Morelya Manthony saladused 22/23

Tanksaapaid mõtlesid? Siis on ka mainu arust tankid..

Sest see.. masin. On tank. ja sellel öeldakse ka Tankijuht ja tankid..

Tangid on ju nagu.. küünetangid..


Mm.. mulle meeldis see osa rohkem. Vb sellepärast et mul on täna parem olla ja ma sain aru isegi, mis ma lugesin..

Ma juba ootan, mis värk selle oma poisiga on..

UUT!

'Jala'Matt raudselt ^^

ei, poiss on uus tegelane. ja minu meelest on ka tankid. vähemalt õde ütleb küll alati nõnda. ja tangid on, jah, teised asjad. sõna tangid polegi ju ainsuses. tang on nagu tangud. tanksaapad on ka tank sõna. seega tankid.

Tankid
Kõva hääldus

mismõttes. nii hääldataksegi

Tankid?
Ma hääldan küll nõrga 'G'ga :d

valesti hääldad

Tore teada.

parem mitte ärge vaielge häälduse üle vaid maiu ütle millal uut osa saaks...

noh. täna niipea, kui ma korralikult asja juurde asun xD

Ma siis kommenteerin homme, kuna täna pole ma ilmselt pikalt arvutis.

asu siis juba mitte ära vasta postidele...
(selle posti vastuseks sooviks siis uut osa...)

kohe. see on viimane teen pika ja korraliku osa, luban xD

ma vähemalt loodan, et sa teed...

Mul on suva, kas on pikk osa. Kui on lühike ja sisukas, siis on sedagi tore lugeda. Besides, kõik su osad on toredad.

goosh. seda osa on raskem kirjutada, kui ma arvasin. fakk, et ma mingit sebimist sisse pean parema. rikub kogu seikluse ära.

aga tuleb siis midagi või mitte???

tulebtuleb. üle kolme lehe juba valmis. kui järgmine päev läbi saab, lõpetan peatüki ära. ta on juba üsna lähedal

palju sebimist. aga no worries - mul on Nathanieliga juba plaanid tehtud. ei tule sellest mingit laavstoorit.




