Morelya Manthony saladused 22/23

ma proovisin simsis neid tegelasi teha. didn't quite work out the way i wanted to. seal pole üldse sobivaid soenguid ega kedagi. riietusi ka mitte.

äkki kuu aja pärast juba suudad keskenduda?

mul hakkab puus koguaeg trennis valutama ja laagris on sedasi päris tore ju

Kärolin, 16 päeva pole surmav...olen seda kogenud...kuskil kümnenda päeva juures tuleb hullu tunne aga peale seda tunned lihtsalt hiiglaslikku väsimust...ma ei julgenud isegi enam peeglisse vaadata...(seda arutelu võime msn-is jätkata...)

järjest paremaks jutt läheb...
verebaar...minu suur unistus...(oleks tihe külaline)
päris naljakas tavainimestele...jood verd ja siis järsku istu keegi sinu lauda...hakkab ennast külge sulle ajama...ja kui sul klaas tühjaks saab toob sulle verd juurde... XD

pärast*

ta ei hakanud külge ajama. ta oli lihtsalt sõbralik. kui sa sellest räägid, kuna tavainimesi seal ei olnud. mor on kuulsus.

Morelya on vampiiride seas STAAR
Ei, ma olen üllatunud, et veel pole mõndasid nooremaid vampe kes autogramme tahavad

hea idee aga alles siis, kui ta kõik ülesanded ära on teinud

M, ma arvasin, et mul on ideepuudus,
Hm, huvitav milline Morelya reageering on, siis kui väikesed tatid tulevad paberite ja pastakatega ukse taha

we'll find out someday kui ma nii kaugele jõuan xD

Ikka jõuad Vaata kui kaugel sa praeguseks oled Muidugi olen ma enda osadega sinu omadest ees, but still Sul leidub rohkem tegevust.

mitu lehekülge sul seda valmis on? või tegelt. mitu tähemärki?

iga see ülesanne tuleb eraldi peatükk ja loodaks, et umbes 5lk, ehk sisukad. seega ma tahaks enne laagrit need 4 juba valmis saada siis läheb actioniks. kui ta FMV vastu läheb xD

Ma vaatasin siis oli mingi 45 lehekülge Mahe, eks?

mul on 71, seega, ma ei ütleks seda

Et hale? Ma küll ütleks.

"Muidugi olen ma enda osadega sinu omadest ees, but still " - selle kohta käis see rohkem. hale mitte. minu järjekas on hale, mida ma edasi ei viitsi kirjutada. või nii mõnigi teine jutt. sinu oma on huvitav.

Riiiiight. Ma hakkan sinult kommet võtma. Ma toon varsti ka kissi värgi ka sisse, aga ma ei suuda lubada, et ma seda tõesti teen It disgusts me.

i know whatcha mean. me too aga ma vähemalt lõpetan asja halvasti xD it gives me hope

Ma vist mitte. Vist

Mu nimi on KärolYn. Kui see mu kasutajanimeks on, siis võiks ikka õigesti maha kirjutada osata.

16 päeva magamatust halvab su ajus tähtsad närvirakud ja pikemas faasis põhjustab see su varasema surma. Ma ei mõelnudki, et sa jalapealt kokku kukud. -.-

