Morelya Manthony saladused 22/23

XD oleks ega ma ei eita

xDD

Kirjutaaa, mitte 2ra posta

sorrriii

:D:D:D:D

kuradi hea ikka!

aww

2hh, ja nyyd ei saandki uut osa

tuleb veel praegu hommikulgi

UUS OSA! eriti pikk ka. olege rahul.



eripühendusega Irisele :)


6. peatükk


Sammusin välja ning nägin, et Nel juba ootab mind ristmikul.
„Hei! Kuidas magasid?“ küsisin talt, kui olin juba üsna lähedal.
„Sügavalt,“ kirjeldas ta seda napisõnaliselt ning naeratas laialt. Seejärel aga hakkasin mõtlema, et meil oli ju MSNis vestlus pooleli.
„Mida sa mulle eile messengeris vastasidki?“ pidin teada saama, mis oli päris, mis unenägu.
„Kas me rääkisime eile messengeris?“ kergitas ta kulmu. Vastasin samaga.
„Ei rääkinud?“ ei saanud ma seda päris hästi uskuda.
„Minu mäletamist mööda küll mitte. Ma ei käinudki eile arvutis,“ sõnas ta siis pärast pisikest pausi ning vaatas mulle murelikult otsa. „Tunned end hästi?“ küsiski seejärel.
„Üpris. Palavikku kindlasti pole, pea pööritust ega valutamist samuti mitte. Oota…“ sõnasin korraks ning peatusin. Kerisin parema püksisääre ülespoole, et näha, kas ka kukkumine oli olnud unenägu. Minu imestuseks olid plaastrid endiselt sedamoodi peal nagu ma need sinna eile kleepinud olin. Siis jooksis mul mõte kokku ning ma ei mõistnud enam midagi. Ehk olin enne arvutisse minemist magama jäänud? Väga võimalik. Jätsin selle teema ning jalutasime kooli, millest kujunes taaskord väga igav päev. Seekord aga olin mina see, kes poodi külastas.
Kuna ma ei julgenud oma unenägu kellegagi jagada, ostsin ühe A5 suuruses vihikust paksema joonelise raamatu, kuhu selle nii täpselt, kui mäletasin, üles kirjutasin.
Otsustasin sel päeval trenni mitte minna, kuna jalg endiselt veidi valutas. Selle asemel aga kirjutasin üles ka eelnevate ööde unenäod.

Bla, bla, bla. Ei toimunud midagi huvitavat. Ainult mu unenäod olid lõbustuseks. Edaspidi olin unenäos jälle metsas, ent teelahknemisel. Kui läksin ühele poole, sain valitsejaks, kui teisele, tulid igast toredad elukad vastu, kellel isu mu järele oli, ja ajasid mind senikaua taga, kuni läksin ikkagi teise tee peale ja seal krooni pähe sain.

