Morelya Manthony saladused 22/23

mismõttes? ainult ta klassivend oli ju ka robert kui te tahate, siis ma võin ära ka muuta et on soovi?

aga väike romanss tuleb sellegipoolest. ma arvan. kui ma oskan kirjutada.

Ei pea ära muutma, ma lihtsalt vaatan, et minu jutus on Robert, siis ETIC. jutus on ka... Springi jutus oli ka Robert

ma muudan siis ära. midagi... teistugust

Ma tean milliseks.

ma muutsin siin ka juba ära xD

Ma ei pannud seda tähele.

Nateki - Parem oleks mingi Nate'gi vms.. See tugev K on nagunii vale ja see üldse kõlab nagu nätaki xD
kingutuse - kingItuse.

rohkem vigu ei leidnud seekord. Sa arened!


ÕÕÕÕÕÕÕH. Mis kõigil on selle tõmmu naha ja tumedate juustega ja treenitud kehaga ja vapustava iseloomu ja klaverimänguga!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Meelega või?!
Ainus vahe oli see et Nate'il on pruunid silmad. Temal on rohelised. -.-

Uut palun.

aitäh vigade eest, ma vahel teen niii idiootselt neid

ja NAte on nii mitte minu tüüpi mees, et ma lihtsalt mõtlesin, milline tüüp teistele meievanustele meeldida võiks

ja kirjutan uut

Meievanustele ilmselt HÄSTI flirtiv, osaliselt gay välimusega, armas, needistatud, tattoo Ekstreemse välimusega?

oikurat, sa ajasid mulle isu mõne päriselt kena tegelase sinna tekitada ja seda lause teise poole pärast, mitte esimese xD

aga sa ütled, et Nate ei näegi ahvatlev välja? või kui sa end mõne teise tibi olukorda paneksid?

Ma ei ole seda öelnud ega ei kavatse oma arvamust avaldada, kui et ta on üks naistemees Kreeklane, nojah, seal on kõik sellised romantikud nagu Itaalias.

Aga eiii, mina olen liiga õel ja isegi siis kui ma oleksin kontsakingadega ja mõnes minikas, suudaksin ma nendega joosta ja endast veel õelama mulje jätta kui tavaliselt Ma lihtsalt ei lase kunag kellegil flirtida

mis mul praegu meelde tuli, oli see, et ma vist võtsin Morelya nime Morelia Viridis'est xD hah. lolz

kohe saab uus osa valmis

päris kohe ei olnud, aga ausalt, koguaeg kirjutasin.



