Morelya Manthony saladused 22/23

O'Horald tuleb veel mängu ehk mul saab KOHE VALMIS

Ehk ma fännan Matti

XD nojah. ta on üsna emotsionaalne tüüp

ja kaldkirja ma hetkel lisada ei jõua. homme. aidaa.






11. peatükk


„Morelya!“ käratas Matt, kes hetkega põrandalt püsti oli saanud. „Lase ta lahti!“
„Misasja? Ta võinuks meilt elud röövida ning nüüd sa lihtsalt tahad, et ma tal minna laseksin?!“ sõnasin valjema tooniga talle vastu, ise samal ajal teda nagu hullu piieldes.
„Lase ta lahti,“ vastas ta nüüd rahuliku tooniga. „Ta poleks kellelegi liiga teinud.“ Haare lõdvenes ning nüüd märkasin, et tegemist oli umbes kolmekümnendates eluaastates meesterahvaga, hallikasroheliste silmadega, pruunide, sekka ka hallide lühemate juustega, hallis pintsakus ja viigipükstes, musta triiksärgiga, kes lihtsalt naerma hakkas. Alguses vaikselt ning veidi halvustavalt, kuid pärast südamest juba, pisaratega.
„Ausalt, Leofrick, järgmine kord ma teen seda!“ oli Matt täitsa rõõmus.
„Sa tead teda?!“ olin kergelt öeldes üllatunud.
„Morelya, see on Leofrick Hynde, Leo, Morelya Manthony,“ tutvustati ka mulle võõrast, kes nüüd juba peaaegu, et rahulikult jalgel suutis seista. Taaskord olin kahevahel, kas tutvus oli meeldiv või mitte.
„Imposantne,“ otsustasin siiski positiivselt alustada ning sirutasin terekäe, mille ta lõbusalt vastu võttis.
„Nõnda dramaatiliseks pole ka vaja minna, minul vähemalt on küll pigem tore, kui mitte lausa rõõm sinuga isiklikult kohtuda,“ sõnas ta mu kätt esmalt raputades ning seejärel lahti lastes.
„Leofrick on mu kauaaegne sõber. Peaaegu igal korral, kui Orgu minek on, satub ta minuga samale marsruudile ja proovib mind surnuks ehmatada. Ma olin nii lähedal, et talle vingerpuss tagasi teha, kuni… Jah. Aga ma mõistan, et sa ei teadnud ja hindan su katset, meist surmast päästa,“ sõnas Matt laia muige saatel ning surus isegi Leo kätt. „Pole kaua aega näinud, sõber.“
„Tõesti nõnda, Matt!“ vastas vanem meesterahvas.
„Räägi siis, kuidas sul vahepealsed viis aastat kulgenud on? Või üldse, miks sa päeva aeg siia tulid?“ oli mu õpetaja huvitatud.
„Maskeerumiseks. Ma märkasin teid juba eile, seega otsustasin varakult ärgata. Aga muidu on mul üsna üksluiselt läinud. Margaret’il on samuti kõik okei. Seekord ta otsustas mitte tulla, jäädes Jane’iga koju. Pisike veel liiga väike, või nõnda ta arvas,“ kehitas Leo õlgu. „ Kui ta nii ütles, ega ma vastu ka ei hakka, Margaret’ile mitte,“ lisas ta vaikselt naerdes ning Matt ühines temaga. Ma kergitasin kulmu, kuid haigutasin köhatamise asemel.
„Ma ei tea, kuidas te vastu peate, aga mina jätkaksin magamist,“ sõnasin ning läksin oma asemele.
„Maga hästi,“ soovisid nad mõlemad mulle ning noogutasin tänuavalduseks. Mõnda aega kuulsin veel nende vestlust pealt.
„Charlie ei tee talle asja lihtsaks, ega,“ arvas Leo.
„Ma kardan, et mitte. Sellepärast peangi ta piisavalt ette valmistama,“ vastas Matt.
„Kuidas sa selle talle ette kavatsed sööta?“ kuulsin Leo hääles muretsemist.
„Rahulikult, tasapisi,“ muutusid hääled mulle aina vaiksemaks.
„On sul minu abi vaja?“
„Sa võid oma teed minna…“