16. peatükk


Ärkasin üles ning haarasin kiiresti märkmiku kätte. Panin hämara tule samuti põlema, et näeksin, mida kirjutan. Ausalt, ma polnud väga ammu enam mingeid õudusunenägusid näinud ning kui ma seda ka tegin, siis enamasti enne mingit kohutavat õnnetust. Näiteks kolm päeva enne vanaema surma nägin, kuidas mind aeti kusagil soises alas vihmaga taga. Enamvähem oli spurt edukas, kuni ma kuhugi mülkasse astusin ning lihtsalt julmalt uppusin kellegi õela naeru saatel. Ei kõla just väga jubedalt, kuid ärkasin õhku ahmides, justkui oleksingi päriselt hapnikupuuduses vaevelnud.
Seekord oli aga asi veidi teistmoodi. Kui ebareaalselt või naljakalt see ka ei kõla, siis ma oleksin justkui Tšernobõlis olnud. Lagendik, mõned väikesed puud heledal kõrbelaadsel lagendikul, imelikud loomad ringi jooksmas. Siin-seal paar inimlaipa maas ja metslased nende kallal maiustamas. Nagu mõni jänkide õudusfilm, no lihtsalt sarkastiline! Mulle polnud need kunagi meeldinud ning nüüd olin ise ühes peategelane. Jalutasin siis ringi ning hiilisin ühe söögilaua juurde. Maas olnuks justkui mingi tark professor, seda välimuse järgi otsustades (riietus + prillid). Tema ääres kolm mehikest, väga karvased, tumedad, räpased ning näljased. Kõht oli lahti rebitud ning nii mõnigi organ juba ära söödud. Jämesool oli ühest otsast kõhus sees, teisest juba kellegi suus. Pöörasin pea kiiresti kõrvale, et mitte oksele hakata, kuid kui juba lõhn mu ninna tunginud oli, ei suutnud ma end aidata ja hommikune toit tuli välja. Hommikune toit? Hallo? Ma polnud ju enam inimene. Kuidas ma sain hommikust toitu välja oksendada?! Väga ebaloogiline, kuid nõnda see juhtus. Inimtoit oli see, mis mu maos veel seedimata seisis. Pöörasin uuesti pea kõrvale, et mitte uuesti oma tegu korrata. Tagurdasin eemale, teadmata, kuhu teel olin ning kiirendasin sammu, et sellest kõledast kohast ära saada. Jooksin ja jooksin, kuid igal pool oli seesama muster. Lagendik, laibad, metslased nende ümber, üksikud puud ebaharikult kasvamas. Panin silmad kinni ja tundsin, kuidas maailm justkui keerlema hakkas. Seejärel avasin need taas ning märkasin, et olin ühe laiba kohale kummardunud ning jõllitasin tolle sisemusse. Mees oli sama, keda ma ennegi nägin. Vaatasin eemale, jälle see sama. Panin käed suu peale ning kui need sealt eemaldasin, nägin verd. Pühkisin varrukaga suud ning järele jäi ühtlaselt punane laik. Vaatasin ennast: üleni karvane, lühike, küürus, katkised hambad, ühe silma vaateväli suurem kui teisel. Karjusin, kuid minust väljus madal karumöirge sarnane hääl. Ning siis ma ärkasin üles.
