Morelya Manthony saladused 22/23

Aga võta paks vihik mitte paber?

ikkagi mitte eriti tugev alus. pluss, ma ei suuda eriti märkmete järgi kirjutada. ma kirjutan siis, kui võtan wordi lahti ja siis lihtsalt kirjutangi. ma lihtsalt muudaks kõik ära. va siis, kui ma juba valmis kirjutaksin, aga ma trükin arvutis kiiremini, seega ei hakka jamama. parem loen laagris.

Mh, masendav

kas täna midagi veel tuleb?

ma ei ole masin, andke andeks. teen nii kiiresti, kui saan.



20. peatükk


Koputasin kolm korda uksele ning ilma pikema ootamiseta väljus mees toast.
„Lähme jalutame,“ tegi ta ettepaneku. Pärast jaatava vastuse saamist me nõnda ka talitasime.
„Enne mu õpetussõnu, ütle, kuidas sul tervis on?“ tundis ta muret.
„Olen välja puhanud, ma arvan, kuid kardan, et homme magan vähemalt sama palju.“
„Peapööritust, nõrkushooge ega selliseid asju pole olnud?“
„Ei. Evisin vanematelt tugeva tervise,“ tegin veidi nalja ning naeratasin.
„See tuleb sulle edaspidigi kasuks,“ tegi ta ääremärkuse. „Niisiis. Teadmiste valdkond. Sa ajalugu tead, meie kohta teaduslikke seletusi samuti, seega ma parem räägin sulle nii-öelda teooria praktilisest kasutamisest. Ma arvan, et ta küsib sult olukordade kohta, näiteks, kui sa oled metsas joomas ning inimene on seal parasjagu jalutamas ja näeb sind, mida sa teed. No üldjuhul me kuuleme juba kaugelt, kui keegi teine peale meie ligiduses on, aga vahel harva võib ka selliseid olukordi juhtuda. Kõige turvalisem sellises olukorras on kiiresti looma haav sulgeda, samal ajal ajamullis olles, ning kiiresti minekut teha. Kui sind ainult õige viivuks märgatakse, võidakse seda lihtsalt hallutsinatsiooniks pidada.
Mida sa teed siis, kui toitumise ajal tuleb teine loom sinna juurde? Oled võimalikult vait ning kiire, lahkud esimesel võimalusel.
Kuidas toimida siis, kui loom ei allu hüpnoosile? Proovid uuesti, kuid kui ka siis see ei toimi, lähed ajamullis minema ning otsid teise ohvri. Jälgi kindlasti, et sul silmside oleks olemas, ilma selleta asi ei toimi.
Kindlasti on seal midagi eeskirjadega seotut sees. Näiteks, kuidas toimiksid sina, kui keegi lihtsalt karjub kusagil linnas „Vampiir!“ ja näitab sinu peale. Mis sa vastaksid?“ Olin pahviks löödud. Mingit sellist olukorda ma küll ette ei kujutanud, mitte tänapäeva ühiskonnas.
„Erm… Hakkaksin naerma?“ ei teadnud, mida vastata.
„Noh, ka see võib toimida, kuid lihtsam oleks ta kiiresti ajamullis ära hüpnotiseerida ning ta mälu sellest asjast tühjaks teha. Seejärel kiiresti sündmuspaigalt lahkuda.“ Tõdesin, et selle peale esimese hooga ei tulnudki.
„Mõnikord tundub, et tahaks väga mõnele inimesele oma saladus reeta. Paljud on seda teinud ka ja pärast taaskord hüpnotiseerimist kasutanud, et nad seda unustama panna. Sellel on aga oma miinus. Kui too inimene peaks kunagi mõne teise vampiiri kätte sattuma, siis temalt saab seda infot taaskord hüpnoosiga kätte. Ehk teave salvestub ajusoppidesse teadvusele kättesaamatult. Seega kõige lihtsam on lihtsalt kellelegi mitte midagi selle kohta ütelda. Või kõige kergem on inimestega mitte läbi käia.“ Muserdus mattis mu meeli, kui taaskord sellele mõtlesin, et Nel’i ega perekonda kunagi enam ei näe.
„Aga kas ma neid tohin vaatamas käia, kui kusagil varjun, et nad mind ei märka?“ küsisin ettevaatlikult.
„Kuni su olemusest teada ei saada, pole millegagi karistada võimalik,“ vastas ta õrna naeratuse saatel. Muigasin, kuna teadsin, et see lahendab nii mõnegi probleemi.
„Oota, aga kui ma nendega räägin ja oma olemust varjan, siis on tulemus sama ju, minu jaoks ainult veelgi parem,“ kergitasin küsivalt kulmu.
„Morelya, kui sa lähed oma perekonnaga rääkima, siis sul läheb iga sekundiga aina raskemaks. Lõpuks räägid sa end ise sisse või teed midagi veelgi hullemat. Usu mind, lähedasi on veelgi raskem hüpnotiseerida kui teisi, sest seal ei ole tahet enam aitamas. Kas poleks siis lihtsam, kui nad juba teaksid, kellega neil tegemist on? Muidugi oleks, aga see on reeglistiku vastane ning ausalt, ma räägin omast kogemusest, lihtsam on neil lasta oma elu ilma sinuta elada, seda enamasti sinu enda pärast.“ Olin kurb, kuid mulle jäi siiski nende eemalt jälgimise rõõm.
„Olgu,“ jätsin teema sinnapaika ja jäin järgmisi õpetussõnu ootama.
„Üleüldse, kui sa peaksid juhtuma mingisesse imelikku olukorda, kust sa ei leia koheselt lahendust, mine ajamulli ning mõtle veidi. See väga palju aega juurde ei anna, kuid veidi siiski.
Kui sind juhtub mõni teine vampiir ründama, siis sa just tõestasid meile, et oled ka võitlemises parim. Võtad vastase valuvõttega kinni ja saad teada, mis tal plaanis oli.
Sul on tohutu janu, pole oma neli päeva kedagi kätte saanud, siis sa ei joo esimeselt loomalt palju, vaid võtad edasiliikumiseks piisavalt ning otsid järgmise ohvri. Ehk peaksid jälgima koguseid, mida sa ühelt või teiselt loomalt võtad, nendega mitte üle pingutama ja pigem mitu korda ja vähe korraga jooma, mitte üks kord ja palju. Aga see on üsna loogiline ja ma olen kindel, et teadsid seda juba ennegi.“ Noogutasin vastuseks ning jälgisin endiselt meest oma pilguga.
„Rohkem mul polegi sulle midagi ütelda. Vaata, et sul kogu info „Kroonikast“ ning „Kõik vampiiridest“ ajus kättesaadav oleks, seda läheb vaja.“
„Teen seda,“ naeratasin talle vaikselt. Noogutasime üksteisele ning läksime oma teed pidi. Vaatasin kella – umbes kolm tundi oli aega. Mõtlesin, mida teha ning kohe tuli ka mõte minna Nate’i piinama. Muigasin ja seadsin sammud ta toa poole. Koputasin uksele ning kuulsin küsimust „Kes on?“ teiselt poolt.
„Morelya,“ vastasin ning kuulsin väikest kolistamist seepeale. Peatselt väljus särava naeratusega noormees toast.
„Hei, Mor,“ tervitas ta mind ettevaatlikult. „Sul läks eile suurepäraselt!“ Kergitasin mitteuskuvalt kulme.
„Muidugi läks!“ läks ta hääl aina ebakindlamaks.
„Miks ma sind pärast enam ei näinud?“ küsisin väljakutsuvalt.
„Ma pidin linnas korraks käima,“ tõi ta kiiresti vabanduse.
„Miks?“
„Sinu pärast,“ vastas ta ning võttis taskust ristkülikukujulise karbi, mille mulle andis. Võtsin tähelepanelikult selle vastu ning avasin. Seal sees oli kaelaehe, ripatsiks süda, mille ühele poolele oli M ja teisele N graveeritud.
„Nate, see on nii ilus!“ sulasin momentaalselt kõik eelneva unustades. Kallistasin teda tänulikult.
„Las mina,“ palus ta ning võttis ehte karbist välja, läks mu seljataha ning kinnitas selle mulle kaela. Tänasin teda veelkord, kuid olin juba enda peale pahane, et nõnda kergesti kõik eelneva peast pühkinud olin. Tahtsin siiski teada saada, kas ta käis vaatamas ka, või mitte, aga pärast sellist kingitust, või õigemini sellist reaktsiooni, ma enam oma tusasust välja näidata ei tohtinud. Näinuks ju väga tujukana. Tõin valju ohke kuuldavale.
„No mis?“ küsis ta kartlikult. Mulle hakkaski juba tunduma, et ta pelgab mind ja see tundus juba naljakas.
„Kas sa käisid eile mu ülesande sooritamist vaatamas?“ pärisin talt siiski, lõbusalt talle otsa vaadates.
„Muidugi käisin, kuidas ma seda oleksin maha magada suutnud?“ kuulsin pingutatust ta hääles.
„Mis olekus ma lõppu jõudsin?“ kontrollisin tõendeid.
„Väsinuna muidugi. Kas sa ei usu mind?“ teeskles ta haavumist.
„Nate, me teame üksteist kõigest paar päeva, muidugi ma ei usalda sind täielikult. Mis mu aeg oli?“
„Neli kakskümmend kolm.“ Kirusin end mõtteis, kuna ta võis seda ükskõik kust kuulda. Otsustasin asja sinnapaika jätta, siiski selgusele jõudmata, kas ta oli seal või mitte.
„Olgu peale, seekord pääsesid lõa otsast,“ heitsin ma talle hetkeks ähvardava pilgu. Tundus, et ta olek muutus pärast seda palju vabamaks.
„Mis sul nüüd plaanis teha on?“ küsis ta. Heitsin pilgu oma kellale. Veidi vähem kui kolm tundi oli aega.
„Ei teagi. Lähen oma tuppa ja magan võib-olla. On sul paremaid ideid?“
„Jalutame lihtsalt ringi?“ Nõustusin ning läksimegi teele, pannes karbi taskusse. Kui aus olla, siis me väga palju ei rääkinud. Väga pealiskaudne infovahetus. Tunnetasin taaskord ta hirmu rääkimise ees. Istusime kohvikus ning ma jõin siis pisut enne järgmist ülesannet, et mõte paremini tööle saada. Nate tegi loomulikult mulle selle klaasitäie välja, nii palju tal veel julgust oli. Võin julgelt väita, et igavlesin enamus ajast. Õnneks jõudis kell lõpuks poole kaheteistkümneni ning ma pidin end tema seltskonnast vabandama. Tänasin jumalat, et asi isegi nii vähe veninud oli.
Jalutasin Phil’i ukse juurde ning koputasin sellele. Vastust ei tulnud seega tegin seda uuesti. Taaskord eimidagi. Vajutasin lingi õrnalt alla ja astusin sisse. Phil magas ühes voodis ning teine oli tühi, õnneks. Läksin vaikselt noormehe juurde ning raputasin õrnalt õlast.
„Phil, ärka üles,“ sosistasin. Õrnalt ta pööraski end ja piilus. Kui ta mind märkas, läksid silmad kohe suureks ning ta oli täiesti virge.
„Otse voodist üles äratamist ma üles poleks oodanud,“ naeratas ta laialt ning varjas haigutust käega. Naersin vaikselt ja astusin paar sammu tahapoole, et ta voodist välja saaks tulla, kui ta tahtis.
„Pool tundi on aega,“ sõnasin infoks ja jäin teda vaatama. Tekkis piinlik paus, mille mina lõhkusin. „Aga olgu, ma siis lähen.“
„Sa ei pea, kui sa ei taha,“ vastas ta kiiresti ning hüppas voodist püsti. Ta oli mustade pikkade pidžaamapükste väel. Urr.
„Kindel?“ küsisin igaks juhuks üle. Ta noogutas vastuseks. Muigasin ning toetasin selja vasta seina, jäädes noormeest oma pilguga saatma. ta läks ning võttis omale kapist riided, misjärel need selga ajas. Vahepeal pöörasin pilgu kõrvale, et talle veidigi privaatsust anda. Seejärel tegi ta endale patsi pähe ja oli valmis minema. Naeratasin ning väljusime koos toast. Edasi liikusime Saali.
„Selle ülesande pärast oled närvis?“ otsustas ta küsida.
„Mitte eriti. Kui, siis olukordadest väljatulemise küsimuste pärast ainult,“ vastasin rõõmsalt. Saalis oli juba üsna palju rahvast, kui sinna jõudsime. Pidevalt imbus neid koguaeg muidugi juurde. Pressisime end kõige ette, kus mu juhendajad mind ootasid. Esmalt tervitasime kõik üksteist, seejärel kinnitasin neile, et olen elus ja terve. Lõpuks võtsime istet ning oligi aeg alustada.
„Käes on Kokkutuleku neljas päev ning meie „väljavalitul“ kolmanda ülesande täitmise aeg. Täna kontrollime nooruki teadmisi. Selleks on härra Claville koostanud viiskümmend küsimusekaarti, millele Morelya peab õigesti vastama. Küsimused hõlmavad endas vampiiride ajalugu, olemust ja käitumist, ühesõnaga kõike. Vastamiseks kuluv aeg võiks jääda kolme minuti sisse, seega tänane üritus üle kahe ja poole tunni aega ei tohiks võtta. Aga alustagem siis. Morelya, Charlie,“ kutsus ta meid ette. Läksin lavale ja istusin ühele toolile, käed põlvedele asetades. Charlie tõusis oma mugavalt tugitoolilt püsti ning vaatas mulle veidi õela, kuid enamasti lihtsalt väljakutsuva ilmega otsa.

