Morelya Manthony saladused 22/23

no naisi on vähem ja kuna inimestega suhtlemine pm keelatud on, siis tuleb kuidagi külgelöömiskatseid piirata

lolz. ma nüüd lõpuks sain arvutile ligi ja proovin ära lõpetada peatüki

homme lisan kaldkirja.



14. peatükk


Ärkasin siis, kui päike veel loojuda polnud jõudnud, kuid olin liiga elevil, et uuesti magama minna. Lõpuks ometi Orgu, mõtlesin. Järgmine päev! Kirjutasin natukene tundeid päevikusse, päikseprillid jälle üle tüki aja ees. Olin kihevil sinna juba jõudma. Lõpuks läks päike looja, ma eemaldasin prillid ning viisin särava pilgu Matthew’le, kes ei näidanud märke ärkamisest. Ootasin minuti, kuid lõpuks pidin teda raputama.
„Hakkame minema!“ tegin ettepaneku ning vaatasin ta unist nägu. Kuulsin vaikset pobisemist, kuid ta ajas end siiski üles ning noogutas.
„Kui me täna toitume, kas siis pole võimalust veel enne hommikut kohale jõuda?“ pidin küsima, kuna tõesti tahtsin näha, milline see Org siis välja näeb ning kas ma saaksin „Kroonikat“ või Mirabelle kirjutatud raamatut laenata.
„Täna mitte, homme enne südaööd võib-olla,“ pidi Matt minuga aus olema. „Kuid täna võiksime sellegipoolest mõne looma otsa sattuda.“
„Tõesti. Enne või pärast?“ küsisin.
„Võtaks ühe hommikusnäki,“ naeratas ta õrnalt ning pärast mõnda sekundit osutas ühte suunda. Vaatasin talle küsivalt otsa ning sain vastuseks eesõiguse minemiseks. Noogutasin ja jooksin, aina pingsamalt kuulates. Jäin ühe rebase juures peatuma ning hüpnotiseerisin ta. Tegin väikese lõike ning ammutasin sealt umbes 200milliliitrit verd. Päevaseks koguseks täiesti piisav. Järgmisena oli kord Matt’i käes ning ma ootasin kõrval. Kui ta lõpetanud oli, tegin nipsu ja jooksime edasi. Lasin tal ees minna, kuna vahel pidime imelikke käänakuid tegema, et mitte liigselt mägedest üles minemiseks või järvest üle ujumiseks energiat kulutada. Hakkasin vahepeal mõtlema, et mu füüsis oli tohutult paranenud. Ma käisin ja jooksin päevas nii palju. Kehalise kasvatuse õpetaja olnuks kindlasti uhke. Isegi mu vastupidavus oli suurenenud selle paari nädalaga. Muidugi mängis Kokkutulek olulist rolli, muidu ma arvatavasti poleks nõnda palju superkiirust kasutanud. Kuid millalgi jõuab siiski alati piir kätte ning tol hetkel ma ei jaksanud enam. Aeglustasime ning jätkasime päevast teekonda inimkiirusel. Mitmeid tunde lihtsalt metsas, mis kusjuures vaikselt hõrenema hakkas, jalutada. Ma polnud kunagi varem ka looduses nõnda kaua aega veetnud. Seejärel tuli mulle meelde, et pole väga kaua aega oma telefoni kontrollinud. Sellega seoses veel seegi, et mul polnud ju laadijat ega midagi kaasas, kui aku peaks tühjaks saama. Läksin veidi paanikasse ning avasin klapi. Pilt hakkas helendama ning ütles, et mul oli seitse vastamata kõnet ning neli uut sõnumit.
„Oi, jumal,“ ütlesin vaikselt ning vaatasin, kes mulle helistanud oli. Ema, isa, Nelly ning klassijuhataja. Sel hetkel tabas mind tõesti üllatus.
„Kas mind eemaldati koolis nimekirjast või midagi taolist?“ pidin Matt’ilt küsima, kuna klassijuhatajaga rääkimine oleks sama hull, kui põlevate süte peal kõndida. Oleksin oodanud kiiret „jah“ vastust, kuid ta ainult vaikis. Imestusin üha enam, kuna mulle oli ju lubatud, et kooliga aetakse asjad ise korda, kuid ometigi ei julgetud mulle vastata.
„Vaata, Morelya,“ alustas ta allaandlikult, „mina ei tea, mida nad sinu kooliga tegid, kuid kui nad lubaduse olid andnud asjad korda ajada, siis nõnda nad ka tegid. Tristan täidab alati oma lubadusi.“
„Või nii,“ vastasin veidi vihasemana, „miks siis mu klassijuhataja mulle helistanud on?!“
„Ausalt, ma ei tea, kuid mitte selle pärast, miks sa koolis ei ole,“ avaldas ta mulle oma arvamust. Kahtlustav pilk minu poolt aga ei jätnud ta piidlemist. Nii mõistus kui süda ütlesid, et ta ei valeta, kuid ma ei osanud mingit põhjust vastamata kõnele leida. Ohkasin loobuvalt ning avasin sõnumeid. Nelly oli pahane, et ma ta kõnedele ei vasta, ema muretses, kas ma olen ikka elus ja terve ning üks oli tundmatult numbrilt tühi sõnum. Kergitasin kulmu kõrgele ning jõllitasin mõnda aega telefoni. Teadsin, et pean Nelly’le helistama. Mitte küll tol samal hetkel, kuid mõni teine kord, õhtul. Seejärel kontrollisin oma akut. Ainult üks pulk oli järel ning viskas ka ette kirja „aku tühjeneb“, mis tähendas, et kui, siis ainult üks telefonikõne. olin positiivses mõttes jahmunud, kuna poleks osanud arvatagi, et mobiil nõnda kaua vastu peab. Samas, ta oli mul vaikse peal terve see aeg olnud, kuid nõnda nädalaid ilma lisaenergita…
„Sul ei ole telefoni?“ küsisin Matthew’lt, pärast vaikushetki.
„Ei,“ vastas ta lühidalt ning oli nõnda vait kui sai, justkui kartes, et räägib midagi sellist välja, mida mul teada ei olnud õigus.
„Kuid kellelgi Orus võib olla?“ jätkasin pärimist.
„Kahtlen väga, kuid võimalus on.“ Noogutasin rahulolevamalt. Kortsus otsaesine oli ära taandunud ning nägu vaatas emotsioonitult otse ette. Sulgesin klapi ning libistasin telefoni taskusse. Seejärel tardusin hetkeks ning võtsin selle taas välja. Avasin ja vaatasin kellaaega ning kuupäeva.
„Juuni? Juba??“ olin taaskord üllatunud. Telefon väitis, et too päev oli kolmas juuni, kell ühe paiku öösel. See midagi erakordset ei olnudki, kuid just kuu, kuupäev.
„Jõuame üsna varakult kohale,“ tegi Matt rõõmsa näo pähe, proovides eelnevat unustada või vähemalt ignoreerida. Ma ei süüdistanud teda selles ega ka eelnevas, vaid olin lihtsalt veidi pahane. Tolleks hetkeks oli see aga unustatud. Kehitasin õlgu ning leppisin faktiga, üritades positiivsust edaspidi säilitada. Lõpuks ometi Orus, nagu ma endale korrutasin.
Jätkasime teekonda väga harva infot vahetades. Mina mõtlesin, mida Nelly’le ütelda, et end mitte sisse rääkida, kuid mingile järeldusele ei jõudnud. Teadsin, et asjad lähevad just nõnda nagu on määratud minema. Mis tõi mind ühe olulise küsimuse juurde, mille olin täitsa ära unustanud.
„Kas vampiirid on usklikud?“ pärisin siis uudishimulikult.
„Kõige rohkem vampiiride seas on levinud budism, kuid on ka selliseid, kes mitte midagi ei usu, kristlaseid, katoliiklaseid, hinduiste, judaiste, kes mida ja kuidas tahab. On isegi levinud nii-öelda vampirism, vampiiride jumala ülistamine. Tema jaoks ei tule kedagi ohverdada ega paastu pidada, vaid olla sina ise. Verega õhutab ta piiri pidama, ligimesi austama, alati tõtt rääkima, ühesõnaga oma väärikust säilitama.“ Vampirism, sõnasin mõtteis uuesti, kõlab huvitavalt.
„Vampirismi algatajaks loetakse härra Theophilus Vernon’it, kes elas umbes 3000 aastat enne Kristust,“ jagas ta minuga veel tähtsate vampiiride nimesid. Jätsin asja meelde ning noogutasin.
„Mis usku sina oled?“ pidin alati ka tema enda kohta küsima.
„Vampirist,“ sõnas ta naeratades. Arvasin, et kui olen selle asja kohta täpsemalt uurinud, võib ka minule see meelepärane olla. Ülejäänud pimedustundide ajal me väga ei suhelnud, kuid seda pigem teemapuudusest. Peatselt oligi aeg päiksevarjuline koht otsida, kus päev veeta. Selle leidnud, viskasime pikali ning asusime puhkamise kallale. Sulgesin silmad, kuid und ei tulnud, olin selleks liiga ärevil. Mõtlesin, ühelt küljelt teisele keerates, taevast vahtides, kuni pidin laugudega eredust piirama. Edasi arutlesin endamisi pimeduses. Vahepeal avastasin, et olingi maganud, kuid siis taaskord ärkvel. Silmi lahti ei teinud, kuna teadsin juba sellelt tasandilt, et väljas on väga valge. Kell võis olla midagi kolme-nelja vahel, seega proovisin uuesti magama jääda. Varsti see ka õnnestus ning uinusin õndsalt.