19. peatükk


Ärkasin kella üheksa aeg. Panin vaikselt riidesse, samadesse, mis eelminegi päev, kuid seekord ka tankid jalga, et Juliat mitte äratada, kuid ta tegi seda siiski umbes veerand tunni pärast. Rääkisime õige pisut ning siis tegi ta minekut, eitea kuhu. Kõlas koputus uksele ning pärast loa saamist sisenes Angelica mu tuppa. Kutsusin ta voodile istuma ning ta nõustus, maandudes mu kõrval.
„Mööda Oru seina ronimine ei ole tegelikult raske. Sa pead lihtsalt kasutama ära neid väikeseid nõksakuid ning sisseuuristusi, mis sinna tekitatud on. Kui sa leiad kindla koha, kuhu jala toetada, siis tee seda, kuna kalju on tugev ning varisemisi siiani juhtunud ei ole. Sa söönud oled viimati?“ jagas ta taaskord õpetussõnu, kuna tollel ülesandel oli ta mu juhendamise enda vastutada võtnud.
„Eile 600 milliliitrit,“ noogutasin vastuseks ning vaatasin talle otse silma.
„Vau… seda on… palju,“ proovis ta mitte otse halvustavalt ütelda.
„Jah, kuid enne seda jõin viimati 3 päeva tagasi. Imestasin isegi, et nõnda kaua vastu pidasin. Olin liiga hõivatud teiste asjadega, et oma toitumise peale mõtelda,“ selgitasin talle oma põhjuseid, mille peale ta mõistvalt noogutas. Seda oleksin minagi teinud, sest vabandused olid üsna mõjuvad.
„Lähme sinna, ma arvan, et nii saad sa asjast parema aimduse.“ Tõusime koos püsti ning ma avasin talle ukse. Tänavalt naeratades läks ta ees välja ning ma järgnesin talle, ust kinni tõmmates. Koos jalutasime nullkorrusele ning sealt välja, Oru põhja. Heitsin pilgu üles ning tundus, et sein on lõpmatuseni pikk. Kujutasin juba ette, et ronin vähemalt tund aega üles, kuigi tegelikult polnud mul halli aimugi, kui kiiresti mõni teine seda teeks. Pool tundi? Paar tundi? Päev? Ei, viimane oli küll väga mööda variant. Pluss, kui ma tahtsin, suutsin ju ajamulli ennast panna, seega võtnuks see kokkuvõtlikult vähem aega. Aga nõnda kulutanuks ka palju rohkem energiat ning võib-olla polekski üles jõudnud.
„Niisiis,“ alustas ta ning otsis kaljult kindlaid pidepunkte. Need leidnud, hakkas ta üles ronima. Kui ta paar meetrit minust kõrgem oli, vaatas ta alla.
„Nõnda tulebki teha. Kompad käega seina ning kui saad küüned kuhugi taha ajada, tee seda. Järgmisena tõsta jalga, samamoodi toimides.“ Seda ütelnud, hüppas ta alla. „Proovi.“ Ohkasin ning hakkasin käega mingit pragu otsima, kust kinni haarata. Selle parema käega leidnud, upitasin kõrgemale ja kobasin vasakuga kaljut. Kui kinnihoidmiseks kohad olemas, libistasin jalaga ülevalt alla, kuni see kinni pidas ühe koha peal. Toetusin sinna ja tõin teise jalagi juurde. Taaskord otsisin käega kõrgemal kohta, seejärel jalaga, teise käega, teise jalaga ja nõnda edasi. Liikusin umbes viis meetrit üles ja hüppasin siis alla.
„Ma arvan, et ma isegi saan sellega hakkama,“ proovisin optimistlikult kõlada.
„Saad küll, kui sa asjaga ei kiirusta ning rahulikult kaasa mõtled,“ nõustus Ang minuga.
„Eks ma proovin.“ Naine noogutas vaid vastuseks ning vaatas siis enese ümber ringi.
„Egas midagi, siin suuremat trikki ei olegi. Võid minna ja puhata või midagi. Kümme minutit enne südaööd ole kohal, varem ei ole vaja,“ lisas ta lõppu ning vaatas mulle küsivalt otsa.
„Olgu,“ sõnasin ning kõndisin Orgu taaskord sisse, kuid ei läinud oma tuppa, vaid lihtsalt esimese korruse platvormile, kus mõned diivanid olid. Kaaslane järgnes mulle mõnda aega, kuid seejärel pööras minust mingil perioodil lahku, kui ma isegi ei märganud.
