Morelya Manthony saladused 22/23

Jah, ma tean seda, see ei ole uudis. Muidugi ei ole jõuluvana olemas. Kes saakski sellist asja uskuda? Tasuta lõunaid ei ole olemas, miks siis kinkidega teisiti peaks olema?

Kõik oli korras… kõik oli korras kuni selle kuramuse kolmapäevani! See ajab mind siiani närvi. Mõtelda, mida kõike ma olen pidanud kannatama. Ja selle põhjuseks oli ÜKS juhuslik kokkusattumine!

Ma mõistan, et keegi teine ei saa minust hetkel aru. Seletan siis veidi täpsemalt.
Kust ma alustama peaksin? Näiteks… algusest. Oh, milline üllatus.




Sissejuhatus


Mu sünnipärane nimi on Schelly Lenderschmidt. Kui idiootne, kas pole? Ma tean. Eriti arvestades, et minus pole tegelikult tilkagi saksa verd. Seepärast muutsingi selle neljateistkümnendaks sünnipäevaks ära (vanemad lubasid). Sest ajast saati tuntakse mind kui Morelya Manthony. Kuid arvatavasti mõtlete, kuidas mulle nõnda saksapärane nimi siis tuli. Asi oli väga lihtne. Mu vanaisa oli üks nendest, kes sündis vahetult enne esimest maailmasõda. Kõik lapsed viidi linnast (olen põline britt) kaugematesse paikadesse, maale. Kuna ta aga nõnda üürikest aega oma pärisvanematega koos sai olla, ei jõudnudki nemad talle nime veel mõtelda. Kasuvanemad, kelle juurde mu vanamees sattus, olid aga saksa päritoluga. Nõnda nimetati ka tema perekonnale kohaselt. Ja sealt ongi tulnud mu perekonnanimi, isaliini pidi. Aga ülejäänud mu suguvõsa ajalugu on juba igav, uskuge mind. Sellel ma rohkem ei peatu.
Nõndaks. Ma olin viieteist aastane. Elasime Cambridge’is, kuhu juba mu isa oma noorusajal kolis. Seal olime kuuekesti: mina, mu õde, ema, isa, kass ning mu eksootiline koduloom Pantherophis guttatus guttatus, piimamadu. Niisiis, perekond Lenderschmidt’id. Õde Claudia oli minust kolm aastat noorem. Ema Freida aga oma kolmekümnendate lõpus. Isa Mick juba neljakümnendate alguses. Ema ja isa kohtusid ülikoolis. Nad olid mõlemad arstid. Isa kirurg, ema tegeles loomadega. Palgad olid mõlemal korralikud, rahapuuduses me vaevlema ei pidanud, kuid see ei tähenda, et me seda raisanud oleksime. Biojäätmed viskasime tagaaia nurgas olevasse auku, kus see ära kõduneda sai, kui väike kiht mulda veel peale visatud oli. Kui üks sai täis, kaevas isa teise. Hiljem sai korralikku väetist põllunduses kasutada, isegi naabrid tulid vahel seda meilt ostma. Elektrit me samuti ei raisanud. Oli üsna tavaline enda järelt toast tuli ära kustutada või telekas kinni panna. Laadijad eemaldasime alati seinast, kui objekt oma elektrikoguse kätte oli saanud.
Mu vanemad olid mõnes mõttes veidi imelikud – liiga ettevaatlikud. Nad ei mõistnud, miks ma tahtsin endale madu võtta, kuid kui ma neile korraliku ettekande selle ohutusest tegin, olid nad nõus, kuna raha olin ise tasapisi kogunud. Samuti ei pooldanud nad mu mõtet langevarjuhüpet teha, kuid selleni ei ole ma siiamaani jõudnud. Nemad said ju korraliku adrenaliinikoguse näiteks operatsioonidelt kätte, kuid minul, meil Claudiaga oli ju alternatiive vaja.
Käisin tavakoolis, üheksandas klassis. Ma ei olnud küll kõige populaarsem ega midagi, kuid ei pürginudki selle poole. Ma sain kõigiga normaalselt läbi. Mu parim sõbranna aga oli, on ja jääb siiski kõige südamelähedasemaks.
Ta olin Nelly, Nelly Corner. Me tutvusime juba väga väiksena, arvatavasti veel enne, kui ma oma elu mäletan. Cornerid elasid meist üle tee suures, uhkes majas, nagu ka mina perega. Selle pikaajalise koosolemise tõttu teadsime me üksteist pikalt ja saime väga lähedasteks – parimateks sõpradeks. Ma sain temaga kõigest rääkida: oma vanematest, sõpradest, õpetajatest, poistest, filmidest, muusikast… Ta oli niivõrd empaatiline ja mõistev, et paneb kadestama, ausalt. Ta sündis minust vaid seitse ja pool kuud varem, kuid ometi oli ta palju intelligentsem ja haritum. Meile mõlemale meeldis raamatuid lugeda. Temale küll rohkem dokumentaalseid ja ajaloolise põhjaga, mulle fantaasiakirjandust, kuid ta oli kiire ning lõpetas ka kõik minu soovitatud foliantidega. Kusjuures mõni umbluukirjanduslik raamat sai ka temale väga hingelähedaseks.
Üks minu lemmikkirjanik oli Tolkien. Ma lihtsalt armastasin tema kirjeldusi, väljamõeldud keeli, tegelasi, neid haldjaid. Kui ma sarja esimest korda lugema hakkasin, ei saanud ma midagi aru, kuid see tundus nii huvitav, et ma pidin ikka ja jälle seda tegema, kuni lõpuks võisin seda üsna detailselt peast jutustada ja häid kohti tsiteerida.
Kuid nüüd tagasi mu mõtte juurde. Niisiis, ma olin üheksandik. Koolis läks kergest, hinded olid korras, kuigi ega ma selleks eriti pingutama ei pidanud. Mul oli õnneks geenidega vedanud. Ma käisin tundides, kuid tavaliselt kirjutasin või joonistasin seal. Eriti meeldis mulle lemmikraamatutegelasi või enda kirjutiste tegelasi joonistada, kuidas mina neid ette kujutasin. Tihti lõi mulle just koolis mõni hea idee mingiks jutuks pähe ja ma panin selle märksõnadena kirja, hiljem trükkisin kodus pikemalt arvutisse.
Võiks ütelda, et ma olin üsna endasse tõmbunud. Tõeliselt tundis mind vaid Nel ja mu perekond, teised… teadsid mind. Kuid mulle see meeldis. Kõik ei peagi kõike teadma ja kes ikka väga tahtis teada, see sai oma küsimustele vastused, aga ma ei tahtnud olla igal pool ja väga esile tükkida. Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab, kas pole nii? Sel hetkel tõesti tundus nõnda. Oh, oleks see vaid sedasi läinud…

