Lõpetamata lugu | 14. osa+epiloog. Lõpetatud! :D

Deemit, ma ei oska osa kohta idagi erilist öelda. Lihtsalt ei oska, vot.
Supernaturali tegelasi nõuan endiselt. Castiel 4ever! Minu lemmik nunnu ingel.

Ja oh, jutu bänner on kobe. Aga Arya pilt on peal. *vomits* See pilt on lihtsalt nii vale.

Noh, üks kiiresti valmis vorbitud osa. (2 tundi on ju kiiresti!?). Arvatavasti on siinses osas palju sõnakordusi. Üldiselt minu meelest on see suht mittemidagi ütlev. Lihtsalt natuke möllu. ja suht tihe tekst on.
Tähtis osa tuleb järgmine Ehk siis eelviimane või koguni viimane. Pole veel otsustanud

Ahjaa, Nora mõõk: http://www.arscives.com/bladesign/Images/crossed-sword.jpg


Ta hoidis mõõgast kahe käega kinni ja üritas löökide eest põigelda. Kui vere lõhn ta ninna tungis ja temas midagi kihelema pani, üritas Nora edaspidi ainult suu kaudu hingata. See õnnestunud, muutus ta aina kindlamaks. Samas tundus nagu vastaseid ei saagi otsa.
Mattiase näos pärlendasid higipiisad, kuid tema silmis oli otsusekindlus. Vastased langesid ja langesid läbi tema väsimatu käe. Ta ühendas oma mitmeaastase kogemuse võitluskunstides ja eluaegse vilumuse mõõgavõitluses ja tulemus oli päris hea.
Vahepeal vaatas ta otsivalt ringi, lootes leida märke Carmentas. Milline lollus tulla ise siia! Naised- arvavad, et saavad kõigega hakkama. Tema selja taga olid mitmed võidukad lahingud, kui ta pidi tüdema, et sellest hullemat ei olnud ta näinud. Inimesed ja poolinimesed. Aga ega ta ei kurda, kuni tugevad nende poolel olid.
Mattias ehmatas kergelt, kui tema ette hüppas vastane. Tema järel tulid ka teised ja üsna varsti oli ta ümber piiratud. Kuus ühe vastu. Enam polnud aega ringi vaadata ega mõelda. Tuli tegutseda.
Seth, samas, oli näinud Norellet kohe, kui too vaatevälja ilmus. Ta naeratas kergelt ja surus alla soovi tütarlapse juurde minna. Too paistis Isise kingitust päris hästi valitsevat. Tegelikult oli temal kõige parem ülevaade lahinguväljast- hetkel hõljus ta lossi sissekäigu juures. Ta oli lõpetanud hingamise täielikult, kuid siiski tungis vere lõhn vahepeal tema ninna. See oli neetult ahvatlev.
„Otsid mind?“ hõikas keegi ja järgmisel hetkel sai Seth jalalöögi selga. Ta tegi õhus paar tahtmatut saltot ja lendas suure hooga vastu vesisülitit. See purunes, kuid Seth raputas selle kokkupõrke tulemusel vaid pead ja rapsas kivitükke riietelt.
„Tervist, George, Fereberus. Oh, ja sa ka siin Susanowa. Väga meeldiv;“ tervitas Seth kolme vampiiri viisakalt, kergitades oma olematut kaabut.
„Näri kapsast,“ turtsus Susanowa. See oli üks tavapäraseid solvanguid ebasurnute seltskonnas. Noraalsed inimesed sellele tavaliselt pihta ei saanud, kuid ega paljud inimesed seda kuulnud polegi. Aga üritades seletada- olete te näinud taimetoitlasest vampiiri? Seda oligi arvata. Jah, neil on kummaline huumorimeel. Kuid Seth pööritas selle peale vaid silmi. Tema loomulik väärikus ei lasknud end kõigutada millestki nii lihtlabasest nagu selline märkus.
„Kombed, kombed,“ ütles ta vaid ja teeskles oma küünte uurimist.“Ma imestan, et teiesuguseid metslased kogu selle verepulma ajal rahulikult suudavad olla.Või olete ise hoopis kaalika peale üle läinud?“ Susanowa erkpunased silmad kõnelesid midagi muud. Ta urises ja valmistus hüppeks, kuid Fereberus pani käe ette. Seth kallutas huvitatult pead. Siit võis midagi huvitavat tulla.
„Ma lihtsalt pidin ütlema,“ irvitas Fereberus,“et see sinu tüdruk maitses päris hästi. Ehk lubab Must Võlur mul eine pärastpoole lõpetada.“ Sethi käed tõmbusid rusikasse.