Maandusin maha ning tõin kuuldavale ohke. Nagu ma Mirabelle raamatust lugenud olin, oli sein 229 meetrit kõrge ja seda oli palju!
„Oh, hei, Morelya!“ kuulsin tuttavat häält rääkimas. Ei, see ei olnud Nate, vaid Phil.
„Ahoi, Phil!“ vastasin talle ning kutsusin oma kõrvale istuma.
„Oled närvis ka eesoleva ülesande pärast?“ küsis ta traditsioonilise küsimuse.
„Veidi,“ tunnistasin ausalt, „kuid arvan, et saan hakkama. Pole seal midagi nii rasket ju otseselt.“
„See on õige suhtumine!“ kiitis ta mind, kuid ausalt, mulle hakkas see juba veidi närvidele käima. Olin ju täiesti tavaline vampiir, kes peab lihtsalt idiootselt palju asju tegema ja seda väga suure rahvamassi pärast. Mõtlesin irooniliselt, et see elu võiks kõik karmavõlad juba ära tasuda. Jutustasime Phil’iga veel tühjast-tähjast, ta tegi nalja, mina naersin ja tuju tõusis mõlemal. Seejärel kutsusin ta jalutama. Sain teada, kus tema tuba on ning läksime minu omastki mööda. Kiikasin korraks sisse ning kui Juliat seal ei paistnud, palusin tal siseneda. Ta nõustus kutsega ning istusime mõlemad mu voodi peale.
„Kas sul telefon on?“ küsisin lõbusalt.
„On. Tahad numbrit?“ vastas ta samuti rõõmsalt. Ma haarasin kapi pealt oma mobiili ning noogutasin. Avasin uue kontakti lisamise koha ja ulatasin selle temale. Ta trükkis kiiresti ja andis siis tagasi. Vaatasin andmed veel üle, noogutasin rahulolevalt ja panin tehnikariista kõrvale.
„Pärast tahan ma sinu oma ka vastu saada ning edasi on sul minust lahtisaamine juba võimatu, mitte enam raske,“ naeratas ta laialt ja veidi meelitatult.
„Sinusuguseid sõpru ei tahakski, et need elust kaoksid,“ mõtlesin oma sõnu tõsiselt. Kuigi me vaevalt üks päevgi teineteist teadsime, oli tunne hoopis vastupidine, tundus terve igavikuna. Enne, kui ta vastata jõudis, kostus uksel koputus.
„Sisse!“ hüüdsin valjult ning vastavalt öeldule ka talitati. Sisenejaks oli Nate, kes Phil’i nähes veidi ära kohutas.
„Tere,“ kergitas ta mõistmatult kulme ning otsustasin tutvustamise teha.
„See on Phil Buron, Phil, Nathaniel Stephen,“ laususin naeratuse saatel ja vaatasin mõlemale kordamööda otsa.
„Kes te üksteisele olete?“ küsis Nate ettevaatlikult.
„Phil on mu väga hea sõber, kuigi ma teda suhteliselt üürikest aega tean, on ta oma ustavust tõestanud.“
„Ja teie?“ küsis Phil Nate’ilt või minult vastu.
„Morelya on mu tüdruk,“ ei antud mulle rääkimisvõimalustki. Selle peale üllatusin küll, kuna polnud varem sellest juttu justkui olnud. Ei kokkuleppimisest ega tema kutsumisest mind sellena. Nad mõlemad märkasid mu ilmet ja vaatasid nüüd mind arusaamatult.
„Ei ole siis või?“ jõudis Nate küsimisega ette.
„Oleme või?“ pärisin vastu, kulm kõrgel.
„Minu arusaamiste kohaselt küll.“
„Olgu peale. Siis on Nate minu poisssõber,“ lootsin, et ei peleta Phil’i sellega eemale. Ausalt ei mõistnud ma isegi, miks nad minuga läbi käivad. Ma olin ju neist palju noorem ja üldsegi mitte nii hea välimuse ega näolapiga.
„Soovite ma jätan teid omavahele?“ küsis Phil vastutulelikult.
„Ei,“ vastasin.
„Jah,“ kõlas Nate’i hääl minuga samal ajal. Vaatasime üksteisele segaduses olevalt otsa. Sama tegi Phil, kelle pea meie mõlema vahel käis.
„On sul midagi nii isiklikku ütelda, et Phil ei tohiks seda kuulda?“ ei uskunud ma eriti, et ta jaatavalt vastab. Mul oli õigus. Ta tuli rahulikult mu juurde.
