Mõned väikesed saladused [6/?]

[Sue]

Milline oleks teie meelest piisav saladus oma venna kohta, et seda oma parima sõbranna eest peaaegu elu hinnaga varjata? Noh, võibolla mitte just päris ELU hinnaga, kuid midagi sinnapoole. Ja piisav saladus, võtke teatavaks, ei ole see, et tema riided vedelevad pidevalt laiali üle terve maja. Või et kunagi meeldis talle nukkudega mängida. (Noh, ma ei väidagi, et see on normaalne, kuid see pole nii kohutav. Sest kõigil meil on periood, kus me ennast otsime. Nagu ta mulle ka praeguse… mm… olukorra kohta vapralt seletas.)

Kuigi ka need on saladused, mille üle ma ei soovi oma parima sõbrannaga arutada. Aga tema vist muust, kui minu suurest ja lahedast vennast Jaydenist, ei räägikski. Ja see on lausa masendavalt veider, kuna mina ei oska hinnata, kas Jaydenil on tõepoolest jumalikud silmad ja suudeldavad huuled. Sest nagu, kammoon, ta on mu vend.

“Sue, tule JUBA. Tõepoolest! Me pidime juba pool tundi tagasi linnas olema,” torises ennist mainitud parim sõbranna, ametliku nimega Chelly, kui ma viimaks oma pere ühisest vannitoast väljusin. Mulle endale tundus küll, nagu ma oleks sinna alles kümme minutit tagasi sisenenud. Või kakskümmend. Või noh, olgu, kolmkümmend. Või siis natuke rohkem. Mõeldes juhtub sageli, et ajataju… kaob kuskile.

“Uh, vabanda. Ma tõesti ei suuda kiiremini teha, kui ma tean, et mind ootab ees kinoskäik Jaydeni ja tema parima sõbraga,” vabandasin kohmetult, olles kindel, et Chelly ei tee väljagi. Ja hurraa, ma arvasin taas õigesti.

“Me leppisime ju kokku.” Chelly oskas tõepoolest olla tõeline fanaatik, kui asi puudutas mu jutumärkides lahedat, kahtlaste saladustega ja obsessivat venda.

Tõesti, ma võin vanduda, et Jayden on kõige obsessivam inimene maailmas. Või vähemalt lähimal miljonil ruutkilomeetril kus me elame. (Mis on maakera pindala?) Sest ma ei tea ühtki teist inimest, ERITI meessoost, kes saaks ainuüksi muusikavideo vaatamisest südamerabanduse. Või midagi sellesarnast. Sest iga kord, kui ta mõnd oma lemmikmuusikavideot vaatab, käitub ta ääretult imelikult. Imelikumalt, kui minu kujuteldav vanaisa Billy Jones, kes elab metsa keskel paiknevas külakeses ja on poolpime ja poolkurt oma üheksakümne ühe eluaasta juures (tal on homme sünnipäev) ning kellele meeldib kohutavalt…

Jah. Igatahes. Ma jäin vist sinna, et mu vend on veidrik. VV. Veider Vend. Pigem nagu… Veider-Obsessiv-Vend, kellele meeldib vaadata kahtlasi Korea mehi ekraanil ringi karglemas ja laulmas.

Jayden on täielik, paadunud Korea fänn. Ma pole ühegi teise inimese suust segasemat juttu kuulnud kui tema. Ses osas, et ta teab isegi nende nimesid, kes seal tõmblevad! Ükskord ta lausa KILJATAS, kui ta parajasti youtubes mingi asja otsa sattus. Minu vend. Kiljatas. JA KÕVASTI. Ma pole sellest traumeerivast päevast siiani üle saanud.

“Ma tean, et leppisime,” turtsusin viimaks, kui olin endale kingad jalga saanud. (Kas neil peabki nii palju rihmasid olema või paljunesid nad millalgi?) “Lihtsalt et…” vaikisin õigel hetkel. Ma ju lubasin endale, et viin selle saladuse endaga hauda kaasa. (Tegelikult ma loodan, et selleks ei teki vajadust. Hauaks, ma mõtlen.)

“Hm?” Chelly paistis siiralt huvitunud. “Mis on? Kas Jayden ütles midagi?” tahtis ta teada.

Raputasin pead. Noh et, ta polnud seda mulle ju öelnud. Ma olin selle ise teada saanud. KAHJUKS. Kui ma poleks teada saanud, ei peaks ma selle koormaga elama.

Ma loodan, et mul õnnestub Chellyt vähemalt selles veenda, et ta Jaydeni ja
Gerardi vahele ei istuks. Muidu jääb mulje, nagu minul oleks mingi… värk… tema sõbraga. Noh, seda muidugi MINU parim sõbranna loodabki. Et ma poleks ta peale vihane, kui tal ükskord Jaydeniga midagi välja tuleb.

Kuigi ma siiralt kahtlen selles. Kuna… seda on kohutav öelda, aga mis ma teid ikka piinan: Jayden otsustas möödunud kuul, et temale tüdrukutest mõneks ajaks aitab ja katsetab nüüd poistega. Ma loodan, et talle aitab varsti neist ka ja ta on valmis uuesti normaalne olema.

Sest vähemalt ta ise ütles, et see on arvatavasti ajutine. (Ma ei saa aru, kas talle on tõepoolest Korea niiviisi mõjunud? Ses osas, et seal on poistevaheline skinship palju normaalsem, aga siin vaadatakse sellele imelikult. JA MA EI PANE ÜLDSE IMEKS!)

Aeg minna.

