contoed,” käskis ta. Kätele ilmus midagi televiisoripildi sarnast ja see näitas sõda. Lühikeste pruunide juustega neiu, silmis metsik pilk, külvas oma valge ratsu seljas surma. Maasu ei saanud silmi pööritamata olla- see oli lihtsalt niivõrd amatöörlikult teatraalne. Aga vähemalt nüüd ta mõistis. Ta klõpsas pildi kinni ja sättis end pilve peale rätsepaistesse, toetas käega lõuga ning jäi ootama.
TERE, MAASU, ütles Surm ja painutas end, et jumala kõrvale istuda.
„Tervitus, Surm,” vastas Maasu üllatunult,”mis sind siiakanti toob?” Ta polnud ammu oma sõpra näinud, aga vähemalt võis ta kindel olla, et tema järgi ei tulnud- jumalatel olid teised surmad.
VÄIKEST PUHKUST ON VAJA. SEAL ALL ON IKKA HULLUMAJA, JUBA AMMU POLE MIDAGI SELLIST OLNUD.
„Jah, nad on ilmselt olematusesse surutud nagu silgud karbis, eks?” pakkus Maasu.
MIS SIIN SILKUDEGA PISTMIST ON? sattus Surm segadusse nagu alati, kui ta kõnekäändudega vastamisi sattus.
„Ei midagi,” ohkas Maasu. Nad istusid määramatu aja vaikuses.
NIISIIS... ütles Surm rääkima ärgitaval häälel.
„Niisiis me oleme ühe suure jama otsas, kas pole? Kui pole mind, pole maailma, kui pole maailma, pole sind.. ja nii edasi” Maasu naeratas hädiselt ja Surm noogutas. Nende eksistents rippus juuksekarva otsas ja kes nende saatuse üle otsustasid? Inimesed. See oli tõsiselt muretsemapanev fakt.

Deathsingers. Suurepärane. xD

Aga mis kuradi Ilo? Ma keeldun seda tunnistamast! See on Merry Brandybuck ja mittemidagi muud!

Ja... Ma nõuan, et sa tooksid haldjaid sisse. Ma oleksin siis ülihäppi. ^^

Bloody brilliant...again!

Superstaarist Voldemort...lihtsalt liiga geniaalne

Ja kui juba haldjaid lisada, siis miks mitte ka veel mõnda "Eragoni" tegelast. Näiteks Murtagh'it. Mis siis veel...see, kuidas need viis vaest raamatutegelast kuskile kinni pandi, oli väga osav

U-u-t!

TUKI, KURADI PÄRALT!
VÕI ET SINA TULED MINU MERRYT ILOKS KUTSUMA JA SIIS VEEL TEDA VANGIKONGI KA TOPPIMA?!
MA LÖÖN SU MAHA, AUSALT!!!
_______________________________
Khm. Vabandust väga, aga ma mõtlen seda tõsiselt. Kui sa teda kohe vabaks ei lase, siis ma... Gaah, ma ei tea mida ma teen. Ilmselt löön su ikkagi maha.
Ahjaa, Voldy bänd on päris äge.
Aga ma olen ikkagi su peale pahane.

Khm, Birx läks VEIDIKE närvi. Ainult veidike.
Aga ma lähen ka närvi, kui ma kohtan veel ühte tõlgitud nime. xd

Aga nii, haldjate kohta... Bring Arya in and you're dead. Seriously.
Ma tahan LOTRist Haldirit. (obsession. ^^) Too ta sisse ja ma suren õnnest.
Või Alagaesiast... Blödhgarm! Minu sinine karvane musike! (Or SKM... )
Või... Vanir! (L) Ta on jumala äge.

Wohoo, äsjavalminud 11. osa. Ma kaldusin algselt mõeldud teelt kõrvale, sest liiga palju on sellised ma-päästan-maailma-sõjaga-saan-nüüd-hulluks-kangelaseks-ja-avastan-endas-uue-hullu-poole jutte. Vms Ning ma pean jätkama selle joonega, mida ma algusest peale ajan- nalja peab saama.
Igatahes, jutt on vigadest kontrollimata, niiet vabandust (a) Niiet, siit tuleb teistsugune lähenemine.,.