17. peatükk


Kui ärkasin, tundsin kellegi pilku endal. Silmad avanud nägin, et Julia seisis täpselt mu voodi kõrval, oli veidi mu kohale kummardunud ning ootas, et ma üles ärkaksin. Tõusin kiiresti istukile ja lükkasin kätega tahapoole, ehmunud näoga teda vaadates, mõistmata, mis kurat tal plaanis oli.
„Lõpuks ometi,“ naeratas ta laialt. Kortsutasin kulmu ning vaatasin teda nagu idiooti.
„Ee…“ ei saanud ma esmalt sõnu suust, „mida sa teed?!“
„Räägin sinuga,“ vastas ta lõbusalt. „Ütle nüüd, mis sa Nate’ile tegid, ta lihtsalt passis voodis ja välja ei tulnud.“ Kergitasin nüüd juba veidi üllatunult kulme. „Ära mängi midagi süütukest. Mida te eile tegite?“
„Jalutasime, käisime kohvikus ning seejärel mängis ta mulle klaverit ja laulis,“ ütlesin, küsiv ilme endiselt näol. Muidugi ma teadsin, mida Julia mõtles, kuid ma ei osanud oma tegusid kuidagi sõnadega väljendada.
„Kindlasti tegite midagi muud, Morelya. Sa ei saa ju nii igav olla,“ vastas ta veidi väljakutsuval toonil.
„Hea küll, me suudlesime,“ tunnistasin ja vaatasin veidi ükskõikse näoga talle otsa.
„Ja?“ vehkis ta kätega kaasa, kuna loogiliselt ei saanud see masenduse põhjuseks olla.
„Ja siis ma tahtsin oma tuppa tulla,“ lisasin õlakehitusega.
„Miks?“ sattus tema nüüd segadusse.
„Sest see kõik läks liiga kiiresti!“ hüüdsin veidi valjema tooniga ja hüppasin ta kõrvalt voodist maha. Läksin riidekapini ja võtsin sealt riided välja. Julia jäi mõneks sekundiks vait, kuni ma end riidesse panin.
„No hästi, see seletab,“ muutus ta hääletoon taas lõbusaks. Tüdruk jättis mulle iga hetkega aina imelikuma mulje ning see pani vastavalt grimmassi tegema. Kuulsin vaikset itsitust ning seejärel samme, millele järgnes ukse avanemine ning sulgumine. Ohkasin valjult ning vabanevalt. Polnud just väga raske arvata, kuhu ta läks. Istusin oma voodi peale ja mõtlesin veidi. Ei saanud seda eriti kaua teha, kui kuulsin uksel koputust.
„Sisse!“ hõikasin. Uks avanes ja sisse astus särava naeratusega Angelica.
„Hei,“ tervitas ta mind ning sulges ruumi ava, misjärel minu juurde tuli.
„Hei,“ vastasin rahulikult vastu ja kutsusin ta enda kõrvale istuma, mida ta ka tegi.
„Oled homseks valmis?“ küsis ta, ise väga heatujuliselt muiates. Hingasin sügavalt sisse ja välja.
„Ma arvan küll, kuid seda saab alles homme teada, eks ole?“ vastasin samuti rõõmsa näoilmega naeratades. Kujutlesin juba kogu seda rahvamassi ette, kellele ma kõnelema pidin.
„Saab,“ nõustus ta minuga. „Nüüd loe mulle oma kõne ette.“
„Hea küll,“ sõnasin loobuvalt ja rääkisin talle umbes viisteist minutit endast. Ta tegi paar märkust ja mina proovisin need meelde jätta, et teistele positiivset esmamuljet jätta. Seejärel rääkis ta mulle järgneva päeva kavast. Noogutasin iga informatsiooni peale agaralt kaasa.
„…Ning siis kuulutab Stewart esimese päeva ametlikult lõppenuks,“ jõudis ta lõpuni. Tekkis hetkeline paus, mille ma ootamatu küsimusega ära rikkusin.
„Kas sa tead Nathaniel Stephen’it?“ vaatasin tõsise, ent küsiva näoga tuttavale otsa.
„Tean,“ vastas ta, nüüd mind uuriva pilguga jõllitades.
„Mis sa temast arvad?“ jätkasin pärimist, et vanema ja targema abi saada.
„No tal on välimusega päris vedanud, kuid ega ta midagi erilist ei ole. Soovitan sul temaga ettevaatlik olla, ei tea, mis pealispinna all leidub,“ avaldas ta oma arvamust ning olin selle eest väga tänulik.
„Olgu, aitäh,“ sõnasin siiski ka valjult välja, mitte ainult mõtteis.
„Selge. Ma siis lähen. Vaata, et sa homme kell üksteist siis valmis oled!“ muutus ta jälle väga lõbusaks ning lahkus lehvitades toast. Jäin omaette naeratama, endiselt voodil istudes. Pärast paariminutilist mõttepausi hüppasin püsti ja lahkusin toast. Kõndisin kolmandale korrusele ja sealt mööda koridore, kuni Nathaniel’iga kokku põrkasin.
„Hei!“ sõnasin kiiresti.
