Emily-kõik tundus läbi olevat.

Põnev .. Ootan uut kindlalt

Järgmises osas tuleb väga suur pööre, keegi arvatavasti ei oota seda.

Vihje: " Asjad on väga kiiresti edasi liikunud"

Möödub paar kuud. Ja Fred on saanud üle Emilyst. Emily tegi talle selgeks, et nende kahe vahel ei saa kunagi midagi olema, sest tal on Timo.

Ajad on muutunud. Emily ja Timo on koos, päris pikalt. Timol on ka õde kellel nimeks on Mari-Liis, keda kutsutakse Mariks. Mari on selline tore tüdruk, blondide pikkade juustega, pruunide rosina silmadega ja pikk. Nende seltskonnas on uued inimesed nagu näiteks, Mari, Fred..
Mari on selline aktiivne, lõbus pidutseja tüdruk.

Käes on reede õhtu ja seltskond seab end peole minekuks valmis nimelt see on Fredi sünnipäev. Tüdrukud on Emily juures. Ja poisid tulevad igaüks oma kodust.
Tüdrukud arutasid kõigest mis võib täna õhtul juhtuda, sest poistel olevat mingi plaan.

Sellepeale küsis Mari , Emilylt " Kuidas teil siis mu vennaga ka läheb ? "

Selle küsimuse peale Emily punastas natukene kuid teatas lõbusalt, et

" Hästi, väga hästi. "
"Siis on tore, aga ega sa ei tea mis poistel täna siis plaanis on ? Ega mitte midagi kõlvatut ? " sõnas Mari.

Emily, vaatas Marile kavalalt otsa aga ei öelnud midagi..

Varsti kõlas uksele koputus, ning sisse astusid poisid. Timo läks Emily juurde ja kinkis talle magusa suudluse.

Fred järgnes Timole, kuid jäi Mari ees peatuma ja kallistas teda tervituseks, sosistades tüdrukule kõrva " Sa oled täna nii kaunis" sellepeale Mari punastas tasakesi..

Timo ja Emily olid seda kõike kõrvalt jälginud ja kui need ülejäänud kaks teineteisest eemaldusid küsis Timo "Kas hakkas minema, tüdrukud?"

Saanud tüdrukutelt jaatava vastuse hakkasid noored peopaika sammuma.. Peopaika jõudes olid osad inimsed juba kohal. Ja see paik oli fantastiline. Rand, kõik tuledega ära kaunistatud, pime, tähed taevas, niiöelda kõik mis üldse olla saaks. Muusika mängides kutsus Timo Emily tantsule.

Ranna äärde jäi seisma üksinda Mari, sest Fred oli kuskile kadunud. Hetke pärast saabus tagasi ka Fred käes kaks jooki. Ühte neist pakkudes Marile
"Sooviksid ? " Mari mõtles päris pikalt kas võtta või mitte, kuid otsustas siiski võtmise kasuks. "Jah, ma tänan. "

Fred ulatas Marile joogi, ise salakavalalt naeratades. Mari tänas teda, ise samalajal jooki kiiresti juues. Sellele topsietäele järgnes neid veel palju palju. Seejärel koperdas purjus Mari tasakesti majakese trepist ülesse.

Tüdruk oli tõsiselt täis. Ta tantsis seal koos mingi võhivõõra kena kutiga. Sel silmapilgul jõudis sinna ka Fred, et näha mida inimesed kõik vaatavad. Tema ehmatus oli suur nähe Marit võõra kutiga tantsimas.

Fred lähenes terassile lausudes Marile "Tule palun korraks minujuurde. "

Sel hetkel kummardus Mari Fredile lähemale, kuid libises ja kukkus Fredile sülle. Noored jäid üksteist pikalt silmitsema ja Mari lõpetas nende vahel kestva vaikuse suudeldes Fredi, ise olles tema kätevahel. Olnud suudluse lõpetanud, palus Mari Fredilt vabandust oma liigse pealetükkivuse pärast. Kuid ei, Fred ei teinud temast välja ja suudles teda uuesti. Need kaks olekski võinud sellega seal jätkata kui poleks tulnud Timot ja Emilyt.

Oli möödunud tunde, seltskond oli laiali vajunud. Mõned üksikud magasid kuskil. Emily ja Timo olid jõudnud majja magama, nad magasid üksteise kaisus elutoa diivanil ise üksteisele armsalt naeratades.

Majas olid veel ka Fred ja Mari kes magasid ka üksteise kaisus, Fredi toas.
Päike säras juba pikka aega taevas ning eredad päikesekiired äratasid noored ülesse.

Esiteks Fredi ja Mari. Mari avas silmad, suure ehmatusega vaatas ta kus ta asub, ise samalajal pead katsudes, sest see lõhkus jubedalt. Uurinud veits ringi pani ta tähele, et tema kõrval on Fred. Selsilmapilgul avas Fred ka oma silmad.