Ärkasin päikeseloojangu ajal. Nii Matt kui Leo magasid. Otsustasin neid mitte äratada, seega läksin ümbrust uurima. Seal ma just kaua ei olnud, kuna kuulsin juba rääkimist koopast.
„Hommik,“ tervitasin neid, kui taas sinna jõudnud olin.
„Täna kuidagi varajane,“ tegi Matt tähelepaneku.
„Läksin teist varem magama ka ju. Kuid hakkaks siiski liikuma.“
„Ma saadan teid,“ avas Leo esimest korda suu. Naeratasin talle seepeale ning jalutasin välja, kus neid ootama jäin. Peatselt asusimegi teele ning ma sain uuelt tuttavalt küsimusi küsida.
„Kes on Margaret?“ alustasin eilsest teemast.
„Mu naine,“ vastas ta veidi õnnelikult. „Jane on mu nelja-aastane tütar,“ teadis ta mu järgmist küsimust ette. Siis üllatusin ma tõesti.
„Vampiirid võivad lapsi saada?“ polnud mulle selline asi varem pähe torganudki ning ma vaatasin särasilmselt oma õpetajale otsa.
„Ainult teise vampiiriga. Meie ja inimeste DNAd on erinevad, seetõttu need täielikult ei ühti ja kokku tuleks, kui üldse, midagi väga koledat ja ebahumaanset. Kuid muidu, jah,“ vastas Matt mulle kiiresti ja vaikselt, justkui seda teemat vältida proovides. Mis pani mind mõtlema selle põhjustes.
„Kuidas te tutvusite?“ küsisin hetke pärast taas Leo’lt tema ja ta naise kohta. „Kui tohib,“ lisasin nobedasti.
„Mõnikümmend aastat tagasi. Ühel VSA koosolekul, kui ma eriti ägedalt kaasa rääkisin ja ettepanekuid tegin. Paelusin teda ning pärast tuli minuga rääkima,“ vastas ta õnnemullis olles, kõike uuesti läbi elades. Naeratasin kaasa, kujutades ette, kui suur asi see üksikule vampiirile olla võis.
„Aga kuidas te omavahel tutvusite,“ küsisin nüüd nii Matthew’lt kui Leo’lt nende omavahelise sõpruse kohta. Kergitasin kulmu ja jäin huvitunult ootama.
„Ühise tuttava läbi. Sir Rowan Percy, sa kohtud temaga kindlasti. Väga korralik härrasmees, oma tiitlit igati väärt,“ jätkas Leo jutustamist, kui oli Matt’ilt vaikiva nõusoleku selle kohta saanud.
„Kas vampiire jaotatakse kuidagi seisuste järgi ka?“ hakkasin seepeale huvi tundma.
„Aga muidugi. Kes on rohkem meie olemasolu heaks midagi teinud, seda tunnustatakse. Näiteks Mirabelle on tegelikult Leedi, Stewart ja Tristan on mõlemad Söörid. Ja kuna enamasti kutsutakse kõiki nimepidi, siis lihtsalt teistest rohkem austatud inimestele lisatakse siis kas preili, proua või härra ette. Näiteks on Matthew tegelikult Mr. O’Horald,“ õpetas mind Matt’i asemel Leo, kes seda ülimalt paelunud ja huvitunud häälega tegi. Järelikult talle meeldis teadmisi pärandada ja respekt tema vastu mul tõusis. Nagu ma juba siis ütlesin – imposantne. Ta tundus seda tõesti oma tarkusega olevat. Nõnda mõteldes oli seda ka Matt. Ja Tristan. Ja teisedki vampiirid. Nad olid kõik nõnda haritud, et pani enda lõpetamata põhikoolile mõtlema, kuid ma heitsin vaimusähvatused kiiresti peast.
„See kõlab vägevalt,“ tegin seepeale komplimendi, mõtteis Mr. O’Horald paar korda üteldes. Siis tulid juba mõtteisse unistused, et keegi mindgi Leedi Manthony’ks kunagi kutsub. Või vähemalt Preili Morelya’ks. Viimasega jäin üsna rahule ning seadsin salaja eesmärgi, mille poole püüelda.
„Jah, ma mäletan kui ta selle pälvis. See oli umbes kolmas kokkutulek pärast VSA loomist ning kuna ta nii aktiivselt oli selles projektis kaasa rääkinud, ei jäänud Stewart’il muud üle, kui teda kuidagigi kiita. Ning see oli õige otsus. Matthew käitus tseremoonial väga rüütellikult. Kunagi ta räägib sulle sellest pikemalt, ma olen kindel,“ rääkis Leofrick edasi, lõpus mulle silma pilgutades. Tegin mõtteis märkme, et pean selle meelde jätma.
„Mis on täpsemalt VSA ülesanne?“ lootsin, et Matt püsib jällegi vait ning Leo suu mitte. Mul vedas.
