Morelya Manthony saladused 22/23

Raamatu?

uuu! MMS on praegu miinimum poole, maksimum veerandi peal ehk sama palju tuleb kindalsti veel!

no kui see tuleks siis oleks väga tore...

anteeeksi, ema ei lase koguaeg arvutis olla ning google doc'sides ei saa normaalselt kirjutada. seega peate leppima tihemini ühe osaga päevas. homme olen tööl, ehk pärastlõunal saan alles kirjutama.

ei tulnud väga pikk osa, kuid ma pidin selle lihtsalt sealt ära lõpetama, kus seda tegin. enjoy! ja kriitikat ning arvamusi paluks! kirjavead samuti ette dikteerida!



10. peatükk


Me väljusime ajamullist mõnisada meetrit eemal, lihtsalt selleks, et mitte liiga palju energiat kulutada, kuid looma juurest oli vaja ära saada. Edasi liikusime rahulikult jalutades.
„Lapsus quiesco insqero… insequo… insquequo ego creo sanus. Lapsus quiesco insquequo ego creo sanus,“ oli tol hetkel mul see lause isegi peas ning paremaks kinnitamiseks kordasin mõtteis veel mitu korda. Seejärel jäin aga vait ning mõtisklesin veidi.
„Miks me üldse verd jooma peame?“ küsisin talt, huvitunud näoga vastust oodates.
„Sest veres on meie elutegevuseks vajalikud ühendid. Selles on põhimõtteliselt kõik kasulik. Keha kasutab kogu sellest saadud energia ära, ei mingeid ülejääke. Ning vastus, miks me lihtsalt toitu ei söö, seisnebki selles, et magu ei tooda neid lagundavaid happeid, ehk kui sinna ka satuks näiteks tükk porgandit, siis see arvatavasti roiskuks seal ning see pole juba eriti meeldiv.
Seda võib võrrelda kartuli ja inimesega. Inimese magu pole loodud toore kartuli seedimiseks, mistõttu seda süüa ei soovitata – see ei lagune täielikult ära.“ Nüüd sain isegi midagi inimeste kohta teada.
„Aga kas me peame inimese verd jooma?“ tekkis järgmine küsimus.
„Kui me ülejäänud loomadest piisavalt mitmekesiselt toitume, siis mitte. Inimestel on lihtsalt veidi parem veri kui mõnel teisel, seal on rohkem toitaineid, kui näiteks jäneses või põdras, kes ainult rohelist söövad. Kuid soovituslik on vähemalt kord kuus natukene inimese verest maiku suhu saada,“ jätkas ta õpetussõnade jagamist.
„Kui me üldse nii brutaalsed pole, siis ma ei mõista, miks kõik vampiiridest halvas mõttes räägivad,“ sõnasin rohkem endale kui Matt’ile.
„Sest teadmatult kaob inimesi, nad surevad ning meie oleme ju saatana käsilased,“ vastas ta mulle silma pilgutades. Loomulikult tundsin ta hääles ära iroonia ning turtsatasin endamisi.
„Mis on Vampiiride Org?“ tõstatasin teema, lootes, et saan targemaks.
„Koht, kus üle viie aasta toimub kogunemine, millest võtavad kohustuslikus korras osa vampiiriühingute liikmed, teistele on see vabatahtlik.“ Saingi vastuse, kuid see pani mind mõtlema.
„Et on veel teisigi vampiiriühinguid peale VSA?“ olin huvitatud.
„On, kuid teised on väiksemad. VSA hõlmab endas üle poolte vampiiridest kogu maailmas. Kes seal ei ole, elavad rahulikult oma elu või on FMV poolel,“ sõnas ta lõpu eriti kiiresti, et mu edasist küsimist vältida. Ometi ta teadis kindlalt, et ma kuulen. Kui ta aga ei soovinud sellest rääkida, siis pinda ma ka käima ei hakanud.