„Tahtsin sulle lihtsalt edu soovida, kallis,“ leiutas ta mulle juba hüüdnimesid, mida kordagi varem omaette olles ta kasutanud ei olnud.
„Hästi,“ kortsutasin veidi kulmu ning noogutasin. Ta jäi mu ette seisma ning võttis mu kätest kinni, misjärel neid hetkeks suudles. Seejärel lähenes mu suule ning tundsin, kuidas Phil meid jälgib.
„Okei, ma siiski lähen,“ tõusis ta kiiresti püsti ning tormas ukse juurde.
„Ei, Phil, oota!“ karjusin talle järele, aga ta oli juba väljuda jõudnud. Ohkasin ning viskasin voodisse pikali, veidi pahaselt lage jõllitades.
„Et nüüd ei tohi ma sind teiste nähes isegi suudelda?“ oli Nate’i hääl veidi solvunud.
„Miks sa ta ees esinesid?“ pidin küsima ning viisin väljakutsuva ilme temale.
„Misasja? Kuidas?“ tegi ta näo, et ei saa aru, millest ma räägin.
„Käed, „kallis“, tüdruk?“ loopisin talle tõendeid näkku.
„Et ta saaks aru, et sa oled minu ning tal võimalust ei ole,“ naeratas ta nüüd juba hellalt.
„Et minu arvamus enam ei loe midagi?“ ei kadunud mu tusasus veel nõnda peatselt, kuigi mul oli kange tahtmine enne poolelijäädu lõpetada.
„Sa tahad pigem temaga kui minuga koos olla?“ tegi ta imestusest suured silmad pähe.
„Ei, mitte seda, aga… Ta teab, et ta on mul kõigest hea sõber. Ma loodan, et ka pärast äsja juhtunut.“
„Kui ta tõesti sinust hoolib, ei lase ta sellest teie sõprust segada,“ jagas ta tarku mõtteid, või vähemalt proovis. Noogutasin allandlikult ning kutsusin ta enda kõrvale. Muidugi ei öelnud ta sellest ära ja heitiski voodisse pikali. Seal rääkisime ja lõbutsesime veidi, kuid lõpuks kostus järgmine koputus uksele. Ma olin päris populaarne, olin märganud. Tõusin kiiresti istukile ning viskasin jalad üle ääre. Andsin tulijale võimaluse siseneda, seda valju häälega kuulutades. Ukseavas seisis Matthew.
„Tere!“ hüüdis ta tervituseks ning märkas, kui süütute nägudega me Nate’iga istusime. „Kas ma tulin halval ajal?“ ei tahtnud ta meid segada.
„Ei, ei, aeg on aeg, ükskõik millal ja kus,“ naeratasin talle laialt.
„Olgu peale,“ sõnas ta sisse tulles ja ust kinni lükates. „Ikka traditsiooniline värk – edu sulle ning ma tean, et sa saad sellega hakkama. Ning, mul on sulle väike kingitus.“ Ta võttis taskust õige pisikese karbi välja ja ulatas selle mulle. „Kõrvatropid. Soovitan sul neid kasutada. Lülitud ümbritsevast maailmast välja ja kuuled vaid omi mõtteid. Keegi ei häiri ega mõjuta sind oma hüüetega.“
„Aitäh, sulle,“ teadsin, et ta jutus oli iva sees ning mul läheb neid pärast vaja.
„Aga egas midagi, jälgige kella. Pool tundi on ainult aega,“ sõnas ta ning noogutas head-aeg, misjärel läks toast välja. Klõpsatuse peale heitsime mõlemad taas pikali ja jätkasime, kus pooleli jäime.
Naermisele tegin mina lõpu, kui otsustasin, et pean alla minema. Ta nõustus ja saatis mind. Veerand tundi oli aega keskööni, kuid tahtsin pigem kohe kohal olla kui pärast hilineda. Platvorm oli juba vampiire täis. Kui ma Oru põhja jõudsin, nägin, et ka terve teekonna vältel mu selja taga olevad rajad olid nendega täidetud. Heitsin pilgu ülepoole ja nägin õige väikeseid kujukesi ääre peal seismas. Nägin Tristan’it, kes mulle lehvitas, Leo’d, kes lootusandvalt naeratas, Rowan’it ja Phil’i, kes sõltumata eelnevast väga ootusärev ja paljutõotav välja nägi. Olin uhke oma tuttavate üle. Seejärel astusid Stewart ning Charlie seina ette, et seal järgnev kõne pidada. Traditsiooniliselt alustas Stewart.