Norelle hõõrus elevusest käsi. Tal oli hiilgav plaan.
Antud hetkel kükitas ta vaenlase tagalas nähtamatuna. Selle väikse kasuliku nipi õpetas talle Isis. Noh, tegelikult oli ta lihtsalt väga sulandunud.
Mingu põrgu oma ettekuulutusega. Ta ei kavatse elusees kellegi ütlemisi pimesi jälgida. Tuleb see maailm katkust vabastada ja kõik, selleks võib suvalisi vahendeid kasutada. Miks ta peaks lahinguväljal mitmeid kolle tapma, kui ta isegi ei suutnud ükskord isaga jahil käies vaadata, kuidas mehed vaest jänest tapavad. Noh, vähemalt ühe korra peab ta südame kõvaks tegema.
Mida need jumalad või kes iganes talle ikka teha saavad. Lõppude lõpuks loeb tulemus, mitte see kuidas see saavutati, eks? Nora lootis nii, muidi oli asi natuke pahasti.
Ta ei kavatsenud vastaseid saboteerida mingite nõiajookide ega selliste vahenditega. Jällegi Isis ja ka Albus olid teda õpetanud niiet ta teadis ikka natuke sellest asjast.
Aga tagasi reaalsusesse, kui nii võib öelda. Norelle oli vanelase tagalas, täpsemalt öeldes lossis ja maskeeritud kokaks. Väga originaalne, kas pole. Ta kandis suurt saia, mille sees oli üks vajalik asi.
Ta oli alati mõelnud, et miks näiteks Harry Potteris Voldemortile mugurelvadega otsa peale ei tehtud? Harry ju oli selle maailmaga kursis ja pealegi oleks see olnud palju efektiivsem ja võtnud vähema aega. Kuulid kerre, pea otsast ja asi vask. Aga ei, Rowling oli tahtnud asja maagilisena hoida.
Norelle ei teadnud täpselt, kus asub Musta Võluri pesakene, kuid ta eksles umbkaudu lossis ringi. Ja see loss oli väga suur.
Tegelikult vist ikkagi peaks teemast natuke kõrvale kalduma ja seletama, kuidas ta täpselt siia sattus.

