Saatuse kurvad keerud. | LÕPETATUD! (1. osa)

1. osa

Miks, Narissa. Miks sa seda tegid? Miks lammutasid sa kõik minu elu põhimõtted ning kõik minu rõõmutunnid? Miks sa osutud nii kangeks ja ülbeks rivaaliks? Miks? Minu peas võtab kuju praegusel hetkel mitutuhat sama põhimõttega küsimust, kuid vastata ei oska ma ühelegi. Ma lihtsalt ei mõista, miks sa seda tegid. On tõsi, et võib-olla ei tahagi ma seda mõista. Võib-olla ma ei taha sind üldse mõista. Ei sinu tegemisi, mõtlemisi ega ka midagi muud. Ausalt öeldes ei taha maa sust midagi teada. Arvan siia-maani, et minu elu halvim punkt oli see, mil ma kohtusin sinusuguse inimesega. Minu elu muutus sellega, et sa tulid meie klassi. Sa tulid meie klassi ja võtsid enda sihtmärgiks minu õnnelik elu hävitada. Kahjuks pean mainima, et see õnnestus sul. Sa said oma tahtmise – sa hävitasid mu elu. Kuid sa ei pääse sellest nii kergelt. Ma maksan sulle veel kätte. Jaa, ma maksan sulle niiviisi kätte, et sa jääd alatiseks kahetsema seda päeva, mil meie klassi sisse sadasid.