Korea xD Ma pole küll kordagi kuulnud, et Korea fännamine kedagi imelikuks muudaks
Ma ei oska ühe osa põhjal veel midagi tarka öelda, kuid tundub tulevat huvitav jutuke. Selline...mõnus. Uut tahaks

Wee, suured tänud kommentaaride eest. Ma ei tea, kuidas see asi edasi areneb, aga siin on järg. (Ma ei suuda uskuda, et postitasin ühes päevas kaks korda!!! )





Kas parimatel sõbrannadel on luba oma parimaid sõbrannasid lüüa? Sest et kui mina üritasin Chellyt ajurabandusest säästa, siis ta kohe kindlasti ei löönud mind kogemata. Sest et kogemata ei saa lüüa küünarnukiga ribidesse. (Ta on minust pikem, nii et ta oleks pidanud kummardama, kuid kes ikka põhjuseta kummardusi teeks?)

Viimaks sai Chelly igatahes Jaydeni kõrvale istuma, siis istus Gerard ja siis istusin mina. Oh taevas! Miks mu vend PEAB Chellyle meeldima? Selles osas, et kas tal ei võiks… ma ei tea… kolm pead olla või midagi? Või neli jalga? (Siis oleks temast vähemalt kasu.)

“Mis film see oligi?” pärisin sosinal Gerardilt, kui esimesed reklaamid kinolinal jooksma hakkasid.

Gerard muigas, ma tundsin seda isegi pimedas. Ta muigas pidevalt. Ja mitte keegi, ma vannun, mitte keegi poleks eales arvanud, et tema on kõver. KÕVER ta just oligi, kuna ta sirge ei olnud. Ma loodan, et kõik mõistavad, mida ma öelda tahan. Ja kui ei, siis lubage mul teatada, et tema oligi see, kellega Jayden praegu katsetas. Gerard ei meeldi mulle. Ta on kuidagi liiga ülbe. Vähemalt minu venna jaoks.

Ma ei suuda uskuda, et ma just kirjutasin seda. Selles mõttes, et ma just enne teatasin, et mulle ei meeldi tema praegune värk.

“Ettepanek,” vastas Gerard viimaks ning ohkas, oma kohal niheledes. Alguses pidid nad mu vennaga kahekesi minema, aga asjaolude sunnil olime ka meie Chellyga sinna sattunud.

Kui film oli umbes poole peale jõudnud, juhtus midagi kummalist. Midagi nii kummalist, et mul oli tahtmine püsti karata ja kisendada, et “Jätke oma rumalad mängud!”

Sest mulle oli sõnum. Mulle ei saadeta kunagi sõnumeid. Ma olen Jaydeni ebapopulaarne õde ja kedagi ei huvita, mis ma teen. Peale Chelly, aga ta istus minust vaid mingi kaks kohta eemal, nii et ei ole loogiline, et ta peaks minuga ühendusse astumiseks sõnumi saatma. Pealegi tundus mulle, et ta oli selle filmi alguses välja lülitanud. Ta oli alati korralik tüdruk. Või kui järele mõelda siis… mjah.

See oli…

Jõuluvana.

Muidugi. Kes siis veel? Jõuluvana kirjutab alati suvel. Sest siis on tal piisavalt aega, et väikeste hiinlaste juurde sõita, neile kommi anda ja lasta mingid mänguasjad valmis meisterdada. Või austraallaste juurde õigemini. Sest et kui siin on suvi, siis seal on talv. Ja nad ei paneks imeks, kui üks habemik punases matlis rannas jalutab, kuna seal on talv.

Oodake. Päriselt! Kas austraallased saavad meie suvel kingitused? Nagu, PÄRISELT? Ma pean selle järele uurima. Sest siis on kindel, et tulevikus toimuvad asjad nii, et pool aastat elan seal ja pool siin. TAKE THAT, SANTA!

Lollakas. Lollakas väike Sue.

Loomulikult ei olnud see jõuluvana. Päkapikk ka mitte, kes nüüd nii arvas. Ei. See oli hoopistükis tõepoolest Chelly. Kuidas ma võisin üldse unistada, et jõuluvana vaevuks mulle kirjutama. Sest no tõepoolest. JÕULUVANA!

Igatahes tahtis Chelly teada, et “Mis värk on su venna ja Gerardiga, sest mulle tundub, et nad võtsid korraks käest kinni.”
Neelatasin. Nonii, sa pagana VOV. VV. Veider-Obsessiv-Vend. Said mis tahtsid. Sa purustasid mu parima sõbranna südame.

Hetk hiljem ma pettusin. Chelly kirjutas uuesti. “Gerard ahistab Jaydenit, eks? Vastik jälitaja! Teeme midagi?!?!”

Jõllitasin seda tüdrukut. Hetkeks oli mul tunne, et ei tea, kes ta on. Tõesti. Tema sõnumid ja tavaline rääkimisviis olid sajamiljoni protsendiliselt erinevad. Ja seega ma eelistasin temaga alati rääkida.

“Jayden saab väga edukalt ise hakkama, usu mind. Kui ta Gerardile praegu tappa ei anna, siis teeb ta seda hiljem,” kirjutasin kiirelt, teenides oma teisel pool istujalt ära pahase pilgu.

Nojah, võibolla ei olnud tal eriti hea filmi vaadata, kui üks segane oma valgustatud mobiiliga ringi vehkis. Aga, hei, mul oli ju põhjendus, eks?

“Okei. Kui sa nii arvad.” Chelly oli oma suu pahaselt prunti ajanud ning turtsatasin kergelt. Hiljem avastasin, et filmis oli tõeliselt draagiline koht olnud. Ma olin alati nii täpne. Ma vean kihla, et tänu minule mõeldi välja see anekdoot, mis rääkis naljadest ja kirikus naermisest. Ma ei mäleta seda täpselt, olen üsna osav enda mõistuse väljalülitamisega, kui asi puudutab midagi piinlikku. Nagu praegugi.



