Dreams Come True 6. Osa

Kuna Karro eile väga palus, et ma uue lisaksin, aga ma ei viitsinud, ss ma pühendan selle osa sinule,

Avaldage siis arvamust ka, ja kriitikat võiks ka olla, siis saan seda juttu paremaks teha. :)






Dreams Come True 3.

Ootasin, vaatasin, tõusin kikivarvukile. Ikka ei näinud. Läksin lennujaama peaukse juurde ning jäin seisma, ootama. Lükkasin sanga sisse ja istusin kohvrile. Tüüpiline, ise tahab nii väga, et ma tuleks ja siis ma pean teda siin ootama tund aega.

„ZoeLotte! Küll oled sina alles kasvanud!“
„ChalesHoney! Tõesti sina. Ja sina oled väga kena. Kooli MostWanted?“ Tögasin Charleyt. Charleyt tean ma juba lapsest saati, ta aga kolis aasta enne mu vanemate lahutust ära siia NYC. Kallistasin teda.
„Kus mu ema on?“
„Awww, kas tibuke igatses emmmet?“ küsis tema tita häält tehes. Naersin selle peale.
„Sa tead väga hästi minu ja ema läbi saamist. Tema püüab mind poputada, kuid mina ignoreerin teda. Mitte palju aga siiski piisavalt, et me vahel ka tülli läheks.“
„Jeah, kahju siiski.“
„Aga, ma olen tõsine, ta saatis sinu järgi? Ta ikka teab, mis tagajärjed sellel on?“
„Ei! Kõigepealt kõrvaldasin ma Madelyni, nüüd sina. Need-to-eat-need-to-eat-you!“ najatles ta roboti häält tehes.
„Jah, sa ju tapad mind naeruga ära.“
„Lähme nüüd? Kindlasti tahad sa süüa! Sinu lemmikusse?“
„Ikka jah.“
Viskasin oma koti üle õla ja vedasin väiksemat kohvrit, Charley suuremat. Tõstsime mu pagasi BMW'sse ning istusime sisse. Tumeda ning uue auto järgi lõhnava sisustuse järgi võis öelda, et see oli uus.
„Paps ostis.“ naeratas ta.
„Kust sa teadsid, et ma sellest mõtlesin?“
„Hei, ma oskan su mõtteid lugeda.“
„See on teatud mõttes jube.“
„Haha, ära põe, ma ei räägi su tüdrukute saladusi kellegile.“ Pilgutas ta mulle silma. Okei. Scary-scary-creepy lausa.

Jõudsime minu lemmikusse kohvikusse. Võtsime meie tavapärase laua ning tellisime oma tavapäraseid sööke. Rääkisime juttu, ning päev õhtusse läkski. Tundsin jubedat väsimust. Ajavahe hakkab mõjuma.

„Hei, Madelyn, tõin su tüdruku elusalt ja tervelt koju, nagu lubasin!“
„Jah, aitähh, Charlotte, miks sa ei helistanud, kui sa maandusid? Ja sinu jaoks Charley, endiselt proua Black.“
„Teil on alati olnud huvitav suhe, ma lihtsalt pean mainima. Aga olgu Charles, helista mulle siis homme.“
„Teeme nii ZoeLotte!“ Tegime kalli ja ta lahkus.
„Teil on huvitav suhe. Kas see „ZoeLotte“, peaks olema mingi mixedup hüüdnimi Zoey Charlottest?“
„Naelapea pihta.“ ema naeris selle peale. Mis siin naljakat on? Ta nagu poeks mulle koguaeg, et paluda andeks, mis ta tegi. Ma ei andesta talle seda kunagi. Ma suhtlen temaga, kuna see on ema soov ning mingis mõttes ka isa, aga andestust ta ei saa. Kunagi.
„Sinu tuba on endiselt oma kohapeal.“ noogutasin ja nüüd tassisin oma kodinad ise ülemisele korrusele. Õõh, ma vihkan neid marmor treppe ja seda kõledat maja, see pole ju üldsegi hubane. Ja veel nii suur. Nad elavad siin Davidiga kahekesi. Milleks selline maja?

Avasin ukse ja kõik oli tõesti endine. Helerohelistes ja valgetes toonides tapeet ning must mööbel. Moodne, kuid selgelt liiga suur mulle. Ma olen siin aastas võib-olla kokku kuu. Siiamaani pole ma kordagi kasutanud neid kappe, mis siin on. Enamus ajast olen niikuinii koos Charley ja teistega.