„Või laseb ta meil enne teda piinata,“ jätkas krahv de Prudensse õhinal, silmad pärani, nagu alati kui jutt toidu peale läks,“tead, nende veri on nii magus selle hirmu pärast. Ja need karje-„ ta ei saanudki lõpetada, sest muidu hea enesevalitsemisega Seth viskus talle raevunult kallale. Nagu kaks urisevat metslooma läksid nad omavahel kisklema. Seth lõi krahvile hambad sügavale õlga ja kiskus tüki välja, kuid George ei jäänud võlgu- Seth jäi oma väiksemast sõrmest ilma. Fereberus ja Susanowa läksid oma kaaslasele appi. Sellest tuli vaieldamatult lahingu üks vihasemaid ja julmemaid kokkupõrkeid.
All lahinguväljal kiristas Amaterasu hambaid ja vaatas ülesse taevasse, kuidas need elajad tema poega materdasid. Ta oli alati ürgema olnud, kuid katsu sa midagi teha, kui sind ennast piirab pidevalt vastaseid, kes peavad sind kergeks saagiks, kuna sinu üks külg on sodi. Ta oli lihtsalt lennanud vastu ühte kivimürakat ja ega temagi on kõigest poolsurematu.
„Võta,“ ütles järsku välja ilmunud Isis. Naise pikad plondid juuksed olid keerukas lahingusoengus nagu ta ise seda nimetas ja hetkel pakkus ta Terale lonksu ühest lõpmatutest pudelitest, mis tema vööl rippusid. Need olid juba pooltühjad.
Kõhlemata võttis naine ühe sõõmu ja manas siis ette vastikust väljendava grimassi. Isis hoidis kätt Amaterasu vigastada saanud koha peal ja too tundis, kuidas ta paraneb. See ei olnud just meeldiv tunne.
„Jään sulle tänu võlgu,“ vastas Amaterasu noogutades.“Kuule, ega sa mingit imetrikki ei saa meie kasuks teha? Kilpi, rohkem sõdalasi, või mida iganes?“ Kuid Isis raputas pead.
„Ei vea välja,“ seletas ta,“mul jõud isegi otsakorral.“ Ta ei hakanud ütlema, et see veri ei mõjunud talle hästi- musta maagia ahvatlus hakkas tema soontesse imbuma. Üks nips ja ta oleks saanud luua zombiede armee. Kuid see oli vale. See oleks loomuvastane. Amaterasu pööras end kannapealt ringi ja lõi pea maha omaarust kavalalt ligi tikkunud vaenlasele. Naised vaatasid üksteisele otsa ja sööstsid siis koos lahingusse, võideldes seljad vastakuti.
Ning kui laskuda juba sügavuti sõjakärasse, leiame eest ka täies hiilguses venaskonna. Nad hoidsid üksteise ligidale, et jälle mitte keegi neist ei langeks.
„46, 47..!“ hõikus Legolas. Gimli näkku oli kirjutatud otsusekindlus, et seekod kavatseb ta võita.
Nathaniel, nii koba nagu ta oli, üritas samuti võidelda. Bartemaeus seevastu oli mingiks eriti suureks elukaks moondunud, kes hävitas iga ettejuhtuva vaenlase.
Kõige raevukamalt võitles aga Vanemate Nõukogu. Vanus ei olnud siinkohal mingiks takistuseks, sest igaühes oli kübeke võlukunsti, mis oli jäänud alles, hoolimata selles maailmades rändamises. Erandiks oli Dumbledore, kes hologrammina ei saanud midagi teha.
„Kirivise piralt! Oli see alles jolep!““ hüüdis kellegi peenike hääl liiga alt, et seda ohuks pidada. Kuid siiski leidsid mõned sõdruid end järsku lendamas. Jah, ka Nac Mac Feegled olid seal. Kuigi neil olid omad kasud sees- neile oli lubatud mitu ekstrakanget lambavõiet ja milline sinine sõdalane suudab sellest ära öelda? Kuigi neid oli kohal ainult veerandik, oli see üpris arvestav osa.
Samas Albust ei olnud mitte kuskil näha. Ta ei võidelnud kellegagi. Teda ei olnud hukkunute hulgas. Ta ei olnud ka maha jäänud. Kuid kus ta oli?
Üle sõjakära kostus korraks lohe möire. Norelle ehmatas ja oleks mõõga äärepealt maha pillanud, teenides endale vastaselt sügava haava kätte. Ta tegi tollele sõdalasele lõpu peale ja vaatas ülesse.
Must draakon liugles üle lahingutandri, tema järel ka teine, safiirsinine, kes oli kindlalt Eragon. Videvikus ei olnud näha, kellega on tegemist, kuid see sööstis appi omadega puntras olevale Sethile. Kes see esimene ka poleks, oli see vähemalt oma. See oli kõige tähtsam. Tundus, nagu hakkaksid nad kaotama- Mattiase vägedest oli üle poole langenud ja isegi teisest maailmast päris abilistega ei saanud nad hakkama niivõrd suure väe vastu. Seda tunnetasid ka nende vastased, sest tundes peaaegu käesoleva võidu maitset suus, võitlesid nad veelgi innukamalt. Norelle üritas veritsevat haava sulgeda, silmad võimalike rünnakute jaoks avatud. Kummalisel kombel ammutas ta käeseljal olevast ringist jõudu, et ellu jääda.