1. peatükk


Koolis oli hiljuti alanud neljas veerand. Tavaline hommik.
Ma ärkasin, vahetasin riided, pesin näo, viisin koolikoti alla, sõin hommikusööki, võtsin mõned vitamiinid, pesin hambad, viskasin jaki selga ning ootasin tänaval Nelly’t. Kui ta tuli, jalutasime 17minutit kooli, kuhu tavaliselt esimestena jõudsime. Kerge arutelu eelmisest õhtust, jutuajamistest arvutis, teistega, raamatutest, muusikast, koolitööst, trennist, muust huvitavast. Kell helises, jalutasime klassi, võtsime oma tavapärase istekoha uksepoolses reas kolmandas pingis. Võtsime õppetööks vajalikud asjad välja ning lisaks veel mõned tühjad paberilehed, kus peal saime üksteisele midagi kirjutada, joonistada või kuidagi muud moodi meelt lahutada.
Õpetaja kontrollis õpilaste kohalolemist ning seejärel hakkas klassi ees pikalt ja laialt ainest seletama. Vahel tegime märkmeid, täitsime töövihikut, kuid enamasti lihtsalt lahutasime eneste meeli. Kell helises peatselt taaskord ning korjasime oma asjad kokku, panime kottidesse ja suundusime järgmise klassi juurde ja nii päeva lõpuni. Kui lõpuks garderoobi jõudsime, arutlesime järgnevast. Mina läksin enamasti trenni, tema oma kunstilisse huviringi. Ütlesime üksteisele nägemiseni ja läksime kumbki omas suunas. Pärast trenni läksin koju, sõin ning sulgesin end oma tuppa, kus panin muusikamängijasse ühe plaadi, lülitasin oma sülearvuti sisse ning tegin kiiresti kodused ülesanded ära, kui neid antud oli. Arvutis kontrollisin oma mailid üle ning ehk rääkisin mõnega ka on-line, reaalajas internetis. Seejärel, umbes tunni aja pärast sulgesin oma arvuti ning hakkasin raamatut lugema, kuni uinusin.

Esmaspäeva öö. Ma magasin sügavalt, ma arvan. Vähemalt nägin ma und. Nägin, et olen metsas, jalutan rahulikult, üksinda. Kedagi teist ei olnud. Ainsat heli tekitasid minu sammud ja hingamine. Mets oli tihe, kuused, männid, sekka ka kased ja mõned lehised, kui ebaloogiliselt see ka ei kõlaks. Ning järsku tuli eikusagilt mingi kahvatu, kahekümnendates eluaastates mees, üleni mustas (mantel, päikseprillid, kuigi päikest ei olnud läbi puude nähagi, jalanõud, pluus, püksid), haaras mu käest ning tiris ebanormaalse kiirusega minema, aina sügavamale pimedusse. Lõpuks jõudsime kuhugi koopani ning mu süda hakkas sees peksma, justkui kartes, mis sealt vastu tuleb. Sel hetkel, kui me sinna sisenesime, ärkasin hooga üles, higi laubal.
Ma ei teadnud, mida see tähendama pidi, kuid asi oli positiivsest nimekirjast väljas, seega läksin ning jõin ühe klaasitäie külma vett. Kas pole mitte imelik, et ma mäletan seda siiamaani nii detailselt? See tundus sedasi mulle alguses, kuid õige peatselt mõistsin selle põhjust, nagu ka saate teie seda mõistma. Igatahes liikusin pärast seda taas üles enda tuppa ja võtsin kätte „Dracula“ raamatu, mida keskelt, suvaliselt valitud koha pealt lugema hakkasin. Peatselt jäin jälle magama, kuid seekord rahulikult.
Hommikul läksin kooli, kus märkasin end keset ajaloo tundi meest oma unenäos joonistamas. Ma uurisin teda lähedalt, proovides midagi imelikku leida, kuid ei hakanud silma. Nel küsis veel mult, et kes see on, kuid ma viipasin käega selle eemale, hakkamata seletamisele aega raiskama. Kui aga paber mulle taaskord füüsika tunni ajal kätte sattus, ei saanud ma märkamata jätta, et olin talle kaela ühe ehte rippuma joonistanud. Selleks oli väike metallist plaat, millele oli peale graveeritud kolm initsiaali – A; S; V.
Päev lõppes märkamatul kiirusel ja ma jalutasin tavapärasest kiirema tempoga Nel’i kõrval koju. Ma tahtsin veidi internetist asja kohta järele uurida.
„Mor, kuhu sa kiirustad?“ küsis ta minult, kui tavapärase kümne minuti teekonna järel olime seitsmega samasse kohta jõudnud.
„Andesta, Nel, mul on kodus vaja kiiresti üks asi ära teha,“ vastasin vabandavalt. Nel noogutas mõistvalt ning nägin ta näole ilmumas üht väikest, salapärast naeratust. Mu tõsine ilme muutus küsivaks, kui ma pilgu temale jälle pöörasin. Tema muie ainult suurenes.
„Millest selline irve?“ küsisin temalt juba veidi lõbusamal häälel.
„Teadagi, mis sul seal kodus ees ootab,“ pilgutas ta lustakalt silma ning naeris. Ma ühinesin temaga. Muidugi ma teadsin, mida ta arvas, kuid seekord arvas ta täiesti valesti, aga ma ei tahtnud ta õnne rikkuda, niisiis ei vastanud midagi.
Jõudsime meie kodutänavasse, kallistasime ning tema pööras vasakule, mina lippasin üle tee paremale enda maja poole. Tegin ukse lukust lahti, tervitasin keda iganes, kes kodus oli, valjusti ning kui olin üleriided-jalatsid ära võtnud, ruttasin trepist üles oma tuppa. Lülitasin arvuti nupust tööle ning otsisin kotist välja joonistuse, mille täna teinud olin.
Möödus umbes poolteist minutit, kui juba võisingi internetilehekülje avada. Otsingumootorisüsteem ees, sisestasin esimeseks sisse ASV . Natukene lehtedel sõelunud, arvasin, et olen leidnud ühe võimaliku ühingu, mille lühendit olin mehe kaelas näinud. Assotsiatiivsed Suurveterinaarid. Ehk talle meeldisid loomad?
Järgmiseks proovisin AVS’i. Selle alt ma midagi loogilist ei leidnud (kõige tõenäolisem variant oli Assotsiatsioon Vabatahtlike Serviisiks).
SAV. Ta võimalik töökoht – Symantec AntiViirus.
SVA – Spetsiaalne Veokite Assotsiatsioon.
VAS. Selle alt midagi silmatorkavat ei leidnud, ent ma arvan, et see võis olla ka näiteks Voldemar And Sandra või muud taolised nimed.
VSA. Vot seal tuli nii mõnigi huvitav variant. Vabameelsed Suurasunikud; Valitsuse Saadikute Assotsiatsioon; Vabatahtlike Suur Asutus ja palju muid.
Üldiselt võin lugeda paaritunnist arvutis passimist tulutuks, kuna variante oli nii palju! Sulgesin arvuti ning viskasin voodisse pikali. Kui seal oma veerand tundi tuimalt lamanud olin, tõusin püsti ja tegin kodused ülesanded ära ning täitsin seljakoti järgmise päeva õppevahenditega. Seejärel läksin alla kööki, kavatsedes süüa teha, ent ei märganudki, et pole kaugeltki enam ainus inimene majas. Terve pere oli vahepeal koju jõudnud. Isa juba praadis pannil liha ning tundsin meeldivat aroomi ahjust tulemas. Tervitasin köögis olijaid, ema ja isa, laia naeratuse ning lehvitusega.
„Mis täna õhtusöögiks on?“ küsisin neilt rõõmsal toonil.
„Kartulipuder kanalihaga. Magustoit on üllatus,“ vastas Mick mulle lõbusalt. Ema naeratas samuti kõrvalt ning ma läksin taas üles enda tuppa, proovides unustada kõike, mida hiljuti näinud olin.
Mõne aja pärast otsustasin ära, et see tähendas siiski kahte inimest. Teda ja tema… kallimat? See oli kõige loogilisem. Kuigi see võis vabalt ka koolisõrmuse asemel antud kaelaripats olla. Ning tema töökoht…? Ei! See tähendas kahte nime ning kõik! Nõnda ma oma arvamuse seadsin ja jäin sellele kindlaks.
Kuulsin alt kutset ning läksin rahulikult trepist taaskord söögituppa, kus toit kenasti laual auras. Võtsime perega koos istet ning einestasime viisakalt, vahetades pealiskaudset infot möödunud päevast.
Olles lõpetanud, tänasin vanemaid, kiitsin toitu ning läksin pesin enda nõud ära, mille järel kadusin taaskord oma tuppa. Seal haarasin kätte ühe poolelioleva raamatu ning lugesin nii kaua, kui väsimus lubas, enne mu keha ülevõtmist.