Norelle, vaadates kõiki neid vägesid, kes olid tulnud koos temaga võitlema, oli masendunud. Mattias tema kõrval muidugi säras uhkusest ja ka teised olis üpris õnnelikud. Sinnamaani, kuhu silm ulatus, laiusid laagrilõkked ja kerkisid väiksed valged telgid. Ning seitsmik oli talle pähe toppinud midagi tiaara sarnast, käskinud hullult rasket sametkleiti kanda ja pikka punast keepi ka veel lisaks. Nii pidi ta esinduslik välja nägema väidetavalt.
Nora sai natuke šokki ja meelelahutust ka, kui Kolmanda maailma rahvas välja ilmus, tuues tuhat võitlusvalmit sõdurit lisaks. Näiteks tooks sellised nimed nagu Elrond, Elladan, Celeborn ja Legolas koos peaaegu terve vennaskonnaga. Haldjad lihtsalt pimestasid oma iluga kõiki ja Norelle jäi suu ammuli vaatama, hoides Albuse najal tasakaalu, kuni Elrond temaga isiklikult rääkima tuli.
„Ma tervitan teid, Carmenta. Meie rahvas soovib teiega ühineda selle katku vastu, mis on maailmad segi pööranud,“ ütles too kergelt kummarades. Norelle noogutas tummalt ja Seth müksas teda, andes märku, et ta peab midagi ütlema.
„Teie soov on rahuldatud. Meile kulub alati abikäsi ära,“ ütles ta ametlikult, tundes end äärmiselt tobedalt.
Eemal nägi ta Nathanielit koos oma saatkonnaga ja vist isegi Bartemaeust, kuigi Nora ei võinud kindel olla. Inimkehas deemoneid oli vast raske ära tunda.
Seal oli ka EKO käest pääsenud Eragon koos Saphiraga. Lohe oli imeline ja äärmiselt sõbralik ning Eragon ise päris kenake. Poiss viskas nalja ja flirtis päris kõvasti, Nora läks isegi nalja pärast kaasa, tunnistades mõttes, et tüüp on ikka üks naistemees küll omaarust.
„Tahad sõitu ka teha?“ pakkus Eragon lahkelt. Saphira müksas oma ratsanikku õrnalt ning nende vahel käis ilmselt tihe mõttevahetus. Nora muheles.
„Võib-olla kunagi hiljem,“ vastas Norelle, tundes suurt kiusatust.
„Tead, ma kuulsin küll, et Carmenta on väga kena, aga nad olid liiga tagasihoidlikud selles suhtes,“ muigas nooruk ja tegi silma. Norelle itsitas ja kirus end siis mõttes, et nii kerglase mulje jätab. Ta ajas selja sirgu, manas noomiva näo ette ja vaatas ringi.
Ta nägi võlureid, kes olid kinbatuses Albuse sisse piiranud ja tõttas poisile appi, jättes natuke pettunud Eragoni sinnapaika.
Need võluris rääkisid nii kiiresti ja segamini, et ta ei saanud mitte midagi aru, kuni põrkas mingi blondi kutiga kokku.
„Vaata kuhu sa astus,“ salvas too ja vakatas siis, kui nägi kellega on tegemist. „Vabandust,“ pomises too. Norelle varjas hädavaevu oma õnne, rõõmu ja kõiki teisi ülevaid emotsioone, mis tekkisid Draco Malfoy kohates.
„Pole midagi,“ ütles ta noogutades. Ta imestas sisimas, et ta juba nende fantaasiategelastega kohtumisest immuunseks polnud muutunud, aga ei, iga kord lendas tal kõhus ilutulestik, kui ta oma lemmikuid ka nägi.
„Sa oledki siis Carmenta,“ ütles Draco kaalutevalt. Ta paistis olevat kuskil 20 ringis, kuid endiselt kena. Norelle noogutas, olles selle nimega juba täiesti ära harjunud. Teised ei pannud nende väikest vestlust tähele.
„Sa tulid ka meile appi?“ küsis ta noormehe käest. Too noogutas ja heitis siis muiates pilgu käratsevale võlukogukonnale. Norelle sai tast täiesti aru ja naeratas vastu.