.„Carmeta? Tule välja, kus sa ka poleks! Meil on sinuga üks asi ajada!“ hõikas tuttav hääl lõbusalt üle sõjakära. Nora pea nõksatas ülesse ja ta nägi Musta Võlurit ringi lehvimas. Igaüks, kes tahtis teda rünnata, lendas laias kaares eemale. Vähemalt meeter tema ümber oli kogu aeg puhast maad.
Carmenta urises ja vaatas vidukil silmadega valitseja lähenemist.
„Õhtust,“ tervitas ta meest viisakalt ja naeratas talle. Kummaline, ta ei tundnud enam üldse hirmu. Või oli ta lihtsalt hulluks läinud. Aga üks asi oli selge- Must Võlur oli ilmselt täiesti kindel oma võidus, sest ta ilme juba reetis seda.
„Meil jäi ennem midagi pooleli?“ ütles ta ja tõstis oma hiiglasliku lihunikumõõga. Norelle heitis pilgu oma relvale. See oli tõesti nagu hambaork valitseja oma kõrval. Kuid ta võttis selle kindlalt pihku ja astus sammu edasi, eirates valu teises käsivarres. Teda ei rünnatud enam, kuid võitlus paistis olevat kaugenenud. Kära oli vaiksem. Oli ainult nemad kaks. Nemad ja kogu maailmade pilk nendel.
Võlur naeratas ja enam ei olnud sellisest võitlusest juttugi nagu troonisaalis oli olnud. See oli juba tõeline. Mehe käsi liikus nii kiiresti, et seda oli peaaegu võimatu näha. Norelle silmad lendasid ehmatusest pärani, kuid ta sai kõik kaitstud. Ta sees rapsas mingi ärkav olevus, kes oli end uniselt juba siis liigutanud, kui õhk oli paksult verelõhna, viha ja hirmu täis.
Nora tegi koha peal liigutuse ja muutus ise aina vihasemaks. See oli tema viimane takistus koju saamisel. Ta ei kavatsenudki surra 15-aastaselt, pealekauba veel kuskil täiesti mujal maailmas. Ta ei lasknud sellel nuhtlusel enam siin võimutseda. Ta oli alati ülekohust vihanud. Aitab sellest mängus- oli aeg teha seda, milleks ta siia ilma oli sündinud.
Tappa.
Olevus möirgas ja asus rünnakule. See janunes vere järgi. Norelle liikus nagu tappev balletitantsija- kiiresti, graatsiliselt, halastamatult. Võlur oli sellisest muutumisest üllatunud, kuid ei jäänud alla. Sõjariistad pildusid kokkupõrgates mitmeid kordi sädemeid ja Noral õnnestus meest isegi ühe korra haavata. See andis aga võistlusele veel hoogu juurde.
Mõnekümne minuti jooksul nad tõmbusid eemale ja alustasid teineteise ümber tiirutamisega. Nad mõlemad lõõtsutasid, olles ilmselgelt väsinud. Norelle aga samas üritas alla suruda seda ohtliku olevust tema sisemuses, kes üritas võimust võtta. See ei tahtnud kuigi hästi õnnestuda.
„Paistab, et ma eksisin sinus,“ ütles Must Võlur kaalukalt. Norelle kaalus mehe sõnu ja kehitas õlgu:“Paistab, et mina mitte- sa oled ikka hale.“ Võluri nägu moondus vihast ja ta pigistas käepidet, kuid ei rünnanud.
Selleks ajaks olid tema lähikondlased nende ümber ringi moodustanud. Ühes väikses eraldatud osas Nora ajus vilksas läbi üks teatud stseen Harry Potteri filmis. Kuid kuigi see tundus võimatu, oli siinkohal tegemist reaalsusega.
Nad tiirutasid endiselt vaikides, kuni üle nende pea lendas möirates lohe. Nüüd nägi Norelle küll, kes selle seljas oli. Õigemini olid. Juhtis seda ajudega kaadervärki tema kallis venna Arthur isiklikult ning tema selja taga oli üpris piinatud ilmega Albus. Talle meenus muna, mille ta kunagi ammu oli lumest leidnud. See aeg tundus olevat sadade aastate kaugusel...
„Nora, vaata ette!“ karjus Archie. Norelle keeras pead, kuid ei jõudnud pareerida. Musta Võluri hiiglaslik mõõk tungis tema kõhtu.