ja nüüd küll enne midagi muud ei postita, kui pole nõudlust tulnud -.-

Piimamadu...
Tegelt hea jutt on. Tolkien on ka üks minu lemmikkirjanikest.
Aga palju sul neid osi valmis on??
Uut!!

uuuuuu, keegi luges seda xD
praegu kirjutan kolmandat peatükki (teine tuli päääääääris pikk, minu jaoks )
mis selle piimamaoga sul oli? jumala tore loom on. ohutu (kind of) ja armsa välimusega. :)
aga, säh. teine peatükk.







2. peatükk


Teisipäeva öö. Magasin taaskord sügavalt. Jalutasin unenäos seal samas metsas. Seekord tundsin aga kellegi lähenemist ja astusin sammu kõrvale. Sekundi pärast aga seisis sellegipoolest seesama mees, keda ma eelmiselgi ööl nägin, mu ees, haaras minust nõnda kinni, et olin veidi maapinnast kõrgemal ning jooksis ebahumaanse kiirusega. Taaskord peatusime ühe koopa ees, kui seekord astusin ma sammu taha poole, mille peale tema mu sülle võttis ja sinna sisenes. Kõik oli pime, must, kuid eemalt paistis valgus. Te arvate, et valgus on valge, aga see helendas tumepunaselt. Hoidsin tugevasti mehe kaela ümbert kinni, kui ta valu poole kõndis. Hiilgus laienes, ent suurim oli ta käänaku taga paremal, kuhu me ka suundusime. Pööre 100 kraadi paremale ning ma olin hetkeks valgusest pimestatud, suutmata reflekselt silme ette tulnud kätt sealt eemaldada. Kui silmad hakkasid midagi välja tegema, ärkasin taaskord hooga üles, tundes, kuidas külmad higitilgad mööda mu laupa ja selga alla langevad.
Panin järjehoidja raamatu vahele ning asetasin selle öökapile. Seejärel tõin endale klaasi vett ning käisin kiiresti duši all. Kuivatasin end ära ja läksin taas voodisse. Heitsin pilgu kellale, mis näitas kolme öösel. Ohkasin valjult ning vajusin pikali, hetke pärast uuesti uinudes.
Ärkasin 7.13 üles, enne äratuskella. Vaigistasin selle kahe minuti pärast, kui ta helises. Tõusin üles ning otsisin riided selga. Pesin näo ära ja läksin oma toas ainsa peegli ette. Nüüd oleks vist aeg kirjeldada, milline ma välja näen.
Väga lihtne, kui aus olla. Mul on ülaselga tumeblondid juuksed, kergelt laines eespoolt, muidu sirged. Ise olen 1,72 meetrit pikk, üsna saleda kehaehitusega. Kannan ka veidi kandilisi väiksemaid prille, -0,7 ja -0,5 on klaasid. Silmad on läbilõikavalt sinised. Kõrvad on augustatud ülevalt ja alt kahega. Ahjaa, mul on isegi kõhulihaseid veidi näha. Jala omad on ka üsna tugevad, et alt kitsenevaid teksasid ma eriti ei kanna. Ning saabaste vaatamisel peab ka sääre laiusega arvestama.
Eelistan kanda mugavaid rõivaid – teksad, kampsun, triiksärk või T-särk. Ka seelikuid võin kanda, kuid seda enamasti suvehooajal, kuna vihkan sukkpükse. Kleitide vastu ei ole samuti midagi. Mul on aga nõrkus pikkade seelikute vastu. Need näevad nii… nii ilusad ja võimsad, kuid soliidsed välja. Vähemalt need, mis mulle meeldivad.
Kuid aitab nüüd taaskord minust. Vaatasin siis tol hommikul peeglisse, kohendasin veidi pükse ning asetasin salli õlgadele. Seejärel võtsin kätte oma seljakoti, millega alla marssisin.
Hommikuks sõin toorsalatit, mis eelmisest õhtust järel oli ning tegin tassi teed, millele võtsin kõrvale ühe sepikuviilu värske kurgi ja singiviiludega.
„Ma nüüd lähen. Õhtul näeme! Tsau!“ hüüdsin, kui olin tassi ja taldriku ära pesnud ning jope ja jalatsid oma õigetele kohtadele enda peal asetanud. Viskasin koti selga ning sulgesin enda järel vaikselt ukse. Väljusin meie hoovist ning jalutasin üle tee, jäädes Nelly’t tema maja ees ootama. Ei läinud minutitki aega, kui ta juba õue tuli ning teistele aknast vastu lehvitas.
„Hei!“ sõnas ta mõne sekundi pärast mulle, kui paar meetrit vaid eemal oli.
„Heia!“ vastasin talle, naeratus näol.
„Said eile oma asjad aetud?“ ilmus taas ta näole see muie ning ta kergitas küsivalt ning meelalt kulme. Alles siis meenus mul, millega olin eile arvutis tükk aega tegelenud.
„Ma arvan küll,“ vangutasin veidi pead. Enda jaoks olin ju väga loogilise võimaluse välja mõelnud, nüüd oli vaja seda kõigest uskuda.
„Ja kas ma tohin teada, millega sa täpselt tegelesid?“ proovis ta minust infot välja pressida, kuid ma parem hoidsin oma suu selle koha pealt kinni, et mitte liiga loll välja näha. Vastuseks raputasin pead.
„Ei midagi olulist, oli vaja lihtsalt infot veidi internetist otsida,“ sõnasin ausalt ning naeratasin vaoshoitult. Edasi jalutasime mõnda aega, mis osutuks pikemaks, kui ma alul arvanud oleksin, vaikides. Koolis võtsime üleriided ära ja vahetasime ka jalanõud sisejalatsite vastu. Visanud taas koolikoti selga, liikusime garderoobist välja ning teisele korrusele, kus võtsime pingi peal istet ning emakeele tundi ootama jäime.
Me olime seal kahekesti. Koridori teisest otsast võis kuulda noortemate kiljumist, karjumist ja hüppamist – lapsed. Kui me aga juba kokku oma kakskümmend minutit vait olime olnud, pidin ma mingitki teemat alustama ning valisin otseloomulikult hetkel arvatavasti teda kõige rohkem huvitava aine.