„Tere õhtust kaasliigilised! On aeg jätkata proovilepanekuga. Teine ülesanne on väga lihtne – ronida Oru seinast üles. Julgestust ega muid ronimist soodustavaid abivahendeid kasutada ei ole lubatud. Aeg pole oluline. Seega, kui sa oled valmis, siis alusta,“ ütles ta viimase lause juba ainiti mulle. Noogutasin ja läksin seina juurde. Hakkasin juba käega sobivat kohta otsima, kui tuli meelde, et ma unustasin kõrvatropid taskusse. Võtsin need siis pakist välja ja toppisin ettenähtud kohta. Vaikus. Naeratasin endamisi ja hakkasin ronima. Mõtlesin samal ajal sõpradele. Nate’ile, Phil’ile, Nel’ile, Matt’ile, Tris’ile, Ang’ile ja teistele. Vahepeal hakkasin isegi laulma, mitte mõtteis vaid päriselt valjult, aga mind ei huvitanud, kui teised isegi kuulevad.
Käed kompasid pidevalt ülaltpoolt, jalgadega libistasin, kuni need sobivasse kohta kinni jäid. Olin üllatunud, kui muhklik ja paljude pragudega kogu sein oli. Seejärel rändas mõte teistele võistlejatele, kes võistluse korras seda teevad. Kui kiiresti, ei teadnud ma endiselt, aga neil oli suurem rõhk peal, kuna kõrval olid teised vampiirid, kes samuti lõppu pürgisid. Mina pidin sinna lihtsalt kohale jõudma. Oma tervise heaolu nimel tegin pea mõtteist tühjaks ja keskendusin ainult oma käte ja jalgade tööle. Oli umbes pool tundi möödas ning maapind jäi oma nelikümmend meetrit alla. Teadsin, et mu kiirus suureneb pidevalt, kuna hakkasin asja käppa saama. Kuni murdepunktini. Otsisin kohta, kust kinni võtta, aga ei paistnud nagu kusagil sellist parajat pragu. Liikusin veidi kõrvale ja läksin uuele katsele. Üks pisike koht isegi oli. Hingasin sügavalt sisse ning haarasin sellest kinni. Kui end üles tõmbama hakkasin, lendas tükk alla ja ma olin kindel, et sellega on asi läbi, aga mu teine käsi oli nõnda tugevalt omal kohal, et tasakaal ei kadunudki ära, kuna reflekselt sellest tugevasti kinni pigistanud olin. Pöördusin taas seina poole ning kompasin parema käe jaoks sobivat kohta. Äramurdunud tüki kohal tekkis sobiv muhk ning sain teekonda jätkata.
Olin poolel teel ja tunne oli hea. Naeratasin ja jätkasin ronimisega.
Oma kolmkümmend meetrit jäänud. Keha oli väga väsinud. Endal olemine unine ja allaandev. Vähemalt kolm tundi oli mööda läinud, täpset aega ei teadnud ütelda. Liikusin aina vaevalisemalt ja aeglasemalt edasi. Käsi käe järel, jalg jala järel, poole meetri kaupa ülespoole. Ning siis ma libastusin. Jalga all olev lohk oli niivõrd pealispinnaline, et raskusega kadus mul pind alt ära. Jäin kättpidi rippuma, endal nii lühike maa ainult jäänud. No, tegelikult ei olnud seegi maa lühike, aga võrreldes juba mahakäinud teekonnaga võis seda ütelda. Mind valdas täiesti allaandmistunne. Käed valutasid, jalad olid nõrgad, väsimus ning uni tikkusid peale, vaikselt, õige vaikselt hakkas ka valgemaks minema. Ohkasin ja proovisin siiski jalad alla saada. Vasakuga see õnnestus, kuid parem ei haakunud millelegi taha. Vahetasin ära: hüppasin vasaku jalaga eest ära ja panin sinna parema jala. Jätkasin teekonda, eriti aeglaselt. Pool tundi ja ma olin kümne meetri kaugusel ülemisest servast. Vaatasin korraks seljataha ja nägin seal palju ergutavaid nägusid. Haigutasin laialt ning keskendusin viimasele otsale.
