Üksus, täiesti uus jutt.

Täiesti uus jutt ja üllatavalt pikk tuli! (:



"Nathan." Keira tegi paar kiiremat sammu, et poisile järele jõuda. Ta seisatas ning ootas hetke, lootes, et Nat reageerib oma nimele. Paraku ta seda siiski ei teinud. Nagu alati. Keira ohkas ning raputas pead. "Nathan, kas sa kuuled?" küsis ta.
Nat keeras end ringi ning jäi tütarlapsele otsa vaatama. Tema helepruunid, peaaegu kollakat tooni silmad särasid vihaselt, kuid enamik teadis, et see oli nii olnud kogu aja jooksul, mil poiss nende hulgas viibinud oli. Nathani välimusest veel nii palju, et poisil olid mustad, lokkis juuksed, kõrgete põsesarnade ja heleda nahaga nägu. Tema huuled olid kitsad ning mainitud hetkel kokku pigistatud, otsekui mingiks vaikivaks protestiks. Ta oli pikk ning sale, isegi pisut hapra välimusega. Ta kandis musta ja tumelillaga rüüd, mille varrukaid ääristasid kuldsed tikandid.
Keira võpatas ning taganes väikese sammu. "Ma tahtsin küsida, mis raamat see ikkagi on? Sa ei rääkinud sellest pikalt," sõnas tüdruk ning näppis närviliselt üht niiti, mis tema rüüvarrukast välja ulatus. Keiral olid sinised silmad ning heledad lainelised juuksed. Ta oli alati Nathani ja teiste vahel lepitajaks, kuna omas rahulikku ning tarka iseloomu. Naljatlevalt öeldi, et ta võiks ka maja paljalt rääkides paigalt nihutada. Neiu peaaegu samasugune rüü oli kulunud ning pisut lühike, andes märku sellest, et ta polnud viimastel kuudel midagi korda saatnud.
"Ma ei tea." Nathan surus huuled taas kokku ning hingas sügavalt sisse. Vahel oli tal tunne, et ei suuda Keiraga ühes ruumis viibida. Ning sel hetkel valitses ta end vaid suure pingutusega, et mitte kästa tüdrukul kus kurat kaduda.
"Sa ei tea?" ahhetas Keira ning pilutas silmi, et kaaslase näost midagi välja lugeda. Nathan ei võtnud kunagi vastu ühtki sellist ülesannet, mille kohta ta ei teadnud täit tõde. "Kes selle ülesande andis?" nõudis neiu.
Poiss hingas paar korda aeglaselt ning ohkas siis tüdinult. "Ma ei tea," lausus ta tuimalt ning hakkas eemale pöörduma. Keira haaras tema õlast.
"Nathan," kordas ta taas noormehe nime, tegemata välja tolle üha kangemaks muutuvast olekust ning jäisest häälest. "Sa ütlesid meile kunagi, et ei võta vastu ülesandeid, mille kohta sa kindlalt ei tea," protesteeris Keira ning võpatas, kui märkas enda kätt Nathani õlal. Vahel käitus ta endale teadmatul põhjusel liiga julgelt. Vahest ei olnud Üksus teda just selle pärast ülesannetele lubanud.