Reedel võtsin jala pealt plaastri ära ja lasin tal värskes õhus paraneda. Senini oli see hoogsalt edenenud.
Jõudis kätte nädalavahetus. Veetsin perega lõbusalt aega – vaatasime filme. Veetsin aina vähem aega kolmapäeva meenutades ning rohkem eksamitele mõteldes. Laupäeval tegin ühe šoppingutuuri isegi. Läksin päeva ajal raamatupoodi ning ma arvan, et te ei kujuta ette, keda ma seal nägin – Dianat (klassiõde). Tema veetis aega lasteosakonnas, mina suundusin teaduse juurde, kust mõned bioloogiaraamatud välja valisin. Uurisin ka teisi foliante seal ümbruses ning tulemuseks oli arve üle viiekümne naela. Ema oli muidugi üllatunud, kuid rahul, et ma vähemalt mõttetuid raamatuid ei ostnud.
Pühapäeval lahendasin eksamiraamatutest ülesandeid ning hakkasin uute raamatutega pihta. Tegelesin maoga – võtsin ta vahepeal terraariumist välja ja vaatasin, et tal mingeid kehalisi vigastusi tekkinud poleks. Seejärel panin tagasi ning mõne tunni pärast õhtupoolikul andsin talle süüa.
Jumal, kui igav mul siiski oli. Tõsiselt. Seepärast otsustasingi hoopis kerge jooksu teha, kuna üsna mitmest trennist puudunud olin. Paningi selga mugavad dressid, klapid kõrva, teavitasin sellest ka teisi ning läksin välja. Kuna külm õhtutuul puhkus, oli temperatuuri suhtes üsna mõnus. Läksin sinna, kuhu tee viis, täpsemalt vaatamata, kuna teadsin selle kandi ümbrust väga hästi, osates enda arust igalt poolt tagasi tulla. Suu laulusõnu kaasa maigutamas, end siiski jalgadega samas rütmis hingates tundsin end isegi päris hästi. Trenn oli ju siiski vabastav. Samal ajal mõtlesin, kui kergeukslik ma oma kolmapäevases unenäos olin olnud. Tegelikult ei käitunud ma üldse mitte enda moodi, mõtlesin.
Keha hakkas vaikselt väsima, kuna olin jälle ajataju kaotanud. Viisin pilgu lõpuks ümbruskonnale ja vaatasin imestusega, et mul oli j ä l l e õnnestunud metsas lõpetada. See muutus juba igavaks. Uurisin siis natukene puid ja maastikku, kuid, enda kahjuks, ma ei tundnud seda kohta ära.
„Kurat!“ vandusin ja lõin jalaga vastu maapinda, mis õrnalt ainult tagasi põrkus.
„Nädal on otsakorral,“ kuulsin tuttavat häält. Pöörasin ümber ning nägin seal… mis ta nimi oligi… Matthew’d, just.
„Oota, see oli ainult uni! Kuidas sa siin olla saad?“ hakkasin vastu puiklema, taaskord täiesti segadusse aetult.
„Nelly jaoks ehk küll, kuid sa tead väga hästi, et nõnda see… t e g e l i k u l t ei olnud,“ tuli ta mulle aeglaselt sammudes lähemale.
„Ei, EI! See ei saa nii olla. Ei saa,“ hakkasin kergelt juba hüsteeriasse minema (naeran selle üle siiani).
„Morelya, on üks koht, kuhu sa pead tulema, mina sind sinna viima. Eelistad endiselt seljas olla?“ küsis ta seejärel, kui minust vaid väikesed kaks meetrit eemal oli.
„Ee… eeee… Ma eelistaksin endiselt koju minna. Mul on särk ka märg, pean pessu minema,“ toimisid mu vabanduserefleksid korrektselt.
„Olgu siis seljas,“ sõnas ta taas veidi tülpinult minu vastupuiklemiste pärast ning võttis mu selga. Ohkasin valjult möödapääsmatusest ja sulgesin silmad, pea tema õla peale asetades. Tuuleiilid möödusid meist, puhudes pigem temale kui mulle näkku.
„Muideks, sa ei ütelnud mulle oma perekonnanime,“ sõnasin mõne aja pärast, kui selline fakt pähe turgatas.
„Ei ütelnud,“ nõustus ka tema väiteks. Ohkasin taaskord valjult.
„Sa pidid mulle vastuseks selle ütlema, mitte minuga nõustuma,“ sõnasin nagu väiksele lapsele, mille peale ise korraks naerma turtsatasin.
„Ning miks ma seda sulle avaldama peaksin?“ küsis ta omalt poolt.
„Sest ma küsisin?!“ vastasin üllatunult, kuna see oli ju loogiline viisakus, küsimusele vastata.
„Ning kuidas erinevad sinu küsimused teiste võõrase omadest?“ kuulsin ma ta häälest juba, kuidas ta vaikselt, salamisi muigas.
„Ma olen ju see ’väljavalitu’, nagu te ise mulle püüdsite selgeks teha,“ ütlesin viiendat sõna eriti irooniliselt rõhutades.
„Tõsi, kuid see ei tähenda, et ma sulle kõigest isiklikust rääkima peaksin,“ ei andnud ka tema alla.
„Matt!“ ütlesin veidi pahasema tooniga.
„Matthew, siiski,“ parandas ta mind.
„Matt!“ ütlesin nüüd juba oma miks-sa-mu-kallal-norid häälega.
„Jah, Morelya?!“
„Mis on su perekonnanimi?“ küsisin uuesti ning naeratasin paluvalt, kuigi ta seda ei näinud. Seejärel oli tema kord ohata.
„Miks see nii suurt rolli mängib?“ päris ta omakorda vastu.
„Sest mind huvitab,“ tõin kõige elementaarsema põhjuse vastuseks.
„O’Horald,“ sõnas ta pärast mõningast pausi vaikselt.
„Matthew o’Horald, kõlab võimsalt… ja vanaaegselt,“ turgatas viimane alles siis mulle pähe. Edasi olin vait, mõteldes, kuidas seda varem tähele ei olnud pannud. Nii tema kui Tristani nimed on... veidi imelikud, kuid pigem rohkem keskaegsed.
Mingi aja pärast, mida ma täpsustada ei suutnud, me aeglustasime ja peatusime seejärel. Hüppasin maha ja arvasin, et oleme samasse kohta tulnud, kuhu mu kolmapäevases unes (ma ei uskunud siis endiselt). Mu imestuseks seisis meie läheduses seekord aga üks lossitaoline ehitis. Kergitasin kulme.
„Te vahetate väga tihti elukohta?“ küsisin kahtlustavalt ning sammusin hoonele lähemale, vaadates, kus selle uks paikneda võiks.
„See pole elukoht vaid kohtumispaik,“ selgitas Matt mulle üsna maheda hääletooniga.
„Ja las ma arvan, ma pean sinna sisse minema,“ tegin oma oh-milline-üllatus näo pähe ja olles ukse kindlaks määranud, tõmbasin ühest ukselingieesmärki täitvast rõngast. Vastupanu see ei osutanud, ent uks oli suur ja sinna tuli niisamagi palju jõudu rakendada. Seejärel sisenesime – mina ees, Matt vahetult järel. Sattusime mingisse esikutaolisse ruumi, kuna nii paremalt kui vasakult läks mööda müüri trepp üles, mõned meetrid kõrgemal oli lagi ning otse ees veidi väiksem uks. Osutasin sellele näpuga ning sain vastuseks peanoogutuse. Kehitasin õlgu ja avasin selle taaskord. Meie ees laius suur ruum, kuhu sisenedes võisin endiselt ukse avanemisest tulenenud mürinat kajamas kuulda.
See nägi nagu kirik välja, ausalt. Muidu enamvähem tühi tuba, kuid kaks rida laiu pinke ja ees veidi kõrgem aste, keskel väike esinejapost. Selle taga seisis, ei keegi muu kui Tristan ise. Mis mulle ruumis kohe silma ei hakanud oli orel taga vasakus nurgas. Üsna võimas veel teine.

jätk. (ei mahtunud ühte posti ära)