„Kas iga viies aasta on kuupäevaga määratletud või kuidas kõik teavad, millal täpselt sinna minna?“ naasin eelmise teema juurde.
„See toimub alati juunikuu täiskuuöödel.“
„Hmm, päris hästi määratletud,“ pidin nentima, kuid siis turgatas juba järgmine mõte pähe.
„Kui kaugel see on?“ küsisin ettevaatlikult, kohati mõeldes, et ma vist ikka ei tahta vastust teada.
„Siit umbes kolme nädalase teekonna kaugusel,“ sõnas ta Tristan’i entusiastlikku nägu imiteerides ning lõi ka käed plaksuga kokku, mis kusjuures tuli üsna hästi välja, seega pahvatasin naerma. Ka tema muigas mul kõrval. Vaikselt rahunesin maha, aeg ajalt siiski naeruturtsatusi alla surudes. Siis oli mul ka meelest läinud midagi saadud vastuse kohta ette heita või küsida.
Vahepeal vahetasime paar sõna, kuid ka järgnevad tunnid möödusid üsna vaikselt. Siis hakkas päike tõusma.
„Peaks vist varjualuse otsima?“ tegin ettepaneku, kuna tegelikult ma ei teadnud siis veel midagi vampiiride magamisharjumustest metsas.
„Või selle tekitama,“ sõnas ta peatudes ning ringi vaadates. Kõrged männid, enamasti, ümbritsesid meid.
„See koht kõlbab küll,“ sõnas ta ühele puule kätt toetades. Seejärel otsis ta pilguga midagi, kuni lõpuks selle leidnud, liikus sinna poole. Läksin talle järele ning nägin, et ta oli maast ühe palgi leidnud.
„Aa,“ mõistsin ka lõpuks ning hakkasin samuti taolisi murdunud tüvesid otsima, mida kusjuures leidus küll üsna palju.
Vähem kui poole tunniga oli meil katus pea kohal – palgid valitud puu najale toetatud. See meenutas püstkoda ning üsna lõbus oli sinna sisse minna. Midagi läbi ei paistnud, kuna peale olime veel väikeseid oksi ning lehti pannud. Mõnusalt pime. Seega ronisimegi sisse ning sättisime veidi oma samblaseid asemeid. Lõpuks, olles pikali visanud ning ohanud, viisin pilgu Matthew’le.
„Kuidas sa Tristan’iga kokku sattusid?“ otsustasin julguse kokku võtta ning küsida. Ta tõi küsiva pilgu mulle, kuid ma jõllitasin teda endiselt uudishimulikult. Teades, et ei pääse ilma vastust andmata, otsustas ta parem asja kaelast ära saada.
„See oli ammu. Kui ma inimene olin, sinustki paar aastat noorem. Ajad olid karmid ning kodus kord veel hullem. Ühel õhtul istusin ühe järve ääres ning tema tuli ka sinna. Alguses rääkis ta lihtsalt minuga, olles väga pealiskaudne. Ei ütelnud mulle isegi oma nime, kuid kinnitas, et sealt, kus tema tuleb, on elu palju lihtsam ning vabam. Lõpptulemuseks oli see, et ma jooksin kodust ära ning ta tegi mind üheks endasuguseks. Muutumine ei olnudki kõige hullem, esimene suutäis verd oli. Ma venitasin selle võtmisega nii kaua, et mõned tunnid hiljem võinuks juba surnud olla.“ Ning siis jäi ta taas vaikseks. Teadsin, et selliseid rahulikke õhtuid tuleb veel, mil teda rääkima sain panna. Pärast mõnda minutit pausi pöörasin ühele küljele.
„Head ööd,“ laususin ning sulgesin silmad.
„Naudi oma und,“ vastas ta mulle.