„Esimene küsimus: kes on esimene nimeliselt teadaolev vampiir ning millal ta elas?“
„Mister Cornelius, elas eeldatavasti umbes 6200-5700 enne Kristust.“
„Teine küsimus: kelle vampiiride tekkelood on enimlevinud?“
„Härra Noel Wright’i ning Lucianus Torendus’e.“
„Kolmas: kelle käes praegusel hetkel originaalne „Kroonika“ on?“
„Viimati oli see härra Stewl’i järeltulija Peter Stewl’i käes, kuid täpselt ei tea ütelda. Võib vabalt väljalaenutatud olla.“
„Neljas: kes on vampiiride kuulsaim alkeemik?“
„Madam Octavia Philnius, kuna ta hakkas ka ravimisega tegelema.“
„Viies: miks on vampiiride veri sinine?“
„Inimeste ja teiste taoliste loomade veres oleva hemoglobiini asemel on meil hemotsüaniin, milles on palju vaske. Õhuga kokkupuutel muutub see siniseks.“
„Kuues: miks ei ole vampiiridel haistmine võrreldes inimestega parem nagu seda on näiteks kuulmine?“
„Haistmise efektiivsus sõltub ninaõõne pindalast, mis vampiiridel inimeste omast ei erine.“
„Seitsmes: miks vampiiride rasunäärmed ei tööta?“
„Paksema naha ning öise eluviisi tõttu aurub seda niigi vähem, bakteritele pole see sobiv keskkond elamiseks, seega ei ole rasul meie naha peal otseselt mingit funktsiooni.“
„Kaheksas: miks meie sülg haavu parandab?“
„Ta otseselt ei paranda, vaid peatab verejooksu. Seda soodustab näiteks kaltsium.“
Ta jätkas küsitlemist veel pikalt. Arvasin, et kuna ta kordagi ei peatunud ka ega midagi, järelikult vastasin õigesti. Kõik küsimused olid suhteliselt lihtsad, kuni jõudsime raskemate olukordade juurde.
„Neljakümne teine: sul on kohutav janu ning paarisaja meetri kaugusel on viis põtra. Mida sa teed?“
„Valin ühe, kes on teistest kõige rohkem eemal, hüpnotiseerin ta kiiresti ära, teen haava, joon veidi, sulgen selle ja teen minekut enne, kui teised märkavad, et ta imelikult käitub.“
„Neljakümne kolmas: su inimsõber saab teada, et sa oled vampiir ning ta ka usub seda.“
„Selgitan talle, et selliseid asju ei ole reaalses maailmas olemas. Kui see ei aita, hüpnotiseerin ta ning panen kõik selle kohta unustama.“
„Neljakümne neljas: magad parasjagu ühes koopas, kui kuuled kolistamist ning lapsi rääkimas ning sind uurimas.“
„Kui jõuan, lähen enne nii sügavale koopasse, kui saan. Kui mitte, olen rahulikult oma kohal, teen näo et magan. Kui nad ära ei lähe, siis pean jälle hüpnotiseerima.“
„Neljakümne viies: sul on vaja ühe ööga üle kahesaja kilomeetri läbida.“
„Otsin mingi anuma, täidan selle verega, võtan enne mõned korralikud sõõmud ja asun teele.“
„Neljakümne kuues: pead minema inimeste juurde koduvisiidile.“
„Panen vastavalt riidesse, et delikaatsed kindad sinna juurde sobiksid, seega ei näe nad mu küüniseid. Joogist ja söögist ütlen viisakalt ära.“
„Neljakümne seitsmes: jalutad öösel mööda metsa ning kuuled abikarjeid.“
„Lähen ja vaatan, milles asi. Kui kedagi ajab mingi loom taga, hüpnotiseerin selle ära ning inimene pääseb minema. Kui tegemist on inimestega, siis proovin rääkida. Selle mittetöötamisel võtan valuvõtted appi.“
„Neljakümne kaheksas: näed kusagil vampiiri inimesest toitumas.“
„Lähen ja ütlen, et ta üle ei pingutaks. Kui ta seda juba teinud on, olen kohustatud ta mõrvama.“
„Neljakümne üheksas: kui sa näed FMV liiget.“ Sattusin paanikasse, kuna ei teadnud, mida ütelda.
„Räägin temaga, proovin veendumustes ümber veenda, kuid kui ta tõsimeelne FMV on, siis ei jää midagi muud üle, kui ta teise ilma saata.“ Hammustasin automaatselt huulde, teadmata, kas oli õige vastus. Charlie vaikis, midagi ütlemata, vähemalt minutilise perioodi.
„Viiekümnes küsimus…“ hingasin sügavalt välja ja naeratasin laialt. „Kes on kõige kiirem mööda Oru seina ülesronija ning mis ajaga?“
„Thomas Ringe, kolmekümne seitsme minuti ning kaheksateistkümne sekundiga.“
„Kolmas ülesanne edukalt sooritatud!“ Hüppasin tooli pealt püsti, teiste plaksutuse saatel ning jooksin oma sõprade juurde. Kallistasin kõik läbi, olles väga õnnelik oma positiivse soorituse pärast. Vaatasin kella ning ei uskunud, kui see alles veerand ühte näitas. Terve öö oli veel ees.
„Jumal tänatud, et see läbi on,“ sõnasin rõõmsalt ning vaatasin kõigile kordamööda silma.
„Pinge oli vahepeal tõesti väga kõrgel.“
„Kuna tänane sooritus väga kiiresti läks, siis palun kõigil veel kohale jääda, et otsustada, kuidas teha liigutus FMV vastu. Kui kellelgi on ideid, võib tulla lavale ning oma mõtteist rääkida,“ rääkis Stewart ning istus taas oma mugavasse tugitooli. Vaatasin, et mitte keegi ei liigu, kuid ka minul ei olnud midagi pähe prahvatanud. Äkitselt tõusin püsti. Tundsin uut paanikahoogu enda üle võimust võtmas, kuna ma ei teadnud, mida ütelda.
„Kas FMV peab alati oma sõna?“ kuulsin end küsimas.
„Sama ausad ning väärikad kui meie kõik siin,“ vastas Stewart ning piidles mind oma pilguga. Mõistusele allumatult hakkasid jalad mind lavale viima. Olgu, mõtlesin, olen endast niigi juba lolli mulje jätnud. Seisin mikrofoni ette ja vaatasin taaskord kõiki neid vampiire enda ees istumas.
„Ma arvan, et äkki teeksime kahevõistluse. Paaril erineval alal. Kui meie võidame, siis peavad nad jätma inimestest toitumise. Kui nemad võidavad, mida juhtuda ei tohiks, võivad nad oma traditsioone jätkata.“ Seisin veel paar sekundit oma kohal, kuid kui tundsin, et jalad alluvad taaskord minu mõistusele, läksin kiiresti oma kohale esimeses pingireas. Tundsin palju pilke end saatmas.
„Olgu peale, ka see on algus. Millised erinevad alad sul mõtteis on?“ küsis Stewart mu ettepaneku peale.
„Näiteks võistlus, kes peab kauem 250milliliitri verega vastu. Meie võiks kasutada karuverd, kuna see piisavalt mitmekesine on. Inimesed ei toitu tänapäeval enam nõnda nagu peaksid või oleks tervislik. Vabalt võib neile sattuv veri haige olla, mis selle kvaliteeti alla toob ning toiteaineid nii palju ei anna. Siis näiteks, kumb ohver paraneb haavast kiiremini või kumba see vähem mõjutas. Taolisi vere-erinevusega seotud ülesandeid mõtlesin.“ Ma ei tea, kust need sõnad tee mu suhu leidsid, kuid idee tundus isegi päris mõistlik. Saalis valitses vaikus, kuni Stewart selle taaskord lõhkus.
„Tõstatan demokraatlikuks hääletuseks küsimuse: kes on poolt, et Morelya juhtimisel läheb väike valitud seltskond FMV kontorisse ning esitab neile kahevõitlusele väljakutse, millest nad oma uhkuse pärast ära ei ütle?“ Heitsin pilgu tahapoole ning siin-seal tõusid mõned käed. Alguses läks aeglaselt, kuid kui juba algus tehtud, sirutus neid lae poole aina enam. Mu kõrval toetajaskond oli samuti väga poolt mu ideega. Stewart paistis käsi lugevat. Selleks kulus umbes kaks minutit ning ta avas taaskord suu rääkimiseks.
„Tänane päev läheb eriti kiiresti. Poolthääle andis viis tuhat nelisada kolmkümmend kolm häält. Seega on asi otsustatud. Meie plaan, kuidas FMV’le vastu minna on kindlaks tehtud. Kui kellelgi on veel mõtteid/ideid alternatiivideks, oleme endiselt avatud.“ Möödus oma kolm minutit, kui keegi ei liikunud.
„Sellega loen tänase päeva lõppenuks. Homme kahjuks kõik vaatama ei saa. Piinakambrisse sisse me kedagi teist ei lase, kuid üleval on ümberringi klaasi taga võimalik istuda ja vaadata. Kes ees, see saab. Homseni!“ Rahvas plaksutas ning hakkas liikuma. Charlie tuli minu poole ning ma kortsutasin kulme veidi kartlikult.
„Tahtsin sind lihtsalt kiita, oled end mu silmis ületanud.“ Olin tõsiselt üllatunud ta liigutusest.
„Emh… aitäh?“ ei teadnud, mida vastata. Ta noogutas naeratavalt ning lahkus.
„Tubli, edasi läheb sul lihtsamalt,“ pani Matt mulle oma käe õlale. „Charlie poolehoidu pole kerge võita.“ Tuju läks selliste sõnade peale kohe palju paremaks. Ajasime seal veel veidi juttu ning kui Saal juba tühjem oli, lahkusime samuti. Leo ütles, et ta parem teeks minuga sellel samal päeval järgmise ülesande ettevalmistuse ära ning, et ma tema ruumi nii pea, kui jõuan, või umbes tunni aja tuleksin. Noogutasin ja läksin esimese korruse platvormile Phil’iga koos, kes mind jälle kiitis. mu õnnetunne oli kerge üle minema, kuna järgmine päev tõotas väga räige tulla. Piinamine…
„Ma ei tea, kas ma saan hakkama,“ sõnasin kõrvale vaadates.
„Mõtle, kui palju see vampiir inimesi võib tapnud olla. Sa seaksid õigluse jalule, lastes tal tunda seda, mida ta on põhjustanud oma ohvrite lähedastele.“ Kui sellele nõnda mõtelda, siis oli tal tõesti õigus. Noogutasin ning naeratasin õige viivuks. Jutustasime seal veel, kuni mul ajataju täiesti ära kadus. Kallistasin teda kui ta oli lubanud homme moraalseks toeks tulla. Tänasin teda veelkord ning sammusin Leo toa poole. Koputasin uksele ning pärast mehelt loa saamist sisenesin tuppa. Ta istus oma suures tugitoolis, sõrmed ristatult ning naeratas laialt.
„Sessioon alaku!“

