Burmania: The Story Of A True Cinderella.

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 31 Asukoht : Tartu

Niisiis.. teised jutud jätan hetkeks kõrvale ja keskendun ühele jutule. Osasid tuleb täpselt nii tihti kui palju kommentaare on. Kui midagi selgusetuks jääb, siis küsige, aga üldjuhul seletan kõik järgnevates osades lahti.
Kriitika on vägagi oodatud.
Enjoy!

„Ja need siin on kuninganna Genevieve'i rajatud kiriku varemed. Genevieve valitses väikest linnriiki, Burmaniat, 16. sajandil.“ seletas giid. Tõstsin käe päikesevarjuks silmade kohale ja vaatasin üles, kirikutorni poole. Või vähemalt selle poole, mis tornist alles oli jäänud. „Liigume nüüd edasi. Meie järgmiseks peatuspunktiks on galerii, kus ripub ka Genevieve'i portree,“ rääkis giid ning sammus mööda munakivitänavat edasi. Seda nime kuuldes, sibasin ma kiiresti ülejäänud grupile järele ning kiikasin veel üle õla, kiriku poole.

Galeriisse jõudes, viis giid meid esimese asjana kuninganna maali juurde. „Püha Jumal...“ pomisesin ma pildi vaadates. Nägin, kuidas üks vanem naine vaheldumisi mind ja Genevieve'i maali vaatas ning siis üllatunult lõpuks mind põrnitsema jäi. Haarasin pealaelt päikeseprillid ja asetasin need ette, et veel keegi sarnasust ei märkaks. Siis teatas giid, et liigume edasi järgmiste maalide juurde. Vaatasin kella ja otsustasin grupist eemalduda – rohkemat ma näha ei tahtnudki. Galeriist välja kõndides tundsin naise pilke enda seljal, kuid eirasin neid ja kiirendasin sammu. Värske õhu kätte jõudes hingasin kergendunult ning jalutasin juba rahulikumalt hotelli suunas.

Enda tuppa jõudes, istusin ma pehmele voodile ning panin prillid kapile. Sirutasin käe instinktiivselt kaelas oleva ripatsi järele ning sammusin peegli juurde. Need samad tumedad lokid, erkrohelised silmad ja peenikesed huuled. Sarnasus oli tõesti hämmastav. Ohkasin sügavalt ja haarasin kapi pealt prillid. Ma lihtsalt pidin rohkemat teada saama.

„Umm..Avete libri..sulla.. Regina Genevieve'i?“ küsisin ma oma hädises itaalia keeles. „Ma räägin inglise keelt.“ lausus naine sõbralikult naeratades. „Väga hea,“ naeratasin ma vastu, „kust leian ma infot kuninganna Genevieve'i kohta?“ „Ta valitses..?“ küsis naine ebalevalt ning astus laua tagant välja. „Burmania, 16. sajand.“ ütlesin ma kiirelt ja kõndisin naise järel riiulite vahel edasi. Too ulatas mulle ühe paksu raamatu Burmania'st. Varsti lisandusid sinna Genevieve biograafia, Burmania valitsejate ajalugu ja palju muudki.

„Sellest peaks piisama,“ naeris noor naine ja haaras osa raamatutest enda kätte, kõndides nendega tagasi infolaua poole. „kas te võtate need koju kaasa?“ „Kui see võimalik on, siis jah.“ vastasin ma murelikult. „Muidugi, mul läheb vaja teie nime ja telefoninumbrit.“ lausus naine ja tippis arvutisse midagi. „Elizabeth Renaldi.“ ütlesin ma pilku lauale pöörates. Naine jäi mind üllatunult põrnitsema ning pööras pilgu siis kõige pealt asetsevale raamatule, kus ilutses Genevieve'i pilt. „Kas see on kõik?“ küsisin ma vaikselt. „Eem.. jah..“ pomises naine üllatunult. Haarasin raamatud ning kiirustasin raamatukogust välja. Alles hotelli jõudes, meenus mulle, et ta unustas mu numbrit küsida.

Musafriiik Postituste arv : 619 Age : 31 Asukoht : Muhu :D

Ohoo.

:D
Mulle meeldis igatahes. Very Happy

Uut-uut-uut. Very Happy

Külaline

Holy crap xD

Heaaa (Y) Uut kähkuu.

Pealkiri: Re: Burmania: The Story Of A True Cinderella. 19/5/2009, 21:47

Tõsiselt meeldib . hhea .

Suur ja laisk lohe Postituste arv : 116 Age : 30

õnneks saab jälle midagi superhead lugeda.
aga hullult meeldib. ja ma vist aiman mis edasi hakkab saama:)
kiiremas korras võiks uue saada, siis meeldib veel rohkem Very Happy

Külaline

See tõotab huvitav tulla.
Ootan huviga uut osa

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 31 Asukoht : Tartu

Aitääh kõigile. Ja muidu selle jutu tutvustus ja katkendid jutust on 'Varsti tuleb' teemas.
Aga uus osa siis ka. Enjoy!

