Linna võlu #8

Rong peatus. Inimesed tulid välja. Teised inimesed läksid peale. Rong sõitis minema. Tuli uus rong, inimesed tulid välja, uued inimesed läksid peale, rong sõitis minema. Vaatasin kuidas kolm rongi tulid ja läksid, vaatasin inimeste riietust, imestasin, kui erinevad olid inimesed.
"Ainuke, mis siit puudu veel on, on see, et kõik kohad oleksid suitsu täis ja maa väriseks," ütles Kaisa.
Pöörasin ringi ja naeratasin kergelt. "Läks sul alles aega, vahepeal jõudis kolm rongi ära käia!"
"Tüdrukute asi," ütles Kaisa. Seda ma uskusin. Ta nägi jälle väga kena välja, ma ei tea kuidas ta seda teeb, et ta vahel tundub nagu täielik tibi ja vahel nagu mingi ebaõnnestunud puunukk. Ju ta midagi meigiga tegi. Mina ei teinud sellel eriti vahet...

Kaisa oli alati olnud minu parim sõber, alates esimesest klassist. Ta on olnud ainuke, keda ma usaldada on saanud, ainuke, kes oli nõus mind kuulama. Samas, väikeses vallas, kus me elasime, polnud väga valikut ka, kuid ega see meid ei seganud. Ausalt öeldes, ma olin natuke kartnud, et me poleks suuremas linnas enam nii suured sõbrad. Eks me siis näeme. Aga kaisa oli väga ilus, tõsi, olen mitmeid kordi imestanud, et kuidas saab inimene nii ilus olla. Pruunid sirged juuksed, rohekas-hallikad silmad ja kui aus olla, siis väga kena keha, mida veel peaksid sa ühelt tüdrukult tahtma? Mõned, nagu mina vahel, ütleksin, et võimalust. Kaisa ei olnud kunagi üksi, never single, nagu tema ütles. Aga kas ma ka kunagi prooviksin Kaisat saada, seda ma ei tea, ma olen ka sõprusega rahul. Pealegi ei huvita mind eriti ka selline asi.

Aga Tallinn on see suurlinn, kuhu me nüüd sisenesime, Balti jaama kaudu. Kool oli läbi ja me tahtsime Kaisaga natuke raha teha, nii tulime Tallinna ühe Kaisa onu juurde, sest siin on palju lihtsam teenida. Või vähemalt nii räägiti, tööd leidnud me siiski pole.

„Kus su onu elab?“ küsisin, ise otsides tunnelit, millega teisele poole teed pidi saama. „Pirital. Sinna peaks 5-ga saama....“
„Oo, Pirita, kallis kant ju.“
Kaisa ei öelnud midagi. Kõndisime läbi vanalinna, otsides pidevalt märke. Eksisime kõigest 3 korda ära, pole paha. Lõpuks jõudsime Sõpruse kino juurde, mille Kaisa ära tundis ja siis meid peatusesse viis. Kuid bussi asemel peatus seal must Audi. Kaisa peaaegu kiljatas: „Onu Igor!“

Onu Igor. Kaisa oli temast palju rääkinud ja selle järgi tundus ta olevat lahe vanamees. Ta pidi koguaeg tooma alkholi pidudele ja tal on täiesti ükskõik mida tema majas tehakse, sest teda eriti kodus ei ole, ta on pidevalt tööl. Igor on umbes 50 aastane halli-pruuni seguste pikkade Einstein-stiili juuste ja lõbusate tumedate silmadega mees. Kohe kui teda nägin, mõtlesin, et see on vähemalt üks normaalne inimene selles linnas.

Igor sõitis väravast sisse ja mul jäi suu lahti: meie eest seisis suur, kahekorruseline maja, klaasist seintega, kõrval oli garaaž, kuhu mahtus vähemalt 5 autot ja nende ümber aed, mis pani mind ahhetama. Seal kasvasid toomingad, sirelid, noored väikesed männid ja kuused ja mingid muud mulle tundmatud okaspuud, roosid, tulbid, õunapuud ja kirsipuud.
Järsku Kaisa kiljatas ja hüüdis: „SIIM!!“ Vaatasin tema poole küsivalt ja siis märkasin maja uksel ühte meest. Mehel olid lühikesed pruunid juuksed ja sinised silmad ning tema hoiakust võis välja lugeda suurt enesekindlust ja ego. Kuid samas ühkus temast ülimat usaldusväärsust ja abivalmidust. Ma olin üpris kindel, et tema on kindel naistemees.
„Kes see on?“ jõudsin vaid küsida, kuid Kaisa oli juba välja jooksnud ja kallistas meest. Mul oli nautke segaduses tunne. Kaisa on vaid 15, kuid see mees näeb välja umbes 20...
„Kes see on?“ kuulsin sosinat. Mu kuulmine on alati olnud kergelt parem kui teiste oma, ma olen alati kuulnud mõnda sosinat ja tihti kuulen ma endast mööda ruttavate inimeste kõrvaklappidest kostuvat muusikat, kui teised seda ei kuule.
„Mu parim sõber ja ta kuuleb sind väga hästi,“ vastas Kaisa, ikka veel kallistades.
Tulin autost välja ja ütlesin: „Eem, jah, kuulsin jah. Ja kes sa oled?“
„Siim, Igori naaber. Mis su nimi on? Suruksin su kätt, aga mu käed on kinni, nii öelda,“
ütles ta naeratades
„Kristjan.“ Uurisin teda korralikult. Ta nägu paistis nagu 20, kuid ta oli lühike, minust lühem. Ma olin 183 cm, niiet oli natuke imelik, et ta lühem oli, kuigi ta nii vana tundus...
„Eem...kui vana sa oled?“
„Hm, palju sa pakud, täisealine või mitte? Kas ma saan sulle alksi tuua või mitte?“ küsis ta ikka veel naeratades. Mulle hakkas Kaisa ta embuses vaikselt närvidele käima. Õigemni muutusin ma veidi närviliseks.
„Eem, 17?“ pakkusin huupi.
„Hmm, sa tundud natuke targem kui tavalised inimesed, kes siiakanti tulevad... noh, 16, aga alksi pead Igori käest lunima,“ sõnas ta. Kaisa naeris ja tuli lõpuks Siimu embusest ära.
Igor köhatas mu seljatagant, olin ta ära unustanud. „Siim, sinine ja kollane magamistuba siis, eks?“ Siim tegi umbmäärase häälitsuse. Igor paistis sellega leppivat ja istus autosse ning sõitis jälle ära. Kui ma pilgu uuesti Siimule pöörasin, suudles Kaisa juba teda. Oh jumalad. Siim tõmbas ennast korraks tagasi, pööras ennast minu poole ja ütles vabandava näo ja häälega: „Umm, siin võib aega minna, et eee.... mine siis sisse ja vaata natuke ringi või midagi... köök on vasakul, vets on sealt e-„ ja Kaisa katkestas teda.
„Eee, okei...“
Haarasin oma koti ja läksin sisse. Tõotas tulla pikk päev üksi.