„Mis siin sünnib?“ küsis sügav hääl otse tema selja tagant, pannes ta võpatama. Ta keeras ringi ja vahtis musta rinnaesist. Ta tõstis natuke pead ja nägi seekord teistsugust musta. Selle mehe silmis.
Oh jumal, Severus Snape! Kriistas Norelle enda peas ja keeras pea eemale, et end koguda.
„Kas ma saan aidata?“ küsis ta võimalikult külmalt. Severus silmitses teda ükskõikselt ja tuiskas tast mööda, jättes andunud Norelle endale järgi vaatama.
„Hei, Nora, tule siia!“ hõikas Seth telgi varjust ja tüdruk raputas end unelusest ülesse. Ta libises sooja sügispäikese all sihtmärgi poole, kuigi pidi vahepeal teekonda katkestama, tervitades uusi tulijaid. See oli ikka päris väsitav tegelt. Uskuge mind, te ei taha suruda kätt mingi pool näki, pool inimesega. Väga imelik tegelane.
Kui Norelle lõpuks varju jõudis, ohkasta kergendatult ja tahtis tooli vajuda, kuid surus oma põlved tagasi püstiasendisse, sest Vanemate Nõukogu oli kohal- Gandalf, Phelim, Oromis, Dumbledore hologramm ja Shangos. Ta kummardas viisakalt ja sai samuti selle osaliseks. Gandalfi silmis säras lõbus tuluke.
„Harjutad valitseja ametit?“ pakkus ta lõbusalt. Norelle raputas pead.
„Kõigest väike promo, peab end enne sõda näitama või mis iganes.“ Ta ei viitsinud enam teeselda ja vajus ülbelt istuma, silmitsedes ootavalt vanamehi.
„Millega ma olen selle külaskäigu au ära teeninud?“ küsis ta võimalikult viisakalt. Mehed vaatasid Shangose otsa.
„Me tahtsime sinuga veel ühest asjast rääkida. Lahing toimub Helle tasandikul nagu sa tead. On oluline, et me sealt võitjatena välja tuleme, muidu.. muidu hukub Maasu.“
Norelle oli kergelt öeldes segaduses. „Lehm saab surma?“ küsis ta imestunult. Telgis valitses vaikus ja siis hakkas Seth ohjeldamatult naerma, teised ühinesid temaga, kuigi tagasihoidlikumalt. Norelle lahvatas näost punaseks.
„Maasu on jumal,"seletas Oromis,"ta lubas isiklikult kohale tulla, kui kõik on korras. Ja kui kõik ei ole korras.. noh, maailma lõpp või mitte, inimkond saab vähemalt uue võimaluse.“
Neiu vaatas mehi kahtlustavalt.
„Must Võlur peab surema, ükskõik kuidas. Tema kurjus peab hävima, tema hing tuleb põletada, selle katku peab peatama,“ rääkis Phelim vaikselt. Teised noogutasid ning Nora kuulis juba mitmendat korda Mustast Võlurist kui ’katkust’
Dumbledore jätkas:
„Kui ta peaks meist võitu saama, võtab ta käsile Esimese maailma. Sinu maailma, Norelle.“
Nora neelatas. Asi oli hullem kui ta arvata oskas. Ta tõusis püsti.
„Ma saan aru,“ vastas ta,“ma pean hetk aega üksi olema ja mõtlema.“
Ta lahkus telgist välja ja kõndis kaks tükki eemalolevasse, mis oli mingite vimplite ja asjadega ehitud. See kõik oli täiesti tobe Nora meelest, teda koheldi nagu kuningannat.
Ning seal istudes ja pistoda käes keerutades tuli Norellele hiilgav mõte. Üks loits, mis tõi asju tema juurde. Midagi, mis aitaks seda n-ö valitsejat hävitada. Muidugi oli see hullumeelsest riskantne, kuid riskid teevadki elu elamisväärseks nagu üks tark inimene kunagi ütles.
Ta tormas kõrvalruumi ja otsis karbist välja kriidi. Ta tegi maha ringi ja teatud märgid Isise õpetussõnade järgi ning lausus vajalikud sõnad.