Viskasin raamatud hooletult voodile ja astusin rõdule. Rahvas kiirustas igale poole, siin seal võis näha turismigruppe, kuulamas hoolikalt giidi seletusi. Astusin tagasi tuppa ja haarasin voodilt esimese raamatu. Raamat oli Genevieve'i elust ning ma lappasin kannatamatult raamatu viimaste lehekülgedeni. „Oh ei..“ pomisesin ma muserdatult, nähes, et raamat oli itaalia keeles. Ohates haarasin järgmise raamatu järele, Burmania valitsejatest. Minu õnneks oli see raamat inglisekeelne ning ma otsisin sisukorrast Genevieve'i kohta käiva peatüki üles.

„Valitses Burmaniat 16. sajandil.. Blaablaa..“ pomisesin ma silmadega üle ridade lastes. Siis köitis mu tähelepanu üks lõik. „Genevieve tõi ilmale oma ainsa lapse, Celeste'i, ühel tormisel ööl. Kuninganna ise suri sünnituse käigus..“ lugesin ma valjusti. Lehti edasi lapates jäin ma üllatunult üht pilti jõllitama. „Aga.. kuidas..?“ pomisesin ma vaikselt. „Genevieve Celeste Renaldi, 1589.“ oli pildi all kirjas.

Pildil oli noor neiu, kellel olid Genevieve'ile omased lokid ja kitsad huuled. Pilt oli mustvalge koopia maalist, mistõttu ei näinud ma ta silmade värvi. Kuid ma võisin kihla vedada, et need olid erkrohelised nagu minul ja ka Genevieve'il. Kuid mitte see sarnasus ei pannud mind imestusest õhku ahmima. Celeste'il oli kaelas peenike kuldkett, mille otsas rippus südamekujuline ripats. Ripatsil olid peal erisugused kujundid ning kõige keskel asus pisike lukuauk. Sirutasin käe enda kaelas oleva keti järgi ning vaatasin üllatunult keti otsas olevat ripatsit. „Oh Jumal..“ pomisesin ma Jumal-teab-mitmendat korda.

Järsk koputus uksele pani mind võpatama. Lükkasin raamatu kaugemale ning tõusin püsti, proovides oma südant talitseda. Kostus uus koputus, mida saatis lause: „Toateenindus.“ Avasin ohates ukse ja naeratasin noorele neiule, kes mu tuppa astus ning voodiriiete kallal askeldama asus. Neiu vaatas nõutult tekil lebavaid raamatuid ning ma haarasin need kergelt punastades enda kätte ja asetasin siis kirjutuslauale. Heitsin veel ühe pilgu Celeste'i pildile ning sulgesin siis raamatu, asetades selle kuhja peale.

Veidi aja pärast sai teenijanna oma toimetustega valmis ning ma ulatasin talle kopsaka jootraha, mispeale neiu tänulikult naeratas ning siis kergelt peaga noogutades toast väljus. Ma istusin voodile ja piidlesin huult närides raamatu poole. Lõpuks haarasin ma raamatu, tegin õige lehekülje lahti ja rebisin pildi sealt välja. „Vabandust..“ pomisesin ma raamatut sulgedes.

-----------------------
Kes aru ei saa, siis see vabandus oli mõeldud raamatu omanikule (ehk siis raamatukogule) pildi väljarebimise eest. Very Happy

KRIITIKAT!

Pealkiri: Re: Burmania: The Story Of A True Cinderella. 21/5/2009, 20:58

Parimm!!!! Very Happy

Pealkiri: Re: Burmania: The Story Of A True Cinderella. 22/5/2009, 16:20

Vapustav!
Sa ikka saad aru, mida ma tahan nüüd eks?
Ma tahn uut ja pikka osa.
Äitähh.

Narkar Postituste arv : 46 Age : 30

Vot ma ütlen seda, et see on HEA Very Happy

Selle sarnast ma pole veel lugenud Very Happy

nii et minule jaoks uus ja mulle meeldib
Sooviks ka siis uut ja pikka osa.

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 31 Asukoht : Tartu

Okei, ma siis halastan teile ja lisan pikema osa seekord. Aga vastutasuks tahan kriitikat!
Enjoy!

Põrnitsesin enda ees laiuvat suurt tablood, püüdes sealt enda lendu leida. Lõpuks tabasid mu silmad õiget rida ning kirja: 3. värav. Vaatasin oma käekella ning tõdesin, et mul oli veel kolm tundi aega. „Just piisav aeg..“ pomisesin ma vaikselt ja lükkasin oma kohvrikäru edasi. „Vabandust, laske läbi.“ hüüdsin ma inimestele, kes mu teel olid. Viimaks katkestasin ma selle mõttetu tegevuse, märgates, et pooled ei saa inglise keelest arugi ja ülejäänutel on lihtsalt ükskõik, kas ma mahun mööda või mitte.

