Dreams Come True 6. Osa

Mul tuli siis mõte teha üks uus jutt. Ma ei hakka rohkem midagi rääkima siin, aga ootan, mida arvate



Dreams Come True 1.


Sorkisin arvutit, juues kuuma kakaod vahukommidega. Tõmbasin jalad enda vastu toolile ja panin muusika käima. Toetasin pea suurele seljatoele ning lürpisin kakaod.
„Ohh, isa teeb alati kõige paremini seda.“ pomisesin. Keerasin muusika natuke kõvemaks ja istusin voodile. Lõpetasin oma kakaoga ja viskasin pikali. Tõmbasin voodi kõrval oleva öökapi sahtli lahti. Rullusin kõhuli ja jäin voodisse diagonaalis lamama.
Kõigepeal ilutses raamat, mis oli mul pooleli jäänud. Võtsin välja ja ja tõmbasin pöidlaga üle pealkirja „Twenties Girl“. Mulle isegi täitsa meeldib see, pole lihtsalt tuju lugeda, vahest napib ka aega.
Viskasin pilgu kiiresti uuesti sahtlisse, nägin roosade kaantega päevikut. Minu päevikut, mida pidasin 2 aastat tagasi. Pole seda ära visanud. Miks? Ei tea, seal on minu elu traagiline osa. Just, kui hakkasin seda välja võtma, püüdis minu pilku kallis auto maja ees, millest astus välja uhkes kostüümis naine, kellel olid suured tumedad prillid ees ja must kübar peas. Jätsin oma asjad sinnapaika ja liikusin üle oma väikese hubase toa akna juurde ja nägin, et isa jooksis tema juurde. Kallistas teda. Minu mõtted olid koheselt erinevad. Ei osanud midagi kahtlustada. Kuid välja ma selle uurin.
Liikusin uuesti voodi poole ja piilusin üle õla veel neid. Astusin sammu ja jäin seisma. Koheselt olin tagasi akna juures, isa ulatas naisele rahapataka.
Midagi on valesti. Võtsin kirjutuslaualt oma telefoni ja trükkisin sinna: Isa tule appi olen klaasi kildude keskel. Tõsi, seda ma tegelikult polnud, aga mul oli 10, hea õnne korral 20 sekundit aega seda korraldada. Jooksin oma toast välja, mööda kitsast ja järsku treppi alla kööki, tõmbasin kapi ukse lahti ja viskasin klaasi vastu köögi äsja plaaditud põrandat. Klirr. Kaks sekundit möödus ja käis uks.
„Mis juhtus?“ Tuli isa kohe harja ja kühvliga minu juurde, ise kergelt hingeldades.
„Ohh, ma tahtsin juua võtta ja mina kobakäpp pillasin klaasi maha. Kuna killud olid mul ümber ja mina täitsa palja jalaga ei tahtnud liikuda.“ Valetasin kokku ja naeratasin ingellikult. Olen suurepärane valetaja ning üldsegi mitte kobakäpp. Jah, ego, aga alati kui ma valetan jäävad kõik mind uskuma. „Ma küll hõikasin sind, aga siis mulle meenus, et sa läksid välja. Kes see leedi oli üldsegi?“
„Zoey, sa ei pea sellepärast muretsema.“
„Oh, kes ütles, et ma muretsen?“ Ma muretsesin väga, mina ja isa olime kahekesi. Mina see, kes oli alati realistliku mõtlemisega ja muretsesin tema pärast. Meil oli raha piisavalt, et ilusti ära elada. Kuid mitte nii palju, et seda mingile niigi rikkale daamile anda. „Kas ma ei või teada, kellega mu isa kohtub? Sina pead küll ülevaate saama minu sõpradest alati. See on ebaaus.“
„Ei Zoey, see pole ebaaus. Mina olen sinu isa.“ Ja siis ta kinkis mulle selle pilgu. Teate küll see mina-olen-isa altkulmu vaatamine ja kergelt oma töntsaka kehaehitusega poos. „Mina pean teadma, kellega mu kallis tütreke kohtub.“ Nüüd oli ta lõpetanud kildude kokku korjamisega.
Tippisin köögist välja, andsin isale põsemusi ja teatasin, et ma olen 17 ning täiesti iseseisev.
„Kui sa oleksid, iseseisev, elaksid sa eraldi, mida ma sul ei luba. Muide, su ema helistas. Ta tahab, et sa ülehomme nädalaks sinna läheks.“ ilmusin uuesti köögi uksele.
„Aa, no jah. Isa ära vaata mind sellise anuva pilguga. Sa tead väga hästi, et ega mulle ka seal väga ei meeldi, aga ta on mu ema.“
„Ma tean.“
„Seal ma saan kokku Charleyga.“
„Jah, Charley õigus.“
„Ma helistan talle kohe. Ahjaa, isa. Ma leidsin internetist ühe armsa auto. See on väike ja pisut kasutatud, aga mulle oleks vaja oma autot nüüd küll. Usu, mind mul kulub takso peale rohkem raha, kui see auto.“
„Meil pole vaja kahte autot. Minu oma on meile mõlemale paras.“
„Väike parandus, sinule, sest sina käid ju sellega tööl koguaeg.“
Jooksin trepist üles vaevukuuldavalt.
Avasin helesinise ukse ja astusin mattvalgele parketile, mille alt kumas helepuit ning kohati oli see täiesti väljas. Toa keskel oli valge pikkade ja pehmete karvadega vaip. Mööbel oli valgest puidust ja seinad helesinised suurte valgete lilledega.
Mul oli katusetuba. Tegelikult võib öelda, et see oli pööning. Ainuke ülemisekorruse tuba. Kõige hubasem ja väiksem tuba siin. Aga mulle nii meeldis. Suur kaheuksega kapp, vasakus nurgas oli kummutlaud. Või siis sahtlitega tualettlaud pigem. Paremas nurgas voodi, selle kõrval öökapp ja sellekõrval kirjutuslaud. Akna all oli helesinine kott tool. Minu toa aknast oli näha majaette.

