Morelya Manthony saladused 22/23

midagi ta ei jõua ju...siiani pole uut...

aga äkki ma ootan rohkem kommentaare?
ma mõtlen, et ainult mingi neli inimest loevadki -.- urr!

saada mulle siis msn-is see jutt...
Ma Tahan Lugeda...midagi head ja eestikeelset...
Aga...raamatukokku ei viitsi minna...

XD eiei, tegelt. mul oli liiga palju vaja ette mõtelda vahepeal, seetõttu toppas. ning mao lin 2x täna tööl -.- nüüd on muusika ja word. super.

no ei ole tegelikult väga lihtne luua uut sorti vampiire, kes tavatingimustes teoreetiliseltki eksisteerida võiks

lõpp tuli veidi imelik, vb muudan veel.





8. peatükk


Tundsin reaalsuse kutset ning ärkasingi vaikselt üles, alustades silmade selgeks pilgutamisega. Mulle vaatas vastu puhas valge lagi. Sirutasin end välja ning tõusin istukile, lastes pilgul toas ringi rännata. Kõik oli endiselt samasugune nagu siis, kui ma magama läksin. Viskasin taas horisontaalsesse asendisse ning nautisin oma olemist. Soe ja pehme olla, ruumi maa ja ilm! Ainus asi, mis veidi häiris, oli valu üle terve keha. Lõpuks otsustasin siiski end püsti ajada ning läksingi riidekapi poole, kust esmalt pesu, seejärel pluusi ning püksid välja valisin. Uusi, kingitud pükse ma veel kanda ei julgenud. Selle asemel panin jalga hoopis ühed mitmest kohast katk rebitud mustad teksad, mille tagataskule olin AC/DC pätšigi külge õmmelnud. Selga aga ühe tavalise musta värvi T-särgi, millel oli valgega peale kirjutatud: not so fun to be black after all (pole midagi nii lõbus must olla). Võtsin kummutisahtlist oma uue ripatsi ning riputasin selle kaela. Samuti panin käele ka oma kella ning jõllitasin seda imestusega vähemalt minut aega.
Kui tihti olete teie õhtul kell üheteistkümneni maganud? Minul oli see esimene kord. Kammisin kiiresti veel juuksed ära ning jalga torkasin kapist leitud sussid, mis täpselt minu suurus olid. Läksin oma toast välja ning esimesena külastasin tualetti. Silmad-hambad puhtad, läksin ma Matthew ukse juurde. Hakkasin kahtlema, kas ma tohiksin teda üldse segada, kuna mul polnud õrna aimugi ju nende magamisharjumistest.
Mõtlesin hetke ning sellegipoolest kloppisin õrnalt kolm korda vastu tema ust.
„Sisse!“ kuulsin teiselt poolt tuttavat häält. Talitasingi nõnda, vajutasin lingi alla ja astusin sisse. Tuba oli üsna sarnaselt minu omaga, ent siiski veidi tagasihoidlikumalt sisustatud. Pindala oli ka veidi, kuid mitte väga märgatavalt väiksem. Nägin enda vastas diivanil Matt’i istumas, raamat käes, mille ta minu sisenedes kõrvale pani.
„Hei!“ alustasin vaikselt ning lükkasin enda selja tagant ukse kinni.
„Hommik! Ma näen et sa leidsid oma kingitused üles,“ sõnas ta naeratades ning kutsus mu enda kõrvale diivanile istuma. Puhkasin meeleldi oma jalgu veelgi ning sammusin ta kõrvale.
„Leidsin ja olin väga meelitatud,“ vastasin ausalt, endiselt õnnemullis olles. Võtsin ripatsi kätte ning vaatasin seda veidi.
„Siis läks õnneks,“ sõnas ta mulle mahedalt naeratades, „arvasingi, et sulle võib meeldida.“
„S i n a ostsid need?!“ vaatasin imestusega talle otsa. Mees käib tüdrukule riideid ostmas, muigasin mõtteis.
„Mina, ikka,“ ei mõistnud ta mu suurt üllatust. „Kas sa proovisid ka neid?“
„Ei, ei, ole nüüd. Ma võinuks need nii ju mustaks, katki või, kes teab mida teha,“ sõnasin vastavalt kätega kaasa vehkides.
„Muideks, see ripats oli veidi etteruttavalt, ametlikult sa veel meie ühingu liige ei ole, aga küll sa jõuad sinna,“ pidi ta lisama ning pilgutas silma, justkui vihjates, et ma pole veel täielik vampiir.
„Küll ma jõuan…“ sõnasin vaikselt kajana.
„Kuidas sa magasid?“ vahetas ta teemat, mind oma sügavate silmadega piieldes.
„Väga pikalt ja sügavalt,“ vastasin taaskord õnnelikult tedagi jõllitades. Tekkis väikene vaikusmoment, mille mina rikkusin.
„Kas te magate ka?“ pidin küsima, kuna mul polnud õrna aimugi millised need pärisvampiirid siis on.
„Muidugi magame, ega me superinimesed pole,“ vastas ta kergelt itsitades mu valearvamuse üle.
„Kohati tundub küll nii!“ pidin end õigustama.
„Kohati millal?“ tahtis ta teada, vaadates mind üllatunult.
„Kui on ühest kohast teise vaja saada,“ tuletasin talle meelde, mõistmata kas ta ise selle peale ei tule.
„Asi on suhteline ning seda hakkad sa peagi mõistma,“ sõnas ta veidi salapäraselt, mind kulmu kortsutama panevalt. Seepeale ma mühisesin veidi endamisi.