„Alguses oli meid vähe. Siis me paljunesime, tõime rohkem inimesi meie rassi, kuid elasime rahulikult. Me ei tapnud inimesi ja hoidsime nende tsivilisatsioonist nii eemal, kui saime. Lõime oma pered, käisime siiski kokkutulekutel. Tegime enda lõbuks võistluseid, üritusi, kuid hoidsime inimesed sellest eemal. Mitte keegi nendest ei teadnud meist. Ja siis otsustasid mõned vampiirid, et oleks ju tore terve inimese veri korraga ära juua. Ja tegelikult me ei peagi ju varjus pesitsema, kui saab ka linnas elada, kus kõik sind niikuinii kardavad ja seega vaba tee sulle jätavad. Vabameelsed, nagu nad end nimetasid, kuid seda ma ei ütleks. Pigem vastuhakulised, mässumeelsed noored, kes ei saa aru asjade pikemast perspektiivist. Seega loodigi ühing nende taltsutamiseks. VSA. Meie liikmed käivad linnades ning hoiavad asjadel silma peal. Kui keegi kusagil jälle üle piiri läheb, siis saabub nii-öelda korravalvur ja probleem saadakse kõrvaldatud. Kuid see on lihtsalt väike igapäevane töö. Meie üldisemast mõttest saad sa varsti aimu. Sa oled ju siiski meie „väljavalitu“,“ jätkas Leo väga intrigeerivalt ning ma olin üsna hüpnotiseeritud ta häälest, sellest ilmekusest ja kaasahaaramisest tema toonis.
„Kuidas sa teed seda?“ pidin nüüd otse välja küsima.
„Teen mida?“
„Seda rääkimist nii, et ma kõik ülejäänu ära unustan ja ainult sind kuulama jään,“ selgitasin, endiselt suu lahti teda jõllitades, proovides sammu pidada.
„Sa pead lihtsalt jutu sisse minema ning seda jagama, neid tundeid. Teadma, et sa tahad, et ka teised tunneksid, mida sina siis tundsid. Ja nad saavad sellest osa,“ õpetas ta mind lihtsalt ning naeratas laialt. Seejärel ma lihtsalt mõtlesin mõnda aega.
„Sul on päris agar noor õpilane,“ kuulsin Leo’d taaskord rääkimas.
„Seda ta on,“ vastas Matt napisõnaliselt, kes see päev eriti kinnine tundus jälle olevat. Ehk seltskonna pärast? Ma ei hakanud teda aga nõnda avalikult torkima seega jätsin meelde järgmine päev sellest küsida.
„Kas naisvampiire on meesomadest vähem?“ tuletasin kirikulaadset hoonet meelde, kus mu elu jäädavalt muutus. Seal oli kõigest kaks vampiiri naised olnud, üle kümne mehed.
„Naisi peetakse enamasti nõrgemaks ning seega sellise eluga mitte toimetulevateks. kogu see humanismi teema jääb neile sisse ja sedasi ei saa ju metsas korralikult loomadest toituda,“ jagas Leo taas tarkussõnu.
„Oled sa kunagi kedagi vampiiriks teinud?“ pidin küsima, kuna ta tõesti väga agar oli mind minu olemusse pühitsema. Väike naeratus tungis tahtmatult mu näole.
„Ei, ei ole. Ja kui aus olla, siis ei tahaks ka. Ma olen väga rahul oma mittemärgistatud sõrmeotstega,“ sõnas ta kerge itsituse saatel.
„Tead, mis? Ma arvan, et sa oleksid ikka pagana õnnelik, kui oma õpilase saaksid,“ mängisin psühholoogi.
„Õpilane on üks asi, kellegagi enda verd jagada juba pagana teine!“ vastas ta veidi tõsisemalt, kuid lõpus naeris siiski. Siis otsustasin taas veidi vait olla ning jalutasin, hoides tempot üleval, et tavakiirusel natuke ikka liiguks ka. Olin üsna elevil Orgu nägema ning seega tahtsin kiiremini kohale jõuda, kuigi teadsin, et enne pean oma olemusest kui mitte kõike siis palju teada saama.
„Miks sinul sellist musta kostüümi pole? Rohkem halli-inimene?“ lõhkusin vaikushetke üle mitme minuti. Kui olin sõnad välja ütelnud, lootsin, et teda ei solvanud, kuigi kerge kartus oli, seega vaatasin talle alandlikumalt otsa kui enne.
„Ma eelistan riiet nahale. Või, Margaret eelistab,“ ei mõistnud ta mind valesti ja tegi jälle nalja, seekord oma naist hõlmates. Muigasin naise kõrgema seisuse üle perekonnas.