Sue võiks mulle vähegi privaatsust anda. Ja siis see tema sõbranna, Chelly. Sellest on veel vähe, et ta kakskümmend neli tundi, seitse päeva nädalas, kolmsada kuuskümmend viis päeva aastas, meie juures viibib?

Liigaastal on üks päev puhkamiseks, aga ma vajan midagi enamat kui väikest hingetõmbepausi iga nelja aasta tagant.

Asi on selles, et nad räägivad. Ja PALJU. Ja mitte lihtsalt tühjast-tähjast, vaid poistest. Ja minust. Ja poistest. Ja veel minust. Tundub, et nad lausa naudivad seda.

Noh, aga neil hetkedel on mul muud huvid. Nii et ma olen siiani selle üle elanud. Kuigi ma ei tea, kauaks mul veel kannatust jätkub.

Tahate teada, milline on minu tavaline õhtu? Ma mõtlen TÄIESTI TAVALIST õhtut. Sellist, kus terve pere on kodus. Ema ja isa tegelevad millegi söömisega köögis, mina üritan ennast muust maailmas välja lülitada ja Chelly ja Sue räägivad lõpmatult palju ja lõpmatult kõvasti?

Noh, siin on väike näide:

Tund 1: Chelly ja Sue räägivad.
Tund 2: Ülal mainitud Ebameeldiv 1 ja Ebameeldiv 2 kiljuvad.
Tund 3: Ülal mainitud Ebam. 1 ja Ebam. 2 naeravad, üritavad minuga vestelda, naeravad, söövad, naeravad, tõmblevad, naeravad, kiljuvad, naeravad…

Ma usun, et saite põhimõttele pihta. Ja on jäänud veel kakskümmend kaheksa päeva selleni, kui mu tõeline päris-päris-päris parim sõber tagasi tuleb. Tagasi minu juurde.

Oo ma ootan seda päeva, mil ma võin tema korterisse, tema tuppa minna, oma lemmikpadja võtta ja lihtsalt lasta tal minuga nii kaua rääkida, kui ma magama jään.

Tegelikult on mul selle pärast süümepiinad, aga ta väidab, et temale kõlbab madrats ka. Olgugi, et originaalselt peaksin mina seal magama.

Gerard on Gerard. Ma ei oska teda kommenteerida. Jah, ta on ilus, aga… mitte päris see vist. Ma peaksin ilmselt veel proovima. Chelly ütleb, et õige partneri leidmine on nagu loterii.

Kurat, kas ma tõepoolest mõtlen nii… tüdrukulikult? Ma loodan, et see ei paista välja.

Ma sain oma vanaemalt just kõõrdpilgu, et nii valjusti naersin, aga mis seal ikka
Mõnusalt irooniline. Jõuluvana! Ja Jaydeni vaatenurk ja see kirjeldus kahe ebameeldiva isiku kohta
Ich...like it

Teeme nüüd nii, Signe, et sa ei lõpeta seda juttu kunagi ära ja et sa jätkad selle kirjutamist kuni sa ära sured.
Sest tõsiselt. SEE ON NII NALJAKAS.
Ma suudan end perfektselt Jaydeniga samastada, kui välja arvata see väike kõveruse asi. Rly.
Aga jeesus. See on nii mina, või meie. Jumal.
Jamh. XD Jõuluvana...
Ma isegi lugesin paar kohta emmele ette.

Haha. xD
Ma armastan sind selle teema sissetoomise eest, aitähaitäh. (:
Ja see on niii naljakas. xD
*tahab uut*

nagu appikene. ma naersin ka pool tundi xd
Kiiresti uut osa nyyd .

Tänan taas kõigile kommenteerijatele ja naerjatele ja värki, see tähendab mulle palju. Mul sai see osa juba eile valmis, aga kuna mul pole teises arvutis interneti, siis ma ei saanud postitada ja täna ma leidsin mälupulga ja sain selle niiviisi siia arvutisse transportida ja loodetavasti teid rõõmustada nüüd. Et siis, siin see on:



Film lõppes ja kõik oli tore ja rahulik. Vähemalt näiliselt, sest minu peas mässas miljon mõtet või nii. Ma lootsin, siiralt lootsin, et Chelly ei esita mulle Gerardi kohta küsimusi. Sest see oli valus teema. Mitte, et mul oleks midagi oma parima sõbrannaga rääkimise vastu, kuid ütlus “oh, mu vend otsustas vahepeal poistega olla” oleks tema jaoks ilmselgelt liiga tugev löök. Ma olen selles kindel. Minu jaoks küll oleks, kui keegi mulle meeldiks ja siis ma saaksin kuulda midagi sellist. Midagi sellist julma ja… kohutavat ja… julma. Saite vist põhimõttele pihta. Nii et füüsiliselt see vist valus pole.

“Te… lähete meie juurde või kuhu?” tahtis Jayden esimese asjana teada.

“Me mõtlesime, et me võiks kõik koos midagi linnas teha,” pani Chelly ette. Nii süütu näoga, et kui muidu poleks keegi midagi kahtlustanud, siis nüüd tekkis küll väike kõhklus. Nägin seda nii oma venna kui ka Gerardi näost.

Raputasin hädiselt pead ning taganesid mitu sammu Gerardi kõrvalt. “Oi ei, mina sellega kaasa ei lähe,” pomisesin vaikselt ning saatsin Chellyle pilgu, mis pidi teda kujundlikult tapma. Ilmselt jäi neile kolmele mulje, et grimassitan niisama. Nojah, mis parata. Ma polnud kunagi näitlemises kuigi osav olnud.