„Usu mind, see pole kaugeltki ainus asi, mille poolest me inimestest erineme,“ lisas ta, justkui eesmärgiga minus võimalikult palju uudishimu tekitada. Äkitselt tundsin rinnus sügavat ning tulist valu, mis hetkeks köhima ajas. Matt haaras kiirest mu õlavartest, mind ühe koha peal hoides. Proovisin rahulikult hingata ning sain seda teha. Paar sügavat hingetõmmet ning olin ainult nõnda vigane kui mõned minutid tagasi. Tundsin oma käsi taas vabalt liikumas.
„Aitäh,“ sõnasin mõne hetke pärast, kui olin kindel, et kõik taaskord korras on.
„Pole tänu väärt. Sul kõht pole tühi?“ küsis ta seepeale, pilk uuriv. Olin selle tõsiasja täiesti ära unustanud ning ei hakanud viisakusest valetama ka, kuna nüüd, kui ma seda märganud olin, oleks ta arvatavasti korisemisega mind reetnud.
„Ausalt öeldes – vägagi,“ naeratasin laialt ning tõusin temaga sünkroonselt diivanilt püsti, kuhu hetkeks seisma jäime. Ta oli oodanud, et mina kõnnin eespool ning mina temalt just seda sama. Seega turtsatasin korraks ja lasin tal endal oma toaukse sulgeda. Matt pöördus nüüd minu poole, naeratas ning läks mööda koridori paremale poole (kui seista näoga toauste suunas). Peatselt pidime uuesti 90 kraadi päripäeva suunas pöörama. Kaua kõndida ei saanudki kui sisenesime sööklataolisse ruumi. Valged lauad, pingid selle taga. Vasakule meist jäid letid, kust toitu võtta sai, õigemini… juua? Kui ma lähemalt vaatasin, siis ega seal tahkest toidust jälgegi ei olnud. Pakuti erinevaid veresorte, mis mul nina krimpsutama ajasid. Jäin tahtmatult seda veidi põlastavalt vaatama.
„Kas ma pean s e d a söö… jooma?!“ pöördusin Matthew poole.
„Ei, ei, sulle valmistatakse veel nii kaua eraldi söök, kui sus inimveri voolab,“ vastas ta mulle kiiresti ning libistas oma käe mulle seljale, et mind ettepoole lükata. Kui ma liikuma hakkasin, tõmbas ta ka oma käe eemale. Kõndisime ühe noore preilna juurde, kes meid naeratusega vaatas.
„Ning keda te täna soovite?“ päris ta viisakalt.
„See siin on Morelya,“ alustas Matt ning neiu nägu muutus imestunuks.
„Oi, oi, vabandust,“ ütles ta kiiresti ning pööras ümber ja veidi tagantpoolt tõi kandiku, “palun, siin on teie toit.“
„Aitäh, teile,“ sõnasin veidi üllatunult ning taaskord meelitatult, et nad eraldi mulle toitu valmistasid, ja võtsin kandiku vastu.
„Kas teil hunti täna on?“ küsis Matthew ning reflekselt läksid mul silmad suureks. Õnneks olin juba pea teise suunda pööranud ehk sain teha näo, et ei kuulnud midagi. Hakkasin ühe vaba laua poole minema (ühe paljude hulgast, kuna seal oligi ainult viis inimest peale meie einestamas), kus taga ka istet võtsin. Kaaslane ühines minuga peatselt ning ma hakkasin isukalt oma toitu uurima. Joogiks oli piim, söögiks mitmekesine salat koos tüki lõhe, kartulipudru ning valge kastmega. Kõrvale oli antud viil leiba ja magustoiduks jogurt. Kui läbimõeldud! Seejärel viisin pilgu Matt’i toidule. Joogile. Klaasile.
„Sellest te toitutegi päevad läbi?“ küsisin, vastikust väljendav nägu ees.
„Ega me sellised raiskajad pole. Veri on väärt kraam, kord päeva-paari tagant aitab küll,“ sõnas ta laia naeratuse saatel ning lonksas seda veidi. Väristasin vastuseks õlgu ning haarasin noa ja kahvli kätte. Toit nägi väga isuäratav välja ning kõht tundus seda teadvat, kuna järsku kostis vali korin üle terve ruumi, mille varjamiseks ma köhatama hakkasin, kuigi sellega veidi hilinesin. Tundsin, kuidas ma õhetama hakkan ning parem alustasingi portsu vähendamisega.
Rohkem detaile selle kohta pole vaja saada, kuid pean mainima, et mu magu reageeris sellele veidi imelikult, kohati naljakaid hääli tehes ning mulle tundus, et ta isegi liikus vahepeal. Kuid see oli ainult tunne, ma ei taha teada, mis seal päriselt toimus.
Varsti viisime oma tühjad nõud ühe leti peale, kus teine nooruk need vastu võttis ja nõudepesumasinasse asetas. Pöördusin Matthew poole ning vaatasin teda meeldivalt, loogiliselt võttes, kuna mul ju oli nüüd kõht korralikult täis.
„Kuhu nüüd?“ küsisin.
„On sul erisoove?“
„Kui ma teaks, mida soovida, siis ehk olekski.“
„Sellisel juhul, ehk ma tutvustan sulle ümbruskonda?“
„See oleks sinust väga armas,“ vastasin, alles nüüd märgates, et ma ei olnudki ta vastu tõrges ja ta päriselt taluski mind. Veelgi enam, ta oli ju poodlemas minu jaoks käinud! Vastuseks ta aga sirutas küünarnuki välja, millest ma enda käe läbistasin. Polnud kaua enam kellegi käevangus jalutanud. Viimati, kui me Nelly’ga kooli peal ringi käisime. Nel…
„Oota!“ hüüdsin äkitselt, kui olime sööklast väljunud. Ta viis mulle küsiva pilgu.
