I can't believe it! - Akon Fanfic

Epiloog :

Olen Felicia. Kahekümne nelja aastane. Ja homme on minu juubel. Ma olen täielik Akon'i fänn. Kui sain 18, sain erakordse võimaluse minna Akoni kontserdile, olin selle üle rõõmus, kuid soovisin hoopis endale autot. Ma elan koos vanematega. Meie pere rahaseisud ei ole head. Isa töötab kojamehena, kuid joob kogu palga maha. Ema kassapidajana ning ka selle raha eest peab isale alkoholi ostma, kuid ükskord juhtus lugu, et ema hakkas vastu ja isa läks poe juurde parmu panema. See mulle muidugi ei meeldinud. Ema ei lase teda tihti välja ning ka ei anna raha. Mina eriti lõbustusi teha ei saa. Õdesid-vendi mul ei ole, kahjuks. Ma oleksin soovinud mõnda, kuid ema ei soovinud, et isa ka teise lapse lapsepõlve ära rikuks. Siiski oli ema juba ükskord rasedaks jäänud, see oli siis, kui olin 4-aastane. Ema oli rõõmus, kuid isa sellega ei nõustun ja ema läks nutuga aborti tegema, peale seda nad isaga vahekorda ei sattunud ja pole siiani sattunud. Nad vähemalt räägivad nii ja ma loodan, et nad ei valeta. Igatahes, mu elu pole olnud kuigi õnnelik, ei lapsepõlves ega ka praegu. Ise töötan hetkel McDonalds's, et endale veidikenegi raha teenida, kuid varsti soovin lõpetada kodus elamise ning elada ise üksinda (või oma tulevase mehega, hetkel mul seda pole).

I osa

Olen juba homsest päevast põnevil, siiski minu juubel ju. Olen ema ja isa juttu pealt kuulanud, olevat mingi üllatuspidu, kuigi eriti ei tahaks uskuda, et isa selles osaleb, sest läheb raudselt jälle poe juurde parmu panema, koos teiste kodututega. Minu elu pole võrreldes teistega üldse nii lilleline.
Kell on umbes 7 hommikul ja panen end riidesse, et tööle minna. Kööki jõudes kuulen jälle vanemate tülitsemist, seekord läksin vihale ning jooksin nende tuppa, et vahele segada. " Lõpetage ükskord see tülitsemine! See käib mulle juba närvidele! " Karjusin täiest jõust, silmad kinni pigistades, kui avasin silmad nägin täielikku erinevust. Erinevust teistest päevadest. Hetkel oli umbjoobes ema, mitte isa, kuid isa oli täiesti kaine. Hõõrusin veidi oma silmi ning läksin solvudes kööki tagasi. Sõin paar võileiba ning läksin välja, seekord tavalisest varem. Mõtlesin, kui imelik päev on täna, et vanemad oma ' rollid ' ära vahetasid. Kõndisin pika ringiga McDonalds'i ette, kui mind järsku ära rööviti. Ma kiljusin täiest jõust, kuid ei jõudnud pikalt seda teha, sest suu suruti käega kinni, eks ma siis leppisin, et mind viidi kuskile. Ma uinusin, sest mulle anti uinutit. Ärkasin kuskil pimedas toas...või keldris, ma ei saanudki aru. Aknaid igatahes vist ei olnud. Mul oli silme-ees kõik udune. Järsku nägin üht inimest. Ma justkui kiljatasin, tal oli suur arm põse peal, ta oli suur ja tatoveeringuid täis. " Tere, mina olen Carl! Olen sind mõnda-aega jälginud ja aru saanud, et oled vist päris rikas, kuigi kodu järgi seda arvestada ei saa! Seega, nõuan su vanematelt 5 miljonit dollarit! " ütles ta, naerul suuga. " Mi-mi-mida? Ma olen ju vaene põhimõtteliselt... Aga, kuidas see võimalik on? Kukuu?! "
Ärkasin üles, higine otsaesine. Kuulsin, kuidas vanemad laulsid ' Palju õnne sulle! ' laulu. Super, oligi mu sünnipäev. See oli imeline tunne! Jälle juubel. Nüüd siis 25. Läksin pidžaamas alla ja teesklesin, et poleks midagi kuulnud. Mõlemad vanemad olid täielikult kained. " Aga, kus kingitused on? " küsisin arglikult, sest lauapeal vaid kolm taldrikud, toit ja tort. " Meie kingitus sinule on see, et hakkame mõlemad korralikeks ja sa saad mida soovid, sest lapsepõlves sul seda võimalust kahjuks ei olnud. " vastas ema. Mu suule tekkis naeratus. Ma olin üliõnnelik ja jooksin vanemaid kallistama. " Puhu küünlad ja soovi midagi! " ütles isa. Istusin laua taha, tordi ette, puhkusin ära küünlad ja soovisin: " Ma sooviksin Akon't näha! "
Kuigi ma nendesse soovidesse eriti ei uskunud, oli siiski seekord minu soov nii tõeline, et tahtsin kohe rutata kuskile Aafrikasse, või kus ta elab. Asusime toitu sööma, kui kostus uksekell. Ma avasin ukse ja ukse taga olid minu kunagised klassikaaslased. " Palju õnne, kallike! " ütlesid nad ja kallistasid mind. Ma olin üllatunud. Vaatasin taha ja lauale oli jõudnud rohkem toitu ja taldrikuid. Kingitused pandi ukse ette ja istuti laua taha sööma. Jälle kostus uksekell, kuigi olin hämmingus, kõik mu kunagised sõbrad olid ju juba laua taga. Avasin ukse ja ukse taga nägin Akon't. " Palju õnne, Felicia! " ütles ta naeratades ja ma minestasin. Ärkasin oma toas voodi peal, minu kõrval oli Akon. " Kuidas sa siia said? " küsisin uudishimulikult. " Noh, mul on kontsert siin ja su vanemad helistasid mu assistendile ning palusid mul siia tulla. Arvasin, et kui siin olen, siis võin ju sind külastada. Ja kontserdist rääkides, saad sa VIP koha, tasuta, minu kontserdile, siin New Yorkis. " ütles ta naeratades." Minu unistus läkski täide. " ütlesin ma sosinal.