Vahetasin riided, pesin hambad ning jäin magama. Olin nii väsinud.

Kuulsin läbi une oma helinat.
„Hallo?“
„Zoe! Kus sa oled?“
„Unes.“
„Huh? Aa, magad endiselt? Olgu tsau.“
Panin kõne kinni ja jäin koheselt uuesti magama.

„Aaaah!“ tundsin midagi jääkülma ja märga oma voodis. Olin koheselt püsti
„Charley!?!?! Miks sa seda tegid?“
„Sa ei ärganud ju üles.“
„Um, karta on kui sa mulle hommikul kell kaheksa helistad!“
„Kallike, kell on üks päeval!“
„Ajavahe.“ lausume koos.
„Ma lähen alla, otsin sulle midagi süüa, sa tee ennast siin korda.“ ja liikus uksepoole. „Ja mina sinu asemel paneks asjad kuivama.“ itsitas Charley. Viskasin teda padjaga.

Dušši all käidud. Panin selga sinised teksad, valge topi ning selle peale halli litritega vestitaolise asja ning jalga panin mustad kingad.

Tegin õrna meigi, ripsmed tõmbasin duššiga üle ja laineriga moodustasin õrnad kassisilmad. Mustale lainerile lisasin peale hõbedase laineri.
Juuksed jätsin lahti ning valisin suured hõbedased kõrvarõngad. Lisasin oma lemmikhuuleläike – virsiku värvi. Valmis ma olingi
Käekotti pistsin rahakoti ning telefoni.

„Valmis!“ hõikasin Charleyle kui olin allakorrusele jõudnud.
„Wau, sa oled rabav.“
„Üldsegi mitte mina.“
„Nalja teed, sa käid koguaeg nii riides.“
„Vale, ma käin nii riides ainult siin NY. Londonis kannan ma alati teistsuguseid riideid, või siis üldsegi mitte palju sellist tüüpi.“
„No, ilus oled sa ikka.“ punastasin õrnalt.
„Kas ema on siin?“
„Ei, ta läks kusagile. Aga ta jättis sulle raha.“ ulatas mulle pataka sularaha.
Lugesin üle. „Wau. Peaks piisama.“
„Ta ütles, et lisab pärastlõunal su pangakontole juurde.“
„Ahsoo. Tegelikult, on see isegi mõnesmõttes hea, sest Londonis ma väga šoppamas ei käi. Alati ma ostan ju siit endale riided. Kuid siiski, seda on palju. Ma arvan, et ma hakkan koguma, et endale auto osta kodus.“ Viimase lause ütlesin rohkem endale.

Käisime läbi palju poode. Lõunastasime McDonaldsis ning külastasime ka kino. Hiljem tuli meiega veel Charley sõbrad. Tyson, Rick, Brian ja Robert. Tysonit ja Roberit ma teadsin juba varem. Brian ja Rick olid uued inimesed. Muidugi ei olnud mul nende vastu midagi, nad kõik on sõbralikud, kuid väga suurte egodega naistemehed. Kõik nad arvavad, et nad on kooli MostWantedGuys. Kuid nendega oli põnev olla ja kuulata, mida mehed siis naistest arvavad.

„Hei! Homme on maja minupäralt. Tulete kõik eks. Sina eriti, Charlotte.“ Ütles Rick mulle silma pilgutades.
„Muidugi tulen ju. Mis te arvate, et ma jään koju poputava ema juurde?“ kõik naersid. Kuigi, ma ei proovinudki nalja teha. Mis teha.
Terve õhtu oli Rick minuga väga flirtiv. Väga flirtiv. Lõpuks oli kell üsna palju ja ma palusin Charleyl ennast koju viia.
„Tsauki!“ ütlesin kõikidele. Ja siis me läksime.