„Ma pole oma telefonigi vaadanud! Vean kihla, et ema-isa on mulle vähemalt sada korda helistanud!“ sõnasin ma oma peast kinni haarates ja vaikselt kirudes.
„Kell on südaöö, kas sa päriselt tahad neid praegu üles ajada?“ jäi Matt kainemeeleliseks.
„Noh… ei… aga… aah!“ ei saanud ma midagi normaalset ütelda.
„Rahu nüüd, lähme sinu tuppa, sa vaatad oma vastamata kõned, sõnumid üle ning seejärel teen sulle ringkäigu.“ Ma noogutasin vastuseks ning kõndisime otse, pöörasime vasakule ja peatselt olimegi kahe tee ristumispaigas – minu toa ukse juures. Vajutasin lingi alla ja lükkasin. Ruum oli tühi. Sisenesin ja läksin kummuti juurde, kus teadsin, et olin oma telefoni jätnud. Heitsin pilgu selja taha, kuid nägin, et Matt polnudki sisse tulnud.
„Sa võid edasi tulla!“ hüüdsin talle igaks juhuks, kuna ta arvatavasti ei julgenud privaatsust rikkuda. Avasin mobiilil klapi ning nägin, et oli ainult viis vastamata kõnet. Kolm emalt, üks Nelly’lt ja Claudialt. Läksin tagasi esilehele ning avasin ühe kahest sõnumist.
Mor! Kuhu sa kadusid?! Käisin su ukse taga, aga sind ei olnud. Koolist puudusid ka. Kelle juurde sa läksid?! Kõik poisid olid koolis, ehk ära valeta mulle! Kui sa kiiresti kontakti ei võta, räägin vanematega.
Nel.
Ohkasin kurvalt, kuna olin teda praktiliselt reetnud. Samas ei hakanud ka keset ööd talle midagi vastu kirjutama, seega avasin parem ka teise teate.
Hei, kas ma su sinist õlakotti võin laenata?
Claudia.
Teise sõnumi peale ma juba turtsatasin ning raputasin omaette pead. Sulgesin klapi ning panin telefoni taas kapi peale.
„Nõndaks. Ma olen valmis,“ teavitasin Matt’i, kes üsna ukse lähedal seisis ja lihtsalt ringi vaatas. Ta noogutas ning astus paar sammu välja. Kui ma temale järele jõudsin, võttis ta mu taas oma käevangu. Seekord läksime teisele poole koridori, Tris’i ja teiste tubade suunas.
„Kas teised on ka siin?“ küsisin vahepeal, kui nende tubadest möödusime.
„On, kuid arvatavasti mitte oma toas. Tõenäoliselt peavad koosolekut või muud arutelu,“ vastas Matt ning naeratas õrnalt. „Nad on siiski VSA auliikmed,“ sõnas ta silma pilgutades.
„Kas siis sina ei peaks seal olema?“ pärisin, endal muie näol.
„Ei. Esiteks juba sellepärast, et mina ei ole üks nendest. Teiseks, Tristan on seal ning, kui ma oleksin selles eliidis, otsustaks ta auastmete kohaselt kõik mu eest ära.“ Ma mõtlesin veidi selle üle järele, ent ei kommenteerinud enam seda teemat. Olime koridori lõppu jõudnud ning pöörasime vasakule. Õige peatselt möödusime suurest uksest, mis meie pahemale poole jäi.
„Siin on suur konverentside ja koolituste ruum,“ sõnas ta peaga sinna poole osutades. Noogutasin vastuseks ning viisin siis pilgu aegajalt seinade peal ilutsevatele piltidele. Lihtsalt ahhetamapanev, kui kaunid. Perspektiivsed, kujunduslikud, graatsilised, reaalsed. Sekka ka mõni portree, arvatavasti tähtsateist isikutest vampiiriühiskonnas. Paremale jäi nüüd järgmine uks, mille peale oli kinnitatud silt „Personal“.
„Arstide-õdede ruum?“ küsisin igaks juhuks ning viisin pilgu Matt’ile.
„Just,“ vastas ta napisõnaliselt ning jätkasime jalutuskäiku. Vasakule pööras üks koridor, kuid sinna me ei põiganud. Peatselt jäi jälle vasakule uks, millel oli peal silt „Röntgen“. Naeratasin endamisi.
„Pole see inimeste haiglast nii erinev midagi,“ avaldasin arvamust.
„Tõsi,“ nentis ta, kui möödusime parasjagu teisest uksest, sildiga „Doonorid“. Pilk kangestus hetkeks.
„Doonorid?“ küsisin talt üle, mõistmata täpselt, kes või mis.
„Inimesed, käivad verd andmas, nagu ikka,“ vastas ta, tehes üllatunud nägu, et ma pole kunagi doonorlusest midagi kuulnud.
„Inimesed? Käivad teile verd andmas? Miks?“ ei suutnud ma nende motiivi mõista.
„Nad suunatakse siia,“ oli Matt täna väga lakooniline.
„Inimhaiglatest?“ kergitasin mõistmatult kulme. Mees nüüd ainult noogutas. „Miks?“
„Sest inimestel on ka vastuteenet vaja – meie verd,“ pilgutas ta mulle silma.
„Ja miks??“ tüdisin sama küsimuse küsimisest.
„See on neile väärtuslik. Ravimite valmistamiseks.“
„Oota, inimesed t e a v a d, et vampiirid on olemas?“ ei jätnud ma pärimist ka siis, kui möödusime nüüd juba palatitest.
„Väga vähesed, kokku umbes viis inimest, sina enam nende alla ei käi,“ naeratas ta taaskord lõbusalt. Olin siiski veidi segaduses, ent ei küsinud ka selle kohta enam.
„Ja siin on arstide kabinetid,“ osutas ta paremale, kus järjest uste kõrvale arsti nimi ja tema ala oli sildina kinnitatud. Kõndisime edasi, Matt vahepeal üteldes, mis ruumid kuhu jäävad, kuni lõpuks läksime üleskorrusele.