46, 47... Legendaarsed loendajad.

Nan Mac Feegle'id! (A) I just love them.

Lõpp oli... šokeeriv. O.O

Väga sisutihe kommentaar, eks ole. Aga mulle meeldib see jutt ja sa tead seda. Seega - UUT! Or Gimli will count you.

Kui ma tükk aega tagasi 1. - 12. osa läbi lugesin siis jäi mul õhku rippuma üks küsimus.
Nimelt kas Dracko Malfoy ei olnud mitte Vodlemordiga ühes mestis/ühes bändis?
Aga muidu pole mul ainsatki halba sõna öelda, väga põnev ja unenägusid inspireeriv. Ka tänane osa on hea (kuigi see omadussõna võiks parem olla) ja ootan järgmist osa

Ha. Haha. Hahaha. Ha haha haaa *köhköhm* haaaa *köhhköhmkkm hmkmh.* Okei. Not Funny.
Et siis selle osa kohta. Mulle eraldi see meeldib, aga üldjoones jääb kuidagi pealiskaudne. Ja paljudele vb segadusseajav. Ah, ja vb mõnele tähelepanelikumale tundub üks tilluke osa tuttav, ma olin evil ning kasutasin ühte oma lühijuttu ära. Muhhahaa. :D
Vähemalt ühe asja, mida ma algusest peale plaanisin, tegin ma ära (h)




Maailm ujus. Kord läks kõik fookusesse ja siis jälle tagasi uduseks. Ta kuulis vere metsikut laulu oma kõrvus ja kuidas see temast koos eluga lahkus.
Sisemiselt ta karjus. Karjus, et elu teda maha ei jätaks. Karjus kogu maailma peale, kelle pärast ta pidi selle läbi elama. Ning enda peale, et ta kõiki alt vedas. Kuid kõikehaarav tuimus mässis ta enda embusesse.
Norelle ei teadnud enam kus ta on ja kes ta on, ainult seda, et varsti pääseb ta selle kõige eest minema. Tasapisi vajus ta aina kaugemale ja kaugemale sügavustesse. Ta oli oma keha üle täieliku kontrolli kaotanud. Kuskilt kaugelt kuulis ta kellegi juttu ja mingeid karjeid.
Pilt muutus mustaks ja siis lakkas kõik olemast.

Vaikus. Lõpuks. Kas pole mitte suurepärane?

See ei ole selline vaikus, kus kõrvad ikkagi vaikselt kumisevad, vaid selline kõikehõlmav. Tõesti, mitte ühegi heli pole kuulda.

Siiski, sealtpoolt on kuulda väikene sahin.

Aga kus on see ’sealtpoolt’? Siin on ainult mustav pimedus. Pimedus ja vaikus. Alati on need olnud minu kaks lemmikasja. Imelik, ma siiski näen oma käsi ja jalgu. Kuid mitte midagi muud. Ainult mina.

Ja sahin.

Ma liigun ettevaatlikult selle suunas. Tegelikult liuglen. See kõik hakkab juba imelik tunduma ja kuskil tagumises ajusopis hakkab endast miski märku andma. Pisike häirekell tiliseb.

Mind läbib värinahoog. Siin on liiga üksildane. Ma vajan kedagi, kohe. Muidu ma murdun! Ma juba tunnen seda.. Mõra, mis oli südames, laieneb tasapisi, sirutab oma haarmeid, kuni mitte midagi pole enam järel. Ma vajun põlvili ja haaran kätega juustest. Üksildus on valus.

„NORELLE,“ kuulen ma. Õigemini sõnad lihtsalt tekkisid kuidagi pähe. See äärmiselt kummaline tunne. Kuid kergenduselaine uhab minust üle. Üksilduse haarmed lõtvuvad pisut ja ma saan taas hingata. Ma tõstan pilgu ja näen enda ees ühte kuju. Nii võimatu kui see ka pole, on see sellest tihedast pimedusest veel tumedam.

„Kus ma olen?“ leian ma end küsimast.

„MIDA SA ISE ARVAD?“ vastatakse mulle küsimusega. Kogu liigutab ja kapuutsi alt välgatab kahvatuvalge kolju. Ma kortsutan kulmu.

„Ma ei tunne end just eriti surnuna...“ avaldan ma kahtlust ja ristan inimlikust harjumusest käed.

Surm irvitab. Õigemini, ega pealuu ei oskagi midagi muud peale irvitamise õieti tehagi. Mossitav kolp? Pole nagu ennem näinud. „OH EI, SA POLEGI SURNUD.“

Minu imestus kasvab.“Mida ma siis siin teen?“

„OOTAD.“

„Mida?“

„KUNI SU KEHA UUESTI VALMIS ON.“

Üritan sellest aru saada, kuid ebaõnnestun üsna pea. Ma tõusen lõpuks püsti vaatan pingsalt ringi. Lõpuks hakkasn ma nägema häguseid varje, inimeste järelkajasin oma eelmistest eludest. Sosinaid. Kuid need ei puuduta otseselt mind, ma olen neist otsekui kuskil eemal. Teises koridoris.

Siis ma tundsin seda.