„Et sa oled sündinud vampiir?“ tuli meelde, et ta mainis märgistamata sõrmeotsi.
„Olen, ja uhke selle üle,“ naeratas ta seda üteldes.
„Kas elu nagu… pikaks ei kiskunud? Ma mõtlen, et teised on ikka oma kümme aastat normaalse kiirusega vananenud, sinul on see kümme korda kauem aega võtnud,“ tõin umbmäärase näite, kuna polnud siis veel välja arvutanud, mis kiirusega vampiirid vananevad.
„Muidugi oli mul igavam üheaastase kehaga ringi joosta, ise mitte millegini ulatudes, aga väiksena kasvame me sellegipoolest veidi kiiremini kui vananedes. See on nagu inimestelgi. Täiskasvanuks saamiseks kulub neil kuni kakskümmend aastat, edasi võivad juba mitu korda nii palju elada. Meil on küll siiski perioodid pikemad, aga sa saad mu mõttele pihta,“ ei jätnud Leo’d ta jutuhoog maha. Noogutasin aktiivselt kaasa, kuna ma mõistsin, mida ta räägib.
„Vanemad õpetasid sind siis kodus elementaarsetel teemadel või kuidas sa oma hariduse kätte said?“ vihjasin ta tarkusele ning jäin vastust ootama.
„Nad õpetasid küll, kuid sellise pika lapsepõlvega jõuab igaüks palju raamatuid lugeda, kuidas ma end mitmekülgsemalt arendasin. Me käisime palju linnades, et igapäevauudistega kursis püsida. Mu vanemad suutsid hästi oma olemust varjata, seega ma teadsin üsna palju tähtsamaid inimesi ja mis nende alluvuses oleva tööga tegelikult toimub. Kuid koolis ma ei ole kunagi käinud,“ jutustas ta jälle pikalt ja laialt.
„Millal sa kodust ära tulid?“ lootsin mitte liiga hella teemat puudutada.
„Kui ma umbes sinuvanune välja nägin. Arvasin, et see ei näe imelik välja, kui ma nendest lahku kolin. Ja inimesed ei hakanudki mulle viltu otsa vaatama. Vanemaid mõistsid mind ning lasid mul oma teed minna. Aeg-ajalt käisin ja käin neil ikka külas. Peab ju silma peal hoidma, et nad ära ei kaoks,“ lisas ta lõppu musta huumori, et olin üllatunud, kui positiivselt ta mõtte edastada suutis.
„Vahel jääb selline tunne, et te teate kõiki vampiire. Kas meid on siis tõesti nii vähe?“ küsisin neilt mõlemalt, pärast hetkelist pausi.
„Meid on ikka tuhandeid, üle kümne minu teada,“ sõnas Matt kiiresti ning teadsin, et edasi järgneb Leo pajatus.
„Midagi sinna kanti. Kuid samas, me ei paljune nii kiiresti nagu inimesed, kuigi eeldused on selleks paremad. Meid sureb samuti üsna tihti. Mõnel ei õnnestu õigesti hüpnotiseerida ja loom saab hea löögi. Teinekord lähevad nad ise kaklema. Jäävad avalikus kohas kuhugi magama ning jäävad pimedaks, masendus tapab lõpuks. Liiga kaua ilma toiduta. Saavad kuuliga pähe, noaga pihta, mida iganes juhtuda võib. Me oleme tegelikult üsna haprad olendid. Ning me ei tea kõiki vampiire. Kuigi nägupidi võime isegi näinud olla, kuigi võimalus on väike, kuna mõned pole võib-olla kunagi oma nägu Orgu või kuhugi näidanudki. Mina tean umbes paari tuhandet,“ jäi Leo nüüd veidikeseks mõttesse, et kõik oma paljude aastate jooksul teretatud inimesi kokku lugeda. Teadsin, et nüüd on Matthew’l lõpuks võimalus rääkida. Jäin seda ootama, kuid ei kuulnud mingit häält. Ta oli üldse täna väga eemalolev.
„Kaks tuhat…ükssada… nelikümmend seitse. Just. Kas pole mitte tore kõike nii hästi mäletada?“ vaatas Leo taas mulle väga rõõmsalt otsa. „Kõik see, et me tunneme oma keha nii hästi, saame kõiki lihaseid liigutada, oma ajukeerdudest infot kasutada, lihtsalt suurepärane. Ma ei kujuta ette, kui mul peaks midagi sellest olulisest infost arhiivist välja minema. Kunagi läheb seda ikka vaja,“ avardas ta mu teadmisi minu enda kohta. Sel hetkel sain aru, et võisin kõike täpselt sedasi meenutada nagu oli. Justkui keriksin filmi tagasi ja vaataksin uuesti. Mulle hakkas see elu aina rohkem meeldima.