See on mu esimene lugu, niiet TÄIEGA KRIITIKAT!!! tänan=)

Poisi kohta kirjutad Sa vähemalt minu meelest küll väga hästi :) Meeldis.

Mu kuulmine on alati olnud kergelt parem kui teiste oma, ma olen alati kuulnud mõnda sosinat ja tihti kuulen ma endast mööda ruttavate inimeste kõrvaklappidest kostuvat muusikat, kui teised seda ei kuule.

Mul on nii. Koolis kuulen klassiõdede klatsimist

Igatahes. Põnev tundus ka. Mõnda nõrka kohta ma ei oskagi välja tuua, kirjavigu polnud...
Ma ootan uut. Ja kähku

pean sind kurvastama, sõidan pühapäeval nädalaks inglismaale, niiet mõnda aega jäävad uuwed osad ära, kuid kui ma saan, ütleme... 3 postitust kokku, peale minu omade, siis vast panen uue osa ka iseenesest on valmis...

Minu arvamust mysterious Spiked ´juba teab...sellel salapärasel põhjusel...et me rääkisime. Mul on hea tuju täna.
Oh.
La.
La.
LAAAA.
Homme on laulupidu, teadsid sa seda Janek?
mõtle, LAULUPIDU!
Mina lähen kaa sinna!
jah, midaiganes...
Mina olen juba teist osa näinud! Teised ei ole! Tugevama eesõigus. Loodus.
Kas sa kuulsid, et vaalad on tegelikult imetajad, ja et haid on kalad? Bet ya didn´t!
Okei, ma jään vait ja lähen ära, kui sa mulle ei vasta. Sul on aeg 2 sekundit...
1...
2...
Ma ei näe vastust!
Olgu, ma lahkun niisama, sest risustan sinu jutt ja ajan..imelikku juttu. See ei tõota head...
Hüvasti, memmekad!
*kortsutab kulmu enda peale*
Creepy.
Uut.

Poisi kohta kirjutad sa tõesti hästi ja mul jäi jutust hea esmamulje. Siin-seal oli vist paar kirjaviga, aga muidu oli kõik kombes.

Uut tahan ka.

Olin just oma asjad lahti pakkinud. Hakkasin mõtlema mida ma tegema hakkan, kui Siim sisse astus, see tuli ka mulle üllatusena.
„Õu, kuule, sorri selle värgi pärast enne...“
„Ära muretse, Kaisa puhul olen harjunud.“
Siim vaatas mind huviga ja küsis: „Oot, kui vana sina siis oled?“
Muigasin ja küsisin: „No paku, ma loodan, et sa oled ka targem“
„14?“
Mul jäi suu lahti. Ta märkas seda. Kurat.
„Sa ei käitu nagu 17, kuigi sa näed nii välja, sorri, aga see on nii“
„Mis mõttes?“
„Küll sa õpid... räägi, sa tüdrukutele meeldid?“ küsis Siim, hakates mu... või noh, Igori sahtleid läbi sorima.
„Eem, noh, meeldin, aga mulle ei meeldi keegi.“ Siim oli vahepeal leidnud paar pakki kondoome ja libistas need endale taskusse ja lausus mulle pilgutades: „Safety first! Oota, aga mismõttes ükski ei meeldi? Keegi ikka meeldib.“
„No, ei meeldi noh.“
„Pidudel käid?“ küsis ta mind natuke imeliku pilguga vaadates. Mis see sinu asi on?...
„Ei käi, aga mis kuradi pärast see sind huvitab?“ küsisin ma, juba natuke ärritunult.
„Ah ei, niisama... Tead, see ruum on mu lemmik, siia ma toon kõik oma tüdrukud... ma pean siis nüüd uue otsima, kuna see on võetud“ naeratas ta mulle. See tüüp ajab mu veel vihale...
„Ma ju ütlesin, mind ei huvita tüdrukud!“ ta hüppas kohe umbes meetri tahapoole.
„Eem, jääme siis ikka lihtsalt sõpradeks, eks?“
„Kuule, ma ei mõelnud, et ma olen gei.“ Ta rahunes märgatavalt.
„No vabanda, mul on mõned... vahet pole.“ Ta paistis natuke mõttes, niiet küsisin ise edasi.
„Siin toimuvad mingid peod siis? Ega mul iseenesest midagi peol käimise vastu pole, lihtsalt väikses külas polnud väga võimalusi.“
Siim naeratas. Mulle ei meeldinud millegipärast see naeratus, selles oli kerge irve varjund...
„Tule korra minu poole, eks? Ütleme täna õhtul, kell 8? Aa, oota korra...“ Ta avas mu riidekapi ja vaatas seda mõne minuti.
„Teksad, see kollane T-särk ja slipid, esialgu piisab küll... Kas sa vahel poes ei käi?“
„No käin, aga mul stiilitunnetus puudub.“
„Märgatav.“
Ma just hakkasin ütlema ühe salvava märkuse, mis mulle pähe hüppas, kuid ta oli juba läinud. Ma polnud märganudki, et ta ukse poole liikus. Kurat, ma ei jõudnudki ära öelda, ma plaanisin täna õhtul tegelikult kesklinna minna, aga okei, mõni teine kord.