Esialgu tekib sõrmeotstes surin, mis levib aga aegamisi üle kogu keha. Surin muutub natuke valulikuks. Teate seda tunnet, kui mingi jäse on n-ö ’ära surnud’? See tunne valdab just praegu kogu minu keha. Vastikud pisikesed torked, mis ei vaibu, vaid lähevad aina hullemaks.

Ma kuulen lõpuks ometi taas oma südame kiiret rütmi. Ja hingamist. Üksinduse rõhuv tunne on peaaegu täiesti kadunud.

Ja ta ärkas uuesti.

Esimesena taastus tunnetus. Norelle lebas mullal, mis oli niiske. Sõrmeotsad lebasid millegi kõva peal, mille ta lühikese kompamise tulemusel tuvastas mõõgapidemena. Kõhtu lööv haav tuikas õige õrnalt, kuid see oli ka kõik. Mingit kohutavat valu ei olnud.
Seejärel tuli osaliselt tagasi kuulmine, mingi kriipiv hääl pidas kuskil kõnet. Kuid see ei sunnutanud mingit imelikult võluvat trummikoori ja kutsuvat sahinat . Kui aga naasis haistmismeel, pööras Nora organism end pahupidi.
Veri.
Magus mahlakas võluvalt punane elueliksiir veri. Ta haistis seda kõikjal enda ümber ja see ajas ta hulluks. Trummid olid ju tegelikult südamed ja sahin vere liikumine soontes. Nii kutsuv. Norelle avas silmad ning pupillid tõmbusid kassilikult kokku.

***

Must Võlur aga samal ajal, täiesti teadmatu, et Norelle tapmiskatse oli ebaõnnestunud, pidas oma võidukõnet.
„Ning need, kes meie vastu astuvad...“ rääkis ta võlujõul valjuks muudetud häälega, lastes peaaegu iga enda lause lõpu hõisata. Sisimas ta juubeldas ja oleks tahtnud mööda platsi ringi hüpata. Ta oli KÕIK takistused oma teelt eemaldanud. Kas ta pole mitte osav? Vaevalt teist sellist valitsejat kuskil mujal leidub, kes suudab korraga mitmel tasandil mõelda. Pidada kõnet, tunda oma võidust rõõmu, plaanida teiste hävitamist ja nii edasi. Küll ma olen geniaalne, naeratas Must Võlur endamisi.

Albus, võimalikult kaugel sõjakärast, hoidis istudes jalgadest kinni ja kõikus edasi-tagasi.
Ta ei ole surnud, ta ei ole surnud, korrutas poiss endale asjatult, silmad tühjalt ette vahtimas. Seda kõike oli liiga palju üle väikese lapse jaoks. Öeldi küll, et ta on oma isa poeg, aga mida tema praegu tegi? Puges peitu. Kas Harry oli seda kunagi teinud? Ei usu. Aga tema pole ka kunagi tapnud, tuletas Al endale meelde.
Iga valitseja sõna jõudis tema kõrvu. Iga häbistav lause, iga vale, mis tema huulilt langes lõi poisile veel ühe haava juurde. Ning Albus kuulas.
Noormehe kõikumine seisatas.
„Ükski argpüks ei ole väärt elama, iga kõrvalehoidja sureb..“ jõudis temani lausekatke. Albus tõusis aeglaselt püsti, täis ootamatut järjekindlust.
„Ei minu isa, ega ma mina ole peitupugeja,“ sosistas ta endale. Ta haaras kõrvalt mõõga ja kõndis rahulikult sihtmärgi poole.