„Ja mitte kellegi nimi ei lähe ka meelest ära,“ rääkisin juba veidi omaette.
„Täpselt. Seega, ma saan minna ükskõik kelle juurde, kellega ma kord juba tutvunud olen, ning teda nimepidi tervitada, lisades, et pole kaua näinud!“ naeris Leo valjult ja lõbusalt. Ta oli tõesti väga positiivselt oma olemuse suhtes meelestatud. „Kuigi, noh, nüüd on mõned kindlasti juba ammu surnud, aga arvan, et see hõlmab alla kümnendiku,“ lisas ta veidi mõtisklevamalt.
„Kas sa teda võitlema oled õpetanud?“ pöördus Leo nüüd Matthew poole.
„Ei veel,“ vastas ta napisõnaliselt nagu ka kõik teised korrad täna.
„Aga miks mitte seda kohe praegu teha! Siis saab ta meie mõlema vastu ju lõpuks harjutada, suurem koormus ja kogemus,“ oli ta taas väga elevil. Nii Tristan’i sarnane, muigasin endamisi. Me olime peatunud ning mu õpetaja vaatas sõbrale tuimalt otsa.
„Sa nii tahad seda praegu teha,“ sõnas ta neutraalselt ning ootas, kui oli noogutuse vastuseks saanud. Kõlas vali ohe ning ta viskas mantli seljast, eemale, ühe oksa peale. Kummardus ette, taha, tõi selja juures käed kokku, liigutas neid, lastes palju raksatusi kuuldavale. Pea ühele, teisele poole, jällegi raksatused. Sõrmed, põlved ning seejärel ta naeratas.
„Eks teeme siis seda kohe.“ Leo süttis positiivsusest ning võttis pintsaku ära, tegi paar venitust j Leo süttis positiivsusest ning võttis pintsaku ära, tegi paar venitust ja vaatas mulle otsa.
„Kui vampiirid peavad võistlusi, duelle, siis relvadeks on alati ainult kõik su jäsemed. Me eelistame naturaalsust, ehk ei hakka terariistade või püstolitega jamama. Niisiis nüüd me õpetame sulle natuke enesekaitset,“ sõnas Matt oma õpetajaliku häälega, olles uhke, et ta vähemalt sedagi teha saab. Järgnevad pool tundi õpetas ta mind kätega kaitsma otse tulevaid lööke. Ma olin nii koba alguses. Nagu kõik, ma loodan. Aga pärast kolme tundi pidanuks ma päris duellil Matt’iga ühe minuti vastu ja ma olin väga rahul oma tulemustega. Kõik need jalahoobid üles, alla, jalg teise selja taha ja käega kaelast pikali, põlvedesse löök, et maha saada. No sellised nipid lihtsalt, et mul oli ülimalt hea meel. Oleks ma neid varem teadnud, siis praktiseerinuks ma neid eelneval päeval Leo peal, kui ma veel ei teadnud, kes ta on ja nõnda. Järgmiseks arendasin kiirust, kuna alguses on alati põhirõhk tehnikal, et löögid õigesti saada. Kuna mul vampiirimälu on, siis ma jätsin ka oma vead meelde ning jõudsin neid võitluse käigus analüüsida ning neist õppida. Inimesena võtnuks see väga palju kauem aega.