„Siin on enamus operatsioonisaalidest,“ sõnas ta järjest ustele osutades. Ka osad palatid, intensiivraviosakonna omad olid seal. Korrus veel kõrgemal olid vabaajaveetmise võimalused – jõusaal, raamatukogu, mängunurk. Samuti leidsime seal ühest väiksemast nõukoguruumist VSA koosoleku. Peatusime ukse taga ning ma proovisin midagi läbi krobelise klaasi näha, kuid tulemusrikas see üritus ei olnud.
„Kas me tohiksime neid segada?“ vaatasin mehele alt üles (ta siiski oli must üle kümne sendimeetri pikem).
„Ma ei usu, et neil selle vastu midagi oleks,“ vastas ta vaikse häälega ning koputas uksele, misjärel selle mulle avas. Ma sisenesin laialt naeratades, tema kohe järel.
„Hei!“ tervitasin kõiki ning lehvitasin käega, teadmata, kuidas toimida.
„Tervist, Morelya. Ma eeldan, et sa said korralikult magada? Tundide järgi võiks seda igatahes eeldada,“ sõnas Tristan ning lõi käed plaksuga kokku, jäädes mind oma joobunud silmadega vaatama.
„Muidugi. Sellises paradiisis on võimatu kuidagi muudmoodi seda teha!“ ei väsinud ma haigla kiitmisest, seda ainult õigete sõnadega iseloomustades.
„Meil on ainult rõõm seda kuulda,“ vastas Tristan.
„Kas me üldse tohime segada teid?“ küsisin kahtlevalt, kuna kõik meid jõllitasid, täiesti vait olles.
„Tohite muidugi, kui soovi on,“ liikus ta meie poole, suure laua taga kahte tooli eemale tõmmates. Naeratasin ning hakkasin sinna poole minema, kui äkitselt pikali kukkusin. Ma ei mõistnud, miks, kuid püsti ka tõusta ei saanud.
„Mis toimub?“ küsisin, käte toel end istukile ajada. „Ma ei tunne oma jalgu,“ vaatasin arusaamatult Matthew’le otsa. Ta tõstis mu ühe vaba tooli peale istuma.
„Endiselt ei midagi?“
„Ei,“ vastasin, samal ajal jäsemeid jõllitades. Tean, et te ootate nüüd suurt draamat, kuid seda ei tule – ma olin selleks liiga suures šokis.
„See läheb ise üle. Praegu lihtsalt on närvid veidi halvatud,“ selgitas Mirabelle, oma pastakaga samal ajal mängides.
„Kui kaua selleks aega läheb?“ tahtsin teada.
„Varieerub. Võib kohe ka ära minna, võib kolm päeva aega võtta.“ Hingasin sügavalt sisse ning ohkasin, kui jalad järgmisele katsele liigutada ei reageerinud.
„Matt,“ alustasin, proovides võimalikult armsaid kutsikasilmi ette manada.
„Jah?“ vaatas ta juba kahtlustavalt mulle otsa.
„Kas sa viitsiksid mind mu tuppa viia?“ pilgutasin nii kiiresti kui suutsin silmi ning vaatasin paluvalt talle otsa.
„Jah, muidugi, ei ole probleemi,“ võttis ta mu sülle. Hoidsin tugevasti ta kaela ümbert taaskord kinni.
„Vabandust, et häirisime,“ sõnasin teistele, kahetsev nägu peas. Matt noogutas teistele nägemiseni ning sulges siis ukse.
„Vabandust,“ ütlesin vaikselt.
„Mille eest?“ ei saanud ta mu mõtteist aru.
„Et ma sind nii palju tülitan. Sa oled kindlasti juba väsinud mu peatumatust lobisemisest, küsimustest ja kurat teab, mida ma veel alateadlikult teen,“ vurasin kiiresti kõik ette ja viisin igaks juhuks pilgu mujale, kartes vastust.
„Morelya, kuigi sa vahel väga lapsik oled, pole mul sinu valgustamise üle mingeid apellatsioone,“ naeratas ta mulle südamlikult ning ma jõllitasin ta silmadesse.
„Tead, sul on ilusad silmad,“ ütlesin täie tõsidusega enne, kui olime treppideni jõudnud, mida mööda alla läksime.
„Ega sinu omadelgi midagi viga pole,“ proovis ta oma meelitust mitte välja näidata.
„Miks sa nii kinnine oled?“ vahetasin teemasid nagu ette juhtus. Seekord puurisin huviga ta silmi.
„Mida sa selle all mõtled?“ kergitas ta kulmu.
„Ma sain sellise vaevaga su perekonnanimegi teada, rääkimata muust,“ tõin talle ilmselge näite.
„Omad põhjused,“ läks ta jälle tõsiseks, mille peale ma mühatasin. Sisenesime minu tuppa ning ta pani mu voodi peale ning pöördus minema.
„Oota! Palun, ära mine! Jää mulle seltsi!“ hüüdsin kiiresti, et ta ei lahkuks. Ta ei peatunud, vaid läks hoopis veel viimast vaba tooli tooma, mille mu voodi ette asetas ning sellele istus.
„Kunagi sa veel mõistad, miks,“ lisas ta meie poolelijäänud teema kohta.
„Aitäh,“ sõnasin taas naeratades. „Kui kaua te magate?“ vaatasin talle viltuselt otsa.
„Kuidas aega on. Elame ka kolme tunniga üle, hea on seitse tundi, kaksteist juba lihtsalt laisklemine,“ viis vastus ka tema suunurgad ülespoole.
„Ei mingeid kirste?“ küsisin veel naljatades üle.
„Ei, selliseid asju näed sa ainult filmides.“
„Ristid?“ pärisin nende niinimetatud foobiate kohta, minnes mütoloogia teemale.
„Mõjutavad sama palju kui inimesi.“
„Küüslauk?“
„Toidu sees maitseks.“
„Päikesevalgus?“
„Me eelistame sellest eemale hoida, kuid mitte sellepärast, et me selle käes kõrbeksime või sureksime. See eredus… Sa mõistad mind ka selle koha pealt varsti.“ Ma jäin mõtlema, mis jutud veel võivad valed olla.
„Te ei tapa ju inimesi toidu pärast?“
„Ei! See oleks ju toitva käe hammustamine.“
„Kuid kuidas…“
„Morelya, varsti saad sa kõigest sellest täpsemalt teada. Praktikas,“ sõnas ta, enne kui ma järgmist küsimust lõpetada jõudsin. Jäin hetkeks vait.
„Kuidas sinul muutumine läks?“ vahetasin siis teemat.
„Üsna valusalt, kuid ma olin siis juba sellega harjunud,“ ei laskunud ta taas detailidesse.
„Kas vampiirid elavad igavesti?“
„Igavesti küll mitte, kõigest inimestest kauem. Stewart on näiteks veidi üle kuuesaja aasta vana.“ Vot see oli tõesti imestust väärt ning seda mu silmad ka välja näitasid.
„Aga sina? Kui tohib, muidugi,“ proovisin tal mitte pahameelt tekitada.
„Lähenen kahesajale,“ naeratas ta õrnalt.
„Sellepärast sa sellist vanainimese juttu räägidki…“ sõnasin ning pahvatasin naerma.
Rääkisime veel veidi, umbes kella kaheksani. Siis võtsin telefoni ja helistasin emale, kes väga mures häälega mulle vastas. Selgitasin talle, et magasin ning ei hakanud öösel helistama. Küsimusele, millal koju naasen, ei osanud esmalt midagi vastata. Ütlesin ainult, et helistan ette. Tegin talle selgeks, et toitu ja kõike meil jagub, pole vaja muretseda ning pärast pooletunnist veenmist oli ta nõus tööle minema ja mind mõneks ajaks rahule jätma. Saatsin ka Claudiale sõnumi ning rääkisin Nelly’ga. See kõne osutus raskemaks, kui ma arvasin. Pidin talle valetama ning see ei meeldinud üks raas. Kuid lõpuks ta mind uskuma jäi – sõbra juures maal. Lihtsalt mitte klassivenna. Sõbra, keda tema ei tea. Pole just eriti veenev vale, eks? Ma polnud harjunud luiskamisega.
Ma sain jalad järgmisel päeval alla, kuid siis alles suurem valu hakkas. Rinnus, peas, tallad, sõrmed… Tõsi, küüned olid üks hullematest. Need lihtsalt kasvasid julma kiirusega nii pikaks ning läksid rohkem kaarde, et otsast aheneda ja küünis moodustada. Seega mu sõrmed läksid veidi piklikumaks. Küüsi enam värvida ei saa… Silmad hakkasid valutama. Lihtsalt konkreetselt valutasid nagu nad ei tahaks, et neid kasutataks. Nagu keegi oleks nõelaga torkinud. Tihti peitusin üleni teki all või palusin tuled ära kustutada. Nagu Mirabelle mulle seletamas käis – võrkkestale tekib eriti õhuke lisakest peale, mis mu nägemist oma kuju pärast parandab. Seetõttu olen ma valgusele eriti tundlik ning näen pimedas paremini. Kõrvades pidavat teo kaheks jaotaval membraanil karvakesi juurde tekkima, mistõttu helilained kiiremini ja suuremal määral närviimpulsiks muudetakse. Kehavedelikud muutusid samuti, peale vere. Vahepeal, kui mu suu täiesti tuim oli, sisenesid teistsugused ained mu süljenäärmeisse ning need hakkasid teistsuguse ensüümiga ila tootma. Mitte just väga meeldiv teada. Hammaste tihedus muutus samuti suuremaks. Juure kaudu pidavat sinna mingit kaltsiumirikast ühendit minema. Kuna mu terves kehas nahakord paksenes, siis taldade pealt oli seda eriti tunda. Kui enne tundsid midagi nahaga, siis kõndides oli küll selline tunne nagu sussid oleksid jalas. Närvipunktidest tuli pidevalt valusähvatusi selja- ja peaajju ja see oli valus! Kindlasti oli veel midagi, mida ma lihtsalt unustan hetkel mainida.
Lihtsalt masendav periood. Kuid lõpuks see sai läbi. Lõpuks olin ma vampiir. Täielik vampiir.