„Mis seostub sul esimese asjana tähtedega A, S ja V?“ küsisin talt veidi järsult ning jäin oma pilguga teda puurima. Ta kergitas esmalt mõistmatult kulme ning ma teadsin, et pean selgitama.
„Eile öösel nägin unes üht meest, kellel oli selliste tähtedega kaelaripats,“ lootsin, et sellest piisab.
„Hmm…“ mõmises ta algul. „Et sa nägid seal V’d, S’i ja A’d?“ küsis ta mult tähtede kohta üle. Ma noogutasin ja jäin tema geniaalset lahenduskäiku ootama.
„Aga näiteks Sotsiaalne Ateistide Veeb?“ sõnas ta tõsiselt, kuid ma teadsin, et ta võitleb hetkel naeruga, seda võis ta silmadest juba välja lugeda. Vaatasin teda oma no-mida-veel näoilmega ning ta pahvataski naerma.
„Ma räägin tõsiselt, Nel,“ pidin mainima, kuid ühinesin tema naermisega sellegipoolest. Pakkumine oli ju üpris hea olnud.
Lootsin, et enam ei pea sellest unenäost midagi mainima ning jätkasin igapäevaarutelul.
„Mis häid raamatuid sa viimasel ajal lugenud oled?“ küsisin talt teemajätkuks.
„Stephen King’i omad on hetkel käsil. „Misery“ meeldis mulle eriti,“ sõnas ta toreda naeratuse saatel ning meie mõlema pead pöördusid korraga vasakule sealt kostuva heli pärast. Diana ja Shelly olid kohale jõudnud.
„Ahoi!“ tervitasin neid kumbagi.
„Hei!“ kuulsin enda selja tagant ka Nelly’t.
„Tsau,“ vastasid mõlemad kiiresti ning jätkasid siis omavahelist vestlust.
Diana ja Shel on parimad sõbrannad. Nad elavad samas majas, erinevates korterites. Nad mõlemad on veidi… egoistlikumad ja enesekesksemad kui teised. Seda on näha nende näolapi korrashoiust (meigikihist) ning ka riietest, mis tihti üsna napilt neile selga ulatuvad.
Jõudis mööduda oma kaks minutit, kuid koridori saabus Johnny, nägu säramas ja kõnnak kerge.
„Tere hommikust!“ sõnas ta veidi valjema tooniga, tervitades kõiki kohalolijaid.
„Hommik!“ vastasin talle rõõmsalt, nagu seda tegi ka Nel kohe minu järel.
Jon on väga viisakas ja tolerantne inimene. Väga kohusetundlik ja seltsiv. Tõeline pärl.
Pöördusin taas Nelly poole, jäädes tema näoilmet vaatama. Pilk oli tal endiselt Johnny’le kinnitunud ja see tõi mu näole päris laia muige. Müksasin teda õrnalt ribidesse, mille peale ta kohe pahase pilguga reageeris. Nähes aga minu ilmet, pidi ta vaikselt naerma hakkama, kui mõistis, mida see talle ütlema pidi.
Seejärel tulid veel Robert, Charley, Thomas, Mia, Paula ning teised.
See on vist see koht, kus te mõtlete, miks ma seda kõige nii detailselt räägin, kas pole? Asi on tegelikult väga lihtne ning te mõistate seda, kui mitte varem, siis raamatu lõpus.
Tunnini oli aega jäänud veel neli minutit. Hetkeseisuga oli puudu seitse õpilast. Õpetaja tuli ning tegi klassiukse lahti. Kõik läksid sisse ja tõstsid toolid alla, millel ka istet võtsid. Meie selja taga istusid tavaliselt Charley ja Fredy, ees Claus ja Phil. Charley on üsna lõbus sell, vahel uurib meie joonistusi ja ühineb ka nende valmistamisel.
Istusime siis rahulikult pingis, kaks minutit oli veel aega. Valmistusin tunniks ja võtsin tühja paberilehe ette, kuhu midagi kritseldama hakata. Mõtlesin veidi teistsugust objekti joonistada ning alustasin piirjoonte tegemist. Tundsin endal Nel’i pilku, kuid ei vaadanud tema poole ja joonistasin edasi. Kõlas jupike ühest laulust – tunnikell. Tõusime püsti, tervitasime ning istusime maha. Õpetaja hakkas rääkima uuest teemast, rääkis, tegi tahvlile näiteid ning kutsus Lara klassi ette. Ma tegin konspekti vihikusse ning joonistasin edasi. Asi hakkas ilmet võtma. Paberil ilutses üks suu – lopsakad huuled, kust paistavad välja terved ning kohati veidi teravad hambad.
Ka Nel hakkas joonistama ning ma naeratasin endamisi. Kui vampiirihuuled valmis said, hakkasin teda jälgima. Ta oli minust ikka nii palju parem. Õige peatselt ilutses paberil üks mees ning veidi väiksem tüdruk, mõlemad väga vägevalt riietunult. Kohe näha, et mõlemad kuulasid raskemat muusikat.
Veerand tundi enne tunni lõppu hakkasin raamatut lugema. Sellega jätkasin ka vahetunnis ning panin romaani alles geograafia tunni alguses ära. Seal hakkasin Charley’ga „neli tükki ritta“ mängima. Nelly vaatas lõbusalt pealt.
Matemaatika tunnis tegin ülesanded kiiresti ära ja veerand tundi seletasin Robert’ile hetkest teemat, kuna ta eriti trigonomeetriat ei jaga, olgu see meil nii algeline kui ta on.
Edasi ei toimunud koolis midagi märkimisväärset. Läksin pärast füüsikat garderoobi.
„Nel, sa täna lähed kuhugi?“ küsisin sõbrannalt, kui jalatseid jalga ajasin.
„Mm… Ma ei usu. Oleks vaja ainult korraks poest läbi käia, muidu ei midagi.“
„Sa täna ööseks minu juurde ei taha tulla?“ küsisin õrna naeratuse saatel.
„Miks ka mitte!“ vastas ta lõbusalt ning mõne hetke pärast jalutasime koolimajast välja.

