True Blood fanfic.

See on mu esimene fanfic üldse, nii et ma ei tea kuidas see mul õnnestus, aga mulle endale päris meeldib. See on tegelikult lühijutt ja uusi osasid ega midagi ma kirjutama ei hakka

-----------------------------------------------

Lõpetanud oma õhtuse vahetuse Merlotte's, tõmbasin ma endale õhukese jaki selga ning läksin maja ees olevale parklaplatsile Billi ootama. Kuna mu oma pickup oli paranduses, pidin ma praegu kahjuks kojusaamisel Billi peale toetuma.
Kuuldes põõsastikust sahistamist, kissitasin ma silmi ning üritasin eristada mõnda tuttavat kuju, kuid ei suutnud pilkases pimeduses näha midagi rohkemat, kui põõsa ümmargust piirjoont. Mõtlikult heitsin pilgu parklaservas olevale tänavalambile, mis täna miskipärast ei põlenud.
Olnud oodanud umbes pool tundi, keerasin ma otsustavalt ringi ning hakkasin jala kodu poole kõndima.
"Sookie, kas sul on küüti vaja?" Pöörasin uuesti ringi ning nägin Sami baari peauksest välja tulevat ning mulle lehvitavat. "Ma võin su koju viia, sa ju tead seda."
Ma ei olnud Samiga viimastel nädalatel just palju suhelnud, kuna kõik vabad õhtud olin veetnud Billiga ning päeval askeldasin enamasti kodus, kuna suur maja nõudis küllaltki palju hoolitsemist.
Kõhklevalt jäin ma Samile otsa vaatama, kuid mõte sellest, et peaksin mitu miili jala kõmpima, tegi mul põlved nõrgaks. Ma olin õhtu otsa jalgel olnud ning olin juba praegu rampväsinud.
Hakkasin noogutades Sami poole astuma, kui keegi mul järsku õlast haaras ning lausus: "Tegelikult viiksin ma Sookie parema meelega ise koju, kui sinul selle vastu midagi ei ole, Sookie."
Keerasin kiiresti ringi ning nägin endale naerataval ilmel otsa vaatavat Ericut. Tema blondid juuksed olid nagu tavaliselt korralikult taha kammitud ning tal oli seljas tumehall särk ning kulunud must nahktagi.
"Mida sina siin teed?" küsisin ma mõistmatult.
"Billil on asjatoimetusi, ta palus mul sind koju viia." sõnas Eric rahulikult ning ulatas mulle käe.
"Aitäh Sam, aga ma saan ise hakkama. Homme näeme!" Ulatasin grimassi tehes Ericule käe ning kõndisin temaga parklast välja.
"Kus su auto on?" küsisin ma, kui me olime juba paarsada meetrit jala kõndinud ja ma tundsin, kuidas mu jalad tuikama hakkasid.
"Sookie, Sookie, Sookie. Ma ei kasuta autot." vastas Eric vaikselt ning enne kui ma arugi sain, oli ta mind sõna otseses mõttes kaenlasse haaranud ning jooksu pistnud. Esimese hooga hakkasin ma pekslema ning karjuma, kuid aru saades, et see mind kuidagi ei aita, jäin vait. Üritasin vaatamata tuhisevale tuulele silmi lahti hoida ning ümbrust uurida, kuid ei näinud tänu pimedusele suurt midagi.
Mõne minuti pärast asetati mind juba õrnalt verandale. Mu pea käis ringi ja ma pidin peaaegu pikali kukkuma, kuid Eric haaras mul tugevalt pihast ning aitas mu ilma suurema vaevata püsti.
"Kõik korras?" uuris ta mulle sügavalt silma vaadates. Tema sinised silmad olid nii sügavad ning neist õhkus midagi müstilist, ma lihtsalt tardusin ning jõllitasin Ericu silmadesse, suutmata midagi enamat teha. Ja kuigi ma ei tahtnud seda endale tunnistada,
ei saanud ma seda ka eitada, sel hetkel ma tundsin midagi. Midagi sellist, mida ma pole iial Billi vastu tundnud. Kui väga ma ka ei üritanud, ei suutnud ma sellele tähendust anda, see lihtsalt pulbitses kuskil sügaval sisimas.
Äkitselt olid Ericu huuled minu omadel ning ta lükkas mind kõva hooga vastu esiust. Tema jahedad käed olid tugevalt ümber minu mässitud ning ma tundsin, kuidas süda mu sees peksles.
"Ma tahan..." ahmisin ma õhku ning surusin end tugevamalt tema rinna vastu, üritades samal ajal tema jakki seljast kiskuda.
Järsu ereda valguse peale pigistasin ma silmad kinni ning kui ma need uuesti avasin leidsin end oma voodist. Päike paistis kardinate vahelt mu voodile ning ma kissitasin harjumatu valguse käes silmi.
"See oli uni." sosistasin ma kergendunult ning tõmbasin sügavalt hinge. Need unenäod on muutunud aina tihedamaks ja hakkavad mulle juba vaikselt muret tegema. Kuidas on see võimalik, et ma ei mõtle kõike seda tehes mitte kordagi Billile. Ta ei tule mulle isegi korraks meelde, ainus mida ma tunnen on see kohutav iha, mis vallutab neil hetkedel kõik mu meeled.
"See on veri. See on vere pärast." pomisen ma vaikselt, üritades seda endale pähe mahutada, kuid iga korraga usun ma ennast aina vähem.

Ma armastan True Blood'i ja ma armastan seda fic'i. GO ERIC!

Mulle ka meeldis.