Läksin Siimu juurde, leidsin, et mitte kohale ilmumine oleks ebaviisakas. Ma aga ei tahtnud panna riideid, mida ta mulle soovitas, kuid Kaisa ütles, et need olid väga head ja ta ütles, et kui ma muuga lähen, oleks see veel ebaviisakam. Nagu mind tegelikult see huvitaks... aga olin temaga ikkagi nõus, mulle meeldisid need riided tegelikult. Nojah, seal ma siis olin, lasin uksekella.
Siim tegi ukse lahti ja ise jooksis üleskorrusele, hüüdes: „Kuule, oota nati, vaata ringi, kui tahad...“ ta paistis kergelt ärritunud, et ma õigel ajal kohale tulin. Eriti vinge tüüp.
Läksin eluruumi ja mind üllatas see, et seal oli kaks vessarit laua peal, nende ümber palju õlu ja siidrit. Mind tabas kerge kahtlus ja läksin kööki, tegin sügavkülma lahti. Viis pudelit lauakat. Imeline. Läksin muusikakeskuse juurde. Sain aru, et see toimib iPodiga, niiet otsisin seda. Leidsin selle laua pealt, kuulasin mõned lood ja olin kindel: tantsulood. Lugesin pudelid üle. Mõtlesin, et kui palju Siimu sõbrad võiksid juua, ja arvasin, et tuleb umbes 20 inimest. Vaatasin veel ringi ja märkasin, et siia mahuks vähemalt 70 inimest. 20 inimest 70 inimese toas? Kindlalt on kuhugi pandud veel alkoholi. Just siis, kui hakkasin teisi tubasid läbi vaatama, et ülejäänud leida, tuli Siim alla.
„Kus ülejäänud on?“ küsisin.
„Sa pole kunagi pidudel käinud? Ma arvan ka. Ülejäänud on keldris, see on köögi ja punase magamistoa vahel. Kuule, kiirelt veel, see on su esimene pidu minu majas, niiet püsi minu ligi, ma näitan sulle mõnda inimest ja näitan kuidas asjad käivad“
Nüüd sain ma tõsiselt vihaseks.
„Kuule, ma pole mingi tatt, et sa pead mind nagu algajat siin ringi juhatama! Saan ise ka hakkama, kurat küll!“
Siim vaatas mind hindavalt. „Olgu,“ lausus ta irvitades.

Siim lasi juba alguses jalga, Kaisa ja ühe blondiiniga. Igor käis korraks ka läbi, ja andis mulle võtme ja läks siis koju magama. Ta ütles, et ei oota mind enne kella kolme... Kell oli alles 1. Ma ei teadnud mitte kedagi siin, paar tüdrukut olid proovinud talle külge lüüa, paljud ainult vaatasid. Lükkasin nad kõik tagasi. Mul oli kohutavalt igav ja ma ei tahtnud ennast täis juua, nagu kõik teised ümberringi...

Kell sai kaks, kui tulid veel kaks autot. Kolm tüdrukut, viis meest. Üks tüdruk oli kena brünett, ta jäi mulle kohe silma. Üks mees märkas mind.
„Oo, Siim on jälle ühe naistemagneti siia toonud. Kuule, tüüp, viitsid mulle näidata, kus alko on?“
Ta seisis kohe laua kõrval, seal oli veel kolm õllepudelit ja üks siider. Sain kohe pihta mida ta teha tahtis. Muutusin natuke närviliseks, ta sõbrad ei märganud mind ja see mees oli palju suurem kui mina, ja vanem. Ja rohkem musklis. Teadsin, et keelduda ma ei saa. Oi fakk, sellepärst Siim enne siis niimoodi tagasi hüppaski.

Ja veel ohtralt kriitikat, täna kirjutan veel ühe osa vähemalt:D

aga vat ma lähen homme ära ja siis ei tule nädal aega ühtegi uut osa, aga peale seda tuleb kindlasti, selles võite kindlad olla:D nagu alati, kommentaare ja KRIITIKAT paluks