no darren shan on selles suhtes ka kõige normaalsemad teada olevad vampiirid välja mõelnud sest tegelikult nagu veri tuleb ju saada ühest kehast teise. ma kirjutasin, et üks võimalus oleks muidugi joomine, aga see läheb tavainimestele ses suhtes liiga räigeks, mu meelest
aga darren ei seletanud seal midagi eriti lahti, et i'll to it
selle nelja-aastase värgi muudan kohe ära.
mul endal oli ka veidi ettekujutamisega raskusi pm iga kord, kui migi käänak oli, pidin mõtlema, et see ilusti sinna mäe piiresse jääks ehk käisin mõtteis terve selle tee uuesti läbi
tegelasi ma ka väga ette kujutada ei suuda XD

aga noh. eks ma kirjutan siis

Tead.. nüüd kui see quick reply on aiis ma isegi viitsin kommida.

Minu arust oleks sa võind kirjutada täpsemalt seda muutumise asja, aga see ka aint minu arvamus.
Muidu mulle väga meeldib.

Ja mis värk tal selle Matt'iga on?
On nad ikka lihtsalt sõbrad või..?

Agaa.. ma tahan uut.

Kas just sõbrad on nende kohta õigesti öeldud, aga järgmises osas saad täpsemalt teada

hmm, võib-olla ma muudan siis seda peatükki veidi

ja õhtul saab uue osa. praegu ma puhkan veidi jalgu ja siis lähen ujuma, tulen koju, kirjutan veidi, lähen jälle ujuma ja siis kirjutaks osa lõpuni

Mulle väga meeldib.
Claudia on lahe.
Ja see Matti ja Mori sõprade värk..ootan huviga uut

siis saate, kui rohkem arvamust avaldatakse

muideks, Kärolyn, praegu kirjutan eelmise lõppu detailsemaks seega läheb veel veidi aega.

sa juba tead vist mis mina arvan...
UUT!!!

nonii. viimane lõik on nüüd pikem ja detailsem. võite selle üle vaadata. nüüd asun jälle järgmise osa kallale (mida juba üle ühe lehe valmis on! ning mul on täna jälle normaalselt inspiratsiooni! )

kohe palju parem...
Detailsem...
Aga seletad asja natuke liiga teduslikult...8.-9. klassi tüdruk ei räägi normaalselt sellist juttu...
Seda võiks rääkida mina...

ootaoota nüüd. see onjutustaja, kes räägib, yaknow praegu võib imelik tunduda, aga lõpus saad teada. mul kõige viimane lõik oli üks esimesi asju, mis valmis sai
ja pealegi, ta lõpetab üheksandat klassi. et ta on minuvanune (enamus minuvanused lõpetasin üheksanda). so. ha! oh, nvm, mul on hea tuju (sõin värskelt hapendatud kurki - nämm! )

aga uut ikkagi!!!

ise ei lasknud pikemaks teha.