Minu öökapi avastused olid pooleli jäänud ja jätkasin sellega. Sahtlipõhjas oli meie perepilt. Siinsamas majaees. Oli suvi. Ebatavaliselt Inglismaale lõõmas päike taevas. Oli minu 15 sünnipäev ja tähistasime seda perega. Mul oli käes uhi uus sünnipäevakink – profifotokas, mille vanaema ja vanaisa mulle kinkisid.
Naeratus tuli suule. See on mul siiamaani alles.
---------------------------
„Noh teeme nüid pilti teist kolmest. Anna Lotte oma fotikas. Teeme esimese klõpsu.“ Lausus oma vanusest hoolimata särtsakas vanaema Beth.
„Eii, ma tahan ilmtingimata, seda pildile. Muidu ei ole sellest mälestust, mul on kõikidest sünnipäevadest pildid, kus ma hoian oma kingitust.“ vaidlesin mina vastu kangekaelselt.
„Olgu-olgu. Kallis too autust meie fotikas siis.“ Kamandas vanaema vanaisa.
„Nooh, teeme siis pilti teist.“ Hakkas vanaisa pildistama.
„No kus sa siis nüid niiviisi. Mina pidin ju tegema.“ hakkas vanaema kamandama. Meie kõik naersime ning vanaisa ulatas aparaadi vanaemale.
„Üks, kaks, kolm. Naeratus.“ Esimene ebaõnnestus, sest mina aevastasin. Pärast seda olid kõik nii lõbusad ja ka pilt tuli imeliselt vahva.
„Noh. See on nüüd küll üks lõbus võte noorest perekonnast.“
---------------------------
Avasin sahtli all oleva kapiukse ja sealt vaatas vastu minu neli pildi albumit. Väike Zoey, sünnipäevad, lasteaed, kool. Kõik oli emal ilusti ära sorteeritud.
Võtsin sünnipäeva pildid ja hakkasin vaatama.

Ühe aastane - all olid mul kaks hammast ja helesinised silmad särasid peas. Siis sain ma ujumisrõnga.
Kaheaastasena oli minu sünnipäeval väga vihmane ning siis ma kandsin oma uusi roosasid kummikuid, roosat vihmakeepi ning sellega kaasaskäivat roosat mütsi.
Kolm – juuksed olid mul vallatult lahti ning lehvisid tuules, kui istusin oma uuel roosal rattal.
Lappasin mõned kiiremini üle ja jäin vaatama tühja auku 14. ja 16. vahel. Pistsin sinna pildi, mis oli sahtlipõhjast leitud. Siis keerasin lehte minu 17. sünnipäev. Meie isaga kahekesi. Külla tuli meile vaid vanaema, sest vanaisa oli südameinfarkti surnud. Sünnipäevakink – hõbekaelakee, kus oli minu sodiaagi märk – lõvi. Kus oli mu ema? Ta arvas, et me saame isaga hakkama küll ja ei viitsinud ennast New Yorgist Inglismaale vedada. Ma olin oma ema peale südamepõhjani solvunud.
Panin albumi kinni ning sulgesin selle uuesti kappi.
Kõik meenus ja ajas nutma. Perekond purunes. Vanaisa suri. Teisi vanaema ja vanaisa ei mäleta ma üldse, sest nemad elavad teisel pool maailma. San Francisscos. Tädid ja onud kolisid ära laia maailma. Berliini, Rooma, Madridi. Alles jäime ainult mina, isa ja vanaema, kes samuti lahkus mõni kuu tagasi meie seast. Pühapäeva hommikuti ei valluta maja magus pannkoogi lõhn. Mitte kunagi.
Viskusin voodisse pikali ja tõmbasin teki peale ja nutsin ennast magama. Kõik oli tema süü. Oli minu viimane mõte enne uinumist


No, mis te arvate siis ? :)

Mida me arvame!! I frickin love it

Ootan meeleheitlikutl uut osa!!! You know what i think about this story!! ^^
UUS OSA JA KOHE!

