Nimede mäng.

Mulle meeldis esimene pool, ehk siis vargusega seotud osa, palju rohkem. Teine oli segane, liiga palju tegelasi ja värkisärki, ei saanud midagi suuremat selgust.
Aga igatahes. Meeldiv ikka, eksju. Hea lugemine vahelduseks, põnevka.

Ann, uut osa? Nagu eelmisest on kuidagi kaua aega möödas või nii.

Miks? Hea jutt ju.

Mina tahaks küll ikka uut. Minu probleem on nimelt see, et enda jutt viskab mul nädalaga üle ja teiste omi ma võin lõputult lugeda. Uut.

Oh, ärge nüüd küsige, mida see osa endast kujutab. Pool sellest olin ma kunagi ammu-ammu kirjutanud ja pool sellest kirjutasin ma praegu. Lihtsalt tuli tuju, või nii.. (A)
Aeh, midagi idiootset, arvatavasti.

Liisbet.

Oli ilus päiksepaisteline laupäeva hommik. Kell oli nii vähe, et enamik inimesi alles magas.
Liisbet jalutas käsi taskus hoides mööda tänavat, silmitsedes kive, mida ta jalaga lõi. Kuigi tüdruk oli ikka veel väga unine, oli ta pidanud ennast üles ajama. Tal oli sel hommikul arsti vastuvõtt olnud, nii et magamine oli välistatud. Ja nüüd, mil ta oli tagasi kodus, ei saaanud ta enam und. Ohates raputas neidis pead ning lõi ühe kivi kaugele tte.
“Aia!” ütles võõras hääl äkitselt ning Liisbet tõstsis võpatades pilgu. Tema ees seisis umbes täisealine noormees, kes hüples ühel jalal.
“Oh, sorri!” sõnas Liisbet automaatselt, astudes sammu noorukile lähemale.
“Pole probleem. Ma aimasingi, et siin on vägivaldsed tüdrukud,” vastas võõras tüdinult, lõpetades hüplemise.
“Oh, ei, ega teised siin vägivaldsed pole. Ainult mina.”
“Ahsoo, tore teada.”
“Sa oled siin uus või? Ma pole sind varem näinud.”
“Arvata on. Ma kolisin eile selle tänava lõppu.”
“Okei. Ma elan seal ristmikul olevas majas. Ma olen Liisbet muidu.”
“Joonas.”
Nende vestlust segas Sony Ericssoni tunnusmeloodia äkiline heli. Liisbet tõmbas mobiili taskust välja ja lükkas selle klapi kiiruga lahti.
“Tsau, Mammu!” hõikas ta telefoni, saates Joonasele taaskord ühe vabandava pilgu. “Mis sa nii vara üleval teed? Ja tead, mis?! Ma kohtusin ühe mm.. seksika kutiga!” Tüdruk alandas lõpus häält, kuid poiss pidi seda siiski kuulma, sest järgmisel hetkel ilmus ta näole lai muie.
“Unusta see kutt ja kobi minu juurde!” vastas Maarja ilma igasuguse sissejuhatuseta. “Kassu on siin ja ootab sind.”
“Oota! Nagu.. Kassu-Kassu? Mida ta SEAL teeb?”
“Ootab sind. Ta ei teadnud su aadressi. Aga jookse või ta ei pruugi enam siin olla, kui sa kohale jõuad!”
“Ja-jaa. Ütle talle, et ma juba torman! Tsau!” Tüdruk katkestas vastust ootamata kõne.
“Ma pean kahjuks minema. Aga oli meeldiv sinuga tutvuda, Joonas. Ehk teinekordi. Tsau!” sõnas Liisbet lehvitades ja eemale liikudes.
“Nägemiseni, Liisbet,” vastas Joonas muigvelsui pead raputades. Liisbetil ei olnud aega poisile teist pilku saata, sest ta pistis Maarja maja poole jooksu. Kaspar oli seal ja ootas teda. Kuidas see sai võimalik olla?