Suuremate sekeldusteta sain ma ka pagasi ära antud ning suundusin ohates kohviku poole. Asetasin käsipagasina kaasa võetud suure õlakoti ühele vabale toolile laua taga ning potsatasin ise teisele istuma. Menüüd kätte haarates tabas mu pilk üht väikest tüdrukut, kes mu kõrvallauas istus. Tüdruk istus kannatlikult ja ootas kuni ta vanemad omavahel vestlesid. Vahepeal vaatas ta vilksamisi menüü poole, justkui tehes kindlaks, et tal roa nimi õigesti meeles on.

Siis aga jahmatas mind üks tõsiasi. Kui neiu vanemad lõpuks vestluse lõpetasid ja tähelepanu talle osutasid, tõstis neiu käed ja suhtles nendega viipekeeles. Lapse ema naeratas, ütles midagi viipekeeles vastu ning kutsus siis ettekandja lähemale. Naeratasin kurvalt ning haarasin siis samuti menüü kätte – kui ettekandja juba siin oli, sain ma kohe endagi tellimuse anda.

Minu õnneks oli menüü inglisekeelne. „Jumal tänatud..“ pomisesin ma vaikselt, nähes, et menüüd oli olemas isegi Caesar'i salat. Kuigi selle kvaliteet ei pruukinud just sama olla mis New York'is. Nähes, et kõrvallaud oli tellimise lõpetanud, viipasin ma ettekandja lähemale. „Üks Caesar'i salat, mineraalvesi ja.. tükk šokolaadikooki.“ laususin ma veidi süüdlaslikult. „Niipalju siis minu dieedist..“ ohkasin ma vaikselt. Nõjatusin seljatoele ja jäin enda sööki ootama.

„Vabandust, ma tean, et see kõlab imelikult, aga.. kas ma võiksin siia istuda? Kõik lauad on täis ja..“ äratas üks hääl mu mõtetest. Pöörasin üllatunult pead ning tegin kindlaks, et võõras räägib tõesti minuga. Tegemist oli minust võibolla paar aastat vanema mehega. Tal olid heledad sassis juuksed ja rohekad silmad. Naeratasin ning tõstsin oma koti teiselt toolilt maha. „Muidugi.“ laususin ma lõpuks ja vaatasin, kuidas mees istet võttis.

„Mike,“ lausus mees ning sirutas käe minu suunas. „Liz,“ vastasin ma kätt vastu võttes. „Siin on teie eine, preili.“ lausus ettekandja laua juurde astudes ning tõstis taldrikud kandikult maha. „Huvitav kooslus, Caesar ja šokolaadikook.“ muigas Mike ning lasi kiire pilgu üle menüü. „Ma võtan ribi ja ühe apelsinimahla.“ ütles ta kiirelt ning ulatas menüü ettekandjale. „Niisiis..lähed ka New York'i?“ pöördus mees minu poole ja naeratas säravalt. Naaldusin laua poole ja naeratasin vastu – kui ma midagi paremat Itaaliast ei saanud, siis ehk üks suvine afäär..?

------------------------

„Lend number 395 võtab nüüd reisijaid peale.“ kostus valjuhääldist ning ma lükkasin tühja taldriku eemale, jättes lauale veidi raha. Mike kortsutas kulmu, kuid ei öelnud midagi ja maksis ka enda söögi eest. Kahekesi liikusime me kolmanda värava poole ja jäime järjekorda seisma. „Kurat, mu jakk jäi tooliäärele..“ pomises Mike järsku ja tormas mu kõrvalt minema. „Teie pilet, preili?“ küsis noor neiu ja uuris mind kahtlustavalt. Naeratasin tema poole pöördudes ja ulatasin talle kättesurutud pileti.

Neiu tõmbas sealt tüki ära ja andis selle mulle tagasi, vaikselt head reisi soovides. „Tänan, jah..“ pomisesin ma pahuralt ja liikusin ülejäänud rahvamassiga kaasa. Ma polnud ju isegi Mike'i numbrit saanud. Ohates tunglesin inimeste vahelt läbi, enda kohta otsides. Lõpuks leidsin õige istme ja potsatasin tänulikult sellele, märgates, et koht oli ka akna kõrval. „Väga hea..“ mõmisesin ma tunnustavalt ja piilusin aknast lennuväljal askeldavaid töölisi.