“Aga SUE!” Chelly hääles oli kuulda meeletut pahameelt, mis mulle hetkeks veel enam hirmu nahka ajas kui mu venna pilk, aga ma kogusin end piisavalt kiiresti, et mitte midagi lolli teha või tema ettepanekuga nõustuda.

Jayden paistis õnnelik. “Noh, Chelly, ma arvan, et sul oleks koos meiega üsna igav, nii et…” Ta haaras Gerardil käest ning tõmbas teda kannatamatult, et noormees kõndima hakkaks. Tahtmatult turtsatasin selle südamliku stseeni peale naerma.

Chelly kiirustas minu kõrvale ning kummardus vandeseltslaslikult mulle lähemale. “Ütle, kas Gerard ja Jayden…” alustas ta vaikselt.
“EI!” hüüatasin hüsteerias. “EI, EI, EI! Ära sellele isegi mõtle!” lisasin.

Sõbranna jõllitas mind. Võitlesin lootusetult punaga, mis mu põskedele tõusta tahtis. Chelly naeratas kohmetult, saates kummalise pilgu kahele noormehele, kes oma tähelepanu uuesti meile olid pööranud.

“Ma tahtsin teda, et kas nad lähevad kuskile nende sõprade juurde või midagi, et mul võiks seal igav olla?” küsis tütarlaps mu kõrval, kui vaikus veelgi piinlikumaks muutus.

Rahunesin ning oleksin hea meelega käte ja jalgadega vehkinud, et neid pingest vabastada. Pärast seda, kui mu venna veidrused, vabandust, Veidrused suure algustähega, ennast ilmutama hakkasid, olin olnud rohkem pinges kui enne ajaloo eksamit. Kuigi ma pole kunagi ajaloo eksamit teinud. Aga selles aines on vaja lihtsalt nii paljudele aastaarvudele tähelepanu pöörata, et ma usun, et ma oleksin enne seda kindla peale nii pinges, et teataksin esimese küsimuse vastuseks ainult “ei ma ei pesnud eile pesu” või midagi säärast.

Igatahes tulime sellest olukorrast viimaks välja ja ma olen kindel, et kui ma umbes kümne aasta pärast abielluma peaks, et mäleta seda enam keegi. Ja loodetavasti ei meenu see kellelegi ka siis, kui me pärast peolauas vanu häid aegu meenutame. Sest sellised hetked ei kuulu HEADE hetkede sekka. Ma kavatsen hoolitseda selle eest, et mul oleks teip õigel ajal käe pärast. Teate küll, see on selline materjal, millega suletakse oma venna suu seniks, kuni ta lubab vait olla ja anub selle eemaldamist. (Ainult et ma ei tea, kuidas ta seda tegema peaks, kui tal on suu kinni. Ma ei ole kindel, et ma tema käekirjast aru saaksin.)

Ja siis, just sel momendil, mil ma olin oma imeliste pulmade planeerimise lõpetanud (mu abikaasaks pidi saama üks korealane, keda ma oma venna muusikavideos nägin. Ta on nagu KUUM!), tõi mu venna telefon kuuldavale mingi maniakaalse naeru, mis oli tema sõnumihelinaks.
Sel hetkel olin ma kindel. Jõuluvana ei messinud mulle selle pärast, et mu VEND oli tal selle ära keelanud. Mu vend ja jõuluvana said hästi läbi. MU VEND JA JÕULUVANA. Maailmas ei tohiks nii palju ebaõiglust olla.

Jayden vaatas üllatunult oma telefoni. Ma tean, et ta teeskles. Ta oli üllatavalt popp. Ja ma olen kindel, et ta oleks tegelikult olnud popp ka kolme pea või sabaga. Kui nüüd järele mõelda, siis võiks sabaga vend olla midagi koera-lähedast, mis tähendab, et ta peaks ööbima kuudis ja ma ei peaks teda majas taluma…

Jõuluvana see ei olnud. Minu hetkeliseks kurvastuseks (kingitused! Ma oleksin võinud teeselda, et ma saan Jaydeniga hästi läbi) ja seejärel kahjurõõmuks.

“Aah, jess!” Jayden paistis tõsiselt rõõmus. Ma polnud teda nii valju häält kuulnud tegemas eilsest õhtust saadik, mil tema mingisuguse kahtlase draama uus osa välja tuli või midagi.

Järgmisel hetkel ma… jah, õigesti arvasite. Ma sain taaskord mingisuguse eluaegse rabanduse. Sest mu vend… see inimene, kes on minu SUGULANE, nagu, et meil on SAMAD VANEMAD või midagi, tegi paar tantsusammu. Ma olin üsna kindel, et nägin neid samu liigutusi ühes balletis, mida meid alglassides vaatama sunniti.

Saatnud mulle särava naeratuse, lausus Jayden: “Carl tuleb juba ülehomme tagasii.”

Jumal küll, kuidas ma vihkan seda, kui ta sõnalõppe venitab. See on nii… girlish. Tüdrukulik. Sellistel hetkedel on mul tunne, et oman nooremat õde mitte vanemat (olgugi, et imelikku) venda. Ilmselt oleks ta veel hullemini tõmmelnud, kui Gerardit poleks läheduses olnud. Lihtsalt, mina ka ei tahaks oma ihaldusobjekti… oodake, oodake. Ma just ei öelnud seda sõna. See on nagu… eww. Ma alustan uuesti. Mina ka ei tahaks oma… ee… selle isiku juures, kes mulle meeldib, endast lolli muljet jätta. Ma olen kindel, et pean kodus veel palju taluma jutte Carlist ja sellest, kui head sõbrad nad on ja mida kõike nad koos ette võtavad.