„Hei, tahad täna ikka kohale jõuda?“ kuulsin õrnalt Matt’i häält. Avasin ettevaatlikult silmad ning tõdesin õnnelikult, et päike oli loojunud. Võtsin telefoni välja ning tahtsin Nelly’le helistada, kui see juba numbrit valides pildi tasku viskas. Kirusin end ja telefoni ning pidin selle taskusse tagasi panema.
„Liigume siis,“ nõustusin õpetajaga ning hakkasimegi peatselt jooksma.
„Enne kohale jõudmist täidaksime kõhud veel,“ tegi ta järgmise ettepaneku ning peatus äkitselt ühe hirve juures, kelle hüpnotiseeris. Jõin seekord oma 300 milliliitri väärtuses verd, et kauem vastu pidada ja mitte järgmine päev kohe metsa naasta.
„Oled valmis Oruga kohtuma?“ küsis Matt väljakutsuvalt.
„Muidugi!“ hüüdsin lõbusalt talle vastu ning pärast nipsu jooksime umbes paar kilomeetrit. Seejärel peatusime üsna hõredas metsas.
„Siit on üsna lühike maa, võib ka kõndides läbida,“ muigas mu õpetaja, kuid ma olin liiga ärevil, et selle negatiivset poolt mõista. Jalutasime otse edasi kuni seni hõredalt olnud puud täiesti ära kadusid. Ees oli väike kõrgendik, mis kaheks pragunenud oli. Maastik läks üha kivisemaks ning avaus paistis aina pikemalt, näidates end lõpuks ligi neljasaja meetri pikkuselt. Vaatasin seda muigega, end väga rahulolevalt tundes. Pöörasime vasakule murdekoha meiepoolsesse alguspunkti. Kergitasin kulme, kuna alles siis, seda kõike oma silmaga nähes hakkasin mõtlema, kuidas me alla saame. Kui aga lõhe juba käegakatsutaval kaugusel oli, nägin väikest teekest, mis üsna vertikaalses asendis alla läks. Arvasin, et asi on mu vampiirisilmades, tavainimesed teeotsa ei märka, muidu ei saaks seal ju iga viie aasta tagant tuhandeid vampiire koguneda. Kogu see sein võis meenutada väikeste putukate poolt ära uuristatud puupulka, millelt koore eemaldades ilus muster avaneb. Katsin, et kukun alla, kuid tegelikult oli tee oma meetrike lai ning kõrval olevast kaljust sai väga vabalt kinni hoida. Vasakule vaadates nägin õrnalt mingit kirja, mis, nagu ma teadsin, tähtsaid inimesi märgivad. Alla võis olla oma mõnisada meetrit. Täpsemalt ei osanud ütelda, kuna, ilmselgelt oli pime ning väga palju sügavamale ei näinud.
Liikusime ettevaatlikult, mina eriti, Oru sügavustesse. Kui olime paarkümmend meetrit allpool, avanes puidust, üsna massiivne uks paremale (loogiliselt, vasakule oleks ainult surnuks kukkunud).
„Viies korrus,“ selgitas Matthew, kuid meie liikusime ainult edasi, seal peatumata. Järgmised paarkümmend meetrit allpool oli neljas korrus, seejärel kolmas, teine, esimene ning nullkorrus. Rada sai otsa ning võisin täiesti põhjas jalutada. Üles vaadates nägin tähistaevast ning tohutult kõrgeid kaljuseinu. Kujutasin ette, et kosmoses olles võib end samamoodi tunda: oled vaid õige väike osa kogu suurest tervikust.
„Morelya, läheme sissepoole ka nüüd ehk?“ tõi õpetaja mu tagasi maa peale. Liigusin tema juurde, nullkorruse nii-öelda platvormile. Igal korrusel asunud puidust uks seisis meie ees. Te tegi kätega žesti, et ma ees läheksin. Naeratasin õrnalt ning avasin meile pika tee ette. See nägi välja nagu vana mõisa koridor: uhkelt suur, kauni mustriga vaip maas, maalid seintel, küünlataolised hämaraks keeratud valgustid seintel.
„Vau,“ ei osanud end alguses kuidagi muudmoodi väljendada. Kõik oli lihtsalt nii vapustavalt kena.
„Seda ta on,“ muigas Matt ning juhtis mu mööda koridori otse edasi.
„Lõpuks ometi jõudsite kohale!“ sain juba hääletooni järgi aru, et Leo meile vastu jalutas.
„Täiskuuni on ju paar ööd veel aega,“ õigustas Matthew meid, kuid surus peagi lõbusalt sõbra kätt.
„Tervitus, Morelya,“ andsime ka meie üksteisele terekätt, kui ma peaga õrna noogutuse tegin.
„Charlie ootab pikisilmi sinuga kohtumist! Tulge, tulge,“ juhatas tuttav meid mööda koridori otse edasi, kuni lõpuks ühest teisest teeotsast paremale pööras ning esimese ukse juures vasakul peatus. Nikerdused puu sees, kaunis ukselink, kõik nägi nii võimas lihtsalt välja. Leo koputas uksele ning kuulsime teiselt poolt veidi tülpinud häälel vastust: „Jah?“ Ta ka avas selle mulle ning ma lipsasin kiiresti teisele poole. Kõrge lagi, vanaaegne vaip, kaunid pildiraamid, võimsalt suur voodi, vana kirjutuslaud ning… arvuti selle peal? Olin imestunud, kuna arvasin, et vampiirid ei ole just eriti kaasaegsed olendid, kes tehnikasaavutusi naudiksid. Teadsin, et mingit internetti seal küll vähemalt olla ei saanud, kuid ehk ei olnudki see sellise eesmärgiga.
„Tere! Mina olen Morelya…“ alustasin enese tutvustamisega, kui pilguga üle ruumi seiranud olin.
„Manthony, jah, muidugi. Lõpuks ometi kohtun ma sinuga silmast silma. Olen palju su kohta kuulunud. Mina olen härra Charlie Claville, vampiir, kes võib su elu nii paradiisiks kui põrguks muuta,“ tutvustas ta end ning pidin nentima, et see oli tõepoolest imposantne. Kummardusin viisakusest, kergelt ehmunud ilme siiski näol.
„Olgu,“ vastasin ettevaatlikult ning jäin teda veel pikaks ajaks pilguga jõllitama. Mees oli välimuselt umbes kolmekümne viie aastane inimene, tal olid ülaselga tumeblondid juuksed, üsna sirged. Figuur oli sale, laiad õlad, muskulaarne keha, peenikesed huuled, ning kulmud, sinised silmad, õrna konksuga nina. Kaela peal ilutses pentagrammilaadne paljude ilustustega tätoveering. Seljas olid nahast püksid ning must pikavarrukaline pluus. Jalas tanksaapad. Silmasin ta kaeluse juurest läbi jooksvat ühte suurt armi, võisin vaid ette kujutada, milline see täies ulatuses oli.
„Härra Claville, meeldiv taaskord kohtuda,“ ulatas Matthew mehele terekäe.
„Mr. O’Horald, samad sõnad,“ võttis ta ka mu õpetaja vastu. Leo noogutas meie seljatagant tuttavale ning sai samasuguse vastukaja.
„Palun, tulge edasi, võtke istet,“ suunas toa omanik meid ühe diivanilaua ääres olevale sohvale ning toolidele. Vajusin mugavalt ühte suurde tugitooli. Arvasin, et see pole liiga uhkeldav, kuna kõrval oli veel kaks samasugust. Pruuni värvi, nahast kattega, mõnusalt külm, lihtsalt fantast. Charlie istus samuti ühte tugitooli, Matthew maandus Leo’ga sohvale.
„Niisiis, Morelya, ma olen kindel, et O’Horald on sind juba hoiatanud eesolevast?“ pöördus ta taaskord minu poole.
„Seda ta tegi,“ naeratasin vastu ning talitsesin oma jutukust.
„Ja õigustusega,“ sõnas ta kiiresti, küünarvartega põlvedele toetudes ning seega ette kummardudes. „Su ülesanded ei saa lihtsad olema, kuid teades, kui kohusetundlik su õpetaja on, arvan, et sa saad kenasti hakkama,“ julgustas ta mind ning ma olin kergelt meelitatud, et ta end üldse sellise asjaga vaevab.
„Ma loodaks sedasama,“ vastasin endise positiivsusega.
„Võidelda ta igatahes oskab,“ jagas Leo komplimente ning tundsin, kuidas mu enesekindlus kasvas.
„Mul on väga hea meel,“ silitas ta, muie näol, õrnalt oma lõuga, kuigi mingit jälge habemest seal ei olnud.
„Ma kinnitan, et tegin kõik endast oleneva tema edu saatmiseks,“ oli ka Matt mulle toeks.
Järgnevalt vahetasime veidi pealiskaudset infot, kuid pean ütlema, et väga palju targemaks ma küll ei saanud. Matt oli juba kõik mulle ära rääkinud. Jutuajamine lõppes sellega, et Leo pidi meile meie tube näitama. Jätsime hüvasti ning järgnesime sõbrale. Esmamulje Charlie’st jäi külmavõitu.
Jalutasime ülemisele korrusele sinna viiva trepi kaudu. Maapinna sügavustesse minnes jõudsime koridori, kus kolmas uks viis minu ning neljas Matt’i tuppa. Leo pesitses veel kõrgemal ning sel ööl me sinna ei jõudnud. Kui ma aga oma ruumi sisenesin, märkasin kahte voodit.
„Siin on kõik toad kahesed. Kes su toakaaslane on, seda ma ei tea, kuid ta on naissoost, tean ütelda,“ selgitas Leo vastuseks mu küsimusele. Naeratasin endamisi, kuna arvasin, et õnnestub ehk mõne endavanuse neiuga tutvuda. Matt läks samuti enda tuppa ning ma puhkasin veidi jalgu, voodi peal istet võttes. Tuba oli umbes pool mu haiglaruumist, suuruse mõttes. Ukse suhtes vastasseinas oli mõlemal pool üks voodi, mille kõrval väike öökapp. Ukse kõrval asetsesid kaks riidekappi ning nende kõrval külmik. Piilusin sisse ning veendusin, et see on oma enda varudele mõeldud, kuna sees valitses täielik tühjus. Ühes nurgas oli samuti ka prügikast.
Tuba ei näinud pooltki nii uhke ja vanaaegne välja kui Charlie oma või kasvõi koridorid. Maas oli küll vaip, kuid see oli veripunast värvi ning hoopis teisest materjalist. See oli väga pehme, mille tekitasid aasadena väljaulatuvad lõngajupid. Ilus oli ta küll, kuid andis ruumile hoopis teise õhkkonna. Ma ei kurtnud. Tuba oli kena, voodid olid ära tehtud ning mul oli võimalik ka kellegagi sõbrustada. Pärast mõnda minutit otsustasin aga mitte nii varakult magama heita, vaid veel Orus ringi vaadata. Olin endiselt ekstaasis, kuna olin kohale jõudnud. Koputasin õrnalt enne seiklema minemist Matt’i uksele, kust ta paari sekundi pärast väljus.
„Otsime Tristan’i üles?“ tegi ta ettepaneku veel enne, kui ma midagi ütelda jõudsin. Nõustusin rõõmsalt ning õpetaja võttis mu oma käevangu. Muigasin õrnalt kui me jalutasime.
„Kõikidel teistest rohkem austatud vampiiridel on tuba nullkorrusel, teised jaotuvad ülejäänute peale ära. Ka minul olnuks seal üks ruum, kuid ma ütlesin sellest ära,“ tutvustas ta mulle veidi kohalikku süsteemi, mille peale ma noogutasin.
„Miks?“ pidin aga seejärel uudishimust küsima.
„Igaks juhuks. Sul võtab veel kaua aega, et terve see paik siin läbi käia, seega, kui ma olen sulle lähemal, on hädaolukorra puhul kergem,“ vastas ta õpetajalikul häälel. Suundusimegi trepist alla ning läksime ühest ning teisest käänakust vasakule, paremale ning otse. Pärast paari minutit jõudsimegi kohale (mida järeldasin meie peatumisest). Matt koputas ning pärast hõiget avas ukse.
„Tervitus, Tristan,“ sõnas ta peaga sisse kiigates, millele kogu kehaga järgnes.
„Matthew, Morelya, milline meeldiv üllatus,“ kuulsin ta hääles juba seda joobunud naeratust. Ka tema tuba oli võrreldes teise korruse omadest uhkem ning vanaaegsem.
„Hei, Tristan,“ lootsin, et ei solva teda kuidagi Sir. Gothartd’i ütlemata. Käeviipe järgi maandusime diivanile, mille vastu tugitoolile ta ka kohe ise istus.
„Kuidas teil läinud on?“ alustas võõrustaja vestlust.
„Väga meeldivalt. Ma olen nii palju õppinud ja uut tarka teada saanud, et ei saagi rohkem uhke oma kõike meelde jätva mõistuse üle olla,“ vastasin talle esimesena, kui Matt seda pilguga vihjanud oli.
„Tõsi. Morelya on väga kiireti kõike endasse haaranud,“ ülistati mind jälle. Võinuks vanduda, et punastan, kuid õhetamist näol ei tundnud.
„Mul on ainult hea meel, et sa kõike seda naudid,“ sõnas Tris, millele järgnes lühiajaline itsitamine.
Matt ja Tris rääkisid veel veidi minust ja minu õpetamisest, kui pärast umbes kümmet minutit tuli mul meelde küsida: „Kas sul härra Stewl’i „Kroonika“ on olemas?“
„Aga muidugi, kas sa soovid seda lugeda?“ oli ta üllatunud minu tahtest.
„Kui tohib,“ noogutasin aktiivselt peaga ning naeratasin võimalikult armsalt. „Isa“ läks ning otsis selle oma laua küljes olevast sahtlist välja. Foliant oli tõesti paks ning raske.
„Naudi,“ sõnas ta muigega ning andis raamatu mulle.
„Teen seda kindlasti,“ vastasin lõbusalt ning asusin seda sirvima. Käekiri oli vapustavalt kaunis. Kenasti kaarekesed näiteks j-tähele alla joonistatud, ühtlased vahed sõnadel, lust vaadata. Peatusin umbes keskpaigas ning lugesin veidi. Ei märganudki, et olin nõnda süvenenud, kui Matt lõpuks valjusti mu nime üteldes mu tähelepanu võita proovis.
„Vabandust?“ tahtsin teada, millest eelnevalt juttu oli.
„Soovid veel kellegagi täna kohtuda?“ kordas Matthew end.
„On see oluline?“ ei teadnud, mida vastata.
„Kui mitte täna, siis vähemalt lähiajal,“ oli vastus mu küsimusele jaatav.
„Sel juhul lähme,“ naeratasin vaoshoitult ning sulgesin „Kroonika“.
Jätsime Tristaniga taaskord hüvasti ja rändasime nullkorrusel ringi. Peatusime taaskord ühe ukse juures, millel Matt nukkidega kolm korda äkitselt vastu läks. Peatselt sisenesime ning silmasin esimese asjana kohutavalt kaunist neidu. Oma kahekümnendate esimeses pooles, inimese välimusega võrreldes, keskselga pruunikad lokkis juuksed, umbes 1,75 meetrit pikk, vapustavalt särav naeratus.
„Matthew, kui kaua pole sind näinud!“ hüüdis naine ning vajus mu õpetajale kaela.
„Angelica, ei ole tõepoolest,“ vastas Matt ning kallistas teda vastu. „Palun, saa tuttavaks, see on Morelya Manthony, Morelya, Leedi Angelica Thor. Minu hea tuttav ning Nõukogu liige. Temaga sõbrustamine tuleb ainult kasuks,“ tutvustas Matt meid omavahel ning muigas salamisi. Ma hakkasin naisele kummarduma, kui too sammu minu poole astus.
„Ole nüüd, mõlemad vampiirid ja naised ka veel,“ sõnas ta lõbusalt ning kallistas mind.
„Väga meeldiv,“ mõtlesin oma sõnu tõsiselt, kui ta meeldivat parfüümi sisse hingasin. Hetke pärast ta eemaldus ning vaatas meid mõlemaid särava naeratusega. Taaskord võtsime diivanilaua ümber istet ning lobisesime veidi. Esimest korda taheti mult endast veidi pikemat tutvustust ning seega ma ka rääkisin üsna pikalt ja laialt, kes ma olin ning kust ma tulin. Oma perekonnast, koolist, trennist, kuidas Matt’iga kohtusin, vampiiriks saamisest ning lühikokkuvõte Orgu minemisestki. Sain teada, et tema on see inimene, kes mind aidata saab. Kokkutuleku nii-öelda avamine oli toimumas kahe päeva pärast ning seal oli mul vaja kõne pidada. Angelica oli just nimelt see inimene, kes sai mind aidata kõigeks selleks valmistumisega. Tema ülesandekski oli jäetud minu juhendamine ja abistamine proovilepanemise ajal ning selle eelneval perioodil. Mul oli igati hea meel, et selleks nõnda tore inimene osutus. Pärast pikka vestlust aga oli meil aeg minna. Kuna ma märkasin ka tema laua peal ühte sülearvutit, kasutasin aga juhust ning küsisin: „Ega sa mobiiltelefoni ei kasuta?“
„Kasutan küll, mis siis?“ ei kadunud ta säravvalge naeratus ka siis näolt.
„Oleks sul äkki võimalik mulle laadijat laenata?“ pärisin ettevaatlikult.
„Loomulikult!“ vastas ta naerdes ning otsis selle välja. Minu õnneks oli ta telefon sama marki ning ka otsik ühtis. Tänasin teda korduvalt ning leppisime järgmiseks päevaks kohtumise ajagi kokku. Esimese korruse platvormil kell üheksa õhtul. Kuna mul väga suuri eelistusi ei olnud, nõustusin meeleldi. Jalutasime korruse võrra ülespoole, kus kadusime Matt’iga kumbki oma tubadesse pärast head und soovimist.
Mu tuba oli endiselt tühi, kuid nii sisetunne kui ka hääled ütlesid, et kauaks see nõnda ei jää.

Ma tahan teada, kes on tema toanaaber... Kui tal on üldse toanaaber

tuleb, tuleb. uus tegelane

Pane talle minu nimi (a)

okei aga ainult nimi. kui iseloom juhtub sinuga sarnane tulema, siis see on lihtsalt kokkusattumus

Haha,
Yayy!
Oleks liiga naeruväärne kui sünge, aga omamoodi idiootne, mõistmatu ja arulage vampiir seal on Lihtsalt... Naeruväärne, irooniline

xD ta on üsna teistsugune

Tore teada

tsau... ma maalt tagasi...
lõpuk ometigi sai midagi korralikku lugeda...

ma mõtlesingi, kuhu sa kadusid
aga okei. kuna ma nädala pärast laagrisse lähen, siis proovin võimalikult palju enne kirjutada.

Sa lähed laagrissse!!??? (see tähendab EI,EI,Ei)
Hirmus

lähen. kurkale. kümme päeva. sa loed ka seda lugu või mis selles nii hirmus on?

Loen ikka.

Hirmus on laager. Ma ei tea miks aga mulle mõned laagrid ei meeldi... a'la ebameeldivad mälestused

no kurkal on mul küll alati lõbus olnud saab igal hommikul ujumas käia. see on hea

nonii. praegu olen maksimumist poole peal. loodan, et suudan edaspidi tegevust kiiremini arendada. juliale see osa siis




15. peatükk


Uks avanes ning silmasin endast paar aastat nooremat tütarlast, kes kõrvuti ühe spordikotiga sisse mahtuda proovis. Hüppasin kiiresti voodi pealt püsti ning ruttasin talle vastu.
„Ma aitan,“ ütlesin kähku ning võtsin talt spordikoti käest. Vinnasin selle tema voodi juurde ning seejärel heitsin neiule pilgu. Ta võis olla kolmeteist-neljateist aastase välimusega, sale nagu kõik teisedki vampiirid, kaunite säravate laineliste punakaspruunide alaselga ulatuvate juustega. Silmad olid helepruunid, nina sirge ning terava otsaga, kõrvad augustatud mõlemalt poolt kahega alt ning ühega ülevalt. Seljas oli tal poolvarrukatega ärakeeratud kraega punane musta ja beeži triibuline pluus. Jalas velvetist mustad püksid ning heledad vabaajajalatsid. Kaelas rippus tal samasugune ripats nagu minulgi – VSA.
„Hei!“ alustas ta rääkimisega, „Julia Stephen, meeldiv tutvuda!“ Sirutasin tema käele oma kämblagi vastu ning surusin seda.
„Morelya Manthony, rõõm on minupoolne,“ naeratasin lõbusalt. Sellele järgnes väga imelik reaktsioon. Ilme läks väga imestunuks, ta vaatas aupaklikult mulle otsa ning vehkis kätega, et endale tuult teha.
„Oi jumal, oi jumal! Sina oledki ju „väljavalitu“!“ sai ta vaevu välja öeldud.
„Jah, nõnda nad väidavad,“ kergitasin kulme, endiselt mitte aru saades, mis selles nii erilist on. Tegelikult ei saanud ma sellest ka aru, mida ma täpselt tegema pean, kuid lasin asjadel omasoodu veereda.
„See on NII suur au!“ võttis ta uuesti mu kätest kinni ja jõllitas oma suurte silmadega minu omadesse. Ilme oli endiselt hämmeldunud tema laia särava naeratuse vastas.
„Palun, ma olen kõigest noor vampiir, kes proovib olukorda sisse sulanduda,“ ei meeldinud mulle tähelepanu keskpunktis olla. Endiselt ei meeldi, kuid pidin vahepeal ära harjuma. Murdsin end tema haardest lahti ning istusin paar meetrit eemal asuvale oma voodile, kus mu kõrval lamas „Kroonika“. Telefoni olin juba laadima pannud ning see pesitses nüüd kenasti öökapi peal. Hakkasin alles siis mõtlema, et tal oli nii palju pagasit kaasa võetud, kuid mul ei olnud isegi öösärki mitte. Justkui oleks mu mõtteid loetud, sest uksel kõlas koputus ning kuulsin teiselt poolt Matt’i häält.
„Morelya, mul on sulle üks pakk.“ Tõusin püsti, jättes suu lahti seisva Julia oma kohale mulle järele vaatama. Avasin ukse ning nägin ühte õlakotti õpetaja käes. Vaatasin talle küsivalt otsa.
„Mõned esmavajalikud esemed sulle. Ma ei hakanud neid terve teekonna vältel tassima, seega saatsin otse kohale. Palun,“ sõnas ta õrna naeratuse saatel kotti mulle ulatades.
„Aitäh,“ ei osanud midagi muud selle peale kosta ning võtsin meeleldi pagasi vastu. Ta noogutas head ööd ning lahkus kõrvaltuppa. Sulgesin ukse ning viisin rahulolevalt muheleva näo Juliale.
„See oli Mr. Matthew O’Horald, eks ole?“ päris ta minult väga pinevil näoga nagu oleks just kuulsusi kohanud ja nende autogramme küsinud.
„Jah, mu õpetaja,“ noogutasin vastuseks ning näoilme oli mul taaskord kõrgekulmuliseks kahtlustavaks muutunud. Samal ajal liikusin taas voodi peale, asetasin koti sülle ning avasin klapi, mis paljastas vaevu kinniulatuva luku. Ka selle avanud, hakkasin asju ükshaaval kõrvale tõstma, et öösärki või midagi taolist riiet leida, millega magada.
„Sinu õpetaja? Päriselt? VAU!“ oli too väga üllatunud. „Sul on väga vedanud!“ lisas ta kiiresti.
„Mispärast siis?“ pidin nüüd juba uudishimulikult küsima.
„Esiteks, kõik teavad sind. Teiseks, sul on s e l l i n e õpetaja! Kolmandaks, sul saab elu nii põnev olema!“ tõi ta mulle kiiresti kolm põhjust. See aga ajas mind veidi hämmeldusse.
„Oota, kõik teavad mind?“ pidin mitte just eriti vaimustunult üle küsima.
„Muidugi, sa oled ju „väljavalitu“,“ naeratas ta laialt.
„Oi, jumal,“ ohkasin tülpinult ning vajusin kõrvale pikali. Ma teadsin, et midagi sellist tuleb, aga kurat, mulle sellegipoolest nii suur tähelepanu ei istunud.
„Mis nüüd? See on ju ainult positiivne!“ sõnas ta lõbusalt omagi voodi peale hüpates ning jalgu kiigutama hakates. Tõusin püsti ning vaatasin talle oma jah-kindlasti näoga otsa.
„On küll! Mõtle nüüd, mida rohkem sind teatakse, seda rohkem ka kardetakse ju. Kui sul juba praegu selline kuulsus on, siis peaksid FMV liikmed sind ju kartma,“ selgitas ta oma vaatepunkti ning ma mõtlesingi selle üle hetke. Nägu oli küll väga kahtlustav, kuid jõudsin järeldusele, et tal võib isegi konks jutus olla, seega ei hakanud ta mõtteid halvustama.
„Hea küll,“ laususin leppivalt ning uurisin teistegi ettekäänete kohta. „Kas Matthew on siis ka kuulus või miks mul temaga vedanud on?“
„Mr. O’Horald on ju niivõrd austatud isik VSAs. Kui mul selline „isa“ oleks, siis ma vist ei suudaks korralikult õppimiselegi keskenduda,“ naeris ta rõõmsameelselt. Ma tõesti ei osanud veel hinnata oma tuttavate vampiiride väärtust. „Pealegi, ta on ju üsna kenake ka,“ ütles Julia pärast pisikest pausi. Olin väga üllatunud ta sõnade peale.
„Misasja?“ ei saanud ma aru, kuidas temavanune Matthew-vanust vaadata võib.
„Oh, ole nüüd. Sellised sügavad silmad, selline viisakus, selline riietusstiil, näojooned. Ära eita, et ta kena on!“ õigustas Julia end, kuid mu ilme eriti ei muutunud, kõigest veidi leebemaks.
„Emh… Endavanuste seas võib tal küll lööki olla, kuid ma eelistan siiski nooremaid,“ pöörasin veidi ignorantselt pea oma kotile ning sobrasin edasi, kuni leidsingi ühe XXXL suuruses t-särgi.
„Noh, ma olengi tast umbes viiskümmend aastat ainult noorem,“ vastas ta ebaleval toonil.
„Sa ei ole üle saja!“ prahvatasin ehmatusega.
„Olgu, olgu, nii palju tõesti ei ole,“ naeris ta lõbusalt. Hakkasin kiiresti peas arvutama, et kui noored tited umbes kuni kümnenda eluaastani üks viiele vananevad, siis tema peaks olema umbes kaheksakümmend-üheksakümmend. „Kuid kui sa minuvanuseks saad, siis mõistad, et ega nendel vanematel ka midagi viga pole,“ lisas veel rõõmsalt ning asus siis oma kotte lahti pakkima. Ma turtsatasin ta sõnade peale ning vahetasin endalgi riided ära. Teised panin kappi sahtlitesse ning ülejäänud tarbeesemed öökappi. Pilk peatus taaskord foliandil mu kõrval.
„Kas sa oled „Kroonikat“ lugenud?“ küsisin temalt huvitunult.
„Olen. Kirjutasin isegi ümber selle,“ naeratas ta laialt ning pani samuti ööriided selga. Noogutasin meeldivalt üllatunult. Spordikott voodi alla lükatud, võis ta teki alla pugeda. Panin raamatu telefoni kõrvale öökapi peale, kuhu ta vaevalt ära mahtus ning lippasin korraks riidekapi poole, kust oma mantli taskust märkmiku välja võtsin. Sellega sukeldusin taas oma asemele ning kirjutasin päevasündmused üles. Tundsin Julia pilku enesel.
„Mis see on?“ küsis ta lõpuks ning vaatas mind rahulolevalt.
„Päevikulaadne märkmik,“ naersin vaikselt ja kirjutasin edasi. Umbes minuti möödudes sulgesin selle taas ning panin teise raamatu peale. Heitsin selili ja tõmbasin teki peale. Selline luksus. Polnud ju voodis haiglast saati magada saanud ja see seal oli niivõrd mõnus lihtsalt, värskete linade lõhn üle pea käimas.
„Ilusaid unenägusid,“ soovis Julia mulle ning pani mu mõtlema.
„Pole küll ühtegi unenägu juba nädalaid näinud, kuid sedasama sullegi,“ vastasin mõtisklevalt ning kustutasin oma voodi kohal oleva seinalambi ära, tehes ruumi täiesti pimedaks. Uinusin varem kui võinuks arvata oma soojas voodis… voodis…

Ärkasin koputuse peale ning ehmatasin ära, kuna kartsin, et olin kohtumise Angelica’ga maha maganud. Võtsin laadija seinast ning ühendasin selle telefoniga lahti. Kell näitas ainult kaheksa läbi neli minutit. Seejärel silmasin kõrval Juliat askeldamas.
„Sorri, sorri,“ vabandas ta kiiresti, enne kui jõudis ukseni minna ja seda avada. Seda siiski teinud ta väljus. Kehitasin õlgu, kuna poldud mulle ju aega isegi „ei ole hullu“ ütlemiseks antud. Haigutasin laialt ning ringutasin. Olin üllatavalt, no tegelikult arvestades asjaolusid küll mitte väga üllatavalt, väljapuhanud sel õhtul. Hüppasin voodist välja ja võtsin kapist üle tüki aja uued, puhtad riided. T-särk ning teised teksad. Jalga ajasin siiski samad tanksaapad ja kätte panin sama käekella. VSA ripatsit ma aga ei eemaldanud kunagi. Ei või ju teada kas ja millal seda vaja võib minna. Kui ma aga omale hilbud selga olin saanud, ruttasin taaskord telefoni juurde ning helistasin Nelly’le. Esmalt oli seal vaikus ning seejärel öeldi, et ühendust ei saadud. Loogiliselt, ma olin kümneid meetreid maa sees. Jalutasin toast välja ning proovisin trepid üles leida. Nende kaudu läksin kõige kõrgemale ning proovisin sealt mingit signaali saada. Üks hädine pulgake isegi tõusis. Valisin Nelly numbri uuesti ja vajutasin helistamise nupule. Telefon kutsus. Kutsus. Kutsus. Seejärel pani ise ära, visates ette kirja, et ei vastata. Päriselt või? Mõtlesin, mis olnuks põhjus minu kõne mitte vastuvõtmiseks. Näiteks, ta oli pahane mu peale. Või oli ta eemal? Ehk ei kuulnud lihtsalt? Hingasin sügavalt sisse ning helistasin emale. Mul polnud õrna aimugi, mis ma talle ütlen, kuid eks asjad lähevad niikuinii alati nõnda nagu on mõeldud. Kutsus kolm korda ning vastu võttis õnnest hingetu ema.
„Schelly! Tähendab, Morelya!“ hüüdis ta mikrofoni mu hetkest ning endist nime sassi ajades. Ta oli tõesti väga laes sellest kõnest. „Kuidas sul läheb? Miks sa helistanud ei ole ega sõnumitele vastanud?“
„Hei, ema!“ alustasin mitte nii väga innukalt. „Mul lihtsalt ununes vahepeal ära oma telefoni vaadata ning lõpuks oli aku tühjaks saanud, anna andeks. Läheb mul üsna hästi ja lõbusalt. Olen palju uusi retsepte katsetanud,“ naersin nüüd juba lõbusamalt, nuttu tagasi hoides.
„Siis on tore, saad tulla koju ja isal tihemini puhata lasta,“ naeris ka tema. Mõlemad teadsime, et söögi tegemine jääb siiski meespoole ülesandeks.
„Kuidas teil endal kodus läinud on?“ küsisin seejärel, et ise mitte nii palju rääkida, vaid vanema armastavat ja hoolitsevat häält kuulda.
„Igavalt ilma sinuta, kuid eks me ela üle. Millal sa üldse tagasi tuled?“
„Tagasi?“ sattusin veidi paanikasse, teadmata, mida ütelda. „Ma ei tea hetkel. Ta vanemad pole teada andnud, millal kodumaale naasevad,“ proovisin kiiresti midagi usutavat välja mõtelda. Järgnes sügav ohe teisel pool liini. Jalutasin rahutult mööda koridore temaga kõneledes. Ta lihtsalt küsitles mind igast asjade kohta. Üks esikohateema oli kool. Selle kohta tekkis vahepeal raskusi valede mõtlemisega, kuid lõpuks suutsin ikkagi mingi enamvähem loogilise teksti kokku rääkida. Ma ei olnud uhke oma tegude üle, kuid nende heaolu nimel ju võisin.
Kui kõrv juba tulitama hakkas, suutsin kõne lõpuni viia ning pisaradki tagasi hoida. Kolmkümmend kaheksa minutit. Hakkasin taaskord treppe otsima. Selleks läks küll veidi rohkem aega kui ennist, aga see-eest sain natukene oma pilti Orust avardada. Ruttasin esimesele korrusele ning oma tuppa. Julia oli samuti seal. Sõnasin lõpuks oma sõnumi talle edasi, kui samal ajal laadija juhet kokku kerisin. Kiirustasin uksest välja ning sealt platvormi juurde. Ang juba ootas seal ees, laialt naeratades, kui mind silmas.

„Hei! Andeks, et ma veidi hilinesin, võtsin emaga üle pika aja kontakti,“ ütlesin vähemalt põhjuse välja ning ta näost lugesin välja, et asi on andestatud. Ulatasin talle laenatud laadija, mille ta taskusse pistis.
„Loodan, et sa puhkasid korralikult välja, kuna sellest kujuneb pikk öö,“ lubas ta mulle muige saatel. Noogutasin ning leppisin asjaoluga. Asusime liikuma mööda üht koridori edasi.
„Mis siis täna päevakorras on?“ otsustasin küsida.
„Kõigepealt näitan sulle tähtsamaid ruume Orus. Seejärel mõtleme sulle kõne valmis, mida sa rohkesti peegli ees enne harjutama pead. Tutvustan sind mõnele tähtsale inimesele ning kui jõuame, siis testime su füüsilisi võimeid,“ loetles ta mulle ette, mis mind ootamas oli. Noogutasin taaskord ning sisenesin ühest avast, mille me just kahest uksest tõmmates tekitanud olime. Tohutult suur saal laius meie ees. Nagu kontsert- või teatrisaal, kuhu mahtunuks ikka tuhandeid istuma. Toolidki tundusid üsna mugavad. Ees oli aga väike kõrgendik, kus peal kaks ülisuurt tugitooli laua taga. Kummagi ees laua peal samuti mikrofon. Keskel esinejapult mikrofoniga. Nurkadesse oli kinnitatud kõlarid ning ma juba kujutasin ette, millist bassi need tekitada saaksid.
„See on siis saal. Koht, kus kõik kogunevad. Siin enamasti kõik toimubki. Avamine, arutelu, hääletused, lõpetus. Sinna pead sa minema kõnet pidama,“ hirmutas ta mind oma jutuga ära. Kõikidel oli sinna üpris hea vaade ning see juba masendas veidi. „Niisiis, kuidas sa kujutad oma kõnet ette, millest sa räägid?“
„Mul peab sellest mingi eelaimdus olema?!“ küsisin ehmunult ning mõistmatult. „Sina pidid mind sellega ju aitama!“ tõin kohe kiiresti vabanduse ning lootsin, et ei pea esimest sammu ise astuma.
„Ma lihtsalt arvasin, et ehk sa oled juba midagi valmis mõtelnud,“ rahustas ta mu maha, tehes asja võimaluseks mitte kohustuseks. Raputasin kiiresti vastuseks pead.
„Hästi. Sa pead seal igatahes endast rääkima. Näiteks võiksid ära mainida, kuidas sul koolis läks. Millega sa seal tegelesid, seal hulgas ka teiste aitamisega, mida sa ära mainid, millega vabal ajal tegelesid, oma unenägudest, vampiiriks saamisest, mis sind enim paelub. Räägi seda, mida sa endast oluliseks pead, kuid äsja nimetatud asjadest kindlasti. Mõni naljaks seikki kasvõi. Huumor vaatajatele meeldib,“ õpetas ta mind veidi teiste asjade suhtes kui Matt seda enne teinud oli. Seda mitte pahas mõttes. Noogutasin ning hakkasin peas vastavalt sõnu ritta seadma, et tekiks seostatud jutt. Kui me saali teises otsas olevast uksest välja läksime, pöörasime paremale ning sisenesime teisest uksest, mille taga peitus konverentsisaalile sarnane ruum. Suur laud ning palju toole ääres.
„Siin toimuvad Nõukogu koosolekud,“ sõnas ta õrna naeratuse saatel.
„Mis see Nõukogu üldse on?“ tõstatasin küsimuse, kuna Matt sellest küll kunagi midagi täpsemat rääkinud ei olnud.
„Vampiire nii-öelda juhtiv organ. Austatumad vampiirid on Nõukogu liikmed. Nõukogul on võim ja võimalus teha reeglitele erandeid ning asju, mis üldhääletusel osalemiseks ei kuulu, otsustada,“ sõnastas ta lihtsalt ning lühidalt selle eesmärgi ning olemuse.
„Kas Nõukogu otsustas ka „väljavalitut“ otsida?“ küsisin ettevaatlikult.
„Jah,“ vastas ta kindlalt. Noogutasin taaskord asja kinnitamiseks. Väljusime ruumist sellesse sisenenud ukse kaudu. Järgmiseks viis ta mind piinakambrisse. Metallist puurid, käerauad nende nurkadesse ahelatega kinnitatud. Seina ääres riiulid, millele taskulambid, terraariumid ämblikega, Mustade Leskedega, kui aus olla, noad, natukene inimtoitu – kartuleid, porgandeid, mis kärbseid ligi meelitasid, leib, veeämbrid. Vaatasin, kulmud kõrgel kõike seda varustust. Kujutasin juba ette, kuidas vange nendega piinati.
„Keda siin kinni võetakse?“ ei jõudnud ma aga selgusele. Inimesi ju puutuda ei tohtinud ning milleks teisi vampiiregi? Viisin küsiva pilgu Angelica’le.
„Vampiiride põhimõtteid reetnud kaasliigilised, FMV luurajad, maskeerunud petised siia pääsemiseks ja muud taolised tegelased,“ naeratas ta endiselt toredalt ning sammus seejärel uksest välja, mina tal tihedalt kannul. Raputasin pead, et mõtteist lahti saada ning mõtlesin, kuhu ta mind järgmisena viib. Lõpetasime ühes teises suurejoonelises saalis, kuid mitte nõnda ruumikas. Kaks tulpa toole, keskel vahe, ees kolm madalat astet ülespoole, kus diagonaalselt kaks tooli oli.
„Siin kroonitakse inimesi või peetakse pulmi,“ tutvustas Ang mulle toa eesmärki.
„Kõik, kes teenivad endale aunime välja teenivad kroonitakse siin vastavalt härraks, leediks, sööriks, lordiks ja muud?“ küsisin üle, silme ees juba unistused kerkimas.
„Just nimelt,“ noogutas ta ausalt. Ma vaatasin veidi seal ringi, kuid lõpuks siiski lahkusime sealt. Teel inimeste juurde, kellega ma kohtuma pidin, lasi ta mu kõneproovi ette jutustada. Seda ma ka tegin. Mida tee peal valmis mõelda olin jõudnud, rääkisin talle ette. Sain näpunäiteid, kuidas seda paremaks lihvida, ent muidu tuli sealtpoolt üsna positiivset vastukaja. Seejärel peatusime ühe toa ees. Ang koputas sellele ning sisenes vastust ootama. Ruum osutus justkui puhkenurgaks, kuna kellegi magamistuba see küll ei olnud. Seal oli raamaturiiul, paar diivanit, diivanilaud ning hulganisti tugitoole. Ruumis oli kaks inimest: Sir Stewart Vane ning temas umbes kümmekond aastat noorema välimusega härras, keda ma veel oma silmadega kohanud ei olnud, kuid arvasin, et ta nime on mulle millalgi mainitud.
„Tervist, härrased,“ noogutas Angelica neile tervituseks, millele sai peaviipelisi vastuseid. „Sir Vane, teie küll teate, kuid Sir Percy, see on Morelya Manthony, Morelya, Sir Rowan Percy,“ tutvustas ta mind teisele härrale. Ning nimi osutuski tuttavaks. Leo ja Matt’i omavahel tutvustanud vampiir, härra, kes igati oma tiitlit väärivat. Kummardusin viisakusest neile mõlemale, kui sinna lähedale tugitoolideni jõudnud olime. Seejärel võtsime isegi kahel neist istest.
„Sir Percy on ametlikult Vampiiride Isaks kroonitud. Ta on paljude kuulsate vampiiride tegija ning demokraatliku hääletuse tulemusena osutus ta ka kõige parimaks,“ selgitas ta lõpuks, mille poolest Rowan nõnda austatud oli.
„Väga meeldiv,“ kommenteerisin lõpuks tutvust, endal särav nägu ees.
„Seda ta on,“ liitus ka Stewart vestlusega. „Ta sobinuks suurepäraselt sinugi üheks „isaks“, ma ei mõista, miks mind sinna nii väga vaja oli.“
„Mul on sellegi poolest ka selle ühe hea meel,“ proovisin vanahärradele meele järele olla. Sellele järgnes vestlus vampiiride alal. Stewart ning Rowan arutlesid, kui palju muudab lihtsalt veidi tuntumate vampiiride veri otseselt järglastele. Seda, kas ning kui palju DNAd verega edasi kandub, ma ei teadnud ning hoidsin oma suu kinni. Seejärel rääkisid nad veidi eelnevatest Kokkutulekutest ning mis seekord teisiti toimuma hakkab. Kuulasin hoolega ning mõtlesin kaasa, vahepeal taas oma kõnet peas lihvides. Pärast lahkumist viis Angelica mind jällegi ühte uude ruumi. Sisenedes nägi palju vampiire väheste riietega üksteise kallal jõudu katsumas. Naine lükkas mind otse edasi. Kolm seina neljast olid kaetud peeglitega, põrand oli kaetud paksema vaibaga, kuna siin-seal ikka kehasid lendas maha. Platsil oli neli paari ning seina ääres arvustasid neid kolm inimest. Samal ajal, kui ma neid vaatasin, sain millegagi põlvede pihta, toetuspinna puudumise tõttu maha kukkudes. Ang vaatas mulle väljakutsuvalt ülevalt alla otsa. Tõin põlved näo juurde ning sirutasin hooga kaares välja, nende peale hüpates. Käed tõin kiiresti näo ja rindkere juurde kaitseks ning ründeks. Lasin kergelt põlvest alla ning olingi valmis. Üks jalg tuli äkitselt mu pea suunas, kuid ma sain kiiresti alla kükitatud ning viisin käehoobi tema näo juurde. Ta kaitses selle ilusti ära, kuid teine jalg oli temale liiga kiire. Peatselt lendas temagi pikali. Kõrvale veeredes ning kuidagi kummalisel moel hetkega püsti saanud jätkasime võitlust. Tegin endalegi tundmatuid liigutusi, mis arvatavasti pärinesid Matrix’i filmist või kusagilt mujalt taolisest paigast, kuna reaalses elus ma neid küll kellegi poolt teostatuna näinud ei olnud.
Tunnistan ausalt, et kogu see üritus oli lõbus. Nii tema kui mina nautisime endid ilma üksteisel silmi siniseks löömata või muud hullemat tehes. Kui ma endiselt inimene oleks olnud, siis riided ilmselt tilkunuks juba higist. Tund aega järjest enesekaitset harjutada pole naljaasi!
Lahkusime ruumist naerdes, mina veidi hingeldades, tema lihtsalt õhu ringlemist aeglustades. Seejärel tänasin teda vapustava öö eest ning naasin oma tuppa eesmärgiga „Kroonikat“ lugeda. Julia istus oma voodi peal ning krapsas kiiresti püsti, kui mind nägi.
„Morelya!“ hüüdis ta lõbusalt. „Mis sa täna tegid?“ oli ta huvitatud.
„Palju asju. Avastasin Orgu, mõtlesin kõnet, kohtusin Sir. Percy’ga ning lõpuks võitlesin Angelica’ga!“ loetlesin talle lühidalt oma tegemised ette ning heitsin pilgu käekellale. Neli, pole paha, mõtlesin.
„Percy on päris huvitav vana, eks ju,“ muigas ta laialt ning ootas mu vastust.
„On,“ nõustusin ning võtsin padja alt oma kasutatud ülisuure t-särgi, mille kitsaste riiete asemele panin. Seejärel hüppasin lõbusalt voodisse ja vaatasin mõnda aega Juliale otsa, kes aseme voodi peal taas üles oli leidnud. Ta naeratas endiselt väga laialt, kuid ei ütelnud midagi.
„On sul oma poiss?“ küsis ta lõpuks, kui mul kõrge kulmu kergitava näoilme oli pälvinud.
„Ei ole,“ vastasin kahtlevalt ning ta nägu läks nii meelaks lihtsalt, et ma ei saanud midagi aru. Sattusin segadusse ning ta nägi seda mu näoilmest.
„Tore!“ hüüatas ta lõbusalt ning viskas voodisse pikali, seejuures teki peale jäädes.
„Millest selline küsimus?“ pidin sellegipoolest vastu pärima, samal ajal küünarnuki peale toetades, et veidi püstisemas asendis olla.
„Homme saad teada,“ pilgutas ta kelmikalt silma ning puges siis teki alla ja kustutas meie vahel olevast lülitist hämara valguse laest. Ma keerasin nupust oma väikese seinalambi tööle ning haarasin foliandi kätte. Keerasin kaane lahti ja asusin seda vapustavat käekirja lugema. Seda tegin oma tunnike, enne kui magama oleksin jäänud. Sain õnneks väikese paberitüki otsitud ning järje kohale pandud. Seejärel panin selle tagasi öökapile ja kustutasin tule. Mõtlesin natukene igast huvitavast informatsioonist, mida just teada olin saanud ning arhiveerisin selle mälus vastavalt „kaustadele“. Kujutasin ette, mida härra Stewl mõelnud oli, kui ta seda raamatut kirjutas, kuna tundsin end justkui pronksiaja alguses, mil mõned vampiiralkeemikudki pronksist erinevaid tarbeesemeid valmistasid. Just nõnda kaugele raamatus ajaliselt ma jõudsingi – 4000-3000 aastat enne Kristust. Seda oli umbes kolmkümmend lehekülge, rohkem kui kolmkümmend sama pikkust oli veel ees lugeda ning mul oli ainult paar ööd veel aega selle lõpetamisega. See tuletas mulle veel omakorda meelde Mirabelle’t, kelle raamatut ma samuti lugeda tahtsin. Teda polnudki ma seal veel kohanud, kuid võisin selle ka varajase aja kaela süüdistada. Oli ju siiski nii mõnigi öö veel avamiseni aega.
Kuid selles kohas mu mõtlemine ka katkes. Pehme padi, madrats, tekk soojendasid mind ja ma ei suutnud enam unedemaa kutsele vastu panna. Võtsin kella käelt, sirutasin selle vasakule öökapi juurde ning lasin sõrmedega lahti. Kõlas kolksatus ning ma vandusin vaikselt. Nii suurest raamatust ikka mööda ei asetaks, mõtlesin irooniliselt ja muigasin omaette. Unine nagu ma olin, loobusin katsest püsti tõusta ja see üles korjata. Selle asemel hingasin sügavalt sisse ja uinusin rahulikku ning üle pika aja ka unenägudega unne.

Tankid - Tangid *
M, "Kas sul poiss on?" oli hästi irooniline
Tavaliselt küsib Liisi seda minult... Noh, pmst iga kord kui ma temaga olen.
Ei, hästi naljakas osa oli minu meelest... Kohati. Ja eem, uut?

lolz ma siis hakkan kirjutama, kui muud asjad tehtud mõned seitsmekümnendate osad on veel sellest hooajas vaadata

Hehe
Mu nimekaim on nii vana xD xD

välimuselt mitte

Välimuselt mitte
Ma olin pisut üllatunud kui sa ta stiili kirjeldasid Mul oli kunagi kaks auku mõlemas kõrvas
That reminds me... ma võiksin praegu ka augu teha... :}

ise?!

Jah
Mu esimesed kõrvaaugud tegi ema kui olin kolme aastane See oli... Fun Ma ehmusin nii ära kui verd nägin, hah