seekord saad veel andeks aga järgmine kord vaatame seda asja juba kurjema pilguga... ;p

Jutt on endiselt väga kõrgel tasemel...
ainult kiitused...

ma peaksin pigem sinu peale vihane olema, et sa pidevalt pinnid -.- no kurat, ma ju tahan ise ka sellega valmis saada, seega postitan nii tihti, kui saan. kirjutamisega samamoodi.

aga ma loodetavasti saan ikka ühe peatüki veel lisatud nüüd enne magamaminekut. mulle nii meeldib see xD nalja saab!

me likes it very much. asjad läksid plaanitust hoopis teisiti


21. peatükk


Peatusin ukse juures, julgemata väga palju edasi minna. Ta nägi nii teistsugune ja mitte ise välja.
„Tule, tule, mu laps, ja võta istet,“ nägi ta mu stoppamist. Astusin paar väikest sammu ta diivani poole. Kui ta veelkord mind õhutas, siis julgesin maha istuda. Pilk oli ärev ning ei lahkunud mehelt hetkekski.
„Sa oled pinges. Lase end lõdvaks! Rahune,“ naeratas ta nüüd luba lõbusalt. Hingasin sügavalt sisse, kui ta minu poole kõndis ja diivanilauale istus.
„Vaata mulle silma,“ palus ta ning ma ka tegin seda. Ta oli üsna rahulik ning jõllitas mulle vastu. Seejärel kuulsin mingit hüüet ning kui ma silmad avasin, oli Leo juba tagasi oma tugitoolis, mina aga lamasin diivanil.
„Sa olid just siin mu ees ju?“ tõusin istukile ning vaatasin teda kortsus kulmudega.
„Ma olin seal umbes pool tundi tagasi,“ irvitas ta mulle näkku, sellega mind aina suuremasse segadusse ajades. Proovisin oma küsimust näoilmega väljendada ning ta isegi sai aru.
„Ütleme nii, et homme läheb sul kergesti,“ ei reetnud ta mulle oma saladust.
„Et ma võin minna?“ küsisin, endiselt mitte midagi mõistmata.
„Jah,“ vastas ta noogutusega. Tõusin kõhklevalt püsti ning väljusin ta toast. See oli imelik, mõtlesin. Jalutasin taas korrus ülespoole ja märkasin tee peal Phil’i endiselt diivani peal istumas.
„Hei!“ tervitasin teda taaskord tundega, et olime alles minut-paar tagasi siinsamas.
„Nõnda peatselt tagasi. Ma arvanuks, et sul läheb vähemalt tunnike seal ära,“ naeratas ta mulle kutsuvalt ning maandusin ta kõrval. Teadmata, miks, kummardusin tema poole ning suudlesin teda.
„Millest see nüüd oli?“ oli ta ehmunud. Kehitasin õrnalt õlgu, samuti oma teost üllatunud olles.
„Ma pidin seda tegema,“ vastasin, justkui oleks keegi seda mulle öelnud. „Pealegi, sa näed nii hea välja. Kas me mitte ei käi?“ kergitasin kulmu.
„Pool tundi tagasi veel mitte,“ vaatas ta mind nagu hullu.
„Ei, ma olen üsna kindel, et käime. Vähemalt terve siinoldud aja vältel,“ ajasin oma jonni.
„Tule, lähme Leo juurde,“ võttis ta mult käest kinni ning ei heitnud mulle enam ühtki pilku. Tundsin veidi solvununa, kuid jõlkusin tal sellegipoolest järel. Jõudsime mehe toa juurde, kuhu Phil pärast kahte koputust vastuse saamiseta sisenes.
„Mis sa temaga tegid?“ küsis ta valjult ning nõudvalt.
„Morelya, sa mine diivani peale, istu seal, Phil tuleb kohe,“ vastas too mulle ning noogutasin. Jalutasin nullkorruse keskpunkti, kus mõned diivanid olid. Võtsin seal ühel nendest istet. Jälgisin mööduvaid vampiire ning naeratasin omaette. Oma kümne minuti pärast nägin Phil’i ühest koridorist tulemas, endal lai naeratus näol.
„No, mis Leo rääkis?“ vaatasin talle õnneliku näoga otsa.
„Seda, et sul oli õigus. Me oleme tõesti mitu päeva juba käinud.“
„Ma ju ütlesin!“ lisasin naeratades ning võtsin ta käed oma omadesse. „Lähme minu tuppa?“
„Kui sa nii avameelselt kutsud,“ ei saanud ta mu pakkumisest ära ütelda. Naeratasin ning jalutasin oma… kallimaga koos üles, kus meie tuppa sisenesin.
„Huh, Julia’t ei ole,“ kommenteerisin ning tirisin ta siis aeglaselt voodisse. „Sa jääd ööseks siia,“ ütlesin julmalt, ilma ta arvamust küsimata. Seejärel võtsin kapist oma magamisriided ja vahetasin hilbud ära.
„Kuidas kästakse,“ nõustus ta muigega mind jälgides. Kui mugavad pidžaamad seljas, hüppasin samuti ta kõrvale voodisse, kus mõnda aega lihtsalt rääkisime, kuni kõlas koputus uksel.
„Kes on?“ hõikasin.
„Nate,“ kuulsin vastust. Vaatasin kulmukortsutusega Phil’ile otsa.
„Kas sa tead kedagi sellenimelist?“ küsisin sosinal. Ta noogutas vastuseks ning ütles, et ma ta sisse laseksin. Edastasin loa ka võõrale teisel pool ust. Sisenes noormees, Phil’iga umbes samavanune, kuid lihtsalt… niivõrd kole, selline solaariumipäevitus, geeliga silutud juuksed, niikuinii ära värvitud ka, kaelaehted kaks tükki – totaalne ülepingutamine. Särk oli ka liiga pingul, võinuks numbri suurema siis võtta, ega hind sellepärast ei muutu.
„Hei, kallis!“ tervitas ta mind ning vaatasin talle tülgastunud näoga otsa.
„“Kallis“? Ma ei teagi sind.“
„Morelya, kuidas sa mind ei tea. Ma olen Julia vend, kohtusime paar päeva tagasi siinsamas. Ma meeldisin sulle ning sa meeldisid mulle, seega hakkasime käima. Phil on tunnistajaks, ta oli ka ruumis, kui selle ära otsustasime.“ Viisin pilgu Phil’ile, kes lihtsalt õlgu kehitas.
„Pole midagi näinud ega kuulnud.“
„Sa ajad mind arvatavasti kellegagi segamini,“ proovisin asja tema jaoks mitte nii piinlikult lõpetada.
„Ei! Morelya, see ehe sul kaelas, mina andsin selle sulle täna. Vaata, peal on M ja N, meie initsiaale tähistamaks.“ Võtsin ripatsi ära ja vaatasin seda. Olidki sellised tähed, kuid ma arvasin, et selle oli mulle mu esimene poisssõber kinkinud. Panin kee otsad taas kokku ning ulatasin noormehele, proovides teda mitte väga vaadata.
„Kui sa seda tahad, siis palun, mul pole sellest just väga kasu. Aga nüüd, palun, ma tahaks oma armsamaga veidi privaatselt aega veeta,“ sõnasin vaikselt ning viisakalt, kuni ta nina eest ukse sulgesin. Seejärel naeratasin ja läksin hüppasin taas Phil’i kõrvale voodisse, kus teki alla temaga koos pugesin.
„Oota, kas sa ei taha mingeid muid riideid ööseks selga panna?“ tundsin kerget muretsust.
„Ma võin muidugi käis üleval oma toas ja tuua teised püksid,“ tegi ta ettepaneku ning kehitas õlgu.
„Ma arvan, et sul oleks nendega mugavam. Ootan sind siin,“ sõnasin meelalt ning andsin talle ühe suudluse tee peale kaasa. Ta naeratas ja lippas kiiresti minema. Mõtlesin järgneva päeva peale, mis mul siis vaja teha on. FMV liikmest informatsiooni väljapigistamine. Mis informatsiooni? ei teadnud ma isegi. Mõtteis juba planeerisin erinevaid liigutusi, kuidas ning mida kasutades seda teha. Enne lõpuni jõudmisega kostus koputus ning Phil astus sisse, käes mustad püksid, mida ennegi tema toas nägin. Ta vahetas samuti riided ära ja pani need õhukesed puuvillasest materjalist säärevarjud jalga. Seejärel ühines minuga teki all.
„Igatsesid?“ küsis ta muigega.
„Alati,“ vastasin lõbusalt ning suudlesin teda tõestuseks. Ta vastas samaga, kuid liikus siis mu kaelale ning õlale ja ma pidin vahepeal kõdist valjult naerma ja paluma, et ta lõpetaks, seda tegelikult tahtmata. Õnneks ta teadis, mida ma sellega mõtlesin või tegelikult soovisin. Phil oli ikka nii hea kaaslane. Mõtlesin isegi, et temaga oleks tore elu lõpuni koos olla. Isegi lapsi saada. Ta olnuks kindlasti neile hea isa ja seltsiline. Ka õpetaja. Kuid see oli kauge tulevik, meie aga üsna noored, veel pikem elu ees kui inimestel meie vanuses.