Jõudsime maja ette, kui ma ei läinud kohe välja. Istusime ja rääkisime Charleyga juttu.
„Kuule, ma tahtsin öelda, et ole ettevaatlik Rickiga, eks. Ma armastan sind ja ma ei taha, et sa haiget saaks.“
Kõigepeal ma naersin kõhutäie, „sa oled uskumatu, Charley. Sa tead milline ma olen ja sa ikka eeldad, et minul ja Rickil saab midagi olema. Sa tead, et oma olengi üliflirtiv inimene. Mulle meeldib lõbutseda. Ma armastan sind ka. Ma ei saa haiget. Sa tead seda.“
„No jah, aga ikkagi. Ma lihtsalt ütlesin ette.“
„Sa peaksid seda juttu rääkima oma sõbule. Olgu, ma lähen. Homme ka?“
„Haha, okei. Ma helistan sulle. Aga kindlasti mitte nii vara.“
„Jah, palun. Kui sa homme mind nii üles äratad, siis ma hoiatan sind praegu ette ära.“
lõin ukse kinni, võtsin oma kotid tagumiselt istmelt ja vedasin need tuppa. Jälle asju kokku ostetud.

Sättisin magama minekuks valmis ja uinusin koheselt.



Ärge siis unustage, ma ootaks sisukaid kommentaare
ja pildid on siin. Ma lisan ainult need, kes hakkavad olema rohkem tegevustes sees :)

Spoiler:

Muidugi tuleb paar põhi tegelast veel, aga see on juba järgmises osas

Uuuus osa on siin, palun väga, Karro, said






Dreams Come True 4.

Hommikul kuulsin kohmerdamist toas, tõusin istukile ja nägin, et toatüdruk soris mu kohvris.
„Mida sa teed?“ ta ehmatas päris palju. Kokutama igatahes võttis.
„M-ma m-m-mõt-l-lesin, e-et ä-k-ki on teil mi-d-d-agi vaja p-pesta.“
„No, ise ka mõtled? Mul on kõik pakitud, kohvris on puhtad asjad, nüüd ma pean hakkama seda korrastama. Pane mu pluus käest ära ja kao välja. Kui mul midagi vaja on, siis ma tulen ise sinna. Okei?“
„J-jah, Preili Woods.“ Ei noh, päris ennast täis. Viskasin uuesti pikali, aga und ei tulnud. Otsustasin tõusta ja ennast korda teha.

Käisin pesemas, sirgendasin juuksed ning siis tegin allapoole mõnda salku keerdlokid. Meikisin õrnalt, ripsmedušš.
Panin jalga teksavärvi teksased, valge pluusi, ning värviliste lilledega kontsad.



Avasin oma toa ukse ja avastasin sealt ema, kes oli valmis uksele koputama.
„Oh, hommikust.“ laususin temast mööda minnes ja alla lipates.
„Hommik jah.“ pomises ta enda ette vist, sest ma olin juba kohe alla jõudmas
„Kuule, kas sa mulle raha saad anda?“
„No ikka saan, ma panin eile sulle arvele ka.“
„Mhmh, Charley ütles jah.“ ema ulatas mulle jälle sama summa mis, eile. 100 dollarit. Ei, sellise summaga ma pole harjunud igapäev ringi käima, ainult siin.