„Enefin!“ hüüdis Tris veidi valjema häälega kui ta ennist rääkinud oli, ma arvan. Seda keelt ma küll ei osanud, milles ta just meile midagi ütles, ent kõlas see prantsuse oma sarnaselt. Matt lükkas mind selja pealt, et ma edasi läheks ja, milleks vastupanu osutada, ma liikusingi ettepoole. Tundsin enda peal pilke, kui umbes kahekümnest inimesest möödusin. Tris muidugi kutsus ka mind käega viibutades. Lõpuks astusingi tema kõrvale.
„Kallid kaaskodanikud, see ongi Morelya!“ sõnas ta säravate silmadega. Järgnenud reaktsiooni poleks ma oodanud – nad hakkasid plaksutama. Kulm kerkis kahtlustavalt kõrgemale ning ma mõtlesin, kas ma peaksin kummarduma või mida tegema, kuid ainus asi, mida ma teha suutsin, oli küsivalt ja mõistmatult Tristanile otsa vaadata.
„Morelya Manthony, sünninimega Schelly Lenderschmidt, ongi meie päästerõngas.“ Asi kiskus jälle väga kahtlaseks.
„Palun, ma olen kõigest üks üheksandik, kes ootab kooli lõpetamist,“ ütlesin vaiksemal toonil, ent mulle tundis, et kõik kuulsid seda sellegipoolest.
„Oioi, ära selle pärast küll muretse, koolist päästame su kohe ära.“ Tekkis väike paus ning Tris pöördus nüüd ainiti minu poole.
„Aeg on käes, Morelya. Sa oled oma mõtlemisaja saanud ning nüüd pead ka oma kohustusi täitma – liituma meiega. Saama üheks vampiiridega!“ sõnas ta mu käsi enda omade vahele võttes. Kulmud olid kõrgel ning ma ei suutnud endiselt uskuda, et ta ei tee nalja. No see kõlas küll nagu seebiooper juba. Tundus, et Tris luges mu näost kogu suhtumise välja ning pööras pahandavalt pea korraks kõrvale.
„Kas ma võiksime juba kogu selle ma-ei-usu-sind ja see-ei-saa-ju-võimalik-olla jama ära jätta?!“ Ma vaatasin talle otse silma, tema hallid silmad minu omadesse ning minu sinised silmad tema omadesse torkamas. Poole minuti pärast pöörasin mina pea esimesena kõrvale. Ja kui aus olla, siis ma ei viitsinud samuti enam draamat teha ja parem tegin näo, et usun kõike, mida nad räägivad.
„Mis sellega kaasneb? Ehk seletaksid seda enne natukene,“ palusin ma temalt viisakalt.
„Esmalt – sa pead kodust lahkuma. Leiad mingi vabanduse ning ei naasegi kunagi. Seejärel seoses kooliga…“
„Oota, OOTA!“ hüüdsin vahele, enne kui ta teise punktini jõuda tahtis. „Ma pean kodust ära tulema?!“ vaatasin teda nagu mingit imbetsilli, et sellist asja üldse kaalutleb.
„Täpselt nõnda. Sa ju ei taha ometi nende elu ohtu seada?“ sõnas Tris nagu see oleks väga tavaline asi.
„Kodust ära… Pärast saan ma ikka nende juurde tagasi minna?“ küsisin edasi, kuna ei suutnud vanematest eemal elamisega leppida.
„Ei, ole nüüd, see näeks ju imelik välja, et sa ei vanane nendega samas rütmis. Viiksid su arstide juurde, need teevad vereanalüüsi, kuid juba verevõtmisel arstid minestaksid ning lõpuks sind pandaks kas vangi või hullumajja või pagendatakse riigist.“
„Ta räägib tõtt!“ ütles üks härra esimesest reast. Kulmud kerkisid järjest aina kõrgemale.
„Tead, mis, Morelya,“ alustad Tris taas rahulikuma häälega, „sa õpid meid hästi tundma, usu mind. Hetkel aga on tähtis, et sa üheks meist saaksid. Järgmised paar aastat saavad sinu jaoks uudsed ja lõbusad olema, ma ei valeta,“ oli ta nägu taas imelikult entusiastlik. „Seega, ma palun, et sa tutvuksid kolme tähtsa isikuga.“ Ta pöördus taas pinkide peal istuvate inimeste poole ning kutsus neist kolme, sõrmega vastavalt liigutusi tehes. Lõpuks seisid meie kõrval üks kuuekümnendates mees, üks Tristaniga umbes sama vana naine ja kolmekümnendates proua.
„Matthew, sina samuti,“ kutsus Tristan ka Matt’i. „Palun, Morelya, need on sinu tulevased veresugulased. Stewart Vane, meist targim, vanem ning kogenum,“ sõnas ta ärevusega ning Stewart ulatas mulle käe, millele vastuse saanud, seda suudles. Vaatasin hetkeks kõrvale, siiski mitte nende kombeid päriselt mõistes.
„Christiana Cambray, meist osavaim võitleja,“ tutvustas ta vanemat naist. Temaga me kõigest surusime kätt, minu õnneks.
„Ning viimane, kuid mitte vähem oluline, Mirabelle Ravenot, naine, kes esimesena hakkas meid teaduslikult uurima ja sellega meie olemusest teadvuse taset hulganisti tõstis.“ Tervitasin ka teda kättpidi, või õigemini toimus see vastupidi.
„Nüüd on aeg sind ka meie verega ühenda. Anna oma käed.“ Tegin seda, tõstsin. Imestasin mõtteis samuti, kuidas ma nõnda kuulekas nende juuresolekul olen.
„Mida te teete?!“ pärisin siis sõnadega, kui tegudega vältida ei saa.
„Paljud arvavad, et vampiiriks saamine käib vastavalt vere joomisega, kuid tegelikult läheb see nõnda ainult makku ju, kus sellest mingit kasu ei ole. Veri tuleb vereringesse saada. Seepärast ongi võimalus sõrmeotste kaudu ühendus tekitada. Ühest käest voolab vampiiriveri sisse, teisest tuleb see välja. Aga väike hoiatus, see võib valus olla, kuna imelik on ta kohe kindlasti.“ Silmad suured nii ehmatusest kui üllatusest selle meetodi pärast, kuid pikka pausi ei toimunud ja äkitselt tundsingi, kuidas kõik mu sõrmeotsad järsku veritsevad. Tristan oli ise esimene, kes endal sama tegi. Ta asetas oma sõrmed minu omade vastu, tõstis minu ja enda parema käe ülespoole, tekitades vastava vereringe. Mõlema parema käes voolas veri allapoole – teise vasakusse kätte. Ta hoidis seda ringi umbes kümme sekundit ning seejärel eemaldas oma sõrmed minu omade vastast. Järgmiseks tuli Stewart, kes samasuguse aheliku tekitas ning umbes sama kaua seda hoidis.
Alles siis märkasin, et meie ümber oli üsna palju inimesi… või õigemini siis vampiire kogunenud. Kui ma taas uimasust tundma hakkasin, haarasid mu ümbert kellegi käed, mis mind püsti hoidsid. Mul oli mugav, ausalt. Tundsin sõrmedega tühjust ning peatselt nägin enda vastas Christiana’t, kes mulle sõbralikult naeratas. Järgmisena Mirabelle’t ning kõige lõpuks Matthew ise. Tema hoidis sidet kõige kauem, ma ei teagi miks. Seejärel võttis ta mu käelabad ja, kui imelik või rõve see ka ei tunduks, lakkus mu kõik sõrmeotsad puhtaks, mille järel veritsemine peatus. Sama tegi ta ka enda sõrmedega ning alles siis märkasin, et kõik teisedki olid nõnda toiminud. See keegi, kes minust enne kinni hoidis, viis mu nüüd pingi peale lamama, kuna ma end üsna imelikult tundsin ja jalgel püsinud ei oleks.