***

Kõik see algas kaks aastat tagasi, mil me astusime neljandasse klassi. Me vaatasime põnevusega vastu oma edasisele elule ning hoidsime pead püsti. Me kõik olime õnnelikud, sest meil kõigil oli klassis hea sõber ja pinginaaber. Vaatasime rõõmsalt oma uusi klassiõdesid – Narissat ja Mariat. Alles aasta enne seda oli meie klassi saabunud tibidekuninganna – Carmela. Mina ja minu pinginaaber – Eleri- olime kindlad, et ka teie liitute selle pundiga. Enda pingis kihistasime vaikselt naeru kujutades ette pilti, kuidas te Carmelaga koos olete.
Paarist koolipäevast sai paar kuud ning me seisime vastu raskustele, mis meid õppimisel ootasid. Narissa hakkas sõbrustama Elaisaga ning Maria Janely’ga. Me olime Eleriga asjade käiguga rahul. Ei tulnud juurde tibisid ja meie olime endiselt koos.
Kooliaasta möödus ning meil ei olnud mingit pistmist kahe uue klassikaaslasega. Tuli uus aasta ning raskemad tööd. Alustasime viiendat klassi. Ka nüüd ei olnud minul ja Eleril teiega midagi pistmist. Nägin vaid ähmaselt, kuidas Narissa pidevalt Elaisaga tülitses. Kuid see ei puudutanud mind ning ma ei hoolinud sellest. Siiski, millalgi viienda klassi keskel, said meist sõbrad. Minust, Elerist, Narissast ja Elaisast. Elaisa tundis ennast üksikuna ja solvus nagu alati. Narissa käitus samamoodi, kuid nad leppisid siiski ära. Kuid, minu kahjuks, läksite te jäädavalt tülli ega teinud enam teineteisega tegemist. Sina, Narissa, hakkasid sõbrustama Mariaga ja Elaisa jäi üksikuks. Pärast seda tuli teil kolmel mitu korda õpetajaga sellest jamast rääkida, kuid alati tuli Narissa asjast puhtalt välja. Ma vaatasin seda pealt, kuid ei hoolinud. Minul oli Eleri ja ma olin õnnelik. Miski muu peale minu parima sõbranna ei lugenud. Kuid siiski. Aja jooksul hakkasin ma Narissat kahtlustama. Ta puges järjest rohkem Elerile külje alla ning minu suureks kurbuseks võttis mu pinginaaber ta vastu. Nii sai juba viienda klassi lõpuks meist neljast - Elerist, minust, Narissast ja Mariast - „lahutamatu“ kamp. Kõigil teil oli lõbus, vaid mina kahetsesin. Kuid ma ei saanud midagi teha, sest ma ei tahtnud Elerit kaotada. Leppisin kahe uue sõbrannaga ning mõtlesin optimistlikult, et tulevik tuleb parem. Kuid ma eksisin.
Läksime kuuendasse klassi ning ootamatult olid Narissa ja Maria Elerile väga lähedasteks saanud. Te naersite koos ning olite koolis lahutamatult. Ma tundsin, kuidas Narissa mind tõrjus ja Eleri ei pannud seda tähele. Minu armastusväärne pinginaaber ei pannud seda tähele. Kuid ma ei maininud ka midagi, sest kartsin teda kaotada. Kardsin, et jään seal klassis üksi. Niisiis läksin edasi ega teinud tõrjumisest väljagi. Eleri oli ikka veel minuga ning see oli kõige tähtsam. Ta käis minuga peale kooli ringi ning me külastasime üksteist.
Kuid vähem, kui poole aasta pärast märkasin, et ei ole sinu pool mitu kuud käinud. Tõsidusega tuletasin endale meelde, et seda ei olnud ka sina. Sa suhtlesid aina enam Narissa ning Mariaga. Sa olid unustanud meie jalutuskäigud peale kooli ning naermised klassiruumis. Kõik see oli minevik. Te käisite nädalavahetustel koos ringi, kuid ei kutsunud mind. Te heitsite poistele silma, kuid ei võtnud mind kampa. Te rääkisite nalju ja saladusi, kuid mitte mulle. Mind tabas ränk löök – ma olin oma paimast sõbrannast ilma jäänud. Ta oli nüüd täielikult minu rivaali mõjuvõimus ja ma ei saanud sinna midagi parata. Oli liiga hilja. Ma olin enda igasuguse võimaluse maha maganud. Siiski veetsin aega koos teiega – koolis. Te ei jätnud mind veel täielikult maha. Koolis olin ma teiega koos, kuigi väheke sunnitud olekus. Kuid ma olin teiega. Ma naersin ning tegin nalja. Olin nagu kunagi Eleriga, ainult väikse vahega - tegelt ma ei tahtnud seal olla.
Nüüd see siis juhtuski. Mul oli teist kõrini. Ma olin tüdinenud sellest kiusamisest ja tõukamisest. Ma tulin hommikul kooli, kuid ei istunud teie juurde. Ma tahtsin sellest kõigest puhata ning natuke järele mõelda. Kuid mida te tegite? Te eeldasite, et ma ei taha enam teiega olla ning jätkasite kolmekesi. Muidugi ma tean, et selle kõige aluseks oli Narissa. Ma vaatasin teid ning seda, kuidas te must üldse välja ei teinud. Nutt kippus peale, kuid ma hoidsin ennast tugevana ega lasknud tunnetel võimsust võtta. Elasin niiviisi veel paar päeva – koolis olin ükskõikne, kuid kodus nutsin lohutamatult. Sellel hetkel oli maailm minu jaoks kadunud. Ma saatsin Elerile sms-sse, kuid ta ei vastanud mulle ega teinud üldse välja. Rääkisin msnis Narissaga, kuid ta ei liigutanud lillegi. Nagu ka arvata oli. Ema üritas mind lohutada, kuid see ei aidanud. Kuue aastane sõprus oli oma töö teinud – Eleri oli mu südamesse kinnitunud. Kõige hullem oli see, et Eleri sünnipäev lähenes, kuid ta ei kutsunud mind sinna. See oli esimene kord kuue aasta jooksul, mil mind tema sünnipäevale ei kutsutud. Tegelikult esimene kord terve mu elu jooksul. Vajusin kössi ning kogu elutahe kadus minust ühe hetkega.
Lonkisin kella üheteistkümne ajal kesklinnas. Minu mõtetes oli valmimas plaan, kuid ma ei olnud valmis seda veel kasutama. Kodus, minu voodis, oli kiri vanematele. Ma olin otsustanud enda plaani teostada. Ka ainult sellepärast viibisin ma nii hilja kesklinna öistel tänavatel. Mina, kolmeteistkümneaastate tüdruk, käisin öösel üksinda linnas.
Autod liikusid teedel ning üksikud inimesed käisid ringi. Ma ei teinud neist välja, vaid sammusin oma sihtpunkti poole.
Pärast pooletunnist kõndimist jõudsin kohta, kuhu tahtsin. Minu ees laius sügavsinine meri. Ma olin otsustanud leida enda lõpu mere rannal.
Just sellel hetkel pidi minu parim sõbranna saama smsi sisustatud plaaniga, mis mul mõttes keerles. Kuid ka parima tahtmise juhul ei jõuaks ta sinna. Selleks elab ta liiga kaugel. Kui ta üldse tahakski sinna tulla.
Haarasin taskust tulirelva ning vaatasin seda mõtlikult. Pöörasin korraks selja merele ning silmitsesin seda linna, mis minu ees laius. „Hüvasti,“ sosistasin kuiva kurguga ning pöörasin linnale selja. Vaatasin meresügavusse ning tõstsin relva. Laadisin selle kiirelt ning asetasin südame vastu. Hingasin sügavalt sisse ning olin valmis laskma. Kuid minu tegevust peatas hääl, mis mind hüüadis. Vaatasin linna poole ning nägin lähemale jooksmas Elerit. Minus tekkis kahtlus, kuid ma olin juba otsustanud. Minu elu pidi lõppema seal ja kohe. „Hüvasti, mu kõige parem sõbranna,“ ütlesin ma vaikselt ning vajutasin päästikule. Käis kõva pauk ning ma kukkusin pikali. Enne, kui lõplikult teadvuse kaotasin kuulsin veel Eleri karjatust ning nägin enda peal verd. Olin enda eesmärgi saavutanud. Naeratasin kurvalt ning sulgesin silmad. „Eleri..“ oli viimane sõna, mis mu huultelt tõusis.
Kui Eleri mu sülle haaras ning ohjeldamatult nuttis, olin mina juba kaugel. Ma olin sellest maailmast kaugel, teel taevasse. Või kes teab. Äkki hoopis põrgusse? Igaljuhul olin mina oma lõpu leidnud. Mitte just kõige parema, kuid siiski lõpu.
Ma ei kuulnud oma parima sõbranna karjeid ega tundnud pisaraid enda nahka puutumas. Ma ei teadnud, et ta oli linnas olnud ning tahtnud minuga ära leppida. Ma ei kuulnud kiirabi vilkurite häält ega näinud arsti pead langetamas, kui ta mu pulssi kontrollis. Ma ei näinud ligemale jooksvat ema ega teadnud midagi selles maailmas toimuvast. Ma olin igaveseks muredest vabastatud. See oli peamine.