See oli vastik, ausalt. Kui te ei suuda seda ette kujutada, siis on sama olukord ka minu tunnetega. See tõesti ehmatas mind ning hakkasin kartma, mida mu ülesanded endist ette kujutavad. Kui kogu selle jutu märkmiku neljale lehele üles olin kirjutanud, haarasin käekella järele, mis kuute õhtul näitas. Vaatasin vasakule ning nägin, et Julia magas endiselt. Naeratasin õrnalt, kuid jõudsin järeldusele, et enam ma põõnata ei saanud. Seega tõusin püsti, vahetasin riided ning lahkusin Orust, päikseprillid ees, kuna päike veel kumas õrnalt metsast läbi. Otsustasin natuke kõhutäidet otsida, olles juba unenäo unustanud. Läksin paar kilomeetrit eemale ning leidsin ühe hundi, kelle vaevata ära hüpnotiseerisin. Ammutasin veidi tema verd, mis esmalt tundud nõnda maitsev, kuid lõpuks mul juba sees peaaegu keerama hakkas. Sulgesin kiiresti haava ja tegin taaskord minekut.
Maha rahunenud, võtsin taskust välja telefoni ning proovisin taaskord Nelly’le helistada. Kutsus neli korda ning ta võttis vastu.
„Morelya, kui sa tagasi tuled, oled surnud mees!“ olid tema esimesed sõnad mulle üle pika aja.
„Nelly, ma armastan sind ka!“ vastasin kartlikult rõõmsa häälega.
„Mor, ei ole naljaks. Kus sa oled?!“ kõlas ta väga ärritunud hääl mu mobiili kõlaris.
„Tsivilisatsioonist eemal, täpsemalt ei oska ma ausalt ütelda,“ hakkasin alles siis oma asukoha peale mõtlema. Ma tõesti ei teadnud ju, kus ma olen. Teadsin, et endiselt UK’s, aga täpsemalt? „Sõbra juures. Nüüd juba teise,“ lisasin kiiresti, enne ta järgmist vihakarjet.
„Morelya!“ hüüdis ta pahaselt. „Sa valetad. Kus sa tegelikult oled? Su vanemad ütlesid, et sa läksid mingi sõbranna juurde, kelle vanemad linnast teadmata ajaks lahkusid. Eksamid hakkavad varsti ju. Kuidas sa nõnda põhikooli pooleli jätad?!“ ei saanud ta minust aru. Olime ju mõlemad koos alati haridust austanud ning vahel rääkisime oma tulevastest ametitestki, mis mõtted meil olid. „Klassijuhatajagi ei tea põhjust, seega ütle sina, miks sa koolist puudud?!“ Olin pahviks löödud. Keegi siiski ei olnud mind koolist eemaldanud.
„Ma olengi tuttava pool. Tal ei ole vanemaid kodus. Eksamite ajaks tulen kooli. Ma ei tundnud vajadust enam koolis käia, juurde sealt midagi niikuinii enam ei õpi,“ tulin hädavaledega välja.
„Miks sa kedagi siis sellest teavitanud ei ole?“
„Ausalt, ma ei tea. Aga sa võid seda õpetajale edasi ütelda,“ muutsin hääle lõpus positiivseks ning entusiastlikuks, kuigi teadsin, et ta arvatavasti ei usu mind.
„Mis ajast sa nõnda egoistlikuks läinud oled?!“ läks ta veel kurjemaks. Kortsutasin veidi kulmu ning mühatasin vastavalt.
„Mis mõttes?“ pidin küsima.
„Esiteks, ei ütle, kui sa ära lähed, isegi mulle mitte. Teiseks, valetad pidevalt. Kolmandaks, teed koolist poppi. Tead, kui igav mul üksinda on?!“ tõi ta kiirelt kolm vabandust välja.
„Sul on ju alati Johnny,“ itsitasin vaikselt, kuid sain siis aru, mida ta mõelnud oli. Tõesti, ma olin väga isekaks kätte ära läinud ning seda enesegi teadmata. Nagu oleks mind mu inimlikkus maha jätnud. Kuulsin, kuidas Nel’gi naeratas ning korra ka turtsatas.
„Nojah, kuid see ei õigusta sind, vähemalgi määral mitte!“ pidi ta kurja mängima, kuid teades, et ta ei suuda mu peale kaua pahane olla.
„Ma tean, anna andeks, päriselt,“ ei hakanud ma end õigustama ega jutuga sisse rääkima. Oma kümme sekundit valitses vaikus. Noh, peaaegu, oksade praksumine taldade all tekitas siiski häält.