Üksuseks nimetati rahva poolt ühingut, mida juhtis vaid mõnele austatud liikmele teada olev mees. Ühing koosnes Bryllise linna kõige julgematest, aga ka linna poolt välja aetud inimestest, kes täitsid erinevaid misioone. Paarsada aastat tagasi nimetati neid Gildiks. Üksus oli olnud Varaste Gild, kuid nüüd, kuueteistkümnendaks sajandiks oli see laienenud ning saanud Ühinguks suure Ü-ga.
Bryllis oli küll väike linn, kuid just nende noorte ning vanade tõttu, kes seal salamisioonidega leiba teenisid, teati neid terves maailmas. Ning see oli saavutus, mida nad ei tahtnud ühelegi teisele ühingule loovutada. Olgugi et naaberlinnas, Krilowis, tegeles peaaegu sama võimas ning palju julmem grupp, kelle saavutused aegajalt isegi kõige madalamatele kerjustele muret valmistasid. Ning erinevalt Bryllise Üksusest, ei saanud Krilowi Gildi teeneid osta igaüks. Nemad leidsid alati inimesed, kelle eesmärgid olid mustad ning räpased, kuid kel oli piisavalt raha, et vähemalt nädalaks kümnele inimesele korralik toidulaud tagada.
Brylli salaühingu noorimad olid seitsmeteist ja kaheksateistaastased, kes juba mitu aastat varem sinna vastu olid võetud, et anda neile õpetust selle kohta, kuidas Üksuses asjad käisid. Nathan oli liitunud teistest hiljem, olles tavapärasest liitumiseast - viieteistkümnest eluaastast - juba kaks talve vanem. Hetkel oli ta kaheksateist ning paar nädalat tagasi noorima rühma juhiks kuulutatud.
Keira seevastu oli liitunud neljateistkümneselt, kui tema vanemad linnast põgenesid ning tema üksinda agulitesse jätsid. Borill, üks enesekaitse õpetajatest oli ta järve äärest leidnud ning Üksusesse toonud. Nüüdseks oli ta seal elanud juba neli ja pool aastat.
Noorimasse rühma kuulusid veel kuus inimest, kusjuures võrdselt oli nii poisse kui tüdrukuid. Nemadki olid liitunud viieteistkümneselt ning kandsid Nathani vastu tumma viha, kuna poiss end liiga kiiresti liiga kõrgele oli upitanud.

Nathan tegi midagi, mida Keira mingil juhul oodanud ei olnud. Ta naeratas. Ning mitte niiviisi kurjakuulutavalt, nagu esimesele misioonile minnes, vaid uhkelt, isegi rõõmsalt. Tundus, et tundmatult saadud tundmatu ülesanne oli midagi, millest ei olnud ta nii vara unistanudki. Ta köhatas ning astus Keirale lähemale.
"See, kellelt ma ülesande sain, on Borilli tuttav," alustas ta tõsiselt, teades samas ka, et Keira selle peale pisut rahulikumaks muutub. Borill oli neile vahest rääkinud, kuidas ta tüdruku järve äärest nutmas ning enesetapule mõtlemas leidis. Tahtmatult tundis ta rõõmu, et mees Keira päästnud oli. Asjad oleksid noorimas rühmas üsna ebameeldivaks kujunenud, kui poleks olnud tütarlast, kes teistele meelde tuletas, kes on juht. "Borill ise oli meid talle soovitanud," käis Nat välja trumbi ning tundis kergendust, kui Keira enam nii umbusklik ei olnud.
Tüdruk noogutas aeglaselt. See oli loogiline. Borill oli neid varemgi enda tuttavatele soovitanud ning need ülesanded olid olnud küllaltki lihtsad, kuid samas ka põnevad ning mõistust proovile panevad. Esimesel korral oli ta arvanud, et tegu on mingi õppusega. Siiski olid nad seni alati teadnud, millised olid riskid ning keda täpselt nad aitavad. Võis ju juhtuda, et õige inimene satub valel ajal valesse kohta ning nemad ei tea seda.
"Kus see raamat on?" Keira teadis, et Nathan tahtis seda viimase hetkeni saladuses hoida. Kas siis selle pärast, et teisi üllatada, või selle pärast, et see koht oli ohtlikum kui need, kus nad enne käinud olid. Salamisi lootis tüdruk esimest varianti.
"Miks ma peaksin sulle ütlema?" Nathan teadis väga hästi, mida Keira vastab. Siiani olid nad ülesanded koos läbi arutanud ning nende tundide jooksul oli tüdruk talle korduvalt meelde tuletanud, et on nende rühma vanim liige. Järjekordset solvumist nind kõnet ennetades lausus ta: "Kuningalossis."
Keira võpatas. "Kuidas palun?" küsis ta hämmeldunult, tundes, kuidas üks šokilaine teise järel temast üle liikus. Kuningalossis oli käinud vaid üks rühm. Rühm, kes oli selleks valmistunud kolm aastat ning keda pärast enam ei nähtud. Räägiti, et kuningalossi kaitses võluvägi, mis kõik halbade mõtetega sinna tungijad peatas ning kusagile kaugele saatis.
Nat pööritas tüdruku ilme peale silmi. "Rahune maha," lausus ta tuimalt. "Borill annab meile täpsed juhtnöörid ning ta vandus oma elu nimel, et me tuleme sealt elusa ja tervena tagasi." Lause viimase osa oli ta tegelikult ise välja mõelnud, kuid Keira ei pidanud sellest teada saama. Mitte senikaua, kui kõik korras on ning Nat otsustas hoolt kanda selle eest, et nad ülesandega toime tulevad.
Keira otsustas veel viimast ning tema jaoks üht tähtsamat küsimust küsida. "Kas me läheme kõik?"
Nathan noogutas kergelt. "Me jaguneme kahte neljasesse gruppi," ütles ta, olles niiviisi õiglane. "Ma usun, et meie grupi omad võid sina välja valida, Keira."