Mees võttis taskust telefoni ja tegi pilti. See tuli nii kummaliselt, et mul jäi arvatavasti ikka veel hirmunud nägu peale. Mees naeris täiesti kõrist.
„Tead, kui lahe nägu sul peas oli! Ega ma tõsiselt ei mõelnud, et ma su ära vägistan, sa pole mu tüüp, hahaa! Mu nimi on Deniss“ lausus ta, ikka veel naerdes.
„Kristjan.“ Pomisesin vaikselt, ikka veel natuke kahtlevalt. Mis mõttes pole tema tüüp? Ta on siis ikkagi gei?
„Jah, olen jah gei, aga ole rahulik, ma olen väga valiv.“ Lausus ta rahulikult.
„okei...“
„Ära pikka viha pea, eks? Hmm, oota korra...“ Mees vaatas ringi, otsides kedagi pilguga. Mida kuradit?
„HELEN!“ See brünett, keda ma märkasin. Huvitav. Ta tuli meie juurde, vaatas kegelt minu poole, mulle tundus, et põlastavalt. Eino tore, üks tüdruk, kes mulle meeldiks ja ta ei tee minust välja. Kahju, ta oli väga ilus: mustad õlgadeni juuksed, silmad sätendasid peas nagu mingid haruldased safiirid. Märkasin, et vasakus silmas on natuke rohelist, mis muutis ta silmad peaaegu täiuslikuks. Ta nina oli kergelt ülespoole tõstetud, nagu ta peaks ennast teistest kõrgemaks, aga mulle meeldis see žest. Vaatasin teda jalatallast pealaeni. Ta riietus väga hästi, ma ei oska seda teisiti kirjeldada, ma pole selliseid riideidki varem näinud. Märkasin häbiga, et mu hingamine oli kiirenenud. Oi kurat.
„Jah? Kes see on?“
„See on Kristjan, Siimu uus õpilane“ Helen kohe vaatas mind suurema huviga.
„Ohoo... kui vana sa oled, poiss?“
„14“ laususin, tundes, kuidas mul nägu punaseks läheb. Helen nägi välja nagu 16...
„Meeldiv, mina ka“ vastas Helen. „Okei, näeme veel mõnikord, eks?“ ütles ta, pilgutades mulle silma. Mul oli juhe täiesti koos, ma ei saanud midagi aru, kuid noogutasin siiski, minnes jälle näost natuke punaseks. See oli kummaline. Ma kunagi ei punasta...
Kui Helen ära läks, küsisin kiirelt Denissilt: „Mis mõttes õpilane?“
„Noh, jünger, käsilane, midaiganes, me kutsume teiesuguseid lihtsalt nii.“
„Meiesuguseid?“
„Siimu „järgijaid““ Jutumärgid olid selgelt kuulda. MIDA KURADIT???
„Kuule, mida kuradit sa ajad?“ küsisin väga vihaselt.
„Sa ei tea või? Noh, Siim on meil selline tuntud naistemees jne ja talle meeldib oma teadmisi jagada, nagu koolitada poisse, kes ise midagi ei oska.“ Mida?
„Oota, m i s m õ t t e s?“ ma peaaegu ei märganudki, et ma karjusin. Kuulsin seljatagant sosinat: „Aa, jünger“
„Just nii. Homme aruta seda Siimuga, vaata mis ta sulle räägib, praegu mine koju ja rahune.“
Vahtisin teda vihaselt, siis vaatasin ringi. Kõik vaatasid mind. Kuid mitte nagu imelikku, pigem nagu õnnelikku. Kuid seda ma märkasin alles hiljem meenutades, praegu ei huvitanud mind midagi. Jooksin vihaselt majast välja, vaevumata ette vaatama, ajades ümber kaks lauda ja kolm meest.
Olin voodis ja mõtlesin. Mis kurat toimub, seda ma aru ei saanud. Proovisin mõelda, mingit loogikat kogu loosse luua, kuid ei näinud ühtegi võimalust. Jäin magama ning nägin unes Kaisat Siimuga suudlemas, kuid siis muutus Kaisa Heleniks ja ma ärkasin üles, vihast karjudes. Tundsin häbi, see oli ju nii lapsik... Ma isegi ei teadnud Helenit, kuid millegipärast tundus ta nii erinev teistest tüdrukutest, keda ma teadisin, see oli kummaline. Jäin uuesti magama ja hommikul ärgates mäletasin vaid, et olin näinud öösel mingit imeliku und.
Hommikul esimese asjana läksin Siimu juurde ja lasin uksekella. Üks tüdruk avas ukse, öeldes: „Ah, jünger. Oota, ma kutsun kohe Siimu.“ Kurat, kas tõesti nüüd kõik sellel peol teadsid mind? See oli halb. See ei meeldinud mulle üldse.
Kohe, kui Siim alla tuli, läksin närvi. „Siim! Mida kuradit? Mis kuradi jünger? Miks sa midagi ei öelnud? Miks sa Denissi eest ei hoiatanud? Miks sa jalga lasid? MIS KURADI JÜNGER?“
Kuulsin tuttavat naeru. Tore. Kaisa.
Siim ütles rahustaval häälel: „Hei, rahu, hinga sügavalt sisse nüüd ja rahune maha. Ma seletan sulle kõik ära, kui sa natuke rahulikumaks jääd.“
„No see peab küll hea põhjendus olema.“ Põrnitsesin teda vihaselt ja hingasin siis sügavalt. Siim ootas veel minuti ja lausus siis: „Denissi pärast ei hoiatanud ma sind samal põhjusel, kui selle pärast miks ma midagi ei öelnud. Lihtne, sa ju ise ütlesid, et saad korda.“ Hingasin sügavalt sisse: „Sa kuradi-„
„Hinga sügavalt.“ Hingasin. Kuradi lollakas.
„Jalga lasin, sest ma märkasin üht tüdrukut.“ Kõlas loogiliselt.
„Ja see jüngrivärk?“ küsisin ärritunult.
„Noh, sellega on ta nagu on. Mina lihtsalt aitan sellsieid tüüpe nagu sina, teised hakkavad andma hüüdnimesid nagu need Õpilased ja Jüngrid.“
„MA EI TA-!“
„Hinga sügavalt“ Hingasin. Kuradi lollakas.
„Nii, kas sa tahad abi või ei?“
„Ei!“ ta vaatas mind huviga. Ta paistis arutlevat midagi. Siis oli tal peas selline nägu, nagu teeks ta midagi äärmiselt rutiinset.
„Ma kuulsin, et Helen oli sulle eile meeldima hakanud.“ Kas juba nii hästi näha? Ma pean oma emotsioone paremini varjama.
„No näed siis“ lausus Siim. Palju paremini.
„Ma saan sellega ise hakkama, tänan väga“
„Mäletad, kuidas ta reageeris, kui kuulis, et sa oled jünger?“ küsis ta huviga. Teeseldud huviga küll, kuid siiski. Mäletasin. Ma just tahtsin selle kohta küsida.
„Ma ei vali oma jüngriteks suvalisi inimesi, tead. Ma vaatan, et mingit algainet ka oleks. Ja kui ma olen sinu oma õpilaseks valinud, siis sul peab minu arvates algainet piisavalt olema. Ja minu sõna maksab siinkandis palju. Kui ma ülten, et sa oled normaalne, siis Helen usub seda.“
Mõtlesin selle üle.
„Sa pead oma emotsioone varjama, mees.“
Märkasin, et olin jälle näost punane ja hingeldasin kergelt. Heleni mälestusest.
„Kas sa oskad õpetada mul oma emotsioone varjata?“
„Ikka.“
„No okei siis, sul on uus õpilane.“
„Väga hea. Kaisa kas sa läheksid palun ära? See on info, mida ma eriti liikuma panna ei tahaks.“ Kaisa noogutas ja lahkus. Kui uks kinni läks, mõtlesin just, et kui palju „jüngreid“ Kaisa teab. Neelatasin.

Sorri, et ära olin nii kaua, ja tänan komentaaride eest:D ärgesiis seekord unustage sedasama tegemast:D