„Ah, sa ju tead, et saad alati andeks,“ oli ta nüüd juba oma enda peale pahane.
„Ja olen selle üle õnnelik,“ naeratasin nüüd juba südamest. Edasi jutustasime natuke niisama elust ja olust. Tema mulle koolist ning kodukandist, mina mõtlesin erinevaid asju välja, mis kõlaksid loogiliselt, kuid jäin siiski pealiskaudseks. Kui ma oma kilomeetri juba maha olin kõndinud, lõpetasin kõne. Mõtlesin siis tõsiasjale, et ma ei anna endast kodustele eriti teadagi, kuid telefoniarve siiski läheb.
Viimase teejupi ma siiski läbisin vampiirikiirusel ning jõudsin väledasti Orgu tagasi. Olin üle tunni aja eemal viibinud, kuid vähemasti seda kasulikult veetes. Läksin taaskord esimesele korrusele ja sealt oma tuppa. Kui uks juba õige pisut lahti oli, nägin tuld seestpoolt paistmas. Sisenedes nägin ühte umbes seitsmeteist aastast noorukit Julia voodil istumas, tüdruk ise tema kõrval, jalad lõbusalt edasi-tagasi kõikudes. Lükkasin ukse vaikselt enda järelt kinni ning vaatasin huvitunult küsiva pilguga Juliale otsa, kes mulle väga salakavalalt vastu naeratas.
„Morelya, see on Nathaniel. Nathaniel Stephen, Nate, see ongi Morelya Manthony,“ tutvustas ta meid omavahel. Lõbus muie mu näolt kadus, kuna neil sama perekonnanimi oli.
„Sa oled juba abielus?“ ei tahtnud ma väga uskuda, kuid pidin küsima.
„Tobuke! Muidugi mitte, see on mu vennas!“ naeris ta piinliku olukorra vältimiseks, justkui „Kuumad seitsmekümnendad“ sarjas Kitty tegelane seda tegi. Turtsatasin mõttevälgatuse peale ning seejärel kergitasin juba meelalt kulme, taaskord lai muie näol.
„Meeldiv tutvuda sel juhul,“ olin vaikselt kõndimisega oma voodini jõudnud, mille äärele oma tagumendi toetasin. Nate tõusis ootamatult püsti ning tuli kahe sammuga minule lähemale, võttis õrnalt mu käe ning suudles seda.
„Rõõm on minupoolne,“ vaatas ta mulle alt ülesse, naeratus näol. Tundsin, et õhetan. Ja ka põhjusega! Tumedam nahatoon, pruunid silmad, tumepruunid mõnesendimeetrised juuksed vallatult ka näol mänglemas, lai kett kaelas VSA ripatsi kõrval, treenitud keha, vastupandamatud põselohud, must heledate peenikeste triipudega triiksärk, mille peal must vest, viisaka välimusega tumedad teksad.
„Mitte ainult,“ pidin sellegipoolest vastama. Nathaniel taganes taaskord ning toetas end minu vastas olevale Julia voodiservale. Saatsin teda oma pilguga ning ei hüljanud seda ka järgnenud minutitel, mil toas vaikus valitses. Teadsin, kuidas noormehe õde meid jõllitab, olles projekti õnnestumisest väga vaimustuses.
„Ma jätan teid omaette,“ sõnaski tüdruk ning hüppas voodilt maha.
„Ei, ei!“ hüüdis Nate kiiresti. „Ma viiksin Morelya parem jalutuskäigule, kui tohib?“ viis ta küsiva pilgu mulle, kui vaoshoitud naeratusega noogutuse mu poolt vastuseks sai.
„Te minge ja lõbutsege siis,“ andis Julia oma head soovid meile teele kaasa. Viisin väga muigava näo veel enne uksest väljumist tüdrukule. Hetke pärast väljus Nateki ruumist ning võisime liikvele minna.