Carl on Jaydenile nagu teine jumal. (Kuigi ma pole kindel, kas ta esimestki tunnistab.) Esiteks selle pärast, et Carl ei pea imelikuks, kui mu vend kiljub. Isegi siis mitte, kui mu vend seda tema nina all teeb. (Jumal, ma loodan, et Jayden ei ILASTA. Ma mõtlen mõlemas mõttes. Et see on ju kohutav, kui su vestluskaaslane sulle põhimõtteliselt NÄKKU SÜLITAB ja see on ka jube, kui ta on nagu armuvalus teismeline, kes vaatab Robert Pattinsoni pilti ja ilastab. Olgugi, et ta on kõige rõvedam mees, keda ma tean, tean ma ka inimesi, kes tema pärast ilastavad. Või siis on nende süljenäärmed lihtsalt üliarenenud või midagi sarnast.)

Ja teiseks selle pärast, et Carl ajab Jaydenit naerma. Nad võivad koos teha igasugu lollusi – mille mainimiseks minu keel isegi ei painu, kirja panekuks käsi ei liigu ja trükkimiseks näpud on tardunud – ilma, et nad üksteisest imelikult arvama hakkaksid. See on minu meelest täiesti ulmeline.

Ses osas, et kui ma ükskord Chellyle ütlesin, et ma nägin poes Orlando Bloomiga kotti, arvas ta küll, et ma olen mingi veidrik. Ja mõelda, et me oleme parimad sõbrad. Mis Orlandosse puutub, siis ta EI meeldi mulle. Mul oli temasse väike crush (või noh, ma olin temast sisse võetud) umbestäpselt siis, kui Kariibimere piraatide teine film välja tuli, aga ma olen sellest üle saanud. Täiesti üle.

“Kes on Carl?” tahtis Gerard teada. Haa, sa idioot! Paras.

Nüüd oli tema see, kes meid kõiki tarduma pani. Kõik inimesed, kes teavad Jaydenit, teavad ka Carli. See on tähtsam ja täpsem reegel kui kõik füüsikaseadused kokku. Tegelikult, gravitatsioon tuleks vist siiski välja arvestada, sest Gerard ju just tõestas, et ta on erand. Üks erand mingisuguse kolme miljoni võimaluse hulgas.
Ei tea, kaua Gerard ja Jayden üksteist teavad? Sest pole loogiline, et ta ei ole Carli näinud, kui ta on mu vennaga pikemat aega koos olnud… või sõbrad olnud õigemini. Või siis üldse tuttavad.

Aga kui nüüd aus olla, siis ma ei tahagi nende tutvuse pikkust teada. Jumal üksinda oskab öelda, mida nad kõik võiksid pika ajaga ära teha. Mul läheb ainult sellele mõtlemisest süda pahaks. Noh, et juba see on piisavalt rõve, kui su vend mõne TÜDRUKUGA kallistab. Ma vist annaks päriselt otsad ära, kui ma peaksin teda ja Gerardit kunagi… emn… kasvõi põsemusi tegemas nägema.

Ma luban pühalikult, et ma ei koli eales Prantsusmaale. Seal armastavad inimesed üksteist koguaeg põsele suudelda. Isegi siis, kui nad on põhimõtteliselt võõrad.

“Jaydeni parim sõber.” Loomulikult oli Chelly see, kes meist kõige kiiremini reageeris. “Ütle, et sa ei teadnud!” Tüdruku hääles oli SELGELT väjakutsuv toon. Gerardi asemel oleks ma ta duellile kutsunud.

Oih, me vist ei ole hundid või karud või lõvid. Noh, Gerardi asemel ma oleks… Miks ma vaevan oma pead selle üle, mida ma oma VENNA poi-… sõbra asemel oleks teinud? Kas ma olen IMELIK?

Tundub küll nii. Kinnitage mulle vastupidist, palun. Enne kui ma Chelly ise duellile kutsun, sest ilmselt mõnitab ta nüüd Gerardit veel oma kuus kuud ja MINA OLEN SEE IMELIK, kes peab seda taluma ja ütlema midagi sarnast, et “jah, jah, sul on õigus, ma lähen nüüd pesu pesema.” Samas võin ma sellistel hetkedel ka oma mittekuulamistehnikat rakendada.

Sellel on üks hea asi – see töötab alati ja piisamatu arv kordi! Nüüd Sue eripoes vaid 29.99! Osta kohe ja ignoreeri oma sõprade tüütut juttu!

Jah, mida iganes.

Hahhhhhhhhhhhha .
einoh, t6esti . *naerab nagu segane*
suppppper hea. ootan uut!

Peale "superi" ei oska ma selle jutu iseloomustamiseks teisi sõnu leida

Oeh, liiga hea. Nõuan uut osa.

See on täiesti võrratu!!!
See et sa oled Sue vennast teinud...sellise,nagu ta on,on lahe. Omapärane.
Chelly on nii tõepärane.
Aga Gerr ei meeldi mulle.
Uut!!

Haha, viimaks ka sellel uus osa. Ma olen seda viimaste internetivabade päevade ajal pikalt jätkanud, nii et... Aga igatahes, loodan, et meeldib. XD


Jõudnud viimaks tagasi koju, ei teadnud ma absoluutselt, mida teha. Mu parim sõbranna oli kiiremas korras pärast emalt saadud telefonikõnet koju rutanud (mida mina pidasin algul ikkagi jõuluvana omaks, kuna ma pole selles osas veel alla andnud) ja seega ei jäänud ka mul muud üle, kui oma sammud enda maja poole seada.