Poole tunni pärast tuli Kaisa tagasi kohviga. Olin talle tohutult tänulik mul oli seda vaja, mu aju oli ülekuumenenud.
“Ma pole kunagi kuulnud, et selline lähenemine midagi tagaks. Ma olen alati proovinud olla pigem nagu… usalduslik…“ ütlesin, täielikus segaduses.
“Ma ütlesin ju, see, mis stiili sa kasutad, oleneb täpselt sellest, mida sa ise tahad. Ma selgitasin hetkel seda stiili, mida mina kasutan, õhtul võin sulle sinu oma seletada, homme võin teisi ka rääkida,“ lausus Siim.
“Neid on veel?“ oigasin. Läheb lõbusaks. Isegi matemaatika oli kolm korda lihtsam. Imetore.
“Oh muidugi, neid on sadu, ma võin sulle rääkida ainult mõnest, ülejäänud pead ise avastama“ Imetore. Vähemalt on asi seda väärt. Äkki ma saan isegi Heleni kätte… KURAT.
“Talle meeldib rohkem sinu stiil. Ära muretse, järgmine pidu on alles homme öösel, sa jõuad õppida vahepeal.“ Lausus Siim. Kuna ta õpetab mu-
“Kohe, kui tahad.“
Läksin voodisse. Oh kurat. Ma ei jää elu sees magama, seda on liiga palju. Ma lähen jooksen, väsitan keha ära, siis äkki jään magama. Panin dressid selga, võtsin mobla ja võtmed ning läksin mööda mereäärt jooksma. Miks ma ei saa enam muust mõelda, kui Helen? See on ju absurdne. Aga see tunne on nii hea, selline soe, kõrvetav ja see teeb õnnelikuks. Jooksin sadama juurde ja nägin eemal mingeid inimesi. Istusin maha ja mõtlesin edasi. Kahjuks tuleb iga kord peale seda õnnetunnet ka valutorge. Ma tahan teda jälle näha, temaga jälle rääkida, isegi siis, kui ma ainult mõmiseda suudan. Ja ma ju ei tea, kas ma ta kättegi saaksin, ma võib-olla ei meeldi tallegi…
“Kristjan?“ kuulsin üht heledamat häält väga lähedalt. Ehmusin korraks, ma polnud märganudki, et ükstüdruk oli mu kõrvale istunud. See tüdruk oli äärmiselt ilus, blondid juuksed, sinised silmad, terav näojoon. Ta lõhnaõli aroom oli lummav, see tundus hämmastavalt tema enda lõhnaga kokku sulanduvat. Kurat, sellisest tüdrukust on raske eemale hoida.
“Eeeee, jah?“
“Ma olen Merike, rõõm tutvuda“ lausus see kaunitar. Ilus küll, kuid ta ei tundu ikkagi nii ilus kui Helen. Kurat, kas ma nüüd võrdlen kõiki tüdrukuid temaga?
“Minul samuti.“ Kas siin kõik räägivad nagu mingid inglise härrad ja leedid?
“Kui vana sa oled?“ küsisin. Oleksin pea-aegu küsinud „ja kust sa mu nime tead“, kuid mul tuli meelde, et ma olen ju jünger. KÕIK teavad mind. I m e l i n e.
Merike liikus mulle lähemale. Kuigi see mulle ei meeldinud, hakkas mu süda kiiremini liikuma.
Merike vist märkas mu ilmet ja võttis mul käest kinni.
“Ära võitle oma südamega, ma meeldin ju sulle“ ütles ta. Ta tuli mulle lähemale. Mu aju ei mõelnud enam midagi, ma panin automaatselt oma käed tema ümber. Merikesele tundus see meeldivat. Ta tõstis oma pead ja toetus ettepoole.
Ta suudles mind ja endale aru andmata, suudlesin teda vastu. Mu peas kõmas kaks vastandlikku mõtet, kuid üks nendest hakkas nõrgemaks muutuma. See oli mälestus Helenist.

üks kena komentaar oleks väääga kena:D

„No näed, polnud ju nii hull?“ lausu Merike vaikselt tunnike hiljem. Jah, tunnike. Ta suudab olla väga… imeline. Mul on tunne, et ma olen vist õnnelik.
“Ei olnud,“ laususin, naeratasin ja suudlesin teda jälle. See tundus imeline ja hea. Oleksin võinud nii jätkata terve päeva… oih, öö oli ju.
“Just nii, sa peaksid magama. Homme jälle, eks?“ küsis ta armsalt.
“Muidugi,“ ütlesin ja suudlesin teda. Siis läksime lahku, hakkasin maja poole minema. Tundsin suurt energiat enda sees pulbitsemas ja hakkasin jooksma. Ei läinud viit minutitki, kui olin juba kodus. See pidi olema vähemalt kaks kilomeetrit! Ise veel hämmastuses vajusin voodisse. Kuigi see energia oli kadunud ja asemele oli tulnud suur väsimus, ei suutnud ma uinuda. Nüüd meenus mulle Helen. Tundsin suurt kurbust, nagu oleks minust tükk välja rebitud. See ei ole ju võimalik, ma olen temaga vaid paar sõna rääkinud. Olin selle valu pärast üleval kuni kella kuueni ja siis jäin magama.
„No, oli lõbus eile Merikesega?“ hüüdis Siim naerdes minu ust lahti lüües. Kena äratus küll. Oota, kust…
“Jünger, mäletad?“ lausus Siim. Kurat, ära irvita.
“Helen oleks pettunud, ta arvatavasti ongi. Tead, kui ta näeb, et keegi on tema oma, siis ta läheb väga armukadedaks.“ Oota, see ei ole loogiline, tema teab mind ju sama vähe.
“Sul on veel palju, palju õppida, mees“ ütles Siim. Mees, mitte poiss nagu tavaliselt. Imelik.
“Alustame kohe?“ küsisin.
“Kohe, kui sa oled kodus ära käinud ja duši all käinud.“
“Kodus? Kus ma siis olen?“ pärisin üllatunult.
“Vaata ringi.“ Fakk, Siimu maja. Oih.
“Eem, jah, tsau siis.“
Kui ma tagasi jõudsin, oli Siim ühe tüdrukuga diivani peal suudlemas. Panin tähele, et see oli Merike. Jäin algul natuke rabatult seisma, kuid mõtlesin siis, et mul pole ju mingit „õigust“ Merikesele, nii et Siim võib teha mida tahab. Kui Merike mind märkas, lõpetas ta suudlemise, vaatas mulle otsa ja ütles: „Ära pahanda, sa peaksid teadma, kui hea Siim on.“
Mida see veel peaks tähendama?
“Noh, selles, mida ta sulle õpetab.“ Nojah, seda kindlasti.
“Ma pole vihane, me pole ju koos ega midagi,“ laususin.
Nii Siim kui Merike jäid mulle otsa vaatama.
“Sa oled tõesti targem, kui need, kes tavaliselt siin käivad,“ ütles Siim. Oh, fain siis.
“Okei, Merike, kas sa läheksid, palun, ära? Ma tahaks talle teisi viise õpetada, ta tundub natuke… huvitavam“ lausus ta. Huvitavam?
Merike lahkus ja mul hüppas korraks peast jälle läbi, et kui palju neid jüngreid on Siimul olnud.
“Sa ei taha teada.“ Fakk, ma olen vist kõige paremini loetav nendest.
“Jah, oled küll,“ ütles ta naerdes. „okei, ma õpetan sulle seda ka täna, okei? Ja õhtul saad Heleniga rääkida, ja oma uusi andeid katsetada.“
Miks mul iga kord selline tunne tekib, et isegi kui ta räägib mulle kõik mis ta teab, ei saaks ma selle teadmisega ikkagi olla selline, nagu on tema?

Üks asi oli veider. Siim nagu vastaks Kristjani mõtetele kogu aeg. No, selline värk:

Merike lahkus ja mul hüppas korraks peast jälle läbi, et kui palju neid jüngreid on Siimul olnud.
“Sa ei taha teada.“ Fakk, ma olen vist kõige paremini loetav nendest.
“Jah, oled küll,“ ütles ta naerdes.

Aga muidu mulle endiselt meeldib. Ja uut tahan ka. (:

Ja siis ma teen offtopicut ka veits.. Sul on signatuuris kõige muu hulgas Rise Againsti "Saviori" sõnad, eks?

jah, Kristjan on väga lihtsalt loetav, ta nägu on nagu raamat, Kõike on näha ei vea poisil
Uus...vb homme, ma ei tea, sain naabrilt mingi 400 filmi, peaks vist vaatama hakkama... alustan Twilightist, äkki pärast kirjutan midagi:D

ja offtopicust, emm, jah, seal on mõned lood mis mul järjest mängima hakkasid, Linkin Parki on kolm osa, Rise Against üks osa ja siis on see... "Second Chance"... mul ei tule artist meelde praegu, igatahes sealt on ka üks osa mul oli inspiratsioonipuudus, niiet:D

ja natuke veel offtopicusse, sinu signature kohta ütleks, et ma ütlen alati "Life's a flower, bring out the lawn mowers"

Jaah.. Ei vea tal tõesti.
400 filmi? Edu.
Rise Against on ülihea, ma mainin nüüd.

no kuidas inglismaal siis oli`?
jumala lahe oli, kirjuta edasi!

Sorri et nii lühike aga jah.

See hakkas tüütuks muutuma. Tõsiselt tüütuks. Iga öö pidu, iga hommik „teooria“, iga õhtu „praktika“. Ma tahtsin sellest eemale saada… Oh kurat, esimesed tüübid tulevad. Täna on selline kõik-võtavad-midagi-kõigile õhtu. Mis tähendab, et meil on nii palju alkoholi, et normaalsele seltskonnale piisaks sellest kuuks ajaks. Aga mitte meile. Noh, neile. Ma ei tea, kuidas nad nii palju juua saavad, mina hakkan juba väga kiirelt oksele. Tegelikult ma olen märganud veel kahte tüüpi, kes ei suuda juua kümneid liitreid viina ilma midagi peale võtmata. Ma arvan, et ma räägin nendega täna.
PÕMM.
Aa, Deniss. Talle meeldib pauguga tulla.
“No mehed, kuidas täna siis on, kedagi uut, kedagi huvitavat, kedagi… erilist? Naisukesed, no offence, aga ärge teie ennast pakkuge, eks“ karjus ta laialt üle toa. Kuradi idioot, ta teeb jälle oma margi täis ja siis joob ennast täis ja siis jääb magama. Keset põrandat. Ja siis visatakse ta basseini. See tundub nii mõttetu.
Helen tuleb. Ta vaatab mulle otsa ja siis haarab esimese poisi ja suudleb teda. Miks ta alati nii teeb? Iga kord peale seda kui ma Merikest suudlesin. God. See tundub ka nii mõttetu.
Siim läheb kahe tibiga trepist üles. Jälle. Iga kord on üks või kaks, enamasti ikkagi kaks. Kurat küll, mis selle sita mõte on?
Läksin uksest välja ja mingi tüüp võttis mul käest kinni. Läksin lõplikult närvi ja karjusin talle näkku: „KURAT, jah, ma tean et ma olen õpilane, tahad ma kirjutan sulle autogrammi perse peale või?“
“Piisaks ka paberist,“ lausus hele hääl. Helen. Kuidas ma ta mehega sassi ajasin? Ta tundub ikka nii lummav. Aga kuidas ta välja nii kiirelt sai?
“Miks sa minuga nii käitud? Koguaeg kellegi suudlemiseks haarad, kui ma lähedal olen?“ küsisin.
“Ah ma ei tea, nii tehakse.“
“MIDA?“ mul jäi suu lahti. Esimest korda kuulen sellist jama. Mida kuradit?
“Oh kammoon, nali ainult ju. Kuule, sa olid minu oma ja sa petad mind?“ küsis Helen täiesti normaalse hääletooniga. Suu jäi lahti.
“Me vaevalt tundsime üksteist!“
“Aga kõik lugesid meid juba paariks,“ lausus ta naeratades. Fain siis.
“Mmh, ära nüüd solvu, ma annan sulle andeks,“ ütles ta kergelt naeratades ja kallistas mind. Üks kena tunne, mida ma kirjeldada ei suuda, haaras mind endasse, tugevamalt kui eal varem.
“Nüüd me olemegi paar, kui sul midagi selle vastu pole,“ ütles Helen armsalt. Midagi vastu, hah.
“Ei ole midagi,“ laususin ja üllatusin omahääle tobeduse üle. Ma olin ju mees. Ta kallistas mind tugevamalt ja hakkasin nagu automaatselt teda suudlema, kuid ta lükkas mind eemale.
“Ei, ma ei taha, et see tuleks jälle üheöö suhe, sa tundud nii armas,“ ütles ta. See oli tegelikult natuke valus. Kuid see hea tunne siiski jäi.
“Ma tahan ka pikemat suhet,“ laususin. Kuidas muidu, need üheöö suhted on nii mõttetud. Nii tühjad. Mida see annab? Ei mingit armastust, ei mingit rõõmu, ei mingit lohutust.


Ei mingit valu.

„No mees, hakkab juba minema!“ Eino tore, jälle üks. Pärast seda, kui helen minuga rääkis, on 24/7 mingid tüübid mind õnnitlenud. Koguaeg sama värk: „Said suure kala kätte jah? Aga vaata ette, tal on teravad hambad!“ Tüütus! Mis värk sellega siis on, olgu, Helen on tõesti väga... raskesti saadav, nagu ma kuulnud olen, kuid mis siis? Mis see nende asi on, mis ma teen või mis ma teinud olen, minu elu ju. Ohkasin ja pöördusin.
„Jajah, tean isegi,“ laususin kerge irvega. Lootsin, et see näeb välja võlts. Nüüd alles märkasin, kes see on.
„Ma tean, et teised on sind juba hoiatanud, aga vaata ette, Helen ei ole lihtne saak. Ta rabeleb veel kaua,“ ütles Siim tõsiselt. Võtsin südame rindu ja küsisin: „Mida te sellega mõtlete? Te kõik räägite seda, aga mis mõttes nagu? Ah, ja kas sul kohvi on?“ Kasutasin ta enda õpetust, et mitte näida närviline. Uskumatu, kuid see tegelikult toimibki.
Siim jäi mulle otsa vaatama. Siis ta ohkas ja ütles: „Vahel tundub, et sa oled palju kiirem kui teised, kuid ma unustan koguaeg ära, et sa tegelikult ei tea isegi kõige algelisemaid väljendeid. Küll sa ajaga ise õpid, neid ei saa õpetada.“ Taa vaatas mind veel kurvalt ja ütles veel: „Mul on selline tunne, et sinust võib saada mina.“ Mul jäi suu... vabandust, karp lahti. „MIDA?“ hüüdsin, tajumata oma hääletugevust ega –tooni. Mida ta nüüd ajab?
„Noh, mitte päris nii, nagu... noh, ma olen nagu heartbreaker, sinust saab rohkem... prints valgel hobusel, Mr. Right. Aga põhimõte jääb samaks, sinul jääb sama maailmavaade. Ja, ofkoors, sa hakkad tüdrukutele sama palju meeldima. Kuid see on rohkem needus kui õnnistus, küll sa näed. Ma tean sinusuguseid vaid kolme, kui sind ka sisse arvestada. Ma võin nende kohta öelda vaid üht: nende elu on täiesti perses. Ma ei tea, mina oleksin ennast juba ammu ära tapnud, kui ma oleksin selline, aga nemad peavad vastu. Imetlusväärne,“ ütles ta lõpetuseks. Mul aju kärssas. Oota, mida?
„Mäletad, hoia maski!“ ütles Siim tõsiselt. Kurat küll, proovin ju... see pole ju nii lihtne.
„Küll sa hiljem aru saad, praeguseks aga... unusta ära,“ soovitas ta.
„Okei, mis mul üle jääb,“ laususin. Mis mul üle tõesti jäi? Kurat, nii tahaks siit minema, tahaks lihtsalt olla Heleniga, mitte ainult öösel, mitte ainult peol, mitte ainult mõni tund. Äkki ma palun teda täna, et me võiksime lihtsalt kusagil linna peal kokku saada. Lihtsalt niisama. Kinno või kohvikusse minna näiteks. Aga siis on mul vaja Siimu käest vaba päeva.
„Kuule, Siim, anna suhkurt,“ laususin. Sekund hiljem sain aru, et kasutasin täpselt tema soovitatud lause alustust. Feil.
„Okei, võta suhkur, ja sa võid homse võtta, kui tahad.“
„Tänks,“ ütlesin ja ohkasin. Miks ma nii saamatu olen?
„Hei!“ kuulsin enda selja tagant heledat häält, nagu meloodiline allika vulin. Unikaalne.
„Hei!“ hüüdsin ja kallistasin Helenit. Tundsin seda hetkelist õnnetunnet, see oli nagu... nagu sa võtaksid pitsi ja tunneksid seda soojust, ainult et see algas rinnast ja oli... pehmem, see ei kõrvetanud, nagu viin vahel tegi. See on imeline tunne, vaid selle nimel oleksin nõus elama. Pärast minutit seda õnnetunnet märkasin, kui tugevalt ma teda enda vastu surun. Lasin ta pea-aegu lahti, jätsin enda käed vaid tema puusadele puhkama.
„Sorri,“ vabandasin.
„Mille eest?“
„Et nii tugevalt sind hoidsin.“
„Mh, ära muretse, see on just armas,“ ütles Helen ja kallistas mind.
„Mis me siis teeme?“ küsisin, kui ta lahti oli lasknud, samamoodi nagu mina enne. Ma ei suutnud ikka veel uskuda, kui ilus ta oli.
„Ma ei tea, pole ammu linnas käinud, päevaajal vähemalt,“ ütles ta. Loogiline ju.
„Ma pole üldse käinud,“ teatasin.
„No vot, lähme siis kuhugi.“
„Sa tegid mida?“ küsis Siim. Oh great, mis ma jälle valesti tegin? Nii ilus oli ju.
„Eriti mitte midagi...“
„Täpselt! Mida kuradit? Üldse midagi pole õppinud?“ hüüdis ta mulle. Mh, fakk.
„No mis ma siis oleksin pidanud tegema?“ küsisin vihaselt.
„Temast natuke rohkem teada saama, mis talle meeldib jne!“ ütles ta. Jäin vait. Tal oli ju õigus, mis mõttega ma vaidlen. Eks ma pean siis jälle õppima.


Kuna see kõik lõppeb?

Saad veidi kriitikat, mis siis et ma sind tunnen


Mis see peategelane on mingi eriti närvihaige pubekas?
Ok, mis ma siin räägin..Mu enda Viini Valsi Kadri on täielik teenager, aga ikkagi, veidi liiga kergesti vihastab see poiss isegi teismelise kohta.
Muidu on kõik lahe.
Aga pea meeles, edasiseks eluks, tuulelohe lendab ka tuulega.
Olgu, ignoreeri seda viimast lauset.
Ja JÄLLE teen ma offtopicut, andesta.
Igatahes, uut osa.

Sorri, et nii kaua läks, aga ma ei tahtnud nii maseks asja kiskuda, kui mu tuju oli, niiet sorri. Kuigi mul on siiamaani tegelikult selline mase, niiet sorri kui ikkagi maseks läks.

„EI!“
“Sa pead seda tegema nagunii,“ lausus ta.
“EI!“
“Kõik oleksid õnnelikud, usu mind,“ proovis Siim mind veenda. Ja, ma arvan ka.
“EI!“
“No okei, kui sa tahad kõik perse saata, mis sa õppinud oled, siis okei,“ ütles ta. Mh, tore, nüüd ta solvus ka juba. Geniaalne.
“Tead, mind ei koti, sa nagunii ei jäta mind, nii öelda, pooleli, nii et mul on jumala suva, mis sa ütled,“ mõtlesin kõva häälega. Hmm, ma tunnen teda juba päris hästi vist.
“Hmm, jah, sa oled alati teistsugune kui teised. Varsti on aeg minul ära minna, lõpuks ometi…“
“Ära sa mitte mõtlegi, ma ei hakka mingiks õpetajaks!“ Selle üle me ju vaidlesime? Vist. Kurat, ta on hea vaidleja.
“Vahet pole, varem või hiljem, kas sina või Tanel, ma ise loodan mõlemale,“ ütles ta.
“Kes on Tanel?“ küsisin huviga.
“Üks mees, sinu vanune, sinu sarnane… vahet pole“ ütles ta. Minus tärkas huvi, kuid ma ei küsinud rohkem. Ma teadsin teda selle jaoks liiga hästi.
“Õhtul tuleb Helen,“ ütles ta. Mm, jälle see hea tunne.
“Aga täna pole ju pidu?“ küsisin, kui see meelde tuli.
“Ta ütles, et tahab sind väga näha,“ irvitas Siim. Veel tugevamalt seda mõnusat tunnet. Ma kahtlustan, et see on armastus. Kuid ma ei taha seda välja pahvatada, kui ma pole kindel, et see on tõesti nii. Ja pealegi, armastus pidi ju valus olema… ah kurat seda teab.
„Kristjan!“ ootasin küll seda imelist heledat naisehäält, kuid üllatuseks oli see hoopis mehehääl. Või pigem kellegi poisi ja mehe vahepealset.
“Tervist, ja sa oled?“ küsisin poiss-mehelt. Ei oskaks muidu öeldagi, ta oli uskumatult pikk, minust pikem, pruunid pikemad juuksed ja laiad õlad, kuid natuke poisilik nägu.
“Tanel, Siim kutsus mu enda juurde täna,“ ütles ta. Hm, huvitav.
“Kas sa olid ka tema jünger?“ küsisin huviga.
“Ei, ta ütles, et tal pole mulle midagi õpetada, ma pidin olema nii suure potentsiaaliga, et mul oleks parem ise õppida. Ma olen alati arvanud, et ta ütles seda lihtsalt sellepärast, et mitte mind otse solvata,“ ütles ta naeratades. Tõsi, see oleks tegelikult Siimu stiil. Või pigem ei oleks, ta ei tee tavaliselt vale-meelitusi.
“Huvitav, peaksid enda üle uhke olema,“ laususin ja tundsin isegi veidike kadedust. Mis siis, kui Siim mõtles seda? Siis ta pidi olema isegi parem kui Siim ise. Mind hakkas vaikselt häirima talle alt üles näkku vaatamine. Nii et selline tunne on siis teistel. Sellepärast kõik tahavadki pikad olla…
“Ega sa Helenit ei näinud?“ küsisin huviga.
“Ohhoo, Helen on sinu välja valinud, see juba on midagi! Ta valis ka kunagi minu välja, aga ma olin liiga… roheline, ma ei suutnud tema ekspert-nõudmisi täita“ naeris ta. Nojah, ilma Siimu abita oleks ma ka suhteliselt hale.
“Aga ei, ma ei ole teda näinud,“ ütles ta ja vaatas ringi “tahaks näha, mis temast siis saanud on…“
“Oo, sealt ta tuleb!“ hüüdsin rõõmuga. See soe tunne tuli jälle ja ma jooksin Heleni juurde ja suudlesin teda, ta paistis väga õnnelik ja samas üllatunud. Sellega tuli mulle meelde, et Tanel on siin. Oih. Vaatasin tema poole ja nägin kummalist naeratust. See paistis ütlevad: naudi seda armastust, kuni sa veel sellesse usud, mina olen oma usu kaotanud. Mul hakkas temast järsku kahju.
“Vabandust ja hei“ ütles Helen ja naeratas Tanelile.
Märkasin Heleni ilmet ja laususin:„ Ma siis jätan teid natukeseks kahekesi, meenutage vanu aegu jne“
“Ei, pole vaja,“ lausus Tanel.
“On küll,“ ütles Helen vihaselt. Kallistasin teda veel ja sosistasin talle kõrva: „Jäta ta siis ikka ellu, eks?“ ja läksin ära.
Huvitav, mis neil küll minevikus olla võis? See tundus kuidagi kummaline. Võtsin kapist long dringi, siidri ja õlu ning läksin tagasi.
“No tervist, kuidas siis elate ka?“ küsisin ettevaatlikult.
“Hästi,“ nähvatas Helen.
“Nii ja naa,“ ütles Tanel rahulikult.
Oh, imetore.
“Tanel, võta üks õlu, Helen võta long drink ja tule kaasa“
„Helen, mis viga?“ küsisin, kui olime eemale sattunud.
“Ei midagi, vanad haavad,“ ütles Helen.
“Sa võid mulle ju rääkida,“ proovisin abivalmis olla.
“Ei, ma ei taha sellest rääkida,“ lausus Helen. Okei, las siis olla.
“Tahad ma saadan ta ära?“ küsisin.
“Pole vaja, see oleks ebaviisakas. Lähme nüüd tagasi ja ma hoian ennast korralikult üleval,“ ütles Helen.
Kui tagasi jõudsime, nägime, et Tanel oli juba ära läinud. Õige kah, mõtlesin.
Siis hakkas Helen nutma. Ma olin üllatunud, ma nägin esimest korda, et ta nuttis.
“Miks kõik alati nii lõppeb?“ küsis ta nuttes.
Olin täiesti üllatunud, millest ta rääkis?
“Iga suhe lõppeb nii, et me ainult näeme üksteist ja siis ka käitume jäiselt,“ nuttis Helen. Helen. Ma olin täiesti šokis. Ta jooksis välja, mere äärde ja ma ei julgenud talle järgi minna, äkki ta tahab üksi olla.
Poole tunni pärast tuli ta tagasi, rahulikuna ja ütles mulle:“ Ma ei taha sulle valu teha, nii et ärme meie suhet enam edasi arenda. Sa väärid paremat, kõik, mida ma puutun, on rikutud ja sa oled liiga hea, et sa lihtsalt rikutud saaksid. Anna mulle andeks!“ Viimase lause ütles ta väriseva häälega ja ta silmis olid pisarad, kui ta jälle välja jooksis.