„Ning mul on vaid üks asi lisada,“ sõnas Võlur rahulolevalt. „Nädala pärast, samal ajal, tungivad meie väed sisse Esimesse maailma, et võtta-„ ta vakatas poole sõna pealt, silmad imestusest pärani.
„Oh,“ jõudis ta öelda, kui üks näopool hakkas vaikselt alla vajuma. Ta kukus kokku, selja taga paljastumas imerahulik Albus, kes hoidis käes musta verega määrdunud mõõka.
Vaikus. Hüüded katkesid poole sõna peale.
Võlur tõmbeles veel korra ja järsku, ilma mingi hoiatuseta, levis mööda maailma silmipimestav valguselaine. See läbis kõikide maailmade väravad, hoolimata ükskõik mis takistustest. Ning koos selle valgusega hääbusid ka kõik valitseja deemonitest ja muud üleloomulikud sõdurid, harvendades võitlejate ridu rohkem kui poole vähemaks.
Kadusid ka Nac Mac Feegled, Elrond, Merry, Aslea ja Eragon oma lohega. Kõik, kes polnud pärit siit maailmast, leidsid tee tagasi enda koju. EKO jäi ilma oma vangidest, kõik kongid seisid tühjana.
Kui valguselaine Kolmandasse maailma jõudis, haihtus Death Singers otse keset oma kõige rahvarohkemat esitlust. Galbatorix kadus troonisaalist koos lohega, Lovelace nägi viimast korda enda oma peegeldust kuldse maja seinal ning Lilith jagas viimast korda Daveyga joogilauda. Kõik, kes oleks pidanud surnud olema, surid.
Neist jäi alles ainult õrn kullakarva vihm, mis lahinguväljal hääletult maapinnale langes. Iga koht maapinnal, mida piisad puutusid, ärkas ellu. Laavamülkad muutusid säravsinisteks allikateks, värsked rohelised rohututid pistsid pea mulla seest välja. Selle piirkonna ainus puu mähkis end rohelusse, sirutas nagisedes juuri ja viskas veel pikkust juurde, kõrgudes peaaegu taevani.
Kõik Musta Võluri loitsud tühistati ja elu leidis oma tasakaalu uuesti ülesse. Kui kõik teised on unustanud, siis maa mäletab alati enda lapsi, kellele ta hinge on andnud.
Valgus kustus paari sekundi jooksul, kuid sadu kestis veel natuke edasi. Paljud inimesed tõstsid vaimustunud käed, lootes piiskasid oma pihkudesse püüda, kuid need libisesid vaevata sõrmede vahel läbi. Nad keerutasid end ringi, katsusid vastsündinud muruvaipa ja naeratasid.
Kuid enamik jälgisid siiski lossi, mille kohal oli kuldne taevavesi kõige tihedam. Sealt oli vaja ka kõige rohkem kurjust välja pesta. Tasapisi sulasid kõik jooned ühte, mõned kivid raksatasid lahti ja lendasid natuke eemale. Luuderohi ronis järjekindlalt ülespoole, jäädes poole tee peale pidama. Ning kui keegi enam ei suutunud eristada, kus olid olnud aknad, kus uksed, lakkas vihm. Kindluse asemel seisis sammaldanud kalju, mis siiski oli endiselt natuke kurjakuulutav. Hoiatuseks järeltulevatele põlvedele.
Vaikus venis. Seda rikkus ainult õrn linnulaul.
Seejärel lõhestas seda kõrvulukustav kisa nagu inimestel ikka kombeks on, rikkudes kogu harduse ära. Nad kargasid ringi, hoolimata kes oli sõjas oma ja kes oli Must Võluri poolel, kallistasid üksteist ning tagusid mõõkasid vastu kilpe.
Kuid Albus seisis endiselt omal kohal. Ta polnud kuhugi kadunud ning see panigi teda imestama. Vihm oli ka temast üle käinud, kuid ta oli tundnud vaid nõrka tõmmet nabapiirkonnas. Al oli isegi silmad sulgenud, lootes neid taas avades leida ennast kodust. Kuid üks võõras sõbralik hääl sosistas talle nii tõetruult kõrva, et poiss võpatas ja avas laud, otsides asjatult rääkijat.
„Mitte veel,“ oli see öelnud. Albus pidi kurvalt jälgima, kuidas kõik teised peale tema sädeledes õhku haihtusid. Ka üldsest rõõmustamisest ei võtnud ta osa ning ta märkas, et ta polnud ainus. Allesjäänud Maagilise Seitsme liikmed oli koondunud ühte punti ja ka nooruk ühines nüüd nendega.
Ta tegi endale natuke ruumi ja jäi siis otsekui naelutatuna seisma.
Ta on elus! Rõõmustas ta, kuid see lahtus kohe. See polnud enam Norelle. Tüdruku silmad olid täiesti punased, ainult kassile omane pupill oli must. Tema näojooned olid moondunud ja julmemad kui kunagi varem. Pikad ja teravad küüned kaevasid metsikult maapinda, vahepeal tõmbasid vagusid Sethi kätte, ja kurgupõhjast vallandus loomalik urin. Kui ta suu avas, välgatasid sealt ebaloomulikult suured silmhambad, mida ennem küll ei olnud.
„Ta on vampiir?“ ahmis Albus õhkus. Mitte keegi ei vastanud talle, ainult Seth, kes Norat kinni hoidis, noogutas talle teravalt. Norelle rabeles ja siples.
„Laske mind lahti,“ hingeldas ta, pilk ülimalt kiiresti ringi vilamas. Tema pilk peatus Albusel ja urin valjenes. Poiss märkas alles nüüd, et ta rüü on kaetud verega. Nad vaatasid tõtt ja Al arvas nägevat lapseohtu vampiiri silmades korraks mingit inimlikku varju.
Norelle rahunes korraks, kuid siis, ilmselt kogu oma jõudu rakendades, puges Sethi haardest välja. Aga ta ei rünnanud Al’i, vaid hüppas temast mööda, joostes kiiremini kui tuul metsa poole.
„Püüa ta kinni,“ ütles Amaterasu kähku ning Seth sööstis Norellele järgi. Nad seisid ringis ja vaatasid neile kahele järgi.
Albus keeras kõige ennem pilgu ära ja tahtis küsimuse esitada, kuid Amaterasu jõudis temast ette.
„Miks sa veel siin oled? Õigemini,“ parandas naine ennast, et oma ebaviisakust tasa teha,“Sa peaksid kodus olema. Miks sa ei kadunud?“
„Ma ei tea,“ pomises poiss. Ta silmitses pooljumalat, kellele toetus silmnähtavalt räbalas olukorras Isis ning siis tühja pilguga enda ette vahtivat Arthurit.
„Mattias on surnud,“ seletas Tera, kes oli ilmselt praegu ainukene suhtlemisvõimeline. Selle vastusega suretas ta aga ennist tekkinud küsimuse Albuse huulilt. „Ma arvan, et kui Isis end piisavalt kogunud on, suudab ta äkki sinu loitsu ise tühistada. Sa ei saa siia ju igavaseks jääda,“ seletas Amaterasu edasi. Al aga ei jaksanud kuulata ning selle asemel kükitas ta Archi kõrvale maha ja pani talle käe õlale.
„Mida ma teinud olen?“ pomises Arthur endamisi nõrgalt.“Ma vedasin oma õe siia surma. Ma pidasin enda mainet tähtsamaks kui tema heaolu. Ma oleks saanud teda natuke aega sellest kõigest eemal hoida. Ah, ma olen nii pime olnud,“ ta vajus näoli muru sisse ja vappus. Albus, oskamata kuidagi lohutada, vaatas abitult naistele otsa, kuid mõlemad vältisid tema pilku.