Okei, it's creepy.
C'moon, Akon ei tuleks mingisugusele suvalisele eidele ukse taha Veel vähem laseks see assistent ja männendžer tal sinna tulla LOLZ

Noomaitea, unistada ju võib.

Dreamer

Jaa. Mida on?

Jee, teine osa. :) Ma ei tea, üritasin siis reaalsemaks teha. On nii?

II osa

Varsti tundsin raputust, see kõik oli unistus. Ma istusin laua taga oma vanemate ning kunagiste klassikaaslastega. Ma olen solvunud. Pean ma sellistesse unistustesse langema? Eriti sünnipäeval. Kõik ilmselt mõtlevad, et olen täiega loll, ega ma endast paremini ei mõtlegi. Igatahes, me sõime ja rääkisime kõigest ja varsti avasin kinke. Sain palju ehteid, lilli, šokolaadi ja kommikarpe. Ma olin õnnelik, et klassikaaslased said minu sünnipäevale tulla, kuigi ma polnud nendega juba 6-7 aastat suhelnud. Niisiis, tegid nad mulle ettepaneku, et läheks ööklubisse. Olin selle vastu, koheselt, sest mul polnud midagi selga panna, aga kui nad mu kappi tuhnima läksid, leidsid sealt väga palju riideid, mida selga kõlbas panna. " Nii, selle paned selga, sobib? " ütlesid nad. See oli roosa kleit, mingid mustad asjad peal. See oli mini. " Appi, hullud, see ei sobi ju mulle üldse. " ütlesin ma. " Soeng ja meik on meie poolt. " ütles Harry(minu kunagine poiss) silma pilgutades. Ma naeratasin. Umbes viie minuti pärast oligi see kleit mul seljas. Appi, ma nägin selles õudne välja, vähemalt enda arust. " Sa oled perfektne! Superilus! " ütles Gloria. " Kuidas nii? Aga, meik ja soeng? " ütlesin naerdes. " Kohe, kohe. " vastas Gloria.
Siis istusingi peegli ees, kus mulle make-up'i ja soengut tehti. Kui see valmis, avasin oma silmad. Ma olin tõesti võrratu. Minu ego läks lakke, täiesti. Ilmselge, et hakkasime linna peale minema. " Aga, kell on ju nii vähe? Alles 3... " imestasin ma. " Jah, meil on sulle üllatus... " niisiis sõitsimegi Harry autoga kuskile, mul olid jälle silmad suletud, sest see oli ju üllatus. Olime kohale jõudnud. Avasin silmad, olime kuskil kontserdil. Mind viidi otsekoheselt lava ette ja lavale jõudis Akon. Ma olin täiesti rõõmus, tahtsin ronida lavale, et teda kallistada, kuid ei saanud seda teha. Varsti toodi ka õlut. Ka mina jõin. Esimest korda oma elus. Tahtsin juua pilvituks, aga ei suutnud. Pidin ropsima minema. Peagi tulin tagasi, siiski kuidagi joobes ja ajasin juba segast juttu. Seega ronisin lavale ja tegin Akon'le põsele musi. Loomulikult tulid kohe turvamehed ja viisid mu lava taha. Küsisid igasugu selgitusi ja muid asju. Ma juba magasin. Nad siis jätsid mind sinna. Hiljem, kui ärkasin olin ikka seal lava taga. Seekord aga üksinda. Kuulsin aga Akon'i häält. " Mis me temaga teeme? Küsime, kus elab ja viime koju? " rääkis ta. " Jah, olgu. " ütles turvamees. " Kus te elate, preili? " küsis ta, mulle silma vaadates. " Ahh... mis, mina või? Miks see teid huvitab? Oota, mul on halb. " ütlesin ja jooksin kuskile mujale, et jälle üks väike okseminut teha. Läksin tagasi ja tundsin end kuidagi paremini. " Enam juua ei taha... " ütlesin. " A, ma elan Brookland 7. Eramaja. " Turvamees tõstis mind musta autosse. Akon aga sinna ei läinud. Ma olin solvunud, aga peagi viidi mind koju. Mu endised klassikaaslased olid seal ja vaatasid vihaste nägudega otsa. " Mida? " küsisin ma. " Ah, ei midagi... " ütlesid ja nende näkku ilmus jälle naer. " See... Felicia, sooviksin sinuga rääkida. " palus Harry. Me läksime minu tuppa. " Räägi? " ütlesin uudishimulikult. " Ma armastan sind jälle... "

On reaalsem?

Päriiisss hästi, ,
ma armastan sind jälle ! irw!!! *naerukad*

WEIRDOOOO! :D:D:D:D:D:D:D
Einoh, turvad ei laseks tal lava lähedalegi tulla. Nad kargaksid kohe kaasa ja suruksid ta vastu maad. xD

Mähh.. :/ Ma lõpetan selle! :/

Pole vaja kriitika peale kohe solvuda. Võta õppust ja arene. See on tõesti ebaloogiline. Sa võiks ikka edasi minna.