Pärast veel paari tundi olin tõesti osav. Võtsin nad mõlemad korraga peale ning saanuks mõlemale otsa peale teha. Asi oli arvatavasti mu nooruses, et neist veidi kiirem olin.
„Nonii, päike tuleb juba välja. Teeme ühe kiire lõpuspurdi ning otsime enne magamaminekut kõhutäidet?“ tegin ettepaneku, ise hingeldades.
„See on hea idee,“ ütles Matt vaikselt ning ajas oma mantli taas selga.
„Mul on nii vormis tunne jälle!“ pakatas Leo endiselt energiast, millest mul juba ammu puudus tuli. Ma kuulatasin ning määrasin ühe loom asukoha.
„Seal on keegi, ma loodaks, et hunt,“ osutasin häälte suunas, pidades mainima, kuna tahtsin kedagi lihasööjat saada.
„Oi, ma olen näljane,“ sõnas Leo ning kadus jäljetult. Ohkasin, raputasin pead ning keskendusin pruunile värvile puude tüvedel. Suutsin enda ümber ajamulli tekitada ning läksin, ja leidsin. Leo juba jõi. Kusjuures, oligi hunt, seega itsitasin hetkeks. Andsin õpetajale eesõiguse ning jäin ise viimaseks. Jumal, kui palju toitvam tema veri oli nende taimtoiduliste omaga võrreldes. Pidin nii palju vähem võtma. Lõpeks tõmbasin keelega üle haava ning voog tardus. Noogutasin ning jooksin minema, jättes Leo viimaseks looma äratama. Tundsin end väga värskena, tõesti. Peatusime umbes kilomeeter eemal.
„Nüüd kuluks üks korralik uinak ära ja ma olen valmis Orgu minema,“ ruttasin endast ette, kuid vaatasin ringi ööpaiga suhtes. Üks väike nõgu hakkas silma ning sobis mu eesmärkidega suurepäraselt.
„Sinna,“ ütlesin veel enne, kui keegi teine midagi ütelda oli jõudnud.
„Nõustun sinuga, see koht sobib magamiseks,“ oli Matt minuga ühel poolel.
„Kuid ma lahkun nüüd teist, lastes teil oma rada mööda minna. Matthew, oli tõesti tore sind taaskord näha ning ma tean, et järgmine kord pean eriti valvas olema,“ sõnas ta silma pilgutades ning itsitas vaikselt. „Morelya, sa oled erakordselt hea õpilane, jätka samas vaimus. Väga meeldiv oli tutvuda,“ tegi ta mulle komplimendi, mille peale ei suutnud ma naeratust tagasi hoida.
„Seal näeme,“ viisin terekäe ette, kuid tema hoopis kallistas mind. Tegin järelduse, et lähedus on vampiiridele oluline.
„Oli meeldiv,“ vastas ka Matt ning meie kadusime oma nõkku, Leo oma rajale. Sättisime asemed valmis, samblasematele kohtadele end paigutades ning sulgesime silmad.
„See oli väsitav,“ tegin märkuse terve päeva kohta, selle all mitte just võitlemist, vaid Leo ohjeldamatut jutustamist pidades.
„Sa ei kujuta ettegi,“ muigas Matthew koos minuga. Naersin vaikselt ning vajusin sügavasse unne.