Külmkapp – tühi. Salajane sahver, mille paremasse nurka kõige taha ma oma viimased söögivarud peidan – tühi. Kapp, mis laiutab kraanikausi kohal ning kus alati leidub vähemalt pool porgandit – TÜHI. Kuna mu vanemad varusid alati keldrisse igasugu õunu ja muid kompotivärgendusi, oleks mul tõenäoliselt olnud võimalus leida aiast vaid üks poolenisti söödud kirss, nii et ma ei hakanud selle kallal isegi vaeva nägema. Oli tõsiasi, et mind oli pandud saatuse poolt dieedile. Võtsin seda kui väljakutset, tõestamaks oma suurepärast distsiplineeritust. Kuid ometi… see korises. Pikalt ja haledalt ning pani mind tõsiselt võpatama.

Ma oleksin võinud poodi minna, tõepoolest oleksin. Kuid mingi kummaline tunne kuklas ütles mulle, et see ei ole hea variant. Pakutavalt oleks selle märgi ignoreerimise tulemuseks olnud see, et uksest välja astudes komistan ma oma lahtistele ketsipaeladele (ma kandsin ALATI ketse, kui Chelly läheduses polnud. Tema oli totaalne kingafriik.), murran mõned varbad, lonkan kõnniteele, saan löögi mõnelt jalgrattalt, veeren sõiduteele, kus paar autokest minust üle kimavad, muran veel mõne luu, torman edasi ning kukun viimaks kanalisatsiooniauku. Teate küll neid ebaõnnemultikaid või koomikseid. Noh, vahest kuskil õhtulehes on või siis näidatakse saadete vahel…

Seega uskusin, et kõige parem idee on lihtsalt kodus olla ning üritada muusikaga oma kõhukorinat summutada. Kuid enne seda otsustasin veel korra Jaydenile helistada ning tallegi teatada, mis teda ees ootab, kui ta just nii lahke ei ole ning mingist marketist läbi ei käi.
“Hei, kuule, ma tahtsin öelda, et kui sa koju hakkad tulema, siis kas sa palun käiksid poes är-…” asusin ma kiirelt seletama, et valuliku asjaga võimalikult ruttu ühele poole saada. Paraku ütles ta seepeale vaid üsna järsult oota. Järeldasin, et ta polnud kuulnud midagi kaugemale minu hädisest tervitusest.

“Mine ise või helista mulle hiljem, mul on hetkel tegemist. Tõepoolest, mina ei helista sulle kunagi, kui sa kuskile Chelly juurde lähed,” sõnas ta pahasel toonil. Ma ütlen ausalt, et see hirmutas mind rohkem mõttest kuskile solgiauku kukkuda. Ma absoluutselt miljonitriljonigadziljoniprotsendiliselt EI tahtnud teada, millega tal tegemist on. Ta rõhutas seda sõna ka, nii nagu… ei, ei, ei, ei, Sue, ära mõtle sellele…!

Kuid samas… ma ei andnud alla. Nagu öeldakse – julge hundi rind on rasvane. “Ma ei saa poodi minna! Kas sa ei mäleta, mida on Rudolf ütles, kui ta möödunud suvel siin käis – usalda oma sisetunnet! Kui sul kõhus keerab, siis on kaks võimalust, kas on ees midagi kohutavat, või on sul vaja kasutada tualetti. Ja kuna minu puhul on tegemist kindlasti selle esimesega ning sama asi kehtib ka kõhedusega juuksepiiril – Billy Jonesi kuldsed sõnad, usu mind – siis ma mitte mingil juhul ei välju siit majast, enne kui see üle läheb.” Ma oleksin tahtnud lisada paar sõna selle kohta, et ta saab oma Gerardiga tegeleda ka pärast kõnelõppu, kuid suutsin end siiski tagasi hoida. Nojah, muidugi ma eeldasin, et tal on tegemist selle imeliku, ennasttäis, ülbe, liiga palju juukselakki kasutava, pika ja kiitsaka… asjandusega. Selle poissasjaga, ütleme otse välja… Kas selline sõna EKSISTEERIB?

Avastasin, et Jayden oli kõne lõpetanud.

Itsitab... itsitab veel... itsitab veel natuke rohkem.

Lugesin ühe hooga läbi ning see on nagu tõsiselt hea! Nagu sul olekski teatud kalduvustega vend [ja noh, kui on, siis ära võta seda eelmist lauseosa solvavalt.] :)

Palun kommenteerige hästi palju. XD Või noh, ma pole nii ammu postitanud ja ei kirjuta väga viimasel ajal, see aitaks palju. Ja kas on naljakas? ^^ Võiks ju olla... ma loodan.


Kui mu vanemad õhtul koju jõudsid (ma ei uskunud, et nad teevad seda enne Jaydenit! Kammoon, tüübil oli terve uus “Tere-ma-ei-tea-kas-ma-vihkan-või-armastan” draama osa vaatamata ja kell hakkas üksteist saama.) istusin mina kuskil nurgas ning nosisin venna toast leitud kummikommipakis olnud viimast kommi. See oleks tõsiselt irooniline olnud, kui sellestki veel vaid pool oleks leidunud, kuid mind oli õnnistatud lausa terve punase karuga.

Kõigist minu protestidest hoolimata – ja need olid paremad, kui Jaydenile öeldud, ma ei saa ju lasta oma vanematel arvata, et minu vaimse tervisega midagi valesti on, see oleks ilmselge vale! – saadeti mind poodi. Panin jalga kingad. Mõtlesin, et ketsipaelte needuse hoiab see kindlasti ära, kuid poolel teel poe selle osa poole, kus müüdi piimatooteid, otsustas ühel jalavarjul põhi alt ära tulla. Lõpetasin oma piinad, ostes ühe ülisuure plätupaari. Need olid sel poes antud hetkel ainukesed. Ma teadsin, et oleks pidanud pooldama kesklinnas asuvat maja, kui me viisteist aastat tagasi kolisime. Ja mind absoluutselt ei huvita, et ma olin siis kaheaastane.