Tore, kui ma seda jälle suutsin.
Uuuus, osa :) Avaldage arvamust ka :)








Dreams Come True 2.

Avasin oma silmad. Minu sinine laavalamp põles öökapil ja paksvedelik selle sees liikus elavalt. Heitsin pilgu kellale. Pool kolm öösel. Lükkasin teki pealt ning vahetasin lühikesed teksad, valge topi ja õhulise lillelise pluusi tudukate vastu. Oma juuksed panin pealaele lohakasse krunni ning viskusin jälle voodisse unenägudemaale.
Kui hommikused päikese kiired mu tuppa ulatusid ja toa väga heledaks tegid ärkasin üles. Tundsin, et midagi kõva on küljeall. Oi, ja mis seal oli? Minu roosadekaantega päevik. Mida ma plaanin lugeda ükspäev. Aga eile ma seda ei suutnud.
Ajasin ennast voodile istukile ning kustutasin lambi. Nüüd tõusin püsti ning tegin voodi ära. Võtsin oma kapi ukse küljes rippuva rätiku, mille eile sinna kuivama viskasin ja suundusin vannituppa. Käisin kiirelt dušši all, pesin hambad ja föönitasin kergelt oma juukseid.
Tippisin trepist üles, sest ei tahtnud isa äratada. Sellel trepil on tavaks vahest nagiseda. Kapi uksed pärani lahti lükates ei teadnud, mida selga panna. Tõmbasin kardinad eest ning oli tavapärane ilm. Soe, aga pilvine. Tegin akna ka lahti ja otsustasin selga panna helesinised lühikesed teksa riidest püksid, halli lohvaka pisut nahkhiire lõikes poolkäistega pluusi, kaela panin kaelaketi.

Riided seljas, oli vaja juustega midagi teha. Täna ma neid ilmatu pikki juukseid lahti ei viitsinud jätta, seega tegin ühe one of a kind kalasaba. Ripsmed tõmbasin õrnalt ripsmeduššiga üle ja panin virsikuvärvi huuleläike, mis tegelikult oli hästi ilus ja loomulik.
Valmis ma olingi.
Lippasin alla, kuid viimasel trepi astmel tuli meelde, et isa magab. Hiilisin edasi kööki. Võtsin kinni külmkapi sangast ja nägin kirjakest sellekülge kleebitult. Ärkasid üles ilmselt. Söök on pannil, sinu lemmikud. Ilmselt siis praemuna peekoniga. Läksin juba varakult tööle. Õõh, ma vihkan vahepeal isa tööd. Tegelikult on tal neid kaks. Ta on maastiku arhitekt ja handyman. Tegelikult osati on see hea ka. Ta pole kindlaid tööpäevi ja ta on omaenda ülemus. Tulen hilja. Jätsin sulle raha ka, see on koridori kummutipeal. Kiikasin köögi uksest välja otse koridori kummutit. Tõsi raha oli seal. Helista kindlasti täna emale ka! Aa, jah, ma ju eile unustasin.
Sõin oma hommikusööki, mille kõrvale tegin tomati-kurgi-hapukoore salatit ja jõin apelsini mahla.

Niisiis, astusin poodi sisse. See polnud, ilmatusuur toidupood aga mitte ka väga väike, selline keskmiselt paras. Võtsin korvi. Liikusin lettide vahelt. Vanilje jäätis šokolaadi tükkidega, krõpsud, küpsist, apelsini mahla, kummikomme. Minule vajalik oli olemas. Nüüd need mida koju vaja on. Suhkur, jahu, munad, sai, või, kurki, tomatit, hapukoort, piima, kohvi, kakao, vahukomme, kartuleid, pitsasid, friikartuleid, juustu, vorsti, viinereid, ahjusaiasid. Nüüd peaks kõik vist olema?
Asjad makstud toppisin kotti, mitte kilekotti, mitte riidest poekotti, vaid enda musta kotti, millega käisin koolis.