„Vabandust, preili. Käsipagas tuleb stardi ajaks üles panna.“ lausus stjuardess ning sirutas käe mu õlakoti poole. Ulatasin selle talle ning jälgisin hajameelselt, kuidas naine selle ära pani. Siis pöörasin ma pilgu taas aknast välja ja vahtisin väljal askeldavaid mehi edasi. Midagi paremat mul ju teha polnud. „Teie koht on siin, härra.“ äratas tuttav stjuardessi hääl mind mõtisklustest. Vaatasin enda kõrvalistmele ja märkasin üllatunult, et minu kõrval istus Mike. „Tere jälle.“ lausus mees muheledes. Naeratasin võluvalt ja pöörasin end rohkem tema poole. Tõotas tulla huvitav lend.

„Niisiis, arheoloogia.. Kas sa sellepärast Itaalias käisidki?“ küsis mees pärast lühikest vaikushetke meie vestluses. „Ee.. mitte päris..“ pomisesin ma ebamääraselt. Kuidas seletada mehele, et ma käisin Itaalias, et oma kuningliku päritolu kohta rohkem teada saada?! „See oli rohkem.. turismireis.“ laususin ma lõpuks. „Või nii..“ mõmises mees mõistvalt. „Tähelepanu, reisijad. Läheneme JFK lennujaamale. Palun kinnitada turvavööd ning tõsta üles lauad.“ kostus kõlaritest.

„Juba..?“ pomisesin ma endamisi ja tegin nagu kästud. Piilusin aknast välja ja eneselegi üllatuseks paistsid sealt suured klaasmajad ja kaugemal ka lennuväli ning rada, kuhu meie arvatavasti maanduma pidime. Hingasin sügavalt sisse ja toetusin vastu seljatuge, ise silmi sulgedes. Stardid võisin ma veel välja kannatada, aga maandumist ma vihkasin. See tume mütsatus kui tagumised rattad vastu maad puutuvad ning tugev raputus kui esiratas neile järgi prantsatab. Ning siis see järsk pidurdus ja kiire pööre..

Avasin silmad ja pöörasin pilgu Mike'ile, kes mind murelikult vaatas. „On kõik korras?“ küsis mees kulmu kortsutades. „Ma vihkan maandumist..“ ohkasin ma vaikselt ja sulgesin taas silmad, lootes, et see nii kiiremini läbi saab. Mike haaras mu käe ja pigistas seda õrnalt. Naeratasin endamisi, kuid hoidsin silmad siiski suletult. Siis tundsin esimest mütsatust. Tagumised rattad. Kogu lennuk kaldus ettepoole ja järgnes uus mütsatus, mis kõiki rappuma pani. Esirattad. Mike pigistas mu kätt veidi tugevamini kui lennuk järsult pidurdama hakkas.

Julgesin vaikselt silmad avada ja piilusin aknast välja. Kohe tuli pööre.. Just nagu ma arvasin, pöördus lennuk järsult paremale ning hetkeks oli mul tunne, et me sõidame kohe rajalt välja. Siis jäi aga lennuk seisma ning ma hingasin kergendunult välja. „Polnudki ju nii hull?“ muigas Mike, silmad säramas. „Ei olnud jah.“ laususin ma vastu. „Palun püsige enda kohtadel kuni lennuk tunneli juurde veetakse.“ lausus mööda vahekäiku kõndiv stjuardess ja tegi kindlaks, et kõigil endiselt turvavööd peal oleks.

„No mida veel..“ pomisesin ma pahaselt ja märkasin alles nüüd, et me liikusime. Kostus vaikne plõksatus ja siis monotoonne kõne: „Tänan, et kasutasite American Airlines'i..“ Eirasin tüütut häält ning avasin turvavöö. Mike oli juba püsti ning ulatas mulle mu õlakoti. „Tänan,“ laususin ma naeratades. „Kas lähme?“ küsis Mike. „Jah.“ ütlesin ma muiates ja hakkasin mööda kitsast vahekäiku edasi liikuma, Mike'i käsi mu seljal.

-------------------

Mainin ära, et mul pole õrna aimugi, kas see lennukivärk õige sai nii, et kui seal faktilisi vigu oli, siis vabandust.

Pealkiri: Re: Burmania: The Story Of A True Cinderella. 29/5/2009, 15:05

Parim!!!

Ma armastan seda juttu!! Very Happy

Kähku uut,paluks!!

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 31 Asukoht : Tartu

„Ma pean nüüd koosolekule kiirustama. Aga ma helistan sulle kindlasti,“ lausus Mike, kui me ustest välja, värskesse õhku astusime. „Olgu,“ laususin ma võluva naeratuse saatel ning Mike kummardus mind põsele suudlema. Püüdsin käeviipega takso kinni ning jälgisin siis Mike'i eemaldumas. Kes teab, äkki on temal võti minu südamesse. Taksos haarasin ma kohe oma mobiiltelefoni ning lülitasin selle sisse.