Ärkasin mingi raputuse peale. Pilgutasin paar korda silmad selgeks ning nägin Matt’i enda kohale kummardumas.
„Aeg edasi liikuda!“ sõnas ta naeratades ning muigasin ta hea tuju üle, tundes sellest omakorda rõõmu. Tõusingi püsti ning raputasin oma mantli puhtaks, panin päikseprillid taas ette ja väljusin meie onnist. Taaskord oli mõnusalt soe õhtu ning lootsin, et ka seekord ei hakka vihma sadama. Sirutasin end ning vaatasin ringi.
„Mis suunas me teel olimegi?“ küsisin üle, kui Matthew mu kõrvale ilmus. Ta osutas otse meie ette ning ma turtsatasin hetkeks.
„Hakkame siis liikuma,“ ütlesin ning hakkasin kõndima. Mõnda aega olime vait, kuid küsimusi mul jagus ning tõin need päevakorrale.
„Mida sa kõik need aastad teinud oled? Kas sul igav ei hakka?“
„Esimese asjana ma muidugi rändasin maailmas ringi, kui Tristan’iga oma õppetunnid läbinud olin, kuid lõpuks jõudsin ikka tagasi sinna, kust alustasin. Siis aitasin Tristan’it tema toimetustes veidi – uue kodu ehitamisel, uute allutavate leidmisel ja muud taolist. Lugesin raamatuid, kohtusin uute vampiiridega, eriti nendel kokkutulekutel. Kuid kui hakkasin tänavamõrvad toimuma, olin üks VSA asutajatest. Tristan muidugi eesotsas, kuid mina kindlalt tema kõrval… Ma lihtsalt ei mõista neid, see brutaalne suhtumine…“ Ning ta tõmbus mõneks minutiks endasse, seega ootasin ise, et ta jätkaks.
„See ongi su ülesanne. Sa pead meid juhtima sõnas FMV’i liikmete vastu,“ pööras ta on tühja pilgu mulle. Ma, loogiliselt, ei mõistnud, mida ta räägib ning kergitasin kulmu.
„Sina pead meie väed kokku korjama ning FMV kas endale allutama või nad ära kõrvaldama. Sina." Vot see jutt hirmutas mu täitsa ära. Esiteks tema välimus, mis nii mitte midagi ütlev oli, teiseks ta jutu sisu. Ära kõrvaldama? Vampiirid? Aga ma olin ise ju allessündinu! Okei, seda juhtimise värki olin ka varem kuulnud, aga kellegi teise vastu minemine on hoopis teine asi. Seda teemat vältisin edaspidi juba enda pärast. Ma ei tahtnud asjast midagi enamat teada. Mitte vähemalt Matthew käest, kuna ta nii õõvastavaks läks. Pöörasin oma pea otse ja kõndisin, ei midagi muud. Nõnda vähemalt kaks tundi.
„Kas me ei võiks seda kiiremat meetodit rakendada?“ lõhkusin vaikuse üle pika aja ning pärast sügavat hingetõmmet viisin pilgu temale.
„Kui sa just soovid,“ kehitas ta õlgu ning vaatas soojade silmadega mulle otsa. Tänasin mõtteis jumalat ning proovisin lille käsitlusviisist loobuda. Seekord otsisin õhust tolmukübesid, mida vaatama jäin. Esmalt küll see ei õnnestunud, kuna pidin pidevalt pilgu ühelt teisele viima, ent umbes minuti pärast noogutasin talle, andes märku, et olen valmis. Heitsin pilgu õhule ning, nähes, et need lendlevad väga aeglaselt, hakkasin jooksma. Lihtsalt jooksin edasi ja edasi, teades, kui vähe aega inimeste jaoks möödus, ent kui palju me sellega vahemaad lühendasime. Pidasin seekord kusjuures umbes veerand tundi vastu, enne kui aeglustasin. Seisma ma aga ei jäänud, vaid jalutasin edasi.
„Kas iga päev on liiga tihti toitumiseks?“ küsisin, endiselt lõõtsutades hapnikuvajaku pärast.
„Kui me sellisel kiirusel jätkame, siis peame vist veelgi sagendama,“ vastas ta veidi naljatlevalt. Hingasin veel korra sügavalt sisse ning proovisin vaikselt olla. Samuti analüüsisin õhust saadud informatsiooni.
„Põder, kella kahe suunas,“ proovisin veidi professionaalsemalt kõlada ning kergitasin ettevaatlikult kulmu tagasiside saamiseks, kas ka tõtt rääkisin.
„Väga hästi,“ sõnas ta vastuseks ning peatselt jooksime vastavalt seatud kursile. Teadsin, et õpetajana laseb ta mul endal nüüd hüpnotiseerimist proovida, seega läksin saagile lähedale, tema pea juurde. Samal ajal olin endiselt ajamullis ning vaatasin põdrale silma.
„Lapsus quiesco insquequo ego creo sanus?“ sõnasin vahepeal pudistades, kuid lõpuks sain enda meelest õige lause kokku. Seejärel lasin keskendumisel minna ja jälgisin ohvrit. Ta ei liigutanud, mis tähendas, et ma sain oma ülesandega kenasti hakkama.
„Sa oled loomulik,“ tegi Matt mulle komplimendi, mille üle ma ei teadnudki, kas olla õnnelik või kurb. Kuid siis oli aeg süüa. Kõht oli tõesti tühi – energiavarud otsakorral. Torkasin nimetissõrmega looma kaelal nahale sisse ning tõmbasin küünega haava pikemaks. Viskasin korraks küsiva pilgu Matthew’le, kuid ta noogutas, andes märgiks, et ma võin enne juua. Asetasin suu haavale. Veri tuksles. See magusus, värskus, soojus. Kaste mu kurgule. Nõnda jahutav, kuid samas soojaks tegev. Iga suutäis oli kui tükike taevast. Ent millalgi peavad ka paradiisiväravad sulguma ning nõnda Matt tiriski mu maa peale tagasi.
„Tunne piiri,“ ütles ta õpetlikult ning ma tõmbusin eemale. Pöörasin ümber ning mind valdas häbitunne, et end kontrollida ei suuda. Esimene kord oli ju hästi läinud, miks teine siis metsa läks?
„Vabandust,“ sõnasin vaikselt ja panin käed suu peale. Hingasin rahulikult ning eemaldasin oma kämblad. Sõrmed olid veidi verised. Ma olin tõesti üle pingutanud. Tõmbasin keelega üle suu ning tundsin veelkord taevalikku armastust. Järsku ilmus Matt mu kõrvale.
„Nüüd on see koht, kus sa nipsu teed ja me ära jookseme,“ ütles ta mulle ning jäi mu järele ootama. Noogutasin endamisi ning keskendusin taas kõigele rohelisele. Mõni sekund, nips, plagamine. Peatusime taaskord mitte väga kaugel, kust umbes kilomeetri edasi jalutasime. Seejärel hakkasime taas ööbimispaiga pärast muretsema. See kujunes kergemaks kui eelmisel õhtul, kuna leidsime ühe koopa metsa kaljusemal poolel. Otsisime kõigest väljast natuke rohelist, mille peal magada. Peatselt saime mõlemad sügavalt põõnata.