---
Kriitikat ja kommentaare!

"Mis ta ütles?" ülejäänud rühma liikmed kogunesid otsekui võluväel kahe sekundiga ümber Keira, kui too tagasi nende puhketuppa astus. Nii mõnigi silmitses tema näol olevat hämmeldunud ilmet kahtlustavalt, arvates ilmselt, et ülesanne oli mõttetu või ei olnud ta sel korral Nathani käest midagi teada saanud.
Keira ohkas ning vaatas põrandale. Ta teadis, et Nat ei lubanud tal teistele toimumiskohast rääkida, kuid ometi ei tahtnud ta ka valetada. Seega otsustas ta alustada millegi kergemaga. "Borilli sõber andis meile selle ülesande," lausus ta kergelt ning rahunes natuke, nähes teiste liikmete nägudel rõõmsat naeratust või kergendust. "Ta räägib meiega sellest mõni päev, praegu pole rohkem midagi teada. Ahjaa, Nat ütles, et me tegutseme neljastes puntides," seletas ta ning libistas pilguga üle kaaslaste.

Nende hulgas oli Emma, tumepunaste juustega kärsitu tüdruk, kes oli Üksusesse vastu võetud peamiselt tema sportlike oskuste tõttu, ning kellele lihtsalt meeldis ennast ohtlikes olukordades ohverdada. Hetkel põlesid tema rohelised silmad elevusest ning tundus, et ta on valmis koheselt raamatut röövima minema.
Emmale vastukaaluks oli Mike, poiss, kes oli vaikne ning rahulik, kuid keda ei soovinud keegi solvata. Võis lihtsalt juhtuda, et ühel päeval magama heites ei ärkagi sa enam, kui oled tal soovitanud midagi ebasobivat teha. Mikel olid lühikesed pruunid juuksed ning pruunid silmad. Tema oli nende rühmast küll kõige edukam misioonide täitja, kuid juhioskused piirdusid tal joosta käskimisega, kui olukord üleliia kurjaks hakkas muutuma.
Brigit, tüdruk, kes oli saladuslik ning mürgise keelega nagu madu, ei soovinud kunagi midagi rohkemat, kui hiilida ringi ohtlikes kohtades ning midagi varastada. Enne Üksusesse tulemist oligi ta peamiselt sellega tegelenud, et endale ja oma lemmikloomale, väikesele krantsile Nilwele süüa hankida. Birgit oli lühikeste mustade juustega ning hallide silmadega. Ta käitus täpselt nii, nagu eeskirjad ette nägid.
Thomas, brünett poiss oli pühendunud enesekaitsele ning tegeles peamiselt luurega. Ta oli nii mõnelgi misioonil väga hea tööriist ning peaaegu alati käis võitlus tema üle, kui nad pidid gruppides töötama.
Amy oli kogu rühmas kõige noorem ning arglikum. Peamiselt tegeles ta paberitest mingi informatsiooni otsimisega ning harjutas ka vähesel määral võlukunsti, mida Kyle, Üksuse ainus naissoost õpetaja natuke oskas. Siniste silmadega ning pikkade ja sirgete blondide juustega ei osanud inimesed kunagi arvata, et ta võiks kuuluda Üksusesse.
Ning viimaks Dyan. Temal läks peaaegu igas asjas hästi, mis ta kunagi ette võttis ning juba väikesest peale oli tema eesmärgiks Brylli Ühingusse saada. Tema oli grupis ka niiöelda ilueedi, kes oma välimusest väga suure numbri tegi. Mitmed õpetajad heitsid talle ette paipoisi soengut ning alati ülimalt hoolitsetud välimust. Äratas agulites palju enam kahtlust, kui enda asjadega tegelev sasipäine nooruk.