See tundus terve igaviku kestvat. Ma ei kujutanud ette, mida oleksin ilma lisa kahesaja milliliitri põdravereta ära teinud. Hetkel oli küll selline tunne, et võiks terve viieliitrise kanistri ükskõik keda ära juua. Ent ma meenutasin endale vampiiride eeskirju ja teadsin, et klaasitäiest on täiesti piisav. Haare, tõuge, haare, tõuge, haare tõuge – polnud teoreetilises osas mitte mingit raskust. Teadsin, et näen täiesti surm välja, seega kavatsesin pärast ülesande sooritamist kas kusagil eemal istuta, kuni kõik läinud on, või kiiresti oma tuppa põgeneda ja kedagi mitte sisse lasta. Väljaarvatud Julia, muidugi, kelle tuba see sama palju kui minu oma oli.
Ronisin. Ronisin veel. Ja veel. Ning veel. Kolm meetrit. Oma seitse sammu jäänud. Morelya, sa saad hakkama! ütlesin iseendale ja kiirendasin sammu. Äär oli käegakatsutav, kuid läksin ohutuse mõttes veel lähemale. Seejärel panin parema käevarre horisontaalsele pinnale. Te ei kujuta ette, kui hea tunne see on pärast mitmetunnist vertikaalasendis ronimist. Parem jalg ning veel mõnikümmend sentimeetrit ülespoole. Vasak käsi maapinnale. Ja siis ma peatusin. Ma ei teadnud, kuidas terve kehaga sinna saada. Mõtlesin veidi, oma minutikese, ja lasin rippu, puhtalt käte najal olles. Hakkasin end kiigutama vasakule-paremale ning hooga panin parema jala käte kõrvale. Edasi sain juba raskuse mõjul tervenisti sinna peale veeretatud. Olingi selili. Lõpuks. Hingasin korduvalt sügavalt sisse, enne kui käed kõrvadeni tõusid ja tropid sealt eemaldasin. Kuulsin juubeldamist ning naeratus tükkis korraks mu näole. Olin küll hakkama saanud, aga tol hetkel õigeks mõistmiseks liiga väsinud.
„Teine katse edukalt sooritatud! Homme toimub Saalis teadmistekontroll, endiselt on algusajaks südaöö. Nägemiseni,“ kuulsin Stewart’i lõpukõnet. Sulgesin silmad ning lihtsalt lamasin seal, omamata vähimatki soovi nii pea sealt liikuda.
„Morelya, päike tuleb varsti välja,“ kuulsin Matthew hääle oma kohal. Avasin vaevaliselt taaskord silmad ja vaatasin talle oma üliväsinud näoga otsa.
„Las ta tuleb,“ ütlesin loobuvalt, kardinaid jälle ette tõmmates.
„Ma tassin sind,“ ei olnud tal mõtteiski mind sinna jätta. Olin liiga väsinud, et midagi üldse vastata. Tundsin, kuidas ta mu sülle võttis ning kõndima hakkas. Seejärel läksime trepist alla ja rohkem ma ei mäletanud. Vajusin ära, jäin magama.
„Morelya, ärka üles!“ omistasin hääle Angelica’le. Tegin aeglaselt silmad lahti ja nägin ühte udust kogu oma kohal. „Lõpuks!“ ütles ta juubeldavalt. „Sa pead selle ära jooma,“ sõnas ta sellele järgnevalt kiiresti ning ulatas mulle klaasi. Veri! Pilgutasin veel mitu korda silmi, kuni pilk selgemaks läks. Ang ei olnud seal üksinda. Ka Matt, Leo ning Phil olid seal.
„Phil?“ ei pannud tähelegi, kui seda valjult küsisin.
„Mina,“ nõustus ta, olles väga mureliku näoga. „Joo nüüd.“ Viisin pilgu enda ees olevale klaasile, mida endiselt oma kätte polnud võtnud. Kehitasin õlgu ja kulistasin terve selle sisu korraga alla.
„Oi, kui hea,“ kommenteerisin rahulolevalt, kui silmad taas kinni vajusid ja ma enam midagi ei kuulnud.