Poem is made by me :p
Pikem kommentaar tuleb eraldi.


Valgus tumenes ja helenes, vastavalt sellele kuidas pilved vanakuud katsid. Tihe udu hiilis mööda surnuvaikusesse mähkunud lumist maastikku. See liibus vastu puid ja künkaid kuni jäi ühe koha peale hõljuma. Hetkeks käis õhust värelus läbi ja kaks tumedas mantlis kogu, kapuuts silmile tõmmatud, ilmusid keset valget välja. Ning nad vajusid kohe põlvini sisse.
„Paganama lumi,“ vandus naise häälega kuju, siples natuke ja libistas siis peakoti ära. Tal olin pikad lainelised pruunid juuksed, mis sädelesid kuuvalguses võluvalt, kahvatu nägu ning antud hetkel ilutses seal vastikust väljendav ilme.
Tema kõrval olev kogu jälgis naise eeskuju ja mees paljastas oma sassis poolpikad mustad juuksed. Ta oli naisega kohati ühte nägu, kuid mitte nii sarnased, et neid sugulasteks võiks pidada. Mees ei teinud eriti aga lumest välja ja sumpas häirimatult kalju poole.
„Mind ei võigi oodata,“ pomises naine solvunult ja tuigerdas vaevaliselt järgi, needes seda maha sadanud valget vatti kõigi pähetulevate sõnadega. Tal polnud aimugi, miks nad uduna sealt maalt edasi ei saanud, ilmselt oli siia mingi katseloits peale pandud. Praegu ei viitsinud ta seda uurima hakata. Paarikümne meetri järel jäid nad seisma.
„Sinu etteaste,“ sosistas mees oma rahulikul häälel, tumedad silmad takistust seiramas.
Naine mühatas ülbelt ja pühkis kaljul lume maha. Ta sulges silmad ja langetas pea. Huultel moodustusid sõnad, millest tavainimene poleks eluilmaski aru saanud. Esiteks see tundus nagu lapse sonimine, teiseks oli see niivõrd kiiresti, et üksikutest sõnadest ei oleks aru saanud.
Läbi vaikuse kostus üks vali kraks ja eevatütre käe alla tekkis pragu. Loits läks veel kiiremaks ning samas laienes ka pilu, kuni tekkinud mürin oli kõrvulukustav ja ava piisavalt suur. Nad pugesid kähku läbi ja paari sõnaga oli auk uuesti kinni. Kummaline, kui palju vaeva võtab avamine, aga sulgemini on poole lihtsam.
Nad seisid vana lossi sisemuses. See oli täpselt nii säilinud nagu Musta Võluri ajal. Tookord sadanud kuldne vihm ei olnud suutnud pealispinnast läbi tungida. Siin polnud isegi tolmune ning hapnik peaaegu et puudus. Kuid ränduritel polnudki seda vaja.
Nad kõndisid hääletult mööda koridore, kuni jõudsid troonisaali. Paarist imeväikesest pilust puges kuuvalgus ruumi. Naine keerutas end ringi ja heitis siis lösakile suursugusele troonile.
„Mis ma ütlesin, Seth, siin on ruumi meile mõlemale,“ rõõmustas ta ning imetles siis demostratiivselt oma sõrmustatud käsi.
„Kuningannal ei kõlba kõike ise ära teha. Ma arvan, et ma pean mõned abilised kutsuma.“ Ta tuiskas toolilt püsti ja liibus vastu Sethi.
„Minu kuningas aitab mind, eks,“ kudrutas ta, silitas õrnalt nooruki põske,“Ning me valitseme koos. Mitte kunagi üksi, sest ma armastan sind.“
„Jah, ma teen kõik, mida sa soovid, kallis. Ning me oleme koos,“ ütles Seth naeratades ja suudles naist.
„Mul on vaja raamatuid. Ja.. ah!“ hüüatas ta nimetissõrm õhku tõstetud ja, nuusutades õhku.“Ta oli ikka täiesti idioot. Nii avalikus kohas hoida oma loitsimisruumi!“naine kõkutas, kuid tema suust ei kõlanud isegi see koledana, pigem tapvalt kaunina. Ta sööstis räbala riidega kaetud ukse poole, Seth tema järel.
„Jumalad on ka vahel ikka nii lollid,“ vangutas naine pead, libistades sõrmedega õrnalt üle pudeleid täis riiulite.“Saatust saab küll muuta. Mitte miski pole kunagi lõplik. Nagu keegi kunagi mainis, kurjusega võitlemine on hiiglama raske. Raiud ühe pea maha ja asemele kasvab kaks, mis on veelgi kavalamad. Ning seda ei saa kunagi välja juurida. Mis ühiskonnas me elaks, kui oleks ainult headus? See hellitaks inimesed veel rohkem ära, nad on juba niigi praegu omadega hukule määratud. Aga vampiirid, nemad on hoopis kõrgeim rass. Emake Looduse parim saavutus. Aga ta pani ka meile piirid peale. Ta teab kuidas tasakaalu hoida.“
„Ning meie aitame seda,“ lisas Seth, võttas naise ümber kinni ja talutas ta troonisaali.“Aitame inimestel oma saatusega korda tulla ja äratame nad ülesse. Sunnime nende silmi avama. Me ei ole kurjus. Me oleme looduse kroon. Varsti seisame me oma õigel kohal“
Põrgu tee on sillutatud heade kavatsustega.
Nad seisid vaikides, vaadates seinal rippuvat vappi. Taustaks pentagramm, selle keskel mõõk, mille ümber oli keerdunud madu. See oli ohtrate tikanditega kaunistatud ja nägi välja nagu täiesti uus isegi pärast nii pikka aega.
Naine liigutas end natuke, paljastades pika varruka alt käeselja. Isegi nii nõrgas valguses oli kahvatu naha taustal näha valget ringikujulist armi.

