Dreams Come True 6. Osa

Umm.. Kus uus osa on?
Nõuan uut osa!!!

Jah, Karro, ma panen nüüd siia uue osa.. Sest, täna on sinu sünnipäev. Palju õnne sulle veelkord, ja ma loodan, et sulle meeldib. .

-------------------------
„No nii ilusa tüdruku korral on seda raske teha.“ Ei, meie suhe polnud ametlik.
Me lihtsalt oleme... lihtsalt.
-------------------------

Dreams Come True 6.

Istusime poistega diivanil, kes tugitoolis lösutades ja vaatasime õudukat. Mina istusin Jesse ja Ricki vahel. Drew istus Jesse kõrval, Charley istus Ricki kõrval ning Tyson ja Robert magasid tugitoolis.
Nosisin popcorni ning kui väga jubedaks läks suurenes minu söömise kiirus. Lõpuks said need otsa, võtsin padja kaissu ning peitsin end selle taha. Kuidas ma õudukaid vihkan.
Järsku tuli ehmatus. Hüppasin õhku ning kiljatasin. Ojaa, ma tõesti pole õudukate fänn, aga kuna see oli poiste mõte, nõustusin ning ei hakanud vastu vaidlema. Jesse libistas oma käe „märkamatult“ ümber minu ning nihkus pisut minu poole. Aww, kui armas žest. Andsin alla ning ei suutnud seda enam vaadata. Liiga vastik. Toetasin pea Jesse rinnale ning panin padja näo ette nii, et telekat ma ei näinud. Vaatasin ülejäänud filmi aeg Jesse perfektseid näojooni. Vahepeal ta ka kiikas minupoole ja kinkis mulle oma kriipsuks moodustunud naeratuse. Liblikad.
Teadsin, et kõigil on kõhud tühjad, hiilisin kööki ning hakkasin seal süüa tegema. Ahjukartulid ja juustuviinerid, mis ma külmikust leidsin. Seal oli ka kurki ja tomatit. Tegin kõrvale ka maitsva hapukoore-kurgi-tomati salati. Lõpuks nad ilmusid näljaste nägudega köögiuksele, kust tulid isuäratavad lõhnad.
„Rick, kus taldrikud on? Ma ei leia neid.“
„Vaata seal sahtlis.“ osutas ta näpuga ühele suurele sahtlile. Tõmbasin selle lahti ja voila, seal need olidki.
Tõstsin kuldpruuniks värvunud kartulid kaussi ning viinerid sinna kõrvale, katsin laua ning siis said poisid ka aru, et võib lauda istuda.
Istusime ümmarguse laua taga ning kõik tõstsid endale ette suured portsud ja kiitsid mu toitu taevani. Naeratasin kavalalt. Armastan sind vanaema! Puhka rahus. Kõik toidud, mis ma valmistan on pärit mu vanaema imelisest retsepti kogust. Kõik retseptid, mis ta oli oma pika elujooksul leiutanud. Vanaema lausus mulle kavalad sõnad, kui olin viiene, mäletan seda kui eilset päeva. „Maitsev toit toob sulle kõik mehed lähemale, kui sa arvata oskad.“ Mida ta selle all mõtles, ei mõistnud ma tookord ning ausalt öeldes, ka sõnastus pole just kõige parem, aga nüüd sain ma aru, mis oli selle sisu. Lihtsalt öeldes, käib meestel armastus kõhukaudu. Vot nii.
„Mida sa selle toiduga tegid, et see nii maitsev on? Mida sa siia panid?“ päris Rick.
„Näkää, seda ei arva te elusees ära. Ja ise ma seda teile ei ütle.“
„Oota, ta valmistas selle siin, minu kodus, minu köögis. Köögis, kus vaevalt kunagi süüa tehakse. See peab järelikult siin olema.“ Naersin selle loogika peale.
„Suurepärane. On sul magustoitu ka?“
„Kuulge, ärge teda nüüd piinake. Noornaine alles.“ Kaitses Jesse mind.
„Oi aitähh. Aga magustoitu te täna kahjuks ei saa. Muideks, kunas su vanemad tagasi tulevad, Rick?“
„Nad ei ela siin.“
„Ma ei taju, sa ütlesid, et maja on sinupäralt.“ Olin väga segaduses.
„Ta ütleb seda igakord, kui ta peo korraldab.“ Rääkis Charley täissuuga. „Muideks, see retsept on vanaema Bethi oma eksole? Need on nii tuttavlikud. Ma võib-olla tean, mis sa tegid.“ Rääkis Charely täissuuga.
„Lauakombed.“ Pahandasin temaga, nagu vanaema meiega alati.
„Ongi nii. Oii, poisid, te ei arva seda ära.“
„Olgu. Mina tegin süüa. Teie koristate.“ Patsutasin oma täiskõhu peale. Kõik oigasid. „Hei, ega ma teil mingi teenija pole siin, teen süüa, koristan. Äkä, nii ei lähe.“