Ma ei märganudki, kui magama olin jäänud, aga kella kaheksa aeg ärkasin ma üles ning nägin Phil’i mulle otsa vaatamas.
„Sa juba üleval,“ mainisin vaikselt.
„Pole vaja sosistada, Julia juba läks ära,“ vastas ta valjemalt toonil. Noogutasin ning andsin talle ühe hommikumusi, mille järel lihtsalt vaatasin talle õndsa näoga otsa.
„Ärkasin kaua aega tagasi?“ küsisin seejärel.
„No umbes tunnike-paar.“
„Kuidas ma nii kaua magada sain?!“ olin enda üle üllatunud.
„Arvestades su eilset seisundit, siis mina väga ei imestaks,“ pilgutas ta mulle vihjavalt silma.
„Nojah,“ pidin tõesti ta sõnade tõesust nentima. „Sa sööma ei taha minna? Mul on küll kõht veidi tühi.“
„Kas kohvikusse või välja ise jahile?“
„Mul on üsna ükskõik, aga ma arvan, et värske õhu käes oleks lõbusam.“
„Olgu peale, siis lähme metsa,“ sõnas ta otsustavalt ja mõlemad naeratasime üksteisele. Hüppasime voodist välja ja vahetasime riided ära. No kurjam, kui hea ta ilma pluusita välja nägi, väga ahvatlev. Ning siis ma märkasin midagi uut.
„Sul on tätokas?!“ vaatasin üllatunult ta paremat käsivart. Ma ei mõistnud, kuidas ma seda varem näinud ei olnud. Pildiks oli roos, mis ämblikuvõrkude sees jõuliselt edasi kasvas. Mustvalge.
„Jah,“ vastas ta lühidalt ning heitis sellele isegi kiire pilgu. „Meeldib?“
„Oojaa!“ ei hakanud ma isegi mõtlema ja läksin seda lähedalt uurima. Katsusin ja imetlesin. „On see juba kaua sul olnud?“ pärisin uudishimulikult.
„Mõned aastad,“ kehitas ta õlgu, lastes mul endal pika ja lühikese perioodi vahel otsustada.
„Väga lahe,“ tõusis mu respekt tema suhtes veelgi enam kui see enne juba oli. Edasi vahetasime riided ära ning väljusime toast. Suundusime edasi treppide juurde, mida mööda üles minna ja sealt väljuda, kui tee peal järsku Leo vastu tuli ja meile tervituseks noogutas. Muie ta näol ei saanud lihtsalt märkamata jääda ning pani mind mõtlema, milles asi, kuid arvasin, et ta oli lihtsalt meie kahe üle õnnelik, seega naeratasin ise veel laiemalt.
Lõpuks, kui me väljas olime, läksime jooksuga puude vahele, kus kuulsin kedagi liigutamas. Selleks osutus hirv, kelle ma ära hüpnotiseerisin. Seejärel tegin väikese lõike ja võtsin keskmise koguse verd. Minu järel tegi sama Phil ning sulges haava. Kõlas nipsatus ning me olime jälgegi jätmata taaskord läinud. Peatusime Oru kohal, kus mööda käiku viiendale korrusele läksime. Järgmiseks istusime diivanite peale, kus lihtsalt mõnusalt aega veetsime. Kui aeg küps, läksime piinakambrite juurde. Seal seisid traditsiooniliselt Matthew, Tristan, Leofrick ning Angelica, kes meid kutsuvalt vaatasid. Ei jäänud ka siis märkamatuks muiged, mis lõbusalt neid näol ilutsesid.
„Oled valmis?“ küsis Ang mu käest.
„Ei tohiks probleeme küll tekkida,“ kõlasin optimistlikult, täpselt nagu ma end tundsingi. Minu toetajad lasti minuga koos piinakambritetuppa sisse, kuid pealtvaatajad pidid akende tagant piiluma. Ruumis sees olid veel Stewart ning Charlie. Traditsiooniliselt pidas Stewart alustamiskõne.
„On järele veel kaks ülesannet, millest ühe Morelya siin sooritab. Selleks on FMV liikmelt informatsiooni kättesaamine. Seega, ärgem viivitagem ja asugem asja kallale. Morelya,“ andis ta mulle loa alustada. Vang oli kinnitatud käe- ning jalaraudadega oma puuri kinni.
„Enne veel, tahaksin küsida, mis informatsiooni ma temalt teada pean saama? Mille kohta?“
„Me ei tea täpselt siiani, mis on FMV otsene eesmärk, miks nad üldse oma ühingu selleks tegid.“ Noogutasin ja pöördusin arestanti poole, sõbralikult naeratades.
„Kes on FMV juht ning algataja?“ küsisin lihtsalt.
„Te kannatate! Oi, kuidas te kannatate! Me saame teid kätte, ükskõik kuhu te ei läheks!“ Polnud just selline vastus, mida ma oodanud või küsinud olin, seega läksin teisele katsele.
„Kes FMV algatas?“
„Minu huuled on suletud.“
„Ma ei ütleks seda,“ pöörasin aeglaselt ringi ja vaatasin riiuleid, mis terve seina ulatuses erinevate piinamisvahenditega täidetud olid. Kõndisin edasi-tagasi, kuni otsustasin hoopis arstinduse riiulilt verekoti kanüüli ning neid ühendava toru kasuks. Läksin ta puuri ja panin kanüüli kenasti veresoonde, milleks tuli kusjuures rohkem jõudu kasutada, kui oleksin arvanud. Paksus nahas oli asi. Edasi hakkas ta sinine veri ilusti läbipaistvasse plastikkotti jooksma. Mõtlesin teha inimestele teene. Kui tema neilt verd võttis, annan ma selle tagasi. Mitte küll sellisena, kuid ravimite tarvis nagu haiglas seda mulle öeldi.
„Kes on FMV juht?“ küsisin uuesti, kuid ka seekord ei tulnud vastust. Kehitasin õlgu ja läksin riiuli juurde tagasi. Võtsin sealt väikese pudeli ning pipeti, millest viimase anumas oleva happega täitis.
„Sa ju ikka tead, mis see ka meie nahale teha võib?“ Ta näoilmest sain aru, et vastus oli jaatav. Tilkhaaval piisutasin ta jalgu. Muidugi ta karjus valust, see ju sööbis ikkagi ja mitte eriti kenasti.