Valisin kiirelt enda parima sõbranna numbri ja jäin ootama. „Jah?“ kostus ebalev hääl. „Cath, siin mina. Liz.“ vuristasin ma kiirelt. „Elizabeth? Kuidas..? Kas..? Oota. Sa oled New York'is?“ pomises Cathlyn segaduses. „Jah, ma just tulin lennujaamast. Taksos olen praegu. Kuule, kas sa saaksid minu juurde tulla? Mul on sulle nii mõndagi rääkida..“ „Muidugi, ma hakkan kohe tulema. Seal näeme!“ lausus naine põnevil olles ning ma panin toru ära.

Lõpuks jõudsin ma suure kortermaja ette ja astusin taksost välja. Jälgisin, kuidas taksojuht mu kohvrid pagasnikust välja tõstis ning maksin siis arve. Maja uksehoidja tuli mulle kohe appi ja tõstis kohvrid pagasikärule, suundudes sellega majja. Tervitasin fuajees olevat turvaülemat ning sammusin lifti. Üles jõudes tassis uksehoidja mu pagasi minu tuppa ning ma saatsin ta kopsaka jootrahaga minema. „Lõpuks..“ pomisesin ma üksi jäädes ning võtsin kontsakingad jalast. Kõndisin enda magamistuppa ja heitsin pehmele voodile pikali.

Ma oleksin sinna arvatavasti jäänudki kui poleks kõlanud uksekell. Ohates sammusin läbi suure korteri esikusse ning piilusin läbi uksesilma. Naeratuse saatel tegin ukse lahti ning kallistasin Cathlyn'i tervituseks. „Tore, et sa tulla said.“ laususin ma elutuppa sammudes. „No, mis sul mulle rääkida oli?“ küsis Cathlyn ärevalt. „Ma sain Burmania's olles nii mõndagi teada..“ alustasin ma vaikselt ning istusin sõbranna kõrvale diivanile.

„Mida nimelt?“ küsis Cathlyn mind pilkudega uurides. Võtsin kaelakee kaelast ning ulatasin naisele. „Kõik peitub selles südames,“ laususin ma ripatsile viidates.

Pealkiri: Re: Burmania: The Story Of A True Cinderella. 10/6/2009, 12:07

Kohutavalt hea!! Very Happy

Uut!

Pealkiri: Re: Burmania: The Story Of A True Cinderella. 11/6/2009, 16:41

Ülihea, Kärts!
Kriitikast võib-olla nii palju, et kõik läheb kuidagi ülikiiresti. Noh, vahepeal on raske aru saada, kui palju aega mööda on läinud. Ahjaaa, Mike ja Liz said kuidagi jõlekiiresti nii headeks tuttavateks ka. Very Happy

Aga see kõik on muidugi lihtsalt maitseasi ;d
Muidu, mõte ja kõik muu on kohutavalt hea! Ma ootan täiega uut ja asi võiks juba põnevaks minna! Very Happy

;D
UUT!

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 31 Asukoht : Tartu

Suuured tänud.
Finally, keegi, kes jagab kriitikat. :)
Ma võin sulle lohutuseks öelda, et nüüd rahuneb tegevus tsipake maha. Ja noh.. Nad on mõlemad lihtsalt sellised sõbralikud ja seltsivad inimesed.
Aga uus osa siis ka. Ja tuletage mulle kunagi meelde, et ma sellest ripatsist pildi paneks. See pole mul lihtsalt siin arvutis ja värki.
See osa võib muide väga segane tulla. Kui aru ei saa, küsige.
Enjoy!

„..ja Celeste on üks minu esivanematest. Ta on Genevieve'i ainus laps ja temale kingitigi seesama ripats.“ seletasin ma Cath'ile. „Ja kuidas see nüüd sinu kätte sai siis?“ küsis naine kulmu kortsutades. „Mu vanaema pärandas selle mulle. Ma ei teadnudki sellest ripatsist, ega selle needusest, midagi enne kui ma seda raamatut lugesin.“ seletasin ma pilku Celeste'i pildile suunates. Justkui vaataks peeglisse.. „Oot-oot.. Needusest?!“ „Siin oli kirjas, et see ripats on lukus ja maailmas on vaid üks võti, mis selle avab.“ laususin ma vaikselt. Cathlyn'i küsivat pilku nähes rääkisin ma edasi.

„Paar kuud enne Celeste'i sündi, sündis Charles, kuningas Arthur'i poeg.“ laususin ma raamatut lehitsedes. „Nagu.. prints Charles?“ küsis Cath naerma puhkedes. „Mitte see Charles.“ naersin ma samuti. „Arthur oli ka ühe riigi valitseja ning Charles oli tema esimene poeg. Mingi ennustuse kohaselt usuti, et Celeste ja Charles on üksteise jaoks loodud. Ja siis tehtigi see südamekujuline ripats. Ning Charles'ile tehti samuti ripats, mis kujutas endast võtit. See tähistas nende armastust.“ rääkisin ma pilku kaugusesse suunates.