Hnoga ad krpa,
hnoga groom Athena.
Lobudska nomran, lobudska hoodes.
Provides kre.

Loits oli lühike ja lihtne. Teadmatule inimesele võis see tunduda mingi seosusetu mulinana, kuid tegelt tähendas see umbkaudu midagi sellist: Ilmu mu ette, ilmu Athena nimel. Teisest maailmast, teisest ajast. Nõnda sündigu. Aga nagu alati, kipub asja õige mõte tõlkes kaduma minema.
Tüdruk ootas ja kujutas vaimusilmas soovitut ette. Ja siis helendas ringis valgus ning tema ette ilmusid paar asja. Hämmastunud oma edust, vangutas ta pead, sulges loitsu täielikult ja võttis varustuse. Tal oli vähe aega, et see plaan teoks teha.
Ta pidi kolm korda riideid vahetama. Kõigepealt haldjakeep, et siit hullumajast välja pääseda, siis Võluri armee rüü ja lõpuks koka riided. Ning muidugi olid kotti peidetud vajalik kraam.
Laagrist välja hiilimine oli liigagi lihtne. Keegi ei pannud teda tähele kui ta just ise ei tahtnud seda. Notelle laenas hobuse ja jõudis paari tunniga kohale. Hämmastavalt kombel ei võtnud lossi hiilimine üldse aega ega tekitanud raskusi, sest valvurid lihtsalt magasid.

Kui nüüd tagasi mööda koridore eksleva Norelle juurde. Ta oli tõsises kimbatuses, sest kelleltki teed küsida ta ei julgenud. Iga kord, kui keegi vastu tuli, jättis ta edukalt mulje, et ta peabki siin olema. Seni oli see mõjunud.
Ta oli juba oma tunnikese ringi liikunud, kuni sattus vastuvõtusaali. Uksed olid pärani, kedagi seal ees ei olnud. Tüdruk vaatas massiivset ruumi ja imetles kaunist tooli. Salamisi ta kujutas ennast seal peal istumas, kuid neiu pühkis selle mõtte kohe peast.
Selle asemel otsis ta varjulise nurga, lammutas ettevaatlikult saia laiali, pigistas närviliselt relva ja jäi ootama.