***

Narissa, kas sa nüüd mõistad, mida sa mulle tegid? Ei? Ma räägin sulle.
Sa hävitasid kogu mu elu. Sa hävitasid minu ja mu parima sõbranna sõpruse. Sa hävitasid kogu mu maailma ning laiemalt võttes olid sa väike põhjus ka minu surmas.
Kuid ei. Ma ei süüdista sind. Ma saan aru, et inimesel peab olema n. ö. vaenlaseid ja sina valisid lihtsalt minu. Saatus lihtsalt on selline. Kuigi jah. Ma oleksin olnud õnnelik sellise saatuse üle, mis mul alguses oli. Aga ega enam midagi muuta saa. Nüüd olen ma surnud. Nüüd olen ma maailmamuredest eemal. Ja kättemaksust ei tulnud kah midagi välja. Mul polnud südant.. Mul on kahju, et pidin endale kallitele inimestele liiga tegema, kuid ma ei saa sinna midagi parata. Ma ei jaksanud enam. Andestage.

Olen lugenud.
masendav.
Väga masendav.
Aga hea. :)

.......

Suured tänud sulle kaastundeavalduse eest :) Tegi tuju paremaks :)
Ma loodan, et ka sul enam nii ei juhtu ja kõik hästi läheb, ole tubli!

Misery
mm , suht ägedad on masenduslikud lood ja väga palju ettekujutust andev suht.
seega hea (y)

Väga väga hea jutt! Tõesti.. Super ! (Y)