9. peatükk


Äratus. Mitte mehaaniline, mille ma peaksin vait panema, vaid bioloogiline kell. Väike sirutus ning seejärel üles. Pesu, mustad teksad, triiksärk, tankid, mantel. Täna oli aeg haiglast lahkuda. Tühjendasin oma kapi ning kummuti sisu taaskord spordikotti, ainult käekella, ripatsi, päikseprillid ning hiljem leitud nahkkindad välja jättes. Läksin tõin köögist ühe tüki juustu ning andsin selle hiirtele. Olin neid just jälgimas, kui kuulsin koputust uksele.
„Sisse!“ hõikasin valjult, kuna uks üsna paks ning seega helikindel oli. Link vajus allapoole ning liikus massiivse ümbrusega sissepoole.
„Hommik!“ kõlas Nelly vastus, kui ta parasjagu ust kinni lükkas ning seejärel minu poole tulema hakkas.
„Hei!“ sõnasin naeratades talle vastu, kuna neiu nii hea seltsiline oli olnud terve mu muutumisperioodi vältel.
„Ma tahtsin lihtsalt edu soovida,“ sõnas ta mu käsi enda omade vahele võttes. „Jumalad õnnistagu sind ja su teekonda,“ proovis ta mitte pisaraid valada, kuid tahtmatult paar tükki siiski silmanurgast end välja pressisid.
„Nelly, tule siia,“ tegin ma talle suure kallistuse. „Küll me asjad aetud saame.“ Ta noogutas vastuseks ning pöördus minema, kui ma tal kätest kinni võtsin.
„Kas sa teeksid mulle ühe teene?“ puurisin ma ta silmi.
„Muidugi! Mida sa soovid?“ lõid ta silmad särama, kuna sai mulle abiks olla.
„Kas sa hoolitseksid Kulli eest nii kaua, kui ma eemal olen?“
„Muidugi! Üks pinki nelja-viie päeva tagant, eks?“ küsis ta üle.
„Tüdruk, sul on hea mälu,“ naljatlesin veidi, kuid lõpuks pöördus ta siiski minema, võttes terraariumi hiirtega kaasa, arvatavasti need oma tuppa viies. Ta ei jõudnud ust sulgeda, kui kõlas järgmine koputus.
„Kas tohib?“ küsis Matthew, ukseavas seistes.
„Muidugi,“ vastasin rõõmsalt.
„Oled valmis?“ jätkas ta küsimist.
„Ma arvan küll.“ Täiesti kindel ei saanud kunagi olla.
„Käime plaani siis veel viimast korda üle,“ sõnas Matt ning ma poleks saanud temaga rohkem nõustuda. „Esmalt, ma viin su koju.“
„Ma lähen sisse, kallistan vanemaid, bla, bla, bla, räägime, kuid üleriideid ma ära ei võta. Asjad ootavad endiselt all. Siis ütlen, et ma ei jää ööseks koju, sõbrannal on maja tühi ning ma lähen talle seltsi, kuna ta söögitegemises eriti osav pole. Kõikidest nende üritustest mind koju jätta nihverdan end kuidagi välja. Ülevalt toon kõik kooliasjad ka ära ning proovin kuidagi majast välja saada. Siis üritan veidi majast eemale minna, et nad mind ei näeks.“
„Seejärel tulen mina ja aitan sul asju autoni tassida ja me sõidame minu juurde, kuhu su asjad jätame.“
„Just. Läksime,“ olin positiivselt meelestatud, kuigi hinges valitses kurbus kodust lahkumise pärast. Hullem masendus selle pärast tuli alles hiljem, kuna tol hetkel ei jõudnud mulle kohale, et see võib olla viimane kord neid näha.
Sõitsime enamus teed vaikuses, taga ainult õrn rokkmuusika mängimas. Kell oli kaheksa paiku õhtul (sain isegi vara üles) ning päike paistis kõige nõmedamalt kõrguselt – väga madalalt otse silma. See oli kohutavalt valus, isegi päikseprillidega. Lõpuks jõudsime mu maja ette. Haarasin pagasiruumist oma asjad ning sammusin välisukse poole, mille võtmega lahti keerasin. Sisenenud, kuulsin juba jooksmist ja oigamist ning asetasin asjad ettevaatlikult maha.
„Morelya! Lõpuks ometi!“ kisendas ema ning jäi mind imelikult silmitsema. Päikseprillid olin juba taskusse libistanud, kuid riietus ei näinud talle väga meeldivat.
„Hei! Pole kaua aega näinud!“ tervitasin ka kõiki teisi, kes mu välimust piidlesid. Võtsin jalatsid ära, kuid mantli jätsin juba sellepärast selga, et muidu oleks ainult kinnastega imelik olnud. Ma liikusin köögi poole, asjad esikusse jättes. Istusin söögilaua taha ning rääkisin ja rääkisin ja rääkisin ja kinnitasin, et minuga on endiselt kõik korras. Näitasin neile isegi oma kuuajatagust kukkumist põlvele, mis ammu ära oli paranenud.
Nõnda pool tundi vadrata pole üldse kerge töö, eriti, kui sa pead laialt naeratama, teades, et näed neid ainult üks kord veel. Jah. Üks kord. Ka siis, kui ma korraks koju tulen ning neile ütlen, et lähen välismaale edasi õppima – pakin ka viimased asjad kokku. Seejärel tegin juttu sõbrannast, kelle vanemad kuuks ajaks reisile ära sõitsid. Nad ei võtnud seda eriti soojalt vastu, kuid pärast kümnete põhjuste väljatoomist nad nõustusid. Kuid nõnda kiiresti kodust nad lahkuda ei lasknud. Panid portsu ette, mida ma ei puutunudki, öeldes, et enne äratulemist just sõin ja ma lähen sõbranna juurde ka kokkama.