Põhjus, miks valve oli minimaalne, peitus selles, et kõik tegid viimaseid treeninguid ja Must Võlur uskus, et keegi pole nii loll, et siia julgeks tulla. Ka tema keskendus eesseisvaks võitluseks.
„Ning nüüd võtame sisse kobra asendi, sirutame end ilusti piiiikas,“ seletas juhendaja innukalt. Valitseja venitas ennast ja tegi grimassi. Lovelace oli eriti painduv nagu oleks ta joogaga juba ammu tegelenud. Teistelgi oli raskusi, eriti Voldemortil, kes oli sellega nõustunud alles pärast Luciuse kiitvat kõnet. Aga üldiselt paistis see enamikele meeldivat, kuna see tõesti vabastas pingetest.
„Nii, ja nüüd viimaseks võtame kõik sisse pooliku lootose ja hingame sügavalt sisse. Ja välja,“ toast käis läbi ühtne pahin.“Sisse. Ja veel kord välja. Lõdvestuge. Korrake seda paar korda ja siis olete vabad.“
Minuti pärast oli ruum tühi.
Kuna kellelgi polnud mitte mingit tahtmist liibukate ja laiade särkidega mööda lossi ringi käia, vahetati teises toas riided, saades oma viimnegi väärikus tagasi.
„Poleks uskunud, et see nii hästi mõjub,“ lausus Valge Nõid rõõmsalt ja muutis oma hooletu kepivehkimisega ühe majahaldja kiviks. Keegi ei teinud apsust suuremat numbrit.
„Kogu see trenn ajas mul neelud käima,“ kaebas Lilith,“Lora, vaatame mõned suupisted enne minekut? Noorem naine, pruun, selline kes näeks selle moodi välja, kes meile joogat andis.“ Seltskond naeris külmalt.
Must Võlur lahkus neist kummarduse saatel. Kui ta natuke avalikemasse kohtadesse jõudis, taastas enda õhetaval näol kõrgi ja julma ilme. See polnud kuigi keeruline.
Keebiga lehvides läbis ta tuttavaid koridore, kuni jõudis oma kallisse vastuvõtusaali. Oma enamiku aja veetis ta seal, sest und ta ju praktiliselt ei vajanud. Tunnist ajast täiesti piisas.
Märgates aga, et keegi hooletu on jätnud uksed valla, turtsatas ta vihaselt ja tegi mõttes märkuse, et laseb Loral neid natuke karistada. See vampiir oli tõeliselt osav piinamises. Ta sulges uksed vaikselt.
Mees võttis tooli kõrvalt olevat peekrist natuke jõujooki ja jalutas niisama ringi. Tema mõtted keerlesid sõja ümber.
Kui ta peaks selle kaotama (Mida muidugi ei juhtu, see oleks lihtsalt lubamatu, tal oli liiga suur sõjavägi, maagide grupp ja enda nipid võitmiseks. Mõte kaotamisest oleks reetmine. Sellega kerkib jälle küsimus, keda ta reedab?), siis vähemalt on ta ajutiselt surnud ega pea tagajärgedega silmiti olema. Must Isand raputas segaduses pead- ta vihkas kui mõtted kahte teed pidi jooksid, see oli nii tüütav.
Igatahes, võidu puhul pole enam mingit takistus, järgmine maailma saab tema omaks ja selleks on nende nõrkade inimeste oma...
„Paigal!“ hüüatas keegi tema selja tagant ning surus talle Tauruse revolvri vastu selga. Võlur kangestus, olles äärmises hämmingus, et keegi suutis talle ligi hiilida. Kuigi ta ei teadnud, millega on tegu, ütles diktaatorlik vaist talle, et see on relv. Kahtlemata.
„Kellega mul on au?“ küsis ta viisakalt. Mees oli tapmiskatsetega harjunud.
„Saatus,“ ühmas Norelle ja muigas samal ajal. Ta tugevdas haaret. Nüüd või mitte kunagi...
„Oo, või nii, milline kena kokkusattumus,“ iroonitses Must Võlur,“Ma just pidin paari päeva pärast ühe saatusekandja tapma. Ega see juhuslikult sina pole?“ Ta kiikas tahapoole, kuid sai uue müksu ribidesse.
„Unista õnnest, türann,“ sisistas neiu. Ta ei kavatsenudki teha seda viga, et jääb liiga pikalt rääkima nagu kehvades actionfilmides ja raamatutes juhtus.
„Noh, see on vaieldav,“ alustas Must Võlur, kuid Nora katkestas teda, vajutades päästikule.

Seal ei saa terve vennaskond olla, Merry on vangis. Ja Eragon on ka vangis. Kuidas nad vangist välja said? Ma nõuan seletust.
Dumby = hologramm! Ma hakkasin seal räigelt naerma. Ja sureva lehma koha peal ka. Maasu ^^ .
Kirjavigasid oli küll päris mitmeid, neid esines lainetena (st üks punt kirjavigu ühes kohas ja siis vahepeal pole). Aga sellest pole hullu. =)

Jap, ma kommenteerin ka nüüd.

Haldjad! *happydance* Jess! Celly & Elly! *squeal*
Aga neid oli nii vähe... Ja haldjad ei teinud midagi... *frown* Damn it, mulle ei piisa ainult sellest, et neid mainitakse ja et nad ilusad on! I want more! *seriously displeased*
Ja Alagaesia haldjad? *elf obsession* Ma tahan Blödhgarmi!

Okei, haldjad kõrvale jättes... Tead seda sarja Supernatural? Kuigi ma olen ainult esimest hooaega näinud (deeem, Season 2 laeb kohutavalt kaua!), siis täiega armastan seda. Sa võiksid paar deemonikütti tegevusse tuua. Dean Winchester! <3

Ja nõustun, et see vangistuse koht oli segane. Tahan selgitust!