„Suurepärane! Nüüd on sinus ainult kõige paremat verd!“ kuulsin Tris’i häält. Sain aru, et keegi teine veel räägib midagi, kuid mida täpsemalt, seda ma enam ei mõistnud. Tundsin, kuidas mu keha valutab, tervenisti.
„Mis… toimub?“ sain vaevu sõnad suust. Kuulsin podisemist ning kuidas mu ninasõõrmed midagi imelikku sisse hingasid, kuna mõne sekundi möödudes tundsin end täiesti ärkvel, elavana. Silmad suured, ei mingit uimasust enam.
„Nüüd on mul aeg sulle seletada, mida su keha teeb,“ oleksin oodanud, et sõnad pärinevad Tris’ilt või Matt’ilt, kuid tegelikult rääkis minuga hoopis Mirabelle. Noogutasin talle, et too jätkaks.
„Kuigi vask on rauast vähemaktiivne metall, sisaldab vampiiriveri alumiiniumi, mis inimestele üldiselt juba mürgine. Hetkel toimub su kehas muutumine – meie varerakud võitlevad sinu omadega ning lõpuks võtavad need üle. Oma esimese toidu saad samuti endast. Seejärel hakkavad su kehas toimuma muutused. Rakud saadavad välja teistsugust infot ning selle tulemusena hakkad sa varsti sarnanema meiega. Aga see võtab veidi pikemalt aega. Umbes kuu aja pärast peaksid sa peaaegu kõik muutumisfaasid läbinud olema, kuid sellele järgnevast tutvustab sulle juba Tristan, ma arvan.
Muutus on valulik. Ma mäletan, et minu kõige hullem kogemus oli küüntega, kuidas need järsku nõnda pikaks läksid ja otsast küünistesarnaseks… esimene kord, kui küüned vahetusid oli ka jube, kuid ajapikku harjub sellega igaüks ära.
Süda on samuti üks hell koht. Kuna see pumpab verd, kuid nüüd on sinust ka sinine veri, siis sa tunnetad just südame kohas eriti hästi ülevõtmist. Su naha paksus kahekordistub teistsuguse DNA pärast, mis muutumisel samuti vahetub. See on kasulik juba sellepärast, et muidu näeksime me väga sinised välja.
See olekski nüüd minu poolt kõik. Meie olemusest räägib sulle samuti keegi teine ja seda õpid juba pikaemas perspektiivis,“ lõpetas naine, olles väga õnnelik, et oma tarkust jagada saab. Ma noogutasin tänulikult ning jäin kedagi järgmist ootama.
„Morelya! Nüüd on sul aeg mõtelda, mis vabanduse sa perekonnale tood, et sealt majast igaveseks lahkuda, kuna muutumise ajal sa seal olla ei tohi,“ ütles ta sama rõõmsalt ja vaimustunult kui ennegi kõike muud.
„Ma ei kujuta ettegi, kuidas ma seal ära saaksin!“ vastasin talle ausalt, kuna mis vabanduse saabki üks üheksandik vanematele tuua, et eluks ajaks ära minna?!
„Morelya, mõtle nüüd veidi. Sa lõpetad praegu kooli, kindlasti on sellega mingeid võimalusi?“ pakkus Tris järgmiseks välja.
„Kas sa tead juba, kuhu sul edasi oli plaanis minna?“ üritas ta mind aidata. Mina aga kehitasin õlgu.
„Valikuid on nii palju,“ tõin vabanduseks.
„Siis on ju suurepärane, ütled, et lähed välismaale õppima!“ oli ta justkui haaratud minu aitamisest.
„See oleks kahe kuu pärast variandiks sobinud, kuid hetkel mitte,“ tuletasin talle meelde, et olen siiski hetkel veel ainult üheksandik.
„Kui me su koolist nimekirjast ära võtame ja sina oma vanematele ütled, et sõidad sõbra juurde maale eksamiteks õppima, kas see ei oleks mitte suurepärane?“ tuli järgmine pakkumine Matthew’lt.
„Nad ei jääks uskuma ja ei laseks mul kuhugi minna, eksamite periood on tulemas ning kõige paremini õpin ma vaikuses ja üksinda oma toas.“ Nõnda ju oligi.
„Morelya, sa oled tark tüdruk. Kindlasti teavad nad ka seda. Seega, sul polekski ju väga vaja õppida. Ikka laseksid,“ sõnas Tristan järgmisena. Ohkasin valjult, kuid mul tõesti ei tulnud paremaid ideid ka pähe ning pidin seega sellega leppima. Midagi tuli ju ütelda, kui nüüd juba selline suur muutus tehtud oli.
„Peab siis selle peale panustama. Kuid oodake! Mida ma Kulliga teen?“ vaatasin imestunult neile otsa.
„Kulliga?“ küsis Matt esimesena.
„Mu madu,“ vastasin talle. Järgnes paus ning nad vahetasid omavahel pilke.
„Võtad ta kaasa, ega muud varianti vist ei ole,“ sõnas Tris.
„Ja kuhu ma ta panen? Kuhu ma ta kaasa võtan?“ pärisin edasi, kuna ei teadnudki ju mis meie sihtpunkt või midagi taolist on.
„Meie varjupaika – koju. See on suur maja ning kui oleme sulle seal sobiva toa leidnud, saad end mugavasti sisse seada,“ jätkas Tris, jällegi. Kortsutasin kulmu, kuid kehitasin vastuseks õlgu.
„Kui midagi muud üle ei jää,“ loobusin taas väitlemisest. „Millal siis minek on?“ tõstsin taas pea, ilme parem-teeme-siis-asja-kohe-ära-mitte-ärme-oota.
„Kohe,“ sõnas Matt ning ulatas mulle käe, et mind püsti aidata. Kergitasin kulmu, olles imestunud.
„Juba?“ sain sõna suust.
„Pole aega raisata,“ oli ta ilme täiesti tõsine ning tõstis mu endale selga. „Hiljem kohtume,“ noogutas ta teistele hüvastijätuks peaga ja hakkas liikuma. Seekord ma aga silmi sulgeda ei jõudnud ja vaatasin nüüd huviga, miks seda enne tegema olin pidanud. Me liikusime erakordselt kiiresti, ma ei mõista, kuidas see võimalik oli, ent oma silma on kuningas ja ma olin kindel, et varsti saan ka sellele tõesti põhjenduse. Ajataju kadus mul sellegipoolest, ent kui ma oma mp3 mängija taas sisse lülitasin, hakkasin vaikselt laulma, et aeg kiiremini läheks.
Umbes kolm laulu oli möödas, kui peatusimegi ühel tänavanurgal ning nägin, et paarsada meetrit eemal oli nii Nelly kui minu maja.
„Ma ootan sind maja ees,“ sõnas Matt ning enne, kui ma midagi vastata jõudsin, oli ta läinud. Kehitasin taas õlgu ning läksin koju. Vaatasin ringi, otsisin, kus kõik on, kuulatasin, kuid ei kippu ega kõppu. Kortsutasin kulmu, kuid kui sain pilgu kellale hoidetud, mõistsin põhjust. Läksin üles oma tuppa, nõnda vaikselt hiilides kui sain. Seal toppisin oma spordikoti vajalike asjuga täis ning mõtlesin, kuidas ma terraariumi veel kätte saan võtta.
„Kurat,“ ütlesin endale ning jooksin pööningule, et hiirepere ka kaasa võtta, kuidas muidu teda toita, metsikuid ju sööda ei julge. Mässasin veidi ning kui olin valmis minema, tuli meelde vähemalt kiri jätta. Võtsin ühe A4 ning pastaka.