„Kes juhib FMV’d?“ Kui endiselt mingit vastust ei tulnud, pidin veidi ärritunult häälitsema. „Sa raiskad siin nii enda kui meie aega.“ Läksin taas riiulite juurde ja võtsin ühe kartuli. See oli küll pestud, aga mitte kooritud. Kui see inimestel juba kehvasti seedib, võisin ainult arvata, mida ta vampiiri kõhus teeb. Lõikasin väikseid tükke, mida talle aeglaselt sisse söötsin.
„Ma loodan, et sa väga mädanema ei lähe,“ naeratasin laialt. Ta sõigi terve juurvilja ära, aga ei öelnud endiselt midagi. Veri samal ajal tilkus aina edasi. Liiter oli varsti täis saamas. Ikka veel ei tulnud vastust. Võtsin ühest terraariumist India kobra, Naja Naja välja ning hoidsin ta peast tugevasti kinni.
„Ta on üsna tugevalt mürgine. Inimese võib vabalt ära tappa. Ma arvan, et sinul piirduks toksiin näiteks jäsemete halvatusega või midagi taolist. Ei tea kunagi, kuidas kellele mõjub. Tahad saame teada?“ olin agar laskma maol teda hammustada.
„EI! Ei!“ tulid ta ellujäämisinstinktid taaskord esikohale. „Meid juhib Nathaniel Stephen, umbes sinuvanune näeb välja, kuid juba sündinud vampiir.“ Jäin hetkeks mõttesse, kuna see nimi tundus veidi tuttav. Vähemalt eesnimi. Samal ajal, kui arutlesin, viisin mao ta terraariumisse tagasi.
„Oota, Nathaniel oli see tüüp, kes mu toas eile käis. Stephen Julia perekonnanimi. Nathaniel ütles, et ta on Julia vend. Seega Nathaniel’i perekonnanimi on Stephen. Hei, ma tean teda!“ hüüdsin valjult ja lõbusalt. „Oota, ma TEAN TEDA!“ hüüdsin ning tormasin ruumist välja. Kõigepealt vaatasin kõik pealtvaatajad üle. Nende seas teda ei olnud. Seejärel koputasin ta uksele. Kui vastust ei tulnud, sisenesin kutsumata. Nate magas oma voodis.
„Reetur, ärka üles!“ raputasin teda kõvasti ning võtsin siis sülle, misjärel ta virguva keha piinakambrisse tassisin. Lukustasin ta teise puuri ja naersin õelalt, kui ta liiga hilja aru sai, mis toimus.
„Morelya, mida sa teed?!“ oli ta väga ärevil ning viis siis pilgu kõrvale, kus ühte oma alamat nägi. „Sa rääkisid välja?! Surmanuhtlus selle eest!“ oli ta kergelt öeldes vihane. Läksin oma esimese piinatava juurde, et natukene rääkida.
„Kas sulle meeldib inimveri?“
„Jah.“
„Miks?“
„Sest see on nii maitsev. Palju kuumem ja maitserikkam kui loomavered.“
„Kuid see ei ole eluks vajalik.“
„Ei.“
„Kas sa tahad edaspidi toituda ainult loomaverest või jääd järgmist elu ootama?“
„Mul saigi juba inimestest kõrini, loomi on lihtsam kätte saada.“ Naeratasin ning palusin tal mulle otse silma vaadata.
„Maga!“ karjusin äkitselt ning ta vajus lõdvalt rippu. „Sa ei taha enam mitte kunagi inimverd juua, mitte kunagi! See on vastik ja sinu jaoks tülgastav. Loomad on etemad, kuid neilt ei tohi palju korraga võtta, alati tuleb piiri pidada ning mitte kunagi tappa. Arusaadav? Tore. Kui ma nulli jõuan, ärkad sa üles. Kümme, üheksa, kaheksa, seitse, kuus, viis, neli, kolm, kaks, üks, null.“ Mees avas silmad ja naeratas jõuetult. Ma eemaldasin ta veenist kanüüli ning sulgesin verekoti. „Selle võiks pärast haiglasse viia, neil pidavat inimestega mingi kontakt olema.“ Sellejärel küsisin võtmeid, et ta ohelikest päästa. Ma ka sain need ning nõnda lasingi vampiiril vabalt minna. Mees jooksis kiiresti ning tänavalt ruumist ning Orust välja. Pärast lühikest õela naermist läksin Nate’i juurde.
„Kae, kae, FMV juht, minu ees. Sa teed asja palju lihtsamaks. Räägi, miks sa selleks terve ühingu lõid?“
„Sest meiesuguseid oli ja on alati veel. Miks me peaksime tuima loomaverega leppima, kui saame ka inimeste verd juua?“
„Okei, aga milleks tappa selle nimel?“
„Sa ei tea, mis tunne on näha inimest, kes oma elu eest anub, kuid sa siiski lõpetad selle ning jood ta paanikast ja ärevusest kuuma tukslevat verd.“ Võisin vanduda, et ta silmad olid palju metsikumaks läinud, kui ma neid viimane kord vaadates olin näinud.
„Tõsi, ma ei tea, aga ma ei soovi ka teada. Inimesed on nagu meiegi – elusolendid. Milleks tappa niigi habrast olendit? Neid ju ka lõpmatuseni Maa peal ei ole.“
„Sa ei mõista meid. Kuidas sa saaksidki. Kui sa pole paradiisi maitset suhu saanud, siis ei tea sa ka, mida igatseda. Inimeste arvuline vähenemine ei kaalu pooltki üle seda rahuldust, mida nende veri pakub.“
„Olgu peale. See peaks piisav tõend olema su tapmiseks. Teeme ühe Atrax robustus’e päeva õnnelikuks,“ naeratasin ma vaikselt ja võtsin terraariumi, mille sees vastav meessoost surmav ämblik oli, kätte ning viisin selle Nate’i juurde.
„Me ei peatu. Kui mina suren, võtab keegi teine juhtimise edasi, kuid me ei peatu mitte kunagi.“
„Oota, kas FMV’l on ka mingi teine ülesanne peale teiesuguste mõrvarite ühendamise?“
„Surm, oh, surm, võta mind!“ ütles ta teatraalselt ning pärast õlakehitust avasin ukse, mida läbi ämblik välja ronis ning otse Nate’i peale. Seal ta hammustas vampiiri ning jäi oma kohale veel üsna pikaks ajaks. Ma ei olnud kindel, aga arvasin, et ta toitub mehest nagu enamasti teisedki ämblikud – viivad ohvri kehasse oma mürki ja happeid, mis seest kõik ära lagundavad, misjärel nad lihtsalt imevad sisu oma organismile sobivas vedelas olekus endasse. Kujutasin ette, et Nate’il võis päris valus seal nõnda olla. Ämbliku mürk oli neurotoksiline, seega ründas esimesena närvisüsteemi ja aju. Krambid, pildi eest viskamine, peapööritus, uimasus, valud ja muud taolised sümptomid olid vaid vähesed teda enne surma piinavatest hädadest. Seisime seal oma pool tunnikest vähemalt, kui pidin ämbliku eemaldama. Lihtsalt aja kokkuhoiu mõttes ei jaksanud seal veel mitu tundi passida, aga lasta loomal üksinda ruumi jääda oli veel ohtlikum.
Ettevaatlikult sisenesin Nate’i puuri ning lähenesin härmale. Kiire liigutuse saatel tõmbasin ta mehe küljest ära ja viskasin terraariumisse, kuna ei julenud teda vaikselt kenasti sinna asetada. Sulgesin ukse ja panin ta ilusti riiuli peale tagasi.
„Sain piisavalt infot teada?“ vaatasin nüüd Stewart’ile otsa, kes ilmselgelt kõigest hämmeldunud oli.
„Morelya, sa meeldid mulle iga hetkega aina rohkem!“ tuli Charlie esimesena kätt suruma. „Minu kui ülesannete mõtleja arvamus on küll positiivne.“ Tänasin teda ning naeratasin laialt.
„Tõepoolest. Aitäh sulle, Morelya, ma pole siiani selliseid meetodeid näinud, kuid arvan, et edaspidi on need tihedad korduma. Kui meie retk nende peakontorisse muidugi õnnestub, siis ei ole enam kedagi otseselt piinata vaja. Neljas ülesanne edukalt sooritatud! Homset ülesannet ei saa keegi kohapealt vaadata. Kuna järgmine ülesande hõlmab endas koolieksameid, toimub see päevasel ajal. Morelya’l on aega valmistumiseks pool päeva. Matemaatika eksam leiab aset täna kell kümme hommikul. Me paigaldasime juba kaamera sinna ruumi ära, seega pärast võime videosalvestust sellest vaadata homme südaööl, järgmisel kogunemisel. Nägemiseni!“ Need vähesed, kes vaatama olid saanud tulla, hakkasin ära minema. Mu toetajaskond oli väga üllatunud. Õigemini, kõik peale Leo, kes lihtsalt mulle naeratas.
„Morelya, kuidas sa kõike seda kasutada oskasid?!“ sai Angelica esimesena sõna suust.
„Ausalt – mul pole õrna aimugi!“ hakkasin isegi sellele mõtlema ning jõudsin eikuhugi välja.
„See oli väga imelik, kui professionaalselt ning tundetult sa neid piinasid,“ nõustus Matt naisega.
„Kui ma teaksin, kust ma seda õppisin, siis ma ütleksin teile!“ proovisin neile selgeks teha. Seejärel liikusid kõigi pilgud Leo’le. Tema ju pidigi mind õpetama.
„Kohe minu toas. Välja-arvatud sina, Morelya!“ tegi ta nii-öelda koosoleku aja teatavaks. Ohkasin, kuna mind juba teine kord ta toa ukse taha oli jäetud. Tõstsin allaandlikult käed üles ja läksin oma tuppa, kus voodisse pikali viskasin. Oleksin oodanut, et saan Julia’lt piki päid ja jalgu, aga teda ei olnud seal. Kui aus olla, siis terve tema osa riidekapist oli tühi. Arvasin, et ta sai uudistest teada ja põgenes. Minu jaoks oli see vähemalt loogiline võimalus. Mida sinagi teeksid, kui siiani hästiläinud plaan oma vaenlastelt nahk üle kõrvade tõmmata jookseb luhta su venna, kogu asja organiseerija surma pärast? Minagi oleksin masendunud. Passisin seal lage ja ootasin. Phil’i ootasin. Või kedagigi. Tristan’it, kuna ta mind järgmise ülesandega aitama pidi. Kirjutasin vahepeal oma päevikusse kogu eelnenud juhtumi üles. Möödus oma veerand tundi, kui minu kauaoodatud koputus uksel kõlas.
„Sisse!“ hüüdsin ükskõik kellele. Tulijaks oli Angelica.
„Leo ootab sind oma toas!“ hõikas ta mulle ainult ukse vahel piiludes ning lahkus. Noogutasin ja läksin mehe tuppa. Seekord oli seal lisaks temale ka Tristan. Mul paluti taaskord istuda ning seda ma ka tegin, Leo vastas diivanil. Pilt läks korraks mustaks ning vaatasin, kuidas Tristan Leo toolis oma koha sisse võtab. Jõllitasin talle silmadesse ning järgmine kord, kui pilk selgeks läks, ei olnud enam kumbagi tugitoolil istumas.
„Kuidas te seda teete?“ olin huvitatud teada saama.
„Ametisaladused,“ tõi Tris vabanduseks ning mehed vahetasid omavahel salatsevaid pilke. „Kuid nüüd, kallis Morelya, on meil aeg asuda teele su kooli.“ Noogutasin valmisolevalt ning tõusin diivanilt püsti.
„Kes kaasa tulevad?“ Jälle vaatasid nad korraks üksteisele otsa.
„Ainult sina,“ vastas pärast väikest pausi Leo.

jep... rohkem oleks võinud küsitleda nate-i aga jamh... muidu see oli tõesti hea plaan armuloo lõpetamiseks...

arvatavasti oli see midagi hüpnotiseerimise sarnast...
nagu loomadele pidi midagi lausuma...
sammuti silmside ja sõnad...
poleks ju loogiline kui niiviisi ainult hüpnotiseerida saab...
kindlasti on veel palju neid sõnu...(*/sõnumisi/* vist õigem)

see on jah hüpnoos. kerge vihje selleks, mis Morelyaga tehti, oli see, mis ta ise selle piinatavaga tegi.
Morelya ei viitsinud lihtsalt oodata enam ja võttis kohe ühe mürgiseima ämbliku kasutusele

aga jha. mulle ka meeldis see osa. vägaväga see oli nii fan xD täna proovin veel ühe osa kirjutada, kui asjad kokku pakitud saan

said asjad pakitud?

peaaegu.

Täielik lemmikosa!!
See kuidas ta Phili juurse läks ja ütles,et "kuule,me ju käime" oli fan.
Piinamine oli hästi kirjeldatud. Nii et see oli Nate..
Tore.
Mul tuli meelde,et tegelt ma peaks ka pakkima..