Jalgu järel vedades, kaks suurt kotti käe otsas hakkasin viimaks tagasi oma maja poole liikuma. Sain mitmete veidrate pilkude osaliseks, kuid see ei huvitanud mind. Ma olin oma mõtetega sügavasse filosoofilisse ilma laskunud. Lugu oli selles, et mind hakkas piinama mõte endast ja Jaydenist. Jayden oli kaheksatest, pidi varsti üheksateist saama. See oli suhteliselt veider, arvestades, et ta käitus nagu kolmene. Või heal juhul viiene. Ja mina olin seitseteist. Nii palju on ju lugusid, et vanem laps pärib kogu vanemate normaalsuse. Seega ma olin õnnelik. Näol tõsiselt lai naeratus kekslesin paar sammu (kuid pidin kohe tagasi minema, need uued jalanõud olid ikka liiga suured ja ma tundsin piinlikust neid sinna kõnniteele jätta) ning tänasin jumalat, jõuluvana, päkapikke, trolle ja igasugu haldjaid selle eest, et meie peres olin suurema osa loogilisusest ja normaalsusest endale saanud mina. MINA! Mõtlesin, et see oli isegi hea, et Jayden esimesena sündis. Mis siis, kui mina oleksin muidu sama veider olnud?
Oleksin neid mõtteid kellegagi jagada soovinud, kuid koju jõudes avastasin, et mu vanemad sättisid end parajasti magama. Jaydenit ei olnud IKKA VEEL ning kerge mureuss hakkas juba minu varbaid näkitsema… Rabasin endale kolm müslibatooni ning ühe mahla ning tormasin enda tuppa. Mulle meenus just, et täna oli päev, mil minu lemmik videoblogi pidaja oma uue video üles oli pannud. Alles kella kahe paiku kuulsin, et Jayden oli viimaks koju jõudnud.

Pärast seda, kui Chelly oli mulle üritanud läbi arvuti selgeks teha, et ma käitun vahel väga veidralt ning viimane piisk mahla oli ära joodud, tegin oma kindlad toimetused ära ning vajusin rampväsinult voodisse. Ma ei teagi, miks ma nii kaua üleval olin. Ma ei muretsenud oma venna pärast ega midagi. Kas selline tunne ongi siis, kui puberteet läbi saab? Noh, ma mõtlen, et minul pole see antud asi küll tugevas vormis esinenud, kuid arvestades oma parima sõbranna käitumist, siis ma lihtsalt mõtlesin…

Jah, ma ka mõtlen. Vahel.



Terve maja oli pime ning eeldasin, et mitte keegi pole enam üleval. Käisin korra kiiruga köögist läbi ning avastasin, et Sue oli siiski poes käinud. Keegi teine ei osta selles kartongist pakis piima. Mu õele lihtsalt meeldib see kohutavalt – väidab, et kui ta öösel köögis käib, saab ta ette kujutada, et on mõni mõttetu tegelane kuskilt Hollywoodi filmist. Ma pole terve igaviku Ameerika filme vaadanud. Kui nüüd nii mõelda, siis isegi väike igatsus tuleb peale. Kuigi noh, mul on palju paremaid asju, mida vaadata.

Kiirustasin pärast klaasitäie vee joomist oma tuppa ning tõmbasin akendele kardinad ette. Mitte keegi seda ju minu asemel tegema ei vaevu. Tänane päev oli päris tore olnud. Noh, ma kahtlen, kas Sue samamoodi arvab (hei, miks ma nii sageli üldse pean aru selle üle, et mida ta ARVAB? Keda huvitab? Mind igatahes mitte. Ma usun, et see on lihtsalt see paratamatu õe-venna sugulusside…). Tundus, et tal ei olnud kinos eriti tore. Samas ei olnud seegi kõige briliantsem hetk minu päevast, arvestades Chelly veidrat käitumist. Oi kuidas ma kahetsen seda päeva, mil ma talle oma telefoninumbri andsin. Kuid sel hetkel oli ta tõepoolest alles kolmeteistkümne aastane ja ma ei uskunud, et mingit jama võiks tekkida…

Kuid nüüd… vaevalt möödub mõni tund ilma, et ma ei peaks tema sõnumeid lugema, kustutama ning vahel viisakusest vastama. Ma lihtsalt hoolin end ümbritsevate inimeste tunnetest.

Vaatasin kella ning mõtlesin rahulolevalt sellele, et Carl tuleb nüüd juba homme.

See on hää, see on väga hää. Mulle meeldib, väga meeldib. *Sorry, ma käsin koolis, ma ei ole võimeline paremaid lauseid looma*

Enjoy. ^^


“Sue, ärka!”

Kas te teate, mis tunne on nii ärgata? Kui keegi lihtsalt julmalt rebib kardinad eest, avab akna ning seisab oma kiiskavvalges kleidis su ette ning hüüab selgel, kargel häälel äratussõnu… olgu, ma pingutasin seekord oma kirjeldusega NATUKENE üle. Aga tõesti ainult hästi pisut. Mu ema oli kardina aknal küll eest ära tõmmanud, kuid mingitest kiiskavvalgetest hilpudest ei olnud juttugi. Tegelikult oli tal seljas korralik, range lõikega tume seelik ning sinine kraega pluus.

“Me pidime täna vanaema juurde minema,” meenutas ta mulle ning ma oigasin. Keerasin teise külje ning üritasin endale patja kõrva toppida. Jah, kõrva. Mu ema hääl oli seni valitsenud vaikuses häirivalt vali. “Kas sa olid jälle poole ööni üleval ja vaatasid mingeid pilte ja videosid?” päris ta nõudlikult.