Istusime jälle teleka ees. Kui Jesse mulle kõrva sosistas. „Tule täna minu juurde.“ Tema juurde? Koju? Päriselt? Tahtsin talle karjuda jaatavat vastust, kuid säilitasin rahu.
„Ikka.“ hoidsin totakat naeratust, mis oleks kõrvuni ulatunud, alla ning see tõttu oli mul üks veel kahtlasem naeratus näol. Keerasin näo teleka poole ning väljendasin oma õnnelikkust nägusi tehes. Vaene Charley jõi samal ajal ja veel õnnetum Rick sai kogu Charley suus oleva joogiga näkku. Kõik naersid kõhud kõveras.
Rick läks sõpra sõbralikult peksma, kui nii saab öelda, ning Charley hakkas kaeblema. „Hei, see oli üldsegi Zoey süü. Tema tegi neid imelikke õnnelikke nägusid.“
„Mina ei tea midagi.“ Ja tegin inglinägu.

Lõpuks oli kell nii palju, et meie Jessega lahkusime.
Sõitsime läbi linna, natuke välja suurest kärast, kuni oli rajoon, kus oli igasuguseid uhkeid maju. Mina nimetaks seda rikaste rajooniks. Jesse keeras ühe väiksemat sorti suure maja ette, see oli super ilus. Sõitsime garaaži sisse ja läbi selle läksime majja.
Sisse astudes oli see suur ja avar, kuid samas väga üli hubane. Ta tutvustas mulle maja. Siin polnudki palju tube. Üks master magamistuba ning kaks külaliste tuba. All oli köök ning elutuba, need olid kokku ehitatud. Väljas oli üks bassein ning mullivann. Maja oli moodne ja armas.
Jesse andis mulle oma ühe t-särgi, mille ma magamiseks selga panin. Viskasime voodisse pikali ning olime seal. Kaisutasime. Suudlesime kuni asi viis kohe vanainimeste tegudeni välja. Jah, võib-olla tundub see vara, meile. Tekib kahtlus, et ta kasutab mind ära, aga see oli ka minu otsus. Jäime magama mina tema kaisus. Olin seitsmendas taevas ja seda koos Jesse McCartneyga.

Avasin õrnalt silmad Jesse nohisemise peale. Keerasin näo tema poole ning jälgisin teda magamas. Ta oli nagu ingel. Ajasin ennast üles, panin jalga oma teksad, Jesse t-särgi ning lippasin alla. Nonii, vanaema, sinu maasika-pannkoogi retsept läheb käiku. Tegin paksud, kohevad maasika pannkoogid valmis. Serveerisin need jäätise ja tervete maasika tükkidega. Valasin ka kohvi välja. Mõned pannkoogid veel küpsesid ning raadiost tuli Jesse laul Body Language. Tantsisin tagumikku vehkides ning lauldes kaasa, taganesin kuni põrkasin kellegile otsa. Kellele muule, kui Jessele ikka. Jess, nüüd on mark maas. Tema vaid naeris ning embas mind tugevalt ise refrääni kaasa lauldes. Ühinesin temaga ning võtsin viimased pannkoogid pannilt ära.
Keerasin ennast nüüd Jesse poole ning jälgisin teda söömas. Poiss muidugi kiitis minu valmistatud toitu jälle taevani. Oii, aitähh, sulle kallis vanaema. Ei suutnud vastu panna ning hakkasin põhjalikult uurima teda.
Jesse oli palja ülakehaga. *Suu jookseb vett.* Tema pruunid, lühikesed juuksed olid pikemaks kasvanud ning turritasid igas suunas. Tema helerohelised silmad jälgisid mind ning siis ta tuli mulle lähemale ja kinkis ühe musi otsaette.
„Sa ei söögi?“ raputasin pead. „Miks?“
„Mul kõht täis.“
„Millest?“
Okei see vastus kõlab naljakana aga see on tõsi, „mul on söögi tegemisest kõht täis.“ Nagu ma arvasin, ta hakkas naerma.
„See on küll huvitav.“
„No, ma ei saa, ma olen siin toidulõhnade sees, sellest saab kõht täis. Vähemalt selline tunne on.“ näppasin ühe tüki tema taldrikult. „Näed, nüüd olen ma söönud. Mis me täna teeme?“ Istusin tema sülle.
„Mm, ma ei tea, mis sa teha sooviksid? Või tegelikult, on mul üks hea mõte.“
„Ja selleks on?“ pärisin ma õhinal.
„Ei ütle.“ Mhh, üldse mitte põnev.
„Ma viin su korraks koju, tulen hiljem järgi ja siis oleme jälle koos.“
„Kus sa käid siis ise?“ Kortsutasin kulmu.
„Teen ettevalmistusi.“ Mm, kuigi olen ma uudishimulik, meeldis mulle see tunne kõhus, ootusärevus. Teadsin, et siit tuleb midagi head. Kindlasti.
Suudlesime ning läksin üles riideid vahetama. Alla jõudes oli ka Jesse endale särgi selga võlunud. Minu pettumus.
„Aga, mis ma kaasa peaks võtma?“
„Ma usun, et sa ei pea midagi erilist kaasa võtma.“
-------------------------
Palun. :)
Loodan, et meeldis. . .