Erm. Mulle üldse ei meeldinud see osa. Sest ma ei saanud midagi aru. See jäi liiga lahtiseks, kuidas ta nüüd järsku Phil'iga oli.. Üldse sa nagu oleks tahtnud Nate'ist lahti saada ja siis räigelt kiirustanud. Ja see piinamine läks liiiiiga kergelt.

Ma ei tea.. See tohutu kiirustamine rikkus nagu selle jutu üldise rahuliku tempo totaalselt..

ma olen üldse kogu stoorit vahelduva eduga päris palju muutnud (mida ma siin muidugi ei viitsi uuesti postitada). seega piinamise koht on pikem, mõned faktid on teised, kirjavead osad ära parandatud.
miks ma nate'ist nõnda lahti sain ja asi nii kiiresti läks oli lihtne - phil suhtles tris'i, leo, ang'i ja matt'iga. tema sai nendega läbi ja leo mõistis, et phil'il on mor'i suhtes suuremad ootused ja head plaanid. nate sealjuures oli aga väga kahtlane ja kuna keegi temast midagi ei teadnud eriti, polnud ta ka usaldusväärne. leo fixed it. ta hüpnotiseeris mor'i ära, muutis ta mäletamist mineviku suhtes ja teavitas phil'i sellest. ja ka selle koha, kus mor oma vangi hüpnotiseerib, kustutasin ja muutsin ma ära, siis tuleb selles (nüüd järgnevas) osas sellest kõigest täpsemalt juttu, millega peaks igaüks aru saama, mis värk toimus.
ja nate'ist tahtsin ma nkn koguaeg lahti saada alguses küll mitte nõnda, aga lihtsalt selle pärast, et tegemist oli armastusega.

sorri, kui see osa tuli imelik, aga ma vist päris ei ela veel loosse sisse




22. peatükk


„Mina? Üksinda? Ma ei tea, kuhu minnagi,“ vaatasin neile mõlemale veidi totra ilmega otsa.
„Tule siia,“ kutsus Leo oma laua juurde. Seal laius Suurbritannia looduskaart. „Cambridge on siin,“ ta osutas linnale. „Meie asetseme siin.“ Kesk-Inglismaal märgise piirkonna ning metsa piiril.
„Kas mul on päriselt võimalus kogu see tee mõne tunniga läbida?“
„Kui sa kohe minema hakkad,“ utsitas Leo mind tagant.
„Kas tõesti mitte keegi ei tohi kaasa tulla? Ja millal sa, Tristan, mulle siis midagi selle ülesande täitmise kohta õpetad?“
„Ma juba tegin seda. Kuid jah, ei tohi keegi sind saata,“ vastas mulle vanem mees.
„No olgu peale,“ kehitasin õlgu ja läksin oma tuppa. Phil oli seal ees, istus vaikselt mu voodi peal.
„Anna andeks, Morelya, ma päriselt tahtsin väga kaasa tulla, aga nad ei lasknud.“ Ta näoilmest sain aru, et nooruk mõtleb oma sõnu tõsiselt. Manasin hetkeks naeratuse näole,
„Eks ma siis saan hakkama. Võib-olla liigungi ilma kiusatuseta kiiremini.“ Otsisin riidekapist vastavaid rõivaid, mida selga panna, et kindad imelikud välja ei näeks. „Kas väga pidulik või hevi?“ pöördusin vähemalt natukesegi abi saamiseks Phil’i poole.
„Mina muidugi eelistaksin musta pikka mantlit ja Harley Davidson’i omaniku välimust, kuid ma arvan, et pidulik sobiks sellisesse olukorda paremini.“ Kaalutlesin ning piidlesin mõlemaid pikalt. Seejärel otsustasin siiski mustade nahkkinnaste kasuks, mis pika järellehviva mantliga perfektselt sobis. Pidulikkuse mõttes panin musta triiksärgi peale punase-mustaga korseti. Päikseprillid ette, kaelaripats taskusse, et inimesed seda ei märkaks, mantel selga, kindad kätte, tankid jalga ning ma olin minekuvalmis.
„Pliiats!“ hüüatasin siis, kui ühe olulisima asja unustanud oleksin. Phil kummardus mu öökapi kohale ja viskas sealt mu pastaka, millega enne märkmikusse igast toredaid asju kirjutanud olin. Mõtlesin uuesti üle, kas oli veel midagi, mis tähelepanu vääriks.
„Plasku,“ sõnasin seekord juba vaiksemalt.
„Võta minu oma,“ naeratas mu armsam mulle ning võttis taskust ovaalse kujuga metallist anuma, mille mulle ulatas. See oli küll tühi, ent mul oligi plaanis enne minekut korralikult süüa.
„Aitäh,“ tänasin teda ning suudlesin head-aega, mille järel toast ning Orust minekut tegin. Esimese asjana peatusin ühe põdra juures, kellelt piisavalt verd võtsin umbes saja kilomeetri läbimiseks. Enne pikale teekonnale asumist täitsin aga rebaseverega oma plasku ära. Selle taskusse pistnud, ei hoidnud ma enam end tagasi. Kihutasin nii, kuis jalad võtsid. Te kindlasti mõtlete, et selline jooksmine on nii lihtne, aga tegelikult ei ole. Kui aeg su ümber seiskub, ei tähenda, et sa ise kiiremini jookseksid, ei, sa pead ikka sama palju, või õige pisut vähem tööd tegema nagu muidu lidudes. Erinevus on lihtsalt selles, et minu taustkeha on peaaegu paigal ning ainult mina liigus selle suhtes.
Vahepeal võtsin oma plasku välja ning jõin seda, kui tundsin, et jõud väga raugema hakkas. Sellega sain umbes kolmandiku järelejäänud teest veel läbitud. Õige pea tegin järgmise peatuse ning ammutasin taaskord põdrast energiat. Kui varud ka täidetud, asusin lõpuspurdi ehk umbes viimase veerandi kallale. Päike tõusis väga uljalt, mul vahepeal ajutist pimedust tekitades. Selle ajendil kiirendasin veel oma jooksu ning rüüpasin õige pisut ka oma energiaallikat. Vaikselt hakkasid majad lähenema, seejärel korterelamud ning lõpuks jõudsin oma kooli juurde. Vaatasin seda kahtlevalt ning istusin ühele pingile varjulises kohas. Seal heitsin pilgu kellale: pool kümme. Ohkasin ning lõdvestusin, silmi sulgedes ja istumist veidi rohkem lamamiseks muutes.
Olin tukkuma jäänud ning kui seda märkasin, oli aeg viis läbi kümme. Tõusin kiiresti püsti ja jooksin kõrval olevasse kooli, sealt kaks korrust ülespoole, kus paljud teised üheksandikud olid. Te ei kujuta ette, kui täpne mu ajastus oli.
„Morelya Mathony,“ ajas õppelajuhataja kõik tähestikujärjekorras sisse.
„Kohal!“ hüüdsin ning läksin tast mööda, istudes hetkeliselt viimasesse vabasse pinki vasakult kolmandas reas. Tundsin endal jälgivaid pilke ning seda mitte ainult riietuse pärast. Oli hetkeline paus ning ma ei kuulnud kedagi mitte midagi lausumas. Heitsin pingu kõrvale, kus uks oli ning veel palju õpilasi väljas seisis. Nad kõik piidlesid mind. Pöörasin pea kõrvale ning võtsin pastaka taskust välja. Mustandi ning puhtandi lehed olid juba lauale ära jaotatud, minu õnneks, mis tähendas, et ma sain esimese asjana jalga lasta, kui ülesanne täidetud. Vaatasin järgmiseks ruumis ringi. Stewart oli öelnud, et sinna olid juba kaamerad paigutatud minu jälgimiseks, seega proovisin loomulikult käituda või vähemalt mitte midagi lolli teha. Valgus paistis läbi suurte akende ruumi, kui ometi oli seal väikeseid varjulisi kohti. See oli arvatavsti mu õnnepäev, kuna mina sattusin just nimelt sellisele kohale. Seejärel pöördus pilk vasakule, kus Nelly juba minust veidi eemal istus. Ka tema pilk oli mind saatnud, kuid polnud tolle hetkeni lahkunud. Ta küsis mult, kus ma olin, miks ma ei öelnud, et emakeele eksamile ei tule, aga matemaatikale kohale ilmun, millest sellised riided ja muud taolist. Valjult ei öelnud ma enam ühtki sõna välja nagu ka tema, kuid huulte pealt lugemine oli juba ammu selgeks õpitud.
Õppelajuhataja jätkas õpilaste alfabeetilises järjekorras istumapanemist. Rääkisin Nelly’ga veel nii kaua, kuni direktor, ühtlasi ka matemaatikaõpetaja meie ees rääkima hakkas.
„Kohe jagame teile ülesannetelehed kätte. Seal on seitse harjutust. Esimesed neli on kohustuslikud, järgmistest valite kaks. Maksimaalne punktide arv on lehel samuti ära toodud…“ jätkas ta mõttetu jutuga. Kes seda ei teaks? Kuulasin viisakusest lõpuni ning ootasin, et oma lehte kätte saada. Samal ajal kirjutasin nii puhtandile kui mustandile nõutult nime ning pealkirja koos kuupäevaga peale. Kui oli aeg tööle asuda, ma ka seda tegin. Vaatasin ülesandeid – enam lihtsamaks minna ei saa! Naeratasin endamisi ning hakkasin esmalt proovipaberil kõiki neid lahendama. Tundsin, et mõte liigub, kuid mu kontsentreerumise tulemusena suutsin taaskord end ajamulli panna, seega, kui keegi teine mind vaadanud oleks, kirjutanuks ma ülimalt suure kiirusega. Kontrollisin ennast, et mitte seda uuesti teha. Kui kõik tulemused käes, võtsin puhtandi ja hakkasin ajaviiteks eriti ilusa käekirjaga kirjutama. Vaatasin ettevaatlikult enese ümber ringi, kontrollimaks, et keegi midagi imelikku mu juures ei märganud. Lõpetanud, vaatasin kella ning pidin juba valjult ahhetama, kui kell alles kolmkümmend üheksa minutit täistunnist möödas näitas olevat. Sellegipoolest otsustasin mitte enam kauem ühe koha peal passida. Tõusin püsti, puhtand, mille vahel mustand, ja tööleht näpus, pihus pliiats ning läksin kõige ees oleva meile vastuvaatava laua juurde, kus direktsioon ning õpetajad istusid.
„Oled sa kindel, et lõpetad?“ küsis mu matemaatikaõpetaja. Noogutasin lõbusalt ning panin paberid nende ette. Pöördusin minema ning nagu mingi filmi klišees, lehvis mantel olematus tuules mu selja taga (kuid põhjuseks oli mu kiire samm). Eranditult kõik pilgud saatsid mind, kui ma ühest pingivahest läbi kõndisin ja saali tagumisest otsast väljusin. Kuulsin õrna sosinat ning kellegi samme, kuid ei peatunud. koridoris kuulsin kedagi oma nime hüüdmas. Pöördusin ning nägin klassijuhatajat.
„Kus sa olnud oled?“ küsis ta, kui minuni jõudis.
„Linnast väljas. Ausalt, ma ei tundnud vajadust lihtsalt siin käia. Kui mu töö tulemus teada saadakse, siis te mõistate mind, loodetavasti,“ proovisin viisakalt vastata ning naeratada, kuid pidin kiiresti päikseprillid ette panema, kui päike mulle peale paistis. Astusin paar sammu kõrvale, jäädes lihtsalt naist kissis silmadega piidlema.
„Sa meie kooli edasi ei jää seega?“ oli ta ilme endiselt murelik.
„Ei, sain juba parema pakkumise välismaal,“ proovisin oma käitumisega väljendada, et mul oli kiire.
„Ma loodan sind lõpetamisel siiski näha ning kolmandal, valikeksamil,“ mõistis ta mind ning pöördus taas saali poole. Ma ei vastanud, kuid naeratasin endiselt, veidi kohmakalt, misjärel läksin kiiresti hoonest välja. Mitte kedagi märgates lahkusin metsa suunas, kus sügavustes ühes varjulises kohas uinusin.
Ärkasin enne pimedat, kuid suutsin selle valgusega siiski reisida. Võtsin viimased sõõmud oma plaskust ning täitsin selle uuesti hundiverega. Enamiku energiast ammutasin vahepeal siiski ühest põdrast. Jooksin ja jooksin. Jooksin veel ning veel, kuni lõpuks jõudsin kohale. Phil ootas mind väljas ning kui olin pilgu käekellale heitnud, nägin, et hommik oli kiire uuesti tulema.
„Sul läks suurepäraselt!“ sõnas ta mind kiites ning tervitas ühe pika suudlusega.
„Töö oli nii lihtne!“ ei tahtnud ma edev kõlada, kuid naeratasin sellegipoolest armsalt. Jalutasime koos sisse, minu toa poole, samal ajal lõbusalt vesteldes.
„Kuna sa kõik ülesanded edukalt läbisid, toimub homme sinu auks tseremoonia. Sa saad leediks,“ teavitas ta mind vahepeal, olles üsna elevil ning rõõmus mu edu pärast. Ma sattusin ekstaasi. See oligi olnud ju mu üheks eesmärgiks.
„Päriselt?!“ pidin ühe küsima, suurte õnnelike silmadega talle otsa vaadates.
„Päriselt,“ noogutas ta säravalt. Hüppasin talle rõõmsalt kaela, teda oma kallistushaardest mitte lahti lastes. Ta hoidis must samuti tugevasti kinni, kuid hakkas edasi jalutama. Rääkisin veel pikalt ja laialt, kui õnnelik ma olen ning, et olin sellest unistanud. Tahtsin maha hüpata, kui esimesele korrusele jõudsime, kuid siis ta hoidis minust tugevasti kinni, võttis mu sülle ning ei lasknud mu jalgadel põrandat puutuda.
„Kannatust,“ vaatas ta mulle lõbusalt altkulmu otsa. Särava naeratuse saatel ei võtnudki oma käsi ta kaela juurest ära. Vaatasin vahepeal talle kahtlustavalt otsa, kuna mehel salakaval ilme näos dominantseks muutuma hakkas. Peatselt sisenesime minu tuppa ning ta asetas mu ühte voodisse, mõtisklevalt seda vaadates.
„Tule siia,“ kutsusin teda, kahetsedes, et üldse kätega temast lahti olin lasknud. Kui ta tugevasti paigal seisis, proovisin aru saada, millest ta mõtleb. Tõstsin sõrme ning hüppasin voodist maha. Haarasin oma öökapi kätte ning tõstsin selle toa vastasnurka. Ta talitas teisega nõndasamuti. Nähes, et ma voodit sikutasin, tuli ta kiiresti minu kõrvale ning palus preilil oodata. Mis sest, et säng meie mõlema jaoks üpris kerge oli, nihutas ta selle siiski ise teise samasuguse poole. Kahest oli saanud üks. Olles voodite vahe võimalikult siledaks ja ühtlaseks sättinud, võttis ta taaskord mu sülle ning vajus koos minuga laiale asemele. Vaikimine oli küll lõbus aga me mõlemad teadsime veel üht asja, mis lõbusam oli. Minult nõusoleku saanud, kustutas ta viimsegi hämara tule ning ükshaaval lendasid hilbud seljast kõrvale maha.