Tagasi kodus, panin toiduasjad omakohale ning võtsin ühe pitsa ja panin ahju. Möödus 20 minutit ja valmis see oligi. Nämm, minu lemmik. Esimeselt tükilt ampsu võttes meenus mulle, et pidin emale helistama. Tegingi seda kohe.
Valisin numbri. Paarkorda kutsus ning siis ta võttis vastu.
„Jaa? Kullake. Noh, mis mureks?“
„Midagi, sa tahtsid, et helistaksin.“
„Jah, kas sa oled nõus tulema?“
„No ikka, eks ma tulen siis. Kunas?“
„Noh, ma olen sulle ühe pileti juba broneerinud.“
„Tavaliselt maksab isa minu sinnasõidu eest?!“
„Jah, aga seekord teen seda mina. Sinu lend läheks homme pärastlõunal.“
„Ahah, olgu. Ma lähen siis kohe asju pakkima. Aga kui kauaks ma jään?“
„Oh, kullake, nii kauaks kui sa soovid.“
„Noh, olgu peale siis. Tsau.“
„Tsauki, ole tubli. Ja ära lendu jälle maha maga. Seekord said äriklassi.“

Tõstsin taldrikule kolm pitsa lõiku ja istusin teleka ette. Klõpsisin kanaleid kuni jäin sinna samusesse magama.

„Zoey, ärka.“ avasin aeglaselt silmad ja isa proovis mind äratada, see tal õnnestus.
„Mhh, mis kell on?“ küsisin silmihõõrudes.
„Pool üks.“
„Pool üks?! Ma tahtsin asjad ära pakkida, ma magan jälle lennu maha isa!“
„No, sa võid ju praegu pakkima hakata siis.“
„Vaata, mis kell on, keegi pole nii tarkpea, et hakata pool üks öösel pakkima. Peale minu.“ Lonkisin üles, trepil komistades.
„Shit!“ karjusin ülemaja.
„Sõnavara noorneiu!“
„Andeks isa!“ hõikasin vaikselt, peaaegu endaette.
Tegin kapiukse lahti, kui avastasin, et mul on ju kohvrit vaja.
Tampisin trepist alla. Avasin trepialuse konku. Huvitavad asjad on siin sees. Kõik sellised, mida koguaeg vaja pole. Tõstsin välja kaks helesinist kohvrit. Üks tilluke ja teine hiigel suur. Okei, mitte nii suur, aga siiski piisavalt suur. Lükkasin võreukse pauguga, kinni. Mis, tegelikult polnud päris pauk. Tarisin kohvrid üles ja toppisin riided, läpaka, ja muud tähtsad asjad sinna suuremasse. Meik, ja kehahooldus asjad koos juuksefööni, -sirgendaja, -laki jms. asjad väiksemasse. Okei, pakkimisega läks kiiremini kui arvata oskasin.
Vahetasin riided tudukate vastu ja jäin sügavasse unne lootes, et isa mind ise üles ajab, sest olin liiga väsinud, et endale ise äratust toppima hakata.

Just nii nagu ma lootsin, isa äratas mind.
„Zoey Charlotte Woods!! Ärka üles. Sul on 10 minutit aega, et lennujaama jõuda.“ Karjus ta altkorruselt. Nende sõnade peale olin ma voodist püsti kui kiiremi kui varem. Riided võtsin samad, mis eile, sest kappi mul rohkem midagi ei jäänud väga ja kohvrist otsima ka ei hakanud. Soeng oli ka sama. Lihtsalt natuke lahti tulnud, selle vea parandasin paari juuksenõelaga. Avastasin, et oli ehted unustanud kaasa võtta. Ei hakanud valima ka ja viskasin kogu ehetekarbi väiksemasse kohvrisse.
„Isaa! Tule appi mulle neid alla vedama!“ ise võtsin väiksema ning läksin alla ja pesin kiirelt hambad. Hambad pestud.
„Me peame minema, hakkama Zoey.“
„Jah, lähme siis.“
Panin eilsed gladiaator sandaalid jalga, sest muud ma endale polnud jätnud ning istusime isaga autosse.
„Oota, ma unustasin oma käekoti.“ Kuigi isa juba liikus, hüppasin välja ning jooksin kiirelt oma tuppa. Kott vedeles voodil. Viskasin kiire pilgu üle toa, et midagi ikka maha ei jääks. Kõik paistis kaasas olevat. Ruttasin autosse tagasi. Tänutaevale polnud ühtegi ummikut ja jõudsime kiirelt lennujaama. Vormistasime kõik ära ning kallistasime isaga ning mina läksin läbi väravate ja jäin pinkidele ootama, kuni minu lend välja kutsutakse.
Otsustasin, et helistan oma parimale sõbrannale Miale ning teatan, et olen nädala ema juures New Yorgis. Seejärel helistasin Charleyle, minu parim sõber NYC.
Istusin veel pooltundi, ja siis ütles kena naishääl kõlarites, et lend New Yorki väljub 15 minuti pärast.
Leidsin lennuki äriklassi äärmiselt mugavana, peagi uinusin.



aa, ma ütlen, et mul jälle tegelaste pilte ? Soovite ? :)