Paari minuti pärast jõudis tüdruk sõbranna maja ette ning märkas seal seisvat mootorratast, mis kohe kindlasti Maarja perekonnale ei kuulunud. Masinat imetledes unustas neiu hetkeks enda seal viimise põhjuse. Selline mootorratas oli ta elu unistus!
“Ma näen, et sulle meeldib mu riistapuu,” sõnas tuttav hääl Liisbeti selja taga. Tüdruk võpatas kergelt ja pöördus kiiresti ümber.
“Kaspar,” sõnas ta hingetult, jõllitades poisi välimust suu ammuli. Nooruk kirtsutas pahakspanevalt nina ning astus lähemale.
“Ma eelistaksin, et sa kutsud mind Kassuks, Liisu,” sõnas ta etteheitvalt, peatudes tüdruku ees. “Kas sul oleks aega minuga praegu välja tulla?” Pahasus Kaspari hääles oli jäljetult kadunud.
“Ee.. Praegu?”
“Jah, praegu. Mul on ühes restoranis koht kinni pandud.”
“Ahsoo. Noh...” Tüdruku pilk jäi pidama lahtisel aknal, millel Maarja käsi vehkides seisis. Liisbet pööras pilgu tagasi Kasparile ja suutis näole manada midagi naeratuse sarnast. Noormees naeratas laialt ning tõmbas tüdruku enda mootorratta juurde. Liisbet nägi tagasi vaadates aknal kekslevat Maarjat ja näitas tema poole keelt.
“Ma loodan, et sa nõustud kiivri pähe panemisega ja minust kinni hoidmisega,” sõnas Kaspar muiates, ulatades hõbedase – mootorrattaga samat värvi – kiivri tüdrukule.
Liisbet naeratas kavalalt ja pani kiivri endale pähe. Nooruk jälgis tema liigutusi ning tegi siis enda käes oleva musta kiivriga sama.
“Oled valmis?” küsis ta mootorit käivitades. Liisbet ronis kiirelt poisi selja taha, pani käed tema ümber ja andis seejärel enda valmisolekust teada. Kaspar tõstis jala maapinnalt ning mootorratas liikus marukiirelt kohalt. Nad peatusid korra Liisbeti maja ees, nii et tüdruk sai endale korralikumad riided selga panna ning vanematele öelda, et ta läheb sõbraga välja.
Kahekümne minuti pärast jõudsid noored linna ja peatusid ühe restorani ees. Kaspar hüppas esimesena mootorratta seljast maha ning ulatas Liisbetile oma parema käe. Neiu naeratas ja lasi poisil ennast maha aidata.
“Vauu,” pomises ta söögikohta sisse astudes, silmitsedes laes olevaid lühtreid suurte silmadega. “Kuidas sul selle jaoks raha jätkub?”
“Noh, ütleme nii, et minu perel on piisavalt raha,” vastas Kaspar muiates, peatudes ukse juures oleva leti ees. “Kaspar Mägi.”
Naine leti taga naeratas Kasparile ja andis ühele teenindajale märku teed juhatada.
“Mis sa oled mingi miljonär või?” küsis Liisbet, kui nad taas kahekesi olid.
“Tegelikult on seda mu isa, aga kuna ta sureb arvatavasti üsna pea, siis võib seda ka minu kohta öelda,” vastas Kaspar muretult naeratades, silmitsedes laual seisvat menüüd.
“Oh, mul on kahju. Ma poleks pidanud küsima,” sõnas tüdruk kiirelt, kahvatades uue avastuse peale. Samas tundus imelik, et sellest rääkimine poissi üldse endast välja ei viinud. Aga kindlasti pidi selleks hea põhjus olema.
“Pole midagi. Mul on olnud aega selle mõttega harjuda, nii et jah. Tal on mingi raske haigus ja surm on vältimatu. Aga räägime parem millestki rõõmsamast. Kas sul õdesid või vendi on?”
“Väike vend on, aga ta ei ole midagi geniaalselt. Üks väike vinguv tõuk, kui sa minu arvamust teada tahad.”
Kaspar purskas naerma ja raputas pead.
“Kui ma Andy’le nii ütleksin, saaksin ma arvatavasti ühe paremsirge,” pomises ta turtsudes, tõstes pilgu menüült ja vaadates Liisbetile silma.
“Andy?” küsis tüdruk kulmu kergitades. Ta ei olnud kellesti sellenimelisest kunagi kuulnud, kuid tundus, et Kaspar oli selle unustanud.
“Minu väike poolõde. Kolmeteistaastane võrukael.”
“Nii et sul on nii vanem kui ka noorem õde?”
“Jah, mind on õnnistatud nende mõlemaga, kui nii saab öelda. Kuigi Andy on pigem nuhtlus ja Meeli saab omadega suurepäraselt ise hakkama.”
Liisbetil jäi mulje, nagu poiss oleks midagi rääkimata jätnud. See kajas kuidagi tema rõõmsameelses naerus. Samas oli aga loogiline, et Kaspar talle kõike südamelt ära ei rääkinud – olid nad ju siiski alles kohtunud ja poiss ei saanud teda täielikult usaldada.
“Ilmselt ei lase Andy enda eest palju hoolitseda.”
“Millest sa seda järeldad?” Kuigi poiss ilmselgelt naeratas, tundus Liisbetile, et ta nägu kaaslase silmis midagi külma.
“Noh, kui ta nii valmilt paremsirgeid jagab,” selgitas tüdruk kiiresti, kehitades õlgu, näitamaks, et nad võisid vabalt ka teemat vahetada.
“Oh, selles on sul õigus,” vastas Kaspar uuesti naerdes. Tema pruunid silmad olid taas täiuslikult soojad nagu pruunistunud päikesed.


EDIT: Kaotasin selle koleda oranži ära.