„Las ma pakun. See võti avas selle ripatsi?“ küsis Cath ning vaatas laual lebavat medaljoni. „Just nimelt. Kui Celeste ja Charles surid, sai südame nende tütar. Aga võtit ei leitud. Siin raamatus kirjutas, et mõlemal ripatsil on mingi loits peal. Kõigi nende sajandite jooksul pole süda ja võti kordagi kokku saanud. Ükski minu vanavanematest pole enda tõelist armastust leidnud.“ seletasin ma edasi. „Kas ma saan nüüd õigesti aru, et.. Võti on kusagil siin maailmas kellegi käes. Ja see keegi on sinu Tõeline Armastus?“ küsis Cath muiates. „Jah. Ja mina kavatsen ta üles leida.“ vastasin ma otsustavalt.

„Vabandust, aga.. Kas sa oled hulluks läinud?“ küsis Cathlyn naerma puhkedes. „Kas sa tõesti arvad, et ongi mingi loits ja see võti ongi sinu Tõelisel Armastusel?“ „Ma olen valmis kõike proovima. Cath.. sinul on elukaaslane. Sul on keegi, kellega oma elu jagada. Ma olen 24 ja mul pole kedagi.“ „Aga mis siis kui see võti on mingi prükkari kätte sattunud?“ küsis Cathlyn muiates. „Loits peaks selle ära hoidma..“ pomisesin ma ebalevalt. „Loits.. Mida veel..“ lausus naine ning haaras siis laualt ripatsi. „Ja kuidas sa siis selle kuti üles kavatsed leida?“ küsis naine alistunult. „Mul pole õrna aimugi..“ pomisesin ma ohates ning vaatasin mõtlikult laual lebavaid raamatuid.

Siis köitis mu pilku ajalehtede virn laual. „Mis? Paned kuulutuse üles?“ küsis Cath mu pilku järgides. „Miks ka mitte?“ küsisin ma vastu ja haarasin kõige värskema lehe. „Hmm.. Kuningliku päritoluga noor naine otsib Tõelist Armastust?“ naeris Cath. „Okei.. halb mõte.“ laususin ma samuti naerma puhkedes. „Aga kuidas oleks.. kiirkohtingutega?“ lausus Cath säravate silmadega ning viipas lehe tagakaanel asetsevale kuulutusele. Naeratasin kavalalt ning lugesin kuulutust lähemalt. „Perfektne..“

Pealkiri: Re: Burmania: The Story Of A True Cinderella. 11/6/2009, 19:24

Hakkab looma, hakkab looma. Very Happy

Mulle tundub, et varsti läheb põnevaks ja see on hea. Very Happy

Mulle meeldivad põnevad seiklused ning eriti veel sellised, kus on armuromaane sees. Very Happy

Jeee! Ruttu edasi, eksole, sest ma tahan näha, kuidas ta selle kuti üles leiab! Very Happy

Pealkiri: Re: Burmania: The Story Of A True Cinderella. 11/6/2009, 20:40

Aina huvitavamaks läheb.. Very Happy

Väga hea,Kärolyn!! Very Happy

Ruttu edasi!! Very Happy

Suur ja laisk lohe Postituste arv : 116 Age : 30

Hullult meeldib!

„Just nimelt. Kui Celeste ja Arthur surid, sai südame nende tütar.
kas ei peaks olema et kui Celeste ja Charles surid?

agajahh, ootan uut Very Happy

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 31 Asukoht : Tartu

Ups jah.. parandan ära (A)

Uut osa saate ka.. kunagi. Very Happy

Kui ma ära ei unusta. Very Happy

Narkar Postituste arv : 46 Age : 30

Sooviks uut juba:)

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 31 Asukoht : Tartu

Vaabandust. Ma pole kuigi järjepidev oma tegemistes... Aga siin on siis uus osa.
Enjoy!

Kohendasin oma musta koktelikleiti, kontrollisin enda soengut aknaklaasilt ning astusin lõpuks sisse. Restoran oli hubaselt sisustatud ning veidi vanaaegse hõnguga. Lauakatted olid punased ning keset igat lauda asetses väike kell. Pöörasin närviliselt pilgu eemale ja astusin uksehoidja juurde. Ulatasin talle enda mantli ning sammusin siis registratuuri poole. „Renaldi?“ küsisin ma ebalevalt ning jälgisin, kuidas mees pilgu üle nimekirja lasi. „Tere õhtust, preili. Alustuseks liikuge saali tahaossa, kus tehakse teile kõigile lühike ülevaade kiirkohtingutest.“ ütles ta siis pilku tõstes ja naeratas, viibates käega ülejäänud grupi poole.