Ärkasin mingi sahina peale üles. Esmalt avasin ainult silmad ning kuulatasin. Hoidsin hinge kinni, et ise mingeid hääli mitte tekitada, ent sellega kadusid ka kõik ülejäänud helid ära. Lasin õhul taas kopsudesse minna ja sealt tagasi tulla. Ning jälle keegi krõbistas kusagil. Pöörasin vaikselt külge, proovides oma nägemisvälja suurendada. Selleks ajaks sulgesin ka silmad, et too võõras ei saaks aru, et ma üles olen ärganud. Aeglaselt liigutasin silmalaugusid taas ülespoole, ent kuigi kõik oli valge, ei silmanud ma kedagi. Päike ei paistnud meile otse sisse, vaid kumas õrnalt väljast. Vaatasin nii kaugele pea kohale kui sain ning nägin kellegi kuju. Olin üllatunud ja reflekselt sulgesin taas silmad, tehes näo, et magan endiselt. Peas käisid mõtted sissetungija tapmisest, hüpnotiseerimisest, minna laskmisest, piinamisest või hoopiski Matthew ülesajamisest, et ta ise sellega tegeleks. Minu uhkem pool sai praktilisemast poolest võitu ning seega kaalutlesin, mis oleks kõige mõistlikum.
Kui ma ta tapnud oleksin, siis poleks saanud teada, kes ta on, miks ta meid häiris… Kuid võib-olla oli ta vampiirikütt? Ootas vaid parajat hetke, et meile ots peale teha. Kuid ma ei osanud ju võideldagi ning sellisel hetkel ei suutnud ka enda ümber ajamulli tekitada, et temast jagu saada. Seega välistasin ka hüpnotiseerimise. Piinamiseks pidin ta samuti enne kinni püüdma.
Kuid kui ma oleksin lihtsalt karjudes ära jooksnud? Matt oleks kindlast selle peale üles ärganud ja midagi ette võtnud. Aga kütt võinuks siis vähemalt ühelegi otsa peale teha.
Samas võis ta ka olla keegi naabrusest ning tuli uudistama, kes koopas magavad. Või väike laps, kes lihtsalt metsa avastusretkele tuli.
Pea oli erinevaid mõtteid, nii häid kui segaseid täis, kuid otsust ma langetada ei suutnud. Kaalutlesin veel rohkem võimalusi ning kui suur oleks tõenäosus nende õnnestumiseks. Lõpuks avasin lihtsalt aeglaselt silmad ning vaatasin, kus enne kuju olin näinud. See seisis endiselt seal. Nüüd kuulsin ka ta hingamist. Rahulikku ja sügavat. Ma talitasin sama moodi, proovides jätta mulje, et näen endiselt sügavat und ning ei ärka nii pea. Minut aega vähemalt ei toimunud midagi, kuid seejärel vaatas ta meie ööbimispaigas veidi ringi, kuna kuulsin samme ning tagasi väljapääsu poole need ei läinud.
Valisin parasjagu parimat haaret võõra peatamiseks. Käed selja taha või kohe pikali? Jalg taha ning kukutan maha? Käsi üle kõri? Vahel oli küll tunne, et olen täielik kaalude tähtkuju all sündinu. Otsustasin oma instinktide kohaselt toimida. Määrasin sissetungija asukoha kindlaks tema tehtavate häälte järgi, lugesin mõtteis kolmeni ning proovides veidigi vampiirikiirusel liikuda, läksin tolle selja taha, panin käe üle tema kaela, seda seal kindlalt vastas hoides, pöörasin ta pea teise käega end poole, et talle silma vaadata ning laususin: „Lapsus quiesco insquequo ego creo sanus, võõras.““[/i]