Ärkasin hilja, teadsin mõtelda, kuna olin välja puhanud. Tegin silmad aeglaselt lahti ja haigutasin ning sirutasin. Hõõrusin silmi, kuni pilk selgines. Phil oli endiselt mu juures, toolil voodi kõrval, Julia magas kõrvalasemel. Noormees oli samuti uinunud, seega ei hakanud ma midagi tegema, vaid heitsin pilgu oma käekellale. Kell oli kuus õhtul. Üsna varajane aeg ärkamiseks, aga kui mul ronimiseks umbes viis tundi oli läinud, maksimum, siis sain üksteist tundi magada ning see oli päris korralikult. Otsustasin samuti veidi veel puhata ning sulgesin taaskord silmad. Endalegi ootamatult jäin magama.
Kui ma järgmine kord üles tõusin, oli seda ka Phil teinud. Naeratasin talle vaikselt ning sain samasuguse vastuse. Julia oli endiselt oma voodis magamas.
„Lähme välja?“ küsisin noormehelt, kuna ta arvatavasti rääkida või midagi tahtis, miks ta muidu terve päev mu kõrval olnud oli?
„Olgu peale, ma ootan sind koridoris,“ vastas ta rahulikult ning pani tooli seina äärde, misjärel lahkus toast. Hüppasin voodist välja ning vahetasin riided ära oma tavapäraste teksade, kuid korsettpluusi vastu. Viimane oli mu garderoobis üsna harvaesinev nähtus, kuid kolmas ülesanne ei hõlmanud endas kehalist tegevust, seega võisin midagi mugavat kanda. Tol hetkel ei torganud mul üldsegi pähe mõte sellest, et keegi oli mu riided ära vahetanud. kui ma täie teadvuse juures viimati olin, seisid mul seljas sportlikud rõivad. Ent see ei omanud tähtsust. Vaikselt väljusin toast ning liikusin sõbraga diivanite juurde korruse keskel.
„Sa olid väga läbi,“ kommenteeris Phil mu seisundit tunde tagasi.
„Ma tundsin jah,“ muigasin ta kommentaari peale. „Niisiis, mis sa mu toas tegid?“ tõstatasin teema.
„Sinu üle valvasin, muidugi,“ vastas ta palju tõsisemalt kui paar hetke tagasi. Kergitasin mõistmatult kulme.
„Kas asi oli siis nii hull?“ pidin küsima, kuna ei tahtnud uskuda, et see õigeks põhjuseks oli.
„Üpris. Kui sa poleks seda klaasitäit verd vahepeal ära joonud, poleks su unest virgumine enam nii kindel midagi,“ ei saanud ta sellisest teemast lõbusalt rääkida. Vaatasin veidi vabandavalt oma jalgu.
„Aga, jumal tänatud, sa ärkasid üles ja jõid,“ võttis ta asja positiivselt ning naeratas taaskord.
„Tjah, tegingi ära,“ sõnasin iseendale. Kui lootusetu olukord ka ei olnud, ma suutsin lõpuni minna. Ma olin uhke oma saavutuse üle.
„Ja esimese korra kohta väga hea ajaga ka!“ lisas Phil entusiastlikult. „Neli tundi ning kakskümmend kolm minutit.“ Okei, tulemus nii hea ei olnud, aga asi oli siiski eesmärgini jõudmises, mis mulle luges.
„See oli sinust väga armas,“ naasin eelmise teema juurde, kuid ta arvatavasti ei jõudnud mu mõttekäiguga sammu pidada, loogilistel põhjustel. „Et sa terve päev läbi mind valvasid,“ lisasin. Ta tegi peaga noogutuse, et sai aru ning naeratas siis meelitatult.