Karju, karju palju jaksad.
See on muusika mu kõrvadele.
Nuta, nuta palju suudad,
see on minu silmailu.
Anu, anu palju tahad,
See ei kõiguta mu südant.
Rabele aga rabele ahelates,
Nii päästad sooja vere valla.

Sa ei näe mind. Sa tunned mind.
Naudin igat sekundit su meeleheidest.
Mitte keegi ei kuule sind. Sa oled üksi.
Sa tead seda.
Mitte keegi ei saa sind aidata.
Mitte kunagi.



_____________________________________________

The End.

Kõik. Läbi. I made it :p Suutsin lõpetada lausa teise juttu oma elus. Mina kui krooniline asjade poolelijätja sain hakkama.
Aga jutust endast.
See on näinud paremaid ja halvemaid aegu. Ma olen seda armastanud ja vihanud. Ma olen selle nimel elanud, seda unustanud ja siis uuesti ette võtnud. Minu jaoks on see jutt kummaline ja võõras, samas kolm aastat tagasi ma peaaegu lausa ise olin seal sees. What can I say, people change.
Aga jah, loodetavast nautisite seda juttu nagu mina nautisin vahelduva eduga kolm aastat selle kirjutamist. Ehk siis kuidas kunagi :p

*loebloebloebloeb*

Kommentaarid:
Nõuan selgitust, miks Albus ära ei kadunud, ja mis temast sai lõpuks.
Norelle jäigi siis ilusti vampiiriks? Mää. *hates vampires*
Epiloogi sisu ei jõudnud mulle kohale. Üks oli Seth ja see tibin... kas see oli Nora? o.o

See oli üllatav ja hea lõpp, mulle meeldis
Tubli töö

Sweet jumping sarcophagus! Ma ei suuda uskuda, et ma alles nüüd avastasin, et see jutt on lõpetatud. Täitsa lõpp, kus ma elanud olen?

Suuremat osa selle jutu sisust mäletan ma halvasti, aga ma tean kindlalt, et see meeldis mulle Natuke kahju on, et Nora Ja Seth lõpuks kurjuse poole üle läksid, sest nad nägid ju ikkagi küllaltki palju vaeva, et Musta Võlurit peatada...juhtub

Lihtsalt suurepärane jutt ja milline fantaasia! Kummardus!