Kallid ema, isa ning Claudia!
Ma ei põgenenud kodust ega midagi, lihtsalt tuli vastupandamatu pakkumine mille pidin vastu võtma – lähen ühe klassivenna maakoju, kus aitan tal natukene matemaatikast sotti saada. Ärge muretsege, ma ei tarbi ei alkoholi, tubakat ega narkootikumi. Telefon on sees, võite helistada, kuid ei hakanud teid õhtul enam üles ajama. Palun ärge olge pahased. Võtsin isegi Kulli kaasa, et te tema pärast muretsema ei peaks, kuna ma tean, et teile just ei meeldi teda sööta.
Teid endiselt armastav tütar,
Morelya.
Kalli!

Võtsin oma padja ümbert püüri ning panin mao sinna sisse, peale tegin tugeva sõlme. Viskasin spordikoti õlale, panin hiired karbiga terra sisse ning võtsin selle koos padjapüüriga kätte. Kirja panin terraariumi peale ning suundusin alla. Paberi jätsin kööki laua peale ning seejärel läksin nii vaikselt, kui sain, välja. Sulgesin ukse ja pöörasin ringi. Matt seisis otse minu ees, mis veidi imelik oli, kuid ta võttis mult terraariumi käest ning pani selle märkamatult tulnud auto pagasnikusse. Sinna viskasin ka oma spordikoti, kuid padjapüüri lemmikuga hoidsin terve teekonna vältel käes, kui ta mu kõrval esiistmel 150km/h kiirusega sõitis.
Nõnda mu teekond algaski.

MIna kommenteerin ka lõpuks.

OMGOMGOMGOMG


Sa oled võtnud minu lemmikstiili, lemmiktegelased.. kõik minu lemmiku.. ja kompunninud selle kokku üheks sigalahedaks jutuks.

Kõiksee.. vampiirid ja siis see kolimine ja kohanemine ja see stiil millega sa kirjutad ja..

Ja sa ikkagi ei öelnud, mis trennis ta käib.

Kui vana ta on üldse?

Aa.. üheksas klass.. 15? 16?

Mulle ROPULT meeldib.

Kui sellest raamat tuleb siis ma olen teisena järjekorras. Esimese koha loovutan siiski Irisele.

UUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT


Palun (A)

ei, kirjutasin küll, kui sa ütlesid, siis kohe järgmisesse ossa kirjutasingi sisse. kohe otsin koha üles...

„Vaata, Matthew,“ ta nime eriti rõhutades, „sinu pärast ei saanud ma oma korvpallitrennis just eriti palju end treenida. Sinu pärast on mul praegu põlv lõhki. Sinu pärast magab mu sõbranna praegu voodis, selle asemel, et oma arvamust sinuga esimesest kohtumisest jagada. Ehk, tagane ja lase mul oma teed minna!“

neljas peatükk.
voh

aga jah, 15-16, sinna kanti.

aga hästi. ma siis kirjutan järgmist osa

hästi suur aitäh sulle!