„Niisiis, Nate, räägi, millega sa tegeled?“ alustasin agaralt vestlust.
„Ma kavatsesin just seda sama sult küsida,“ turtsatas ta, kuid nõustus siiski esimesena endast rääkima. „Ega mul väga hobisid otseselt ei olegi. Klaverit mängin, taustaks võin lauldagi, kaljuronimisega tegelen, sukeldumas meeldib nõndasamuti käia, raamatuid loen ning linnuvaatlemine paelub ka,“ loetles ta mulle oma harrastusi. Seejärel noogutas, et ka mina sedasama teeksin.
„Nooh…“ ei teadnudki, kust alustada. „Enne oli mul piimamadu Kull, kuid nüüd pidin ta ära andma. Raamatuid meeldib samuti lugeda, tegelesin ka korvpalliga, millest taaskord loobuma pidin. Koolis käisin, aga ka see jäi pooleli. Vampiirielus polegi veel otseseid hobisid välja kujunenud,“ pidin ausalt tunnistama, mis mulle endalegi tegelikult üllatuseks tuli.
„Ma oleksin rohkem kui meelitatud, kui sa mõnikord minuga kas sukelduma või kuhugi kaasa tuleksid,“ vaatas ta mulle veidi paluvalt silmadesse.
„Teeksin seda meeleldi,“ naeratasin rahulolevalt talle vastu. „Kuid nüüd räägi veel endast,“ sõnasin seda justkui tingimusena, mille peale ta taaskord vaikselt turtsatas.
„Hea küll. Ma olen üle saja aasta vana, ma ausalt täpset arvestust ei pea. Sündisin Kreekas, kuid vanemad on inglased. Meeldib tumesinine värv enim, kuid must on väga hea neutraalne ning kõigega sobiv. Lemmiklooma otseselt ei ole, kuid maitse poolest meeldib karu. Inimverd pole kordagi elus maitsnud ning loodan, et ei pea seda ka tegema. Muusikaklassikutest meeldib Bach, tänapäevasematest artistidest Elvis Presley ning Michael Jackson. Inimeste kunstnikest meeldib vähemtuntud Louis Wain, kuid naudin igasugust kunsti. Inimeste tehnoloogiast olen sõltuvuses, kuid muidu teisi pahesid väga ei ole. Veel küsimusi?“ lõpetas ta muigega, pilk endiselt minu silmadel.
„Hetkel mitte, kuid küll neid tuleb. Oota… on ikka, jah. Miks sul siis oma tüdrukut ei ole? Sul jookseb neid kindlasti väga palju järel,“ küsisin, nägu nüüd juba veidi väljakutsuv.
„Tõsi, salajasi austajaid on suhteliselt koguaeg olnud, kuid ma otsin kedagi loomulikku, mitte paadunud fännitari, kes mu jaoks kõike teeks. Enamasti on nad isikuliselt väga igavad,“ tõi ta mulle mõned põhjused ning viisi järgi, kuidas ta seda ütles, teadsin, et ta räägib kogemustest. „Kuid sama küsimus sulle.“
„Miks mul tüdrukut ei ole? Noh, ma eelistan siiski vastassugupooleesindajaid,“ proovisin huumorit juttu tuua.
„Miks sul poisssõpra ei ole,“ parandas ta oma sõnastust, samal ajal naeratust tagasi hoida proovides.
„Ma ei hakka mõttetutele vendadele aega raiskama ning kedagi nõnda paeluvat pole leidnud, et raatsiks oma aega ta peale raisata. Kuid küll ma katsetanud olen,“ pidin lõpus siiski lisama, et ta ei arvaks, et ma nii süütuke olen. Jah, mul oli ükskord poiss, veel sellel aastalgi, kuid olin temaga kõigest paar kuud koos. Siis mõistsin, et meil pole ikkagi midagi ühist. Ta oli mu esimene ja tol hetkel ka viimane.
„Sel juhul on mul au,“ proovis ta endiselt muljet avaldada ning ma pidin nentima, see tuli tal üsna hästi välja. Seejärel pani ta minu rääkima. Seletasin talle pikalt ja laialt oma minevikust ning iseloomust. Ta lasi mul oma tuppa naasta kella üheksa aeg, kuid hoiatas, et tuleb peatselt ja koputab mu uksele. Naeratades jätsin hüvasti ning viskasin oma voodisse pikali, uneleva häälega ohates.
„Kuidas ta tundus?“ kostus Julia hääl mu kõrvalt. Pöörasin pea tema suunas, õnnelik ilme ees.
„Ahah, et kohe nii hästi,“ itsitas ta endamisi.
„Ole nüüd, ei teinud me midagi,“ viskasin ma oma padja tema suunas, mille ta kinni püüdis.
„Küll te jõuate,“ oli ta positiivselt meelestatud selle koha pealt ning lennutas mu kingutuse mulle tagasi. Panin selle taas pea alla ning ohkasin taaskord. Seejärel tuli mulle Nelly meelde.