Ohates sammusin teiste juurde ning hoidusin seina äärde. Samal ajal üritasin ma välja mõelda, kuidas võhivõõrastelt võtmekujulise kaelaehte kohta pärida nii, et nad mind hulluks pidama ei hakkaks. „Tere õhtust, mu kallid külalised. Tere tulemast kiirkohtingute maailma. Osad teist on siin juba varem käinud, kuid on ka palju uusi nägusid.“ rääkis mees, kes meie ees seisis. Ta lasi kiire pilgu üle grupi ning jätkas siis: „Kiirkohtamine on iseenesest väga lihtne. Teil on 4 minutit, et teineteist piisavalt hästi tundma õppida. Kui see aeg on läbi, kostub kelluke ning te peate lauda vahetama. Hiljem täidate te ankeedi enda tänaõhtuste kaaslaste kohta ning kui teile leidub sobiv paariline, võetakse teiega ühendust. On küsimusi?“

Raputasin pead, tabades mehe pilgu endal ning liikusin siis koos ülejäänud inimestega laudade juurde. „Alustage endale antud nimekirjast, kus on peal laudade numbrid. Algul liiguvad mehed, poole peal vahetame!“ hüüdis kellukest käeshoidev vanem naine üle saali. Istusin laua taha ning hingasin sügavalt sisse ja välja. „Alustagem!“ hüüdis naine ning tilistas kellukest.

Mu ette astus umbes 26 aastane mees. Tõstsin pilgu ning proovisin naeru tagasi hoida. Tegemist oli pealtnäha tavalise arvutinohikuga. Prillid, ruuduline vest.. ikka täisvärk. Väike muie pääses siiski mu huulile ning mees võttis seda märguandena ja sirutas käe. „Jonathan Junior,“ lausus ta pühaliku täpsusega, pannes mind veel rohkem muigama. „Elizabeth Renaldi,“ vastasin ning sirutasin käe samuti välja. Minu üllatuseks suudles Jonathan õrnalt mu käelaba ning piilus samal ajal minu reaktsiooni. Naeratasin nii võluvalt kui suutsin, proovides ise naeruturtsatust tagasi hoida.

„Niisiis, Elizabeth, mis sinusugust kaunist daami siia toob?“ ütles Jonathan arvatavasti kõige magedama flirtimislause. Nõjatusin lauale lähemale ning piilusin silmanurgast kella. Kaks minutit veel. „Mul oli igav,“ laususin ma vähemagi süütundeta. Enamus inimesi olid siiski tõesti siin selleks, et endale armastatut leida. Mina sellesse ei uskunud. Samas.. ega ma ise ka parem polnud ju.

„Väga hea.. ma tean täpselt, kuidas sind lõbustada.“ lausus mees meelal häälel ja katkestas sellega mu mõtisklused. Seekord oleks ma naerma puhkemise asemel oksendada tahtnud, kuid suutsin sellestki hoiduda ja naeratasin õrnalt. Polnud vaja talle väga palju valesignaale ka saata. „See on.. tore.“ pomisesin ma õigeid sõnu otsides. Mehe kulm kerkis ning ta vaatas mind aina himurama pilguga. Õnneks helises siis kelluke ning naine hüüdis: „Härrasmehed, vahetage palun laudu!“ Naeratasin taas, seekord kergendustundest. Päästja koolikell.. mõtlesin ma endamisi ning lehvitasin Jonathan'ile hüvastijätuks. „Õõh..“ pomisesin ma siis õlgu väristades.

„Khm, on kõik korras?“ küsis mees mu vastas. Tõstsin pilgu ning vaatasin ta sügavpruunidesse silmadesse. „Ee.. jah..“ pomisesin vaikselt ning jälgisin, kuidas mees istet võtab. „Dylan,“ lausus ta samuti kätt välja sirutades. „Elizabeth,“ laususin ma rutakalt ja sirutasin samuti käe välja, „aga sa võid mind Liz'iks kutsuda.“ Minu pettumuseks surus mees mul vaid õrnalt kätt. Temalt oleksin küll suudlust oodanud. Käelabale muidugi.

„Millega sa tegeled?“ küsis Dylan ning istus toolil ettepoole, puurides oma pilgu minu silmadesse. Suunasin pilgu enda süles lebavatele kätele ning laususin siis: „Ma olen arheoloog.“ „Oo, see kõlab väga huvitavalt. Oled midagi suurt ka leidnud? Näiteks.. dinosauruste luid?“ küsis mees säravate silmadega. Puhkesin naerma ja laususin: „Ma ei tegele luude väljakaevamisega. Pigem maa alla mattunud mausoleumide ja kindluste säilmetega. Lühidalt öeldes – ehitised.“ „Ehk siis kaevad liivast telliskive välja.“ naeris Dylan. „Midagi sellist, jah.“

Inetu päkapikk Postituste arv : 390 Age : 26

Hea,hea,hea,hea!Super jutt lihtsalt!Lugesin kõiki osasid suuammuli.