Ta tervitas viisakalt Marit öeldes talle "Hommikust, päikesekiir. "
Mari vastas talle samaga. Kuid kuna ta eilsest midagi ei mäletanud küsis ta piinlikult Fredilt " Ega me midagi "ebaviisakat ei teinud" ? "
Fred vastas Marile seepeale " Ma pean sulle teatama, et öö oli maagiline. "

Mari ei suutnud uskuda, et ta midagi sellist oli korda saatnud, eriti veel võõraga. Ta haaras voodist teki, et end sellega kinni katta ja asus oma riideid otsima....

Sellepeale jäi Fredile selline mulje, et tüdruk kahetseb tehtut. Ta tõmbas jalga püksid ja sammus Mari juurde. "Kuule, sorry. Ma ei tahtnud. Sa ise ütlesid, et kõik on korras. Ma tõesti vabandan. Ma oleks pidanud mõtlema, et sa ei ole just kõige kainem ja ei mõtle selgelt. "

Sellepeale lisas Mari Fredi jutule, et " Ei kõik on korras, ma lihtsalt mõtlesin, et see läheb teistmoodi. Mitte mingi täispäega... Sina ei ole millesgi süüdi ma olen endas pettunud. Et jätaks selle praeguseks, ja vaataks mis saab edasi ? " Fred oli Mariga täiesti nõus, ning kallistas teda. Noored suundusid alla, et äratada ka Timo ja Emily ning hakata koristama ja minna üldse kodudesse ära..

Mõeldud, tehtud. Nii nad äratasid kaks tuvikest üles ning ajasid nad koristama ise sama tehes. Paari tunnipärast olid toad korras ..

Jäeti üksteisega hüvasti ja lubat helistada. Fred ja Emily sammusid koos kodu poole, sest nad on siiski naabrid.

Mari ja Timo jäid koju. Mari suundus kööki , Timo talle järele tulles. Timo köhatas, ja see tähendas, et ta soovib midagi uurima hakata.. " Kallis õeke, ega sa lollusi vahepeal teinud ei ole ? "

Ooojaaaa:), SAin ka lõpuks selle loetud:D
Lõpp, on vääga, vääga, tuttav vaiksetviisi:)

Mari + Fred... urrrrrr

Minu meelest arenesid sündmused liiga kiiresti.
Muidu oli päris tip-top.
Sünonüüme võiks ka rohkem olla, liiga palju kordusi ehk:)
Muidu mulle meeldis:)

Hakkan siis osasid edasi üles panema, kui huvilisi on. :)

Mari: "Oleneb mida sa lolluste all mõteld."

Kavalalt öeldes ning ta läks oma tuppa. Sama aeg olid Emily ja Fred koju jõudmas. Mõlemad läksid korteritesse ja ütlesid tzau üksteisele, aga kui Fred oma koju jõudis leidsis a seal eest Kiksu- ehk siis Kristin. Krstin oli selline hästi pruun ja pikkade mustade juustega ning hästi stiilne ja kõigelõpuks ka ülbe. Pealekauba oli ta ka Fredi tegelik pruut.

Kiksu: " Noh, FRED, kust sa nüüd tuled siis?"
Fred: " Peolt ikka. Mis sa siin teed, pidime täna kokku saama?"
Kiksu: "Kas nii siis rõõmustataksegi oma tüdruku nägemise üle?"

Fred läks vastumeelselt ning suudles Kiksut.

Kiksu: "Kallis, lähem äkki kohvikusse? "
Fred: " Kuule ma olen hetkel väsinud, eks? Mõni teine kord?"
Kiksu: "Fred, me pole ammu kuskil käinud ju. Sa pead minuga tulema."

Ning ta tõmbas poisi endaga kaasa uksest välja. Nad läksid mereäärsesse kohvikusse. Istusid seal ja Kiksu võttis Fredi käest kinni. Samal ajal otsustas Mari randa jalutama ja mõtlema minna. Ta ei tahtnud päris vee ääres olla nind jalutas mööda majade ääri. Ta vaatas maju ning mõtles. Kuid üht äkki märkas ta Fredi. Ta tahtis hakata talle lehvitama... kuid selle hetkel ta suudles mingit teist tüdrukut. Maril hakkas süda lööma väga kiiresti, ta läks näost punaseks ja pisarad hakkasid voolama. Ta tahtis hakata ära jooksma kuid ta komistas ning kukkus kivi otsa...

Kui Mari ärkas, siis ta leidis ennast tundmatust kohast. Ta vaatas ringi ning sai aru, et ta on haiglas... mis ma siin küll teen?

Mari: "Õde?Arst? Keegi?"

Ta tuba oli väga pime, kuid väljast paistis tänvavalgusti valgus.

Sisse astus mingi naine: "Oi, preili. Te ärkasite. Kutsun kohe arsti."
Arst astus ruumi: " Tere, Mari-Liis. Kuidas ennast tunned? "
Mari: " Hästi kuid mis ma siin teen? "
Arst: " Sa kukkusid peaga kivi otsa ja minestasid. Sul on pea põrutus. Tegime sulle operatsiooni ja saa saad terveks." Marile oli kõik aru saamatu.
Mari: " Kuid,kuid kuidas ma kivi otsa kukkusin?"
Arst: " Seda meie ei tea, seda peaksid sa ise mäletama. "
Mari: " Aga... aga ma ei mäleta ju. Viimane asi mis ma mäletan on, et ma olin kodus oma toas."
Arst: " Küll, su pea ajapikku paraneb. Kuid nüüd pead sa puhkama. Homme räägime edasi."