Oigasin. Tõepoolest. Mul oli tunne, et ta ajab igavesest ajast igavesti mind ja Jaydenit sassi. MINA ei olnud see, kes videosid vaatas! Mina käisin mõnes foormis Harry Potteri pahade tegelaste iseloomu üle arutamas ning vahel vaatasin ka ühe või teise isiku vblogi, kuid mitte kunagi ei vaadanud ma lauljate või näitlejate pilte, endal nägu elevusest õhkamas.

“Jajah, ma tõusen üles,” pomisesin viimaks, kuna see paistis olevat ainsa võimalusena oma ema toast välja kupatada. Viimaks see õnnestus, kuigi ma sain ilmselt veel tuhandeid kahtlustavaid, paarsada pahast ning mõne rahulolematu pilgu osaliseks. Küll on hea, et mu emal polnud mingit võimet oma silmadega lasereid tulistada või midagi.

“Jayden, vaata et su õde ka üles tõuseks.” Selle tabas mu kõrv veel enne, kui toauks kinni jõudis langeda.

“Kui sa sisened, tulistan ma sind oma superägeda-vaimustava-ülivõimsa-megalaheda-powepilguga,” sõnasin ähvardavalt, kui nägin toaust paotumas. Enda üllatuseks kuulsin turtsatust. Mu vend söendas minu peale TURTSUDA. Sellisel… pähh-turts-purts häälel! See oli kõige õelam, ebaviisakam ja kohutavam asi, mida suutsin ette kujutada.

Kargasin voodile püsti, kuid enne, kui suutsin endale eelmainitud pilgu manada, avanes uks täielikult ning endale üllatuseks kukkusin ma voodist väga ebagraatsiliselt põrandale. Tuleb välja, et mu jalad on erakordselt osavad teki sisse kinni jääma.

“Tõuse üles ja lõpeta need lollused,” torises Jay pahaselt ning ohkas. Paistis, et temagi oli meie ühe vanema juuresolekul end lihtsalt energiliseks näidelnud. Selle triki õppis ta kindlasti minult, enne kui ma sellest loobusin, kuna ema ja isa kippusid arvama, et tarvitan midagi… aga see selleks. Igatahes parandasid tema välimus ning väsinud toon märgatavalt mu tuju.

“Mis te siis eile ka tegite? Selle Gerrrrarrrrrdiga~?” küsisin, pannes häälde võimalikult palju pilget ning oma kulme mitu korda järjest kiirelt kergitades. Jayden arvas eeldatavalt, et mul on lihtsalt mingi peanahatõmblus, kuid ma vähemalt üritasin.

“Kusjuures mitte midagi… mida sina peaks teadma,” sõnas ta turtsakalt. No andke abi. Hullem kui Chelly oma sellel… teatud… perioodil. Kuid väga see mind ka ei üllatanud – Jayden oli sageli samamoodi pirtsakas. Taas filosofeerides… arvasin, et tema puberteet oli pisut hilinenud, nagu sel EBANORMAALSETE ja VEIDRATE inimestega oligi kombeks teha.

“Kas sa teda vanaema juurde kaasa ei tahtnud kutsuda? Vot, oleksid saanud kohe tervele suguvõsale ära tutvustada,” ütlesin rutakalt, mõttega lihtsalt midagi öelda. “Või arvad sa, et Gerardile ei sobiks meiesugustega tuttavaks saada?”

“Tead, Sue… tutvusta teda ise, kui nii kohutavalt meeldib,” sõnas Jayden lihtsalt ning väljus toast. Pidasin aru, kas ta pidi end uksega paugutamise vältimiseks kõvasti tagasi hoidma. Mina küll oleksin pidanud.


Ohjaa. Ma tahtsin meie vanaema külastada. Nii kohutavalt tahtsin. MITTE. Asi oli selles, et antud vanainimene oli selline klassikaline… ma ei teagi, kuidas öelda. Klassikaliselst vanamoodne? Ning arvas, et minu vanuses ilma naise ja lapseta olla – kaheksateist aastaselt – oli kindel märk igavesest vanapoisipõlvest. Kui tal oleks vaid aimu olnud. Kui ainult. Aga ei olnud, mis oli tegelikult päris hea. Mu vanemad võisid olla toredad ja küllaltki vabameelsed, kuid seda ei olnud igatahes antud seitsmekümneaastane tädike.

“Ma lähen täna ära, perekondlik külaskäik. Eks räägime/kohtume varsti,” kirjutasin Gerardile ning viskasin paar eeldatavalt vajaminevat asja kotti, mille kaasa kavatsesin võtta. Kindlasti iPod ning kõrvaklapid, pakk nätsu… manga. Noh, pakutavalt ei saanud ma seda miljon aastat kesva autosõidu ajal lugeda (juba selle pärast, et Sue sureks mingisugustesse naerukrampidesse või arvaks, et ma olen ennast lihtsalt… hmm, segaseks kamminud), kuid ilmselgelt võisin ma kohale jõudes öelda, et tahaks ilusas looduses ühe ringi jalutada.

“Olgu. Näeme siis homme,” saabus mõne aja pärast vastus. See pani mind küll kulmu kortsutama. Okei, see, et Gerardil ei olnud aimugi, kes on Carl, oli veider. Ma olen enam kui kindel, et olen temast küllaltki palju rääkinud, kuid tal on üsna halb nimemälu ning ta polnud mu parimat sõpra kunagi näinud – need kolm nädalat, millal me rohkem suhelnud olime, millal me KOOS olime, veetis Carl kuskil Egiptuses. Võibolla… nojah, võibolla tal ei olnud nii head sõpra, kui minul, kuna muidu oleks ta ilmselgelt mõistnud, et ma tahan reisimuljeid kuulata. Tal oli lihtsalt vaja õppida. Sest mina ei teadnud järele mõeldes temast ka väga palju.