„Sa lähed kohe poodi või enne kodust läbi?“ küsisin Nel’ilt umbes viiskümmend meetrit enne tänavalõiku, mida kaudu sai ühte poodi.
„Käiksin hea meelega kohe ära. Mis kellast ma sinu juurde tulla võin?“ sõnas ta üsna tõsise ilmega mind piieldes.
„Nii pea, kui tahad.“
„Sel juhul umbes tunni aja pärast näeme,“ sõnas ta nüüd juba õrnalt naeratades ning noogutas peaga nägemiseni, mille järel pööras ristuvast tänavast paremale.
Panin klapid kõrva ning kiirendasin sammu, suu tagasihoidlikult laulusõnu hääletult kaasa ütlemas.
Möödusin majadest, paarist korterelamust, meie naabruskonna raamatukogust, ühest putkast ning jõudsin oma kodutänavale, silmates kohe enda maja. Naeratasin viivuks ning vaatasin vasemale, kus Nelly elupaika hoomasin. Lippasin üle tee ning sammusin mööda sissekäigurada välisukseni, mille lukuauku oma võtme pistsin ning vasakule keerasin. Kõlas klõpsatus ning avasin ukse.
„Tsau! Ma olen kodus!“ hüüdsin valjusti ning lukustasin seestpoolt väljapääsu. Hakkasin oma üleriideid ja jalanõusid eemaldama.
„Mor? Sina?“ kõlas kaugemalt Freida hääl.
„Mina!“ vastasin talle ning libistasin sussid jalga.
„Tule palun korraks kööki!“ hüüdis ema uuesti ning hetke pärast hakkasingi sinna poole sammuma, koolikott käe otsas rippumas. Seisatasin ukseaugus ning mühatasin, andmaks oma kohaolekust märku.
„Üks mees käis ennist siin ja otsis sind,“ alustas ema rahulikult ning kooris kartuleid edasi, “ning ta jättis väga imeliku teate sulle.“ Nüüd oli ema hääles juba kerge muretsus.
„Mis nimelt?“ proovisin oma positiivsust säilitada ning naeratasin laialt.
„“Ole valmis“,“ tsiteeris ema ning ma kergitasin kulme, mõistmatult.
„Kõik?“ ei saanud ma täpselt aru, kuna see kõlas väga imelikult.
„Kõik. Ega sa ei juhtu teadma, milleks sa valmis peaksid olema?“ ootas ta minult täielikku ausust, millega ma talle ka alati olen vastanud.
„Pole õrna aimugi. Milline see mees oli?“ küsisin. Sellele järgnes kõhklus.
„Teda on raske kirjeldada… Pikka kasvu, teda ennast ei olnudki väga näha, nagu oleks ära maskeerunud, aga tundus, et ta on täiskasvanud mees, mitte veel keskeale lähedalgi, kuid puberteedist ammu üle saanud.“
„Mm… Okei. Ei tuleta kedagi meelde, aga aitäh!“ sõnasin optimistlikult ning läksin rahulikult oma tuppa, mõeldes ära juhtunu peale. Lülitasin arvuti käima, panin seljakoti tooli peale ning võtsin päeviku välja, vahetades koti sisu ümber. Sel päeval ma lihtsalt ei viitsinud neid kolme matemaatika ülesannet ära teha. Logisin end gmaili sisse ja vaatasin postid üle. Üks kiri tegi mu meele rõõmsaks – tellitud raamat oli posti pandud ning pidanuks lähipäevade jooksul kohale jõudma. Ülejäänud oli kas spam või teated foorumitest. Avasin winampi pleieri ning tirisin muusikakaustast sinna mõnede artistide parimad plaadid ja vajutasin „play“. Kui kord sattus ühe Michael Jacksoni loo peale, ei saanud kiusatusele vastu panna ning tantsisin looga kaasa nagu kuulus popikuningas seda oma videos tegi. Tuju oli jälle pärast seda positiivne ning kui kuulsin alt uksekella, jooksin oma toast välja, trepist alla ning tegin välisukse lukust lahti ning avasin selle.
„Nel!“ hüüdsin rõõmsalt ning kallistasin sõbrannat.
„Hei… Mor,“ vaatas ta mind kulmukergitusega.
„Mul on lihtsalt hea tuju,“ tunnistasin talle ning kutsusin teda edasi. Kui tema õhemate riiete väele jäi, võtsin tema koolikoti ning hakkasin edasi, trepi poole jalutama.
„Ema, Nel jääb täna ööseks,“ hüüdsin õrnalt.
„Hüüdke, kui kõht tühjaks läheb! Kella viie aeg peaks süüa ka saama!“ vastas ema positiivse tooniga ning me läksime kahekesti minu tuppa. Panin ta koti oma laua juurde ja istusime voodile.
Õhtu möödus rahulikult, käisime all söömas ja tõime sealt tassidega teed üles koos küpsisekausiga. Istusime kahekesti teki all ja rääkisime niisama.

Ei,piimamadu täitsa tore loom,lihtsalt väga eksootiline.
Igatahes,jutt läheb aina huvitavamaks. Ja tunni ajal joonistamine on mulle väga tuttav. Enamus mu klassist muud tunni ajal ei teegi.
Aga jah,keep going!!!

NIII eksootiline ei ole midagi üsna levinud, ütleks. algajatele soovituslik. vähemalt mao len seda vähemalt kahes loomapoes näinud

3. peatükk


Kolmapäeva öö. Ma oleksin oodanud, et saan teada, kuhu see koobas viis, ent kui olin end sellest samast metsast leidnud, hakkasin jooksma ning ma kusjuures ei väsinudki ära. Lihtsalt jooksin edasi ja edasi. Kui tundsin, et keegi mind jälitab, kiirendasin veelgi. Ma olin nõnda vähemalt kümme minutit lidunud. Lõpuks seisatasin ning hoidsin hetkeks hinge kinni, et kuulatada, kas keegi endiselt mul selga taga on. Ma kuulsin kõndimisest tulenevad jalgade sahinat, ent jällegi ei midagi muud. Kui nägin, kes mind terve see aeg jälginud oli, kiljatasin ning hakkasin edasi jooksma, kuid hetkega oli tagaajaja mu ees, hoidis tugevasti minust kinni ning puuris mind oma pilguga. Ta hakkas midagi just ütlema, kuid ärkasin sel hetkel üles, külm higi taaskord laubal tilkumas.
Nel magas rahulikult mu kõrval ja ma ei olnud teda õnneks seganud. Haarasin veeklaasi järele oma öökapi peal ning jõin selle tilgatumaks. Läksin vannituppa ning pesin näo külma veega ära, mille järel naasin voodisse, ohkasin valjult ning proovisin taaskord magama jääda, mis mul ka õnnestus.
Kui ma silmad taas avasin, kuulsin kõrvalt ilgelt pinisevat häält ning sirutasin kiiresti käe, et äratuskell kinni panna. Nel oli juba püsti, riides ning vaatas mulle lõbusalt otsa.
„Lootsid terve päev põõnata, või?“ sõnas ta laialt naeratades ning viskas mult teki pealt ära. „Tule üles nüüd!“
„Kohe, kohe!“ vastasin talle sama positiivselt ning krapsasingi püsti. Avasin riidekapi ühe sahtli, võtsin välja pesu ning sokid, seejärel ühed teksad ning pluusi. Vahetasin riided kiiresti ära ning kammisin juuksed ära, mis seejärel hobusesabasse kinni panin.
„Sööma?“ küsisin Nel’ilt, mille peale naeratava peanoogutuse sain. Võtsin oma seljakoti ning suundusime koos alla. Kotid jätsime esikusse, ise läksime kööki, kus meile muna praadisin. Kõrvale lõikus Nel samal ajal veidi värsket kurki, tomatit, redist ja hiina kapsast, mille salatiks kokku segas ja võrdselt meie vahel ära jaotas. Sõime rahulikult ning Claudia tuli, haaras ühe võileiva ja kiirustas välja, öeldes, et peab raamatukogust enne tunde jõudma läbi käia. Lehvitasime talle ning sõime edasi.
„Mis sul täna kavas on peale kunstiringi?“ küsisin talt, kui oma portsuga juba lõpetama hakkasin.
„Raamatuga tahaks lõpetada, aga ega muud midagi, nagu ikka,“ vastas ta samuti viimaseid salatilehti kokku kraapides.
„Okei,“ vastasin ning tõusin püsti, võtsin ka tema tühja nõu, läksin kraanikausi juurde ja puhastasin mõlemad ära. „Lähme?“
„Teeme seda.“
Panime üleriided selga, jalatsid jalga ning võtsime kotid kaasa, hakkasime kooli poole jalutama. Koolis toimunu ei vääri märkimist.

