Dreams Come True 6. Osa

Olgu, saate uue osa. Karro, sa käisid ka mulle pinda, ja kuna kokkulepe on kokkulepe siis ... Palun
Tagasisidet ka siis paluksin, kui see tüli ei tee :)


---------------------------------
„Sa oled väga ilus.“ omg. Minu lemmik laulja just ütles, et ma olen ilus.
---------------------------------








Dreams Come True 5.

Hommikul ärgates oli mul hea tuju. Jõudsin koju umbes 4 ajal. Mulle meenus, mida ma eile tegin, kellega kohtusin jne. Best Day of My Life. Vot nii. Igatahes, kõik olid maani täis ning tulin ise taksoga koju.
Kuulsin kusagil toa teises otsas vibreerimist. Alguses mõtlesin, mis see on. Siis taipasin. Mu telefon! Jooksin nagu ninja ja lõpuks leidsin selle oma pükste taskust. Ma olin terve koti sisu põrandale laotanud.
„Hallo?“ kilkasin kuni „o“ oli päris kõrge.
„Ou, ära kilka nii. Mul pea valutab.“ vingus Charley. Naersin selle peale.
„Andestust little miss Sunshine,“ täielik päeva rikkuja..
„Kuule, me siin mõtlesime, et sa ei taha siia tulla. Meil on nagu väike järel pidu.“
„Mmm, las ma mõtlen...“Venitasin meelega kauem, kuigi teadsin kohe, et lähen. „Ma tegelikult tahtsin oma emaga olla.“
„Hahaha, see tähendab, et tuled?“
„Ei, see tähendab seda, et ma tulen KINDLASTI.“
„Olgu. Aga kuule. Rickil on aspiriin otsas. Viitsid apteegist läbi käia? Ja siis too mingeid näksimisi ka.“
„Mis ma mingi teenindaja olen või? Aga olgu peale. Mul läheb umbes poolteist tundi.“
„Ootame ära.“
Ei tea, kas Jesse ka seal veel on? Tegutsesin kiiresti. Kiire meik. Jumestuskreem, ripsmedušš ja huuleläige. Juuksed panin lohakasse krunni.
Panin ühe valge-halli pusa, helesinised lemmik teksad ning mustad tossud. Samuti minu lemmikud.



Krabasin koti. Viskasin uuesti kõik asjad sinna sisse. Jooksin alla. Hommikuks sõin, pigem jõin apelsini mahla.
„Emps, kuule, mul oleks autot vaja tänaseks, kas ma võin võtta sinu selle pisikese mercedese?“
„Jah, ikka võid.“
Krabasin koridori laulalt garaaži võtmed ning lippasin ruttu. Posti küljes oli autovõtmed. Valisin õiged. Istusin autosse, panin hääled sisse ja kihutasin minema. Kesklinnas otsisin ühe apteegi. Sisenesin kaubamajja ning kohe esimesel korrusel see oligi.
„Purk aspiriini, palun.“
Müüja ulatas mulle tülpinud näoga purgi ning lausus monotooniliselt summa.
„Aitähh.“
Nüüd lippasin toidupoodi. Ostsin igasuguseid asju kokku. Arvan, et neil pole seal ka midagi väga süüa. Otsustasin tellida pitsad kaasa.
Ostsin kolm suurt topeltjuustu pitsat igasuguste heade asjadega. Parklas, tagasi auto poole kõndides tundsin ära tuttava siluetti. Jesse.
„Hei!“ hõikasin talle. Kuigi ta polnud väga kaugel. Ta tuli mulle lähedale, mitte väga.
„Kes sa oled?“
„Mina? Ma olen Zoey. Või siis sina tunned mind Charlotte nime all. Me olime eile Ricki peol koos. Mäletad?“ Ta ei tundunud küll eile nii täis, et ta mind ei mäletaks.
„Ei mäleta, anna andeks, aga ma ei saa lasta fotograafidel meid koos näha.“ Misasja?? Olen ma siis liiga alamaklassi inimene, et tal ei sobi olla minuga koos avalikult. Olin südamepõhjani solvunud. Kõndisin üle dramatiseeritult autojuurde. Pitsad asetasin kõrval istmele. Koti panin sinna ette maha. Panin auto käima ja sõitsin Ricki juurde. Paar pisarat tahtis ka tulla silma. See oli tõsiselt solvav.