Ma ei saa, ma kujutan seda joogat lihtsalt nii mahedalt ette XD

Eriti Voldemorti nende keskel XD

Ja ma ei lugenud kõiki osasid, seega tekkis küimus: Kust Nora sellise relva sai?

Flirtiv Eragon xD

Jah...hea. Rohkem ma ei ütle

Urr, see pealkiri mulle meeldib
Igatahes, sellest osast endast- häbematult lühike. Aga ma ei tahtnud sinna ossa rohkem kirjutada, järgmine tuleb selline.. mmm... eks ise näete millalgi. Jah. Aga see on siis eelmäng kõigele :p
Ma ei saa midagi teha, et mulle see Maasu meeldib :p Selline ekstragavantne tegelane :)
Endale mulle jälle ei meeldi




Klõks.
„Oih.“
„AHHA!“ möirgas Must Võlur ja keeras ennast ringi. Norelle pillas relva käest ja vaatas arglikult mehe poole. Seda viga ta polnud oma plaanis ette näinud.
„Nüüd oleme me kahekesi, lõpuks ometi!“ hõiskas Võlur, kuid taltsutas end koheselt, manades ette ilme, mis oleks heal juhul pannud kassipoja värisema. Ta haaras vöölt hiiglasliku mõõga, mis oli küll pigem lihunikunoa moodi.
Norelle kobas oma pükstes ja tõmbas välja lühikese mõõga, mille Crocifissa oli talle teinud. See oli nii tugev, et isegi läbis kivi. Ka Isis oli sinna võlusõnad peale lugenud, nii et paremat relva poleks vast tahta saanud. Käepide oli mingist valgest luust, ülemine pool oli algusest sakiline. Tera oli hallikas, õhuke ja mitte kuigi pikk. Kui ta sellega vihisedes läbi õhu tõmbas, tundus see tema käe pikendusena, nagu tema jaoks loodud. Nad tiirutasid üksteise ümber nagu hundid.
Valitseja vaatas teda hindavalt.
„Tead, sa ei paista üldsegi nii võimas välja,“ ütles ta natuke pettunud ilmel.
„Sa valvureid ei kutsugi?“ päris Nora omakorda, lastes eelmise lause kõrvust mööda. Tema süda puperdas nagu koolibri tiivad.
Võlur lasi kuuldavale ühe hullumeelse naeru, mille peale Norelle turtsatas ja silmi pööritas. Mees vahtis teda nördinult ja kinnitas vaid pearaputusega Nora öeldut.
„Tead, sul on ka võimalus ellu jääda,“ pakkus ta veel, näol äärmiselt kaval naeratus.“Mul olekski ühte kaasvalitsejat vaja ja minu naisena oleks sul palju erilisi privileege...“ ta jättis lause õhku rippuma ja nüüd oli Norelle kord teda jõllitada.
„Kas sa ise ka usud, mida sa oma suust välja ajad?“ sõnas ta uskumatult.
„Minuga nii ei räägita!“ käratas mees resoluutselt.“ Aga tegelikult on asi nii,“ jätkas ta rahulikumalt,“et mul pole väga palju aega siin sinuga lolli mängida, nii et asume aga asja kallale.“
Ta lõi. Ja Norelle kaitses selle oma pisikese mõõgaga ära. Kuigi Võluri mõõk oli hiiglaslik, käsitses mees seda kui tavalist nuga, täiesti kergelt ja vaevata. Hullumeelse raiumise asemel käis asi rütmiliset, umbes nagu mängusõdurid. Nende võitlus meenutas rohkem pühapäevast piknikku kui saatuse suurimat kohtumist.
Norelle pareeris, kuid ei torganud mitte ühtegi korda. Tüdruk taganes mööda ruumi, kuni lõpuks komistas mehe tooli ette. Võlur lõi tal mõõga käest ja see lendas paari meetri kaugusele, otse akna juurde.
„Oleks ma teadnud, et asi nii lihtne on, poleks ma su peale nii palju vaeva kulutanudki,“ ütles Must Võlur kuivalt. Ta paistis tõeliselt pettunud olevat.
„Oota!“ hüüatas Norelle hingeldades, mõte välgukiirusel liikumas.“Miks sa seda teed?“
Käsi peatus ja mehe näole valgus imestus.
„Maailmad tahavad vallutamist, muidugi,“ vastas ta nagu oleks selline asi iseenesest mõistetav.
„Aga pärast seda?“ jätkas Norelle.
„Naudin oma triumfi.“
„Aga päris igav ju, kui enam midagi vallutada pole?“ pakkus tüdruk umbkaudu. Must Isand vaatas mõtlikult kaugusesse ja neiu nihkus natuke eemale.
„Kuhu sa sellega jõuda tahad?“ küsis ta teravalt.
„Noh.. ,“ kogeles Nora, silmad ringi vilamas,“ alustuseks võiksid sa diplomaatiaga tegelema hakata ja hästitoimiva maailma luua, mis teistele eeskujuks oleks. Seejärel arendada kultuuri ja..“
„Okei ,see kõlab väga paljutõotavalt. Aga liiga palju vaeva.“ Ta tõstis uuesti käe ja valmistus viimaseks löögiks. Kuid sel hetkel katkestati teda uuesti. Sisse tormas räbaldunud välimusega sõdur, nool ikka veel jalas kinni.
„Isand, nad on siin!“ purskas ta älja, toetudes hingeldades uksepiidale. Must Võlur keeras end ringi ja Norelle nihkus nüüd juba kiiremini mõõga poole.
„Kes on siin?“ küsis valitseja mõistmatult.
„Mattiase väed ja need teised tegelased.“
„Siin?“ mehe silmad tahtsid pealuu seest välja karata.“Mida nad siin teevad?“
Sõdur vaatas oma valitsejat nagu nõdrameelset.“Sekkuvad, nagu nad hüüavad. Võitlus on alanud.“
Norelle võttis mõõga kindalt pihku ja jooksis sinna, kus ta arvas kõige kiirem väljapääs olevat- läbi akna.