Jalutasime Nel’iga koos kodu poole, kust edasi tema oma kunstiringi ja mina trenni. Lehvitasime ja mina ruttasin kiiresti üle tee, sisenesin majja, hüüdsin tervitussõnad, ent vastust ei tulnud. Läksin pööningule, kust puurist ühe pinki tõin. Oma toas avasin mao terraariumiukse ning viskasin hiirepoja sinna sisse. Lemmik hakkas liigutama ning minu õnneks läks kohe ka saagile kallale. Olin õnnelik, et ta nõnda väljaõpetatud oli. Seejärel otsisin oma trenniriided välja ning toppisin vastavasse kotti koos sisetossudegagi. Köögis tegin joogi valmis ja võtsin ka selle kaasa. Pärast seda läksin välja, lukustasin ukse ja kuna nägin bussi tulemas, hakkasin peatuse poole jooksma. Teadsin, et jõuan, kuna tee oli enamvähem inimtühi ja sõiduk ei kiirendanud samuti väga. Kui olin üle tee jõudnud, lisasin mina kiirust juurde. Vaatasin otse oma jalge ette, et mitte millegi otsa koperdada ning parasjagu sellel hetkel, mil pilku tõstsin bussi vaatamiseks, koperdasin ühele mehele otsa. Ei saanudki täpselt aru, kuidas, aga lõpuks olin ma selili tee kõrval väikesel murureal. Härra kummardus mu poole ning ulatas käe.
„Palun vabandust, ma ei märganud teid!“ alustasin kohe vabandamisega ning võtsin abikäe vastu, mille toel end püsti tõmbasin. Kuulsin bussi ärasõitmist peatusest ja ohkasin valjult. Kloppisin oma riideid ning vaatasin kahju üle.
„Ega te viga saanud?“ kuulsin nüüd esimest korda teda kõnelemas ning viisin lõpuks pilgugi temale. Hakkasin midagi ütlema, ent mind valdas deja vu tunne. Esimene asi, õigemini esimesed asjad, mis mul meelde tulid, olid mu unenäod, aga see mees ei olnud tema sarnanegi. Siis mõtlesin ema kirjeldusele külakäinud võõrast, aga ka selle kirjeldustele ta ei vastanud. Märkasin, et olin teda jõllitama jäänud ning pöörasin korraks pea raputusega eemale, ent tõin selle peatselt temale tagasi.
„Vabandust, kas ma tunnen teid?“ pidin küsima, olgu see ebaviisakas kuitahes.
„Veel mitte,“ vastas ta, esimest sõna minule tol hetkel kuuldamatult. Ma ei hakanud siis ka üle küsima, mis see algus oli. Mühatasin hetkeks ning tuli siis meelde, kuidas ma üldse sellisesse olukorda sattunud olin. Kirusin end vaikselt.
„Vabandage mind, ma olin kuhugi teel,“ sõnasin veidi jäigalt ning hakkasin kiire sammuga bussipeatuse poole minema, endiselt vihane, et oma bussist maha olin jäänud.
„Te ei vastanud mu küsimusele,“ ütles ta üsna vaikse hääletooniga, et tänavavaikuses oli seda hästi kuulda. Tuletasin meelde, mida ta küsinud oli.
„Ei, ma ei saanud viga,“ vastasin veidi valjemalt, ärritunud hääletooniga.
„Ma seda ei ütleks,“ ei jätnud ta vestlust. No ma ei mõistnud, mis tal viga on!
„Ja miks siis nõnda?!“ pöörasin ümber ja jäin teda küsivalt vaatama. Tema ainult suunas vastuseks oma nimetissõrme mu jalgade poole. Viisin pilgu alla ning märkasin, et mu teksad oli parema põlve juurest veidi külje poolt katki läinud.
„No kurat!“ vandusin, hoolimata võõra härrasmehelikkusest. Ma tõmbasin püksisääre üles, et näha, kas ka nahal mingit vigastust oli, kui märkasin, et tema oli mu ette jõudnud. Kui auklik koht samuti ülespoole läks, nägin tugevalt marraskil nahka selle all.
„See veel puudus!“ sõimasin end ning viskasin koti maha, võtsin seal kõrval istet ja otsisin väikese plasku välja, millelt korgi ära keerasin. Panin ühe käe endale suhu ja kallasin kanget viina haavale peale. Selle peale häälitsesin veidi ja hammustasin tugevasti oma kämmalt. Kui valu vähenes, panin anuma kotti tagasi ja võtsin plaastripaki välja, kust kaks suuremat jala peale kleepisin. Kerisin püksisääre alla ning sulgesin koti luku, püsti tõusnud, viskasin selle selga.
„Oli meeldiv, kuid nüüd pean ma tõesti minema,“ ütlesin ning viisin pilgu vasakule, kus märkasin järgmist bussi tulemas. Kui taas mehehakatise otsa vaatasin, taipasin, et too oli justkui tarretunud. Pikemalt aega raiskamata, tegin veel mõned sammud ning ootasin peatuses paar sekundit, mille järel sõiduki peale astusin.
Trennis ma väga kaasa teha ei saanud, kuna jalg hakkas aina rohkem tunda andma ja see ajas väga närvi!
Koju jõudsin umbes kella kuueks. Söök oli valmis ning see parandas veidi mu tuju. Teised olid küll juba oma portsuga alustanud, ent ma jõudsin ilusti nendega ühineda.
„Niisiis, kuidas teie päev möödus?“ alustas ema, nagu alati, jutu rääkimisega.
„Sain raamatu läbi, võtsin uue,“ vastas Claudia ning sõi vaikides edasi. Tundsin, et nüüd oli minu kord rääkida.
„Kool oli igav, andsin piimakale süüa, mille ta meeleldi vastu võttis, jooksin bussi peale, aga koperdasin mingile mehele otsa, kukkudes suutsin teksad katki teha. Haava desinfitseerisin ära, trennis hakkas valutama, aga muidu on kõik tavaline,“ vuristasin üsna kiiresti kõik ette ning jäin nüüd isa küsivalt vaatama, et temagi oma tavalisest, igavast tööpäevast meile räägiks.
„Tahad isa vaatab sul haava üle?“ küsis Freida minult. Vastuseks raputasin pead.
„Kindel?“ piidles ta mind edasi.
„Täiesti. Isa, mis sinul täna juhtus?“ küsisin nüüd temalt ise, kuna ta nähtavasti väga vabatahtlikult ei rääkinud.
„Üks operatsioon, kolm ülevaatust, ei midagi huvitavat,“ teadis ta ka ise oma tööd iseloomustada.
Edasi sõime veidi aega vaikides ning mina lõpetasin esimesena.
„Suur aitäh, kõht on meeldivalt täis,“ tänasin neid ning läksin oma nõusid pesema. Seejärel võtsin oma trennikoti, eemaldasin sellest oma joogipudeli, mille samuti ära pesin, läksin pesuruumi ning viskasin pluusi ning sokid mustapesu korvi.
Oma toas vahetasin koolirõivad koduste vastu ning heitsin veel viimase pilgu põlvele. Plaastrite äärtest polnud märki vere läbiimbumisest ega midagi, seetõttu lasin sel rahulikult olla.
Järgmiseks läksin oma lemmiku juurde ning vaatasin teda veidi. Oleksin peaaegu kiusatusele järele andnud, ent ma ju teadsin, et kui olen talle just süüa andnud, ei tohiks teda mõnda aega häirida, seetõttu vaatasin eemalt, teades, kui mõnus teda paitada oleks.
Seejärel lülitasin arvuti käima. Kuniks see end töökorda seadis, vaatasin järgmise päeva õppimist ning võtsin bioloogia vihiku välja ning lugesin viimased teemad läbi, kuna järgmine päev pidavat kontrolltöö tulema. Umbes veerand tunni pärast tegin päevikusse selle õppeaine järele linnukese ning vaatasin järgmisi aineid. Rohkem õppida ei olnudki ning vahetasin koti sisu õigemate asjade vastu välja. Siis oli aeg arvuti käes. Logisin MSN’i sisse ning vaatasin, kes seal veel on. Pilk peatus Nelly nimel ning tegin sellel topeltklõpsu.
„Hei!“ alustasin vestlust.
„Tsau!“ tuli üsna kiiresti vastus.
„Kuidas kunstiringis läks?“
„Lõpetasin ühe maaliga. Mis ise tegid?“
„Oi, sa ei kujuta ettegi…“