Ma <3 seda juttu...
juba nii alguses...
Ma olen siis raamatu järjekorras kolmas...sest selle jutu lausa peab raamatuks tegema...
kohati on aga natuke lapsik ning on ka kirjavigu...
AGA...SISU ON VÄGEV!!!
Nüüd kiirelt uut...

kirjavigu? kui veel silma hakkab, siis neid ma palun ERITI, et te mulle teavitate

AWWWW!

nii pea, kui guitar heroga lõpetan, siis kirjutan edasi xD

Kirja pani terraariumi peale ja paberi köögilaua peale??
Muidu on kõik lihtsalt SUPER. Kõik see vampiiride ja muutumise värk. Love this!!!
Uut!:)

eiei, see oli nagu alla minekuks. selleks ajaks terraariumi peale, aga pärast all köögi lauale.



kui lasanjega lõpetan, siis hakkan kirjutama

pole küll eriti pikk, aga peatüki lõpetuseks sobis see koht hästi.
enjoy!



7. peatükk


Sõit kestis umbes pool tundi. Saabusime me ühe mäe juurde. Väljas valitses pilkane pimedus, ehk kui ka seekord ma pidanuks selle ukse üles leidma ja esimesena sisenema, jäänuks ma arvatavasti hommikuni välja.
Väljusin esiistmelt ettevaatlikult, kuna tundsin, et kõhus justkui keeraks. Käsi sirutus katuse poole ning selle toel läksin pagasiruumi poole. Matt oli selle juba avanud ning mu asjadki välja võtnud. Tegin korraks krimpsus nägu, ent ootasin siis, et tema teed juhatama hakkaks, seega heitsin talle küsiva pilgu. Asi mõjus ning ta hakkas kõndima.
„Saad sa hakkama?“ küsis ta minult. Minu meelest pidanuks see vastupidi olema – tema ju hoidis kõiki mu kaasavõetud varandust.
„Jah, muidugi,“ pidin talle ju midagigi vastama. Seejärel järgnesin talle mööda ühte pisikest rada mäekülje kõrval ning seda umbes sada meetrit, kuni nägin katusealuse taolist kohta paremal – mäe sisse ehitatult. Naeratus tungis tahtmatult mu näole. Matthew juhataski mind sinna alla, kus edasi juba ühe nikerdatud puidust ukse avas.
„Preilid enne,“ sõnas ta viisakalt ning lasi mul oma Kulliga ees minna. Taaskord üks koridor, kuid seekord sirutus Matthew käsi, kui ta oli sisse tulnud, paremale, mis lambid sisse lülitas. Valgus… Lõpuks ometi oli nende kodus valgus. Ma lausa ohkasin rõõmust. Koridor oli oma kolm meetrit lai, ehk ruumi jagus, ning valget värvi. Seinad olid ilusti siledaks lihvitud, ära pahteldatud ning valge värviga üle tehtud.
„Mine siit otse ning esimene käänak paremale,“ juhendas ta mind, kuna ma juba temast eespool olin. Allusin sellele vabatahtlikult ning hakkasin liikuma. Kõigest paarkümmend sammu teinud, nägingi, kuidas üks tee paremale läheb.
„Otse ning esimesest trepist paremal alla,“ sõnas ta enne, kui küsida jõudsin. Tegingi nõnda. Peatselt põikasin paremale, kust sain kenasti alla… korrusele? Tegime 180kraadise pöörde, kuna ees oli tupik.
„Ja siit vasakule, viimasesse tuppa,“ selgitas ta jälle kiiremini kui küsivad sõnad mu suus vormuda jõudsid. Pöörasingi siis vasemale ning jalutasin otse, otse, otse, kuni mu ees laius valge uks. Koputasin ning seejärel avasin selle. Uks oli mingist tugevast materjalist tehtud, mis tegelikult ei olnud üldse raske. Võimalik, et sees oli puit, peal näiteks alumiinium või midagi. Juba kuulsin ma ahhetusi ning oigamisi, enne kui täpselt nägin, kes seal toas üldse on.
„Morelya. Morelya, Morelya, palun, tule võta siin istet!“ sõnas, ei mingit üllatust, Tristan. Läksin, kuhu mind kutsuti ning võtsin ühel voodil istet. Minuga olid toas kuus inimest. Tris, Matt, Stewart, Christiana, Mirabella ning üks mulle tundmatu neiu üleni valges.
Tuba oli hele, beežikat tooni seinad, ja lihtsalt massiivne, suur! Ütleks, et umbes kolmkümmend ruutmeetrit suur. Seina peal olid mingid maalid, profi tehtud, võis kaugelt ütelda. Minu vastas oli üks riidekapp, jällegi puidust tehtud. Selle kõrval üks heledamat tooni diivan, sobis seinadega hästi. Minust vasakul seina ees olid mõned toolid. Paremale jäi siis uks ning veidi rohkem minu poole üks kraanikauss, mille kõrval prügikast. Nurgas oli üks raamaturiiul, milles olevaid teoseid ma teadsin, et kavatsen uurida. Voodi mu all oli mugav, vedrumadrats, kattemadrats, kolm kohevat patja, soe tekk voodipesu oli samuti kõik valge. Mu päise poolel oli üks kummutitaoline kapp. Laes rippus üks valge kolmeharuline lamp ning ka voodi kõrval oli üks seina külge kinnitatud. Aknaid ruumil ei paistnud. Kuid üleüldse oli kõik nii hele, et ma lihtsalt pidin küsima: „Kas see on mingi haigla?!“
„Just nimelt,“ tuli Tris vaikselt kekseldes, oma tavapärase joovastunud ilmega, „see on meie esimene ning ainuke vampiiridehaigla. Sa said… ütleme, et kõige parema toa, mis meil pakkuda oli võimalik.“
„Ja mille poolest siis nõnda?“ pidin küsima, kuna ei leidnud küll, et see nii… nii hea olnuks, et teised halvemad pidanuks olema.
„Esiteks – suurus, teiseks mugavus, kolmandaks raamatud, neljas – turvalisus,“ loetles tundmatu tüdruk kvaliteetomadusi ette. Nüüdseks sain aru, et ta peab järelikult üks arstidest või õdedest olema.
„Olgu peale.“ Ma ei osanud midagi muud lisada ning ootasin, et keegi ise jututeema või tegevuse algataks. Kaua ei pidanudki ootama, kui Tris jälle jutustamishoos oli.
„Siin saad sa puhata nii kaua, kuni muutus on täielikult toimunud,“ sõnas ta minu poole tulles ning voodi ees, minust veidi kõrval seisma jäädes. Seal pöördus ta teiste poole, kes mu vastas seisid.
„Laseme tal nüüd õige puhata,“ lisas ta veel, asetas käed mu õlgadele ning jõllitas mind.