„Tsau! Sind ma just otsisingi!“ prahvatas ta ilma mõttepausita. See pani mind aga küsivalt kulmu kergitama, miks ta minu järele puudust tundis.
„Tahtsin vabandada, et ma eile nõnda pealetükkiv olin,“ võttis ta mu kätest kinni ja puuris mu silmi oma pilguga. Kui need nii armsad välja poleks näinud, hakanuks mul juba valus.
„Aww!“ pidin sulades sellele vastama. „Ei ole hullu, ma läksin ise ka liialt närvi,“ tunnistasin ka oma viga ja üritasin seda oma andekspaluva naeratusega korvata. Nähes, kui positiivselt meelestatud ma tol päeval olin, otsustas ta mind äraleppimise märgiks kallistada. Panin ka oma käed talle tugevasti ümber ja hingasin ta meeldivat aroomi sisse. Hetke pärast te eemaldus ning ulatas mulle oma käe, millest ma kinni võtsin. Seejärel läksime jalutama, jälle. Mind oli hoiatatud ning kavatsesin silmad-kõrvad lahti hoida, aga kui keegi temasugune juba minusugusest huvitatud oli, siis teadsin, et pean võimalust kasutama ja vähemalt proovima, äkki klapibki?
Teel eikuhugi küsitlesin ma teda läbi ja lõhki: minevikust, olevikust, tulevikust, unistustest, mõtetest ja kõigest muustki, mis pähe tuli. Ausalt, ta tundus oma isiksuselt mulle väga huvitav, seega ei avaldanud ainult ta välimus muljet. Olime Orust väljunud ja istusime lihtsalt kahekesti sellepealsel maastikul. Lõpuks, kui mul enam küsimusi pähe ei tulnud ja vaikus meie vahele tungis, jõudis ta mulle järgmiseks päevaks edu soovida. Mõtlesin lõbusalt, et tema nimel kasvõi ei aja midagi seal ees seistes sassi.
Vaatasin… noormehe? pruunidesse silmadesse ning naeratasin tagasihoidlikult. Mõlemad istusime rätsepistes ja teineteisele üsna lähestikku, kuid kokkupuutumata, seega võis eemalt päris hea vaatepilt avaneda, kui keegi oleks tulnud, kuid päev hakkas vist vaikselt lähedale tükkima, mispärast meie seal oldud aja jooksul ühtki vampiiri Orgu ei läinud.
Jumal, kui mahlased ning ahvatlevad ta silmad välja nägid, ei väsi ma kordamast. Me vahtisimegi nõnda oma viis minutit tõtt, kumbki midagi ei ütelnud, kuni ta huuled liikuma hakkasid.
„Kas ma tohin sind suudelda?“ palus ta viisakalt luba. Kes suudaks sellisele küsimusele ära ütelda?! Mitte keegi, keda mina teaksin, seal hulgas ka mina.
„Jah,“ ei hakanud ma sõnu millegi muu peale raiskama, kartes hetke ära rikkuda. Seega kummardusin veidi ettepoole ja sulgesin silmad. Peatselt tundsingi ta huuli enda omade vastas õrnalt liikumas, mida pärast ta eemaldumist kiiresti niisutasin. Pidin tõdema, et ta ka maitses hästi. No ta oli justkui perfektsus ise ja minule see sobis suurepäraselt. Kui me mõnda aega seal veel kudrutanud olime, märkasime, et väljas oli juba üpris valgeks läinud. Pagesime kiiresti Orgu sisse ning Nate saatis mu minu ja Julia toani.
„Kõik laabub homme, ma usun sinusse,“ andis ta mulle oma „õnnistuse“, kui mu kätest kinni hoidis.
„Aitäh,“ olin siiralt õnnelik ning kinkisin talle ühe head-päeva-suudluse, misjärel uksest sisenesin, talle veel viivuks enne naeratades. Panin ööriided selga ja hüppasin nagu oma lemmiknuku saanud väike laps õnnelikult voodisse.
„Sa oleksid nagu seitsmendas taevas,“ kuulsin muigel näoga Julia kommentaari teisest asemest.
„No ei saa just ütelda, et su vennas mingeid teisi tundeid tekitada suudaksid,“ olin temaga üsna avameelne ja proovisin laia naeratust alla suruda. Kuna ma siiski vampiiride ajaloost midagi rääkida osata tahtsin, võtsin aga Tristan’i „Kroonika“ kätte ja avasin selle sealt, kus viimati pooleli olin jäänud.
„Seda ta tõesti oskab,“ tõdes Julia sedasama ning pööras magama. Keerasin oma lambi võimalikult hämaraks ning alustasin selleõhtuse lugemisega. Mul jäi oma sada viiskümmend lehte lõpust puudu, kui tundsin, et enam ei jaksa. Panin telefoni kella viieks õhtupoolikul helisema ning heitsin pilkases pimeduses magama.