„Tristan!“ sõnasin emotsioonitult, kui mehhaaniliselt istukile tõusin. Paari sekundi möödudes hüppasin voodist maha ning suundusin Tris’i toa juurde. Koputasin ta uksele, kuid vastust ei tulnud. Koputasin uuesti ning avasin ukse. Pimedus ning tühjus. Ohkasin tüdinult ning läksin siis Matthew ukse taha, seega taas oma toa juurde. Koputasin sellele ning peatselt väljus ruumist mu õpetaja.
„Jah, Morelya?“ küsis ta abivalmilt.
„Ega sa ei tea, kust ma Tristan’it leida võin? Oma toast teda ei olnud.“
„Vaata koosolekute ruumist,“ ei osanud ta mind kuidagi teistmoodi aidata.
„Okei, aitäh,“ tänasin teda ning liikusin vastavasse kohta. Peatusin ukse taga ning koputasin, mille järel avasin ukse ning kiikasin sisse. Tõepoolest, seal oligi mingi koosolek. Nii Tristan, Stewart, Angelica, Charlie, Rowan, Christina kui ka mõned mulle tundmatud isikud istusid rahulikult laua taga.
„Vabandust, kas ma tohin korraks Tristan’it laenata?“ naeratasin piinlikult ning sain Charlie’lt jaatava vastuse. Mees tuligi mu nõudmisel ruumist välja.
„Mis mureks, Morelya?“ küsis ta oma vägagi tavapärase entusiasmiga.
„Mis värk mu kooliga on?“ tahtsin teada saada ning vaatasin teda nagu ema oma pahandust teinust last. Seejärel läks ta näoilme keerukaks, justkui ta ei teaks, mida ütelda.
„Vaata sellega on nii…“ alustas ta venitades, „et mul on asjad kontrolli all. Sul ei tasu muretseda, kõik laheneb omasoodu.“
„See on sul kontrolli omamine, kui mu klassijuhataja mulle helistab?“ ei saanud ma aru, kas ta tõesti oligi nõnda lapsik või ei mõistnud ta tänapäeval kooli tähtsust.
„Las ta helistab, sa ei pea talle vastama ega midagi,“ proovis ta mind rahustada, kuid jõllitasin teda veel siiski pahase pilguga. „Kas ma võin nüüd koosolekule naasta?“ küsis ta minu nõusolekut.
„Sina oled ju mu „vanaisa“, ega ma sinu üle kontrolli ei oma,“ ei luhtunud mu viha hetkega.
„Hea küll. Sa naudi siin olemist ning tea, et vampiiridel on palju vähem piire kui inimestel,“ tuli ta innukus tagasi kui ta mulle lõbusalt silma pilgutas ning ruumi taas sisenes. Ohkasin taaskord oma tüdinud häälega ning läksin oma toa juurde. Siseneda ei jõudnudki, kuna uksel oli silt: „Ootan sind viienda korruse kohvikus.“ Alla ei olnud midagi kirjutatud, kuid ei olnud just palju võimalusi, kellelt see olla saanuks. Õrn naeratus ilmus mu näole ning ma otsustasin talle võimaluse anda. Jalutasingi mööda treppe neli korrust ülespoole, kust pöörasin kohvikusse sisse. Võite arvata, mis toite seal pakuti. Märkasin sisenedes kohe ühte lauda nurgas, kus taga Nathaniel istus, üksinda, vaikselt. Sekundi möödudes pöördus ta pea minu suunas ning näole ilmus lai naeratus, mis mind sinna kutsus. Talitasingi nõnda ja võtsin ta vastas istet.
„Sa tulidki,“ oli ta ilme õnnelik, kuid vaoshoitud. Kehitasin ainult õlgu, samas väga rahulolev olles. Rääkisime seal veidi juttu, üsna tühjast-tähjast, kuid aeg oli toredalt veedetud. Ta meeldis mulle iga hetkega aina rohkem ning teadsin selle vastastikkusest, kuna ta suunurgad kordagi allapoole ei langenud. Lõpuks kutsus ta mu endaga kaasa, kuid ei öelnud, kuhu minek. Olin taaskord nõus ning ta juhtis mu sel samal korrusel asuvasse teise ruumi. Sisenesime ning nägin väikest saali, kus nurgas suur tiibklaver asetses. Ta võttis mu käest kinni ja tõmbas õrnalt sinnapoole. Ta istus pingile ning palus ka minul seda sama teha. Olin meelitatud ning muidugi tegin nõnda. Ta hakkas mulle mingit tuttavat lugu mängima, kuid ma ei suutnud artisti ega teose nime määrata. Küll aga kuulsin ta vapustavalt kõlavat ning kaasahaaravat häält, mis minu meeleheaks