Ta kukkus vihinal läbi õhu. Teda saatis Must Võluri raevunud möire ja rahvamasside kõrvulukustav kisa. Siis see peatus.
Nora pilgutas silmi ja vaatas alla. Siis külgedele. Ja veel kord alla.
„Ma ripun õhus,“ ütles ta iseendale.
„Tehniliselt sa ikka veel kukud,“ ütles Maasu ja seadis end rätsepaistesse.“Lihtsalt sa teed seda aeglasemalt. Väga palju aeglasemalt.“
„Äge,“ nentis Norelle ja päris väikest väänlemist sättis end samuti mingisse istuvasse asendisse. Tema all olid tuhanded inimesed ja laavaaugud peatunud. Päikese hakkas looja minema, kuid oli ühe koha peal. Maailm seisis.
„Nii, jumalik teejoomine?“ pakkus Nora huupi. Maasu kergitas kulmu ja nipsatas. Nende ees oli kaks aurava teega tassi ja kann.
„See oli iroonia,“ pomises Norelle, kuid krahmas kuuma joogi kätte. Hämmastaval kombel tundis ta end täiesti muretuna ja vabana.
„Niisiis,“ alustas Maasu rõõmsalt.“Kuidas saatuse muutmine edeneb?“
„Kui sa poleks jumal, siis ma annaks sulle peksa,“ pööritas Norelel silmi,“ Ma ei suuda enam seda sõna välja kannatada. Ainult saatus ja ettemääratus, nagu muud maailmas polekski.“
„Aga kas siis nii polegi?“arvas jumal.
„Igaüks saab oma saatust ise määrata,“ oli Norelle kindel.
„Mmmh?“ tegi Maasu, juues väikse lonksu teed.“Aga oletame, et sa poleks täna siia tulnud.“
Ta nipsas. Lossi eeslaius nüüd surnute väli.
„Või et sa poleks Arthurit uskunud.“
Nips. Endiselt sama.
„Või siis poleks sind vampiir hammustanud.“
Nips. Sama.
„Saatus saab alati oma tahtmise, isegi kui sa arvad, et sa kavaldad teda üle. Samas vähimgi eksisamm võib kõik kukutada,“ seletas Maasu lihtsalt.“Suhkrut?“
„Tänan, ei,“ vastas Norelle kärsitult.“Aga isegi siis, oletame nüüd, kui ma raiuks sul pea maha, mis siis saatus teeks?“
„Kas sa siis ei tea, et see kelle süda on puhas ja rikkumata ning võidab jumala ausas kahevõitluses, saab selleks ise?“ imestas Maasu siiralt. Tütarlaps raputas pead. „No viimane aeg teada. Vanasti oli ikka suur tunglemine selle peale, nüüd viimane miljon aastat on päris rahulik olnud. See paneb vanu aegu igatsema.“ Ta ohkas südame põhjast ja vaatas alla. Nips. Pilt oli selline nagu Nora seda kukkudes mäletas.
„Mis see on, millel lõppu ei tule?“ esitas Maasu talle mõistatuse. Norelle mõtles hetke ja vastas siis:
„See on palju asju. Aeg. Kurjus. Ring.“
„Just. Aga kas sa tead mida ring veel sümboliseerib?“jätkas ta.
„Ee.. Päikest, äkki?“
„Seda ka. Aga see on ka ühtsuse ja täiuslikuse sümbol. Väidetavalt kaisteb see kurjade jõudude eest.“
„Väga huvitav,“ nentis Norelle kuivalt. Iga hetkega tundus see tüüp aina rohkem peast segi olevat. Ei, oota. Hoopis tema on peast segi. Jumalaid ei ole ju olemas.
„Aga mis on sinu siiatuleku põhjus?“ küsis Norelle lõpuks.
Maasu lõi särama. „Oh, hea et sa meelde tuletasid!“ lõi ta käsi kokku.“Äärepealt oleks unustanud. Vaata, jumalad ei tohi sõjas poolt valida või otseselt sekkuda, aga keegi pole öelnud, et kaudselt ei või.
Ta nipsas jälle. Norelle ees hõljus sinaga vedelikuga pudel.
„Hmm, milline kena päikeseloojang,“ sõnas Maasu vastasuunda vaadates,“ Ma üldse ei näe, et sinu ees on jõujook, mis annab sulle ülima vastupidavuse. Nii et ma ei tohiks süüdi olla, kui sa selle otse minu selja taga ära jood.“
„Tänan, aga ei,“ vastas Norelle kindlalt.“Ma eelistan ausaid võtteid.“ˇ
Jumal nipsas uuesti ja pudel kadus.
„Aga oletame, kui mu õnnistav nool läheb täiesti kogemata sinu mõõga pihta, tehes sellest võitmatu?“
„See juba sama hästi kui on,“ ütles Nora ärritunult.“Vaata, ma ei viitsi siin jamada. Ma tahan selle asjaga juba ühele poole saada, valitseja pea maha raida, rahva katkust päästa bla bla bla ja nii edasi.“
Nips. Helid, väävlilõhn ja õhumüür tabas Norellet nii ootamatult, et tal jäi hing kinni, kuid mingi ime läbi suutis ta maanduda pehmelt jalgadele otse sillal. Eesmine rahvas jättis korraks sõdimise, kuid jätkas seda paari hetke pärast. Norelle sättis alateadlikult soengut ja viskas kostüümi kiirelt pealt. Ta paljastas Mattiase vägede tunnusvärvid- kuldse ja valge.
Kaos. Kuidas seda kirjeldada? Mingeid kindlaid ridu ei olnud, igaüks sõdis kellega juhtus. Halvimal juhul kukuti laavajõkke. Katapulte ega muud sellist ei saanud kasutada, asi oli taandunud lihtsale võitlusele maapinnal.
Nora, kellel normaalne mõtlemine oli lõpuks taastunud, sai millesti aru.
Esiteks, ta oli põgenenud Musta Võluri käest vähemalt korraks. Hiljem tuli see asi joonde ajada. Teiseks, hetk tagasi oli ta jumalaga ülbe ja keeldus ta abist ning kolmandaks, tema ees käis sõda ja eneselegi teadmata võttis ta sellest juba osa.
Norelle oli eemal. Ta ei valitsenud oma lihaseid, vaid kapist oli välja astunud halastamatu kiskja tema asemele. Ring tema käeseljal lõi äkitselt silmipimestavalt helendama ja jäi siis vaikselt hõõguma. Ah sellest siis see ringi jutt, mõistis Norelle. Ta imestas, kui kiiresti ta käed liiguvad ja sõrmed leiavad ülesse unearteri, saates inimesi viimsele teekonnale. Kui see oleks võimalik olnud, heidaks Norelle pikali ja jälgiks seda kõike siira huviga edasi, kuid siis paisati ta oma kehasse tagasi.
„Neetud,“ pomises ta, hoides mõõgast kramplikult kinni. Kõrvus kostis itsitamist. Ilmselt Maasu trikid. Nori veel jumalaid.

Kuule, kuhu kadusid vanad head kahe-kolme postitusega osad? O.o I want them back!

Maasu on still übervinge. Ma vist asutan Maasu religiooni.

Ehm, no critic, except see on liiga lühike osa. JA UUT!

P.S.: Sa oled mu freaking signa endale allkirja pannud. O.o