„Keegi pidi seda ju tegema,“ leidis ta endale vabanduse, kuid sai oma hoolivuse eest minult järgmiste tänusõnade asemel hoopis tugeva kallistuse.
„Vot sellised sõbrad ongi päriselt sõbrad,“ sõnasin otsustavalt ja naeratasin laialt. „Ega Nate seal ei käinud?“ pidin siiski küsima veidike positiivset õhkkonda rikkudes.
„Mina teda terve sinu etteaste ja selle järgsel ajal ei silmanud,“ kergitas ta kulmu, justkui öeldes kas-ta-tõesti-hoolib-sinust? Kortsutasin veidi kulme, kuna ei saanud aru, kuidas ta võis jätta minu juurde tulemata, kui ta nägi, et ma nii läbi olin. Kui ta nägi? Kuid ehk ta ei käinudki vaatamas? Tänasin Phil’i viimase informatsiooni eest ja naeratasin talle taaskord.
„Kas sa ka ikka magada said?“ torkas alles siis see küsimus mulle pähe.
„Ikka,“ vastas ta rahuliku näoga, millele sai vastuseks mitteuskliku kulmukergituse.
„Kui kaua?“ pärisin edasi, tõde välja pressides.
„No oma neli tundi ikka tuli ära,“ noogutas ta agaralt ning lootis, et jätsin numbrilise koha märkamata.
„Neli!? Phil, mine magama!“ lükkasin teda õrnalt, kuid huumoriga.
„Ole nüüd, sul on varsti juba järgmine ala vaja võita!“ ajas ta mu head soovid tagasi.
„Sinna on… üle kolme tunni aega, saad magada küll!“ ei jätnud ma järele.
„Ei,“ vastas ta kindalt.
„Palun?“ tegin kutsikasilmad pähe, mis eriti välja ei tulnud.
„Ei,“ jätkas ta lõbusalt.
„Kui ma ka lähen?“ See pakkumine paistis teda juba huvitavat.
„Et sina lähed oma voodisse ja mina oma omasse?“
„Jah.“
„Ei, jääb ära,“ pööras ta teeseldud ükskõiksusega pea kõrvale.
„No, aga kui sa lähed minu voodisse magama ja mina saan samal ajal Matt’iga konsulteerin tänase ülesande asjus?“ Teadsin, et ta mõtleb juba mingit kolmandat varianti välja, kuid loobus siis sellest.
„Ah, olgu peale, sinu nimel lähen oma tuppa magama. Aga! Sa tuled ja ajad mu ise enne üles, et ma seal ikka kohal oleksin. Nõus?“
„Nõus,“ vastasin ning lõime ka käed. Seejärel ta sammus oma toa ning mina Matt’i oma poole, et oma osa tehingust täita.

kas ta teab kus selle phili tuba on?
ma ei mäleta, et seda oleks mainitud...
Uut tahaks juba...
iga paari tunni tagant võiks uus osa tulla...
oleks midagigi lugeda...

kurat, nad ei jalutanudki vahepeal ringi, damn xD ma kohe muudan siin selle koha ära.

no mul on täna ainult kirjutamispäev, kui ma just linna vahepeal minema ei pea. eesmärgiks on kaks peatükki ära kirjutada. homme olen soomes ja reedel hommikul lähen juba laagrisse. tahaks selle actioniga ühele poole saada

*parandatud. see lõik, kus ta phil'i oma tuppa kutsus.

laagrisse läppar kaasa...

oleks mul siis. kui ma võidan selle konkursi, siis ostan läpaka. lõpuks.

oldschool-i... paber ja pastakas...

ma võin midagi ju üles kirjutada, aga pärast, kui arvutisse saan, tuleb nkn juba kolmanda rea või märksõna juurest teistsugune xD pealegi, mu käekiri on lihtsalt kohutav, seega ma ei saaks arvatavasti üsna paljust aru. seal pole lauda ega kedagi ka, kus taga kirjutada.