Ärgates nägin, et laiutasin mõnusalt üle mõlema voodi, tekk diagonaalselt üle mu kõhu, parem jalg selle ääre alt siiski väljas. Phil oli mu kõrval, muigas ning nautis vaatepilti. Olles haigutanud ning täpselt aru saanud, mis toimub, tõmbasin teki kiiresti ka ülakehale peale ja heitsin talle lõbusalt pahase pilgu. Tegelikult oli mul lihtsalt suurepärane olla ning ta mõistis, et oma ilmega tänasin teda möödunud päeva eest.
„Mis kell on?“ pidin seejärel küsima, tuletades meelde, et mul oli oma tseremooniale vaja ju minna.
„Kümme, alles, seega kiiret pole,“ naeratas ta nüüd juba lihtsalt lõbusalt. „Süüa soovid midagi?“
„Ausalt öeldes isegi mitte,“ mõistsin, et mul tegelikult ei olnudki kõht tühi, olenemata, kui palju energiat mul hiljuti kulunud oli.
„Kuid ma arvan, et riided peaksid küll vähemalt erilised olema.“ Sellega ma pidin nõustuma, seega hüppasin püsti ning läksin kapist puhast pesu võtma. Traditsiooniliselt oli see täiesti tavaline, musta värvi. Avasin kõik uksed, mille taga mul midagi peitus ning vaatasin valikut. Ta oli mu kõrvale tulnud, endalegi pükse jalga ajades. Võtsin riidepuuga koos ühe sitsilise tumesinise seeliku välja ning musta pikkade varrukatega, kuid õlgu paljastava pluusi. Panin need enda peale ja vaatasin Phil’ile otsa.
„Kuidas sobib?“ küsisin ettevaatlikult.
„Mitte piisavalt pidulik,“ avaldas ta analüüsivalt oma arvamuse. Pidin nentima, et tal oli õigus. Tuhnisin veel veidi kapis ning võtsin järgmise kombinatsiooni sealt välja. Põlvekõrguseni üpris ümber olev seelik ning kaela tagant kinnituv läikiv tumedakirju sametist pluus. Ka see Phil’ile väga ei meeldinud. Vaatasin nõutult kappi. Kallim tuli mu kõrvale ning heitis pilgu mu riietele peale. Jõllitasin teda küsivalt, oskamata ise midagi valida. Ta astus sammu riidepuudel rippuvate rõivaste sektsiooni juurde ning vaatas ükshaaval kõik läbi. Pilk peatus ühe kleidi peal, mille ta sealt välja võttis ning mullegi näitas. See oli tohutult ilus. Ülevalt tumepunane korsetiosa, ääres pits, peal kaunid tikandid. Otse külge oli õmmeldud maani ulatuv must mitmekihiline seelikuosa. Ma lihtsalt jõllitasin seda suu ammuli.
„Vot midagi sellist juba läheb,“ naeratas ta lõbusalt ning ulatas meistriteose mulle. Imetlesin seda veelgi, kuid selja pealt paelu lõdvemaks lasknud, ajasin selle endale selga. Phil pidi aitama mul seda alla tõmmata ning seejärel kinnitas mu selle sisse tugevasti. Muidugi sain ma hingata ja valus ei olnud, aga tunduvalt kõhnemaks jäin ma küll. Kleit langes kaunilt maha ning alles siis mõtlesin, mis kingi sinna juurde sobitada. Mõistmata, kust kohast, olid just sobivad mustad madalad viisakad jalatsid kapi põhja tekkinud.
„Kas sina tegid seda?“ kergitasin kulmu ning tahtsin mehelt ausat vastust.
„Ei,“ oli ta ilme siiras ning pani mu mõtlema, kes teine mulle riideid ja jalatseid ostaks. Ajutöö liikus aga muudele asjadele, kui ma kingadesse astusin. Need lausa kallistasid mu jalgu, nõnda hästi sobisid! Seejärel läksin öökapi juurde, kust sahtlist võtsin oma VSA ripatsi, mille taaskord kaela riputasin. Pöördusin nüüd Phil’i poole ja naeratasin.
„Perfektne!“ kommenteeris ta rõõmsalt ning olles minu poole tulnud, suudles mind korraks. Järgmisena keerasin uuesti ringi ja võtsin harja välja, misjärel seadsin juuksed veidi rohkem korda. Tegin kaks punupatsi väikestest salkudest lauba paremal ning vasakul pool, mille otsad omavahel ühe patsikummiga kinnitasin. See andis kauni pärjaefekti.
„Sa oled rohkematki kui „leedi“ tiitlit väärt,“ sõnas ta oma laupa minu oma vastu pannes ja sügavalt mulle silma vaadates. Ma lihtsalt ei suutnud naeratust tagasi hoida, end liiga õnnelikult tundes. Pärast lühikest kudrutamist otsustasime siiski minekut teha. Käed mõlemal risti teineteise kaugemal puusal, jalutasime mööda koridore treppide suunas, et Phil’i toast korraks läbi hüpata. Seal pani ta endalegi pidulikud riided selga ja me võisime teekonda saali poole jätkata. Koridoris põrkasime Matthew’ga kokku.
„Morelya! Tahtsin sind õnnitleda saabunud edu pärast!“ sõnas ta naeratades ning kui olime Phil’iga üksteisest lahti lasknud, surusin tal tugevasti ja tänulikult kätt, lai naeratus endiselt näol mänglemas.
„Aitäh, kuid ma ei usu, et veel see õige aeg oleks. Tõeline katsumus on alles ees,“ vihjasin tulevatele võistlustele, mida valitud FMV liikmega sooritama peaksin.
„Ole nüüd, edasine pole enam mingi probleem,“ naeratas ta innustavalt. „Muideks, kaunis kostüüm.“ Tänasin teda ning alles siis sain ma ta silmapilgutusest aru.
„Sina oled selle taga, eks ole!“ ütlesin veidi süüdistavalt toonil, teda oma pilguga piieldes. Ta ainult naeratas, ei vastanud midagi ja jalutas muigel näoga minema. „Ma oleksin pidanud teadma! Muidugi see oli tema! Kui ma haiglas olin, ostis ta ka mulle nii-öelda vormiriided. Jalanõud, mantli, isegi päikseprillid. Kuidas ma selle peale varem ei tulnud!“
„Rahu, rahu, Morelya,“ proovis Phil mu ärevust maandada. „Kui nii on, siis on, ma arvan, et ka tema on saalis, kui me sinna jõuame, võid teda siis tänada.“ Ohkasin ning mõtlesin, kuidas ma üldse saaksin kunagi talle kõige selle eest tagasi teha, mis ta mulle on andnud. Mitte midagi ei tulnud mõttesse. Sellegipoolest jalutasime me edasi, mina pingsalt ajusid ragistades. Ma ei suutnud mitte millegi isikliku ja emotsionaalse väärtusega asja peale tulla. Raha tal samuti vaja ei olnud, maja eksisteeris, sõbrad, au, materiaalsed esemed. Ahhetasin tulemusetusest, kuid tegin siis taas rõõmsa näo pähe, kui pidustuste saali sisenesime. Esimesena silmasin Angelica’t, kes minust mõne meetri kaugusel seisis ja kiiresti tervitama ja õnnitlema tuli. Ta oli täna eriti kaunilt ja pidulikult riides. Punane hõbedase läikega varrukateta kleit, mis ta ideaalset figuuri eriti rõhutas.
„Sa näed vapustav välja!“ kommenteeris ka tema mu kleiti.
„Ma tahtsin sulle just sama ütelda,“ naersin vaikselt ja kiiresti. Pärast pisikest jutuajamist lasi tal saali eesotsa minna, kus käesurumine ja õnnitlemine ning tänamine ka teistega jätkus. Sinna olid tulnud ka sellised kaasliigilised, kellega ma varem rääkinudki ei olnud. Aeg veeres, saal täitus pikkamööda vampiiridega ning üks väike tüdruk tuli minu juurde, paber ja marker näpus.
„Vabandust, leedi Morelya, kas ma tohiksin teie autogrammi saada?“ küsis ta nii armsalt, et nägu läks heldimusest pehmeks.
„Aga muidugi!“ vastasin pikema pausita ning võtsin tema ulatatud lehe ja kirjutusvahendi enda kätte. „Mis su nimi on?“
„Linda Tamm,“ sõnas laps laia naeratuse saatel.