„When I wake up yeah I know I'm gonna be, I'm gonna be the man who wakes up next to you…“ hakkas The Proclaimers mu telefonis laulma, enne kui ma selle kinni jõudsin panna. Tõusin istukile ning ringutasin veidi. Ei hakanudki riideid ära vahetama, vaid tõstsin padja seljatoeks seina ja enda vahele ning hakkasin raamatut edasi lugema. Lihtsalt lugesingi järjest „Kroonika“ läbi jätkasin Mirabelle „Kõik vampiiridest“ teosega. See oli eelmisega võrreldes palju õhem ning seega läks ka kiiremini. Ma ei mõistnud, kas saatus tõesti juhib meid, aga nii pea, kui ma selle käest panin ja sügavalt ohkasin, kostus ukse vastas koputus. Kuna Julia endiselt magas, ei hakanud ma kedagi sisse hõikama vaid läksin oma pidžaama väel ukse juurde, mille avasin. Nägin teisel pool Matthew’d.
„Õhtust!“ tervitas ta mind formaalselt ning ma lipsasin toast välja, enda järel ust kinni tõmmates.
„Hei! Pole kaua näinud,“ sõnasin, lõpus veidi kahtlevaks muutudes, kuna ei tulnud kohe meelde, millal ma teda viimati nägin. Üleeile, ütlesin mõtteis ääremärkusena.
„Tõepoolest. Oled ilusti tänaseks ettevalmistunud?“ küsis ta hoolitseva tooniga. Julia’l oli õigus, ta oli tõsiselt hea õpetaja,
„Nii palju, kui mu võimuses on,“ vastasin talle positiivselt ja naeratasin tagasihoidlikult.
„Ära lihtsalt paanitse ja jää iseendaks, küll kõik ülejäänud samuti laabub,“ süstis ta minusse enesekindlust, mille üle ma äärmiselt tänulik olin.
„Proovin seda teha,“ kinnitasin talle oma heatahtlikke soovide olemasolu.
„Aga egas midagi, varsti on juba aeg. Edu sulle ning küll me pärast veel kohtume,“ pöördus ta minema, kuid ma peatasin ta, mehe käest kiiresti kinni haarates. Ta pöördus tagasi minu poole ja vaatas küsivalt otsa.
„Aitäh sulle. Kõige eest,“ sain lõpuks need sõnad endast välja ja kallistasin teda. Tundsin, et tal on ebamugav olla, seega lasin ta peatselt lahti. Läksime kumbki oma suunda. Toas vahetasin riided ära ja vaatasin käekella, mille oma õigesse kohta asetades nägin, et kell juba pool üksteist saanud oli. Oma ringikõndimise ja askeldamisega olin Juliagi üles ajanud. Ta haigutas laialt ja küsis mult kella. Tegin tallegi aja teatavaks ning kui olin oma professionaalse väljanägemise taganud, tegin toast minekut, enne veel kaks laenatud raamatut kätte võttes. Läksin Saali, kus kogu üritus toimuma pidi. Oma paarkümmend vampiiri askeldasid seal, tassides erinevaid asju ja omavahel arutledes. Vaatasin ringi, mõeldes, kelle juurde minna, kui nägin, et Tristan mulle lehvitab. Just see mees, keda ma vajasin, mõtlesin muigega ning kõndisin tema juurde.
„Aitäh raamatu eest, sain palju targemaks,“ ulatasin talle „Kroonika“ tagasi.
„Sa tead, millal sa peale pead minema, eks?“ võttis ta raamatu vastu, kuid tegeles tähtsamate asjadega.
„Tean. Pealegi, mu nimi hüütakse ju enne ka, seega probleemi teoreetiliselt tulla ei tohiks,“ säilitasin oma positiivsust ja naeratasin laialt.
„Teoreetiliselt…“ kordas ta vaikselt rohkem iseendale. „Sel juhul soovin ma sulle edu ning hiljem kohtume.“
„Ma tänan,“ sõnasin ainult, kui Tristan juba teiste kaasliigilistega rääkima suundus. Seejärel otsisin pilguga Mirabelle’t, et temalegi raamat tagastada. Märkasin teda sügavas vestluses mingisuguse temavanuse meesterahvaga olevat. Lasin veel pilgul ringi käia, kuid kui ei märganud kedagi, kellega rääkida, suundusin raamatuga selle omaniku poole. Ta nägi mind lähenemas ning naeratas kutsuvalt.
„Tervist,“ noogutasin esmalt minu jaoks tundmatule mehele ning seejärel ka Mirabelle’le. Sirutasin käed nende vahel oleva köitega naise poole. „Tagastaksin sulle su v ä g a hea raamatu. See on lihtsalt niivõrd huvitav ja hariv, et kui koolis olnuks sellised õpikud, oleksin ma igati sealt lahkumise vastu olnud,“ proovisin päeva veidi huumorit tuua.
„Ma tänan,“ vastas ta meelitatult ning otsustas siis mind tundmatuga tutvustada. „Morelya, see on mu elukaaslane Friedrich Ravenot, Freid, Morelya Manthony.“ Kortsutasin mõistmatult kulmu, kuna neil sama perekonnanimi oli, ent siiski väitis, et nad olid ainult elukaaslased.
„Sama perekonnanimega, kuid mitte abielus?“ läks ilme nüüd üle küsivaks muigeks.
„No, mõlemat,“ tunnistas ta lõbusalt.
„Hästi, noored, ma siis jätan teid omapäi,“ vastasin rõõmsalt ja noogutasin mõlemale head aega.