Üldiselt sujus kõik hästi, kuna kella kümne aeg sain juba majast lahkuda, olles eelnevalt oma kooliasjad kokku pannud. Suutsin isegi kõik kuidagi kätte võtta – spordikott õlale, paberkott kooli asjadega käes.
Kui asjad taas autosse pandud, hakkasime sõitma.
„Jumal tänatud,“ ohkasin veel endamisi.
„Ka mul tekkis vahepeal kahtlus, et sa ei saagi sealt välja,“ muigas Matt.
„Kuhu me siis sealt edasi läheme?“ küsisin, kuna tema juurde paikseks jäämine ei olnud meil plaanis.
„Vampiiride Orgu,“ ütles ta napisõnaliselt ning teadsin, et midagi täpsemat selle kohta ma kohe teada ei saa. Seega olin vait ning jälgisin ümbrust. Imelik oli mõtelda, kui palju vampiirid metsas aega veedavad, kuid ma mõistsin neid… meid.
Pöörasime ühele väikesele kõrvalisele teele ning varsti olime tillukese metsamajakese juures. Neljast küljest püstiseid, peal lapikuid palke, ei ühtki akent, ainult uks. Pindala võis sel umbes nelikümmend ruutu olla. Auto parkis ta selle kõrvale ning minu kotid võttis kätte. Terraariumi ja mao võtsin ise. Täpselt teisel pool maja oli uks, mille ta lahti lükkas.
„Väga hubane,“ sõnasin vaikselt, kergelt iroonilise häälega. Majas oligi ainult üks tuba. Sisustuseks oli üks külmik, mis hääle järgi töötas, kuid ma ei hakanud uurima, kust kohast see oma voolu saab. Võisin juba samuti aimata, mida ta seal säilitab. Ühes nurgas oli väike voodi, teises kraanikauss. Voodi kõrval oli peaaegu laeni riidekapp. Isegi üks kahene pistikupesa leidus. Mu kotid asetas ta seina äärde.
„Oled kindel, et tuled nende riietega?“ küsis ta mult üle, kui ma terraariumi sinna kõrvale asetasin ja hiirte elupaiga seest välja võtsin.
„Ma arvan küll. Vormirõivais ju peaks siiski olema,“ sõnasin naljatleval toonil, kuid mõtlesin seda tõsiselt.
„Peaks, kuid see ei ole nõnda kohustuslik,“ vastas ta, mind samal ajal tõsise ilmega jälgides.
„Ma eelistan professionaalne välja näha,“ naeratasin talle laialt ning muutsin pilgu küsivaks. Ta mõistis mu vihjet ning noogutas, misjärel ukse poole läks, selle mulle lahti hoidis ja pärast enda järel sulges.
„Oled valmis vampiiriks saama?“ oli tema nägu nüüd ofitsiaalne. Ma noogutasin ning naeratasin vaikselt.
„Õppetund üks: kuidas kiiresti joosta. See on vajalik toidu püüdmisel. Asi on tegelikult üsna lihtne. Kuna vampiiride silmanägemine on inimeste omast kõvasti parem, siis me näeme ka selliseid detaile, mida nemad kunagi ei märka. Me näeme lilli palju värvilistena, väikeseid tolmukübesid õhus, kui need lendlevad ja palju muud. Seepärast me suudamegi kiiremini liikuda.“ Ta peatus hetkeks ning kogus mõtteid. „Oled sa kunagi tundnud, kuidas aeg lendab?“ pööras ta pilgu taas minule.
„Muidugi,“ vastasin turtsatades.
„Aga kuidas aeg peatub?“
„Ikka.“
„Kui sa vaatad ühte lilleõit, siis sa võidki seda vaatama jääda, kuna ümber su maailm on põhimõtteliselt peatunud. Seetõttu sa keskendudki mingile detailile ning lihtsalt liugled selle poole. Me oleme nagu… detailsemad. Meie osakesed võnguvad kiiremini. Kusjuures, seetõttu meil nii-öelda vormiriietus must ongi, et tume neelab rohkem soojust, see soojendab meie keha veelgi enam, kõik osakesed meie sees hakkavad kiiremini võnkuma ning selle tulemusena liigume meie ka teiste inimeste taustsüsteemis kiiremini.“ Nüüd oli minu kord mõtelda.
„Et ma pean mingit lilleõit jõllitama, end selle sisse ära kaotama ja peatunud ümbruskonna arvelt jooksma hakkama?“ tegin lühikese kokkuvõtte.
„Lillega on seda alguses kõige lihtsam teha,“ kinnitas ta mulle ning otsis maast ühe väikese sinise õiega lille.
„Lihtsalt vaata seda, lülitu muust maailmast välja,“ jagas ta mulle õpetussõnu. Ma võtsin kanni enda kätte ning vaatasin seda. Proovisin erinevaid värvivarjundeid, toone, selle osakesi näha. See õnnestus mul, kuid selle asemel, et ümbruskond peatuks, veetsin ma lihtsalt rohkem aega. Ohkasin ning proovisin uuesti. Koondasin kogu oma tähelepanu sellele sinisele õiele. Ma k u u l a s i n seda. Kuidas õies erinevad molekulid koha peal võnguvad ning see hakkas palju heledamalt kiirgama. Jõllitasin õit imestusega, aru saamata, kuidas või mis toimus. Pöörasin pilgu Matthew’le enda kõrval ning ta lihtsalt seisis seal, musklitki liigutamata. Sel hetkel mõistsin, mida tähendas ajamullis olemine. Heitsin õie käest ning pistsin liduma. Käed paralleelselt külgedega edasi tagasi käies, pilk otse ette suunatud, mis läbi tumedate päikseprillide vahtisid.