Pealkiri: Re: Burmania: The Story Of A True Cinderella. 1/7/2009, 21:44

Dylan....

Meeldis!!!
Uut!

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 31 Asukoht : Tartu

Niisiis. Uus osa. No comments. Enjoy

Tund aega hiljem lahkusin restoranist ning püüdsin tänaval ühe takso kinni. Istusin sisse, ütlesin juhile aadressi ja mõtisklesin siis endamisi, kes neist minu nime üles võis märkida. Peale Dylan'i panin ma kirja ka ühe itaalia kuti, Marco, ühe surfari ja kaks ärimeest. „Leiaks ma juba selle pagana võtme üles..“ pomisesin ma pahaselt. Juht vaatas mind tahavaatepeeglist ning jättis siis auto seisma. „See teeb 17 dollarit,“ lausus mees. Heitsin üllatunud pilgu taksomeetrile, mis näitas ainult viitteist. Ohates koukisin kotist kahekümnese välja ja ulatasin mehele, kes mind seepeale ohtralt tänas.

Sammusin ustest sisse, noogutasin öövalves olevale turvaülemale ning vajutasin liftinupule. Lift saabus peagi ning ma astusin sisse. Mudisin kanget kaela ja haigutasin väsinult, jälgides numbrite vaheldumist pisikesel tablool. Lõpuks jõudis kätte minu korrus ning uksed avanesid. „Nate?!“ küsisin ma üllatunult, jõllitades enda ees seisvat kogu, kes seisis, käsi liftinupu poole sirutatud. „Lizzie?!“ lausus Nate ning kallistas mind siis. „Cath ütles, et sa oled tagasi.“ lausus mees ning tõmbus siis eemale. „Ja minule ei helistanudki esimesena?!“ ütles mees teeseldud solvumisega. Andsin talle õrna löögi ribidesse ning sammusin enda korteriukseni.

Mees naeris ja kõndis minu järel uksest sisse. „Kohvi?“ küsisin ma kingi jalast kiskudes, proovides ühel jalal tasakaalu hoida. Nate haaras mul käest, hoides mind püsti, ning lausus muiates: „Ma tean endiselt, kus kohvikann on.“ Naeratasin talle tänulikult ning kõndisin läbi korteri magamistuppa. „Sa näed välja nagu sulle kuluks hoopis üks viski ära.“ hüüdis Nate mulle järele. „See sobib ka, jah.“ hüüdsin ma vastu ning haarasin garderoobist lohvakad toapüksid ja t-särgi kirjaga: I Love NY. Ma ei suutnud vastu panna kui ma E-Mall'is üht sellist nägin.

Pealegi polnud Nate'iga vahet kui jube ma välja nägin. Kuigi ma olin meest vaid mõned aastad tundnud, teadsime me üksteist paremini kui keegi teine. Me olime parimad sõbrad selle sõnapaari kõige siiramas tähenduses. Tagasi kööki jõudes seisid laual kaks auravat kohvitassi ning Nate uuris parajasti mu külmkapi sisu. „Ära loodagi, ma pole sellest ajast saati poes käinud kui ma Itaaliasse sõitsin.“ laususin ma muretult ning muigasin kui Nate külmkapiukse pahaselt mõmisedes kinni lõi.

„Hiina toit sobib?“ küsis ta siis telefonitoru haarates. „Senikaua kuni sina maksad, sobib kõik.“ vastasin ma naerdes ning võtsin kohvitassist ühe lonksu. „Mida sa siia sisse panid?“ küsisin ma krimpsus nägu ette manades. „ ..Just. Tänan!“ lausus mees telefoni ning pöördus siis minu poole: „Sa ju tahtsid viskit?“ „Mitte kohvi sees!“ hüüatasin ma pahaselt ja olin valmis teda tassiga viskama. „Kõigest nali.. Ma panin sinna ainult sortsu konjakit.“ naeris Nate ning sammus mu selja taha. „Tead ikka, et nüüd läheb mitu tundi, enne kui ma magama jään?“ küsisin ma muiates ja võtsin veel ühe lonksu. „Saan hakkama,“ naeris mees ja näpistas mind õlast. „Aia!“ laususin ma pahaselt. „Vabandust,“ pomises mees ja hakkas mu õlgu mudima.

„Niisiis..mis sa teada said oma reisi käigus?“ küsis Nate uudishimulikult. „Mm..“ mõmisesin ma kohvi alla neelates ja mõtlesin, kas rääkida talle või mitte. Nate'i tundes võib ta mind lihtsalt välja naerda, aga samas võib temast ka abi olla. „Asi on mu kaelakees,“ laususin ma lõpuks ja hakkasin talle kogu lugu algusest seletama.

» True Blood
» Dreams Come True 6. Osa
» True Blood fanfic.
» True life of Michael Jackson