Liikusin väljapääsu poole, kus Angelica mulle vastu tuli.
„Morelya, täpselt õigel ajal!“ tegi ta mulle komplimendi, pani parema käe mulle kaugemale õlale ja kõndis tagasi lava poole. „Niisiis. Ma loodan, et sa oled valmis, sest hetkeseisuga on Orgu tulnud üle kaheksa tuhande vampiiri. Võib öelda, et see on suhteliselt hea rekord. Umbes tuhat seltsilist ei tule kunagi siia ning ülejäänud neli-viis tuhat on üle läinud FMV poolele.“
„Oi jumal,“ ei osanud ma midagi muud ütelda. See käis nii kohale tulnud vampiiride kui ka FMV liikmete arvu kohta, mis mõlemad mind ahhetama panid.
„Rahu, rahu, ruumis on hämar ning sulle on rääkimise ajal õrn valgus peale suunatud, sa ei näe just väga palju,“ proovis ta mind lohutada, aga asi toimis üpris vastupidiselt. Proovisin sügavate hingtõmmetega end maandada. Angelica oli meid viinud esimesse ritta lava ees. „Istu,“ ei öelnud ta seda niivõrd palvena, kuid talitasin siiski omast vabast tahtest nõnda nagu ta soovis.
„Esimesed read on avamisel ülesastujatele. Välja arvatud Charlie ja Stewart, muidugi, kes koguaeg laval oma supersuuruses tugitoolidel lamavad,“ selgitas ta mulle tõsisel häälel. „Kohad siin pole nimelised, seega võidki siia jääda.“
„Olgu, kasulik teada,“ kommenteerisin, kui tal mõttepaus tekkis.
„Praegu soovitan ma sul lihtsalt ringi vaadata ja kuulata, äkki saad midagi kasulikku teada. Proovi või muud taolist asja siin enne ei toimu, showgi pole enam kaugel,“ ütles ta taas lõbusalt ning tõusis siis püsti ja jalutas minema. Pettusin veidi, kuid hoidsin kõrvad kikkis ning pöörasin end toolil nõnda, et enamus rahvast mu vaateväljas oleks. Minutite jooksul ei kuulnud midagi vajalikku või uut. Aeg venis kuna mul oli igav ja see pani mind haigutama. Helid valjenesid ning märkasin, et rahvas hakkab juba omale kohti vaatama. Pöörasin end taas otseks ja sulgesin silmad, proovides veidi vähemalt enne siis puhata, kuna oma pool tunnikest veel aega oli.
„Leidsingi su üles,“ kuulsin tuttavat häält enda kõrvalt ning avasin õnnelikult silmad.
„Nate,“ sõnasin, nägu säramas.
„Morelya,“ vastas ta sarnaselt ja naeratas laialt. „Kardad ka?“
„Mitte eriti,“ pidin omagi üllatuseks nõnda vastama. Mu hirm oli lahtunud.
„Mul on su üle hea meel.“
„Mul endal ka,“ itsitasin vaikselt. Järgnevad mõned minutid ta kiitis ja ülistas mind, proovis igati mu enesetunnet parandada ja ma pean tõdema, et see õnnestus tal. Enne minnalaskmist nõudsin talt ühte magusat suudlust, mille ta meeleldi mulle ka andis. Kurjam, kui hea enesetunne mul enne esinemist ikka oli.
Mind tõi reaalsusesse Stewart’i hääl, mis nüüd läbi mikrofoni ja kõlarite palju võimsamalt ja valjemalt kõlas.
„Tere kallid kaasliigilised,“ alustas ta oma avakõnega. „Ma tahaksin teid kõiki tänada siia tulemast, kuna tänavune Kokkutulek on eelnevatest palju olulisema tähtsusega. Seda meie suurima projekti, FMV vastu minemise pärast. Nagu te kõik teate, otsustas Nõukogu meile juhi otsida. Ülesanne täideti edukalt ja vastav isik on saanud tükikese meie kõige parematest fruktidest ning õppinud samuti usaldusväärsete käte all. Selleks on Morelya Manthony, kellest te mõne hetke pärast täpsemalt kuulete.
Mainin ka ära, et oleme oma arvuga senise rekordi püstitanud. Meid on siia kogunenud kaheksa tuhat nelisada seitsekümmend viis vampiiri!“ hõikas ta viimast lauset erilise uhkusega. Saalist kostusid valjud hüüded ning vali aplaus, mis mu rõõmsameelselt naeratama pani.