Huvitav...
Uut:D

Pinged tõusevad...

täna ma kardan, et ei saa uut. suht sitt on olla täna, palavik, pea valutab, külm jmt. :/

See on see eesti suvi...
Aga jah,saa ruttu terveks siis!

kusjuures ma ei teagi, millest :/

aga teed teen ja higistan korralikult. homme võiks jalad alla saada.
aitäh!

said jalad alla vääää?
uut tahaks

ei saanud, eile oli ikka täitsa hull. täna on parem, aga pea valutab jubedalt, kui püsti olla. ehk ma tagasi voodisse.

Aww, ait2h pyhhi eest (ajast maas, aga mis siis )
ylihuvitav
ja osi oli niii palju, et jah, sobis igati
nagu n2ha, lugesin kella neljani neid..
vahepeal oli kirjavigu, aga ma ei m2leta neist enam yhtegi.. (A)
aga jamh, saa k2hku terveks ja kirjuta aga edasi
ma n2en, et mulle on siin f2nnide kohapealt konkurente tekkind.. xd
aga jah, uut

ja lõpuks läks palavik ära. saan edasi hakata kirjutama. homme küll rohkem, kuna täna üle ei tahaks pingutada. aga kuna mul ennist juba mingi osa valmis oli, võiks ju saada uue osa?

Peaks mainima, et ma ei lugenud kogu su jutu läbi, kuid need osad mida ma just lugesin, tead... Ma jään su raamatut ootama ja teeme nii, et sa teed ühe eraldi trüki Minule (a) :)

jaaa, kindlasti, kui raamat läheb trükki, siis ma ütlen seal kirjastuses neile, et palun kirjutage ühte raamatusse "Juliale" sisse. muidugi, julla!

Mhm, ja siis lased muidugi ka postina saata
Ja siis hakkan mina reklaamima, et oi kui hea raamat see on ja soovitan kõigile

jaaajaaah aga minu ettepanek: kui see peaks müüki tulema, buy it yourself

Ma ei jaksaks oodata.

right. my arse

aga kui sa juttu valmis ei kirjuta siis pole meil mitte mingitki võimalust seda raamatut saada...

sellepärast ma ju seda kirjutangi, otherwise poleks seda teemat siin üldse, millest rääkida või lugeda.

*Still waiting*
Ja uus osa... When?

valmimisel. ma nagu teeks selle pikaks, et oma kolmelehesüsteemist välja murda. seega. vähemalt neli lehte. ja üle poole on valmis. so let me work. tahaks enne venna juurde minekut valmis saada. ehk enne, kui Iris ärkab xD

oota, julla, sa lugesidki kõik osad läbi?!

Lugesin jah :)

„Sest mind huvitab,“ tõin kõige elementaarsema põhjuse vastuseks.
„O’Horald,“ sõnas ta pärast mõningast pausi vaikselt.
„Matthew o’Horald, kõlab võimsalt… ja vanaaegselt,“ turgatas viimane alles siis mulle pähe.

See oli... üks mu lemmikosadest