Morelya lemmik on siis umbes selline :) :

Mul ei näita piimaka pilti.
Aga jah,muidu endiselt hea.
Uut!

kirjutan uut
läheb imelikuks kätte ära ainult

huvitav, miks ta sul seda pilti ei näita :/ mul küll täitsa ilusti olemas. isegi, kui sa selle uuel lehel lahti võtad?

Isegi siis mitte.
Aga Morelyal veab. Tal on nii vähe õppida.*on Morelya peale kade*
Ee,jah.

pff, ta teeb koolis ära lihtsalt kõik

Minul näitab pilti.
Ilusa tooniga madu on.

Mulle vägavägavägaväga lausa meeldib see jutt.
Algul ma mõtsin et mai viitsi lugeda.
Siis lugesin kõik osad järjest läbi.
Mulle kohutavalt meeldivad need kirjeldused ja see salapära.
Aga see salapära pole nagu selline, et sa umbes ootad täiega ainult seda teadasaamist. Just need sündmused, mis selleni viivad on ise ka nii põnevad ja..


Oeh.

UUT!

Aww! Armas jutt (xd)
ei tegelt.. uut, k2hku! Ma tahan teada mis edasi saab. Eriti kuna see 'v66ras' tuleb sisse
Siiamaani oli.. m6nusalt sisukas jutt, ega muidu ei olekski viitsind ju l2bi lugeda
et jah.. keep going

uut

süda läheb soojaks selliste kommentaaride peale
ausalt. mul on väga hea meel, kui su ootuseid ületasin neljas osa on umbes poole peal

hästihea ja vägapalju meeldib, aga .. 1) ta läks trenni ja tal oli viin kaasas? 2) kodus küsiti Mor´i käest et kas ta selle haavaga arsti juurde ei peaks minema kuigi isa on tal arst/kirurg.
muidu on super!

*naerab*
suht h2sti 8eldud ^^
ma seletaks, agaa.. sa kysisid Maiult, nii et mai ytle midagi

xD
no pm, mul on ka koolikotis plasku 80%viinaga

aga okei, see teine viga oli küll imelik xD ma muudan ära selle koha

hmh, tahaks uut juba muideks.. xd

aita siis!

Aitan ju

come on, mida pikem, seda parem ju

On kyll jah, aga pikem ja Kiirem oleks veel parem

XD sorri. ma pean mõtlema ka, kuidas ma mingist jamast loogiliselt välja tulen, enne selle tekitamist