„Kuid tänavu on ka veel teine rekord püstitatud,“ jätkas ta vaiksemalt ning mitte enam nõnda positiivse meeleoluga. „Juba praegu on inimesi üle kuueteist tuhande tapetud.“ Kui ma poleks oma keha üle nii head kontrolli omanud, vajunuks mul suure tõenäosusega suu lahti.
„Ärgem laske end sellest liialt mõjutada. Me otsustasime, et võtame selle vastu midagi ette ja tegimegi seda. Ma esitlen teile: Morelya Manthony!“ Saal plaksutas väga diskreetselt, minu õnneks. Hingasin sügavalt sisse ja tõusin püsti. Jalutasin esinejapuldi taha ja vaatasin kõiki neid vampiire. Paanika võttis mu mõneks sekundiks oma valdusesse, kuid suutsin enesekontrolli taastada ja isegi naeratuse näole manada.
„Tervitus. Mina olen Morelya Manthony, teie „väljavalitu“ nagu mulle pidevalt korrutatud on. Tutvustaksin teile veidi oma tausta, et teaksite, kelle kätte te end usaldate.“ Sõnad voolasid justkui ise mu suust välja ilma, et ma väga neid meeldegi tuletama oleksin pidanud. Rääkisin neile oma perekonnast, koolist, unenägudest, Matthew’ga kohtumisest, mis mu vahepeal korraks naerma ajas, haiglast, muutumisest, perekonnast lahtiütlemisest, teekonnast Orgu ning paari sõnaga mainisin ka „Kroonika“ ning „Kõik vampiiridest“ lugemist. „…ning sellepärast ma enam müüte ei usugi, olgu nad ükskõik mille kohta. Ma tänan teid,“ lõpetasin lõbusalt, kummardusin ning läksin istusin oma kohale, kus paar korda taaskord sügavalt sisse-välja hingasin. Matthew, kes mu seljataga istus, pani oma käe mulle õlale ning pigistas seda õrnalt, andes märku, et ma olin tubli. Asetasin ka oma kämbla korraks tema oma peale ja naeratasin õrnalt. Seejärel oli Charlie kord oma etteaste teha.
„Tere! Mina olen härra Charlie Claville nagu te kõik teate. Me täname sind lühikokkuvõtte eest, Morelya, kuid palju lõbusam osa on alles tulemas. Minul oli au mõtelda välja erinevaid ülesandeid, kuidas meie noore juhi oskused ja teadmised proovile panna. Kokku tuli neid viis tükki. Iga päev pead sa ühe ära sooritama. Kui sa seda teed, siis läheb kõik hästi. Kui mitte… jääks siiski esimese variandi juurde,“ irvitas ta veidi õelalt lõpus. „Kõigepealt, kõige lihtsam: füüsiline vastupidavus. Nagu teada, on meie kõige meisterlikumaks võitlejaks Christiana Cambray. Üks viieraundine duell, mille reegleid te kõik teate. Teiseks: osavus. Mööda Oru külge ei ole just lihtne üles ronida, kuid „väljavalitul“ peaks ju taipu jaguma, et selles omad nõksud leida, mis teda kõrgustesse aitaksid. Kolmandaks: haritus. Koostasin sada erinevat küsimust vampiiride kohta, nii ajaloo, olemuse kui ka olukordade kohta. Näha, kas noor vampiir oskab oma mõistust täies mahus kasutada ja kuiva teooriat praktilistes olukordades rakendada. Neljandaks: leidlikkus. Oleme kinni võtnud ühe FMV liikme. Vaatame, kuidas suudab päästja temalt informatsiooni välja pressida. Ning neljandaks, mu lemmik: vaimne tugevus. Kuna noorukil üheksas klass pooleli jäi, siis saadame ta kooli eksamitele tagasi. Kas ta suudab piisavalt hästi inimühiskonnas maskeeruda ja jääda meie põhimõtetele truuks, ehk mitte kellelegi oma olemusest rääkida. Samuti peab ta päevasel ajal valgusega toime tulema Loodame, et ta seda teeb, ei tahaks asjatult laipu tekitada.