Päev läks õhtusse kiirelt. Käisin veel poodides, seekord koos emaga. Pidevalt jälgisin kella ning ootasin Charley kõnet. Lõpuks kui see nimi mu ekraanil vilkusin hüppasin rõõmust lakke. Mul oli nii igav emaga.
Charley tuli minu juurde korra, meigi tegin rohkem õhtuse. Ripsmedušši panin rohkem ning ka lainerit. Laineri peale jälle hõbedast. Rõhutasin pruunikas-punase põsepunaga põsesarnasid ja valmis ma olingi.
„Kas me käime poest ka läbi?“ küsisin autosse istudes.
„Ma usun, et ei ole vist vaja, tähendab, me ennem poistega juba käisime.“
„Mhh, miks te mulle ei helistanud?“ olin kergelt solvunud, „Mul oli nii igav.“
„Anna andeks, järgmine kord helistan.“ vastas ta mulle ingli nägu tehes.
„Kaugel ta elab?“
„Kes, Rick? 15 minutit sõita ilma ummikuteta.“
„Olguu. Tal on suur maja? Ta tundus üsna jõukas.“
„No ütleme nii, et pisut suurem, kui su ema oma.“
„Issand, ma ei saa aru. Mis vajadus on inimestel osta suured majad? Ma saan aru, et tal on suur pere võib-olla eks. No, aga ema ja David on küll puhta segased. Oleks, et see on siis hubane, aga ei. See on nagu mingi kõle hotell.“ Charley naeris minu monoloogi peale.
„Sul on endiselt oma roosa-kollane tuba?“
„Ei, me tegime isaga remonti, kui ema välja kolis. Kõikides tubades. Või noh, nüüd lõpetasime köögiga alles.“
„Tead, teie majja kolis üks hästi lahe inimene. Ma isegi usun, et sa oled temast kuulnud.“ Charley elas meie majast viis maja edasi.
„Tõesti, kas need vanakesed kolisid ära?“
„No jah, nad viidi vanadekodusse.“
„Kes seal elab siis?“
„George. George Sampson.“
„Hmm, ta oli seal Briti talendi saatest? Ma usun küll, et tean teda.“
„Ta on mulle nagu parim sõber.“
„Nähhh.“
„Ära põe, sind ta ei ületa. Aga ikkagi, me saame nii super hästi läbi. Ta on mega sõbralik ja positiivne ja energiline.“
„No siis on tore ju. Me oleme kohal.“ ta keeras ühe maja ette.
„See on korterelamu ju?!“
„Jah, viimased kaks kuulub talle.“
„Või nii.“
Astusime ehitisse sisse. Charley juhatas mind juba liftide juurde ise läks naise juurde, kes istus laua taga, tundus, et see oli nagu mingi info laua taoline koht. Ei tea.
„Lähme.“

Jõudsime üles ning kui lifti uksed avasid, olime kohe korteris. See oli suur. Hubane. Täis rahvast. Alkoholi haisu. Suitsu haisu. Lämbe.
Charley kadus mu kõrvalt ära ja olin üksi. Kohe nägi mind Tyson.
„Hei, tibuke, sina ka siin.“ tundsin väga räiget alkoholi haisu.
„Tsau, no mul polnud muud teha ju.“
„Näe võta.“ jõudis Charley tagasi ja surus mulle siidri purgi kätte. Seal ta siis käiski. Jooke toomas. „Anna mulle oma kott. Ma viin selle siit ära.“ Otsisin sealt välja telefoni ning toppisin taskusse. Mõtlesin, ega mul rohkem midagi seal vaja pole ning ulatasin koti Charleyle.

Tantsisin ja pidutsesin täiega. Alkoholi ma rohkem ei tarbinud, kui selle ühe purgi. Ei tahtnud suurt pohmakat.
Kõndisin inimeste keskelt diivani juurde kuid, kõik tantsisid ja vehkisid, leidsin ennast varsti kellegi sülest, sest ma komistasin talle otsa.
„Hei, sulle rohkem juua ei või anda.“ naersin selle peale õrnalt, sest tegelikult keegi pani mulle hoopis ju jala ette.
„Haha, ma olen ainult purgi siidrit joonud. Komistasin hoopis kellegi jalgade taha.“ laususin ning vaatasin noormehele esimest korda otsa. Ta kandis päikse prille.
„Uv-kiirgus on siin tappev eks.“ ta noogutas, kuid võttis siis prillid eest. Jahmusin pooleks. Sõnaotseses mõttes. Nüüd ma juba seisin oma jalul, kuid paigale tardunud. Siin minu ees seisis minu lemmik. Jesse McCarteny, oma täies hiilguses ja iluduses. Siis tuli muu suule see totakas naeraus. See ajas mind ennast naerma.
„Sul on ilus naeratus.“ naeratasin jälle.
„Seda näed sa tihti.“ patsutas Rick talle õlale.
„Tõesti? Miks?“
„Sest, see tüdruk siin on kõige ilusam ja positiivsem õrnemasugupoole esindaja maailmas.“ Ossa, nii siis kohe või? Naeratasin jälle. Ütleme nii, et sellesse naeratusse oli segatud, õnn, jahmatus, punastus ja siis see totakas naeratus. Nad liikusid kusagile ning mina endiselt paigal. Unistades. Õigemini mõeldes, et minu unistus sai tõeks. Ma polnud seda kunagi uskunud. See oli lihtsalt ühe tavalise tüdruku unistus kohtuda oma lemmiklauljaga.
„Tuled ka või?“ nägin Ricki enda ees uuesti.
„Mhh? Mida?“
Ta naeris minu üle. „Snap out of it.“ naersin jälle. Liikusime kööki. Seal oli vähe rahvast. Tyson, Brian, Robert, Charley, Jesse, Rick, mina ja Drew Roy. Nüüd tekkis mulle küsimus, kas nad on Ricki sõbrad? Jesse ilmselgelt. Järelikult Drew samuti. I'm so in 7th heaven. Mõtlesin kõrge häälega. No mida ma veel sooviks?
„Nii, tema on Charlotte.“ tutvustas Rick mind Jessele ja Drewle, sest teised mind juba teadsid. „Charlotte, on hästi positiivne ja rõõmus ja energiline ja loomulikult väga kaunis. Eks ole?“ Kõik jaatasid. Tundsin, et punastan kohe kõvasti. No mida, kui 7 poissi ütlevad, et sa oled ilus. Ma ei saanud sõna suust siiamaani. Tundsin, et vaja juua. Köhatasin. Pobisesin vaikselt Rickile, et sooviksin vett. „Külmkapis peaks olema mõni pudel.“ kõndisin sinna, kuulates mida poisid räägivad. Kuigi kõik see jutt läks mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Nüüd sain rääkida.
Nende jutus oli väike paus. Istusin Charley kõrvale laua äärde ja võtsin kausist krõpsu.
„No, Charlotte, miks sa nii vaikne?“ päris Rick. Mis talle see ette jääb koguaeg. Ma olen endiselt sõnatu Jesse ja Drew pärast. „Eile olid sa küll päris jutukas.“
„Jah, olin. Lihtsalt ei leidnud midagi öelda. Ei osanud kaasa rääkida.“
„Davai kutid, uus ring.“ hüüdis Brian hoogsalt.