„Sa saad end siin ise ilusti sisse seada ning ma soovitaksin sul puhata, jõudu läheb sul tarvis.“
„Kui sul on midagi vaja, siis helista ainult seda nuppu oma selja taga,“ sõnas preili valges. Ma noogutasin vastuseks.
„Meie oleme samuti siin, kõrvaltubades, kui midagi on. Mina esimene koridorist vasakule minna, Tris su kõrval paremal, Stewart tema kõrval, Christiana sealt järgmine ning Mirabella pärast teda,“ seletas Matthew mulle nende paiknemist haiglas. Noogutasin ning proovisin meelde jätta. Matt, mina, Tris, Stew, Chris, Mir.
„Olgu nii!“ ütlesin rõõmsalt ning toetasin käed põlvedele, jäädes neile otsa vaatama. „Aga kus on tualett ja duširuum?“ tuli mulle siis alles meelde seda küsida. Mulle vastas kohalik haiglas.
„Lähed välja, koridori, millest te tulite ning vasakule esimene uks.“
„Hästi,“ jätsin ka selle meelde. Hetkeks valitses toas vaikus.
„Laskem nüüd noorukil puhata!“ käsutas Stewart kõik välja, millega palju pobinat pälvis, ning sulges enda järel ukse. Ohkasin valjult ning kukkusin oma suurde, laia voodisse pikali. Seejärel tõusin kiiruga püsti ning võtsin maast Kulli terraariumi, mille kummuti peale panin. Seest võtsin hiired välja, panin need terra kõrvale, võtsin voodist padjapüüri ning vabastasin looma, ta oma koju asetades. Teadsin, et sööt peab veel vastu, kuid järgmine päev pean kindlasti ka neid toitma.
Seejärel alustasin lahtipakkimisega. Võtsin oma spordikoti, viisin selle kapi juurde, avasin selle uksed ning mind valdas üllatustunne, kui nägin, et see polnudki tühi. Ühe riidepuu peal oli must nahkmantel, kolmel järgmisel erisuguseid triiksärke. Samuti oli sinna riputatud ka üks hommikumantel. Kapi selle osa põhjas olid ühed tanksaapad ning sussid. Riiulisse oli pistetud kaks paari musti teksasid ning sinna kõrvale üks saunalina. See tegi südame nii soojaks! Tekitas tunde, et olen tõesti neile oluline.
Kui olin natuke aega seda imetlenud, otsustasin enda kaasavõetud asjade juurde naasta. Tegin kotil luku lahti ning jaotasin riided riidepuudele, riiulitesse ja sahtlitesse. Veel korra rahulolust ohanud, võtsin rätiku ning hommikumantli välja ja sulgesin kõik uksed. Koti panin kummuti ette, kuna seal ka muid asju peale riiete olid, mis ootasid ärapanemist. Otsustasin aga esmalt end puhtaks pesta. Niisiis võtsingi kõik hilbud seljast ning panin hommikumantli selga. Sel hetkel tuli meelde, et ma ei võtnud ju isegi pesemisasju kaasa. Kirusin end korraks ning, kuna ma ei teadnud, kust õde leida, vajutasin punasele nupule oma voodi kohal olevas seinas. Möödus umbes kakskümmend sekundit kui mu uksele koputati. Läksin ja avasin selle.
„Te kutsusite?“ sõnas sama preili, keda ennegi oma toas näinud olin.
„Jah. Unustasin kodust pesemistarbeid kaasa võtta…“
„Kõik on teid vannitoas ootamas,“ sõnas neiu enne, kui jõudsin isegi küsimust esitada. Naeratasin talle säravalt.
„Suur aitäh teile!“ sõnasin tänulikult ning õde jalutas minema.
„Oodake!“ hüüdsin ootamatult talle järele. Õnneks ta polnud veel kaugele jõudnud ning ta pöördus tagasi. Enne kui ta küsida jõudis, sõnasin: „Mis teie nimi on?“
„Õde Nelly Urry,“ sõnas ta mulle viisakalt ning isegi veidi meelitatult. Imestusin veidi, et tal mu parima sõbrannaga sama nimi on, ent ei lasknud emotsioonidel välja paista.
„Meeldiv, ma olen Morelya Manthony,“ vastasin talle laialt naeratades. Ta noogutas mulle sõbralikult ning läks palju parema tujuga ära. Sellise eluga võib täitsa ära harjuda, mõtlesin endamisi ning läksin uksest välja, mille enda järelt sulgesin. Paar sammu otse edasi ning juba oligi vasakul üks uks. Kõhklesin hetke ning koputasin seejärel. Mingit vastust ei tulnud, seega sisenesin. Tuba oli pime, kuid vasakul hakkas kohe üks lüliti silma, mida ka vajutasin. Kolm lampi laes süttisid ning tuba oli üsna heledalt valgustatud. Lüliti kõrval oli metallist viieharuline nagi. Teises ruumi otsas asetses vann, suunaga ukse poole, paremal nurgas duššinurk, millele sai kardinad (ilusa lillelise mustriga) vee piiramiseks ette tõmmata. Nende vahel asetses vett imav vannitoa vaip, ilusat helesinist värvi. Natukene minu pool oli paremal väike kapp, millel oli kraanikauss peal. Selle kohal, traditsiooniliselt, peegel. Kapi peal aga oli kolm pudelit ning üks švamm ootamas. Minust otse paremale jäi veel üks uks, mis, avamisel selgus, oli vets. Põrandat ja seinu katsid valged plaadid, mis nii puhtad välja nägid, et kade meel lausa hakkas. Seega panin kiiresti vannis vee jooksma, olles enne natukene selle ääre peal olnud vannivahtu sisse kallanud. Oma rõiva riputasin nagisse nagu ka rätiku.
Kuna vanni täitumiseni oli veel aega, läksin kapi juurde ja uurisin mulle jäetud pesuvahendeid. Šampoon ja palsam nägid küll nagu juuksurist ostetud välja. Dušigeel lõhnas sidruni järele – mõnusalt värskendav. Nuustik oli punast värvi, tohutult ilus. Viisin need vanni seinapoolse ääre peale, kuna sellele laiem riba sinna jäetud oli.
Hetke pärast oligi vann mõnusasti vett täis saanud ning keerasin kraani kinni. Kõik see vahutas ka mõnusalt, et sisse vajudes tundsin küll end täiesti paradiisis. Vesi oli nii mõnusalt soe, kuid see kiirendas mu muutumisprotsessi, ehk keha hakkas rohkem valutama kui enne.
Kuid seal ma siiski ligunesin ning lõpuks ka uinusin, jättes kõik mured ning valud maha.