Arvan, et katsumused on mitmekesised ning panevad katsealuse erinevatelt aspektidelt proovile. Kui kellelgi on paremaid ideid, siis võib pärast minuga ühendust võtta ja avaneb võimalus midagi muuta, kuid hetkel olen mina rääkinud. Tänan tähelepanu eest.“ Süda oli väga tugevasti sees peksma hakanud ja mind valdas taaskord paanika. Kooli, tagasi?! Sain aru, et sellepärast Tristan midagi teinud ei olnudki selles suhtes. Näha klassikaaslaseid, näha Nelly’t, kuid samas tegi see asja ju veel hullemaks. Haarasin ahastusest oma peast kinni ja toetasin küünarnukid reite peale. Olin välismaailmast täiesti välja lülitatud ning kuulsin ainult oma abikarjeid peas. Hakkasin mõtlema, kuidas ma üldse kooli ühe päevaga saaksin ja teised kogu mu teekonda ja sealviibimist jälgida. Vajusin väga sügavale mõtteisse, kuna nii mõnigi vampiir käis laval millestki rääkimas, kuid ma ei kuulnud mitte ühtki sõna, mida ta rääkis. Ka paar tuttavat nägu kõnelesid seal ees, kuid nende sõnum ei erinenud teiste omadest. Otsustasin hiljem seda teistega arutada ning lõpuks Kokkutuleku avamisele keskenduda. Pöörasin tähelepanu lavale, kus Stewart taaskord rääkis. Taastasin oma normaalse kehahoiaku toolil ja vaatasin ühele oma tegijatest otsa. Meie pilgud küll ei kohtunud, kuid see ei olnudki mu eesmärgiks.
„Ning sellega kuulutangi ma DCCXLIV Koosoleku avatuks!“ lõpeta ta kõne ning valas ühest pudelist, mis neil laua peal oli, endale ning Charlie’le peekrisse juua. Austuseks tõstis ta enda anuma kõrgele üles ning rüüpas sealt ühe lonksu. Kostus aplaus ning rahvas tõusis isegi püsti, kuid peatselt hakkasid paljud välisukse poole liikuma. Mina püsisin mõnda aega oma toolil, kus masendunult istusin. Ma tahtnuks kohe oma tuppa minna, kuid lähimate minutite jooksul ei olnud mul lootustki ruumist pääseda.
„Morelya, palun ühine meiega veidi tagapool,“ kostis mu kõrvu Angelica siidine hääl. Tõstsin pilgu ning nähes naist, tõusin püsti ja kõndisin ta järel mõned read tahapoole, kus mu lähedasemad vampiirid olid: Matthew, Tristan ning Leofrick.
„Sa oled kindlasti pahviks löödud kõige sellega,“ sõnas Angelica alustuseks.
„Oo, jah,“ vastasin väitega vägagi nõustudes.
„Me oleme sulle toeks,“ jätkas Leo.
„Just. Niisiis, räägi, milline ülesanne sulle kõige raskem tundus?“ ütles ka Matt sõna sekka.
„Viimane,“ ei oodanud ma sekunditki küsimuse lõpust, kuna vastus täiesti kindel oli.
„Siin saan mina veidi aidata,“ vaatas Tristan teistele otsa ning mul oli tunne, et teised teadsid midagi, mida mina ei mitte. Kuid kuna ta ütles, et saab aidata, siis ei hakanud ka ära ütlema.
„FMV liikme piinamine su jaoks probleemi ei tekita?“ pidi Angelica sellegipoolest küsima. Hakkasin alles siis mõtlema, et ka see on raske. Kellelegi eesmärgiga haiget teha, et informatsiooni temast välja pressida, kõlas hirmuäratavalt.
„Ma ei tea, kuidas,“ sõnasin piinamismeetodeid kommenteerides. Olin nii mõndagi relva näinud piinakambrid, kuid nende kasutamine oli ju hoopis teine ooper.
„Selles võin mina aidata,“ pakkus Leo end vabatahtlikuks välja. Vaatasin talle tänulikult otsa.
„Mööda Oru seina ronimiseks võin ma ise näpunäiteid jagada,“ ei hakanud ainus naine seltskonnas enam meestelt küsima.
„Ning mina võin siis teadmiste valdkonnaga aidata,“ ütles Matthew ning naeratas õrnalt.