Lõpuks hakkasin ka mina oma rääkimis võime tagasi saama. Õhtu läks lõbusalt. Tõusin märkamatult püsti ja lahkusin köögist. Mul oli juba pikemat aega vaja minna wc'sse. Esimesel korrusel oli wc'le järjekord. Otsustasin ülemisele korrusele uitama minna. Ehk on seal ka. Nii oligi. Leidsin ka oma koti ühest toast ning panin huuleläiget. Sasisin juukseid. Astusin vannitoast välja ja lõin oma nina vastu kellegi tugevat rinda ära. Hakkasin kohe valust nina hõõruma. Siis tundsin, et mul jookseb ninast verd. „Deem.“ pomisesin. Vaatasin nüüd pikale poisile otsa. Oi, kes see oli. Jesse. Muidugi. Mitu korda seda veel juhtuma peaks?
„No ütleme nii, et ju me siis oleme loodud nii kohtuma.“ naersin selle peale ning läksin tagasi vannituppa. Võtsin kraanikausi kõrval olevat paberit. Tegin külma veega märjaks ja asetasin selle ninale. Deem, nüüd ma pean ninaneedi ka ära võtma. Jesse astus ka sisse.
„Jookseb verd?“ Ei tead ma niisama siin panin märjad salvrätikud ninale. Hoidsin end kõvasti tagasi ja noogutasin agaralt.
Võtsin valge kristalliga needi ära. See oli feik ning nüüd ma pidin panema jälle päris hõbedast. Otsisin kotis väikese karbikese, avasi selle. Sinine svarovski kristall säras vastu. Panin selle asemele ning puhastasin eelmise ära ja asetasin selle karbikesse. Verejooks oli ka järgi jäänud. Nüüd puuderdasin nina selle kohapealt ära, kus ma olin paberit hoidnud ja see oli maha tulnud.
„Korras nüüd?“ noogutasin jälle. „Ma ei tea, teised ütlesid, et sa oled jutukas,“ naeratasin.
„Ma olengi tegelikult.“
„Andestust. Minu lihaste pärast pole kellegil veel verd jooksma hakanud.“ turtsatasin selle peale. See kõlas pisut veidralt.
Me ei viitsinud tagasi alla minna ning leidsime ühe toa ja läksime sinna rääkima. Temaga oli väga lõbus olla. Me laulsime tema mõnda laulu.
„Sul on väga hea hääl.“
„Tänan.“ Tegelikult paljud ütlevad seda. Ma armastan laulmist.
„Sa oled väga ilus.“ omg. Minu lemmik laulja just ütles, et ma olen ilus.



Meelidis ?? Avaldage arvamusi :)