Kiikasin tahapoole ning nägin, kuidas Matt mulle järele jookseb. Seejärel uurisin ümbrust. See oli nii paigal, et endal hakkas imelik tunne. Kuid peatselt tundsin väsimust ning aeglustasin, kuni lõpuks kiiruse täiesti nulli viisin. Õpetaja muidugi tegi seda sama, kuigi arvatavasti mitte samadel põhjustel.
„See oli väsitav!“ sõnasin ohete vahele.
„On sul kõht tühi?“ päris tema seepeale.
„Selle täitest küll ära ei ütleks,“ nentisin tõsiasja. Ta noogutas ning manas targa näo ette.
„Õppetund kaks: kuidas süüa leida. Kõige esimesena tuleb kuulatada, kuna me lõhnu nii hästi nagu näiteks koerad ei tunne. Oled täiesti vait ning kui kuuled krabistamist, siis hiilid vaikselt lähemale.“ Lausega lõpetanud jäi ta vait ning ma järgisin teda. Proovisin keskenduda, kusagil krõbinaid ja samme kuulata, ent midagi ei juhtunud.
„Kuuled?“ küsis Matt sõrmega ühte suunda osutades. Kuulatasin veelkord, kuid raputasin pead. Ta noogutas ning paludes hääletult mul võimalikult vait olla, hakkasime koos vastavasse suunda minema. Mul oli muidugi veel palju vaja vaikset liikumist harjutada, kuid nii palju suutsin ikka kikivarvul kõndida, et looma, olgu ta nii kaugel kui tahes, ära mitte hirmutada. Hiilisime veel umbes sada meetrit, kui ma lõpuks väikest krabinat kuulsin. Olin mõtteis üsna õnnelik ning see väljendus ka mu näoilmes.
Samm sammu haaval, pöid ees, ülejäänud tald järel. Ning lõpuks ma silmasin ühte hirve. Viisin pilgu Matt’ile, kelle pilk üsna metsik oli. Ta noogutas peaga selle poole ning loetles näppudega kolmeni. Kujustasin samal ajal lille silmade ette ning mida ma enne just tundnud ning näinud olin. Hakkasin jooksma, kuid poole aeglasemalt, kui tema ning ma ei saanud end süüdistada – siiski algaja ju.
Selleks ajaks, kui ma hirveni jõudsin, seisis see täiesti liikumatult ühe koha peal.
„Kuidas sa seda tegid?“ kergitasin kulmu ning vaatasin tollele silmadesse, mis täiesti tühjad olid.
„Hüpnoos,“ sõnas ta veidi uhkelt. Eks tal oli ju põhjust seda olla ka. „Sa pead nii kiiresti liikuma, et jõuad ta endale silma vaatama panna. Sa ju oled märganud, et meil on veidi teravad silmad?“ Vastuseks noogutasin. „Sa pead talle silma vaadates lausuma: lapsus quiesco insquequo ego creo sanus.“
„Misasja?“ ei jäänud mul muidugi lause meelde.
„Lapsus quiesco insquequo ego creo sanus,“ kordas ta uuesti ning ma proovisin sõna sõna haaval meelde jätta.
„Lapsus quiesco insquequo ego creo sanus, lapsus quiesco insquequo ego creo sanus, lapsus quiesco insquequo…“ kordasin endamisi.
„Morelya, ma eeldan, et sul on kõht tühi?“ tõi Matt mu hetkesse tagasi ning ma noogutasin. Ta tegi ühe paarisendimeetrise lõike looma esijäseme kohale, kaelast allapoole. Enne, kui sealt verd välja sai hakata tulema, asetas Matt oma suu selle peale ning lasi verel omale suhu voolata. Kui ta oma isu täitnud oli, kutsus mind lähemale. Esmalt tegin vastikut nägu, kuid teadsin, et ellujäämiseks pean seda tarbima. Seega võtsin julguse kokku ja tegutsesin nagu Matthew’gi ennist. See tunne, kuidas värske veri mööda su kurku alla voolab… mmm! Nagu inimesele… suussulav šokolaad. Jäätisekokteil. Sefiiritort, mida iganes! See lihtsalt on nii maitsev! Kirjeldamatu. Kuid ma ei liialdanud kogusega. Peatselt tõmbusin eemale ning lasin õpetajal endal haava sulgeda. Või õigemini, seda oma ilaga plaasterdada.
„Oled valmis jooksma?“ küsis ta minult ning kujustasin taas sinist lille silme ees. Noogutasin. Ta tegi sõrmedega nipsu ning loom jäi vaikselt oma kohale seisma, midagi mõistmata, mis temaga just tehtud oli.

juba palju parem...

mille poolest?

See lugu on täiesti s u p e r.
Su kirjeldused on nii head,et mul tekkis eelviimast lõiku lugedes hull söögiisu.
Uut

XD ei see koht meeldis mulle ka see oli väga fan xD

aga hetkel ma mõtlen, kuidas ja mida edasi teha. natukene on valmis, aga väike mõttepaus.. kui veab, saab täna kaks osa

No siis ma loodan et mul veab.

Haaaaaah xD

Ma siin joon jäätisekokteili ja loen samal ajal seda lõiku xD

Väga.. tore.

Mulle meeldivad need kirjeldused ja kuidas sa seletad selle kõik ära. Kõik see, miks vampiiride veri sinine on.. Kõik on nii teaduslikult seletatud, et ma hakkan juba uskuma, et vampiirid ongi olemas.

UUT!

sellepärast ma ju selle raamatu teengi, et luua loogilised vampiirid :d

aga jah. jäätisekokteil xD nämm

okei. eks ma proovin midagi kokku keerata aga enne toon süüa. või teen. või midagi head. pole päev otsa midagi söönud.