Ärkasin ma millegipärast hooga, kuid und ma ei näinud, seda oleksin mäletanud. Vesi oli üsna leigeks juba muutunud, niisiis tegin selle vahetust, veidi välja, veidi juurde. Kui taas sooja olin saanud, panin pea ilusti vee alla ning märjutasin juuksed. Haarasin šampooni järele ning pesin pea puhtaks. Seejärel hõõrusin sisse ka palsami ning võisin naha puhastamise juurde asuda. Tegin švammi märjaks ning lisasin sellele oma sidrunilõhnalist pesuainet, mille vahule hõõrusin. Tõmbasin korgi välja, lastes veel ära joosta ning samal ajal pesin end. Tervet ruumi täitis mõnus värskendav aroom, mis naeratuse näole tõi. Loputasin end käsiduššiga puhtaks ja astusin matile. Kõndisin nagideni ning võtsin rätiku, millega enamus veest enda küljest ära sain. Siis viskasin hommikumantli taas selga, võtsin oma asjad kaasa ning läksin oma tuppa.
Alles nüüd märkasin, et seinakapi siinpoolsel küljel oli täies pikkuses peegel külge pandud. Läksin oma kummuti juurde, et kotist muud tarbeesemed ära panna ja oma juukseid harjata. Jõudnud aga ühe sahtli lahti teha, valdas mind taaskord õnnetunne, kuna leidsin sealt ühed päikseprillid ja ripatsi. Päikseprillid olid, nagu ka Tristan’il ja Matthew’l, üsna väikese pindalaga, kuid piisavalt, et silmad täpselt selle taha ära peita – ovaalse kujuga, metallraamid. Võtsin ripatsi endale kätte ning ei üllatunud, kui nägin, et see oli jällegi samasugune nagu neil – VSA ühele metallplaadi poole kaunilt graveeritud. Seejärel aga pöörasin selle teistpidi ning märkasin, et nad olid mu nime sinna maaliliseltki lasknud sisse uuristada. Arvasin, et järelikult on ka neil samamoodi, ühing ühel, liikme nimi teisel küljel.
Sellel päeval olin ma saanud palju erinevaid tundeid kogeda, esmalt pahameelt, teiseks kurbust, kolmandaks imestust, üllatust, mõistmatust, võimatust, adrenaliini, muutumist, õnne, rõõmu, lõõgastust, praktiliselt kõike!
Kuid ma võtsin end kokku ja eemaldasin spordikotist kõik ülejäänud asjad, need ilusti kummutisahtlisse asetades. Koti voltisin kokku ja panin selle ühte vabasse sahtlisse suures riidekapis. Asetasin rätiku ühe tooli seljatoele kuivama ning läksin voodi juurde, kuhu ennist oma mustad riided olin kiiruga visanud. Võtsin dresside taskust oma mobiili ning juhtusin vaatama, mis kell oli. Mind valdas üllatustunne, taaskord.
„Viis hommikul?!“ ahhetasin endamisi, „kuidas kurat?!“ ei saanud ma üle, kuid ei hakanud ka pikemalt uurima. Lappisin need kokku ja panin samuti ühe tooli peale, kuna ei leidnud paremat varianti. Lõpuks olin ma kõik vajaliku teinud ning, olles hommikumantli teisele toolile pannud, pugesin voodisse teki alla, tundes lõpuks ometi seda väsimust, mis tegelikult juba tunde oli oodanud, et endast märku anda, ma lihtsalt polnud seda tähele pannud. Ma ei liialda, kui ütlen, et uinusin sekunditega, jäädes rahulikult oma suurde, pehmesse voodisse unenägudeta magama.

Oehhh...
See tähendab, et sõnu polegi vaja.

xD hästi

Terve öö su järgmist osa oodanud...
ikka veel ei tule?

Need päikseprillid...

ei kirjuta ju, et tahetakse
ei aga ma läksin juba enne ühte arvutist ära, natukene jõudsin enne kirjutada.
mu kõige nr 1 fänn nõudis, kui ta oli tervete osadega lõpetanud, seda paari rida, mis ma järgmist olin kirjutanud xD see oli naljakas nüüd ma pean ta üles ajama, kui uus osa valmib -.-
ehk tuleb PIKK osa järgmine loodaks.

päikseprillid olid liiga naljaka kujuga?

Nõustun Audreyga. See on kirjeldamatult hea järjekas.
Uut

on it lihtsalt natukene on vaja netist asju otsida ja uurida

Küll sa ka jõuad,

mismõttes? kästakse ju.