Leo on kuradi lahe
Ta meenutab New Moonist sada Arot või kes iganes ta ka polnud.
Ja Matt võiks rohkem rääkida. Tead, raske on ette kujutada kui kaks räägivad lõbusalt omaette ja üks pomiseb veel midagi vahele ja sedagi, kui temaga räägitakse.

mulle hakkas ta that 70s show'st Bob'i meenutama. ta ainult pläkutakski xD

MAtt'il on probleemid. find out soon

Leo meenutab Arot?! Tsiisas, Leo on ju Hea, mitte nagu mingi.. Aro
khm, jamh, ma kommin juttu ikka nüüd
Ee.. jah, mulle meeldis kuidagi.. hea osa oli tegevust oli ja.. noh, uus ja huvitav
nii et.. jätka samas vaimus, uut

Ma olin tubli ja kogusin vead kokku.

mindgi - Õige on mindKi
Ma ei hakanud teda aga nõnda avalikult torkima seega jätsin meelde järgmine päev sellest küsida. - sellest asemel peaks olema selle kohta.. sellest on imelik seal.
mitte toimetulevateks. kogu see - Kogu* Suur täht.
Leo süttis positiivsusest ning võttis pintsaku ära, tegi paar venitust j Leo süttis positiivsusest ning võttis pintsaku ära, tegi paar venitust ja vaatas mulle otsa. - Mingi topeltvärk.
naturaalsust, ehk - sinna sobiks mõttekriips, sest üldiselt 'ehk'i ette koma ei panda.
läksin, ja leidsin - 'ja' ette ei käi samuti koma kui tegu pole just põim või rindlausega.
ütelda - seda olen mitu korda märganud. Öelda* on õige.

Muidu on kõik tip-top.

UUT!

ütelda ja öelda on mõlemad õiged.
mindgi - goosh, i'm idiot.
kogu - word pani metsa ja ei teinud esimest tähte suureks :d
korduse parandasin wordi failis ära
ehk ette jätsin koma, kuna mõttekriips oleks veidi teise tähendusega, aga kaheks osaks peab lause olema jaotataud.
läksin, ja leidsin - sinna oli vaja paus vahele tekitada, seega kahe lause asemel panin selle komaga kokku.

aga muidu, aitäh vigade leidmise eest! :)

ja twi'st ma ei mäleta üldse Volturi nimesid, seega souwy

loogilised on loogilised, needless to say

hm. naljakas. xD teadlikult ma ta tegelaskuju kellegagi ei sarnastanud, aga vb tõesti

God damn, mul on sama lugu. Ei ürita kellegiga sarnastada, ja siis öeldakse, et on kellegiga sarnane.
Aga tegelikult on asi nii, et pmst igas raamatus/loos on vähemalt üks tegelane, kes erineb teistest enda süngema osapoole pärast.

Matt'il on ajalugu, mis tuleb järgmises osas välja mingil määral.

Ohjee
Millal uus osa tuleb? xD

ma ei tea. praegu on mingi... kolmandik lehekülge kirjutatud

See on... hea

Ma kirjutasin eile kaks tundi ühte osa... Kolm lehte tuli. xD

see on üsna kiiresti mul lhäeb palju aeglasemalt. kuna ma tegelen ka muude asjadega, aga siiski

Ma tegelen ka muude asjadega. Näiteks muusika kuulamisega, tõmbamisega, Tiinaga rääkimisega :d

no mul on facebook, kus ma tihti mängin siis gmail. orkut. lolcat xD mjuutorrentit chekkan ka tihti. muusika on nagu elementaarne asi

Ja kuna ma olin siin sees alles hommikupaiku (peale kahtteist), lootsin ma kohata uut osa kui sisse tulen. Pettumus.

mul on üle nelja lehe valmis juba, kohevarsti saab. :)

Üle nelja..., Hm, sa oled tõesti kiire

XD praegu tuleb paljua jalugu :d ma peaks kõik tegelased endale kuhugi üles kirjutama

Nja, kui sul neid palju on, siis ilmselt tõesti. Gee, mul pole kunagi nii raske olnud kui sinul

XD sa ei saa seda veel ütelda kui sa asja läbi loed, siis ütle kuigi jah. nimesid tuleb nagu vihma oavarrest mõtelda