„Duelliga saad sa hakkama, selles ma ei kahtlegi. Aga väga hea, tööjaotus tehtud. Minu poole võid niikuinii alati tulla, kui probleem on, ära selles üldse kahtlegi,“ viis Ang meie väikese koosoleku lõpukorrale. Noogutasin ning jätsin märkuse meelde. Pärast hulganisti julgustavate sõnade saamist lahkusin oma tuppa, kust leidsin Nate’i eest ootamas.
„Hei! Sul läks täitsa hästi! Kuid Charlie… nojah. Sa saad hakkama küll, selles ma ei kahtlegi, aga ma ütlen, et ega see mees täie mõistuse juures ei ole,“ tegi ta hetkega mu tuju päris heaks. Istusin voodile ning kutsusin ka noormehe enda kõrvale. Toetasin jalad raamistiku peale, ulatades sedasi ümber põlvede kinni võtta. Toetasin ka pea küliti nende peale ja vaatasin sõpra.
„Ma loodan ka, väga loodan,“ sõnasin siiralt. No täiesti lõpp, kui palju ma vaeva pidin nägema, et talle mitte kaela hüpata. Nii lähedalt, ent siiski nii kaugel nagu ma endale korrutasin. Seejärel kummardus ta minu poole ja asetas oma huuled mu laubale, millele üks pai järgnes. Naeratasin vaikselt ja rahulolevalt. Pärast paari minutit vaikust võtsin jalatsid ära ning viskasin voodisse pikali. Ohkasin valjult ning jõllitasin lage.
„Olgu peale, ma ei sega sind enam. Sul on vaja välja puhata. Ära muretse ainult nii palju, lõõgastu,“ naeratas ta rõõmsalt ja võttis korraks mu kätest kinni.
„Lõõgastu? Ja sa ei aitagi mul seda teha?!“ küsisin väljakutsuvalt ja pettuvalt, et ta nõnda lahkuda mõtles.
„Mis sul täpsemalt mõtteis on?“ päris ta seepeale ettevaatlikult. Ma tõmbasin voodis veidi koomale ja patsutasin kohale oma kõrval, et ta sinna tuleks. Küll väga väikesel määral vastumeelselt, ta siiski tuli sinna kõrvale. Naeratus mu näol läks koguaeg aina suuremaks ning lõpuks ometi avanes mul võimalus temaga tõesti lähedal olla. Keerasin end tema peale ning kuhjasin ta oma suudlustega üle. Ta oli n i i vastupandamatult maitsev, et ma ei saanud pärast enam aru, kuidas ma tast eemal suutsin üldse viibida.
Kui te nüüd mõtlete, mis kõik sellele järgnes, siis pean teie lootused purustama, midagi rohkemat ei juhtunudki. Uinusime varsti kahekesti mu voodis, kahekesti teki all soojas olles, kuigi ma võinuks vabalt ka tema kuumusest elada. Kuigi Koosolek katastroofiliseks osutus, lõppes öö siiski õnnelikumalt kui varem. Nate’i kõrval.

cute ending...

ma vist kujutan seda piinamist juba ette...ainult sõnad...

kuidas ei tohi mida sulle teha?

neljas on minu lemmik. urr. saab nalja tähendab, proovin asja ikka korralikult räigeks ajada et ärge te midagi väga nõrka oodake

see on 744.s, kui ma nüüd õigesti vaatan

ja ma proovin kiiresti need järgmised viis peatükki ära kirjutada, kuna ma ei viitsi enam selle romansiga tegeleda seal. vastik xD

ma ei salli siiani, aga noorsooromaanis peaks midagi sellesarnast sees olema, nagu Iris mulle kinnitas ja seda nõudis

no fantaasia on igatahes kõigest sellest parem

KISSING SUCKS!

dude, love in books sucks anyways

love in books sucks... but... in reallife it's dangerous...
ütlen seda ainult sellepärast, et on lähiajal valusaid kogemusi olnud...

uut ootaks...aga kui sinu kohe oli 2h siis ega vist niipea pole uut oodata...

Haha
Ei, ausalt, armastus sakib
Ma olin jälle Liskaga õues ja siis käis mingi poiste teema Ja nad olid üllatunud, miks ma võtsin oma vv ära ja panin teise asemele ja miks ma endale uut ei võtnud jnejne