„Kust kohast sa pärit oled?“ küsisin nime teistsuguse kõla poolest ning täitsin paberilehe pühendusega „Morelya Manthony’lt armsale Linda Tamm’ile“, alla panin allkirja.
„Eestist,“ vastas ta uhkelt ning piilus, mida ma kirjutan. Kui selle talle andsin, oli ta isegi üllatunud, et ma ta nime õigesti kirjutasin. Tänasin teda veelkord päris paarisõnalist vestlust ning pöördusin taas teiste poole, õnnis nägu endal ees.
„Su esimene fänn,“ kommenteeris Phil muigega. Olin liiga rõõmus, et midagi vastata. Hetkega vaibus kogu lärm saalis, mis nüüd pungil rahvast täis oli, kuna sisse astusid Stewart ning Charlie. Minu lähedased olid mu kõrval esireas istet võtnud ning vaatasid rahulolevalt toimunut. Kui pealikud oma uhkete tugitoolide juurde teistest veidi kõrgemale tasemele jõudnud olid, alustas Stew traditsiooniliselt rääkimisega.
„Nõukogu juhina, Koosoleku läbiviijana ning kõige vanema elava vampiirina on mul au avada pühitsemistseremoonia meie „väljavalitu“ Morelya Manthony, tulevase leedi auks. Härra Claville’i mõeldud viis katsumust on preili edukalt läbinud, sellega meile oma tugevust ning vastupidavust tõestades saamaks jagu inimtapjatest vampiiridest. Kuigi kogu projekti peamine eesmärk on alles tulemas, võin kindlalt väita, et selleni jõudmisega ei teki Morelya’l mingeid probleeme. Paluksingi meie päästjal ette astuda.“ Tõusin kutsu peale püsti ja aplausi saatel kummardusin, vasak jalg teisel, parem põlv esimesel astmel. Saal muutus taas vaikseks ning keegi ei rääkinud midagi. Keegi mees tõi eemalt Stewart’ile ühe mõõga, mille ta tupest välja võttis. Tera võis olla oma seitsekümmend sentimeetrit pikk, peaaegu puhtast hõbedast.
„Minule antud volitustega pühitsen ma sinu, Morelya Manthony,“ sõnas ta võitlusriista otsa mu vasemale õlale asetades, „meie „väljavalitu“,“ lisas ta seda paremale viies, „leedi Morelya Manthony’ks.“ Nende sõnade saatel pani mõõga mu pea peale ja pärast üürikest pausi eemaldas selle sealt, endal õrn naeratus suul. Tõstsin oma pea ning vaatasin talle otsa. Käeviipe peale tõusin ülespoole, kuid jäin siiski esimese ja teise trepiastme vahele. Tristan läks kõrvale ning Charlie tuli mu ette, käes hõbepeeker. Ta pani sinna sisse oma pöidla ning kuulsin, et see puutus vedelikuga, lõhna järgi verega kokku. Seejärel eemaldas sõrme anumast, et mu otsaesisele keskele üles täht teha. Pärast mitmekordset niisutust tõmbas ta ka ringi sellele ümber – pentagramm. Arvasin, et järelikult on see vampiiridele tähtis sümbol. Ta noogutas heakskiitvalt ning ma pöörasin ümber, nähes kõike seda rahvast mulle plaksutamas. Naeratasin laialt ja uhkelt ning kummardusin oma toetajatele.
Äkitselt kõlas saali teisest otsast pauk ning ma tõusin püsti, mõistmata, kust see tuli. Samal ajal oli Phil püsti tõusnud ning mulle ette hüpanud. Matt jooksis juba saali tahaotsa, kui mu kallim potsatades maha kukkus. Vaatasin arusaamatult ringi, kuid pilk peatus Phil’il, kes mu jalge ees lamas.
„Phil. Phil!“ sõnasin tema ette kummardudes ning ta keha raputades. Haarasin õlast kinni ja liigutasin kätt edasi-tagasi, kuid silmad jäid mehel suletuks. „PHIL!“ kiljusin juba valjusti ning nägin, kuidas ta hõbehall triiksärk aina tumedamaks läks. Pintsakuhõlma vahelt hakkas sinine vedelik välja voolama, osalt mu kleidi peale minnes. Hüüdsin korduvalt ta nime, kui mehelt ta kuue seljast ära võtsin ning pluusi eest lahti tegin. Kuulihaav otse rinda. Südamesse, kui veelgi täpsem olla. Kiire ja valutu surm. Ma oleksin kohe tahtnud elustamist tegema hakata, aga teadsin, et kuul sisenes kohta, mida enam kunagi terveks ravida ei saa, sellega ka minu elu igaveseks lõpetades.
„EII!!!“ karjusin täiest kõrist pisarate vahelt, misjärel oma punase ja märja näo kallima pluusi sisse peitsin, seda üsna märjaks nuttes. Niiskusest ning hõõrdumisest läks pentagramm mu otsaesisel laiali, kuid enam ei omanud see tähtsust. Tundsin Angelica lohutavaid käsi oma seljal ja peal. Olles liiga haaratud kohutavast sündmusest, ei pannud ma tähelegi ümbritseva rahva ahhetust, rääkimist, oigamist ja nutmist. Vaatasin veelkord mehe surnud ja külma nägu. Suudlesin ta elutuid huuli, mis nõnda vastumeelselt oma kohale jäid. Phil oli end minu jaoks ohverdanud. Kuul oli mulle mõeldud, kuid mees andis oma elu minu oma eest. See oli üllas, kuid pigem tahtnuks ma ise surra, kui sellise valuga elada.
„Sa ei tohi surra, ei tohi. Sa jätad mu nii siia üksinda, Phil, Phil!“ halasin ta keha juures veel pool tundi hiljemgi, mõned lähedasemad vampiirid mu kõrval, enamus küll aga juba saalist lahkunud.
„Morelya, me peame minema,“ proovis Ang mind eemale meelitada.
„Ei, ei! Ma ei saa,“ vastasin talle nuttes.
„Päriselt. Matt sai mõrvari kätte. Mees on hetkel vangikongis.“ Pisarate voog peatus peaaegu koheselt.
„Süüdlane on kinni võetud?“ küsisin varjatud uudishimuga üle.
„Jah,“ vastas ta lühidalt. Võtsin oma kallima sülle ja panin ta lava peal olevale lauale uhkelt lamama. Seejärel kadusin, et kellegi peal oma viha ja äng välja elada. Peatudes leidsin enese eest kinniaheldatuna viiekümnendate eluaastate välimusega mehe. Kapi peale oli pandud kasutatud relv. Üsna lihtsa välimusega püstol, ei osanud sellest midagi arvata.
„Kes sind saatis?“ küsisin karmilt oma silmi samal ajal kuivatades.
„Ma olen siin koguaeg olnud, kuid nüüd, mil ta on surnud, võin ju ka teile öelda, et Nathaniel see oli.“
„Miks ta minu surma soovis?“ Sattusin veidi vahepeal segadusse ta rääkimise keerukusest.
„Mida prohvet on ennustanud ei saa tagasi võtta.“
„Kus te pesitsete?“
„Nad ootavad teid kohas, kus sündis härra Veron ning suri härra Stewl.“ Olin kindel, et näiteks Stewart või keegi teab, seega kehitasin õlgu, haarasin püstoli järele ning tulistasin talle otsaette. Pärast tõmblemist ning väikest piinlemist ta suri. Pöördusin teiste ruumisolijate poole.
„Kes tuleb minuga koos FMV’d piirama?“ küsisin neid väljakutsuva pilguga vaadates.

mis ma veel tahtsin ütelda - see on eelviimane peatükk. viimast ma siia ei lisa. kuhugi mitte. võib-olla alles siis, kui konkursti tulemused on teada ja minu oma trükki ei lähe (mis minu mõtteis on täiesti välistatud). ehk u'll find the end out in the book which you can buy or borrow in the next year. mwhahahahahaaa

või, kui 15lt erinevalt inimeselt kommentaar tuleb, kes selle läbi on lugenud. ehk ma kahtlen väga xD

esimene...
ja minu arvamust sa juba tead...

Teine.

Ma vihkan sind.

miks?

Sest sa tapsid Phil'i.

arvasingi. but he had to die. call it faith or whatever