Seejärel Mari jäi magama.

Hommikul kui ta ärkas olid tema toas inimesed. Esimesena nägi ta oma voodi serval Fredi.

Fred: "Tere, kallike. Tore, et ärkasid." ning tegi talle põsemusi.

Temaga koos olid seal veel Emily ja Timo.

Timo: " Tore, et sinuga kõik korras on. "

Marile hakkas tasapisi kõik meenuma Fred, tüdruk, suudlus ja kukkumine. Silmadesse valgusid pisarad mida ta seekord varjata ei suutnud. Ta palus Timol ja Emilyl lahkuda, et ta saaks Frediga tõsist juttu ajada.

"Tead, Fred, miks ma kukkusin ? See oli sinupärast ja selle tüdruku kellega sa rannas suudlesid. Peale minuga olemist. Kuradi kahepalgeline peletis raiks. Kuidas sa said mulle nimodi teha ah ? "


Fred oli kohkunud Mari sõnade üle "Oota, las ma selgitan. See tüdruk oli Kristin , mu tüdruk. Ma olen teda juba pikemat aega plaaninud maha jätta, kuid ei see ei ole õnnestunud.. Ma ei tahtnud temaga sinna minna kuid ta vedas mind sinna.. Ma ei tahtnud temaga olla seal, vaid sinuga. Teda suudeldes mõtlesin ma tegelikult sulle.. Et sa teaks, kui ma kuulsin sinu kukkumisest siis ma tulin otsekohe sinujuurde.. ja sel ajal kui ma sellest kuulsin ütlesin ma talle oma viimased sõnad ´meist ei saaks enam asja, mul on südames keegi teine, et läheks lahku.. ´ "

Fred oli öelnud oma sõnad, ta silmades olid samuti pisarad. Ta tõusis ja hakkas lahkuma, kuid Mari takistas teda

"Fred, oota. ma millegi pärast usun sind. Ja ma tean sind juba päris pikka aega ja sa oled mulle meeldinud algusest saati, kuid sina tundusid nii ükskõikne ja ma ei suutnud ennast kuidagi väljendada, ja siis juhtus see kõik peol.. "

Fred keeras ringi, sammus aeglaselt Mari poole, ning kallistas teda õrnalt samas paludes temalt südamest vabandust. Siis ta eemaldus temast ja nad vaatasid üksteisele silma. Mari võttis julguse kokku ja kinkis poisile ühe musi. Siis sadasid palatisse ka teised, koos arstidega. Mari rääkis arstidele, et talle meenus kõik ja tal on juba parem olla. Arstid lubasid tüdruku homme koju lasta kui tal parem hakkab. Siis teatasid Emily ja Timo, et kahjuks peavad nemad lahkuma juba ja küsisid Fredilt

"Kas sa tuled meiega või jääd siia ? "

Nagu arvata oli vastas Fred eitavalt, sest ta tahtis olla Mari läheduses.
Käes oli juba õhtu Mari oli jäänud magama , Fred tukkus diivanil..
Saabus hommik, Mari oli juba ammu üleval ning ta silmitses Fredi ta mõtles oh, kas tõesti ta meeldib mulle, juba. ma lihtsalt ei saa ta on magades nii kuradima kena .. ma andestasin talle ja kõik saab jälle korda.. Lõpuks ärkas ka Fred, ja ta katkestas Mari mõtted oma jutuga

"Hommikust kallis, kuidas magasd ?" Mari muidugi vastas talle seepeale, et
"Suurepäraselt, sest sina olid ju siin . "

Ja nii nad seal siis kudrutasidki kuni saabusid arstid ja lubasid Maril haiglast lahkuda, sest temaga on kõik korras.

EEeeeemmmm, noo see kukkumine oli hale:D
Jaaa haiglas, kuidas "Ma" võisin sellele tohmanile andestada,:) Asi peaks tramaatiline olema, nagu päriselt:D
Eiii, ma ootan su uuut geniaaalset osa nüüüd,

Kamoon, see on mingi 2-3 aastat tagasi tehtud jutt, pead leppima sellega mis jäi, sest rohkem osasid me valmis ei kirjutanud.

Ja miks sa selles nii kindel oled, et sina oledki otseselt selles jutus, ega see, et su nimi seal on, ei tähenda, et see oled sina :D

Ohh sind unistajat.

Ma ei väidaki et just mina, aga need nimed, asjade käike on kuidagi kauget moodi tuttav:D
ma tunnen ennast puudutatuna, nagu sa oled ülbe mimm:D

Hahahahaa, see osa oli kusjuures vist minu kirjutatud, ise tegin ennast sinna sisse. :D:D :'D