"Sina pead rühmad valima, onju?" lausus Emma pisut solvunult. Ta tahtis alati selliseid ülesandeid ise teha, kuna arvas, et tõsiselt piinlik on Mikega ühte gruppi sattuda või Amyga koos valvesse jääda. Ometigi ei vaielnud ta palju, vaid täitis suurema osa ajast Keira nõudmisi korralikult. Vaid paar korda oli ta protestiks ülesande ajal kisa kuuldavale toonud, kuid nende rühm polnud tema tõttu veel kahjustada saanud.
Keira noogutas ning pidas mõne hetke vaikides aru. Ühe käega vastu tooli käsituge koputades osutas ta käega Birgiti poole. "Birgit," sõnas ta ning lisas pikemalt mõtlemata ka Thomase nime. "Ja siis mina ja Nathan," lõpetas ta.
Tundus, et nii mõnelgi teise gruppi jäänul oli keelel paar vihast märkust, kuid nad neelasid need alla, kui Kyle puhkeruumi astus. Kyle oli täielik õpetaja. Enne Üksusega liitumist oli ta ainsas agulikoolis lugemist õpetanud ning sellest ajast kandis ta madalaid kingi, tagasihoidlikke riideid ning tagasihoidlikku soengut. Ta oli tänavatel peaaegu täiesti märkamatu.
"Borill palus edasi öelda, et te koguneksite relvasaali," lausus naine valjult. Tema kulm tõmbus kortsu, kui ta rühma liikmete seas Nathani ei märganud. "Kus Nathan on?" päris ta.
Keira osutas käega ebamääraselt ukse poole. "Ilmselt oma toas," lausus ta. "Me rääkisime temaga enne seal läheduses. Ma kutsun ta."
Kyle noogutas ning noortele veel üht kerget õpetajanaeratust saates lahkus ta toast. Ilmselt tahtis temagi Borilli poolt organiseeritud kogunemisest osa võtta. Keira arvas end ka teadvat, miks. Ülesanne pidi toimuma kuningalossis ning see oli õpetaja kunagine rühm, kes seal käinud olid. Naine oli aga saladustliku misiooni ajal murtud jalaluuga voodis lebanud. Keegi peale tema ning teiste õpetajate ei teadnud, mis asju üks tugevaim grupp sinna ajama oli läinud ning peaaegu kõik Üksuse liikmed olid selle üle kunagi pead murdnud.
"Kohtume seal," sõnas Keira kiirelt ning suundus pikkade sammudega sinna poole, kus asusid liikmete toad.
Koputanud paar korda Nati toauksele, avas ta selle. Polnud ime, et keegi talle ei vastanud, sest tuba oli tühi. Vaid laual lebas tükike pärgamenti, millele midagi kirjutatud oli. Neiu haaras selle sõrmede vahele ning luges. Tema südame alt tõmbus külmaks, kui ta sai teada, et poiss oli kuningalossi juurde sissepääsu kontrollima läinud. Salajast sissepääsu, mida ta enne polnud maininud.

---
Kriitikat ja kommentaare! (: