Nimede mäng.

Noh, jah. Ma siis üle pika aja otsustasin jälle ühe jutu külge jääda. Eks näis, kuidas see mul välja tuleb. XD Ma olen juba viimasel ajal umbes.. nelja jutuga üritanud. Aga see tõesti meeldib mulle
Ma paluksin, et kõik, kes seda juttu satuvad lugema, kommenteeriksid. Ma tean, et see on mingi.. alamklass, aga.. Ma ei ole hetkel paremaks suuteline! XD Aga mul on sellega SUURED plaanid, nii et.. XD Jeah. Ma loodan, et ma ikka kirjutan edasi, muidu on vähe mark..

Irisele & Inesele, kes on ainsana seda juba lugenud. (Noh, Ines küll ainult poolt osa, aga see selleks!)

Liisbet.

Laulupidu oli taaskord läbi ja esinejad said lõbustada ennast öise simmaniga. Ligikaudu sada viiskümmend inimest viibis veel lauluväljakul, osa neist tantsimas ja osa laulmas. Ainult kakskümmend inimest moodustasid rahvatantsu rühma.
"Õõh, Liisu! Mul ei jää see meelde!" karjus üks viieteistkümnene tütarlaps, rapsates käega kiirelt enda tumedad lokid selja taha.
"Mõtle rahulikult kaasa. Kaks sammu edasi, kaks sammu tagasi, keerutus, koha vahetus," seletas Liisu-nimeline muiates, jälgides täpselt enda õpetussõnu.
"VAHETUSEGA!"
"Noh, edu sulle järgmisega, Mammu. Ürita varvastest eemale hoida," sõnas Liisu naerdes, lastes sõbranna käest lahti ja keereldes järgmise inimese juure. Tegu oli ühe umbes kaheksateistkümnese noormehega, kelle tumepruunid juuksed olid ilusti soengusse lõigatud.
"Tere, mina olen Kaspar," sõnas nooruk naeratades.
"Liisbet," vastas tüdruk, lastes poisil ennast keerutada.
"Sa oled koos Maarjaga?"
"Ee, jaa. Kust sa teda tead?"
"Me käisime ühes laagris alles."
Liisbeti silmad läksid suureks, kui ta märkas nooruki juures detaile, mida ta viimasel ajal igalt poolt otsinud oli: laulupeo pluus, pruunid juuksed ja nimi.
"Oh, pagan," pomises tüdruk, jõllitades suu ammuli noorukit.
"Mis on?"
"Sina oledki tema. Sina oledki ju Kassu!"
"Kassu olen ma küll. Kas ma tean sind?"
"Ei, aga mina tean sind.. Mammu juttude järgi."
"Nii et te olete minust rääkinud?" uuris poiss lustakalt naeratades. Seejärel vaatas ta teiste seas ringi. "Ma arvan, et meil oleks targem ringist lahkuda. Me ummistame liiklust." Vastust ära ootamata tiris noormees Liisbeti eemale.
Nad kõndisid üldisest melust eemale ja peatusid ühe õues oleva laua juures.
"Ahoi, vennaraas, leidsidki endale tüdruku!" karjus üks needistatud punapea, patsutades enda kõrval olevale tühjale kohale. Kaspar muigas ning istus pingile, tõmmates Liisbeti enda kõrvale.
"Tegelikult on lugu märksa huvitavam," sõnas nooruk muiates. "See on Maarja sõbranna. Ja tuleb välja, et nad on minust rääkinud."
"Või nii. Mina olen Meelika, Kassu suur õde," lausus neiu naerdes, pöörates enda suured mururohelised silmad tema poole.
"Ee.. meeldiv?" Liisbet vaatas kahtlevalt tüdrukut. Tema välimus ei olnud just eriti ligitõmbav ning Liisbet kahtlustas juba, et oli siia tulles vale valiku teinud.
"Mida te siis minu kohta rääkisite?" küsis Kaspar huvitunult naeratades.
"Ee.. mm.. mitte midagi eriti," vastas neiu punastades, silmitsedes enda süles olevaid käsi. Järgmisel hetkel oli üks võõras käsi tema õlgade ümber ning Liisbet vaatas ehmunult ringi.
"Liisukene," sõnas Kaspar teda enda vastu tõmmates, "ära karda. Ma ei tee sulle midagi halba, ausõna."
Liisbet vaatas endiselt kaheldes nooruki poole, kuid andis siis ohkega alla.
"Mammu rääkis, et ta sai laagris sinuga tuttavaks ja ma haarasin sellest kinni ning hakkasin teda narrima. Lõpuks sai sinu leidmine laulupeol minu kinnisideeks," selgitas tüdruk sõrmi jõllitades.
"Siis on mul hea meel, et me kokku juhtusime. Ma poleks tahtnud, et sinusuguse kena neiu kinnisidee ei täituks."
Meelika turtsatas enda õlleklaasi taga ja Liisbet nägi, kuidas Kaspar talle pahase pilgu saatis.
"Sooviksid sa midagi juua?" küsis Kaspar taas tema poole pöördudes.
"E-ei. Tegelikult ma pean minema. Mammu ilmselt otsib mind juba." See oli ainult pooleldi vale, nii et Liisbet ei tundnud ennast eriti halvasti. Maarja kindlasti mõtles, kus ta on, aga otsimiseks polnud tal aratavasti veel aega.
"Olgu peale. Kirjuta enda telefoni number mulle," sõnas Kaspar, ulatades pastaka ja märkmiku neiule. Liisbet naeratas, kirjutas kiirelt numbri ning tõusis lauast.
"Ee, nägemiseni."
"Tsau!" Kaspar lehvitas talle järgi vaadates ja Liisbet tormas inimmassi.
"Liisu! Liisu! Seal sa oledki! Ma hakkasin juba mõtlema, kus sa kadusid." Maarja jooksis naerdes telgi alt välja ning haaras sõbrannast kinni. "Kus sa siis kondasid?"
"Emn. Sain Kassuga tuttavaks ja ee.. tema vanema õe Meelikaga," vastas Liisbet kogeledes, tundes, kuidas ta pimeduses punastab.
"Kassuga? Oota, sa mõtled, et.. Kaspariga?"
"Mhm."
"Oh, vinge!"
"On vist küll, jah."
"Millise mulje ta sulle siis jättis?"
"Ee.. Väga sõbraliku ja toreda. Üldse mitte täiskasvanuliku."
"Minule tundus ta ka selline.. äge. Vaata, ta ei ole ju lapsik kaa. Ta on täpselt õige. Ma arvan, et sa peaksid ta ära sebima."
Liisbet arvas, et "äge" on Kaspari jaoks just õige sõna, kuid ta ei jõudnud seda oma sõbrannale öelda, sest Maarja oli enda jutu just väga ebasobiva lausega lõpetanud.
"Ma - MIDA?" küsis Liisbet, jõllitades enda ümber toimuvat müra tähelepanemata Maarjat.
"Mismõttes mida? Kuule, ära tule rääkima, et ta sulle ei meeldi. Sa oled temast juba üle kuu aja vahetpidamata pläkutanud!"
"Hei! Ma polnud teda isegi näinud!"
"Noh, ja siis? Nüüd ju oled. Või - oo ei. Ära ütle, et sa ei küsinud ta numbrit!"
"Emn. Tema minu oma küsis."
"Noh, hea seegi. Sa oled ikka täiesti võimatu. Luba, et sa võtad järgmiselt kutilt, kellega kohtud, telefoninumbri."
"Ma -"
"Luba."
"Okei. I swear. Sobib?"
"Jep. Aga kobime nüüd minema. Pillimehed panid asjad kokku ja meil on viimane võimalus selle tasuta bussiga linna saada. Tule!"
Juba teist korda selle õhtu jooksul tiriti Liisbet minema, ilma et temalt oleks keegi luba küsinud. Västinult turtsatades lasi ta sõbrannal ennast kaasa vedada.

Koju sisse astudes leidis ta eest pimedad toad. Järelikult olid vanemad tema ootamisest tüdinenud. Liisbet komberdas tänulikult enda tuppa. Voodisse heites mõtles ta uuesti simmani peale.
"Ma arvan, et sa peaksid ta ära sebima." Kui häirivalt idiootne mõte! Kuigi, Liisbet ei saanud eitada, et see temas liblikad lendama pani. Tal oleks lõpuks ometi oma poiss. Päris oma poiss. Nüüd jäi üle ainult oodata, et Kassu helistaks. Just! Kui ta ikka vaevub viieteistaastasele helistama...
Liisbet turtsatas pettunult ja sulges silmad. Vaevalt, et Kassu viitsiks. Tal oli kindlasti tüdruk olemas.
"Ma poleks tahtnud, et sinusuguse kena neiu kinnisidee ei täituks." See lause aga ei lasknud Liisbetil lootust kaotada. Naeratades jäi tüdruk magama.

tuleb jälle laavstoori, eksole? (no shit)
aga. kuna ma juba lugesin, siis ma pean ju kommenteerima.
sündmused arenesid veidi kiiresti, mu meelest. aga see on minu meelest
ja ma lugesin alguses, et kaspar on kaheteistaastane, lugesin mõned read edasi ja siis nagu -wtf?! ja vaatasin uuesti - juba 18
aga, keep on goin'!

aww aww aww, thanks for.. pyhendus xD

okei
n6ustun kiiruse koha pealt Elisabethiga, aga muidu mulle meeldis

Kuigi.. Mammu k2is Kassuga samas laagris, mitte Liisu! Aga mul pole muidugi midafgi selle vastu, et A.. khm, ma tahtsin 8elda Liisu Kassu 2ra sebib
ja Kassu on nii teistsugune aga pohh see
hea m6te on jutul, keep on going

xD
kuidas saab olla sisse v6etud inimesest, kellest sulle on aint R22gitud
aga ma ei kobise tegelt midagi, kuna mulle meeldib selle jutu point..

p6nevus ? xD
lubage naerda xD

Kas sa mitte ei 8elnud mulle enne, et ma Ineselt kysiksin mis siin saab? Mis sa m6tlesid et ma ei kysind v? (6) xD
Niiet, MINA tean ka (H)
ajjah, ma Nyyd enam rohkem ei kobise xD

Selle idee on üüber.
Mulle meeldib.
Väga. Sinu jutte on tore foorums lugedaaa. Edasi onju, praegu on suht vara veel tõsisemalt kommenteerida.

põnevus? right sul oli ju juba sebimise teema sees esimeses osas xd you can't avoid it from now on

jahhh^^

N2ed! Ha!
armastus p6nevik, sellised ongi enamus armastus jutte ju
aga jah, mulle sobib.. vist..

armastusjutte*

ja põnevik? nagu, jooksevad läbi pimeda metsa ja lõpuks paanikast...
ei midagi

armastus ja põnevik ei sobi kokku. ja lõpuks kaob põnevik ära
aga edu sulle kavatsustega

armastus ja p6nevik ongi just k6ige parem kooslus. M6tle kui igav oleks armastusjutt ilma p6nevuseta. Kaks inimest lihtsalt ilastaksid k6ik osad.. xD
noh, pm, armastus ilma p6nevuseta on igav ja p6nevus ilma armastuseta.. noh, ytleme, et see teeb asja huvitavamaks
peaasi, et ei oleks nii, et keegi hakkab tapma mingit poissi mingi tydruku p2rast, sest see l2heb juba lamedaks. P2riselus ei juhtuks Iialgi nii.. ;P

et ühed tüübid ilastavad koos ja teised käivad metsas manbearpig'i jahil?

xDD
ma vist saan aru

aga see oli fannilt 8eldud praegu^^ xD
vot.. aga uut.

ei, me arutleme sellel teemal ju sinu järjekast, so be happy

INESELE, kellel oli vahepeal sünnipäev ja kelle omaloomingusse kuuluvad paar lõiku järgnevast osast, kes õpetas mulle r-tähe kirjutamise selgeks ning tänu kellele ma selle osa ÜLDSE valmis sain.
IRISELE, kellel oli samuti vahepeal sünnipäev ja kellest see osa tegelikult räägib.
HANNALE, kes aitab mul endiselt eesti keelt õppida ja kelle pärast me saame nautida Võru kaunist kempsu! (:

Vigu võib piisavalt olla. Mul pole aega neid üle kontrollida ;d
Kommenteerige kindlalt! Kriitikat ka, paluks! (:

ANDY.

Pikkade mustade sassis juustega tüdruk vaatas enda taevasiniste silmadega ust, mis aeglaselt tema piinakambrisse avanes. Tüdruk ohkas ja toetas enda jalad kirjutuslauale. Uksest sisenesid kaks meest. Üks noor ja brünett ning teine vana ja blond.
"Teil on kümme minutit," sõnas politsei riietuses vanamees. Andy, see sama tumedajuukseline tütarlaps, pööritas silmi ja näris enda nätsu edasi. Alles siis, kui uks politseiniku järel oli sulgenud ning neiu poolvend saatis talle range pilgu, lasi Andy enda jalad kolksatusega maapinnale.
"Andy," alustas Kaspar süüdistavalt, "sa varastasid jälle mingist mõttetust kauplusest."
"No mul oli süüa vaja, anna andeks," vastas kolmeteistkümnene neiu jonnakalt.
"Miks sa siis meie juurde ei tulnud?"
"Sa ju tead, mida mu ema teilt laenamisest arvab."
"Ja Emma kiidab varguse heaks?"
"Mida ta ei tea, ei saa ta ka ära keelata. Pealegi, ära tule mulle rääkima, et varastamine on halb."
"Ma ei tulegi. Halb on hoopis see, et sa koguaeg vahele jääd. Ma ei saa sind niimoodi mitte kunagi enda semude hulka võtta: sa jääksid lihtsalt kohe vahele."
"Ma ei tahagi sinu gäng-bängiga liituda. Ema saaks shoki, kui ta teada saaks."
"Näed, sul on juba endal see vahelejäämine sees. Kui sa minu... gäng-bängi kuuluksid, ei jääks sa kunagi vahele. Aga jätame selle jutu. See loll vanamees võib iga hetk sisse tulla. Parem räägi, mille sa sel korral pihta panid."
"Mm, noh. Ühe suure kommikarbi. Turva oli juba enne seal, kui ma paar sammugi jõudsin teha. Kuradi lollid turvad sellised."
"Kus?"
"Mm.. Selveris. Torupillis."
"Jumal, sa ei saa isegi seal hakkama?"
"Jajaa, naera mu üle palju tahad, aga ära emale räägi."
"Emma ei usuks mind niikuinii, ära põe."
Natuke aega valitses noorte vahel vaikus. Kaspar vahtis sihikindlalt enda noort poolõde, samal ajal kui Andy jõllitas kirjutuslauda.
"Kuidas Meelil läheb? Ja.. isal?" küsis tüdruk lõpuks, vaadates äkitselt Kasparile otsa.
"Meelil läheb väga hästi: ta tegi endale kaks neeti juurde. Ja isa.. Ta on endiselt voodis. Eks ta varsti lahkub meie juurest. Ma olen kindel, et ta tahaks sind enne veel näha."
"Ei, ma ei saa. Mu ema -"
"- ei lubaks. Ma tean."
Samal hetkel paiskus uks lahti ja blond politseinik astus sisse.
"Aeg on läbi. Kas te maksate trahvi ära?"
"Jah, muidugi." Kaspar koukis enda rahakotist rahapataka välja ja ulatas selle mehele. Olles veel paarile dokumendile alla kirjutanud, lahkus ta koos oma õega jaoskonnast.
"Sa ikka tead, et sa pead selle kõik kunagi tasuma, eks?"
"Jah."
"Ja sa tead ka võimalust, mida ma pakun?"
"Jah."
"Tore. Siis mul on aeg minna. Nägemiseni, Andy. Ma olen kindel, et me kohtume peagi." Kaspar naeratas särades ja jalutas minema. Andy saatis oma vennale ühe tüdinenud pilgu ning kõndis teisele poole- Ta armastas oma vanemat venda väga, aga mõnikord oli tal selline tahtmine ta üles anda. Andy küll varastas mõnikord, kuid ta ei teinud iialgi midagi hullemat. Kaspar aga muutis teiste elu ebaõiglaselt põrguks. Pahaselt turtsatades jalutas tüdruk edasi, lükates mõtted enda vennast tahaplaanile.

Andy istus korvpalliplatsi kõrval oleval müüril. Tüdruk vaatas kerge pahameelega lähenevaid vihmapilvi, ennustades, kui kaua kulub pilvedel sinna jõudmiseks. Platsil oli paar temast vanemat kutti, kuid muidu oli see tühi.
"And!"
"Robi!" Andy pööras ennast kiiruga ümber. "Lõpuks! Ma mõtlesin, et pean nende kuttidega läbi ajama."
Brünett poiss naeratas ja sammus enda viie kaaslasega tüdruku juurde. Nooruk kummardus ette ning suudles Andut naeratades.
"Way to go, brotha!" turtsatas Birgit, tõmmates ühe neljast kutist lähemale, trumbates oma kaksikvenna ja Andy suudluse üle ning võttes siis maast palli, mille ta korvi poole teele saatis. "Lähme." Kogu seltskond tormas naerdes platsile.
"Sööda nüüd! Mida sa teed, noh!"
"Rahune maha, seal on veel inimesi ju."
"Nad ei mängi ju." Lauri, see kutt, keda Birgit suudelnud oli, oli ilmselgelt Mattiase peale pahane.
"Mitte kauaks. Ou! TEIE SEAL!" Ning järgmisel hetkel lendas pall võõraste kätte. Üks noorukitest püüdis palli kinni ja heitis kulmukergitusega pilgu Andy kambale. Järgmisel hetkel venis ta nägu muigvele. Ta vahetas enda kaaslasega kiire pilgu ning tormas korvi poole, visates palli koheselt sisse.
"Emn, Robi, oled sa kindel, et me saame hakkama?" küsis Fredi naerdes, saates enda parimale sõbrale lõbusa pilgu. Robi turtsatas pead raputades.
"Rex ja Matu - te mängite nende poolel!" karjus ta palliga poisi poole tormates. Andy vaatas enda boyfriend'i jooksu ning kõndis Birgiti juurde.
"Noh, hakkame pihta?" küsis ta sõbrannalt muiates.
"Oooojaaa.." Birgit saatis Andy'le kuratliku naeratuse ning tormas otse palli poole. Andy pööritas silmi ja järgnes talle.
"Matu, viska pall siia!" karjus Rex, seistes otse vastaste korvi all. Poiss aga ei teinud sõbrast välja nagu alati. Lauri haaras Mattiaselt palli ning söötis selle kiirelt Andyle.
"Kuradi gei! Ei oska palli ka mängida!" karjus Rex vihaselt üle väljaku.
"On midagi öelda või?" vastas Mattias ärritunult, astudes vihaselt paar sammu tiimikaaslase poole. Rex tegi samuti mõned kiiremad sammud, kuni kellegi käsi ta peatas.
"Rahunege maha nüüd!" lausus Andy ning surus palli tugevalt Rex'i kätte.
"Kammoon! Mängime nüüd," lisas võõras poiss kärsitult kellale pilku heites ning teist kätt üles tõstes, et Rex palli talle söödaks. Kaks poissi vahetasid veel ühe tigeda pilgu ning kõndisid seejärel eri suundades. Andy hingas kergendunult ja kõndis tagasi Birgiti juurde.
"Miks sa palli talle andsid?" küsis Birgit üht kulmu kergitades. Andy kehitas õlgu.
"Nad oleks muidu kaklema läinud."
Birgit pööritas silmi ja jooksis Lauri ning võõra poisi juurde, kes palli pärast sõda pidasid.
Äkitselt tundis Andy, et kellegi äsi libiseb ta piha ümber.
"Tule, lähme minema," sosistas Robi talle naeratades kõrva, haarates tüdrukul käest ning nügides teda natuke värava poole. Andy naeratas lõbusalt, pigistas õrnalt nooruki kätt ning pistis siis ees jooksu.

black olen (:


Mulle meeldib see osa, nagu sa tead
ja thanks for pyhendus
Robi on yli cute
ja see algus ja samas ka l6pp ei ole yldse minust
kuigi Selles m6ttes on
aga vahet pole

meeldis, uut