4. peatükk


Rääkisin Nel’ile kõik eelnevalt juhtunu ära, mille järel valitses mõningane vaikus.
„Sa välja ei viitsi tulla jalutama?“ Olin veidi pahviks löödud, kuna see kõlas nii mitte Nel’ilikult.
„Eee… Ikka?“ vastasin talle. „Kohe?“
„Jah,“ ning ta logis välja. Kergitasin endamisi kulmu ning panin ühed laiad dressipüksid jalga, selga sooja kampsuni ning jalga mugavad tossud.
„Ma lähen natukeseks Nel’iga välja,“ ütlesin veidi eemal olevale emale, „kauaks ei jää!“ lubasin ning pistsin toavõtmed taskusse, mille järel väljusin majast. Kõndisin mööda sissekäigurada kõnniteeni ja sealt üle tee tema maja ette. Ootasin paar minutit ning ei mõistund, mis värk on. Äkitselt kuulsin oma telefoni vibreerimist taskus. Võtsin selle välja ning avasin klapi. Mulle oli uus sõnum tulnud. Tegin selle lahti.
„Tule silla juurde“ ning see oligi kõik. Saatjaks oli Nelly. Kehitasin siis õlgu, kuigi asi kiskus väga kahtlaseks juba, ja hakkasin mõnesaja meetri kaugusel oleva silla juurde jalutama. Väljas oli üsna jahedaks läinud, seega panin käed taskutesse sooja. Tuuleiilid möödusid ning lennutasid mu juukseid erinevatesse suundadesse, vahepeal mu vaatevälja piirates.
Paari minutiga jõudsin ettenähtud kohta ning olin tõsiselt üllatunud, kui seal kedagi ei näinud. Vaatasin veidi ümberringi ning jalutasin siis aeglasel sammul silla peale, toetasin käed ääre peale ja jäin vett vaatama. Äkitselt läbisid mind külmavärinad.
„Sa ei olnud valmis,“ kuulsin madalat meeshäält rääkimas. Proovisin selle algallikat üles leida, ent see ei õnnestunud mul. Olin veidi paanikas ning hoidsin nüüd juba selja taga tugevasti sillapiirdest kinni. Lõpuks silmasin kõrval olevas metsas üht kuju, kes aeglaselt, kuid kindlalt mulle lähenes.
„Ma ei teadnud ju milleks valmis olla!“ vastasin talle külmalt, haare aina tugevnemas. Vastu kõlas aga mažoorne naer.
„Mina seda ei ütleks,“ sõnas võõras, kui ta minust siis ainult kümmekond meetrit eemal oli.
„SINA!“ hüüatasin, kui lõpuks tema välimust korralikult nägin ning tõstsin juba nimetissõrme tema poole, kui aru sain, „SINA!!“
„Mina,“ vastas ta, kergelt üllatunult, ent omaks võttes. Ta jäi silla otsas seisma.
„Miks ma sind igal pool näen??“ seisin silla peal, jalad mugavalt maha toetamas, käed puusal ning karm nägu ees. Seda hetke meenutan siiani naermisega.
„Sest nõnda oli määratud,“ sõnas ta veidi pehmema tooniga.
„Aga see ei ole ju loogiline. Miks ma siis viimased päevad kedagi teist unes nägin?“ kortsutasin kulmu asja ebaloogilisuse pärast. „Ja kuhu sa Nelly panid?!?“ tuli sõbranna alles nüüd meelde. Tundsin end veidi reetlikuna, et varem tema peale ei mõtelnud.
„Kas sa tõesti arvad, et su mõistus teab täpselt, kellega sa tulevikus kohtud? Ja tegelikult, kui nõnda võtta, siis ega sa ei olekski saanud mind oma unes näha, füüsikaseaduste vastane. Nelly on hetkel rahulikult oma voodis ning magab,“ andis ta järjest ausaid vastuseid. Või ma vähemalt arvasin nõnda, leidmata motiivi ta valetamiseks.
„Ja kuidas sa seda tead?“ küsisin kulmu kergitades võõralt.
„Sest mina ta sinna panin,“ vastas ta taaskord täie tõsidusega.
„Tead mis?“ tõin väikse teemamuutuse mängu, „sa oled väga ebaviisakas.“ Reaktsioon oli, nagu ma lootsingi, üllatunud.
„Ja miks nõnda?“
„Sa pole end siiani isegi tutvustanud,“ pidin ju olukorda natuke huumorit tooma!
„Vabandage mind, mu leedi, olen oma kombed unustanud,“ sõnas ta veidi vabandaval toonil, „Matthew,“ lisas ta siis lõppu ning tegi ühe kummarduse, millega pälvis minult ühe turtsatuse.
„Mee… Ma arvan, et mul ikka on meeldiv tutvuda,“ kergitasin kahtlusega kulmu. „Kuid kuidas sa Nelly juurde said?“ pidin taas sõbranna pärast muretsema, ent näost ei näidanud kõhklust välja.
„Ametisaladus,“ oli ta ilme taas tõsine. „Kuid nüüd, ega ma sind ilmaasjata siia ei kutsunud. Sa pead minuga kaasa tulema.“
„Pean?? Miks ma sinuga kaasa peaksin tulema, kui ma sain vaevalt su nime teada?“ olin üllatunud mehe julgusest ning isekusest. Ta oli hetke vait ning ma kasutasin võimalust teda jällegi veidi rünnata. „Kes sa üldse oled?“ Selle peale tõusis ta pea ning silmad, mis mind puurisid, nägid väga ähvardavad välja.
„Praegu ei ole veel aeg sul teada saada,“ sõnas ta väga vähe huuli liigutades, et ma ei mõistnudki, kuidas ta sõnad mul seest läbi käisid, neid pigem rohkem tundes, kui kuuldes. Ma taganesin paar sammu, kuna ta kohati nagu kiskja välja nägi.
„Kell on palju ning ma tõesti peaksin koju minema!“ ütlesin ning hakkasin tema poole jooksma, täpsemini silla otsa poole, et temast mööduda, kuid ta tegi paar sammu kõrvale, laskmata mul vee kohalt lahkuda.
„Palun?!“ hüüatasin talle näkku.
„Ei,“ vastas ta kalgilt. Siis sain ma juba veidi vihaseks.
„Vaata, Matthew,“ ta nime eriti rõhutades, „sinu pärast ei saanud ma oma korvpallitrennis just eriti palju end treenida. Sinu pärast on mul praegu põlv lõhki. Sinu pärast magab mu sõbranna praegu voodis, selle asemel, et oma arvamust sinuga esimesest kohtumisest jagada. Ehk, tagane ja lase mul oma teed minna!“
„Ei,“ vastas ta samal toonil ning pani oma käe mulle õlale. Kui naljakas see ka ei tundunud, siis ja ka praegu, lajatasin ma talle selle peale vastu põske. Ta pea pöördus selle peale teise suunda, ent tuli kohe jälle otseks tagasi.
„Sa p e a d minuga tulema,“ vaatasid nüüd tema ähvardavad silmad mind.
„Tuleta nüüd meelde, miks?“ jäin teda kuulama, käed rinnal ristates.
„Seda ei ole mina sulle seletama,“ ta lihtsalt jõllitas mind, andmata mingit täpsemat infot.
„Kuid kui ma ei taha?“ esitasin talle väljakutse.
„Seda võid hiljem kurta. Ma ei tea üldse, miks ma sinuga siin nõnda jändan. Kas sa eelistad seljas, süles või taga järel jõlkuda?“ eemaldas ta nüüd oma käe mu õlalt ja jäi otsust ootama. Ma mõistsin, et sellest hetkel pääsu pole. Ohkasin ning tegin veel viimase katse põgeneda. Kummardusin ning jooksin mööda rada kodu poole. Kui ma arvasingi, et olen pääsenud, seisis ta järgmise käänaku taga, üks käsi otse ette tõstetud, et ma peatuks, mida ma ka imestades tegin.
„Kuidas sa seda tegid?“ jäi mu loogikale arusaamatuks.
„Et siis seljas, olgu,“ tuli ta mulle paari sammuga lähemale ja tõstis mu ta selga. „Soovitaksin sul silmad sulgeda,“ ütles ta veel enne ning, endalegi mõistmatult ma tegin seda. Kuigi mul oli soov neid lahti hoida ja näha, mis juhtub või kuhu ta meid viib, ei suutnud ma seda. Laud ei allunud mu mõistusele, olles justkui needuse all.
„Mul on homme koolipäev, vähemalt 8 tundi pean magada saama!“ ütlesin pahaselt. Vastust aga ei tulnud. Tundsin veidi uimasust, kaotasin ajataju ning tuul, mis siiani tugevasti puhunud oli, jäi aina vaiksemaks, kuniks rappumine järele jäi ja ma oma silmad taas lahti teha sain. Ta lasi oma käed mu põlvede alt lahti, mille järel ma maha hüppasin ja enda ümber ringi vaatasin. Olime keset metsa, ma arvan, kuid erinevalt mu unenägudest ei seisnud me koopa ees, vaid… no tegelikult see oli küll koobas, kuid rohkem nagu maa alla ehitatud maja. Kui märkasin, et ta mind piidleb, kergitasin kulmu.
„Ma pean sinna sisse minema?“ küsisin suurte silmadega. Ta noogutas. Ma neelatasin valjusti. „Esimesena?“ oli mu hääl veidi hädine, kuid ma köhatasin ja manasin jälle karmi ilme ette. Hingasin julgustuseks sügavalt sisse ning läksin vana puidust ukse juurde, tõstsin käe, kuid pöördusin siis Matthew poole.
„Koputan?“ Mees muigas hetkeks ning kehitas siis õlgu.
„Kui sa soovid?“ Ma kinkisin talle ühe pahase pilgu ning koputasin. Jõudnud ühe korra nukkidega ukse ära puutuda, avanes ukse iseenesest mu ees. Ma ei näinud mitte midagi, kuna mu ees laius tühimik, kuhu kuidagi valgust sisse ei paistnud.