laulis. Sõrmed liikusid kiiresti ning osavalt klahvidel. Ta vahetas erinevaid muusikapalu üsna osavalt, õigesti arugi saamata, kus üks lõppes ning teine algas. Tihti oli ta muusikas niivõrd sees, et näoilme väga keskendunuks muutus, kuid aeg-ajalt heitis pilgu siiski minule, et mind naeratama panna. Kõlab nagu klišee, ma tean, kuid see oli tõesti väga armas. Kui ta vahepeal mind veidi pikemalt vaatama jäi, seejuures siiski tõsise ilmega, aeglustusid ta sõrmed ning pikk lugu viidi tasapisi lõpule, kallutas ta end vaikselt minu poole, oma sügavpruunide silmadega minu omadesse jõllitades ning meie huuled puutusid kokku. Võin vanduda, et ei olnud oma täie mõistuse juures. Ta oli siiski üle saja aasta vana! Mina ainult peaaegu kuusteist. Pealegi, me teadsime teineteist ainult… pool päeva?! Kuid sellegipoolest istusin mina seal ühe koha peal ning ei teinud mitte midagi. Hetke pärast eemaldus ta ise ning naeratas mulle, kui sõrme eemaldamisega viimase noodi katkestas.
Mu ilme oli täiesti tuimaks muutunud. Ma ei osanud midagi arvata. Jah, Nate meeldis mulle, kuid see oli liiga kiiresti. Pealegi oli mul selle asja suhtes halb eelaimdus, kuid ta nägi nii ahvatlev välja. Liiga ahvatlev. Seega vajusin talle järgmisena ise kaela. Järele mõeldes tundub küll, et olin midagi sisse söönud. Temale see aga meeldis. Nojah, pean nentima, et ma nägin siis päris hea välja ka. Kuid ega ma mingi modell ei olnud. Isegi meikikorda ei kandnud näol. Sellegipoolest jõudis mõistus peatselt koju ning imestusin oma tegude üle.
„Ma läheksin hea meelega oma tuppa,“ tõusin äkitselt pingi pealt püsti ning hakkasin ukse juurde sammuma.
„Ma saadan sind,“ ruttas ta mulle järele, kuid ma pöördusin veidi külmemalt ringi.
„Ei ole vaja, palun, ma leian ise ka selle üles,“ sõnasin ning väljusin ruumist, edasi juba esimesele korrusele minnes, jättes Nate’i mõistmatult oma kohale seisma.
Julia ei olnud õnneks toas, seega sain rahulikult oma enda seltskonda nautida. Otsustasin midagi kasulikkugi ära teha: harjutasin kõnet. Meie riidekapi uksel oli peegel ning selle ees veetsin vähemalt oma kaks tundi. Lõpptulemusega jäin aga ise rahule ning valmistusin seejärel mentaalselt ette, kuna sõnad enamvähem õiges järjestuses meeles olid. Kui see selge ning kell alles kahte hommikul näitas, läksin taaskord Matthew ukse taha ning koputasin sellele.
„Kas sa näitaksid mulle Mirabelle tuba? Kui ta on juba kohale jõudnud,“ vajasin talt järgmist teenet. Meeleldi oli ta nõus mind abistama ning viis mind nullkorruse ühe toa ette, kuhu ette mind seisma jättis. Tänasin teda ning koputasin uksele. Ukse avas noor naine ning kutsus mu meeleldi sisse. Ütlesin, et väga kauaks jääda ei olnud kavas, kuid kui tal oma raamat kaasas on, siis laenaksin seda hea meelega. Ta oli meelitatud, et sellest huvitatud olin ning otsis selle ühe riiuli pealt välja. Raamat käes, väljusin taaskord tuttava ruumist ning naasin oma tuppa. Ülejäänud ööst veetsin „Kroonikat“ lugedes, jõudes sellega umbes poole peale. Olin vahepeal tukkuma jäänud ning kui ärkasin, magas Julia rahulikult oma voodis, tänu taevale, kuna mul ei olnud tuju temaga rääkimiseks. Mul polnud tuju isegi Nate'ist mõtelda. Asetasin järjehoidja uuele kohale ja vahetasin kiiresti riided ära, misjärel teki alla pugesin ja uinusin.

spurt - sport.

Tead, ma ootasin, et Morelya annab bitchslapi, aga seda ei tulnud. *Sobb* ma nii ootasin. :}

Ei, aga lahe Sa oled lovevärgiga rohkem ees kui mina

XD aga Robertiga on mul plaanid. a little bit fun ja siis burn, baby, burn!

spurt oligi spurt mitte sport.

Oh. Okei.

Robert... JÄLLE ROBERT.
Ma vaatan, et siin on liiga palju Roberteid varsti. x}

Muidugi mitte, eks?