Jõudsin üles ning Charley ja Rick jooksid kohe vastu.
„Ma ütlesin, et ta toob midagi süüa. Selline hoolitsev inimene ta lihtsalt on.“ rääkis Charley Rickile.
„No, nüüd tean.“ Rick võttis mu koti ning tassis selle kööki.
Charley pani pitsad taldrikutele. Võtsin asjad kotist välja ning panin need köögi kapi peale. Otsisin välja klaasid. Seitse täpselt. Minule, Charleyle, Rickile, Brianile, Robertile, Tysonile ja Drewle. Kallasin sinna Nestea sisse ning panin klaasid lauale.
„Rick, kas sul jääkuubikuid on?“
„Jah, lase sealt.“ Vaatasin külmkappi, kuhu ta osutas. Mm, mõnus. Ema juures oli ka nii. Surusin klaasi vastu kangi ja sealt lendas jääkuubikuid. Keerasin näo uuesti poiste poole. Kõik sõid isukalt. Nagu väikesed lapsed. Vaatepilt oli tegelikult üsna naljakas ning hakkasin naerma. Tõsinesin kohe, kui nägin ukse peal olevat Jesset. Mida tema siin teeb?
„Hei, Charlotte!“ Aa, et nüüd on siis see koht, kus ta minuga suhtleb. Jeah, unistagu edasi.
„Oled sa kindel, et sa saad lasta näha neil, meid suhtlemas?“ küsisin silmi kissitades.
„Ja samuti õrnatundeline.“ märkis Rick vahele. Mis neil käib siin minu iseloomustamine koguaeg?
„Vaata..“ hakkas ta seletama, millele ma kohe vahele segasin.
„Oh, säästa see, mis tehtud, see tehtud.“ Nüüd pöördusin poiste poole. „Ma ei saa paluda temal lahkuda, kuna ta on teie sõber. Seega lähen mina. Oli tore.“ Jooksin köögist välja. Otse lifti. Sõitsin alla jooksin auto juurde.
„Charlotte oota!“ hüüdis Jesse. Ei! Jäin seisma. Õõh, see on kohutav, minu selge mõistus ei ole kunagi kooskõlas alateadvusega. See on kohutav!!
„Kuule, oled sa kindel, et sa minuga siin räägid? Me oleme siiski rahvarohkel tänaval!“ istusin autosse, kui järsku oli seal sees ka Jesse. No alla ta ei anna, eks.
„Ma ei tahtnud sulle haiget teha.“
„Well, guess what? Sa tegid seda! Natuke hilja juba!“
Ta eiras täielikult mida mina rääkisin. „Põhjus, miks ma nii rääkisin, on see, et..“
„Sa ei pea seletama, ma saan aru. Ma olen alamklassi tüdruk. Sul on häbi.“
„Kuula mind Zoey.“ Ehmusin, sest ta tõstis häält. Olin täiesti vait ja lasin tal rääkida. „Mul pole häbi, kui mind sinuga nähakse, vastupidi, see oleks väga tore. Ma püüdsin sind kaitsta.“
„Kaitsta mille eest?“
„Paparatsode eest. Nad on igal pool. Ajakirjanikud. Kui sind nähakse minuga lõbusalt rääkides, hakatakse kohe sind ründama. Sinult küsimusi küsima. Ma tahtsin sind sellest säästa.“ No, seda oleks ta võinud ette hoiatada. „Ma tean, ma oleksin pidanud sulle seda eile ütlema. Andesta.“ noogutasin vastuseks. Olin tegelikult pisut rabatud, et ta minust nii hoolis.
Tundsin tema kätt mu lõuga tõstmas. Ta nihkus minu poole ja suudles. Okei, it's official. Numbrid on küll lõpmatud. Aga mina olin tõsiselt seal lõpupool taevas. Kõhus olid tohutud liblikate parved. Tundsin oma põskesid punaseks värvumas. Ta tõmbus eemale ja naeratas. Mina ... Minu naeratus oli nii suur, et see oli tõesti kõrvuni.
„Sul on, kena naeratus.“ turtsatasin ning lasin peal alla vaadata. Ma tundsin, kuidas mu silmapupillid pulseerisid. Minu kehakeel räägib tõtt. Ta meeldib mulle.
Vaatasin talle otsa ning jälgisin tema kriipsuks tõmbunud suud. Järsku tundsin kuumahoogu.
„Gaash, siin on palav.“ hakkasin kätt viibutama oma näo juures.
„Sa kütad koha üles.“ Ohh ta on oma olemuselt nii perfectne. „Kuidas oleks ühe õhtusöögiga? Või siis lähme sõidame ringi. Ma tean ühte head kohta.“
„Ma võtaks mõlemad.“ Selle peale ta naeris.
„Kas võtame sinu või minu auto.“ Mõtlesin pisut. Vaatasin vasakule ning nägin tema valget Range Roverit. Selles meid tuntakse ära.
„Mul on hea mõte. Võtame minu auto, aga sina juhid.“
Nii me tegimegi. Ta pani oma šeffid prillid ette, tõmbas kapuutsi pähe ning vahetasime kohad.
Ta pani auto käima, kui me ei liikunud. Vaatasin talle otsa, kui tundsin järsku ta huuli enda omadel. No ma ei saa. See mees on üllatusi täis.

Sõitsime igal pool ringi. Tagasi Ricki poole jõudes, astusime liftist välja käsikäes. Rick nägi seda ning tardus paigale. Mina taipasin kohe lahti lasta ning hakkasin telefoni kotist sobrama.
„Mis te nagu käite või?“ Selle peale mõlemad naersime.
„Khm, ei. Rick, sõbrake. Ma tean teda vaid kaks päeva. Anna endale aru.“
„No nii ilusa tüdruku korral on seda raske teha.“ Ei, meie suhe polnud ametlik.
Me lihtsalt oleme... lihtsalt.
---------------------------------